See jutt ei ole minu elusündmuste põhjal. Nimelt panen ma end teiste olukorda hetkel ja kirjutan, mida ma arvan neid mõtlevat.
Päike tõuseb. Tunnen nahal õrna hommikutuult, hellitavalt hõõrumas vastu minu paljaid käevarsi. Mul ei ole külm, ma naudin seda tunnet. Vaatan kaugusesse, päike särab nooruslikult, rõõmsalt, nagu hõisates kõigile: "Äratus kullakesed!" Muigan. Elu on imeilus. Miks inimesed käivad selle nii kiirelt läbi, vaatamata, kuhu astuvad? Miks nad ei tunne rõõmu pisiasjadest, mõeldes nendest kui elementaarsetest. Miks inimesed eeldavad, et nad on surematud ja neil on aega aastaid aastaid?
Vaatan ringi. Vaikus. Meie tsivilisatsioon on liigselt harjunud lihtsa, turvalise eluga. Nad leiavad naudinguid, kuid mitte rõõmu. Nad leiavad abikaasa, mitte armastuse. Nad leiavad töö, mitte karjääri. Vähesed leiavad kõik selle, mille peaksid ja näevad vaeva, et see jääks, kuid nii paljud annavad alla. Jube, kui paljud. Ma ise samamoodi. Mida ma oleksin kõik teisiti teinud? Mida ma oleksin pidanud tegemata jätma? Kõik need küsimused kummitavad mind. Ma kardan, et ma elasin elu valesti. 22 aastat on vähe elatud, kuid siiski piisavalt, et õnne leida ka pisiasjades ja armastada kõiki, kes armastavad sind, mitte võtta neid nii nagu nad jääks su kõrvale igavesti. Mina tegin kõike valesti, nüüd ma saan aru. Alles nüüd!
Kuulen koera haukumist. Üks noor preili kõnnib haigutades, koer kõrval, ja teeb suitsu. Ta tundub olevat 18-19, kuid siiski liiga noor, et suitsetada. Ta on kena neiu. Aga kes olen mina, et sõnu peale lugeda sellel alal? Ma ise suitsetasin ka 2 aastat. Öeldi pidevalt, et naisterahvale ei ole sobilik suitsu teha, kuid see polnud minu meelest õpetlik vaid pigem etteheitvam.
Päike tõuseb järjest kõrgemale. Täna tuleb ilus ilm. Tunnen vasakul rinna all valu. Tõmbun korra kõverasse, siis rahunen ja naeratan. Kui on valus, olen elus. Veel.
Kõnnin edasi ja naudin järjest soojenevat päeva. Inimesed hakkavad rohkem välja liikuma ja alustama igapäevase rutiiniga, mis oleks minu jaoks hetkel suurepärane. Parem rutiin kui mitte midagi.
Huvitav, kas on olemas elu pärast surma? Ma olen sellele nüüd piisavalt mõelnud, kuid pole vastusele lähedale jõudnud. Kas sellel üldse on vastust? Komistan. Tee peal oli suurem kivi, mida ma tähele ei pannud ja peaaegu kukun asfaldile. Õnneks mu parem jalg jõudis mind enne toetada kui oleksingi pikali käinud. Muigan. Täna ON ilus päev.
Mida ma selle ajaga kõike teinud olen? Õppinud, töötanud, söönud, sporti teinud.. Kuid armastus? Ma pole seda kunagi tundnud. Pole kunagi võitnud loteriiga. Pole kunagi käinud Ameerikas, Austraalias, Aasias, Aafrikas. Ma pole kunagi öelnud oma perele, kui väga ma neid hindan ja armastan. Ma olen kõike võtnud iseenesest mõistetavana ja olen alati arvanud, et nad saavad sellest ise ka aru. Miks ma tegin nii? Miks ma kõike ei võinud teisiti teha. Mul oleks ehk pisike laps olnud, kui ma oleks armastuse leidnud. Mul oleks kaaslane, kellega ma oleks soovinud elu lõpuni koos olla. Kindlasti oleksin olnud ka. See on paratamatus.
Mis juhtub, kui mind enam ei ole? Mis saab siis, kui ma kaon? Ma olen ainuke tütar oma vanematel, ülejäänud kaks on poisid. Neil puuduks tütar, kellega kokata, kelle üle naerda, kui teeb tobedaid kommentaare autode teemal. Vennad hoolivad tohutult. Nad on parimad vennad, keda endale tahta. Kui mind ei oleks, poleks kedagi, kes nende kallal viriseb ja annab naistenõu. Mul ei ole kaaslast, sest ma ei taha teda enda kõrvale, kui ma nagunii ära lähen. Igavesti.
Järjekordselt tunnen tugevat valu, kuid seekord peapiirkonnas. 1 kuu pärast on see läbi. 1 kuu veel ja valu enam ei ole. Siis ei ole ka mind. Siis pole ka elu. Vähk teeb oma töö. Seda ei saa ravida ükski ime enam. Ma kaon nagu poleks mind olnud. Ma suren..
Pealkiri: Elu on elamiseks 
15/8/2013, 11:32
