Õun

Mustrilisel kandikul oli üksainus õun. Kandiku tegid eriliseks tema lihtsad, ent tugevad mustrijäljed põletatud savil. Helerohelisel kandikul oli erinevaid mustreid, kuid need sobisid oma vahel. Viljaga tempeldatud musterid, küüne mustrid ning ka pulgamustrid. Nendest kombineeritud muster tundus ühtaegu lihtne, kui ka võrratult kaunis. Jäljed olid sügavad ja tumerohelised. See oli pruugitud sellest, et enne glasuurimist olid mustrid musta glasuuriga üle lastud. Siis oli kandik üle nühitud ja Helerohelise glasuuriga üle värvitud.

See õun. See polnud tulipunane ladvaõun. Ometi polnud see ka mingisugune mädaplekiga puualla kukkunu. See oli roheline. Võibolla ehk natuke toores? Või hapu? Või hoopis magus? Kes seda teab. See oli ju täiesti terve ja kena õun. Selline areilus õunake, mis tekitas tahtmist sellesse hambad sisse lüüa. Õunal olid õrnad ja pisikesed, samuti ka peenikesed punakad triibud. Õunal polnud otsa. See õun oli vaevalt kahe peopesa suurune. Lapse peopesade suurune.

Ja siis. Jaaa siis. Siis asetus õunale üks suur käsi. See käsi haaras õuna oma suurde- suurde pihku. Läinud see õun oligi.

Põnev. Ma olen alati igatsenud näha juttu, mis koosneb punktist. 
Samahästi võid sa vajutada delete nuppu. 

Sorry, for being rude.

Alice su kommentaar ajas mind naerma

Aga igati geniaalne, eks?

Ma ei suuda oma silmi uskuda. Ma kirjutasin siia jutu maha. ( algul panin punkti ja savesin jah ja siis hakkasin kirjutama) ja kõik.. absoluudselt kõik on kadunud.

Palun-palun Mezilane. :) Võta heaks.
Aga kuna jutt juba välja ilmus, siis... esimeses lõigus oli veitsa liiga palju mustrit ja glasuuri. Ja teises õuna. (Sõnakordused noh.)
Aga mulle meeldib see sõna, areilus. Kõlab väga hästi. :)
Aga see oli lühijutt onju? Siis oleks see võinud teises kaustas olla.

Et siis oligi lühijutt, jah?