Tema jälgedes

Mul on taas üks mõte. Mul pole aimugi.. kuhu alla see läheb. See jutt on pühendatud mitmetele inimestele: Carmen (sinu järgi ka peategelane), Jüri (Noo, kõva mutt eksju), Liisi ja Johanna. Need kõik on ka jutus sees, + on pühendatud veel kahele inimesele, ma kardan, et nad poleks õnnelikud, kui ma lisaks nende nimed (K*r** & He**i*e) . Jutt on ma-vormis jaa... Meie kool :DDD Carmeni osasse on toodud minulikku karakterit niiet, soob  sorries.
___
"Sa kavatsed selle portsu KA ära süüa?!" Uurisin silmad suured ning suu kohkumusest lahti, Jürilt. "Mmommoommm.." üritas Jüri midagi öelda, endal suu täiesti täis. Puhkesin hüsteeriliselt naerma niivõrd, et Liisi ja Heliise mind kahtlaselt vaatasid, nagu ma oleksin mingi äsja vabanenud kurjategija.  "Tegelikult, ei peaks üldse neljanda klassi lapsed nii palju sööma." märkis üks paks kuuendik. Ahah, et kes räägib? Rasvavolt või? "Ma olen alati mõelnud, miks inimesed kaloririkast toitu söövad" Vastasin ma kuuendikule. Kuuendik turtsatas ning viis oma nõud ära. Piidlesin Jüri taldrikut, hallo. "Jüri?"küsisin vaikselt. See mees on ju puhta hull!"Ah?!" kortsutas ta kulmu. Pööritasin märgatavalt silmi."Sul on juba seitsmes.." Hakkasin ma ütlema, ent Jüri segas vahele. 


"Nii tore, et sul on selline arvutamis oskus, Carmen. Tegelikult on see kaheksas alles." vastas poiss silmi pööritades ja keelt näidates. "Sa tahad öelda, et kartul ja viinerikaste on tõesti nii maitsvad?"uurisin ma Jürilt. Kes ikka seda sööks? "See lause oli veidi kohatu, arvestades seda, mis juhtub kui söögiks on makaronid hakkliha kastmega"õigustas Jüri end. "Noh, mida ma siis teen, kui söögiks on..?"uurisin koheselt. "Ah, ei midagi 'erilist'. Ainult kuhjad hunniku taldrikule ja käid iga viie minuti tagant köögis kaussi juurde palumas, sest mõni alles saabus, aga sina oled juba sealt enamuse ära kahmanud. .."
tegi Jüri süütut nägu. Tõusin pingilt püsti ja võtsin oma vägagi puhta taldriku kätte, puhta sellepärast, et ma tõesti ei söö kartulit ja viinerikastet, aga see porgandisalat..
"Ma muretsen endale inkas hea koha." täpsustasin ning viisin taldriku ning kahvli ära. 




Ma sammusin vaikselt, mööda peaaegu tühja sööklat välja, kus ainsateks sööjateks olidki mõned kolmandikud, kuuendikud ja meie ülikallis Jüri. Astusin mööda koridori klassi poole. Igal pool inimesed sagisid ringi ning naersid. Astusin lõpuks oma hubasesse klassi. Poisid olid nagu alati ümber kellegi telefoni ning naersid, tüdrukud rääkisid millestki, nagu alati. "Noh," alustas Liisi minuga juttu. "Mitu portsjonit Jüri täna siis sõi?" uuris ta. Kui palju ta sõigi? Oota, kohe arvutan."Ahah, kaheksa sõi ja üheksandat tõstis taldrikule kui ma lahkusin." vastasin Liisile peale kiiret arvutustööd.


Johanna oli kogu see aeg kuulanud pealt. Ta ronis oma lauale püsti ja vehkis kätega."Kuulake kõik! Jüri püstitas uue rekordi! Üheksaaaaa... portsjonit tema lemmikut!"Karjus Johanna üle klassi. "Mida värki! Nagu päriselt või? Ma lähen räägin kohe.." pomises üks klassivend hämmastunult ja jooksis klassist välja. Turtsatasin ja istusin oma pinki. Võtsin lauasahtlist inka asjad ning tõusin püsti."Istume koos?"Pärisin Kertult."Jah, ikka." vastas ta vaikselt. Ta võttis oma õpiku ja vihiku ning pinali. Jah, üks asi oli kindel. Nimelt, kui Johanna ronis juba laua peale, siis oli mõtekam kõrvad kätega katta ning lasta jalga. Ärge nüüd midagi arvake, aga see oli elus fakt. Astusin mööda treppi üles poole, muie jätkuvalt näol. Pöörasin vasakule ja läksin järjekordsest trepist üles.


Astusin paar sammu ja olingi inka klassi ukse ees. Kopp-kopp. Ei, koputada polnud vaja, sest uks oli lahti. Asja eest, pealegi. Ma surekski ära, kui peaks terve tunni umbses klassis viibima, pealegi, oli keegi millalgi inka tundi sibula võtnud, see oli terve klassi haisutanud ära. Või sööbki õpetaja vahetunnis sibulat? Peidab end tooli taha ja lööb hambad sisse?
Kindlasti teebki nii. Istusime Kertuga ühte tagumisse lauda ning hakkasime lobisema. Liisi ja Heliise istusid meist vasakule ning Johanna istus üksinda paremale. Good for you. Naeratasin Johannale ning saatsin talle oma "Again alone?" pilgu. "Shut up, child" vastas ta mulle vaikselt. Saandsin talle oma "Maybe next time.." pilgu ning süvenesin siis tundi. Ups, kell polnud ju helisenud, või oli?