Päikesest suudeldud

Hmm...ma päris täpselt ei tea, mida ma selle jutuga plaanin ja see esimene on osa on liiga lühike.   Aga see on järjekordne idee, mida ma teiega jagama pidin. Loodan, et naudite ja ootan tagasisidet.

1.

Millegipärast on nii, et kui mul on kaks valikut, siis mina valin alati vale. Loomulikult kahetsen ma seda, kuid otsus on juba tehtud ja aega tagasi kerida ei saa. Nii ka seekord. Mul oli valida, kas minna või jääda ning ma otsustasin teise variandi kasuks. Samal ajal teadsin ma koguaeg, et esimene varinat on õige, kuid siiski valisin vale. Ilmselt on see mul loomuses.
Istun järve ääres kivil, silmad jälgimas loojuvat päikest ja tuul sasib mu pikki helepruune juukseid. Mu paljaid käsivarsi katab kananahk ja mu varbad järvevees on tuimaks muutumas, kuid ma ei hooli sellest. Isegi, kui sajaks paduvihma, istuksin ma ikka siin ja vaataksin päikeseloojangut. Ma ei taha siit ära minna. Ma ei taha kõndida mööda teed koju, kus ma tuhandeid kordi naernud olen, teades, et tänasest on kõik teistmoodi. Ma ei taha enam midagi, isegi mitte teda, kelle pärast ma praegu siin olen. Vähemalt mitte veel. Jah, ma olen haletsusväärne, aga ükskord elus võisin ma õnnetu olla.
Aga ma ei nuta, seda ma pole juba aastaid teinud. Kardan, et ma ei oskagi seda. Mu vanemad on mulle juba väiksest peale õpetanud, et pisarate valamisest pole kasu ja ma olen seda järginud. Kõige tähtsam on see, mida ma oma sees tunnen. See on valu ja kahetsus. Nutmine ei kaota neid ära.
Mu pilk püsib endiselt päikeseloojangul, mis on peagi kustumas. Temaga koos lõpeb mu üks elupeatükk ja päikesetõusul algab järgmine. Loodetavasti on see sama fantastiline, kui eelmine, ainult ilusa lõpuga. Praegune on lõppemas valusalt, kuid vaatamata sellele oli see imeline. Neli pikka aastat on mõnekümne sekundi pärast, jäämas selja taha. Ees on ootamatas uus päikesetõus ja õnn.
Nii ongi kõik. Päike on loojunud ja nüüd on see minevik. Ometi ei tõuse ma püsti ega kõnni minema. Ma tahan istuda veel veidi suveõhtus, enne kui lähen ja vastan küsimusele, kuidas mul läheb. Ma pole harjunud valetama, jälle üks asi, mida ma varem teinud pole ja seega ei saa ma veel koju minna, sest tõde kuuldes, nad ei rõõmusta. Tõde seisneb selles, et mul ei lähe kuidagi. Seda kuuldes hakkaksid mu vanemad ja teised minu ümber sebima ja ma ei kannataks seda praegu välja. See on nende jaoks harjumatu olukord, et nende armastatud tütrel ei lähe hästi. Ka minu jaoks on see uudne, aga tundeid sundida ei saa.
Viimaks, kui ma lakkamatult külmast värisen, tõusen ma püsti ja astun ettevaatlikult kivilt maapinnale. Mu valge kleit ning helepruunid juuksed lehvivad tuules, kui panen jalga kingad ja heidan järvele viimase pilgu. Ma vaatan seda viimast korda nii, homsest alates on see minu jaoks teistsugune. Vähemalt seda ma ise usun. Pärast tema lahkumist, ei saaks see olla enam sama.
Ohkan vaikselt ning kõnnin aeglaselt järvest kaugemale. Kuulen ikka veel selja taga vee tasast loksumist ja mulle meenub, kuidas me Ryaniga, kuulasime tihti öösiti seda. Me mõlemad leidsime, et öösel on parematki teha, kui magada ja nii hiilisime me välja ja tulime sageli siia. Kui mu vanemad sellest esimest korda kuulsid, olid nad minus pettunud, kuid Ryan selgitas neile asja kenasti ära ning nad mõistsid seda. Kummalisel kombel on Ryan nende ainus nõrkus. Ainult temaga võisin ma öösiti väljas käia või käia kaks nädalat kestval autotuuril. Ja ta pole isegi nende poeg. Ta oli kõigest meie naaber ja tõsi küll, mina ja tema suhtlesime lapsest saadik, kuid sellegi poolest on ta vastassoost inimene ning tavaliselt püüavad minu vanemad iga hinna eest hoida neid minust eemal. Ent Ryanit minu vanemad usaldavad ja mina tegin seda samuti. Võiksin temaga maailma lõppu minna, kuid...temaga teise osariiki kolimisest ma loobusin. Hämmastaval kombel oleksid minu vanemad sellega nõus olnud, kuid mina olin see, kes tegi vale valiku, kannatades nüüd selle pärast. Mu ema ja isa jaoks on see juba minevik ja nemad tahaksid, et kõik nende ümber oleksid õnnelikud. Isegi, kui nad seda ainult väljaspoolt on. See, mida keegi südames tunneb, neid enam ei huvita.
Hoolimata sellest, et kõndisin äärmiselt aeglaselt, seisin liigagi ruttu oma kodu ees. Suur valge maja, mille iga toa aknast paistab valgust. Isegi minu toas. Minu vanematel on mingi mulle arusaamatuks jääv probleem sellega. Nad ei saa rahulikult kodus olla, kui igas toas ei põle tuli. See on vist pimeduse kartmise üks hullemaid vorme.
Paari kiire sammuga olen ma mõne astme võrra kõrgemal maapinnast ning seisatan oma koduukse taga. Käsi ukselingil, kuulatan majast tulevaid hääli ja kõhklen. Ma juba kuulen vaimusilmas ema küsimas, kuidas mul läheb ning samal ajal tema pettunud ilmet, kui ma räägin tõtt ja tema rõõmust nägu, kui ma valetan. Rääkida tõtt või valetada-selles on küsimus.
Avan vaikselt ukse, lootes salamisi tabada hetke, kui vanemad on ametis muu asjaga, kui ootamas nende tütre koju tulekut, kuid nagu ma arvasin, õnn pole praegu minu poolel.
„Rose, kullake, kuidas sul läheb?“ küsib mu ema, seistes elutoa uksel ning tema nägu paistab esmapilgul murelik. „Te olite Ryaniga väga lähedased ja see on sulle raske, aga ära muretse, küll te käite üksteisel külas ja suhtlete endiselt edasi,“ lausub ta kiirelt, vaevumata mulle korralikult otsa vaatama.
Tõde või vale. Rõõm või pettumus. Kaks valikut ja endiselt ei suuda ma õiget valida.
„Kõik on hästi,“ sõnan rutakalt. „Ma lähen nüüd magama,“ lisan, kuid ema seda enam ei kuula. Põhilise kuulis ta ära ja muu pole talle oluline.
Nüüd olen ma valetamise selgeks saanud ja järgmine samm on õppida õigete valikute tegemine. Mul on tunne, et see on tunduvalt keerulisem.

Kahju, et nii lühike

Aga miks Rose koos Ryaniga ära kolida ei tahtnud? See oleks nii armas olnud :)
Praegu ei oskagi mdagi täiendavat öelda
Aga uut osa siis kiiresti! :)

Viimaks olen ma mingi sinu jutuga järje peal. Sel, et see alles esimene osa oli, pole ju tegelikult mingit tähtsust.

Tead, shine, sa kirjutad tegelikult väga hästi. No ikka päris päris hästi ja see, et sul nii palju häid mõtteid on, on ka suurepärane. Pealegi suudad sa jutte lõpuni kirjutata. Minul vist eriti seda head püsivust pole... (Pean sellega tegelema hakkama)

Aga ootan uut! Katsun end nagu pidevalt kursis hoida, millal uus osa on, siis ma ei jää maha nagu mul kuidagi kombeks on saanud.

kiku979- Järgmine on kindlasti pikem. Uue saab loodetavasti varsti.

Cilen- Oi, suur aitäh sulle!  Kui ma aeglaselt postitan, siis sa äkki ei jää  maha.  

2.


Seisan pimedas oma toa rõdul ja naudin üht viimast selle aasta suveööd. Hingan sõõmu suveõhku ning istun rõdu äärele, lastes jalad rippu. Tunnen õrna roosilõhna ja sulgen silmad. Ryanil oli kombeks mulle roose kinkida, olgugi, et ta võttis neid,enamasti minu aiast. See oli üks neist paljudest asjadest, mida ma tema juures armastasin. Ja armastan siiani, hoolimata sellest, et nüüd on ta kaugel.
Ohates avan viimaks silmad ja heidan pilgu lähedal asuvale majale, mis veel hiljuti kuulus Ryani perekonnale. Majas põlevad kõik tuled, kaasaarvatud toas, mis kuulus Ryanile, seega on uued elanikud juba sisse kolinud. See on nende uus algus.
Kui esimesed vihmapiisad mu paljaid käsivarsi puudutavad, ei reageeri ma sellele koheselt, vaid jõllitan varju, keda näen Ryani...endises toas. Mõte sellest, et keegi on tema toas, keegi, kes pole tema, ärritab mind. Kuid veel rohkem häirib mind see, et noormees on praegu kusagil kaugel ja on arvatavasti mind unustamas.
See on alati nii. Murtakse lubadus, mitte unustada. Ühel hetkel jäävad kohtumised ja telefonikõned harvemaks ja viimaks ei kuule sa inimesest, kes oli palju aastaid sulle oluline, enam midagi. Selle vastu ei saa võidelda, see lihtsalt on nii.
Tõusen püsti alles siis, kui vihmasadu tugevneb ning ma olen läbimärg, kuid see pole asi, millest hetkel hoolida. Lihtsalt ma tunnen end juba jälitajana, kui ma üksisilmi seda tuba jõllitan. Mu vanemad saaksid šoki, kui nad meie uutelt naabritelt kuuleksid, et nende tütar ei käitu nii nagu peaks. Teise maja aknast sisse vaatamine pole eetiline.
Sulgen aegaselt rõdu ukse, heites veel viimase pilgu Ryani endisele toale ning salapärasele varjule, kes on ilmselt toa uus elanik. Parem oleks, kui ma temaga kohtuma ei peaks. Kuid ilmselgelt on see lootusetu soov. Ma ei imesta, kui mu vanemad nad juba homme õhtusöögile kutsuvad. Uutel naabritel peab ju silma peal hoidma, sest nad ei tohi meist edukamad olla. Mu ema ja isa on vähemalt enda arvates, siin ümbruskonnas kõige tähtsamad inimesed ja nad ei elaks seda üle, kui see muutuma peaks.
Viin pilgu oma voodile, mis pole iial varem nii ahvatlevana tundunud ning tunnen korraga väsimust. Päev oli liialt pikk, sisaldades liialt hetki, millele ma mõelda ei soovinud. Kiiruga tõmban seljast oma valge, õhukesest materjalist kleidi ning vahetan selle pehme öösärgi vastu, mis on mulle veidi suur. Poen teki alla ja pigistan silmad kõvasti kinni. Ainus, mida ma praegu tahan on uni. Ja, et ma teeksin õigeid otsuseid.
Kui ma silmad avan, paistab päike mulle nii eredalt silma, et ma sulgen need uuesti. Leban mõnda aega voodis ja mõtlen asjadest, millest ma ei taha mõelda. Peamiselt Ryanist ja sellest, et ma peaksin olema temaga.
„Rose, oled sa ärkvel?“ jõuab korraga minuni mu ema hääl ja hetkeks tekib mul kiusatus, mitte vastata.
„Jah!“ vastan siiski ning aeglaselt ronin voodist välja ja korjan põrandalt eilse kleidi.
„Kas sa uusi naabreid oled näinud?“ tuleb kohe järgmine küsimus. „Nad pidid eile kohal olema, kui sa koju tulid. Ma mõtlesin, et sa äkki nägid neid,“ lausub ema valjult.
Kõnnin endiselt öösärki kandes rõduukseni ning heidan pilgu naabrimajale. „Ei, ma ei näinud kedagi,“ sõnan tüdinult.
Kuulen ema midagi pomisemas ning siis lausub ta: “ Selge. Eks ma lähen hiljem ise ja kutsun nad meile õhtusöögile.“
Pööritan silmi ja kuulen samme oma ukse taga eemalduvat. Kui mu uued naabrid Ryani majas ei elaks, siis ma tunneksin neile kaasa.
Istun pikka aega oma toas, kuni mu kõht korisedes märku annab, et aeg on alla minna. Näljastreik pole päris minu teema.
Jõudes kööki, ei leia ma sealt eest kedagi. Ilmselt ei leia ma tervest majast mitte ühtegi inimest, sest selgub, et kell läheneb juba poole ühele. Arvatavasti on mu isa praegu golfi mängimas ja ema mõne tähtsa inimesega lõunal. Või vastupidi. Mu vanemad on enamasti kodus kella üheksast õhtul, kuni hommikul kümneni. Erandeid on harva.
Mina seevastu veedan ilmselt suve viimased päevad ainult kodus, sest minu põhilise sõpruskonna moodustas Ryan üksi ja mõte omapäi kuhugi minna, ei vaimusta mind. Kui siis ainult järve äärde minek.
Haaran klaaskausist ühe õuna ning seda süües, mõtisklen selle üle, mis minust ilma Ryanita saab. Kahetusega pean endale tunnistama, et peale Ryani pole mul tõepoolest kedagi. Mul on küll mõned minuealised nõod, kellega ma mõnikord suhtlesin, kuid noormeest nad ei asendanud. Lisaks on veel Marissa, kes on ainus mu klassikaaslastest, kes minuga üldse suhtleb, kuid üldjuhul vahetame temaga ainult paar lauset.
Ma pole nende kahe aasta jooksul, mil ma Lakeside erakoolis käinud olen,aru saanud, miks mind keegi ei salli. Ryan, kes selle kooli suve algul lõpetas, pole kunagi mõistnud, miks see mind häirib. Tema arvates ei saagi kõigile meeldida, millega ma nõustuksin, kui kõik peale Marissa mind ei eiraks. Ma saan aru, et ma mõnele ei meeldi, aga peaaegu kõigile...See on asi, mis mind siiani painab.
Ohkan endamisi, lõpetades samal ajal õuna söömise ning viin pilgu aeda, kus päikesekiired tantsisklevad, tuletades mulle meelde, et suvi hakkab lõppema ning ma ei peaks praegu toas istuma. Tõusen aeglaselt püsti ning kõnnin klaasukseni, mis viib verandani. Avan selle veidi kõheldes ning astun välja. Päikese tõttu on veranda tulikuum ja ma astun kärmelt murule.
Mõne hetke pärast kuulen hääli, mis paistavad tulevat meie uute naabrite majast. Need kõlavad ärritunult ning mulle tundub, et kuulen naist ja üht poissi vaidlemas. Ehk ema ja poeg?
Kõheldes liigun aeglaselt naabrite majale lähemale, et paremini kuulda. Ma olen lihtsalt uudishimulik, muud midagi. Üks akendest on avatud, kuid hääled kostuvad maja teiselt poolt. Jään naabrite lillepeenra ees seisma, söandama lähemale minna ning kuulatan.
„Sa lubasid mulle, et siia kolides, lõpetad selle,“ kostub minuni naise ärritunud hääl. „Ja mida ma täna hommikul avastan?“
„Vabandust,“ lausub keegi ükskõikselt. „Nii kähku ma muutuda, ei suuda.“
Järgmisel hetkel kuulen klirinat ja oletan, et midagi kukkus maha või tehti seda sihilikult. Hääli ma enam ei kuule ning astun sammu lähedale, arvates, et nüüd räägitakse vaiksemalt.
Ent ootamatult näen ma nurga tagant kedagi välja tulemas. Ma ei mõtle sekunditki ning keeran järsult ringi ja jooksen oma maja suunas. Tõenäosus, et keegi mind ei näinud on null.
Hingeldades koperdan köögiuksest, mille ma lahti jätsin, sisse ning vajun toolile. Ma pole harjunud jooksma. Olen vaevalt mõne sekundi jõudnud toibuda, kui käib uksekell.
Võpatan ning mul on kuri kahtlus, kes ukse taga olla võib. Korraks võitlen sooviga, ust mitte avada, kuid järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, kui hale see on. Ma kuulan naabrite vestlus pealt, seejärel jooksen minema ning kardan nüüd neile ust avada. Ega nad sarimõrvarid pole, keda ma pelgama peaksin. Samas see pole tõestatud ka...
Endiselt veidi kõhklevalt, kõnnin ma välisukseni ning ootan mõne sekundi, enne kui selle avan. Hetke pärast jahmun, sest ukse taga pole kedagi. Tõenäoliselt nad tüdinesid minu ootamisest. Kõnnin mõtlikult üles oma tuppa ning suunud rõdule ja silmitsen ettevaatlikult tuba, mis kuulus Ryanile. Ilma mingi kahtluseta on seal praegu keegi. Keegi, kes vaatab mulle praegu otsa. Kergelt ehmudes, löön pilgu maha ning astun tuppa ja sulgen rõduukse, vältides sinna poole enam vaatamist.
Mul on tunne, et ma ei saa enam öösiti rahulikult oma rõdul istuda.

Ma lugesin praegu esimesest osast kaks lõiku ja mõtlesin siis, et ma annan sulle teada, et ma loen ka. Ma olen vist varem ka sinu asjade peale sattunud aga midagi kommenteerinud ei ole. Vist. Aga nüüd parandan selle kohutava vea

Kui ma lugemisega ühele poole saan, kirjutan sulle siia täna või homme või mõnel muul päeval veel midagi.

Tegelikult oled sa küll kommenteerinud mu kahte juttu.  
Eks ma jään ootama siis.

Mulle meeldib väääägaa. Loodan, et see naaberkutt on ülinummikas.

Mul on hea meel, et sulle meeldib.  

Kirjutan vaikselt juba uut osa, seega saab selle täna võib-olla.

Suuuurepärane!

Oi oi oi, mulle nii väga meeldis! Need kirjeldused, ülesehitus, sinu stiil... No nii hea lihtsalt.

Alguses tekkisid küll need tavalised mõtted, et uus naabripoiss ja teadagi, mis edasi saab aga sa oled suutnud mingi nõksu sisse tuua. Ja siis ma tahtsin üle küsida, et Rose ja Ryan... Kas nad käisid või olid lihtsalt väga head sõbrad? Kohati kasutasid sõna 'noormees', mis mind pisut segadusse ajas.

Ja mul on Rose'ist kahju, et Ryan niimoodi ära läks. Ma loodan ja unistan, et Rose jutu käigus Ryani natukeseks ka tagasi enda juurde saaks...

Sellest mittesallimisest... Võib-olla Rose on lihtsalt nii ilus, et teda kadestatakse või midagi? Või siis see perekonna positsioon loeb midagi. Ma ei tea. Eks need asjad muutuvad meie jaoks selgemaks, ma loodan.

Igatahes ülimõnus lugemine oli, Shine! Jään nüüd uut osa ootama!

Audrey- Oi, kui hea on teada, et sina ka seda loed ja mulle meeldivad su kommentaarid.
Rose ja Ryan käisid. Ma tean, et ma pole seda veel täpsemalt selgitanud, aga teen seda varsti. Kes teab, äkki Ryan tulebki.  Nojah, alles kaks esimest osa on olnud, ma pole paljusid asju veel selgitanud, aga kõik tuleb. Ja suur aitäh sulle!  


3.

„Need Reynoldsid on nii ebaviisakad,“ on esimene lause, mida ma õhtusöögilauas kuulen.
Tõstan pilgu oma salatilt ja vaatan emale küsivalt otsa. „Reynoldsid?“ pärin uudishimulikult ning võtan lonksu apelsinimahla.
Ema naeratab jäiselt. „Meie uued naabrid,“ lausub ta kulmu kortsutades ja vaatab siis isale otsa. „Ma kutsusin nad õhtusöögile, aga nemad keeldusid ega toonud ühtegi põhjendust,“ selgitab ta pahaselt.
Isa mühatab. „Eks nad peavad ennast teistest paremaks,“ lausub ta külmalt. „Sellistega ei tasu tegemist teha.“
Ema noogutab nõusolevalt ning ülejäänud õhtusöögi aja, valitseb lauas vaikus. Need kuus lauset, mis me täna vahetasime on tavalisest rohkem. Üldjuhul piirdume me kolme lausega.
Pealtnäha paistame me väga ideaalne perekond. Me ei tülitse iial ega ärritu pisiasjade peale. Ent see on väline külg. Tõde on see, et meie omavaheline suhtlus on peaaegu olematu. Me oleksime justkui kolm võõrast, mitte ema, isa ja nende tütar. Ma tean, et mu vanemad hoolivad minust, aga väga sageli ei näita nad seda välja ja ma olen sellega paratamatult harjunud.
Veidi hiljem oma tuppa minnes, mõtisklen selle üle, kas peaksin minema rõdule ja riskima sellega, et keegi võib mind Ryani endisest toast vaadata. Ma olin harjunud sellega, et Ryan seda tegi, aga keegi võõras...Mõte sellest, tekitab minus tahtmatult külmavärinaid.
Seisatan rõduukse taga ja piilun ettevaatlikult toa poole, kus ma hiljuti salapärast varju kohtasin. Tuba on pime ja midagi kahtlast mulle silma ei hakka, kuid mu kõhus on veider tunne ning see pole kindlasti sellest, et salat, mida ma äsja sõin oli veidi kummalise maitsega. See on midagi teistsugust.
Viimaks ma lihtsalt eiran seda tunnet ning avan rõduukse, mis kääksatab ootamatult valjult. See küll head ei tähenda.
Astun kõheldes rõdule ja silmitsen hoolikalt vastasmaja akent. Kõik on nagu hetk tagasi. Ei midagi ebatavalist. Ent ometi ütleb mu kõhutunne, et midagi on valesti.
Toetan end rõdupiirde vastu ja ohkan vaikselt. Tõenäoliselt on see kõik minu ettekujutuse vili. Ryani sõnul on mul väga hea fantaasia. Ma ei eitagi seda.
Ent ometi kuulen ma järgmisel hetkel kedagi või midagi põõsastes sahistamas ja mul on tunne, et tuul see olla ei saa. Või siiski? Viin pilgu alla põõsastele ning veider sahin jätkub. Mulle tundub, et näen üht kogu, kuid kuna on pime, võin ma seda lihtsalt ettekujutada. Kuid see sahin on tõesti olemas.
Võitlen sooviga tuppa joosta ja siia enam mitte kunagi tulla, kuid tardun paigale ja jõllitan seda põõsast. Järgmisel hetkel kerkib põõsast välja tume kogu ja ma karjatan.
„Rahune maha,“ kuulen kedagi lausumas ning hingan kergendatult.
See on inimene. Otseloomulikult. Loomad ja muud elukad, ei pääse siia nii kergesti. Ent siis jõuab minuni mõte, mis mind hirmutab.
„Kas sa oled murdvaras?“ pärin närviliselt.
Kuulen teda naerma puhkemas. „Mis sa siis teed, kui ma olengi?“ küsib ta, kuid ta hääl ei kõla eriti ähvardavalt.
Raputan pead. „Ei, sa ei ole seda,“ nendin ning üritan teda paremini uurida.
Ainus, mida ma näen on see, et ta kannab tumedaid riideid ja tõenäoliselt on tal ka sama tooni juuksed. Ja ilmselgelt on ta meessoost. Kuid see on ka kõik. On liiga pime, et midagi täpsemat näha.
„Sul on õigus,“ lausub ta. „Ma tulin lihtsalt uute naabritega tutvuma,“ lisab ta ning ta hääl kõlab pilkavalt.
Kortsutan kulmu ja mulle jõuab kohale, et see oli ilmselt tema, kes mind enne nägi ja kelle eest ma ära jooksin. Ja nüüd teeb ta mulle tagasi...
„Palun vabandust, ma ei tahtnud teie perekonna järgi luurata. See lihtsalt juhtus kogemata,“ ütlen ühe hingetõmbega.
Ta turtsatab. „Kogemata tulid meie maja juurde, seisatasid nurga taga ja tegelikult sa ei tahtnud ära joosta, kui sa mind nägid. See lihtsalt juhtus,“ sõnab ta ning tema hääletoon ei meeldi mulle. „Kas ma sain õigesti aru?“
Ohkan sügavalt. „Ma palun uuesti vabandust,“ pomisen vaikselt ja kahtlen, kas ta seda üldse kuulis.
Kuulen teda mühatamas. „Õnneks on mul väga hea kõrva kuulmine,“ nendib ta ning tajun ta hääles lõbusust. „Sul vedas, et keegi peale minu sind ei näinud,“ lisab ta järgmisena ning ta hääl on jälle tõsine.
„Miks?“ küsin ja kahetsen hetk hiljem oma küsimust.
„Sest teised poleks sellesse nii leebelt suhtunud,“ sõnab ta jäiselt.
Kergitan tahtmatult kulmu. „Selle asemel, et siia põõsasse ronida nagu sina tegid, oleksid nad minu tuppa tulnud ja voodi alla pugenud?“ pärin sarkastiliselt.
„Ma ei roninud sinna põõsasse vabatahtlikult. Mu telefon kukkus sinna,“ vaidleb ta mulle vastu.
Pööritan silmi. „Ja kui see juhtunud poleks, siis kas sa oleksid mu rõdule roninud?“ pärin.
Ta vaikib mõned sekundid. „Hea küll,“ alustab ta viimaks. „Asi polnud päris nii nagu ma äsja rääkisin, aga ma ei hakka seda täpsustama ka,“ pomiseb ta vaevukuuldavalt.
„Kahju,“ nendin pead vangutades. „Kas su vanemad pahandaksid, kui ma neile sellest teada annaksin?“ pärin irooniliselt.
„Kindlasti mitte,“ kõlab vastus. „Nad ei laseks sind majjagi, et sa sellest rääkida saaksid,“ lausub ta külmalt.
„Eks ma võin akent kasutada,“ vastan.
„Ka see ei läheks läbi,“ sõnab ta kiiresti. „Kui sa just minu toa akent ei kasuta,“ lisab ta ning mul on tunne, et ta üritab naeru maha suruda.
„Milline on sinu..?“ hakkan küsima, kuid jään järsult vait.
Ryani endine tuba...See oli tema, kes mind eile sealt vaatas. Tema oli salapärane vari.
„Sa said vist juba isegi aru,“ lausub ta. „See on see, mis on sinu toa vastas.“
Väldin tema poole vaatamist ja luban endale, et ma ei vaata enam kunagi sinna tuppa. Ent sisimas ma tean, et see lubadus on varsti murtud.
„Ma märkasin, et eile õhtul vaatasid sa minu tuppa eriti aktiivselt,“ sõnab ta pilkavalt, enne kui saan midagi vahele öelda. „Ja ära sa isegi mõtlegi öelda, et see oli kogemata,“ ennetab ta minu vastust, mis mul juba huulil on.
Selle asemel ma vaikin ja soovin, et ta juba ära läheks. Uued naabrid, või vähemalt üks nendest on tõeliselt ebaviisakas justnagu mu ema ütleski.
„Tegelikult sa võid seda muidugi teha,“ jätkab ta oma monoloogi. „Ma usun, et sa oled väga armas jälitaja,“ lisab ta naerdes.
„Ma pole jälitaja,“ pahvatan pahaselt.
„Ma ei tea su nime, seega kutsun sind nii,“ vastab ta kohe.
„Rose,“ pomisen ärritunult.
Kuulen teda jälle naermas. „Mina olen Jake,“ sõnab ta valjult. „Meeldiv tutvuda, Rose.“
„Mitte eriti,“ porisen ikka veel pahane olles.
„Kahju,“ nendib Jake, kuid ta hääletoon on endiselt rõõmus. „Jätan su nüüd rahule. Eks me hiljem läbi akende suhtleme,“ lisab ta lõbusalt ning näen, kuidas ta tagasi enda maja suunas liigub.
Ärritunult astun rõdult oma tuppa ja virutan ukse kõvasti kinni. Istun voodile ja jõllitan Jake'i asemel pahaselt seina.
Kas ta ütles mulle, et ma olen jälitaja? Kuidas ta julges? Mul ükskõik, et ma veidi aega tagasi enda kohta sama ütlesin. Temal pole see lubatud.
Järgmisel hetkel tõusen oma voodilt järsult püsti ja vaatan läbi ukse Jake'i tuppa. Noormees on juba sinna jõudnud ning mind nähes ta lehvitab ja pilgutab mulle silma.
Sekund hiljem olen tema vaateväljast kadunud ning valin telefonist Ryani numbri, et teatada talle, kui ebameeldivad uued naabrid on.
Võib-olla peaksin oma vanematelt paluma, et ma saaksin tuba vahetada.

Armas jälitaja... Jake on nii nunnu.

Aga tegelikult mulle meeldib su jutt. Väga-väga-väga. Sa kirjutad lihtsalt super hästi, nii mõnus on lugeda.

Ah, ja Autsi kommentaarid on tõesti alati toredad.

Suur aitäh sulle!  

Hahah äge osa
Ma ei saa aru, miks Rose Jake peale nii pahaseks sai lampi
Ise ütles talle ka jälitaja jne

Aga uut osa paluks

kiku979- Sest Rose on selline...hmm, ma ei oska seda sõnadesse panna.  
Ja uue osa suhtes ma ei tea,sest mul on homme mandliopp. Ilmselt ma ei jaksa mõne lähima päeva jooksul kirjutada. Aga tõenäoliselt tuleb see millalgi järgmine nädal ikkagi, sest nüüd vaheajal ma kodust välja ei pääse ja nii jagub kirjutamiseks aega.  

Oi appikene. Et su operatsioon hästi läheks ja et sa ruttu taastuks! :)

Nüüd ma tunnen ennast natuke paremini. Enne oli kurk meeletult valus. Kuid arsti sõnul oli kõik korras ja ma sain koju.
Loodetavasti tuleb siia paari päeva jooksul uus osa.  

Ma annan ka märku, et ma loen ja et sa kirjutad väga hästi. :-) Ja ma loodan, et su kurguvalu läheb täiesti üle.

Aitäh sulle!
Eks ma loodan ise seda ka, aga siiani pole see erilisi paranemismärke näidanud.  

4.

Taevas on ühtlaselt hall ning üksikud vihmapiisad langevad mu juustele, kui astun kodust välja, et alustada viimast aastat Lakeside'i erakoolis. Ilma mingi kahtluseta tuleb sellest pööraselt igav aeg. Ilma Ryanita ei tundu miski huvitav.
Endamisi ohates möödun ma naabermajast, olles valinud selleks õige hetke, sest Jake'i pole parasjagu näha. Kuid majast kostvate häälte tõttu, ei pruugi tema väljatulek kaua aega võtta.
Kiirendan sammu ja suunan oma pilgu otse ette. Mul pole vaja, et ta mind taas jälitajaks peab.
Pärast seda kohutavat õhtut, kui ta minu akna all viibis, pole ma teda enam kohanud. Õigemini ma olen teinud kõik selleks, et ma teda ei näeks. Kuid koolis on tema vältimine tunduvalt keerulisem. Lakeside'i erakool pole tohutu suur ning tõenäoliselt võivad meil nii mõnedki tunnid koos olla. Selle vastu ma ei saa.
Tõmban jaki endale tihemini ümber ning kiirendan veelgi sammu. Ent külm saab mu siiski kätte ning paneb värisema.
Mul on olemas ka auto, kuid sõidan sellega nii harva, kui võimalik, sest tõtt-öelda ei tunne ma roolis end kuigi mugavalt. Minu vanemate arvates on see ennekuulmatu, kuid nad ei saa mind vägisi autosse suruda. Õnneks koolimajani pole ülemäära pikk maa.
Selleks ajaks, kui vihmasadu tõeliselt algab olen jõudnud koolimaja kõrgetest treppidest üles ning liitun rahvamassiga,et pääseda kooli sisse. Jõudes koridori trügin neist tujutult mööda, et pääseda mõnda vaiksemasse kohta. Seisatan ühe akna all, kus mõne meetri raadiuses pole ühtegi õpilast ning võtan seljast oma tumeda jakki, kohendades järgmisena oma heledat kleiti.
Kui ma pilgu tõstan, näen veidi kaugemal Marissat, kes lehvitab mulle ebalevalt. Vastan talle samaga ning neiu kõnnib minuni, kuid paistab ilmselgelt kõhklev.
„Hei,“ lausub ta tasa ning lükkab oma punase lokkis juuksesalgu kõrva taha.
„Pole ammu näinud,“ sõnan, püüdes kõlada reipalt, kuid loomulikult ei taha see hästi õnnestuda.
Marissa noogutab, kuid ei lausu sõnagi. Ta vaatab selja taha ning ilmselgelt kibeleb ta minema. Ometi seisab ta siiski paigal.
Kergitan küsivalt kulmu ning ootan, et ta midagi ütleks, kuigi tegelikult pole ma sellest kuigi huvitatud.
„Rachel kuulis, et Ryan kolis ära,“ alustab tüdruk ebalevalt ning teeb seejärel mõne sekundilise pausi. „Ta ütles, et keegi...keegi Jake oli naabermajja kolinud,“ jätkab ta veelgi enam kõheldes.
Viin kärmelt pilgu oma kleidilt Marissale ning silmitsen neidu uurivalt. Tema äsjased sõnad on mind huvitama hakanud. Niisiis on naabripoiss juba Racheli võrku langenud. Seda parem mulle. Vähemalt ei tolkne noormees minu akna all, kui tal on võimalus Racheli aias olla.
„Nii?“ pärin küsivalt, kui märkan viimaks, et Marissa mind närviliselt vaatab.
Neiu põrnitseb põrandat ning ma näen, et ta tunneb end ebamugavalt. „Rachel tahtis, et sa korraldaksid tema ja selle Jake'i kohtumise,“ lausub tüdruk viimaks. „Ta teab Jake'i juba ammu ning neil on vaja midagi selgeks rääkida,“ lisab ta kiirelt ning enne, kui ma vastata jõuan on ta eemale kõndinud.
„Pole plaaniski!“ karjun talle järgi ning ei kahtle, et ta kuulis seda.
Mu tuju on veel kehvem, kui viis minutit tagasi ning pahuralt trügin inimesest mööda, astudes paar korda kellegi jala peale ja üritan jõuda aulasse, et kuulda direktori väidetavalt viie minutilist kõnet, mis enam, kui korra on veninud tunni ajaliseks.
Nagu ma juba arvasin, siis selleks ajaks, kui mina sinna kohale jõuan , puuduvad saalis vabad istekohad ning ma olen sunnitud seisma. Toetan end vastu valget seina ning kuulen direktori häälekõminat, saamata ühestki sõnast aru.
Inimesed mu ümber haigutavad ja ajavad juttu, kuid vähemalt on nad niigi hästi kasvatatud, et teevad seda vaikselt. Märkan mõnda oma klassikaaslast, sealhulgas ka Rachelit, kuid pööran pilgu kiiresti mujale. Mul pole tõesti tahtmist selle Jake'i asjaga tegeleda.
Viimaks hakkab rahvas toolidelt püsti tõusma ning ukse suunas liikuma. Taipan, et direktori kõne, millest ma seekord sõnagi ei kuulnud, lõppes äsja. Kohendan jakki oma käsivarrel ning hakkan kiiresti saaliukse suunas minema, et enne suuremat rahvamassi sealt välja pääseda.
See õnnestub ilma suuremate raskusteta ning see parandab veidi minu tuju. Kerge naeratus suul, heidan pilgu selja taha, kus õpilased proovivad end kitsukesest uksest välja pressida ning seda tehes, ei pane ma tähele, et keegi tuleb parajasti nurga tagant välja. Märkan seda alles, siis kui olen kellelegi otsa kõndinud ja tema kohv, mis pole küll tulikuum, kuid siiski, on minu valgel kleidil.
Jõllitan hämmeldunult oma kleiti ja seejärel isikut, kes selle põhjustas. Jake'i.
„Vabandust, Rose,“ lausub ta ning muigab kergelt. „Kohvist on kahju. Teise kohvi jaoks mul raha pole,“ lisab ta ja teeskleb mossitamist.
Põrnitsen ikka veel suurt kohviplekki oma kleidil ja tunnen vajadust noormehele virutada. Kuidas ta sai seda teha?
„Mida ma sinu arust nüüd teen?“ pärin vihaselt ja rebin pilgu oma kleidilt. „Tund algab kohe, aga ma ei saa sellisena sinna minna.“
Jake kehitab õlgu. „See on sinu valik. Sa võid minna koju või minna tundi,“ sõnab ta muretult. „Ise otsustad.“
Jõllitan teda pahaselt. „See on sinu süü!“ pahvatan.
Noormees viskab tühja topsi prügikasti ning tuleb tagasi minu juurde ja vaatab mind tõsiselt. „Mitte täielikult,“ sõnab ta ning paneb käed rinnal risti. „Sina vaatasid kuhugi mujale, selle asemel, et otse vaadata,“ lausub noormees ning ta hääl kõlab süüdistavalt. „Minu süü oli ainult see, et ma seda ette ei näinud,“ lisab ta ning ei varja sarkasmi oma hääles.
Silmitsen vaheldumisi teda ning plekki oma kleidil. Sellise kleidiga tundi minek kutsuks esile palju sosinaid ning teised hoiaksid veelgi kindlamalt minust eemale, kuid sosinatega olen ma juba ammu harjunud.
„Niisiis, oled sa otsustanud?“ kuulen Jake'i lausumas ja suunan oma pilgu uuesti talle.
Noormehe sinised silmad, mille värvi ma alles nüüd tähele panen, vaatavad mind uudishimulikult. Tema huulil on naeratus, mis näitab, et ta ei näe endal meie kokkupõrkel süüd, mis mind muidugi ärritab.
„Ma lähen tundi,“ vastan aeglaselt,“ aga kleidi puhastad hiljem sina ära.“
Jake kergitab selle peale kulmu. „Hästi, ma olen õnnelik, et sa usaldad oma kleidi minu hoolde,“ sõnab ta lõbusalt. „Lähme tundi nüüd,“ sõnab ta järgmisena. „Esimesel koolipäeval hilineda pole viisakas.“
Kortsutan nüüd kulmu. Mõte Jake'iga koos tundi minna, ei tundu mulle eriti hea ideena ning mul pole aimugi, kas meil on esimene tund sama. Kuid noormehel paistab kiire olevat ning juba on ta minust mõne sammu võrra kaugenenud.
„Rose, kas sa tuled?“ pärib ta selja taha vaadates. „Mul pole aimugi, kas ma õiges suunas lähen,“ märgib ta, kuid ei paista eriti murelik olevat.
Silmi pööritades kõnnin temani ning pärin:“ Kust sa üldse võtad, et me ühes klassis oleme?“
„Omad allikad,“ vastab noormees mõistatuslikult. „Igatahes klass number 135?“
„Sealpool,“ teatan ohates ning panen jaki endale selga, kuigi tean, et plekki see ära ei varja.
Peatudes klassi ees, ei söanda millegipärast meist kumbki ust avada. Põrnitseme ainult teineteist.
„Neiud ees,“ lausub Jake ning silub kätega oma tumedaid veidi lokkis juukseid.
„Uued õpilased ees,“ vastan teravalt.
Noormees naerab vaikselt. „Rose, õpetaja ei suhtuks sellese hästi, kui ma enne tüdrukut klassi astuksin.“
Turtsatan. „Õpetaja Scott ei pane seda tähelegi,“ lausun kergelt muiates. „Sa oled juba mulle tõestanud, et sa oled ebaviisakas, nii et lase edasi,“ lisan tõsinedes.
Jake kehitab õlgu. „Rose, esmamulje on petlik,“ sõnab ta mõtlikult.
„Võib-olla,“ ütlen vaikselt. „Tee see uks juba lahti, ma lähen siis ise esimesena,“ sõnan käskivalt.
Noormees kuuletub ja avab selle. Kohe pöörduvad kõigi pilgud meile. Eelkõige Jake'ile ja arvatavasti minu plekile kleidil.
Ent õpetajal paistab meie hilinemisest ükskõik olevat. „Istuge maha,“ pomiseb ta ning hakkab oma prille puhastama.
Astun kiirelt klassi tagumisse otsa. Marissa kõrval olev koht on juba hõivatud ning seega võtan istet tühjas pingis. Ma ei üllatu, kui Jake minu kõrvale tuleb.
„Palun, ära pahanda,“ lausub ta sosinal. „Sa oled ainus, keda ma siin koolis tunnen,“ lisab ta teeseldud nukra tooniga.
Järsku meenub mulle Rachel. „Tegelikult mitte,“ sõnan vaikselt.
Noormees kortsutab kulmu. „Mida sa sellega öelda tahad?“
„Üks mu klassiõde,“ lausun ning heidan pilgu Rachelile, kes meist paar rida ees pool istub ning meie poole vaatab,“ Rachel Edwards, palus, et ma korraldaksin talle sinuga kokku saamise,“ lõpetan lause.
Uuesti pilku Jake'ile pöörates, märkan, et noormees on näost kahvatuks tõmbunud. Ta jõllitab ainiti Rachelit, kes vaatab teda vastu ning tema ilme pole kuigi rõõmus.
Mul on tunne, et siin on tegemist teistsuguse looga, kui ma arvasin.

Hihihi, kisub huvitavaks.

Jake on muidugi armas. Ja väga-väga tore poiss.

Ma loodan, et see Racheli värk on midagi enamat kui vaid vana armusuhe vms. Ja kuna ma nüüd kerisin üles ja vaatasin, et see on selle teema alla, mis ta on, siis ma võin seda täitsa kindlalt oletada.

Ootan uut! :)

Racheliga on tõesti midagi enamat.  
Ja mulle meeldib, et sulle Jake meeldib.  
Võib-olla täna saab uue osa!

5.

Samal hetkel, mil kell heliseb, kiirustab Jake Rachelist mööda ning tormab klassist välja. Kortsutan hämmeldunult kulmu, kuid kehitan siis õlgu. See pole absoluutselt minu asi, mis tema ja Racheli vahel toimub, kuigi...
Veidi mõtlikult panen oma asjad kokku ning tahan klassiuksest väljuda, kuid Rachel seisab mul tee peal ees. Tema tumedad silmad vaatavad mind külmalt ning tema huulil on veidi pilkav naeratus.
„Kas sa rääkisid Jake'iga minust?“ nõuab neiu ning lükkab kärsitult oma näo eest musta juuksesalgu.
Kergitan kulmu, kibeledes ära minema. „Ma midagi mainisin talle,“ selgitan hooletult. „Mine otsi ta ise üles,“ lisan talle.
„Ei!“ vastab Rachel valjult. „Tema peab ise minu juurde tulema ning sina hoolitsed selle eest, et ta seda teeks,“ sõnab ta jäiselt ning naeratab seejärel halvaendeliselt. „Muidu tekib teil mõlemal probleem,“ märgib ta ning heidab seejärel pilgu mu kleidile. „See plekk sobib sellele ideaalselt,“ lausub ta muiates.
Seejärel väljub ta klassist, jättes maha üksnes parfüümipahvaku, mis ajab mind köhima. Ülejäänud õpilased on ammu siit läinud ning alles nüüd teen mina seda sama.
Koridori jõudes ning mööda seda kõndides, püsivad mu mõtted tahtmatult üksnes Jake'il ja Rachelil. Neil kahel oli minevikus midagi ühist, mis kummalegi ilmselgelt rõõmu ei valmista ning nüüd olen ka pooleldi sellesse tiritud. See asjaolu häirib mind väga.
Sellel koolipäeval ma Jake'i enam ei kohtagi. Noormees oleks nagu õhku haihtunud või siis lihtsalt koju läinud. Teine variant kõlab palju loogilisemalt, ainult, et selle põhjusest on mul raske aru saada. Lihtsalt Racheli nägemine ei saa kedagi nii hirmutada. Eriti veel kedagi sellist nagu Jake. Kuid mulle ei anna rahu see, kuidas Jake muutus, kui ma talle Rachelit mainisin. Ja veel see klassist välja tormamine ning ära kadumine. Selles kõiges on midagi arusaamatut.
Ilm on vahepeal oluliselt paremaks muutunud ning päike paistab eredalt, kui ma koolimajast väljun ja suuna kodu poole võtan. Päikesekiired soojendavad mu nahka ning mul on tunne, et hommikune sombune ilm oleks olnud nagu kauge mälestus.
Kõnnin aeglaselt mööda teed, tundes aeg-ajalt uimastavat lillelõhna, mis tuleb nende majade aiast, kust ma parajasti möödun. Mulle paistab nagu suvi poleks äsja lõppenud, vaid on alles alanud. Kõik ümberringi viitab sellele.
Endamisi naeratades olen viimaks oma kodumajani jõudnud ning alles nüüd heidan pilgu Jake'i majale, kuid kedagi ega midagi ei hakka mulle silma. Kehitan õlgu ning avan võtmega oma koduukse, pillates võtme seejärel esiku põrandale. Veidi pahuralt kummardun ning hakkan seda üles võtma, kuid siis jääb mu pilk pidama millelgi, mis on kukkunud peene kapi alla ning mida ma enda arvates pole varem näinud. Loomulikult ei käi ma oma kapialuseid uurimas, aga siiski...
Pillan võtme uuesti põrandale ning kükitan ettevaatlikult kapi ette. Mulle tundub, et seal lebab midagi raamatu sarnast. Seejärel sirutan käe sinna alla ja püüan kobamisi seda eset kätte saada. Kuid see on võimatu. Mu käsi on liiga lühike ning see tundmatu asi on liiga kaugel.
Kulmu kortsutades tõusen püsti ja seisan häiritult keset esikut. Kuidagi moodi pean ma selle ju kätte saama. Pärast mõne minutilist mõtlemist, lähen kööki ning toon sealt põrandaharja. Seejärel kükitan uuesti ning üritan seda eset endale lähemale tõmmata. Pärast mõningaid ponnistusi see ka õnnestub.
Tõusen püsti ning silmitsen hämmeldusega seda eset. See on roosade kaantega pehme album ning päris kindlasti pole ma seda varem näinud. Seda avades kukub selle vahelt välja pilt, mida ma ahhetades vaatama jään. Pildil on kaks noort, särava naeratusega inimest. Mina ja Ryan. Jõllitan seda jahmunult, sest näen seda esimest korda. Isegi pildistamise koht ja aeg ei meenu mulle. Igaks juhuks vaatan ka pildi tagumisele küljele, kuid sinna pole midagi selgitavat kirjutatud.
Olles suures segaduses lähen pilti ja albumit käes hoides oma tuppa. Panen enda ja Ryani foto oma kõrvale voodile ning avan albumi. Esimene lehekülg on tühi. Samamoodi ka teine ning kolmas. Alles neljandal lehel on pilt umbes viie aastasest lapsest. Uurin fotot põhjalikult ning mõne aja pärast avastan jahmunult, et pildil olen mina. Selles pole mingit kahtlust. Fotol oleval lapsel on täpselt minu näojooned ning ta kannab täpilist kleiti, mis lapsepõlves oli mu eriline lemmik.
Erutunult lehitsen albumit edasi, avastades hämmeldunult, et seal on kõik pildid minust. Mina esimesel koolipäeval, seistes uhkelt Ryani käevangus. Mina naeratamas fotograafile oma sünnipäeval. Mina istumas järve ääres. Kõik need pildid on minust, kuid ma pole ühtki näinud.
Jõllitan viimast pilti, mis on tehtud Ryani koolilõpetamisel suve alguses ning püüan meelde tuletada, kas keegi peale tema ja minu vanemate pildistas meid samuti. Ent see ei meenu mulle.
Album süles, vajun mõttesse. See on minu jaoks mõistatus. Võib-olla on sellel väga lihtne seletus, ent praegu ma ei saa sellest aru. Miks ma neid fotosid esimest korda näen? Miks see album seal kapi all oli?
Lehitsen albumit veelkord, lootuses, et mulle hakkab midagi uut silma. Uurin seda süvenenult ning viimaks märkan, et üks albumileht on poolik. Allesjäänud osa on sakiline nagu oleks kadunud osa sealt küljest käristatud. Kulmu kortsutades silmitsen seda hoolikalt, kuid rohkem imeliku ma ei märka.
Panen ohates albumi käest ning kõnnin rõdule, olles täiesti unustanud, kui suur on seal Jake'i kohtamise oht. Vaatan mõtlikult aeda, olles sügavalt mõttesse vajunud. Mingil põhjusel ei taha ma vanematelt selle kohta küsida. Mul on tunne, et nad ei räägiks tõtt. Nad võtaksid tõenäoliselt albumi minu käest ära ning vaikiksid kogu asja maha.
Ärkan oma mõtedest alles siis, kui kuulen Jake'i häält kusagilt lähedalt. Viin pilgu alla ning seal ta seisabki. Tema ärevus paistab kadunud olevat ning ta silmitseb mind uurivalt.
„Rose, kas me saaksime hetkeks rääkida?“ küsib ta ning tema hääletoon on täiesti tavaline.
Kergitan kulmu. „Räägi,“ vastan napilt.
Ent noormees on vait. „See pole just kõige parem koht selleks,“ sõnab ta viimaks aeglaselt.
Kehitan ükskõikselt õlgu. „Ise sa tulid siia. Normaalsed inimesed koputavad uksele,“ märgin irooniliselt.
Jake ohkab ning pomiseb midagi, mis kõlab nagu minu nimi. „Hea küll,“ sõnab ta viimaks.
Noormees suundub aeglaselt teisele poole maja ning mõne hetke pärast kuulen ma uksekella. Kiirustamata kõnnin trepist alla ning avan selle. Jake ei paista selle üle eriti rõõmus olevat.
„Tore, et aega leidsid,“ pomiseb ta jäiselt ning astub sisse.
Kergitan kulmu, kuid ei ütle midagi ning kõnnin tema ees oma tuppa. Seejärel jään seisma ning vaatan noormehele küsivalt otsa.
„Räägi,“ palun teda, tundes tema siinviibimise üle kerget ebamugavust. Peale Ryani pole siin ükski poiss käinud ja nüüd on tema siin.
Ent korraga ei paista Jake'il kiire olevat. Ta kõnnib aeglaselt rõduukseni, vaadates sealt ilmselt oma tuppa ning seejärel pöördub ta minu poole ning naeratab.
„Ilmselt murrad sa pead selle üles, miks ma Rachelist kuuldes niimoodi käitusin,“ alustab ta vaikselt.
Raputan kärmelt pead. „Tegelikult mitte. See, mis teie vahel on, ei puutu minusse ja see ei huvita mind,“ sõnan kiiresti.
Jake kergitab kulmu. „Ma oletan, et ta rääkis sinuga hiljem minust,“ lausub ta mõtlikult.
„Kõigest seda, et sina pead tema juurde minema,“ ütlen, meenutades Racheli sõnu. „Kui sa seda ei tee, tekib meil mõlemal probleem,“ lisan veidi vaiksemalt.
Jake üksnes turtsatab selle peale. „Tüüpiline Rachel,“ pomiseb noormees. „Ta ei muutu vist kunagi.“
„Kuidas sa teda tunned?“ pärin ebalevalt.
Noormees mühatab ning kõnnib rõduuksest eemale. „Sul on ohtlik liiga palju teada,“ sõnab ta pealtnäha sõbralikult, kuid tema hääles on veel midagi, mida ma ei suuda määratleda. „Sa võid Rachelile öelda, et mingu ta põrgusse,“ lisab ta ning muigab. „Tõenäoliselt ei suhtu ta sellese hästi, aga sina ära muretse selle pärast.“
Kortsutan kulmu ja tahan veel midagi öelda, kuid Jake kummardub mulle lähemale ning lausub peaaegu sosinal:“ Rose, ära unusta, et elu pole must-valge. Kõik mida sa kuuled või näed, ei pruugi nii olla.“
Ta heidab tähendusrikka pilgu albumile, mis lebab minu kõrval ning naeratab mulle veelkord. Järgmisel hetkel astub ta mu toast välja ning mõne sekundi pärast kuulen välisukse paugatust.
„Elu pole must-valge,“ kordan Jake'i sõnu, saamata aru, mida ta nendega öelda tahtis.

Jake, Jake, Jake... Täitsa tore poiss ju!

Ses suhtes, et praegu ta käitub Rose'iga päris hästi. Kuigi vastupidi meeldiks mulle arvatavasti rohkem... Aga siis ma kiruks siis missugune jobu see Jake on. Nii et saa siis aru, eks.

Ja otseloomulikult ootan ma uut. :)