MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Surma keerdkäigud

Go down 
AutorTeade
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Surma keerdkäigud   19/6/2014, 10:22

Need hetked, kui me lihtsalt eksisteerime. Istume, sööme, ja käime vetsus. Üks hetk viskavad ka need üle ning lõpetan söömise ja ei suuda enam paigal istuda. Veedan unetuid öid ja jätan alati söögi puutumatult taldrikule. Tänase lõppeb.
Vean õrnalt ¾iletti üle oma veenide, kindla mõttega need läbi lõigata, kuid ei sain aru, et ma ei suuda seda. Tunnen, kuidas vihast tuleb silma pisar ning pühin selle vastikust tundes ära. Miks ma olen nii nõrk? Küsin ma endalt juba mitmendat korda viimase tunni jooksul. Vajun vetsupõrandale istuma ja hakkan nutma. Ma ei ole ilus, olen rõvedalt kondine ja mu käed ning jalad on arme ja haavu täis ning silma alused tumelillad. Olen seest tühi ning vaevu eksisteerin veel ja nüüd, kui mul on kindel plaan end tappa, ei suuda ma seda.
Sulen aeglaselt silmad. Tühi. Ma olen tühi, minus pole enam midagi erilist. Kunagi ei ole olnud. Alati olen olnud, kellegi teine valik või siis kõrvaline isik. Kõige vastikum kombinatsioon elus on see, kui ma tean kui mõttetu ma olen, kuid ma ei suuda oma elu lõpetada, kuna olen liiga arg selle jaoks.
Silme ette kogunesid mälestused, kohutavad mälestused, kus ma lihtsalt nutsin öösel meeleheitlikult patja ja tegin plaane end teispoolsusesse saada. Plaanisin seda kõike, kuna mind oli jälle koolis keegi kiusanud või olin kaotanud millegi järjekordselt ära ega julgenud seda tunnistada. Olen alati nii arg, täielik jänes olnud.
Avasin silmad. Valgus tungib silma ja kissitan pahuralt silmi. Ajan end aeglaselt püsti ja toetan käed kraanikausi servale. Vaatan peeglisse ja näen sealt ühte tüdrukut, kes on nii elutu et ta võiks parem olla juba surnukuuris. Tegin vea. Löön peegli vihast puruks ning tunnen, kuidas killud lõikavad mu sõrmi ja nukke. Kiunatan valust nagu koer.
Heidan pilgu vannitoapõrandale ja näen, et terve pind on kaetud säravate klaasist tükkidega. Ohkan raskelt ning avan ravimite ukse. Leian sealt tonnide kaupa oma ravimeid, mingid valuvaigistid ja unerohud. Võtan need kõik välja ja kallan purk-purgi järel neid oma peopesale ning neelan alla. Aegamisi tajun oma lihastes nõrkust ning keha tuimenemist. Istun vanni, mis on tühi nagu minagi, ja külm. Mu sõrmed mängivad teraga ja veavad seda ole mu veenide, jätmata ühtegi haava.
Lõpeta nüüd see nalja tegemine, Thea! Käratab hääl mu peas ning sõrmed suruvad julgemalt ¾iletti vastu mu nahka. Ma murdun. Käsi teeb kiire liigutuse ning jätab käele lihalahkme, valge liha on kahes leeris ning veresooned katki lõigatud. Sekund hiljem täitub haav verega ning veri hakkab voolama üle mu käe. Olen paanikas ja üritan meeleheitlikult haava kokku suruda, kuid lihased on nõrgad ning töötavad vastu minu tahtmist. Selle asemel veavad mu sõrmed käele üha uusi haavu ning hääleke naerab peas lakkamatult.
Sulen silmad. Tean, et see on hetkel vale tegu, kui tahan ellu jääda, kuid mul polnud õrna aimugi, kas soovin seda või ei. Samas äkki on surm mulle liiga leebe karistus, kogu selle hooramise ja enesehävitamise tõttu? Kui suren siis suren, niikuinii pole olemas ei taevast ega põrgust. Peale surma tuleb tühjus, mis on minus eksisteerinud juba aastaid. See on tõde, kuigi ma pole päris kindel, mis peale surma tuleb, aga ma loodan, et tühjus, kuna ta on hea sõber.
Mu käsi, mis on täis haavu, on tuim ning mu lihased on nõrkemas. Tunnen, kuidas keha hakkab magama jääma ning naeratan läbi kerge une. Kas see tõesti saab viimaks läbi? Mu keha muutub lõdvaks ning huuled on kergelt paokil. Tahaks juua tegelikult, kuid olen liiga väsinud, et püsti tõusta.
Kas ma tõesti olen nii isekas, et jätan oma heaolu nimel kõik inimesed siia kannatama? Kas ma tõesti soovin neile seda, mida mulle tehti? Tunnen, kuidas mu mõtted muutuvad meeleheitlikuks ning soov sellest elusana väljuda suureneb. Üritan kõigest jõust silmi avada, kuid ei suuda. Kaotan võimaluse keha tajuda. Kas ma tõesti olen just mängu kaotanud?
Avan silmad ja taipan, et olen ikkagi vist elus, kuid midagi on valesti. Tunnen end nii paljana, et isegi õhk paitab mu hinge. Tõusen ehmatades püsti ning jään tardunult vaatama vaatepilti. Ma olen siiski surnud. Keha lamab vannis, ranne oli verine ning suust immitses verd. Ma näen surnult kaunis välja isegi. Seda oli küll hetkel kummaline öelda, kuid see on tõsi.
Maapind mu jalge all hakkab praksuma ning pööran pilgu kiirelt maha, kuid oli juba hilja. Vajusin tühjusesse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
DragonFly
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 161
Age : 18

PostitaminePealkiri: Re: Surma keerdkäigud   20/6/2014, 02:17

Mulle meeldis see. Mulle siiralt meeldis see. See oli geniaalne. Suurepärane. Kõik see, kuidas ta kahetses... Kuidas ta ei tahtnud enam lõpuks surra...
Võimas! Tõesti võimas! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Surma keerdkäigud   10/7/2014, 23:50

Kenaaa!
Uut
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Avis-raa
Naljatila
avatar

Female Postituste arv : 87
Age : 19
Asukoht : Pärapõrgu

PostitaminePealkiri: Re: Surma keerdkäigud   11/7/2014, 00:12

Lapsed, ma kirjutan lühijutte. Harva, mõnikord aastas, kui tuleb tuju, siis kirjutan enda üksikutele ja nukrutsevatele juttudele järgi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Surma keerdkäigud   

Tagasi üles Go down
 
Surma keerdkäigud
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Ulme-
Hüppa: