Kättemaks

Ähh, ma pole juba ammu siia midagi üles pannud, seega mõtlesin selle siia toppida. Idee tuli jumala lambist ja alguses ma kahtlesin, kas on mõtet üles kirjutada, aga näe siin ta on, ja kui meeldib (või kui ei meeldi ) siis kommige.


Hanna
Silmitsen mõtlikult oma käsi. Lumivalgetele käsivartele on tätoveeritud tähed. Paremale käele P ja vasakule käele V. Ei pea olema just geenius, et mõista mida need tähendavad.
Sain need tätoveeringud viie aastaselt, kuna ei suutnud meelde jätta kumb käsi on kumb. Vanemad vedasid mind suvalisse ettejuhtuvasse tätoveerimissalongi, kus kedagi ei huvitanud, kui vana ma olen. Raha on kõik. Vahendid mida too mees kasutas olid puhastamata ja minu käed olid veel mitu nädalat punased ja paistes. Õpetajale ütlesin, et olin tähed kirjutanud pastakaga, ning tindi vastu oli mul allergia, vanemad aga väitsid oma sõpradele, et tegu on nende nimede esitähtedega – Pille ja Vladimir.
Valetajad, seda olid nad alati olnud. Kõik nende aeg kulus mulle halba tegemisele. Nad olid õelad. Jah, ma tean, et surnutest halba ei räägita. Aga ühe erandi võib ju ikka teha.

Raul
Kõnnin mööda pikka valget koridori, kuni jõuan lõpuks kõige lõpus asuva ukseni. Võtan taskust väikese hõbedase võtme ja avan raske ukse. Ruum on suur, helehall ja paksude polsterdatud seintega. Toa nurgas kössitab õbluke helepruunide lokkidega tüdruk, kes vahib tühjade silmadega põrandat.
Vaeseke, kas nad  tõesti arvavad, et see neiu tappis oma vanemad ja seejärel ka oma kasuvanemad? Tüdrukul on lihtsalt halb õnn ja harjumus olla valel ajal vales kohas.
Ma aitan ta välja.
„Tule,“ lausun, „hoia pilk maas.“ Kõnnime kiirelt mööda koridori ja nagu ma arvasin on koridor tühi, aga mitte kauaks. Kui me koristajaruumi sisse sajame, tänan ma oma õnne, sest seal ei viibi hetkel kedagi. Ulatan tüdrukule valge kitli, mis tagab talle võimaluse ohutult kõikidest mööduda.

Hanna
Pärast lõputuna näivat kiirkõndi ja arstide vahel saalimist jõuame välisukseni. Kohman noorele meesarstile „Aitäh“ ja tagastan talle riideeseme. Seejärel pööran talle selja ja sammun uksest välja.
Alles pärast väravat julgen muiata. Kuidas kõik meessoost isikud suudavad nii kergeusklikud olla. Raputa ainult oma pähklipruune juukseid ja teeskle nõrgukest. Aga nõrk ma ei ole juba ammu. Nüüd on mul võimalus olla keegi.
Ja uuesti ning uuesti kätte maksta.

meetutas seda filmi sama nimega. Kuigi jah seal tapeti nees vanemad, aga ikka mõned sarnasused olid

Mu aju otsustas alguses jumpsida, aga lõpuks sain ma aru, millest juttu on. Ning Raulist oli kena Hanna välja aidata. Ja kellele Hanna kätte maksma läks? See jäi veidi segaseks.

Ellukas: Sa mõtled seda draamasarja või?  
Mezilane: Hanna tappis oma vanemad ja seejärel kasuvanemad. Võib-olla ma oleks pidanud rohkem seletama, aga põhiliselt ta läheb lastekodusse, ootab et keegi ta lapsendaks ja siis tapab ta ära.

Jepp

Auts! Kes siis niimoodi laseb enda last tätoveerida (mul pole õrna aimugi kas kirjutasin selle sõna õigesti). See on jumala õel. Aga jamh.. Mul on mingis mõttes kahju nendest vanematest kuid sama, ei ole ka kahju.
Ma ei saa Hannast aru. Kohe tapma? Lapsepõlv on tal raske olnud aga ikkagi.
Kas Hanna jäebki nüüd neid "vanemaid" tapma? Selle tätoka pärast? Jama lugu.

Muidu meeldis!

PS: Kas Hanna oli teismeline, täielik pisike tirts veel või oli juba suurem?

Mitte ainult tätoka pärast, vaid nad kohtlesid teda halvasti.  Ja ta oli kohutavalt vihane, seega tahtis  kätte maksta. Ta oli umbes 15. :)

Oi, ma oleksin siia praegu peaaegu kirjutanud, et ootan juba uut osa, kui ruttu uuesti üles kerisin ja nägin, et see lühijutu teema all. Hehe.

Muidu mulle meeldis. Ma ei mäletagi enam aega, mil ma midagi sinu kirjutatut lugesin.

Ja nüüd jääb siis üle vaid öelda, et ootan sinu poolt varsti ka mõnd pikemat juttu.

Aaa. Kui halvasti kohtlesid ka, siis on okei. Muidu olen Cileniga nõus, et ootan pikemat juttu.

Lugesin. Oleks võinud pikem olla, muidu oli hea.

Aitäh, tore kui meeldis.  
Ma ei suuda pikki jutte kirjutada.  Võib-olla millalgil üritan, aga praegu hakkab kool.  Ja ma üritan viimastel nädalatel teha kõiki asju mida veel jõuab. :)

Njäh, ma just hakkasin lootma, et sa hakkad ka pikki jutte kirjutama, su kunagise loo esimene osa (sorry, mu aju veab nimede koha pealt alt) meeldis mulle väga...

See oli nii vinge, kahju, et see vaid lühijutt on.  Oleks tahtnud edasi ja edasi lugeda, kohe alguses paelus mind. :)

Tänan.  Tore et see sulle köitev tundus, hea on kuulda seda. :3

Seda muidugi :) Võiksid tõesti proovida mõnda pikemat juttu kirjutada