MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina

Go down 
AutorTeade
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   11/1/2014, 21:32

Siin jutus on pildid päris olulised. Kui need mingil põhjusel on nähtavad vaid adminile, siis öelge ja ma kirjutan, ehk annab lahendada.

            Mida peaks tegema üks nooruke autor, kelle pooleliolev jutt on jäänud seisma arvuti desktopile, sest tal pole inspiratsiooni. Ning ükski muu idee ei ole ka sobilik kättevõtmiseks, sest need tähendaksid järjekordset pikka juttu, mis jääb pooleli. Kodus, arvutilaua taga istudes võib ta nii palju oma pruune lokke keerutada, kui tahab ning lugeda kokku kõik tänaval möödasõitvad autod, kuid midagi lihtsalt niisama ei juhtu. Siis tuleb muuta asukohta. Kuhu mujale üks kirjanikuks ihaldav ikka läheb, kui raamatupoodi.
            See on justkui tempel! See tempel näitab, et on võimalik kirjutada. Kõik need inimesed siin on ju kirjutanud! Miks see noor autorike siis ei suuda? Riiulid on täis raamatuid. Piltidega, piltideta. Pakse, õhukesi. Suureformaadilisi ja taskusse mahtuvaid. Noortekaid, lastekaid. Õnneliku lõpuga, mõrvadega. Ingliskeelseid ja eestikeelseid. Naaberlinna elust rääkivaid ning võõraid universumeid tutvustav.  Piiritu maailm, piiritu tempel.
            Talvekülmast ketendavaid huuli närides jõuab sinnasamasse templi pjedestaalidele ihkav autor järeldusele, et tal oleks vaja wc-sse minna. Kodus hommikusöögiks söödud võileivad on oma eesmärgi täitnud ning kehale energiat andnud.
            Ning astudes sisse Apollo wc’sse ja ajades asju, mida noh ikka wc’des aetakse, vajub autorikese suu lahti. Ta vaatab hämmeldunul pilgul enda ringi, justkui oleks ta esimest korda siia sattunud. Justkui ta ei käikski siin raamatupoes iga nädal vähemalt korra.
            Terve peldiku sein on kaetud sü¾eede, mõtete, inspiratsioonide ja tegelastega. Kõik seinale kirjutatud tegelased justkui anuvad autorit, et too neid siit välja päästaks. Tõsi ka, kellele meeldiks päev otsa vaadata, kuidas inimesed oma loomulikke asju ajavad. Olgu see siis nii loomulik kui tahes, haiseb mõnikord ikka.
            „Jah, ma päästan teid!“ pomiseb autor ¹okeeritult ning ikka veel istudes, püksid pahkluude juures, otsib ta välja mobiiltelefoni ning teeb pilti sellest anujast, seinast välja ihkavast, kes on talle kõige lähemal.




            Tegelikult ei olnud Jaanika millegi poolest eriline. Ta oli keskmist kasvu, keskmist kaalu ning keskmise välimusega. Aga ehk oligi liigne keskmisus see tema erilisus. Kehalise kasvatuse kõik võistlused, lõpetas ta keskel. Kontrolltöid tagasi saades ei olnud ta parim, ei olnud ta halvim. Isegi sööklas valis ta keskmise järjekorra ning garderoobis asus tema nagi keskel. Kõikides klassides asus ta pink keskmises reas. Keskel. Perekonnanimi oli tal ka Vahe, mis samamoodi võib tähendada vahet kahe asja vahel. Kahe asja keskel olekut. Keskmine olemine.
            Igati keskmine, igati silmapaistmatu ja ometigi oli tema see, kes avastas oma koolikoti kõrgelt kapi otsast (kuhu Jaanika ise seda kätte saama ju ei ulatunud, keskmine kasv), kehalise kasvatuse riiete kott kadus garderoobist omatahtsi ning ilmus omatahtsi tagasi. Sööklas kandikuga kõndides tekkisid talle mõnikord ette ootamatult pikad jalad, mille otsa oli väga kerge koperada, kui pidevalt nina maas ei käinud. Tundides võis ta vanduda, et tundis mõnikord oma selja peal pastaka teravat otsa või näputorget. Vahepeal jäid ta keskmist kasvu kartulikoorekarva juuksed isegi tooli külge kinni, nii et püsti tõustes valusähvatus peanahast läbi käis.
            Ning kui ta käis koolipeal, kostsid õelad sosinad igast nurgas, igalt pingilt ja aknalaualt.
            „Vanja. Vanja. Vanja,“ sosistasid need hääled. Vahepeal valjemini, vahepeal vaiksemini. Mõnikord itsitades.
            Kuidas keskmine Jaanika Vanjaks sai? Noh, Jaanika vanemad olid venelased. Eesti perekonnanimega, kuid eesnimed Jelena ja Igor ei jätnud pikka valikuvõimalust. Ja Jaanika Vahet oli üks kord kogemata Vaanikaks kutsutud. Niisama mõeldes pole ju hullu, perekonnanime esimene täht läks algklassilapsel sassi eesnime esimese tähega.
            Ja siis tema vene päritolu, kuigi eesti keel oli tüdrukul suus aktsendivabalt. Siiski, Vaanikast sai Vanja ning too hüüdnimi käis Jaanikal juba aastaid kaasas.
            Õpetajate jaoks oli ta õpilane Jaanika. Kui oli vaja rangemalt öelda, siis Jaanika Vahe. Kuid teiste jaoks oli Jaanika Vahe nähtamatu. Keskmiselt oli olemas ainult Vanja.
            Van-, oih, Jaanika, oli sellega harjunud. Ka siis, kui nad läksid klassiga muuseumisse, ei oodanud ta, et keegi teda tähele paneks või et keegi ta tähelepanuta jätaks. Täpselt keskmine, rahul sellega mida talle pakutakse.
            Rühm käis ühe maali juurest teise juurde, pika seelikuga tädike iga maali juures seletamas, kes selle ikka tegi, kus, ning mida kujutatakse. Jaanika oli rühma keskel, klassikaaslased ta ümber närisid nätsu, näppisid salaja telefone ning ei pööranud tädikesele üldse tähelepanu. Õigupoolest oli see üksnes klassijuhataja, kes eesotsas seistes hardalt iga sõna kuulas.
            „Ja see siin, on tuntud vene maalikunstiku Ru¹kovi maal.“
            Nad olid jõudnud portree ette, millel kujutati üsnagi robustset inimest. Selgelt aru saamata, kas tegu on mehe või naisega. Õlgadeni rippuvad rasvased pruunid juuksed. Pisikesed seasilmad, tühja pilguga. Suur kartulinina ning peaaegu olematu lõug, ripakil alumine huul sellele peale langemas. Kael oli lühike, õlad ulatusid peaaegu laiade kapsalehtedest kõrvadeni. Pildi juures polnud mitte midagi positiivset. See oli täis ängistust ja inetust.
            „Ta maalis selle pärast oma abikaasast Juliast lahkuminekut, süngel perioodil ning nimetas Vanjaks,“ jätkas tädike kiitval toonil.
            Jaanika klassikaaslastele oleks nagu elu sisse tulnud. Järsku vaatasid kõik keskele, Jaanika poole, ning siis kerkis ühetaoline muie nende näole.
            „On jah täitsa meie Vanja moodi.“
            „No egas meie Vanjast ka aru ei saa ju. Tal peaks üldse omaette riietusruum olema.“
            „Nina on täitsa samasugune.“
            Jaanika tundis näppe, kuulis itsitamist ning nägi talle saadetavaid põlastavaid pilke. Ta kannatas seda veel paari maali juures, kuid ükski maaliline looduspilt ega olustik ei suutnud tõmmata tähelepanu ära. Jaanika üritas pisaraid alla neelata. Alati keskmine, alati keskmine. Vanja.
            Ja siis tekkis tal võimalus, tõmbuda grupist eemale ning pugeda wc’sse. Sinnasamasse valgeks küüritud poti kõrvale ta istuma vajus ning kogu valu „keskmine“ olemise pärast valgus pisarate ja allasurutud nuuksete kaudu välja.
            Ta üritab olla nii normaalne, nii tavaline. Kuid sellest ei piisa. Ta jääb ikka ette.    Venelane. Venelane Vanja. Tibla. Paksuke. Lollakas. Vannilapp. Vastik-Vanja. Viina-Vanja. Jaanika-Vaanika. Haisukoll. Rohkem ta ei suutnud. Ta oleks saanud, kuid ta ei suutnud. See oli valus, see oli nii valus. Iga nimi justkui kleepus ta külge. Ja seal ei olnud kedagi, kes neid kleepekaid tal küljest ära rebiks.
            Ja põrandale maha vajudes ta ulgus. Ta oleks karjunud, kuid muuseumivaikuses oleks see liiga palju inimesi meelitanud. Ei! Ta ei tohi. Rusikat suhu surudes, üritas ta end rahustada, nagu sadadel varasematel kordadel, kuid see ei tundunud aitavat. Mitte miski, mis varem teda lohutas, ei suutnud aidata.
            Kuid...
            „Kuskil keegi armastab sind.“
            Jaanika vaatas seda paistes silmadega. Keegi oli musta markeri wc’sse kaasa võtnud, põrandale kükitanud ning kirjutanud seinale, nii et see jäi poti taha peitu: Kuskil keegi armastab sind.
            „Kuskil keegi armastab mind?“ pomises Jaanika. Ta isegi ei teadnud, miks, aga ometigi pisarad kuivasid ning ta ei pidanud enam rusikat suus hoidma.
            Ning kui ta liitus uuesti oma klassiga, ei jõudnud pilkesõnad temani ja ribidesse torgatud näpud jäid reaktsioonida. Sest kuskil keegi armastab teda ja Jaanika oli võtnud nõuks see inimene üles otsida.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   11/1/2014, 22:02

Vau, see oli midagi väga head.  Very Happy 
Mulle meeldis väga väga palju.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
AliceInWonderland XD
lehm
avatar

Female Postituste arv : 642

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   12/1/2014, 13:03

Mulle ei jõudnud kohale, kas see 'Ma armastan sind' oli mõeldud otse Jaanikale? Et kui see kiri oli seal juba ennem teda, siis whut? Very Happy  Mu aju ei tööta varahommikutel. (Jah, kell 1 pühapäeval on minu jaoks hommik :)) 

Millegipärast ma seostasin end Vanjaga, sest mina olen ka enamasti just see kõige keskel, nähtamatu. Kuigi mitte arg ega häbelik, vaid ma pigem lihtsalt ei suhtle oma klassikaaslastega. :)
(No nad on nii igavad inimesed  Sleep)

Idee on igatahes väga huvitav ja põnev, ma ootan uut.
See on ka lahe, et pildid on sees, tavaliselt siin foorumis on juttude sees olevad pildid just mingid ala 'mida ta seljas kandis' ja 'milline ta välja nägi'. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   12/1/2014, 13:06

See kiri oli jah seal enne juba.  Aga ta nägi ja võttis seda siis "märgina taevast!". Ma panen uue kohe, kui olen oma bakatöö ingliskeelsed arvutisse salvestatud materjalid läbi töötanud. Enne töö, siis lõbu. Muidu ei saagi paberit kätte Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   12/1/2014, 16:06


            „Oh issand, jälle!“ Naine pööritas kõrvaltoast kostva vaikse tihkumise peale silmi, kuid püstiajamise asemel tõmbas ta jalad istumise alla ning vajutas puldil heli valjemaks. Hilisõhtuse seriaali kangelased täitsid viletsa elutoa veidi valjema häälega, kui mõned sekundid tagasi.
            Põrandal kõhutav liivakarva juustega poiss tõstis pilgu matemaatika ülesannete vihikult. Ta oli olnud täiesti süvenenud kodustesse töödesse. Vaid kaks ülesannet veel ja siis võiks ta magama minna, nii et ta ei pannud tähele ei tihkumist ega ka valjemat telerit, enne kui ema pahaselt turtsuma hakkas.
            „Johann, mine vaata, mis ta viriseb jälle!“ Naine ei olnud kindel, et poiss oli teda kuulnud ning togis last jalaga, kuid Johann tõusis juba püsti.
            „Ma ei kuule niimoodi, mis toimub ju,“ pomises naine veel oma nina alla ning vajutas tigedalt puldinuppe.
            „Mall, kuule.“
            Johann surus end uksest läbi tagumisse, väiksesse tuppa ning kõndis ettevaatlikult läbi pimeda toa narivoodini, mille alumisel voodil lamas üks tekki alla kerra tõmbunud ning vabisev tüdrukuke. Johanni hääle peale puges ta teki alt välja, tunnistas hetkeks venda ning puges talle kohe sülle, kui poiss voodile istuma vajus.
            „Ma kardan!“ sosistas ta vennale kõrva.
            Johann tundis, kuidas kuumad pisarad tema kaela niisutasid ja kuidas väikesed käekesed otsisid tuge ja abi. Ta võttis õe ümber hellalt kinni.
            „Mall, mida sa nüüd kardad?“
            „Nad tulevad. Ja söövad mind ära,“ luksus tüdrukuke.
            „Kes? Kust tulevad?“
            „Kapist.“
            Jah, tõesti, üle toa oli riidekapp, uks katkise hinge tõttu kogu aeg irvakil, ning kui natuke vaeva näha, siis päris kindlasti oli pilkases pimeduses mõni laik veel tumedam.
            „Miks sa arvad, et nad tulevad?“
            „Pime on. Nad tulevad alati pimeduses.“
            „Aga kui ma väikese lambi põlema jätan?“ pakkus poiss. Mall raputas ägedalt pead. „See ei aita.“
            Johann kibrutas kulme. Tal oli vaja ülesanded ära lõpetada enne magamaminekut, sest muidu saab ta homme mataõpetajalt sõimata. Seega ei olnud valik õde kaissu võtta, kuni teine magama jääb, sedakorda võimalik. Aga kui ta jätab õe siia nutma, saab ta emalt sõimata.
            „Miks sa üldse arvad, et nad sind ära sööksid? Kollidele ei maitse väikesed armsad esimese klassi tüdrukud.“
            Mall kehitas õlgu. „Ma ei tea.“
            „Tead, minu meelest nad ei pruugi üldse nii hirmsad olla,“ alustas Johann, lastes omaenda fantaasial voolata. „Äkki nad ei julge valges välja tulla, sest siis on nii ere. Aga nad tahaksid jubedalt mängida kellegi teisega ka. Ja siis ongi, et tuli läheb kustu ja nad tulevad välja ja sina kardad neid, kuigi nad ei taha üldse paha!“
            Mall lõpetas nuuksumise ja kuulas huvitatult.
            „Samas, iga päev nad ka ei tule. Neil on muud tegemist ka. Ja siis toimuvad siin muud asjad!“ Johann pani väikese lauatule põlema. Lapsed kissitasid ootamatu valguse käes silmi.
            Lamp valgustas kehva sisustusega tuba. Lakkimata parketplaadid põrandal ning kooruv tapeet seintel. Nemad istusid ainsal suuremal mööbliesemel – vaesteabi kaudu saadud narivoodil. Ülejäänud väike toake oli kaetud riidehunnikute, kulunud mänguasjadega ning kastidega, millese Johann polnud vist kunagi vaadanud, aga kus ema väitis, et on olulised asjad. Liikumisruumiga polnud siis toas eriti priisata, kui just ei tahtnud kolihunnikut kaela tõmmata. Ning Johann lülitas lambi uuesti välja. Mall võpatas, poiss silitas ta selga.
            „Kuule, ära karda nüüd! Mõtle, esmaspäevaõhtul, kui sa paned tule kustu, on siin printsessiloss. See voodi on suur, pehme ja roosa. Sulle ju meeldib see?“
            Mall noogutas aralt.
            „No näed! Kui tuli on kustus, siis on puitpõrand ja valged seinad! Seintel on hästi ilusad pildid. Ning kui sa vaataksid aknast välja, siis kuigi on öö, säravad seal tähed ning laulavad linnud. Ja sa ei pea kartma, sest sa oled tegelikult ühe hästi suure kuningriigi printsess ja kui keegi tahaks tulla, siis ta ei saa, sest ukse taga on valvurid. Ja su voodi ees magab väike valge kutsikas nimega Prints, kes ka sind kaitseb. Mis sa arvad, meeldib see sulle?“
            „Jaaa!“ sositas õeraas talle vastu.
            „Ja teisipäeval tulevad kollid.“ Mall võpatas hirmunult. „Kuid sa ei pea neid kartma,“ kinnitas Johann. „Vaata, nemad kardavad valgust ja nad ei julge päeval välja tulla. Aga sina oled ju julgem kui nemad, nii et sina võid siis pimeduses nendega rääkida. Aga vaikselt, hästi sosinal, sest nad kuulevad jube hästi. Räägi oma päevast ja räägi päikesest ja äkki siis üks hetk nad ei pelga enam päeva!
            Ning kolmapäeval, kui tuli kustu läheb, siis on tegelikult siin ilus aas! Sinul peavad silmad kinni olema, sest haldjad on kadedad ka ja ei taha, et sa lisaks kuulmisele kõike ka näeksid. Aga sa tunned lillelõhna ja kuuled neid naermas. Mõnikord võtavad nad sind ka endaga tantsima! Ning kui sa hästi hästi keskendud, siis sa tunned, kuidas väikesed jänesed sulle sülle ronivad.“
            Mall kihistas heameelest ja tõmbas end veel rohkem kerra. „Mulle meeldivad jänkud.“
            „Neljapäeval oled sa hoopis laeval! See seilab merel, sa avastad tundmatuid maid, sa näed liivarandasid ja palmipuid.
            Reedel tulevad ehk jälle kollid.“
            Mall ei võpatanud seekord.
            „Aga nad on ju su sõbrad, sa tead juba! Äkki räägivad nüüd nemad ööst ja siis sa saad aru, et pole vaja peljata, sest nad ei taha halba. Ja kui mõnikord kriuksatab midagi, siis see oli lihtsalt üks kohmakas koll, kes kolistas aga tal on väga väga kahju, et ta sind ehmatas! Ning kui mõni tumedam laik liigub, siis see on koll, kes kardab hoopis sind ja räägi temaga vaikselt, et ta julgem oleks.
            Ning laupäeval, kuna on laupäev, siis sa lähed mängumaale. Seal on kõik mängud, mida sa kunagi mängida oled tahtnud! Ja seal on nii tore! Ja nii soe.
            Ning pühapäeva õhtul, kui sa tule kustu paned, siis sa lendad. Sa lendad taevas! Ja sa näed kõike enda ümber nii väiksena, aga nii ägedana. Ja kui sa tahad lähemalt näha, siis sa lihtsalt lendad madalamale.
            Näed, Mall, selle pärast peab ju pime olema.“
            „Peab jah,“ nõustus ka Mall.
            Johann tõmbas sõrmedega üle ta põskede. Värskeid pisaraid polnud. Ta tõstis õe enda sülest ning pani ta voodisse pikali.
            „Ja mõnikord ei pruugi kollid tulla või laev sõita, kuid kui sa hästi hästi keskendud ja silmad tugevalt kinni pigistad, tuleb midagi muud, mida sa tahad,“ ütles ta vaikselt ning tõmbas õele teki peale.
            „Kas ka vanaema pannkookidega?“ küsis Mall, ise juba pooleldi unemaale jõudnult.
            „Jaa, memm tuleb ka. Hästi heade pannikatega. Ja maasikamoosiga,“ lubas Johann, õe lokkis juukseid silitades.
            „Ma vist kuulengi juba teda,“ mõmises tüdruk ning ta hingamine muutus rahulikuks ja ühtlaseks.
            „Viimaks!“ heitis ema Johannile, kui poiss vaikselt ukse sulges ning tagasi telerit vaatava ema juurde tuli. „Ma arvasin, et ta ei lõpetagi virisemist. Täielik vinguviiul.“
            „Emme, kas kollid on olemas?“ küsis Johann järsku, jõudmata end peatada.
            Ema ei vaevunud isegi pilku telerilt eemale pöörama. „Mida sa ajad? Ise juba suur, 10aastane, aga ikka nii lollakas, et usud kollidesse?“
            „Ei, ma ei usugi, aga Mall...“ üritas Johann end vabandada, kuid reklaam lõppes ja ema vibutas ta vait. „Mind ei huvita. Suu kinni nüüd.
            Johann ohkas, istus põrandale ja võttis pastapliiatsi uuesti kätte. Kui tema magama läheb, tuleb talle isa külla. Ta ei tohi küll silmi avada, sest siis läheb isa ära. Aga kui ta hoiab silmad hästi tugevalt kinni, siis seisab isa ta voodi kõrval, paitab õrnalt Johanni pead ning kuulab ära kõik asjad, mida poiss talle rääkida soovib. Täna tuleb isa.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   18/1/2014, 21:09


„Kuhu sa tahaksid minna?“ Cleo lamas auto oran¾i fiiberklaasist katusel, käed mugavalt süsimusta juuksepahmakaga kaetud pea alla toeks seotud. Tema ererohelised silmad kammisid tähendavat ööd.
Cialyna tema kõrval, toetus küünarnukkidele, pilk suunatud tähtedele kõrgel pea kohal, kuid kui Cleo suu avas, siis pööras ta oma mossitava pilgu poisile. „Mis sellest, kuhu mina tahaksin minna? Ma võin tahta kasvõi Marsile minna, mu vanemad ei lubaks seda ealeski. Nad on nii vanamoodsad! Kool, akadeemia, liit, lapsed ja siis nendemoodi kopitamine, kuni on aeg kõrvad pea alla panna.“
„Ci, ole nüüd!“ Cleo sirutas ühe käe pea alt välja ning puudutas õrnalt tüdrukut. „Unista vähemalt. Selles pole ju midagi halba? Su vanemad ei saa sulle keelata oma mõtetes mööda universumit ringi rändamast.“
Mõningase veenmise järel andis Cialyna alla ja naeratas. „Okei, kui siis aus olla ja mu tropid vanemad ära unustada, siis ma tean küll, kuhu ma tahaksin minna.“ Tüdruk silitas sõrmega poisi kätt. Tema enda eebenmust nahatoon oli täielikus kontrastis poisi punase nahatooniga, kuid see oli Cialynale alati meeldinud. Kontrast. Nad olid nii erinevad, ja nii sarnased. Cialyna lõpetas poisi käe silitamise ning puges talle hoopis kaissu.
„Ma olen alati mõelnud, et ma tahan Põhjanaelale minna,“ ohkas tüdruk unistavalt.
„Põhjanaelale? Sinna? Miks sinna? Seal on ju ainult lumi ning mingid primitiivsed olendid,“ imestas Cleo.
Cialyna saatis talle halvakspaneva pilgu. „See on sama hea kui öelda, et siin, Are’nnil on ainult lõbuotsingutel nikunäljased turistid. Kas tead? Või olen ma siis sinu meelest ka mingi nikunäljas turist?“
„Ahjah, õigus.“ Cleo silmad muutusid häbi tundes tumeroheliseks. „Aga samas sa elad ju siin! See käibki ju ainult turistide kohta, mitte nende kohta, kes siit pärit on.“
„Päris paljud laiendavad selle ka põliselanikele. Usu mind,“ turtsus Cialyna edasi. „Sulle ka ei meeldiks ju, kui ainuüksi selle pärast, et sa oled pärit Emeraldilt, me kõik oma taimed sinu eest ära peidaksime ning teid pidevalt veega üle kastaks? Ja kutsuks teid pilveinimesteks.“
„Hei!“ protesteeris nüüd Cleo. „See on ainult osa meie rahvast, kes iga taime päästa tahab, basseinis elab ja vahetpidamata marihuaanat tõmbavad.“
„Aga see on ju esimene asi, mis pähe tuleb, kui Emeraldi mainida, või sulle tähelepanelikumalt otsa vaadata?“
Cleo silmad mahenesid taas ereroheliseks, kui talle Cialyna jutu mõte kohale jõudis.
„Põhjanaelal on peidus nii palju enamat, kui üksnes karusnahast riided ja lõputud lumetormid. See on lihtsalt viis, kuidas nad end presenteerivad, et saada turiste. Kes muidu raha sisse tooks? Samamoodi nagu Are’nn on maapealne paradiis naudingute otsijaile ja Emerald roheline pelgupaik.“
Cialyna suured tumesinised silmad peegeldasid tähti, kui ta pilk taevas ringi liikus ning viimaks Põhjanaela leidis. „Seal on müütilised loomad, keda paljud turistid ei näegi, sest need ei asu suurlinnade nagu Stella Polaris või Ursae Minoris kõrval, kaks minutit laevaga sõita. Seal on üldse laevaga liikumisele piirang seatud. Selleks, et näha vapustavalt valgeid suuri karusid või vaadata eemalt draakonikarjade liikumist, tuleb mitmeid päevi mööda maad liikuda.“
Cleo oigas kuuldavalt. Mööda maad!
„Ära pirise,“ naeris Cialyna ja torkas poissi kõhtu. „See on võimas! See on tõesti midagi teistsugust, aga et seda kogeda, siis pead sa ka tõesti olema valmis selleks. Aga enamik ei taha oma laeva soojast mugavusest lahkuda ning anda end Uirr’ide hoolde, ilma kelleta sa seal lumes küll teed ei leiaks. Ja seetõttu ongi levinud arusaam, et midagi muud peale lumeväljade, mis on tervel planeedil ju nagunii samasugused, ning karusnahkade, seal teha pole.“
„Ja kust sa siis tead, et seal on kindlalt palju enamat?“ noris Cleo edasi.
Lai naeratus valgus üle Cialyna näo. „Kui ma olin väike, käis meil külas suursaadik Põhjanaelalt. Me jäime mingil põhjusel ruumi üksinda ja mina oma väikelapse tarkusega küsisin, et kas Are’nn on kõige ilusam koht kus ta käinud on ja et kas ta siia elama ei taha jääda. Ma ütlesin, et kindlasti hakkab tal ainult karusnahki kandes ja lumehangedes istudes igav.“
„Oi, Ci, sa päriselt ütlesid suursaadikule tema kodu kohta nii?“
Cialyna noogutas häbistatult.
„Mis ta siis tegi? Katkestas kõik diplomaatilised suhted Are’nniga?“
„Õnneks mitte. Ta vaid naeris, ega pahandanud mitte karvavõrdki. Ja siis ta kükitas ning rääkis mulle Põhjanaelast. Sellest, mis seal päriselt on. Sellest, kuidas seal elatakse. Ta rääkis mulle mööda lund kihutatavatest rakenditest, mida veavad loomad, mitte mootor. Ta rääkis mulle sellest, kuidas mõndades külades on endiselt säilinud valvurdraakonid. Ta rääkis mulle värvilistest taevatuledest. Mitte tähed pole need, ei.
Vahepeal muutub terve taevas roheliseks nagu sinu silmad, või punaseks, või lillaks. Ja mitte päeval! Öösel, kui taevas peaks olema tintmust, vaid tähed seda valgustamas, on taevas hoopiski värvidega kaetud!“ Cialyna oli täiesti erutatud. Ta kõneles kiirelt ja ta silmad särasid. „Ta rääkis mulle sellest, kuidas nad vahepeal teevad oma majade ette lõkketuled, istuvad seal ning vaatavad taevatulesid. Ja-“ Cialyna keeras end Cleole peale, nii et poiss ägises. „Ta ütles mulle, et vahepeal sulab neil lumi ära ka. Mitte kõikjalt, aga paljudes kohtades. Ning see aeg, looduse tärkamine, pidavat olema kõige maagilisem aeg üldse. Cleo, see ilme ta näol, kui ta seda mulle rääkis – sel päeval ma otsustasin, et ma tahan Põhjanaelale minna!“
Vaikus. Cleo vaatas tõsiselt ilmselgelt ähmis ja õnnelikku Cialynat, kes ei suutnud tagasi hoida elevust, mis oli tekkinud oma unistustest rääkimisest.
„Sa tahad tõesti Põhjanaelale minna?“
Cialyna veeretas end uuesti Cleo kaissu. „Jah. Ma nii tahan, aga mu vanemad ei luba kunagi. Nad ütlevad, et see on liiga ohtlik. Liiga kaugel. Liiga külm.“
„Kas nad ei tea siis neid häid asju?“
Cialyna kehitas õlgu. „Teavad küll, ma usun. Mu isa suhtleb ju kõigi siiasaabuvate saadikutega, aga nad ei usu seda. Nende jaoks oleks ideaalne see, kui ma jääksin Are’nnile. Kool, akadeemia ja nagu ma enne ütlesin.“
Cleo vaikis ning vaatas kangekaelselt tähti. Nad olid ka varem Cialynaga tulevikku arutanud, kuid olid alati jõudnud samasse ummikseisu: Cialyna vanemad. Cleo polnud nendega kunagi kohtunud, kuid ta ka väga ei soovinud, sest sellest ei tuleks midagi head.
Mitte midagi.
Cleo oli päris kindel, et Cialyna vanemad ei tea isegi, kellega Cialyna oma õhtuseid aegu veedab, sest kui nad teaksid, siis oleksid nad selle keelanud. Mitte, et Cleo halb oleks olnud, aga talle ei antud võimalustki ennast tõestada. Tal oli punane nahk ja sellest piisas, et kõik teaksid – ta on Emeraldilt. Ja Emeraldilt ei tule kunagi midagi head.
„Ci, aga seaduse järgi sa oled järgmine aasta ju 22aastane. Sa oled vaba, siis sa ei pea tegema midagi, mida nemad sul käsivad,“ tõi Cleo viimaks välja.
„Seda küll, aga...“
„Mis aga?“
„Ma ei tea. See oleks veider, nende soovile otseselt vastu olla.“
„Aga Põhjanaelale minek on ju sinu unistus? Midagi, mida sa oled väga kaua tahtnud!“
„Jah, aga... ma ei tea...“
„Kuule, ole nüüd. Ega su vanemad sind maha ei lööks.“
Cialyna saatis poisile altkulmu pilgu. „Jah, ei lööks. Aga nad oleksid nii pettunud minus.“
„Miks? Sest sa järgid oma unistusi?“
Tüdruk kehitas õlgu.
„Ma arvan, et su vanemad saaksid sellest üle. Natuke aega võib see võtta, kuid lõpuks saaksid nad ikkagi üle.“
Cialyna mõtles sellele natuke ja lasi siis oma mõtetel pöörduda. „Ehk jah, aga kaasa nad ikka ei tuleks. Ma ei tea, kas ma julgeksin sinna üksinda päris minna.“
Cleo naeris. „Üksi? Miks üksinda? Kus siis mina peaksin olema?“
Cialyna saatis talle hämmeldunud pilgu. „Sa tuleksid ka?“
„Mul pole midagi reisimise vastu. Eile Emeraldil. Täna Are’nnil. Homme Põhjanaelal. Nii see elu käib.“
„Kuid siis mu vanemad saaksid teada ju... sinust ja sellest, et-„
„Et sa käid ühe Emeraldilt pärit punanahast tossajaga?“
„Sa ei tossa ju!“ õigustas Cialyna pahaselt.
„Ja sa oled naiiviitar, kui arvad, et nad esmapilgul seda ei arva.“
Cialyna pööritas silmi. „Mida iganes. Me peame minema nüüd, ema teeb täna mingeid pirukaid ja ta ei salli kunagi, kui ma siis hiljaks jään.“
Noored hüppasid autokatuselt kivisele pinnale ning Cialyna istus juba autosse.
„Oota,“ ütles Cleo. Ta jooksis lähima kaljuseina juurde ning võttis pükstetaskust lasernoa.
„Mida sa teed?“ küsis üle tema piiluv Cialyna.
„See oli mingite vanade raamatute vahel. Ma ei saanud algul aru, mis seal kirjas on. See on mingi vana ja väljasurnud keel. Aga raamatukoguhoidja mäletas midagi ähmaselt ja ta lasi selle ära tõlkida,“ seletas Cleo, keel hammaste vahel, valge lasernoaga tähti kaljuseina sisse graveerides.
„Mida see siis tähendab?“
„Ahh, tõlge polegi nii huvitav. Tähendus on vingem,“ ütles Cleo. „See on midagi sellist, mida meie tegime. Ja see on sinust, kes sa unistad.“
Ta pistis lasernoa taskusse, ning haaras Cialyna sülle. Tüdruk kiljus naerda.
„Ja nüüd koju, et sa saaksid pirukaid pugida!“
Oran¾ auto tõusis maast poole meetri kõrgusele hõljuma ning sööstis siis paigalt, liitudes neljanda õhumaanteega.
Tähe ja kuuvalgele jäänud kaljule olid kriibitud laused, mis veel õrnalt suitsesid.

Heres to the kids...
Whose idea of perfect night is
sitting on the hood of a car
watching the stars
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
AliceInWonderland XD
lehm
avatar

Female Postituste arv : 642

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   19/1/2014, 12:20

Wow. Iga sinu jutt lihtsalt tekitab sellise tunde, et jutt võikski kesta ja kesta, nii põnev on. :)

See lugu mida Johann Mallile jutustas oli nii huvitav. Ja see tuletas mulle meelde seda aega, kui ma ka veel kolle kartsin. Mis ei olnudki väga ammu. Very Happy 
Aga kas iga osa ongi nagu erinev jutt, või mingi aja pärast on jutt jälle Jaanikast? Sest Cleost ja Cialynast loeks ma küll veel. :) Kuigi ka lühijuttudena oleksid need vinged.
 
Cleo ja Cialyna on lahedad nimed. Ainult ma olen alati arvanud, et Cleo on tüdruku nimi. Very Happy Aga see sobib poisi nimeks ka. Ja Malliga tuleb kohe meelde see õppevahend matemaatikas.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   19/1/2014, 12:40

Iga jutt on praegu täiesti eraldiseisev, kuigi kui mõni uus tsitaat peaks sobima, pole välistatud juba esinenud tegelaste uude olukorda kirjutamine. Kui aga mul kunagi peaksid pooleliolevad teosed valmis saama, siis saan võtta küll miskit ja edasi arendada. Cleo ja Cialyna oleks üks plaan, kuid mul on keeruline mingit ulmet luua Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   4/2/2014, 10:48


             „Mis sa teed nalja või?“ küsis Kristiina hääletoonil, millega käis tavaliselt kaasa ka õrnalt kitkutud kulmude nii kõrgele kergitamine, kui vähegi võimalik.
            „Ei tee,“ vastas Piia hädiselt, üritades uuesti lukku kruttida aga ei midagi. Nupuke, mis peaks muutma lukust paistvat värvi punaseks ja valgeks ja siis vastavalt lubama uksest väljuda või ust suletuna hoidma, ei toiminud.
            „Värv muutub!“ teatas Kristiina entusiastlikult.
            „Ma tean!“ Piia ei mõelnud käratada, aga selliselt see välja kukkus. Ta nägi ise ka ju, et punane-valge vaheldusid täpselt nii nagu pidid, aga mingil põhjusel ei aidanud see kaasa luku lahtiminemisele.
            „Proovi äkki siis, kui punane on?“ õpetas Kristiina ukse tagant. Piia kiristas hambaid, sest ta oli seda juba proovinud, kuid egas muidu sõbranna uskuma ei jää, kui ta nüüd uuesti ei proovi.
            „Ei toimi.“
            „Aga kui valge on pooleldi ja punane pooleldi?“
            „Ei!“ Piia käed vajusid rippu ning ta vajus masendunult wc-potile istuma. Kõik. Nii see tema elu lõpebki. Surra 14aastaselt kooli II korruse tüdrukute wc-s, sest lukk kiilus kinni.
             „Vanades wc’des oleks saanu lihtsalt üle seina ronida või alt läbi roomata,“ ütles Kristiina enda meelest toetavalt. Piia grimassitas, olles õnnelik, et sõbranna seda ei näe. Mis kasu on sellest, mida oleks saanud teha renoveerimata koolis. Kuigi mööda wc-põrandat roomamiseni poleks ta isegi siis laskunud. Pigem tõesti nälga surra!
            Sõbrannad vaikisid. Üks ühel pool ja teine teisel pool ust. Kellahelin teatas järgmise tunni algust.
            „Tore, et mulle kunagi muusika pole meeldinud,“ porises Piia.
            „Ehk ta ei pane tähele ka, kui teised laululinnud tunnis on.“
            „Looda sa. Ta loeb ju alati üle.“
            „Ja mis siis kui ta märkabki, et meid pole?“
            „Ma ei tea. Uurib ehk kas keegi teab midagi.“
            „Ja siis?“
            Piia kehitas õlgu ning lõpetas mõttevahetuse vaikimisega.
            „Kuule, tead mida sa võiksid teha,“ elavnes Kristiina mõneminutilise vaikusepausi järel. „Kas sul viili pole kaasas? Siis sa saaksid äkki kuidagi luku vahele torgata ja luku lahti lükata!“
            Piia hüppas püsti. Muidugi tal on viil kaasas! Juba jõudis ta seda hõisatagi, ent seejärel meenus talle, et kuna uued renoveeritud peldikud on üpris kitsad, siis jätab ta koti tavaliselt välja sõbranna valvata. Nii ka sedakorda. Tundus, et teisel pool ust jõuti samale arvamusele, nagu Piia järeldas Kristiina vaiksest mõistvast ohkest.
            „Ma võin ise proovida?“ pakkus sõbranna ning saanud Piia nõusoleku, tuulas ta sõbranna kotis.
            „Nonii, ma nüüd alustan,“ ütles teine tähtsalt ning Piia seisis ukse ette, valmis koheselt tualettruumist välja tormama.
            „Filmides käib see päris lihtsalt. Vaevalt, et midagi- Oih!“
            „Mis oih?“ küsis Piia teravalt, kui nokitsemine vaibus.
            „Ma arvan, et nad ei kasutanud klaasküüneviile. Ma ostan sulle uue,“ lubas Kristiina.
            Piia üritas mitte alluda soovile peaga vastu ust taguda, kuni see viimaks järgi annab.
            Koolitunni algusest oli möödunud kakskümmend üks minutit, üks katkine küüneviil, kaks katkist joonlauda, üks katkine sirkel ning mõned tekkinud pisarad Piia põskedel, kui nad jõudsid järeldusele, et vist ei saa oma jõududega hakkama.
            „Me peame kellegi kutsuma,“ ütles Kristiina kindlalt.
            „Ei!“ protesteeris Piia valjult. See oleks tõeline häbi, kui keegi peaks tulema teda wc’st välja päästma! Seega asus ta uue hooga luku kallal logistama ning nuppu keerutama. See ju töötas enne! Ega ta esimest korda selles wc’s ei istu. Mis sellel ometigi nüüd hakkas?“
            „Piia, me ei saa seda lahti ju. Päris kena summa mu selle kuu taskurahast läheb sulle niigi uute asjade ostmiseks. Ma arvan, et pole enam mõtet proovida,“ ütles Kristiina kurvalt.
            Piia keeldus talle vastamast. Veel viis minutit higistamast kangekaelse luku kallal, pidi ta viimaks alla vanduma.
            „Fain siis!“ röögatas tüdruk välja kogu oma pahameele. „Mine kutsu siis keegi!“ ristatud kätega vajus ta potile istuma ning parima mossitava ilme näole mananud, meenutas ta üpriski palju mõnda upsakat printsessi. „Ja ära mu asju siia niisama vedelema jäta!“ pragas tüdruk veel läbi ukse, enne kui Kristiina minema jõudis.
            Olles sõbranna poolt üksi jäetud, otsis tüdruk vestitaskust välja pastaka ning leidnud ühe krohviga ketud koha kraanikausi all, kritseldas sinna: „Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed vetsus pastakaid kaasas kannavad“
            Ta tahtis veel lisada: „Nüüd ma siis tean!“, kuid juba oldi tal teispool ust seltsiks.
            „Piia, ära karda, me saame su sealt välja,“ kuulis tüdruk põhikooli noorukese õppealajuhataja Helina Mustpuu julgustavat häält.
            „Majandusjuhatajat mindi otsima,“ selgitas Kristiina juurde.
            „Kas kõik on korras? Sul ei käi pea ringi? Ei ole tunnet, et seinad tulevad lähemale või et ruum tõmbub kokku?“ küsis Mustpuu.
            „Mul ei ole klaustrofoobiat,“ vastas Piia alahuult prunti vedades, kuid lasi huuled uuesti lõdvaks, kui talle meenus, et keegi seda ju nagunii ei näe.
            „Ahah, selge. Väga hea siis. Et siis, kuidas sul muidu koolis läheb?“
            See oli ilmselgelt Mustpuu katse ülal hoida seltskondlikku vestlust, seni kuni päästejõud saabuvad.
            Piia heitis enda ümber sarkastilise pilgu. Plaaditud wc-seinad ja põrand, väike kraanikauss, vedelseep ning paber. Tema küll siin mingit small talki ei kavatse aretada!
            „Piia, kas sa oled teadvusel veel? Piia? Piia!“
            „Jaja, kõik on korras!“ vastas tüdruk lõpuks ning otsustas siiski mõttetu lobaajamisega kaasa minna.
            Umbkaudu kümnekonna minuti pärast jõudis kohale ka päästearmee. Kristiina ütluste järgi koosnes see garderoobitädist, majandusjuhatajast ning poiste tööõpetuseõpetajast.
            „Kas sa oled proovinud lukku lahti keerata?“ küsis viimane neist jämedal häälel.
            „Ei, ma niisama mõtlesin, et istun nelikümmend minutit wc’s ukse taga ja ei tule isegi selle peale, et lukku keerata,“ ironiseeris Piia mõtetes, samas kui reaalselt ta lihtsalt kinnitas, et oli ümber miljon korda üritanud lukku keerata.
            „Lihtsalt kinnikiilunud vist,“ pakkus majandusjuhataja. Piia kuulis ta häält luku lähedalt, nii et tõenäoliselt mees oli kummardunud, et probleemitekitajat lähemalt uurida.
            „Pinge. Ma kruviksin siitpoolt lahti ning nügiks siis natuke keelt, et see tagasi tõmbuks. Peaks toimima. Ma toon asjad.“
            „Ohh, näe, kohe saadki välja!“ teatas Mustpuu ülientusiastlikul toonil.
            „Viimaks!“ lisas ka Kristiina. „Mõtle, kui enne vahetund algaks ja siis kõik-“
            Tema lause katkestas kellahelin ning ahastav hüüe rikkiläinud lukuga wc-st: „Juba? Aaaah! Mu elu on läbi!“
            „Äkki keegi ei tea?“ pakkus Kristiina lootusrikkalt, teades isegi, et see on vale. Nii väikeses koolis nagu neil, levivad uudides linnutiivul. Eriti kui uudiseks on see, et keegi tüdruk jäi wc-sse kinni.
            „Kes peldiku pekki keeras?“ oli juba esimest rõõmsat röögatust kuulda. Piia kuulis kohe küll ka seda, kuidas Mustpuu pragama läks, ent siiski. Ta suutis juba ette kujutada, mis õpilastemass sinna tekkinud oli. Muidugi ta seisaks ise ka seal, kui keegi teine oleks wc’sse kinni jäänud. Kuid see pidi olema tema. Nüüd võis veel loota, et koolikell jõuab tööõpetuse õpetajast ette.
            „Nonii!“ tuttav jäme hääl sundis Piia oiatama. Muidugi polnud saatus tema poolel. Muidugi. Miks pidanukski.
            „Paar minutit ja siis oled sealt väljas,“ oli Mustpuu taaskord oma julgustaval toonil olemas. Piia oleks päris palju andnud, et see paar minutit muutuks paarikümneks minutiks. Keegi niisama naljalt tunni arvelt küll passima ei jääks ja ega seda lubatakski.
            Kolksatus. Luku teiselpoolne osa oli küljest kukkunud ning Piia kuulis õpilaste aplausi. Tüdruk hüppas potilt püsti ning hakkas peeglit puurima, sajatades end, et ta seda enne ei teinud. Kiirelt viimased kuivanud pisarajäljed eemaldada, juukseid sasida ja paremasse korda seada ning huulte hammustada, et need punasemad paistaksid. Ja muidugi pluus ka sirgu.
            Viimasel hetkel ta seda teha jõudiski, sest natuke nüsimist lukukeele kallal ning käis vaikne klõpsatus.
            Vaikselt nina alla pomisetud sõnade „Mu elu on läbi!“ saatel lükkas Piia ukse lahti, lootes et ta ei punasta. Teda tervitas kõrvulukustav aplaus ja huilgamine.
            „Peldiku-Piia on vaba!“ röögatas üks ta paralleelklassivend. Piia võpatas. Käige pekki. Ei ole võimalik, et tema hüüdnimeks saab Peldiku-Piia! ©okeeritud näoga Kristiina tundus ta mõtteid jagavat.
            Ent tema enda klassivend Raido röögatas vastu: „Ole vait, kuradi värdjas!“ ja kargas üle klassivendade teisele poisile kallale.
            Õppealajuhataja röögatas ning tööõpetuse õpetaja tormas kraaklevaid poisse lahutama. Piia 15minutiline kuulsus oli möödas. Kõik olid juba pöördunud poiste poole, kes üritasid teineteisele tuult alla teha.

            Ja see, et ta terve ühe tunni wc’s kinni oli, oli Piia jaoks praegusel hetkel ükskõik. See kuidas Raido reageeris, sai tähendada vaid üht – ta meeldib Raidole! Maailm pole kunagi olnud ilusam paik!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
-Ene-
Järgmine aste on "lehm"
avatar

Female Postituste arv : 627
Age : 27
Asukoht : Azeroth

PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   22/3/2014, 23:12

Cleo ja Cialyna jutule tuli pisike lisand: http://jutulabor.blogspot.co.at/2014/03/nuud-alles-koik-algab.html

Teised jutud ja uued... Oeh, ma millalgi võtan ette Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.tudengiraport.wordpress.com
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina   

Tagasi üles Go down
 
Vaesed inimesed, kes on müüritud tualettruumi seina
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu-
Hüppa: