Ulgumas tuules

Mul tuli lihtsalt pähe üks luuletus

Kuuvalguses värelemas keegi,
kes soovib pääseda siit maalt.
Ta varjuna kosmose poole ulub,
ning joostes metsas kaunilt,
graatsiline olevus ta on.

Ta küüned nagu teras,
ta karv nagu samet.
Oodates kaunist surma,
ta maha heidab...


Ma ei oska värsse seada, avaldage arvamust

Minu arust väga hea.

Päris hea, lõpp saabus ootamatult. Mõned värsiread oleks võinud veel enne lõppu olla.

Nõustun Unicorniga. Aga minu meelest oli seal, kuidas meie kirjanduse õpetaja ütlebki, jõudu? Ja see oli päris hea :)

Tänud
Esimene luuletus, mis pole tehtud selleks, et õpetaja käsib. Lihtsalt kuulasin muusikat ja äkitselt hüppasid kaks esimest riimi pähe. Kahjuks on mul nii, et kasvõi juttudega, idee tuleb hopsti pähe, kuid paari tunni pärast on läinu. Kui ma just ei kirjuta seda kuskil. Kahju, et eesti keele ja kirjanduse tunnis muusikat ei saa kuulata. Aga mul vähemalt neljapäeva öhtul tuli üks luuleltus pähe, mis siiamaani karjub: KIRJUTA SEE VÄLJA!
Niisiis kirjutan ka selle siia:
Koolis istudes ma tunde,
aknad trellidena paistavad.
Pealesurutud sunde,
raamatute näol haistavad.
Minu jaoks, vaid üks,
mõte on põhikoolil:
Vormida meid vaid
ühesugusteks olevusteks.

See teine oli ka päris hea. Viimane värss läks pikale, aga sul on annet. Kasuta seda! :)

Tänud teile, kännud!
Imelik, ma olen alati arvanud et ma oskan hästi laulda või kirjutada, aga üllatus-üllatus: Ma.Saan. Midagi. Aru .Luuletustest!
Elu on täitsa melu.
Ega ma hetkel proovingi riime panna, sest teie pole kännud- loogikaga võttes pole kändudel käsi.

Kännud?  

Esimene sõna mis pähe tuli

Kirikukell lööb,
lumi langeb taevast.
Nälginu hunt sööb,
enda viimast elusanssi.

Mul on nii, et esimene riim langeb kohe pähe ja siis PÕMM! Käib pauk ära ja mingi värss tuleb pähe.

Klõbistades tunde,
vaadates ekraani.
Tappes kurje kolle,
jätab see tunde,
et mäng on päris.

Ööd läbi raiun puitu,
kaevandan kandilist kivi.
Põrgusse minnes mõtlen:
Jummel, kas kirka kaasas?

Ühel päeval aga
arvuti läks rikki.
Ai kurat, pagan!
parandus võtab terve kuu.

Nüüd lähen ravile,
arvutisõltuvuse
ravi määrati.
See jama mulle
diagnoositi.


See on siis arvutisõltuvuse tagajärg
Teine osa tuleb ka võibolla!

Kallekallekallekallekallekallekallekallekallekallekallekalle käsnakalle!
See on siis mu klassiõdede laul meie klassijussist, ma tegin ka luuletuse! Nüüd peab ainult viisi mõtlema!
Käsnakalle, käsnakalle-
Ära meile anna vaheaja raamatut!
Meil on kindaid salle,
kohustuslik kirjandus on saamatu!(vale)

Päris normaalsed.

Mul tuli jälle vajadus luuletusi kirjutada.

KEs ma olen,
miks ma elan?
Kas sellel kõigel,
üldse on mõtet?

Kui elu ongi vaid
üks õppetund,
mis igavesti kestab,
ja mis lõpuks maha,
kunagi ära lõpeb,

Siis mis on selle
kõige mõte?
Kõigil peab olema
ju mingisugunegi
põhjus miks
elada on vaja.

Päeva küsimus: Mis on selle kõige mõte? Kas elu ongi üks õppetund?
Mõistus:,, Järgminekord paku see filsoofiaringi teemaks!"

Njah, jälle tuli luuletusisu peale!
Peale toredat päeva,
kui rõõmus ja väsinud,
mu keha on öhtul,
tunnen ma siiski,
seda kummalist tunnet.

Ei see pole kurbus,
ei see pole rööm.
See pole igatsus,
see pole väsimus,
vaid midagi muud.

See on segu neist,
kõigist tunnetest.
Kurbus ja rõõm,
viha ja heldus-
see kõik koos,
kokkupõimitud.

Võibolla oli see vale
kuid siiski on see tõde
et iialgi ei tea ma
mis tuleb homme.

Juba tunde olen
oodanud midagi.
Mida, ma ei tea,
aga seda ma tean:

miski see on,
see ei tule.
Kuid läheneb
ja ükskord siia
ta tuleb.

Suvaline luuletus