MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Rahu

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4  Next
AutorTeade
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Rahu   2/12/2013, 20:36

Oh jah, minu järjekordne idee, mille ma lihtsalt pidin kirja panema. Esimene osa on liiga lühike ja pealkirjaga pole ma ka päris rahul. Kuid nautige! Very Happy 

1.

Grace Kingston-see nimi on mulle tundmatu, kuid ometi jõllitan ma seda juba viimased 20 sekundit. Miski tõmbab mind selle poole. Ometi pole mul aimugi, kes see tüdruk on. Tähendab oli...sest ma olen surnuaias.
Ma viibin siin, külastades kümnendat aastat oma ema, kes lahkus igaviku teele siis, kui ma olin kõigest üheksa. Kümme aastat...Aeg liigub edasi, ootamata mahajääjaid.
Silmitsen Grace'i sünni-ja surmadaatumit. 28. mai 1995-27. juuni 2012. Neiu suri kõigest mõni nädal tagasi, olles vaevalt seitsmeteistkümnene. Elu on karm.
Samas sureb inimesi palju, ka noori , kuid ühegi haua juures pole ma nii kaua viibinud, kui Grace'i juures. Kas see peaks midagi tähendama?
Ent mõni sekund hiljem, kehitan ma õlgu, ilmselt on see juhus, et ma siia sattusin. Ema haual käimine muserdas mind seekord eriti ning selletõttu ei lahkunud ma surnuaiast oma tavalist teed pidi, vaid tulin mööda teist rada, sattudes niimoodi Grace'ini.
Heidan viimase pilgu tüdruku hauakivile ning märkan silmanurgast valget liblikat selle kohale lendamas ja keeran seejärel selja. Mõni sekund hiljem tunnen suurt soovi tagasi vaadata, kuid loobun sellest ning astun surnuaiaväravast aeglaselt välja.
Mu auto on pargitud surnuaia teise otsa ja mul kulub umbes kümme minutit, selleni jõudmiseks. Selle aja jooksul on päike pilve taha kadunud ning taevas on muutumas süngemaks. Õigepea langevad esimesed vihmapiisad. Ent selle aja peale olen ma teel koju.
Autosõit möödub üht viisi ümisedes nagu mul viimastel aastatel tavaks on saanud. Ma olen hingelt muusik. Ametilt töötu...vähemalt hetkel.
Valgusfoori taga peatudes, meenub mulle taas Grace. Tüdruk, kelle elutee sai liiga vara otsa. Huvitav, miks? Mis võib lõpetada noore neiu veel elamata elu? Pooltel juhtudel on selle põhjuseks õnnetus. Asjade juhuslik kokkulangemine. Ja sageli pole see, kes surma saab, selles ise süüdi. Põhjustajaks on keegi teine, kuid kannatajaks süütu inimene.
Mu ema suri täpselt nii. Ta istus auto kõrvalistmel, mis sõitis vastu puud. Juht, pääses imekombel ainsagi kriimuta, kuid mu ema sai silmapilkselt surma. Mulle räägiti, et ta oli selle maailma jaoks liiga hea inimene ning inglid kutsusid ta enda juurde. Ma olin üheksa aastane ja ma uskusin siiralt seda juttu. Alles hiljem mõistsin, et see on väljamõeldis, et aidata mul sellest üle saada. Kuid see ei aidanud. Ma mõtlen siiani sageli, miks see juhtus, kuid olen siiani vastuseta.
Ma arvan, kuid pole veendunud, et Grace'i puhul juhtus just nii. Sama hästi võis ta olla ka raskelt haige ning loobus lõpuks võitlemast.
Sellega pole mul kogemusi, kuid tean, et see pole sugugi haruldane juhus. Me ei saa valida aega, millal meid mingi haigus tabab. Pole vahet, kas ollakse seitseteist või seitsekümmend.
Mu pilk on kindlalt teel, kui mu koduni on jäänud mõned sajad meetrid. Olen autoroolis tunduvalt kindlam, kui mõni aeg tagasi, kuid olen siiski väga ettevaatlik, isegi ülemäära. Ilmselt on emaga juhtunud õnnetus selles süüdi.
Mõned minutid hiljem, pargin auto oma kohale ning astun sellest välja. Vihm on õnneks järgi jäänud ning päike piilub taas pilve vahelt välja.Kortermaja välisuksest väljuv naaber, saadab mulle kõhkleva naeratuse. Ma noogutan talle vastuseks ning sisenen valgusküllasesse trepikotta.
Tuleb tunnistada, et minu suhted naabritega pole just parimad. Kui aus olla, siis on need tegelikult olematud. Ma pole kindel, kas kuue siin veedetud kuu jooksul, olen ma nendega sõnagi vahetanud. Võib öelda, et ma pole just väga suhtlejatüüpi.
Mõtlikult sammun ma kuuendale korrusele. Siin on ka lift olemas, kuid ma põhimõtteliselt ei kasuta seda. Ma ei saa küll väita, et ma kardan sinna kinnijäämist, kuid mingi hirm mul sinna sisenemise ees on.
Jõudes oma koduukse taha, otsin ma oma kulunud teksade taskust võtme ning avan selle. Lükkan jalaga eemale, põrandal lebava korvpalli, mida ma kunagi ei kasuta ning astun läbi esiku oma ühetoalisse korterisse.
„Tere tulemast koju, Daniel,“ pomisen endamisi ning viskun valgele diivanile, sulgedes väsimusest oma pähklipruunid silmad.
Niipea, kui ma need sulgen on ta mu silme ees. Tüdruk, heleda naha ning blondide lokkis juustega. Tema näol on kurblik naeratus ning tema pea kohal lendleb valge liblikas.
Avan järsult silmad ja tõusen istukile. Mu süda peksleb ning käsivarsi katab kananahk. See tunne ei ole hea.
Kes oli see neiu? Hetk hiljem, arvan ma vastust teadvat. Grace. Grace Kingston. Ma ei tea, kuidas ma tean, et see oli tema, kuid ma olen selles kindel. See oli kahtlemata tema, kuigi ma pole teda kunagi näinud.
Kas ma hakkan hulluks minema? Siiani olen ma ennast täiesti tavaliseks noormeheks pidanud, aga nüüd...Teine variant on see, et ma olen üleväsinud ja kujutan endale asju ette. Ka seda pole varem juhtunud, aga millalgi peab ju esimene kord olema.
Kehitan hooletult õlgu, kuid tunnen end siiski veidi kummaliselt ega söanda enam silmi sulgeda. Selle asemel suundun oma pisikesse kööki ning istun akna alla logisevale toolile. Suunan pilgu välja ning näen möödumas heledate juustega neidu, kes...Jah, ta näeb välja täpselt nagu tüdruk, keda ma pole kunagi näinud. Pööran pilgu kõrvale ja pilgutan paar korda silmi ning, kui ma uuesti vaatan on ta läinud.
Daniel, kurat, sa kujutad seda lihtsalt ette! Mingit tüdrukut su akna all polnud. Sul on lihtsalt paganama hea fantaasia.
Tõusen toolilt ärritunult püsti ning kõnnin tagasi tuppa. Heidan diivanile kõhkleva pilgu, valides selle asemel siiski kulunud välimusega tugitooli. Silmi sulgeda ma endiselt ei suuda, vaid jõllitan hoopis lage, justkui see annaks mulle vastuse, mis minuga täna toimub.
Minu isa naine Sophia ütleks, et see on kahtlemata üksindus. Isa ja tema kutsuvad mind pidevalt külla, kuid ma ei suuda sinna minna. Mul on raske näha Sophiat majas, kus mu ema oli õnnelik. Jah, isegi pärast kümmet pikka aastat. Mõnedest asjadest üle saamine võtab mul tohutult aega.
Tundub, et ka Grace'i loost, kuigi tegelikult polegi mingit lugu. Lihtsalt üksindus ja väsimus. Need kaks koos ja lisaks tüdruku haud, tekitasid minus tunde nagu oleks midagi veidrat toimumas. Tegelikult on kõik täiesti normaalne.
Ainult et miks ma, siis silmi sulgeda kardan? Pagan küll, Daniel sa oled argpüks. Midagi ei saa juhtuda, kui ma silmad kinni panen. Tüdruku nägemine oli juhus.
Järgmisel hetkel näen ma valget liblikat oma toas ringi lendlemas. Pilgutan jahmunult mitu korda silmi, kuid liblikas on alles. Jõllitan teda hämmeldunult, sest ma ei mõista, kust ta tulla võis. Aken on kindlalt suletud. Liblikas tiirutab minu kohal ning ma sirutan käe välja, et teda kätte saada, kuid hetk hiljem on ta kadunud. Ta pole lennanud sinna, kuhu ma teda esmapilgul ei näe, vaid ta oleks just kui õhku haihtunud. Temast pole enam jälgegi ja tema siin olemine võis olla minu järjekordne fantaasia. Veel üks märk hulluks minemisest.
Mõni minut hiljem, istun ma taas oma autos ja sõidan sinna, kus kõik algas. Surnuaeda.


Viimati muutis seda shine (3/12/2013, 15:41). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   2/12/2013, 21:53

Tundub täitsa põnev, aga ei oska veel midagi täpsemalt öelda. Igatahes mulle meeldib ja ootan uut osa Very Happy

P.S.Vabandan nii lühikese kommentaari pärast!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   2/12/2013, 21:56

Midagi teistsugust.
Mulle igatahes meeldib Very Happy.
Sa oled tõesti suurepärane kirjutaja.

Peategelane on Daniel? Kirjutad tema vaatenurgast? Väga põnev Very Happy.
Selle osa kohta ei oskagi väga rohkemat öelda, aga tundub, et Grace'l on suur osa siin jutus.

Ootan uut ka Wink.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   2/12/2013, 22:03

¾ebra- Tore, et meeldib ja kuna osa oli lühike, siis ei saa sinu kommentaar ka eriti pikk olla.

Shadowpaw- Suur aitäh sulle!
Daniel on jah peategelane ja Grace on ka oluline.
Ja tegelikult ma täiendan praegu natuke seda esimest osa. Üritan seda veidi pikendada. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 19
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   2/12/2013, 22:05

Päris lahe. Tahaks teada, mis osa Grace'il siin on. Ja mis temaga juhtus.

Torkasid silma mõned näpuvead, aga sisu oli hää. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   2/12/2013, 22:58

Aitäh! Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   3/12/2013, 15:42

Parandasin ja täiustasin seda veidi. Nüüd on see veidi pikem. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   3/12/2013, 17:34

Oh...see lõpp.

Sellest jutust tuleb midagi suurepärast (nagu on seda ka "Salapärased Silmad").

Shine, sa kirjutad ülihästi (ja ma ei väsi seda kordamast Very Happy).
See pealkiri tundub natukene kahtlane, aga ma ei tea ju ka, mis juhtuma hakkab.
See jutt on ka kuidagi eriline (ära küsi kuidas, sest ma ise ka ei tea Very Happy), sa oskad väga hästi leida endale sobiva teema ja sellest suurepärast juttu kirjutada. Kuidagi õnnis (vms) tunne tekkis kah seda osa lugedes Very Happy.

Ilus osa oli, ootan järgmist veel ilusamat osa :).
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   3/12/2013, 18:58

Suur suur aitäh sulle! Very Happy 
Ja pealkiri on selline, sest ma kuulasin järjekordselt Rujat ja see laul on üks mu lemmikumaid. Põhimõtteliselt läheb see küll jutuga kokku, aga alguses pole sellest muidugi aru saada. Very Happy 
Ja mul tekkis selle jutuga veel üks idee, aga see tähendab, et ma pean esimest osa juba kolmandat korda muutma. Ma ei tea...Very Happy 
Ja ma ütlen veelkord aitäh. Õnnis tunne kõlab hästi. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   4/12/2013, 05:32

Mina arvan samamoodi nagu Shadowpaw
See on väga hea jutt Very Happy 
Mulle meeldib ja ootan uut osa!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   4/12/2013, 18:32

Aitäh, ®ebra. Huvitav, kes sulle miinuse pani. Very Happy 
Lisan teise osa ka nüüd, aga siis tuleb väike paus, kuni ma mõtlen välja, mida ma selle jutuga täpselt teha tahan.

2.

Päike hakkab aeglaselt loojuma, kui ma viimaks surnuaeda jõuan. Autost väljun ma pisikese kõhklusega, sest pimedus pole mind kunagi vaimustanud. Veel vähem meeldib mulle mõte pimedas surnuaia külastamisest. Ent see Grace'i asi ei anna mulle rahu.
Astun surnuaiaväravast sisse ning pärast mõne sammu astumist, satun ma segadusse. Mul ei ole aimugi, kus Grace asub...tähendab, kus tema haud on. Mõned tunnid tagasi sattusin ma sinna juhuslikult, aga nüüd...
Kortsutan kulmu ning hakkan kõndima umbkaudses suunas, möödudes mõnest üksikust inimesest, kes kõik on mulle võõrad. Kui suur on tõenäosus, et mõni neist on Grace'i sugulane? Ja kui tõenäoline on see, et ma lõpetan omadega hullumajas?
Olles kõndinud umbes viis minutit, taipan ma äkki, et Grace'i haud on kusagil siin. Võiks öelda, et tunnen seda oma kuuenda meelega. Jah, nüüd saan ma esmakordselt teada, et see mul on.
Ent tuleb välja, et see räägib tõtt. Mõne aja pärast seisan ma kohas, kus ma mõni tund tagasi lahkusin. Nüüd on küll tunduvalt pimedam ning tema hauakivilt on vaevu näha tema sünni-ja surmadaatumit. 27. juuni...Mida mina sel päeval tegin? Püüan kulmu kortsutades seda meenutada, kuid olen lõpuks sunnitud alla andma. Ilmselt olin ma terve päeva kodus ega tegelenud millegi asjalikuga, samal ajal, kui noore neiu elutee lõppes.
Ent miks ma praegu siin seisan? Miks ma pimedust trotsides siia tulin? Miks ma sattusin Grace Kingstoni hauale? Nii segaduses pole ma juba pikka aega olnud.
Paar viimast aastat minu elus, on möödunud rahulikult, võiks isegi öelda, et üksluiselt, kuid ma olen sellega rahul olnud. Mul pole juba ammu kellegi ega millegi suhtes mingeid küsimusi tekkinud. Ma olen suhteliselt üksik inimene, suhtlemine pole minu jaoks ülemäära vajalik. Mina ise olen enda parim sõber.
Ja nüüd siis Grace? Tüdruk, kes on...oli ise üks suur küsimus minu jaoks. Ma ei tea temast midagi, ometi ma mõtlen ma temast juba mitmendat tundi. Võib-olla on igav elu mind ära tüüdanud, kuigi ma kahtlen selles siiralt. Selline vaikne ja rahulik elu on just minu jaoks. Ma vihkan ootamatuid olukordi ja muutusi, sest ei suuda nendega hakkama saada.
Ent tänane...Ma ei saa öelda, et see mulle meeldiks, kuid mind huvitab, kes oli Grace. Kohe tõsiselt huvitab. Viimati pakkus mulle nii suurt huvi jalgratas, mille ma sain kaheteistkümnendaks sünnipäevaks. Kahjuks sõitsin ma sellega järgmisel päeval vastu aeda ja sain peapõrutuse.
Kuid jalgratas oli ese ning, kui ma mõtlen, millal mind viimati mõni inimene huvitas, nii elus, kui ka surnud, siis mulle ei meenugi kohe kedagi. Võib-olla Valerie, kellega ma käisin kolm kuud tagasi, kuid ehk on seda huviks palju pidada. See oli ilmselt iha ja hetkeline kirg, mis möödus minu õnneks õigepea. Ma ei taha julmalt kõlada, aga Valeriest üle saamiseks, kulus mul umbes kaks minutit. Ta lihtsalt polnud minu jaoks.
Pööran oma pilgu taas Grace'i hauale ja mõtlen, kas tüdruk, keda ma nägin oli tõesti tema. Mu sisetunne kinnitab seda, aga see ei kõla loogilisena. Ma näen oma silme ees tüdrukut, keda ma pole elus mitte kunagi näinud ja tean kohe, et see on tema, kelle hauale ma täna sattusin. Kust paganama kohast see teadmine tuleb?
Daniel, mine lihtsalt minema ja unusta see asi ära, käsin ma ennast. Sa oled lihtsalt väsinud, üleväsinud, korrutan ma  mõttes endale.
Veel enne, kui ma seda teha saan, hakkab ootamatult vihma sadama. Järgmisel hetkel olen ma läbimärg ning kirun ennast. Oli mul vaja siia tulla.
Jooksen hingeldades ja märjana, läbi pimeda surnuaia, vaatamata Grace'i haua poole kordagi tagasi. Õnnetuseks ei leia ma kohe väljapääsu üles ja olen vaikselt paanikasse sattumas. Tunnen, et olen õudusfilmis ja need pole mulle kunagi meeldinud. Väsinult jään keset surnuaeda seisma, teadmata kuhu poole edasi minna. Vihma sajab endiselt ning ma lõdisen külmast.
„Värav asub paremal, umbes saja meetri kaugusel,“ kuulan kedagi ootamatult lausumas ja hüppan üllatusest peaaegu õhku.
Pööran ringi ja olen valmis seda isikut tänama, kuid seda tehes jahmun veelgi. Seal pole kedagi...Kaugemal, aga paistab kiiresti eemalduv valge kogu.
Mu süda hakkab kiiresti pekslema ja mind haaravad külmavärinad, kuid enam pole need külmast. Nüüd tunnen ma hirmu. Kes see oli, kes mulle teed juhatas? Kas...? Ma ei lase endal seda mõtet lõpuni mõelda.
Paremal...Sada meetrit. Kuhugi mujale vaatamata, liigun ma sinna, kuhu mind juhatati. Seda tehes püüan ma mitte millelegi mõelda.
Peagi veendun ma selles, et ükskõik kes mulle teed ei juhatanud, siis tal oli õigus. Siin on värav. Veel enne, kui ma sealt väljun, luban ma endale, et ma külasta enam Grace'i hauda. Kõik, mis juhtus täna, see jääb minevikku. Ma jätkan oma rahuliku eluga ega tee mingit tegemist surnud inimestega. Väljaarvatud emaga.
Mõnikümmend minutit hiljem olen ma tagasi kodus. Vahetan oma vihmast tilkuvad riided, kuivade vastu ning teen endale tassi teed. Astudes köögist koos teetassiga tuppa, kõhklen ma murdosa sekundi, enne kui istun diivanile. Panen teetassi hetkeks lauale ning siis satub mu pilk millelegi, mis lebab diivani kõrval. Korvpall. Ma olen täiesti veendunud, et kui ma kodust lahkusin, siis siin seda polnud.
„Daniel, mine lihtsalt magama,“ pomisen ma endale. „Sa oled väsinud. Väsinud ja üksildane,“ korrutan ma endale.
Millegipärast ei veena see mind. Võtan lonksu piparmünditeed ja püüan rahulikult mõelda.
Nii, ma sattusin juhuslikult Grace'i hauale. See on täiesti normaalne. Ma olen kindel, et ma nägin teda oma silme ees. See on ebanormaalne. Mu toas lendas valge liblikas, mis kadus sama järsku, kui ta ilmus ja lisaks nägin ma teda ka Grace'i hauakivil. See on enam, kui kummaline. Ja kõige hirmutavam asi-keegi juhatas mind surnuaiast välja, kuid ma ei tea kes. Normaalsed inimesed ei kaoks niimoodi ära, ega ju?
Daniel, kurat, ära mõtle enam sellele! Virutan teetassi ärritunult lauale, nii et tee lonksub üle tassi ääre. Ma eiran seda ja sulgen midagi mõtlemata silmad.
Ta on jälle minu ees. Seekord vaatab ta mind paluvalt, kuid tema näol on seesama kurblik naeratus. Valge liblikas puhkab tema käsivarrel.
„Daniel, palun,“ avab neiu ootamatult suu.
Avan silmad sama järsult nagu eelmine kord ja mu nahk on korraga külma higiga kaetud. Südame meeletut pekslemist pole isegi mõtet mainida. Tundub, et ma ei saa enam kunagi magada.
Kuus tundi hiljem olen ma endiselt üleval. Ma pole silmi enam kordagi sulgenud, hoolimata sellest, et olen nii väsinud, et jaksan neid vaevu lahti hoida. Ma tunnistan endale, et ma kardan. Mind hirmutab mõte, et ma olengi hull.
Mõne aja pärast lähen ma vaevaliselt vannituppa, et end veidi värskendada. Peeglisse vaadates, haigutan ma laialt ja luban endale, et niipea ma kodust ei välju. Kui mul just pole plaanis inimesi hirmutada. Mu silmaalused on tumedad nagu ma oleksin kolm päeva magamata, mitte terve ööpäev ning kammi pole mu tumepruunid juuksed ka ammu näinud. Viimane ongi tõsi, sest kaks päeva tagasi, suutsin ma oma kammi ära kaotada.
Kortsutan oma peegelpildile kulmu, kuid mul pole jõudu, et asja parandada. Tahan hakkata vannitoast väljuma, et ma ei jõua seda teha. Ootamatult tuleb põrand mulle järsult lähemale ja siis saabub pimedus.


Viimati muutis seda shine (4/12/2013, 20:44). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   4/12/2013, 19:49

Väga põnev! Ma ei oska eriti midagi öelda (nagu tavaliselt) Very Happy 
Igatahes mulle meeldis ja ootan uut osa Exclamation 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   4/12/2013, 20:27

Selles jalgratta kohas oli vist viga: Kahjuks sõitsin ma sellega järgmisel (?) vastu aeda ja sain peapõrutuse.

Muidu oli üpris hea. Daniel oleks võinud sellele valgele asjandusele surnuaias järele joosta Very Happy. Palju põnevam oleks olnud.

Jäi nii uniseks ja kukkus vannitoas põrandale magama Very Happy?

Ei tegelt hea osa oli :). Vaata, et sul siis väga hea idee tuleb, mida selle jutuga teha.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   5/12/2013, 18:53

Aitäh, ®ebra. Very Happy 

Shadowpaw-Parandasin vea ära.
Mm...ja Daniel on lihtsalt argpüks, selle pärast ta ei jooksnud.
Loodetavasti tuleb hea idee. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2006
Age : 20
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   7/12/2013, 21:32

Kuidas on võimalik, et nimi Daniel mulle praegu nii palju inspiratsiooni andis ja ma enda mälupulga üles otsisin ja arvutile külge toppisin ja Unelaulu avasin? Very Happy Absoluutselt arusaamatu.

Igatahes mulle nii väga meeldib see, mida sa kirjutad ja kuidas kirjutad. Ehk olen ma seda isegi varem maininud? Kui ei ole, siis tore, et just praegu mainisin.

Ja pean kahetsusega tõdema, et varsti olen ma jälle maas ja vingun milline tola ma olen, et midagi lugeda ei suuda. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   8/12/2013, 13:34

Daniel on väga inspireeriv nimi. Very Happy Very Happy 
Suur aitäh sulle ja sa vist isegi oled seda mulle varem maininud.
Äkki seekord sa siiski suudad järje peal püsida. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   8/12/2013, 17:15

3.

Kuidas selgitada seda, et kui ma silmad avan, leian ma end oma diivanilt, kuigi viimati olin ma vannitoas? Ja ma olen täiesti veendunud, et ise ma tuppa ei läinud. Mida ma sellest järeldama peaksin?
Vaevaliselt tõusen ma diivanilt ning vaatan seejärel kulmu kortsutades oma valget t-särki, mille puhul olen ma kindel, et see mul eile seljas polnud. Püksid on samad, kuid see t-särk ja veel valge...Ma võin kihla vedada, et selle kinkis mu isa mulle jõuludeks ja ma olen seda vist ühe korra kandnud, kui tänast mitte arvestada. Jah, mu isa kinkis mulle t-särgi jõuludeks, kuid see on tema üks normaalsematest kingitustest. Üleelmisel aastal olid kingitusteks vaip ning kohvitass ja ma isegi ei joo kohvi...
Ometi ei tähenda see seda, et mu isa käis siin, tassis mu vannitoast välja ja pani mulle selga t-särgi, mille ta mulle kinkis. Ma ei arva seda ainult selle pärast, et ta ei käi kunagi siin, vaid ka selle tõttu, et mu vannitoa uks oli lukus...seespoolt ja väljast poolt on seda peaaegu võimatu avada, kui keegi seda lihtsalt maha ei löö ning seda keegi teinud pole. Ja ma jätkuvalt ei usu, et ma ise tulin vannitoast välja ning panin endale selga midagi, mida ma kunagi ei kanna. Ma mäletan kõike, mida ma teen ja erandeid pole.
Haigutades kõnnin kööki ja viskan samal ajal selle t-särgi põrandale. Parem kanda mitte midagi, kui seda, mis sulle ei meeldi.
Teen endale tassi piparmünditeed ning istun akna all seisvale toolile, mis paistab iga hetk kokku kukkuvat, kuid on siiski viimased kuus kuud edukalt vastu pidanud. Heidan pilgu aknast välja ja veendun, et täna on taas päikesepaisteline ilm. Mina isiklikult sooviksin rohkem vihma.
Pööran pilgu aknalt külmkapile, mille sisemus on pooltühi ning seda jõllitades, püüan mõelda, mis minuga viimase kahekümne nelja tunniga juhtunud on. Grace, valge liblikas, kummaline olend surnuaial ning salapärane vannitoast tuppa jõudmine ning see t-särk. Pole sugugi vähe ühe ööpäeva kohta.
Ja mis siis edasi? Ma lubasin endale, et ma Grace'i hauda enam ei külasta, aga kui need salapärased asjad jätkuvad, siis jää mul muud üle, kui saada teada, kes oli Grace Kingston ning muid juhtlõngu peale tema haua mul pole.
„Grace Kingston,“ pomisen valjult,“ kes sa küll olid?“
Umbes kümme minutit hiljem, seisan ma keset oma tuba ja püüan otsustada, mida oma päevaga peale hakkata. Tegelikult variandid peaaegu puuduvad. Mul on võimalus minna oma isa, tema naist ja nende väikest tütart külastama minna või siis minna linna peale hulkuma. Või jääda lihtsalt koju ja mõelda Grace'ist. Ükski variant ei ahvatle mind. Kuid otsustan siiski esimese kasuks. Mul on komme oma isa kord nädalas külastada ning sellel nädalal pole ma seda veel teinud. Ehk saan ma Grace'ilt mõtted mujale.
Mõne minuti pärast olen ma sinna poole teel. Jala, sest autoga söandan ma enamasti ainult surnuaeda külastada. Ma lihtsalt ei tunne end roolis eriti kindlalt. Mu isa pole seda kunagi mõistnud, kuid minust pole ta niikuinii iialgi aru saanud.
Vähem, kui veerand tunni pärast olen ma isa maja ees, mis oli ka veidi aega minu kodu, enne kui ma kolisin omaette elama. Tegelikult pole ma seda kunagi oma koduks pidanud. Minu jaoks oli see lihtsalt koht, kus süüa ja magada, kuid mingit kodutunnet ma siin tundnud pole. Minu jaoks oli tõeline kodu see, kus me elasime siis, kui mu ema veel elas. Pisike kollane maja linnaservas, mida ei saa võrrelda selle tohutu suure valge hoonega, kus mu isa oma uue perekonnaga nüüd elab. Loodetavasti on mu poolõde siin õnnelik.
Nagu tavaliselt koputan ma uksele paar korda ning astun seejärel majja sisse. Ma võiksin seda ka ilma koputamata teha, ent millegipärast ma ei suuda seda.
„Daniel!“ tuleb mu nimi poolõe suust, kui ta mind silmab.
Diana silmad lähevad särama ning pisike neiu tuleb jooksuga minu poole. Mõne hetke pärast kõnnime koos isa otsima.
Daniel ja Diana. Mu noorem õde saigi minu järgi oma nime. Nimed ongi enam-vähem ainus, mis meis sarnast olla. Välimuselt on Diana identne koopia oma ema Sophiaga ning mina olen pärinud enda ema välimuse. Isalt oleme saanud ainult nina, mille üle me sugugi uhked pole.
„Isa ütles, et sa võid meiega järgmisel nädalavahetusel festivalile kaasa tulla,“ teatab Diana õhinaga, kui me mööda koridori isa kabinetini läheneme.
„Ma mõtlen selle peale,“ vastan kõvera muigega teades, et seda ma ei tee.
„Ja mul on uus lapsehoidja,“ jätkab tüdruk ja naeratab laialt. „Ta on nii ilus,“ lisab ta õnnelikult.
Noogutan talle. „Väga tore,“ sõnan, tundmata selle vastu erilist huvi.
Jõuame isa kabineti juurde ja Diana lükkab ukse hoogsalt lahti ja astub sisse.
„Isa, vaata, kes tuli,“ teatab elevil tüdruk ning nüüd astun ka mina sinna sisse.
Mu isa tõstab paberikuhjalt pilgu ja noogutab. „Daniel,“ lausub ta ega paista mind nähes ülemäära rõõmus olevat.
„Tere, isa,“ vastan ning heidan pilgu tema paberitele. „Palju tööd?“ pärin, kuigi tean vastust.
Ta noogutab nagu ma arvasin. „Kui me tahame nädalavahetusel sinna festivalile sõita, siis pean mõned asjad ette tegema,“ lausub ta, kõlades veidi väsinult. „Kas sa tahad kaasa tulla?“ küsib ta järgmisena, kuigi sellele küsimusele teab tema vastust.
Kehitan õlgu. „Ma ei usu väga,“ vastan ning muigan. „Sa tead ju, et ma ei armasta selliseid üritusi.“
See on mu tüüpiline vastus, kui isa või tema naine mind kuhugi kutsuvad. Mul pole midagi nende vastu, aga mulle ei meeldi rahvarohked kohad, mida nemad seevastu armastavad.
Isa noogutab taas ja pöörab pilgu oma paberitele. „Kui sa lõunasöögiks jääd, siis ütle Sophiale. Ta peaks praegu aias uut lapsehoidjat koolitama,“ lisab ta veel ning keskendub taas oma tööle.
„Mida tähendab koolitama?“ pärib Diana uudishimulikult, kui me isa tema kabinti üksi jätame.
„Hmm...õpetama,“ vastan tüdrukule. „Ta õpetab sinu uuele lapsehoidjale, kuidas sinuga käituda,“ lisan.
Diana noogutab arusaajalt. „Indie meeldib mulle palju rohkem, kui see Isabel, kes mulle oma kaelakeed anda ei tahtnud,“ märgib tüdruk ja kortsutab oma eelmise lapsehoidja nime lausudes kulmu.
„Tema nimi on Indie?“ pärin oma poolõelt, tundmata tema uue lapsehoidja vastu sügavat huvi.
Diana noogutab. „Lähme vaatame, kus tema ja emme on. Mul on kõht tühi,“ lausub väike tüdruk ning jookseb oma blondide patside lehvides aeda.
Järgnen talle palju aeglasemalt ning kui ma viimaks aeda jõuan, istub Diana oma ema süles, kes vestleb punapäise noore neiuga.
See on kahtlemata mu poolõe uus lapsehoidja. Hmm...Indie vist. Paistab päris noor olevat ehk umbes minu vanune.
Aeglaselt lähenen kolmikule, tundes end millegipärast veidi imelikult. Võib-olla on mul päikesepiste.
„Tere, Daniel,“ lausub Sophia koheselt, kui ma tema kõrval seisma jään. „Kuidas läheb?“ pärib ta viisakalt.
„Hästi,“ lausun lühidalt,“ ja sinul?“
„Kõik on nüüd korras,“ vastab naine koheselt ning pöörab pilgu punapäisele neiule. „Saime Dianale viimaks uue lapsehoidja,“ räägib Sophia. „Tema on minu abikaasa poeg Daniel,“ lausub ta tüdrukule, kes mind huvitunult silmitseb,“ ja tema on Indie Hastings,“ tutvutab Sophia. „Ta töötas varem Kingstonite juures, aga pärast seda kohutavat sündmust, ei tahtnud ta enam seal olla,“ lisab naine ja ma kergitan kulmu.
Kingstonid. Grace Kingston. Kas see on järjekordne kokkusatumus?
„Mis kohutav sündmus seal oli?“ pärin ja püüan mitte liiga suurt huvi üles näidata.
„Nende tütart Grace sai...khm hiljuti surma,“ vastab Sophia veidi ebakindlalt.
Vaatan Indiele otsa ja ootan, et ta midagi lisaks. Mu süda lööb meeletult kiiresti, sest ma olen kindel, et ma olen midagi viimaks teada saanud.
„See on liiga leebelt öeldud,“ vastabki Indie. „Ta oli niikuinii surmale määratud, aga ta tapeti jõhkralt,“ lisab neiu ega näita välja mingeid emotsioone.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DAVIN
Naerupall
avatar

Male Postituste arv : 12
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   8/12/2013, 17:51

Lugesin ja väga meeldis.

Aga minu arvates on Indie väga inspireeriv nimi. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   8/12/2013, 19:09

Aitäh sulle! Very Happy 

Ja Indie on ka jah. Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   9/12/2013, 05:56

Mulle ka väga meeldis ja uut osa ootan ka Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Shadowpaw
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Female Postituste arv : 258
Age : 18
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   9/12/2013, 21:46

Shocked 

Grace tapeti jõhkralt? Ma oleks veel aru saanud, kui ta oleks surnud mõnda haigusesse. Mismõttes ta oli määratud surema? Ei saa olla, ta oli kindlasti väga ilus ja arukas neiu. Nii kahju temast Sad.

Daniel võiks nüüd minestada, siis oleks Indie'l ja Sophial palju küsida. Daniel võiks midagi kokku valetada ja siis tuleks välja, et Indie oli see mõrtsukas, kes tappis Grace. Daniel saaks sellest teada ja siis Indie saaks teada, et Daniel teab ja siis ta tapaks tema ära. Pärast sureks Daniel ära ja saaks Graceiga kokku. Siis nad abielluksid teispoolsuses ja saaksid palju laps-ingleid I love you.
Keeruline, aga armas Very Happy.

Okei, see oli kõigest minu versioon. Kirjuta sina enda hiilgavat ideed edasi ja ma ootan nüüd uut osa, sest palju küsimusi on Very Happy.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   10/12/2013, 18:03

Aitäh, ®ebra!

Shadowpaw- Grace'i surmal on kaks poolt, järgmises osas on selle kohta.
Nojah, mis ma sinu fantaasia kohta oskan öelda...Igatahes Daniel ei minesta.  Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   12/12/2013, 19:58

Ma olen oma tänase matemaatika proovieksami pärast ikka veel masenduses, seega otsustasin uue osa kirjutada, sest see parandab mu tuju.  Very Happy 

4.

„Tapeti jõhkralt,“ kordan ma kohkunult ega pööra lause esimesele poolele tähelepanu. „Kuidas?“ küsin kiiresti.
Indie muigab kõveralt. „Ma ei tahaks detailidesse laskuda,“ vastab neiu ja vaatab vilksamisi Diana poole, kes kuulab meid tähelepanelikult.
Noogutan teda mõistes pead, kuid otsustan samal hetkel, et ma pean Indiega hiljem omaette rääkima.
Mul on tunne, et tema võib mind Grace'i looga aidata. Vähemalt osaliselt, sest salapärast valge liblika lugu ja muid kummalisi juhtumeid, ei oskaks ka tema selgitada.
„Daniel, kas sa jääd lõunale?“ kuulen Sophiat pärimas, kuid mu pilk on endiselt Indiel.
„Jah,“ vastan Sophiale eemalolevalt ja pööran viimaks pilgu talle.
Naine kergitab kulmu ning mulle jääb mulje, et ta tahab midagi öelda, kuid ta ei tee seda. Ta silub oma tütre juukseid ja pöördub, siis Indie poole.
„Ole nii kena ja otsi koos Dianaga Edith üles. Ütle talle, et Daniel sööb meiega,“ palub Sophia punapäist neidu, kes energiliselt tõuseb oma toolilt ning läheb koos mu õega käsikäes majja.
Aiman, et Sophia tahab milleski minuga omavahel rääkida. Ma pole kindel, kas see mulle meeldib. Ma saan temaga küll hästi läbi, kuid mitte ideaalselt. Mõnikord oleme me teatud asjades eriarvamustel.
„Daniel,“ lausub Sophia, kui ma istun toolile, kust Indie mõni hetk tagasi püsti tõusis,“ sa oled kuidagi teistsugune,“ jätkab ta ning silmitseb mind uurivalt. „Kas midagi on juhtunud?“
Silmitsen teda kergelt üllatunult ja kujutlen tema näoilmet, kui ta kuuleks kõigest sellest, mis minuga viimase ööpäeva jooksul juhtunud on. Isegi tema ei oskaks sellesse mõistlikult suhtuda ning arvatavasti räägiks ta sellest minu isaga, kes saadaks mu koheselt hulluarsti juurde. Kui ma olengi hull, siis vähemalt ei pea keegi sellest teadma.
„Hmm...mul on päikesepiste vist,“ vastan umbmääraselt ning püüan meelde tuletada, mis selle tunnused on.
Sophia silmitseb mind tähelepanelikult. „Daniel, ära püüagi mind petta. Päikesepistest on asi kaugel,“ sõnab naine pead vangutades.
Minu väike valge vale, saigi nii kiiresti oma lõpu. Ma pean tunnistama, et valetamises pole ma kunagi osav olnud.
„Miks sa üldse arvad, et ma teistsugune olen?“ pärin uudishimulikult ning ma ausalt öeldes ei mõista, mida ta selle all silmas peab.
Naine kehitab õlgu. „Ma tean, et midagi on teistmoodi, aga ma pole päris kindel, mis see on,“ lausub Sophia mõtlikult,“ aga midagi on sinuga valesti.“
Kergitan kulmu. „Kas sa tunned seda oma kuuenda meelega?“ pärin irooniliselt.
Sophia jääb tõsiseks. „Ma ei tea,“ vastab ta kulmu kortsutades,“aga sinuga on midagi veidrat toimumas.“
Silmitsen teda hämmeldunult, sest ma ei suuda mõista, kuidas ta saab aru, et minuga ongi toimumas midagi äärmiselt kummalist. See on lihtsalt müstiline.
„Ma lähen otsin Diana üles,“ sõnab Sophia mõne hetke pärast ja heidab mulle veelkord kummalise pilgu, enne kui majja läheb.
Jään oma häirivate mõttetega üksi aeda ning ei suuda otsustada, kas minu siia tulek on õige või vale. Ühel poolt sain ma teada, kes Grace on...oli. Samas teisest küljest...Sophia. Mul on tunne, et jõllitab mind terve lõunasöögi aja kahtlustava pilguga. Ja see ei meeldi mulle, kohe üldse mitte.
Mõne aja pärast suundun ma aiast maja poole, sest ma ei suuda enam kauem päikese käes viibida. Siia jäädes võin ma tõesti päikesepiste saada.
Jõudes terrassile, satun ma Indiega kohakuti.Neiu naeratab mulle soojalt, kuid tal ei paista olevat eesmärki minuga lobisema jääda. Minul seevastu on just selline plaan.
„Mul oleks vaja sinuga rääkida,“ lausun neiule otsekoheselt.
Indie kergitab kulmu. „Millest?“ pärib ta, kuigi on näha, et ta aimab, mida ma temalt kuulda tahan.
„Grace'ist,“ lausun ning tasandan oma häält veidi. „Mul on vaja teada, mis temaga juhtus?“
Indie ilme ei muutu seda kuuldes peaaegu üldse. Ainult naeratus, mis enne oli soe ja siiras, muutub veidi jahedamaks. „Ma usun, et sa ei tundnud ega teadnud Grace'i,“ lausub ta rahulikult,“ seega ma ei näe mingit põhjust, miks ma peaksin võõrale isikule tema surma kohta üksikasju  avaldama,“ lõpetab neiu otsustavalt. Silmitsen teda, teadmata mida talle öelda. Ma ei saa talle rääkida, Grace'i haual juhtunust, sest ta lihtsalt ei usuks seda. Keegi ei usuks. Kuid ometi on mul vaja Grace'i kohta kuulda.
„Ma sattusin hiljuti kogemata kombel tema hauale,“ tunnistan neiule, jättes nii mõndagi enda teada. „Ja mind hakkas ootamatult huvitama, mis nii noore neiuga juhtus,“ räägin edasi ning vaatan Indiele lootusrikkalt otsa.
Tüdruk vaatab mind mõtlikult. „Tead, Daniel, mõnikord on parem on unustada,“ sõnab ta aeglaselt. „Mina seda ei suuda, loodetavasti sina suudad.“
Kergitan hämmeldunult kulmu. „Ma ei mõista,“ lausun vaikselt.
„Mina leidsin ta,“ sõnab Indie ja vaatab kuhugi kaugemale. „Ma ei unusta seda mitte kunagi. See kohutav mälestus ei kao mitte kunagi mu meelest.“
„Sina leidsid Grace'i, kui ta...“ Ma ei suuda lauset lõpetada ja jään selle asemel Indiele otsa vaatama.
Tüdruk noogutab ning lisab ootamatult järstult:“Ma ei taha sellest rääkida.“
„Aga, kas...“püüan temalt küsida, kuid neiu läheb ilma rohkem midagi lisamata, majja tagasi.
Ohkan sügavalt ja sisenen mõtlikult majja.
Lõunasöök möödubki ebamugavalt nagu ma arvasin. Sophia silmitseb mind kummaliselt ning õnnetuseks istun ma tema vastas ega pääse ta pilgu eest kuhugi. Minu isa, kes istub aga tema kõrval, ei märka midagi. Viisakusest ei torma ma lauast minema ja püüan Sophiast mitte välja teha, kuigi see on keeruline.
Kohtan Indiet taas, kui ma olen majast lahkumas, olles esialgu loobunud, et tema käest midagi Grace'i kohta kuulda. Neiu jääb mind nähes seisma ja mul on tunne, et ta tahab midagi öelda. Mul on õigus.
„Millal sa täpselt Grace'i haua juurde sattusid?“ pärib ta uurivalt.
„Eile,“ vastan koheselt ja kaalun, kas ma peaksin veel midagi lisama. Otsustan seda siiski mitte teha.
Indie nägu muutub kahvatuks. „Viisteist päeva. See ongi tõsi,“ pomiseb ta hämmeldunult, viies mind segadusse.
Kortsutan arusaamatult kulmu. „Millest sa räägid?“ pärin temalt.
Ent Indie raputab pead ega paista enam sugugi rahulik olevat. „See on õige,“ kordab taas.
„Mis on õige?“ üritan ma küsida, kuid neiu eirab mind täielikult.
„Pole mingit kahtluski,“ pomiseb ta ning vaatab siis häiritult ringi. „Ma pean minema,“ lisab ta kiiresti ja kiirustab tagasi majja.
Jään talle täna juba teist korda hämmeldunult järgi vaatama, kuid ei lähe talle järele. Ma olen veendunud, et varsti kuulen ma tema käest Grace'i kohta. Minu sisetunne ütleb seda.
Mõnekümne minuti pärast olen ma kodus tagasi ja võitlen sooviga, minna surnuaeda. Ma mäletan väga hästi oma lubadust, et ma ei külasta enam Grace'i hauda, aga kahjuks on lubaduste murdmine mul geenides. Mu isal pole kombeks neid pidada.
Aga, mida ma üldse kardan? Minuga ei saa surnuaias midagi juhtuma. Või saab? Mu silme ette kerkib kujutluspilt sellest, kuidas Grace'i haud ootamatult avaneb ja tema külm käsi, tirib mu sinna ja nii mu haletsusväärne elu lõppebki. Kõlab nagu väga vilets filmistsenaarium.
Järgmisel hetkel marsin otsustavalt trepist alla, otse autoni ja olen loetud hetkede pärast teel surnuaeda. Ma ei tea, mida ma sealt üldse otsin, kuid ma tean, et ma ei saa, enne rahu, kui ma seal ära käin.
Mõnekümne minuti pärast, pargin auto surnuaiavärava juurde ja nendin, et päikesevalguse käes ei saa minuga siin midagi juhtuda. Jah, Grace'i haud võib sellegi poolest avaneda, aga siiski...
Ent kui ma tüdruku haua juurde jõuan, tabab mind jahmatus. Seal on midagi, mida seal, enne polnud.
Hauakivi, millel on minu nimi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
®ebra
Juudijõulupuu
avatar

Female Postituste arv : 230
Age : 18
Asukoht : In my dreams

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   13/12/2013, 15:57

Põnev, väga põnev. Ma ei hakka pikalt keerutama, ütlen pigem kohe, et mulle meeldis ja ootan uut osa. Seda viimast võimalikult kiiresti Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Rahu   14/12/2013, 13:20

Suur aitäh!  Very Happy 
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Rahu   

Tagasi üles Go down
 
Rahu
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 4Mine lehele : 1, 2, 3, 4  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: shine'i looming-
Hüppa: