10 days

Selle jutu mõte tuli mul nagu välk selgest taevast. Kuid mõtlesin siiski üritada :DKindlasti on seal kirjavigu ja loodan et kui märkate mõnda siis annate ikka teada. Samuti see on ka mu esimene pikem jutt. Ma arvan, et see jutt venib üle 20-ne osa. Kuid samas ma ei oska öelda, kui suured vahed uute osadega jäävad. Loodan ikka iga paari päeva tagant lisada :) Aga toredat lugemist siis!




1.PÄEV 1. pool



   Nohisesin hommikul üpris pahaselt, kui üks väike mollusk ehk niinimetatud minu väike õde tuli mind hommikul veepritsiga kostitama.
  Tema ja tema äratusmeetodeid!
  "Jaja, ma ärkan kohe," karjusin õele, kes seejärel kiljudes ema äratama läheb.
  Vaatasin kella ja pidin peaaegu šoki saama. Kell on 6 hommikul!
  Ma saaks ju vabalt veel tund aega magada, kuid tänu sellele veepritsile olen ma põhimõtteliselt üleni märg. Ah lõin käega ja ajasin ennast voodist püsti.
  Loivasin vannitoa poole ja jõudsin sinna samal ajal, kui ema.
  "Said ka hommikuüllatuse osaliseks?" muigab ema mind nähes.
  "Ega sul endal ka paremini ei läinud," muigan vastu.
  "Aga ma lasen sul ennem minna, ega Kerli mind rahule ei jäta, kui olen talle pannooke teinud."
  "No teeb nii," kostan vastuseks.
   Ligunen duši all üpriski kaua. Mulle meeldib kuidas kuum vesi mu keha piitsutab. Vannitoa ust avades päästan vabadusse ka suure aurupahvaku.
  "Oih," ning vaatan kiiresti ümberringi ega keegi ei näinud. Huh läks õnneks, aga ma pean küll vist mingisuguse niiskuseimaja ärima endale.
  Lähen oma tuppa ning teen mõningad venitusharjutused, et täielikult üles saada. Ajan selga teksad ning õhulise särgi.
  Tänast ilmateadet tšekkides tõotab tulla mõnusalt soe ilm.
  Lähen trepist alla ja peaaegu koperdan viimasest astmest alla. "Paganas!"
  "On kõik korras, Kelly?!" hüüab ema köögist.
  "Jajah, lihtsalt väike valearvestus!" karjun vastu.
  Enne köögiuksest sisenedes tunnen isuäratavat pannkoogi lõhna. Oh see on absoluutselt parim hommikusöök.
  "Mul on su lemmikut jäätist ka pannkookide kõrvale." lausub ema rõõmsalt, kui olen lauaääres istet võtnud
  "Oo mangojäätis! Jess!"
  Söön kiiresti ära ja ütlen: "Emps, ma nüüd siis lippan."
  "Mine, mine. Ja vaata et sa hiljaks ei jää. Tean küll sinu kommet teoaeglusega kooli jalutada," lausub ema naerdes.
  Naeran. "Küll ma jõuan."
  Teen emale kalli ja lehvitan oma õele, kes teeb mulle vastuseks lolle nägusid.
  Uksest välja astudes hingan suure sõõmu värsket kevadehõngu. Lihtsalt paradiis!
  Hakkan kooli poole jalutama. Ning nagu ka seekord juhtub minuga midagi, mul ikka alati õnnestub äpardustesse sattuda. Sel korral oleks     üks jalgrattur mulle otsa sõitnud. Noh eks see oli minu süü ka. Ei maksa mul nii palju uneleda.
  Õnneks kooli jõuan õigeks ajaks. Enne koolimajja sisenemist võtab Karel mu käevangu ja küsib rõõmsalt: "Noh, kas juba on midagi  märkimisväärset juhtunud?"
  "Ah tavaline asi, oleksin peaaegu trepist alla lennanud ning ühe jalgratturi teele jäin ka peaaegu ette."
  "Ma ei suuda ära imestada, kuidas sul ikka juhtub neid asju."
  "Ära muretse, ka mina ei saa aru."
  "Nõndaks, kas meil on esimene tund koos, Kelly?"
  "Hmm.. on jaa. Bioloogia."
  "Uhh," ägab Karel "see veel puudus."
  "Ära vingu, ma tõusin tänu oma õele üldse kell 6."
  "Okei okei, bioloogia pole nii hull."
  Naeran ta nalja üle ning lähme koos klassi.
  Säde- mu parim sõbranna istub juba oma koha peal. Potsatan ta kõrvale ning Karel võtab minu kõrval istet. Fantastiline kolmik- nagu enamus meie klassikaaslasi meid kutsuvad. Mitte, et meil mingeid võimeid oleks vaid meil on lihtsalt selline eriline side. Nagu mõningatel kolmikutel, kes saavad üksteise tuju määratleda ja ka mõningaid mõtteid.
  Seetõttu sujub meie sõprus väga hästi. Me pole kunagi isegi karjunud üksteise peale.
  Säde togib mind mu mõtisklustest välja ja lausub õhinal: "Tead meie klassi tuleb üks uus õpilane."
  Ma ei imesta põrmugi, et Säde selle juba kuskilt teada sai, kuna ta teab asju alati kõigist kõige ennem. Küllap hea kuulmine.
  "Tead siis juba nime ka või?"
  "Ta nimi on Patrick ning ta elas enne Šotimaal. Saad aru! Ma juba kujutan ette ta üliarmast šoti aksenti."
  Pööritan silmi. Ta on alati kellestki uuest ülimalt vaimustuses.
  "Ära pöörita midagi silmi Kelly. Vean kihla, et sa ei saa temaga lähedasemaks, kui mina. Kuna sina ju ei ole kellestki huvitatud, Jääprintsess."
  "See, kui mind keegi eriti ei tõmba ei tähenda, et see poleks võimalik."
  "Seda tahaks küll näha!" kilkab Säde.
  "Mida tahaks näha?" küsib ka Karel huvitunult.
  Üritan Sädet peatada, aga ta ütleb siiski: "Ma tahaks näha, kui kaugele Kelly selle uue kutiga jõuab."
  "Mis uue kutiga?" pärib Karel.
  "Noh sellega, kes meie klassi tänasest tuleb."
  Ohkan vaikselt. Sellest ei tule midagi head ma ütlen.
  "Aga veame kihla," ütleb Säde valjakutsuvalt.
  "Mida?" pärin ma arusaamatuses.
  "Veame kihla, et sa kas suudad või ei suuda 10-ne päevaga uut kutti võrgutada."
  Purskan suurest uskumatusest naerma.
  "Ah see on lebo ots," ütlen ma natuke tõsinedes.
  "Okei ja see aeg läheb tänasest lahti. Kui sa seda tõesti suudad, siis ma annan sulle oma uued Tiffani & Co kõrvarõngad, mida sa hirmsasti tahtsid. Aga kui ei suuda, siis lähed sa ülejärgmine nädal kooli karoke võistlusele."
  "Aga Säde, sa tead, et ma ei oska laulda," vingun ma.
  "Ise olid ju ennem nii enesekindel. Kuhu see kadus?"
  "Ah olgu olgu, lööme käed."
  Ise aga mõtlesin, et millesse ma end küll mässin.

Nii, kõigepealt sul oli alguses väga palju olevik-minevik vigu. 
"Jaja, ma ärkan kohe," karjusin õele, kes seejärel kiljudes ema äratama läheb.
"Jaja, ma ärkan kohe," karjun õele, kes seejärel kiljudes ema äratama läheb. 
Kui kirjutad olevikus, siis kirjutagi koguaeg olevikus ja ära kasuta minevikku.


Aga nüüd jutu sisu juurde. Tundus, et hakkab selliseks tavaliseks jutuks tõmbuma, aga lõpp tegi huvitavamaks. Eriti praegu öelda ei oska, aga uut ootan küll. Mulle meeldib su kirjutamisstiil, vähemalt enamjaolt. :)


Igatahes, kirjuta edasi ja vaatab, mis saama hakkab.
Ahjaa, osa võiks pikem olla. :p

see oli nagu selle esimese päeva esimene pool, teine pool tuleb prbly pikem :)

jaah nende ajavormidega ei ole mul just kõige paremad suhted.

aga uue osa saate homme arvatavasti ja pikema :)

Palju stiilivigu oli, aga ei jaksa neid hetkel välja tuua. Eks see kirjutamisstiil oli natuke selline nagu ta on. Enne kui järgmise osa lisad, loe ta ikka mitu korda üle ja mõtle ehk leiad kohti, kus asju parandanda :)

Kindlasti võiks pikem olla ja ma loodan, et järgmine osa avaldab natuke rohkem muljet, aga praegu täitsa hästi, kuna alles sündmuste algus nagu ma aru saan :)

Jään ootama :)

Noh see ei tulnud küll tunduvalt pikem osa, aga midagi siiski  Ajavormidega sain siin osas rohkem läbi :) mõnusat lugemist.



1.PÄEV 2.pool




 Bioloogia tund on parasjagu poole peal, kui õppelajuhataja klassiuksest sisse kargab. Kogu klass jääb vaikseks ja ka õpetaja pöördub küsivalt õppelajuhataja poole.
"Nii nii," vastab too "annan kahjuks viimaselhetkel teada, et alates tänasest on teil uus inimene klassis."
Bioloogia õpetaja kortsutab kulmu ja läheb klassist välja, et seda asja õppelajuhataja endaga arutada.
Kui enne oli klass vaikne, siis nüüd täitub see erutatud sosinatega.
Loodan, et see Patrick on normaalne, jõuan enne mõelda, kui õpetajad klassi sisenevad ning seekord on neil kaasas ka see uus õpilane.
Shit, shit, shit. Mul läheb selle kihlveoga raskemaks, kui ma arvasin. Kuna tundub, et Patrick võrgutas mu loetud sekunditega. Seda oleksin pidanud mina tegema.
Tal on kastanpruunid juuksed ning oh need rohelised silmad..
Patrick seisab kahe õpetaja vahel ja ma kuulen läbi udu, kuidas ta ennast tutvustab.
Mu mõtted tiirlevad pöörase kiirusega. Kõik saab veel korda, veenan ennast.
Kuid juba see, kuidas Patrick hajameelselt oma juukseid sasib mõjub lummavalt.
Lõpeta jõllitamine, see on veider, käsin ennast. Seetõttu vaatan hoopis oma käsi.
Kuid ma ei saa lülitada välja enda kõrvu kuulamast ta sügavat bassihäält. See on nagu muusika mu kõrvadele.
Kurat, ma ei saa juba nii sees omadega olla ju.
Vaatan Säde poole ning nii irooniline, kui see ka poleks sädelevad ta silmad uut kutti vaadates.
Ohkan vaikselt ning tunnen endal Kareli küsivat pilku. Ma ei usalda hetkel oma häält, et talle midagi vastata.
Jälgin, kuidas Patrick klassis ainsa vaba koha poole liigub. Ja see vaba koht on otse mu ees. Hästi läheb, Kelly.
Ülejäänud bioloogia tunni veedan oma kohal niheledes ja uue kuti selga vahtides.
Tunni lõppedes torman ma Säde poole.
"Ma ei saa seda teha. Kihlvedu jääb katki."
"Mida?! Kelly ära ole selline pidur. Mis ta pole sinu jaoks liiga hea või?"
"Asi pole temas. Lihtsalt see on väär."
"Mhh...arvesta sellega, et sind ootab siis väike esinemine."
"Mida sa jahud, Säde?" pärin arusaamatuses.
"Ma ju ütlesin, et kui sa sellega hakkama ei saa lähed järgmine nädal karoket laulma."
Paganas. Selle ma jõudsin ammu unustada.
"Ah sa elad selle kihlveo üle," sekkub meie jutuajamisse ka Karel "ma võin sulle paar võrgutusnippi anda, mis poistele peale lähevad."
Purskan selle peale kogu südamest naerma.
"Vaat kus võrgutusekspert tuli välja." lausub Säde.
Karel ajab nina tähtsalt püsti. "Ja olengi."
Järsku tuli mul hea mõte.
"Kuule Karel," lausun mesimagusalt "saaksid mulle ühe teene teha?"
"Millise?" pärib ta kahtlustades.
"Usu mind see pole midagi kahtlast," lausun ilmsüütult.
Kuid selle peale muutub Karel veel kahtlustavamaks. Surun kiiresti naeruturtsatuse maha.
"Saaksid sa ühe inimese tausta tšekkida?"
"Ja ma arvan, et juba tean kelle." naerab Karel.
"No ma mõtlesin, et sa nagu lihtsalt räägid Patrickuga. Tahan teada milline inimene ta on."
"Ja miks sa seda ise ei tee?" küsib Säde.
"Noh sest..." venitan ma.
Kaks silmapaari uurivad mind huviga. Annan ohates alla.
"Noh sest ma nagu ise ei julge väga või nii."
Tahan piinlikustundest maa-alla vajuda.
Alles viie minuti pärast suudavad nad naermise lõpetada.
"Sina ja ei julge?" pärib Karel hingetult.
"Ah midaiganes. Unusta üldse et küsisin." vastan silmi pööritades.
"Einoh ega me paha pärast ei naernud. Lihtsalt see on midagi uut." ütleb Säde.
"Ära muretse, ma teen seda. Nagunii tahtsin ise ka uue kutiga sõprust algatada."
"Kuid te jääte seda mulle igavesti nina alla hõõruma, eks?"
"Selles võid kindel olla." naerab Säde rõõmsalt.

Ülejäänud koolipäeva elasin enamvähem üle. Enamus aeg kulus Patricku piilumiseks.
Tahaksin omale raamatuga vastu pead virutada, tahaksin oma tunded välja lülitada ja lihtsalt normaalselt käituda. Ma pole Temaga kunagi rääkinudki. Mis paneb mind arvama, et Ta üldse normaalne inimene on? Esmamulje võib olla petlik.
Selliseid mõtteid mõlgutades jalutan teoaeglusega kodu poole.
Miks kiirustada? Kuna kogu elu möödub nagunii nagu lennutiivul, seetõttu tuleks vahetevahel lihtsalt aeg maha võtta.
Koju jõudes esimese asjana kiirustan külmiku juurde. Saaks juba süüa!
Haaran kananagitsad ja paki mahla ning sammun oma tuppa. Trepi peal oleksin jälle peaaegu jala välja väänanud. Igavesed surmalõksud need trepid!
Kuna ema on tööl ja õde lasteaias siis keeran muusika maksimumi peale. Mulle meeldib üksi kodus olla. Siis õde ega ema ei karju, et pangu ma oma tümps kinni. Samuti saan ma tantsida, kuna ma seda tegelikult ei oska siis tantsingi ainult üksi olles.
Vaatan kella ning oleksin peaaegu pikali kukkunud. Noh ajataju mul nüüd küll ei ole.
Pidin kella viieks kareli juures olema, kuid kell on kaugeltki üle viie. Haaran oma telefoni. Nii..neli vastamata kõnet. Kolm Karelilt ja üks tundmatult numbrilt. Huvitav, huvitav.
Kuid mul pole aega mõelda, seega helistan Karelile.
Vastab teeseldult pahur hääl: "kus sa oled?"
"Uhh..kodus veel. Mul kadus ajataju." vabandan.
"Ah ma oleksin pidanud teadma," teatab ta "aga hakka liikuma, ma liigun vastu."
"Okei," vastan kiirelt ja lõpetan kõne.
Vaatan korra peeglisse, silun oma juukseid, jooksen trepist alla, seekord mitte käna pannes ning olengi uksest väljas.
Natukese aja pärast näengi tuttavat kuju. Viimaseid samme tehes juba peaaegu jooksen Kareli embusesse. Küll ta lõhnab hästi. Mitte, et ta mulle meeldiks kuna ma teda vahetevahel nuusin. Lihtsalt mulle meeldib ta lõhn. Mitte midagi romantilist. Ausalt.
Jalutame tema maja juurde.
"Hmm...Karel?"
"Jaah?"
"Mida me sinu pool üldse teeme?"
"Sind ootab seal üllatus." muigab ta salapäraselt.
"Ee..mis üllatus?" pärin kahtlustades.
"siis näed," ütleb ta lihtsalt.
Mida see veel tähendama peab? Karel pole varem mulle üllatusi teinud. No loodab parimat.
Tema maja juurde jõudes avab Karel mulle viisakalt ukse.
Sisse astudes tardun. Tema ongi üllatus?
I wanna run.

Väga hea jutt, ka huumorit oli   Vigade poolest väga hea vaatleja pole. Ootan uut   

tore, kui meeldis

ja uue osa saate võib-olla homme   

Sisu kisub põnevamaks :) 

Kahjuks oli kohutavalt palju sõnakordusi ja kirjavigu, eriti otsekõnes. Minu jaoks on natuke kehv, et sa kasutad jutustavas osas ka selliseid väljendeid nagu "käna pannes". Pigem sobivad need ainult otsekõnesse. Algus oli juba tükk maad etem, aga see kodus olemise koht natuke vajus ära. 

Ootan uut :)

See tuli nüüd kahjus lühem, kui plaanisin. Ma teinekordki panen osadesse Patricku vaatenurga. Kuid andke siis teada, mida arvate :)



1.PÄEV 3.pool



Kas Karel on segaseks läinud? Patrickut oma koju kutsudes oli ta teinud mulle küll väga "toreda" teene.
Kuid endal on tal väga lai naeratus nagu tal oleksid suus liialt suured proteesid. Not normal.
Kuna keegi ei lausu sõnagi, müksan Karelit, et ta midagi ütleks.
Karel köhatab kurgu puhtaks ja lausub: "Nii...tema on Kelly, kellest ma sulle rääkisin."
Ohkan vaikselt. Talle endale parem oleks, kui ta minust midagi piinlikku ei rääkinud.
"Aga teeme siis midagi," lausun teeseldud entusiasmiga.
"Me võiksime linna peale minna. Patrick kindlasti vajaks väikest ekskursiooni."
"Hmm..seda küll. Kuid tegelikult mul on tegemist täna. Mõni teinekord kindlasti." vastab Patrick ning peaaegu jookseb Kareli majast välja.
Mis ta nüüd hakkas? Päris salapärane teine..



Patricku vaatenurk:


Ma lihtsalt ei suuda enam. Loetud sekundid veel ja ma oleks oma enesevalitsuse kaodanud.
Kui Karel tahtis mulle ühte mu uut klassiõde tutvustada, ei suutnud ma ettegi kujutada et see Tema on.
Vaevu suutsin ennast liikumatult seisma sundida. Ma pean Teda niikaua vältima, kui ma suudan ennast rohkem valitseda.
Kuid kaua selleks läheb? Kuu? Aasta?
Otsustan sellele mitte enam mõelda. Küll kõik laheneb...kunagi.

***


Kuna Patrick otsustas, et tal on parematki teha kui meiega jalutada, siis läksime Kareliga hoopis sööma.
See andis mulle hea võimaluse Karelit natuke mõistusele tuua.
"Miks sa mulle nii tegid?" küsin pahaselt.
"Tahtsin teid lihtsalt tuttavaks teha. Kui sa tahad seda kihlvedu võita, siis pead ju kuskilt alustama."
"Seda küll, kuid ma oleks sellega ise ka hakkama saanud."
"Kahtlen selles," lausub Kar muiates.
"Nii..sa tahad väita, et sul see õnnestus?"
"Noh vähemalt ta viib nüüd su näo ja nime omavahel kokku."
"Väga lohutav." vastan irooniliselt.
"Ongi, kuna söök saabus."
Turtsatan ning me hakkame sööma.

Pärast koju jalutades mõtisklen Patricku imeliku käitumise üle.
Ta oleks võinud kasvõi vabandada. Patrick ei tundugi enam nii ligitõmbav nagu varem.
Eks ma siis pean valmistuma eelseisvaks laulmiseks.
Mitte mingil juhul pole mul tahtmist Teda enam võrgutada.
Peaks äkki lauluõpetaja juures eratunde võtma, et terve kooli ees mitte häbisse jääda?
Kahe nädalaga peaks mingi areng toimuma ju.
Kuid samas, kust ma hea lauluõpetaja saaks ja mis hinnaga?
Ohkan valjusti.
Mööda kõndiv vanem naine heidab mulle kahtlase pilgu.
Hoian näol tuima ilme ja kõnnin edasi.
Koju jõudes tunnen nagu oleksin tangi alla jäänud ning kõnnin jalgu järele vedades oma tuppa. Olen omadega nii läbi, et jään hoobilt magama.

Tunnen sammalt enda all, tõusen istukile. Ümberringi valitseb pimedus, kaugelt kostab huntide ulgumist. Värisen ülekere, olen vaid valge öösärgi väel. Tunnen kuidas hirm mind halvama hakkab ning enne unustusse vajumist kuulen häält ütlemas: "Andesta."

Ärkan võpatades. Sellist und näen ma küll esimest korda. Kõik tundus nii reaalne.
Kella vaadates langetan pea padjale. Mul on veel 6 tundi aega magada.

See jäi kahjuks tõesti jube lühikeseks

Tead, see Patricku vaatenurk meenutas "Videvikku"   

Ja see kaldkirjas unenägu ka  Võib-olla on see sellepärast, et vaatasin juhuslikult Koidukuma eile  

Aga ootan uut :)

Hahah ma poleks sellest undki näinud, et see Videvikku võib veidike meenutada
Ma arvan, et ma hakkangi iga päeva kohta tegema kolm osa
Ja uut saab arvatavasti homme :)

Vabandust, et kaua ootama pidite. Selle osaga oli nüüd rohkem jamamist :Dmõtlesin, kas ikka teha peategelase elu keeruliseks või mitte. Kuid liiga lihtne elu pole ilmselt kellelgil, niiet sogasin väheke vett   



2.PÄEV 1.pool


Järjekordne päev põrgus. Kui tavaliselt on mul hommikuti hea tuju, siis mitte täna. Täna on eriti vastik ilm, vastikult niiske. Ning mul on imelik tunne, et täna juhtub midagi ebameeldivat.
Ja mu sisetunne pidas paika, auto sõitis must mööda ja pärast seda olin läbimärg. Vastikud autojuhid ja lombid!
Kooli jõudes olin pahur, kui herilane.
"Kas käisid riietega suplemas?"
"Ei, auto pritsis mind märjaks," nähvasin Karelile.
"Ouou ceep calm printcess."
"Dream on Kar."
Jalutame vaikides klassi. Mina pahuralt ja Karel arvatavasti nuputades, mis mul täna viga on.
Õpetaja tuli klassi, andis meile tunnitöö ja kadus siis õpetajatetuppa. Normaalne.
Kuna Säde täna kooli ei tulnud, siis saadan talle sõnumi.
MINA: deal is off
SÄDE: edu esinemisel siis
"Ega sa ühtegi head lauluõpetajat ei tea?" küsin Karelilt.
"Tean, kuid miks sul vaja on?" pärib ta muiates.
"Sa tead küll miks," vastan.
"Oh sind. Ja mis selle põhjus siis on?"
"Ma ei tea. Patrick tundub kahtlane."
"Ahah," vastab ta vaid ning on terve tunni mõtlik.
Klassis väljudes oleksin peaaegu ninali lennanud, õnneks keegi haarab minust õigel ajal kinni. Pöördun oma päästja poole ning tahan teda tänada, kuid talle otsavaadates surevad tänusõnad mu huultel.
"Kas sa ei vaata kunagi enda jalge ette?" küsib Patrick muiates.
"Mitte eriti," õnnestub mul üle huulte saada.
Pöördun ümber ja tahan juba minema jalutada, kuid Patricku järgmised sõnad peatavad mu.
"Kuulsin, et sa laulad kooli karoke võistlusel."
Tahaksin juba praegu häbist maa alla vajuda.
"Kes sulle seda rääkis?" pärin hoopis, kuna sellest ei tohiks peale minu ja veel paari inimese teada.
"Karel muidugi," vastab ta lõbustatult.
Ma oleksin pidanud teadma!
"No igatahes soovitan mitte kuulama tulla."
"Miks siis?"
"Ma ei oska laulda."
"Ja ikkagi lähed?" pärib Patrick uudishimulikult.
"Ma pean."
"Miks?" ei jäta Patrick küsimist.
"Oli üks kihlvedu," vastan kannatust kaotamas.
"Milline?" pärib ta edasi.
"Oh god give me strength."
"Why?" küsib ta naerdes.
"Because of you," vastan salvavalt ja kõnnin minema.
Kus see Karel on, kui teda vaja on?
Valin telefonist ta numbri ja helistan.
"Kus sa oled?" pärin kohe, kui ta vastab.
"Inglise keele klassis."
"Okei. Aga kas meil on see tund koos või?"
"On küll," vastab ta lõbustunult, "kus sa siis kopitad?"
Vaatan ümberringi ja vangutan pead. Patrickut sinna jättes olin nii vihane, et ei pannudki tähele, kuhu ma kõnnin.
"Koolist natuke maad edasi," vastan ohates.
"Lähed koju? Juhtus midagi?" küsib ta murelikult.
"Ah midagi ei juhtunud," vastan, kuigi tean, et Kar ei usu mind. "Ma tulen tagasi kooli kohe. Ütle õpetajale, et ma natuke hilinen."
"Okei, näeme siis," vastab Kar ja ma lõpetan kõne.
Mis mul täna küll viga on? Ma ei kontrolli ennast üldse. Peaksin vist Patricku ees vabandama. Tema ei teinud midagi valesti, lihtsalt oli uudishimulik. Mina oleksin tema asemel samamoodi käitunud.
Jõudsin klassi, vabandasin õpetaja ees ja potsatasin Kareli kõrvale.
"Mis siis õigupoolest juhtus?" pärib Kar sosinal.
"Ah ma vihastasin ilmaasjata Patricku peale."
"Miks siis?"
"Pärast räägin, õpetaja juba vaatab meid kurjalt."
Tunni viimastel minutitel on Karel kärsitu ja kui kell heliseb võtab ta mu käest kinni ning tirib klassist välja.
Oleme koridoris juba paar minutit seisnud mu käsi tema käes. Tunnen ennast veidike ebamugavalt.
"Äkki laseksid mu käest lahti?"
Karel nagu ärkaks võpatusega ning pomiseb: "Vabandust."
Mida see veel tähendama pidi?
Hõõrun vargsi oma kätt.
"Noh Kar, kuhu sul nii kiire siis oli?"
Ta vaatab mulle otsa ning tema ilmes on midagi seletamatut.
Ta astub mulle lähemale, kuni oleme peaaegu ninad koos. Ta pilk lausa kõrvetab mind.
Karel paneb oma käe mu põsele. Kas ta tahab mind suudelda ,jõuan enne mõelda, kui ta surub oma huuled mu huultele.

Inglise keelega oli paar kirjaviga. Keep calm, princess. Vahepeal oli sul siis jälle see, et kord olevik, siis minevik. Ürita seda kindlasti jälgida  

Aaaaa.... ma teadsin, et Karelile meeldib Kelly  Või et midagi sellist juhtub

Tegelikult mulle endale väga ei meeldi, kui sa inglisekeelseid väljendeid vahele pistad, aga kannatan ära :)

Uut osa palun :)

Huvitav