Ainult pisarad

24. oktoober 2004

On südaöö ja siin ma nüüd olen, voodis, seljas tuduriided käes poolik tahvel Geisha tumedat šokolaadi ning kõrval hunnik täisnuusatud salvrätte, vaatamas Titanicut. Mina, kes vihkab filme, kuna need tunduvad üüratult pikad ning lõpp nagu ei jõuakski kohale.

„Miks ma seda küll vaatan,“ mõtlen endamisi.

Külmad pisarad jooksevad üle mu põskede kui Jack vajub mere sügavustesse. „Oh miks küll,“ mõtlen taas.

Telefon väriseb, keegi helistab. Otsin patjade kuhjast telefoni üles ning vastan kõnele.

„Jaa, Gertrud kuuleb,“ vastan, luristades nina.
„Tere Gertrud, sinu isa siinpool, kuidas sul läinud on,“ küsib vastaja, kellel on erakordselt värisev hääl.
„Minu isa? Sa ei saa olla minu isa, ta on juba kaks aastat tagasi surnuks kuulutatud. Sina ei saa olla minu isa!“
„Ma pole surnud. Ma lihtsalt läksin ära, sest mul avastati vähk ning ma ei tahtnud olla teile koormaks.“
„Sa-sa oled elus? Päriselt? Isa, sa ei ole meile koormaks. Palun tule tagasi.“
„Mõmmikene, enam pole see võimalik. Ma olen liiga nõrk reisimiseks ning mulle pole enam palju antud.“
„Siis me tuleme emaga ise sinu juurde.“
„Ei Mõmmikene, pole vaja, kuid jäta endale igavesti meelde, et ma armastan sind kõige rohkem, kallis Gertrud.“
„Isa, mina armastan sind ka igavesti,“ järgnes pikk vaikus ning ma lähen üha rohkem paanikasse.

„Isa? Isa? Isa!“ karjun järjest kõvemini ning siis puhken nutma.
Pisar pisara järel. Hääl katkes. Kõne katkes.


12. november 2004

Istun voodil, riietatud musta. Kõik eelnevad päevad peale kõne, olen ma nutnud, koolis mitte käinud ning vaikinud. Ema loomulikult muretseb, aga mitte isa pärast. Tal on suhteliselt ükskõik. Vähemalt mina olen nii aru saanud.

Ema kutsub mind alla. Hakkan minema. Samm järgneb sammule, jalg jalale. Jõuan alla ja näen ema. Sõnagi lausumata kõnnin tumepruuni välisukse juurde ning astun õue. Tuul puhub tugevalt. Lörtsi sajab kuid ma ei vaevu vihmavarju võtta ning lähen autosse.

Ema käivitab auto ning me olemegi teel surnuaeda. Autosõit kestab ei rohkem ega vähem kui kolmteist minutit ning olemegi kohal.

Jõuame haua juurde. Näen isa, kuid kahjuks mitte enam nii, nagu ma sooviksin. Ta on asetatud tammepuust kirstu, kuhu on sisse vooderdatud valge riie.

Olen omas mullis ning ei pane tähelegi mida matusel räägitakse. Vaatan ainult isa. Mulle tulevad meelde kõik mäletused, kõik kus on isa ja need on ainuükses head.

Kirst suletakse.

Ema koputab õlale ning osutab mingile nõule. Lähenen sellele, pisarad hakkavad jooksma.

Võtan esimese peotäie mulda ja viskan hauda. Võtan teise peotäie mulda, viskan hauda.
Võtan kolmanda peotäie, viskan hauda.
„Hüvasti, Isa,“ lausun sosistades ja pisarad voolavad edasi. Ainult pisarad.