Alexandra (5)

Mezilane, kas mul õnnestuks sult uus osa välja meelitada? :)

Okei, Unicorn, tänu sinule sundisin ma ennast osi läbi lugema ja üllatus mul tuli pähe hunnik ideesid. Aga et neid algatada on vaja esmalt midagi, mis oleks nii nimetatud eellugu. Ajaa, tuhat vabandust, et nii hilja uus osa tuli, aga järgmine võimalus oleks olnud juuni kuus.   
Ning kui ma esimese osa alguses kirjutasin, et lugejad võiksid endast mingitel aegadel ikkagi märku anda siis hoopis mina olen see, kes peab endast märku andma. Jep, ma olen elus ja jep ma kirjutan endiselt. Või noh hakkasin kirjutama   
Ja kuna Unicorn oli see, kes kõige hmm tulisemalt ootas uut osa siis see osa on pühendatud sinule :)

4 peatükk

Õhtu poole märkasin, et ei suuda kuidagi rahuneda. Emily sõnad kumisesid mu peas ringi ja hajevil hetke tõttu oleksin äärepealt kooki tehes suhkru asemel soola tainasse puistanud.
Vanaema oli välja läinud oma sõbrannadega iga reedesele pokkeriõhtule kohalikku kohvikusse Cupcakes ja Andrew oli oma uutest sõpradest nii õhevil, et läks nendega parki. Vanaisa vangutas selle peale pead ja me otsustasime, et meie reede õhtul hakkame vaatama „Poiroti“ vanu osi ja sööme koos küpsetatud sidrunikooki.
Lõppes see sellega, et mina vaatasin andunult „Poiroti“ vanast telekast, mille pilt või hääl aega-ajalt kadus ja vanaisa, tema magas norsatades iga kümne sekundi tagant. Sellepärast ma kuulengi öösel nagu keegi liiguks majas.
Andrew jõudis napilt koju enne kui vanaema, samal ajal kui ma pesin köögis koogitaldrikuid ja olin sundinud vanaisa magama minema. Ta tuli muretult minu juurde ning tõmbas oma nahktagi seljast.
„Miks sa nii hilja veel üleval oled?“ küsis ta pahuralt. Ilmselt oli lootnud hiilida üles ega arvestanud sellega, et reedeti ma ei lähe magama punkt kell kümme. Ta toetus vastu köögikappi ja hammustas puuviljakorvist võetud õuna.
Ma ei vastanud talle ning ta jätkas: „Päris hää õhtu oli. Siinsed inimesed on tõsiselt lahedad. Ma olen nii paljude noortega juba tuttavaks saanud erinevatest klassidest. Su klassivennaga ka, Joseph Blade, teil on koos keemia ja ajalugu. Tema meelest oled sa ikka jubedalt ilus.“ Viimaste sõnade ajal tajusin terves ta näos irvitust. Vähemalt ei saanud ta näha minu punastamist, sest mina olin talle seljaga.
„Tore, mina teda ei tea,“ vastasin vennale rahulikult, haarates käterätikut, et nõud ära kuivatada.
Mõni minut seisime vaikides, mina hoogsalt kuivatades ja tema õuna süües. Lõpuks ta loobus ja lahkus ruumist õlgu kehitades, kuid seisatas siis: „Ahjaa, ja sinu andmetel Alex olin ma kodus kella üheteistkümnest ja vanaisa ei kuulnud kui ma üles tulin.“
„Selge pilt,“ vastasin ja riputasin käterätiku tagasi kuivama. Me olime nii juba aastaid teinud, kui ühel on mingi pidu või üritus, kuhu ta minna tahab siis teine katab teda.
Järgnesin vennale köögist välja, kustutades kõik tuled, ja lootes, et vanaemal on võtmed, luksatades nii tagaaia ukse kui ka eesukse.

*
Väljas möllas torm, aga ma poleks saanud sellest teada kui üks neist poleks kogemata mind tooliga pikali kukutanud ja puuvillane kott poleks oma asukohast nihkunud.
Mul polnud ikka veel õrna hallikarva aimu ka, miks ma olen siin keset tühja kortermaja käed selja tagant tugevalt kinni seotud ja jalad põlvedeni hoolikalt teibiga kinni mässitud.
Miks nad minu peal küll nii tugevaid nõudeid kasutasid seda ma ei tea. Kuhu ma nende meelest mina hakkasin? Kõnnin lihtsalt ruumist välja ja ütlen, tsau näeme homme? Hallo, ma ei näe isegi, mis mu nina ees toimub või mis toitu nad mulle lusikaga sisse söödavad. Ma tean ainult seda, et see maitseb kohutavalt. Teaks ma ainult miks.
„Nonii Alexandra,“ ütles üks neist sisse astudes. Ta astus raskete sammudega minu juurde ja ma tundsin viina haisu ninas. See peab küll endale deodorandi muretsema.
„Kas sa oskad öelda, miks sa siin oled?“ küsis ta oma käreda häälega. Täpselt selline nagu iga röövija peab olema. Paks, haisev ja hirmuäratava häälega.
„Ei,“ vastasin napisõnaliselt. Minu meelest isegi nipsakalt. Ebaviisakalt nipsakalt.
Mees möirgas naerda ja haaras siis tugevalt mu lõuast kinni surudes midagi valusalt mu kurgu alla.
„Kahju küll,“ lausus ta, „ma tahaks ikkagi kauba kätte saada. Sa ei taha ju, et ma su emmele kuuli kerre saadan, sest nad ei toonud kaupa õigel ajal kohale?“

*

Ärkasin hirmsalt hingeldades üles. Terve tuba oli silmipimestavalt valge. Ma vannun, et minu unenäod lähevad aina ebameeldivamaks. Siiamaani olen ma näinud seda kuidas mu isa kuuli kerre saab, kuidas mu vanaisa kogemata maja põlema pani ja Andrew sisse põles ja kuidas mu ema ja isa olid palgamõrvarid. Nüüd on nad siis diilerid.
Pilgutasin eredas valguses kaks korda silmi. Andrew magas veel. Ta lamas oma voodis kõhuli, tekk padjaks ja padi kõhu alla surutud. Ta oli nagu vanaisa, norsatades iga kümne sekundi järel.
Tõusin voodist püsti ning ringutasin end paar korda ja jäin siis end laiast nõukaaegsest peeglist vaatama, mis minu kummuti peal oli. Vanaisa oli selle üles minu jaoks toonud.
Peegel polnud küll nii ilus kui all, aga see oli jällegi mulle istuvam, sest see oli lai ja kasulik ning tänu sellele laiusele oli ka üks äär kaetud üksikute postkaartidega vanadelt sõpradelt Londonist.
Võtsin kummuti pealt oma kokkukäkerdatud hommikumantli, tõmbasin selle endale ümber, viitsimata käsi varrukatesse panna. Tõmbasin lahti oma eile tehtud hobusesaba ja lasin juustel õlgadele langeda. Kohas, kus patsikumm oli mu juukseid kinni hoidnud oli üks kandiline lokk.
Tõmbasin harjaga paar korda läbi juuste ja tõmbasin siis kummuti sahtli lahti. Vaatasin korraks tolmusest aknast välja. Tibutas natukene, kuid väljas paistis päike. Kaugemal oli näha vikerkaart.
Võtsin kummutisahtlist välja pikkade käistega valge pluusi ja vanad sinised nike dressid, mis kunagi mu ema mulle andnud oli. Riideid süles hoides lahkusin ruumist, sulgedes enda järel väikse kiiksatusega ukse ja riietusin vaikselt vannitoas, kartes teha häält, mis mu vanavanemad üles ajaks.
Juba oma esimesel nädalal taipasin, et laupäeviti ja pühapäeviti magavad nad kauem kui nädala keskel, mil vanaisa nikerdas kuuris ja vanaema tegeles käsitööga tehes imeilusaid kampsuneid, linikuid, kindaid või voodikatteid, vastavalt tellimusele.
Riietudes jätsin oma pidžaama vannituppa enda riiulile, valge käterätiku, mille peal olid päkapikud, alla. Tänase ilmaga polnud nagunii mõtet kuhugi minna nii, et valmistusin ette päevaks tehes ära kõik oma kodutööd, alustades keemiast ja lõpetades ajaloo arutlusega, mille pidi tegema küll alles ülejärgmiseks nädalaks, kuid selleks ajaks on ju veel hunnik koduseid ülesandeid peale laotud. Lisaks sellele annab see mulle võimaluse mitte passida pool päeva oodates pesumasina lõpetamist ja kuivatisse toppimist, vaid teha samal ajal ka midagi.
Olin ülemise vannitoa põrandale kallanud valgest pesukorvist riided ja sorteerinud need ära. Vanaema oli mulle näidanud, kuidas nende masin käib, kuid kuna see oli sarnane sellega, mis meil ka Londonis oli, polnud probleemi.
Visanud kõik oma valged riided pesumasinasse, kallanud pesupulbri sisse ja valinud õige kraadi vajutasin nuppu start ja väljusin ruumist jättes ukse praokile. Tasakesi sammusin tagasi magamistuppa, võtsin oma koolikoti ja aknalaua pealt ülejäänud õppimisvahendid ning pastaka, väljusin taas. Panin kõik oma asjad kohvilauale ja sorteerisin nad ainete järgi ära.
Keemia õpetaja oli meile jätnud kaks lehte töövihikust, kordamise osa, kuid enne kui ma sellega tegelema hakkan, pean ma saama midagi süüa või mu kõht ei jäta korisemist ja hakkab mulle lõpuks närvidele käima.
Libistasin ennast diivani pealt, kuhu olin jõudnud juba istuda, püsti ja kõndisin tasakesi alla. Mu vanavanemate maja juures on lahe asi see, et neil on uksel postiauk, kust post sisse pannakse ja see mati peale kukub. Praeguseks oli seal juba laupäeviti käiv maakonnaleht ja paar ümbrikku, mis nägid välja nagu arved. Vanaemale oli tulnud ka käsitöö ajakiri. Korjasin need üles ja kõndisin elutuppa, panin arved väikesesse lahtisesse puukorvi, ajakirja sinna kõrvale ja jäin ühte ümbriku vaatama, millel oli minu nimi peale kirjutatud, ilma aadressita.
Hüppasin diivanile, kuhu vanaema oli eile õhtul tulles jätnud oma käekoti ja avasin ümbriku, seda peaaegu vihaga pooleks tõmmates, sest keegi oli selle tugevalt kokku liiminud. Kuidas inimesed filmides neid lihtsa tõmbega lihtsalt lahti saavad? Mina pean alati kümme korda lahti tõmbama enne kui sisu kätte saan.
Sees oli üks vana paber kuhu oli laitmatu käekirjaga kirjutatud lühikene vabandus. Lugesin selle kiirelt läbi.
Alexandra
Emily siinpool, vabandust, et ma süüdistasin sind. See polnud minust õige, aga mu ego ei lubanud mul näost näkku vabandust paluda nii, et ma libistasin selle kirja .
Emily
Vau, see oli kõige mõttekam vabandus terves mu elus. Emily on ikka üks libe sell. Mis mõtet oli paluda vabandust, kui sa ei julge seda teisele inimesele näkku öelda? Sõimata julgeb küll, aga kui asi puudutab vabandamist siis on toa nurgas peidus ja kribab kirja?
Vihaga käkerdasin kirja kokku ja viskasin selle kaminasse, kõndisin mitte just kõige vaiksemalt kööki ja alustasin võileibade tegemisega. Teinud kiirelt paar juustuleiba ja ühe pasteedisaia valmis, pani need taldrikule ja kallasin endale külma apelsinimahla.
Vanaema kõndis parajasti kööki, endale pikk roosa öösärk veel seljas. Ta lühikesed juuksed olid peas püsti ja ta haigutas valjult.
„Hommikust,“ ütles ta pärast kolmandat korda haigutamist ja heitis siis pilgu kellale, mis raadio peal oli, „juba üksteist.“ Ta pomises sõnu pigem endale kui minule.
Jälgisin vanaema tegutsemist kui ma mälusin oma võileibu. Ta lohistas jalgu täpselt sama moodi nagu mu vend ja ema ühest köögi otsast teise, otsides kapist kord jahu siis külmkapist jällegi muna ja keefirit, et teha pannkooke.
Olin enda hommikusöögiga lõpetanud kui tema parajasti teistele taldrikuid kapist otsis, ühe silmaga vaadates küpsevat pannkoogi tainast, mis ta just soojale pannile oli pannud. Mu vanaema oli osav kokk. Ta tehtud toidud olid alati armastusega tehtud ja sellepärast olid need paremad kui Londonis pidevalt ostetud takeaway omad.
Ta pani ka mulle taldriku ja pilgutas siis minu poole silma tuues ettekäändeks, et ma olen liiga kõhn, kuigi ta teadis väga hästi, et nii või teisiti oleks ma lõpuks murdunud ja tulnud kookide järgi.
Kui esimene pannitäis kooke oli tehtud, pani vanaema need mu ette koos maasikamoosiga. Tänulikult kallasin ma kookidele maasikamoosi hulgi peale ja sõin need kõik ülimal kiirusel ära. Tänasin hommikusöögi eest ja panin nõud kraanikaussi, sest ei pääsenud neid pesema.
Kõndisin ülevale tagasi ja taas maandusin pehmele diivanile võttes kätte oma keemia töövihiku ja ettenägelikult avasin ka õpiku lootes leida mingit vihjet selle kohta, mis asi oli sool või alus.

*

Pühapäevaks oli ilm paremaks läinud. Taas siras väljas päike, kuid väljas oli korraga niiske ja külmem. Enam ei piisanud sellest kui kandsid teksajakki, vaid nüüd oli vaja ikka midagi sinna peale ka.
Pühapäeva alguses tegelesin vanaemaga nende aianurgast kartuli korjamisega ja muude aiatöödega. Mulle tehti selgeks reegel number 4, üks osa aiamaast on minu vastutuse all. Mina pean jälgima, et kõik, mis seal kasvab oleks korralikult hooldatud ja nii edasi. Kõlab tunduvalt paremini kui lume lükkamine ja muru niitmine, mida Andrew tegema peab.
Juba päeval sain oma tööga valmis, samas kui Andrew oli hiiglaslikust aiast jõudnud niita ainult poole. Mullasena ja kergelt külmunult jooksin tuppa ning kloppisin end verandal puhtaks. Pesin end kiirelt puhtaks ja märja peaga kuulsin, kuidas uksekell korduvalt heliseb. Kõik olid endiselt väljas. Kaalusin korraks, kas kutsuda vanaema ja öelda, et keegi on uske taga, kuid see jätaks minust halva mulje.
Kiirustasin kriuksuvast trepist alla (väänates see juures jala välja) ja peatusin ukse juures. Tõmbasin endiselt tilkuvad juuksed ühe oma värvilises patsikummiga kinni ja avasin ukse.
Ootasin, et mulle vaataks vastu näiteks Karen või Maggie või keegi vanaema sõpradest vähemalt mitte Tammy, Emily, Robert, Jenna ja Katie. Ning nad vaatasid mind seismas pidžaamas ja märgade juustega, mis olid suvaliselt kinni pandud. Katie kihistas oma linase salli sisse, kuid muutis selle Roberti müksu peale köhatuseks.
„Tere hommikust,“ lausus Jenna kerge muigega ja sai Roberti teise külje käest müksu.
„Jajah, mida iganes,“ vastas ja tõmbasin patsikummi juustest välja. Kui juba näidata end imelikuna, kes kell kaks päeval endiselt pidžaamas ringi käib, siis seda juba täielikult.
„Me mõtlesime, kas sina ja Andrew meiega „Cupcakesi“ sööma tulla ei taha ja pärast aleviku peale ringi jalutama. Tutvustaksime teile natuke Laketowni ja õhtul on metsas ka kooliaasta alguse puhul üks väiksem kokku saamine,“ ütles Tammy ja jätkas veidi ebakindlalt, „aga sa vist alles tõusid.“
Ta osutas oma käega mu pidžaamale ja ma tõmbasin end ukse varju ning Emily, kes seisis teiste taga, nina viltu, lasi kuuldavale turtsatuse. Jep, ma olin endiselt mustas nimekirjas.
„Tegelikult olen juba mitu tundi üleval olnud ja teinud aiatöid ja...“ otsustasin mitte sellest rääkida, mida kõike ma sel ülipõneval pühapäeval ka ära pole teinud, „no igatahes ma tuleksin hea meelega. Ainult, et peate natuke ootama.“
„Oh, me jõuame võime ju natuke oodata küll,“ ütles Robert ja ajas lõua püsti. Ta astus esimesena sisse ja Emily lasi kuuldavale vinguva ohke, olles kindel, et mu tähelepanu on Roberti ilmel.
Sulgesin Emily sisse astumisel ukse ja kutsusin nad üles. Nad kõndisid minu järel, nagu oleks see kellelegi aru saamatu ja istusid üksteise järel kohvilaua taha. Tammy lasi pilgul üle toa ja müksas Emilyt, kes paistis olevat rohkem huvitatud oma küüntest ja sellest, et ma ikkagi kuidagi loobuksin tulemast. Robert haaras laualt laupäevase lehe ning Katie ja Jenna vaatasid mulle otsa.
„Ma lähen vaatan, kas Andrew tuleb ka,“ ütlesin ja lootsin kogu hingest, et ta ei kavatse tulla, sest Emily hakkas temaga mitte kohe, vaid otsekohe flirtima ja ma ei vajanud seda oma roosilisse päeva küll. See kõik kõlab nagu seebiseriaalis.
Vangutasin tagasi trepist alla minnes pead ja tõmbasin ühe oma ülekuhjatud nagis rippuvatest sallidest ümber. Tõmbasin tuhvlid jalast ja panin selle asemel oma jalga plätud – tohult hea valik, arvestades seda, et väljas oli külm.
Kõndisin verandale ja nägin Andrewit just trepil puhkamas.
„Hei,“ ütlesin vennale ja ta tõstis pea.
„Tere,“ vastas ta.
„Emily, Tammy ja mõned nende sõbrad kutsusid meid Cupcakesi ja hiljem peole,“ vuristasin ette.
„Ma juba eile käisin seal kohvikus ja peole lähen ka ise. Näeme siis vist seal. Ajaa, ma kutsun vanaema siia,“ vastas ta õlgu kehitades ja läks vanaema juurde. Hetk hiljem seisis vana naine mu ees, naeratus näol.
„Sina siis ka peole jah,“ naeratas ta. See oli vale, tavaliselt vanavanemad peaksid olema need, kes õhutavad lapsi kodukanadeks muutuma, mitte soovitamagi neil välja minna. Või lihtsalt on mul oma vanavanematest vale arusaam.
„Jep, kui sa muidugi lubad,“ ütles ja tõusin, „ma läheks praegu juba Tammy ja teistega Cupcakesi.“
„No mine pealegi, aga oled koos Andrewiga punkt kell üksteist tagasi ja ma ootan teid!“
Tänasin vanaema viisakalt ja kadusin tuppa peaaegu hüpates.  Andrew ei tulegi meiega kaasa ja kell üksteist kõlas hulga paremini kui tõenäoliselt enamike vanemate kell kümme.

Juhuu!!

Ma tänan, et selle osa jaksasid siia kirjutada! :) Super! :)
Olid mõned pisivead, aga hetkel veidi kehv olla, seega ei jaksa neid siia kirjutada.
Mulle tohutult meeldib ja ei jaksa nüüd kohe kindlasti järgmist osa oodata, kuna ma tahan teada, mis edasi saama hakkab. Kui Andrew mulle alguses meeldis, siis nüüd on natuke nii ja naa. Robert on ka kuidagi põnev. :)

Ootan kannatamatult uut osa

Aga palun :) ja vabandused, et nii hilja vastasin. Mulle meeldib, et sulle Robert meeldib, sest tema meeldib mulle ka . Andrew on natuke tujukas tüüp kah nii, et tema võibki jääda nii ja naa tüübiks.

Oota, oota, ma nüüd teen vahepeal eksamid ära :) ja siis on aega alles kirjutada.

Kas nüüd on lootust millalgi uut osa saada? :)

Ja ikka, mul on lihtsalt isegi suvel väga tihe graafik olnud, kuid uus osa on juba valmimas ja loodan, et selle nädala või järgmise nädala jooksul, lõpetan ära ka. Praegu tahaks natuke lihtsalt puhata ja lugeda ning üht teist juttu kohandada ja edasi kirjutada .

No olgu, eks ma siis jään pikkisilmi ootama :)  

Mulle on seni see peatükk pakkunud kõige rohkem peavalu, sest ma ei jõudnud otsusele, millal ja kus miski juhtub. Aga see peaks pakkuma midagi sellist, mis uut ootama paneb. Ma luban, et Alexandra ei löö käega.  Vabandused ka hilinemise pärast, mul on olnud interneti probleemid siis veel kolimise probleemid jne jne, et ma lihtsalt ei jõudnud. Kuid parem hilja kui mitte kunagi.

5. peatükk

Cupcakes oli üks kõige lamedamaid kohvikuid, kuhu ma kunagi sisse olin astunud, mitte et selliseid võimalus palju oleks, kuna enamasti pidime sööma ema tehtud ehk mikrolaine ahjust tulnud toitu. Kohvikus kandsid kõik valgeid pabermütse, millele oli säravlillalt peale kirjutatud CUPCAKES. Kanti veel musti põllesid, mille ees oli suur tasku koos tellimuslehtede ja kahe pastakaga. Asja tegi häirivamaks see, et logo oli särav lillat värvi, mis tekitas tunde nagu oleksid mõnes lastemängukeskuses.
Istusin Jenna ja Katie vahel ühes nende akna all olevas lauas, punasevalge triipudega nahkdiivanil, veidi kõrgema laua ees ja mugisin vahukoore muffinit, Cupcakesi tuntumat küpsetist. Katie istus lihtsalt, nina vastu klaasi surutud ja jälgis, kuidas taevas aina tumedamaks läks.
„Alexandra, kas Andrew ka õhtul peole tuleb?“ küsis Emily ja üritas teeselda puhtsõbralikku huvi, kuid tema silmad olid juba kaugel, unistustes.
„Minu meelest ta mainis jah, et läheb koos sõpradega peole,“ noogutasin vastu.
„Eks vist seal näeme teda,“ kehitas Emily õlgu ja võttis lonksu valgest teetassist, mille peal suur C.
„Jajah, näeme,“ vastasin ja võtsin viimase ampsu muffinist, „ks pd ülde tomub?“
„Kuidas palun?“ küsis Emily vastu ja viskas oma perfektse ees tolgendavada juuksesalgu perfektselt enda selja taha. Minu meelest ma hakkan juba ta peale natuke kadedaks muutuma.
Neelatasin ja võtsin lonksu apelsinimahla läbipaistvast klaasis ja küsisin siis uuesti: „Kus pidu üldse toimub?“
„Me ju ütlesime enne, metsas. See on umbes kilomeeter Laketownist väljapool, see on pigem nagu metsas oleval lagendikul, sinna viib multšist tee ja noh, seal on üks lõkkeplats ja pingid ning üks varjualune, kus me tavaliselt grillime,“ ütles Robert tähtsalt ilmel ja lükkas oma alla libisevad prillid tagasi ninajuurele.
„Ahsoo,“ ütlesin ja kehitasin õlgu. Ma ei olnud kindel, kas mu kitsad sinised ja kergelt lõhkised teksad ning sinine topp koos beežika jakiga üldse sinna seltskonda sobiski kui vaadata seda taevast, sest vihmavarju (mis muidu oli kollane ja selle peal olevata värviliste ringidega) polnud mul küll kaasas.
Toetusin seljaga vastu nahkdiivanit ja vaatasin saalis veelkord ringi. Akende ees olid valgest pitsist kardinad, seinad olid külmlillat tooni ja lauad olid toetunud põranda külge kahe metalltoru kaudu. Igal laual oli see kole ketšupipudel ja vaas võltslilledega.
Tammy võttis veel viimase tüki oma õunakoogist ja naeratas siis häbelikult kõigile. Ta neelatas kuuldavalt ja küsis siis: „Kas kõik on valmis minema?“
Noogutasin koos Katiega uljalt. Olime enne juba oma arve ära maksnud. Lasin tavalisest vaiksema Jennal enne püsti saada ning väliusin siis ise. Emily kõndis kõige ees, ta kandis musta minikleiti ja  lillasid kontsakingi ning ta tõmbas selga oma helelillat pitsist kampsiku. Ülejäänutel olid kõik teksad ja tossud (kaasaarvatud minul) nagu me läheksime matkama mitte pidutsema.
Lahkusime kohvikust hanereas, Emily kõige ees, juhatamas meid läbi pimedate Laketowni tänavate linnast välja. Möödusime meie majast ja ma vannun, et Emily aeglustas sammu, et näha ega uksest iga hetk Andrew juhuslikult välja ei astu, kuid maja püsis pimedana, välja arvatud elutuba. Nad joovad kindlasti praegu teed ja vaatavad õhtuseid uudiseid. Või mängivad kaarte.
Tuul oli väljas tõusnud ja külm hakkas mu naha alla pugema. Kõnnitee oli otsa saanud ja me kõndisime kiirelt läbi pimedat maanteeäärt metsatuka poole, mis kaugelt juba paistis.
„Ma jõua ära oodata kui seda tundmatut kutti näen!“ õhkas Jenna tagant, „Andrew ja paar teist on temaga juba tutvust teinud ja ütlevad, et ta on ülilahe ja väga tark.“
Emily tõmbas ninaga läbi õhu ja hõikas vastu: „Ta ei ole mitte ainult lahe, ta on ka ülikuum. Kuumem kui sinu vend, Alexandra.“ Seda viimast ütles ta küll irvituse saatel. Kuigi, kui see väide ka oleks õige olnud, tunneksin ma end palju paremini. Viimane asi, mida ma näha tahaksin on neid kahte musitamas.
„Kas sellel tundmatul kutil ka nüüd äkki nimi on?“ küsis Tammy põnevusega ja kiirendas sammu kui metsatukk vähem kui saja meetri kaugusel oli.
„Loomulikult on, ta ei ole tegelikult väga uus, ta käis juba eelmine aasta viimasel nädalal meie koolis, kuid enamik oli selleks ajaks koolist kadunud,“ vastas Emily kõike teadja häälega ega avaldanudki päriselt nime.
Me keerasime metsatuka poole ja kõndisime üle puust laua, mis oli tehtud sillaks üle kraavi ning seejärel mööda multšist teed edasi platsini, kus pidu käis juba täies hoos. Inimesed tantsisid ümber tule, õlu plasttopsidest maha loksumas, rääkisid kampadena juttu, paar üksikut paari suudlesid kirglikult ja tagapool seisis Andrew. Ta ei olnud üksi, vaid tema kõrval seisis ka kutt minu klassist. Joseph Blade.
„Ma lähen ütlen viisakalt su vennale ja temale tere,“ lausus Emily ja kadus pööraste inimeste vahele.
„Uuuh, ja see teine kutt pidi veel kuumem olema,“ irvitas Katie, „ta juba praegu sulab, kui teine kutt tõesti nii kuum on siis jääb Emily’ist ainult suhkur järgi.“
„Lähme, võtame midagi juua,“ ütles Robert ja võttis Jennalt ja Katielt käest kinni. Tammy järgnes neile, jättes mind üksi, teadmata, kuhu minna või kellega rääkida. Üksinda tantsida tundub ka lame. Kehitasin õlgu ja järgnesin tüdrukutele ja poisile selles suunas, kuhu nad kadusid, kuid kui olin jõudnud lõpmatu suure hunniku plasttopside ning õlle ja siidri vaatide juurde olid nad juba kadunud.
Hirm kerkis mu nahale. Ma olin söandanud juua ainult kaks korda oma elus. Ühe korra oma vanemate silmis kui nad mulle sünnipäeval lonksu veini pakkusid ja teise korra siis kui olin kaksteist ja tahtsin suurt tüdrukut mängida.
Võtsin plasttopsi värisevalt käte vahele ja lasin sinna natuke siidrit, ainult pool klaasi. Tõenäoliselt kallan selle varsti maha. Kõndisin vaate juurest kaugemale, ühe üksiku tühja pingi juurde, kust kaks juba üsna purjus kutti just tantsima kadusid.
Emily’i ilmus uuesti nähtavale, ta kontsad peatusid minu ees ja samuti ka kellegi kuti.
„Oi, sa oled siin üksinda!“ lausus ta võltsilt, „näe, tahtsin sulle teda tutvustada. Saa tuttavaks Alexandra, tema on Joseph Blade.“
Surusin viisakalt poisil kätt. Ta küll nii kuum ei olnud, et oleks pidanud kohe sulama hakkama või veel vähem, seda tundmatu kena kuti asja tegema. Kui välja arvata tema juuksed, paksud ja mustad, mida ta pidevalt oma vasaku käega taha poole tõmbas. Kõik muu temas oli keskpärane. Hallid silmad, sirge nina, ümarad huuled.
„Tore tutvuda,“ laususin, „ma olen Alexandra, aga võib kutsuda mind ka Alexiks.“
„Me võime alati alustada, Alexandrast ja liikuda sealt edasi,“ vastas Joseph ja naeratas oma vägagi valgete hammastega. Jep, nüüd ma sulasin. Tema naeratus oli perfektne.
„Noh, me peame minema, Joseph. Ma tahan tantsida,“ lausus Emily ja tiris Josephi eemale, jättes mind taas üksinda seisma ja lollakalt pimeduse poole naeratama.
Kas poiss oli flirtinud? Või veel hullem? Kas mina olin flirtinud? Ma ei ole kunagi palunud, et keegi mind Alexiks kutsuks. Vanasti  ma vihkasin seda kui mind sedasi poisi nimega kutsuti. Kas see naeratus oli lihtsalt naeratus või oli see midagi enamat?
Vaatasin ringi ja otsisin poisi pead, kuid nägi midagi muud, mis mu õnnelikult peksva südame kivikõvaks tegi. Andrew seisis vaatide taga koos mingi kuttidega naerdes üks hetk ja järgmine hetk, ta kummardus ja tõmbas endal nina täis.

Ma arvan, et vahepeal võiks olla lihtsalt ostsekõne, ilma ütles, lausus või muu asjata sealt veel edasi. Siis oleks suurpärane.


Muidu mulle meeldib. Mõnus kerge lugemine.


Ooootan uuuuuuuuut!

Mulle väga meeldis!
Mingis kohas oli sul kirjas "väiusin".
Ootan uut!

Cilen: Eks ma panen selle kõrva taha . Tore, et sulle meeldis. Aitäh :)!

Žebra: Tore, et sulle meeldis! Parandan selle apsaka ka kohe ära :). Aitäh!