Kaugusesse jäävad mälestused

Ma ei tea. Ma pole ammu enam ühtegi lugu kirjutanud. Ja selle, mille isegi olen kirjutanud, olen kustutanud. Samas olen ma tohutus koguses luuletusi kirjutanud. Luuletused on siiski erinevad kui jutud ning seetõttu kardan, et see siin pole just kõige parem. Ma olen rooste läinud ning seetõttu ma proovingi taas kirjutamist kuskilt endast üles leida ja seda arendada. xD

Ehk siis... Palun, tõesti palun, kriitikat, et teaksin, kuidas paremaks muutuda. Mida muuta ja kõike seda. Aitäh. :)


Kaugusesse jäävad mälestused



Ma mäletan Su silmi paremini kui kellegi teise omi. Mäletan esimest hetke kui need kohtusid minu omadega. Mäletan igat sekundit, mil võisin neid näha. Ma mäletan neid. Su silmi. Ma nägin neid kaugelt.Nii paljude teiste silmapaaride vahelt. Nad vaatasid minu omadesse. Läbi kõikide nende inimeste. Nad paistsid nende kõigi seast välja. Kaks silma, mis leidsid minu omad. Ja siis jälle kaotasid. Kaotasid mu silmad teiste silmapaaride sisse.  

Mäletan järgmist hetke, mil otsisin neid kõigi teiste silmapaaride seast. Neid kahte. Tahtsin näha neid uuesti. Kasvõi hetkeks. Lihtsalt sekundiks. Aga ma tahtsin neid näha. Nii palju silmapaare olid meie mõlema silmade vahel. Nii palju erinevaid. Kõik ainulaadsed. Kuid samas nii sarnased. Mitte ükski nagu Sinu omad. Siis ma leidsin nad ja nemad minu omad. Kohtusid sekundiks. Ja siis olid nad jälle läinud. Läinud sinna, kust enne olid tulnud. Teiste sekka. Nad olid endiselt minust veel nii kaugel. Nii paljude silmapaaride taga.

Järgmisena ujub mu mälestustesse pilt nendest lähemalt. Ma ei otsi neid ega nemad mind. Me oleme juba üksteist leidnud. Mäletan seda pilku. Seda kurbust, seda meeleheidet. Seda jumalikust. Ma mäletan seda hetke nii hästi, et tunnen nagu see juhtuks praegu. Et nagu sellest hetkest polekski möödas nii lõputult aega. Nii lõputult teisi silmapaare.

Su silmad on vesihallid. Selged nagu allikavesi. Nii heledad, nii puhtad. Nii sügavad. Peegelsiledad. Mulle tundub nagu vaataksin merre nii varajasel hommikutunnil, et päike pole veel tõusnud, kuid taevas on hele. Vesi samas nii peegelsile, et temas peegeldub taevas. Horisondilt võid küll leida mere ja taeva piiri, kuid see on niivõrd õrn, et alguses tundub sulle nagu seda polekski. Taevas on grammi võrra sinakam ning meri hallim. Sinu silmad on nagu meri. Nagu põhjatu allikas.  

Selles sillerdavad justkui esimesed päikesekiired kurbus ja meeleheide. Teatav janu. Janu millegi järgi, mida need silmad on kunagi tundud. Kuid ilmselgelt pidanud hüvasti jätma. Hoolimine. Usaldus. See allikas on nii puhas. Justkui läbipaistev. Nii sile. Kuid samas nii tühi. Selles ei ole midagi. Ei taime, ei kala, ei kivi. Isegi mitte põhja.  

Need kaovad jälle. Õhukeste laugude taha. Sa naaldud mulle lähemale ning ka mina peidan enda silmad. Rohkem ma ei näe, vaid ainult tunnen su huuli enda omade vastas.

Ma olen seda varem ka vist öelnud, et sa kirjutad fantastiliselt. Sa oskad lihtsalt meeletult hästi kirjeldada ja su loos on sügavust.
Igatahes see lühijutt meeldis mulle kohutavalt ja ootan väga väga, et saaksin midagi pikemalt sinult lugeda   

Ma märkasin seda kommentaari alles praegu ja... oh. Su kommentaar tegi mu päeva.
Ma tegelikult üritan kirjutada midagi, aga ma ei suuda püsivalt ühe teema peal püsida... Nii et ilmselt see ainult ürituseks jääbki...
Aitäh. Aitäh. Suured-suured tänud sulle. :)

Nõustun shinega, öeldes, et sa kirjutad tõesti uskumatult sügavalt.
Tõesti vapustav


Ps. Sa meenutad mulle oma kirjastiililt natuke mind ennast

Oi aitäh. :) Suured tänud, ma ei oska kohe midagi öelda. Suured-suured tänud sulle. :)

Alati ei peagi midagi ütlema
Vahel ütleb vaikus rohkem kui sõnad

Aga tühja kommentaari ma vist siia jätta ei saa...

Ei saa, ei saa
Aga võiks saada...
Selle ideega teeme me kahekesi siin foorumis revolutsiooni

(Mul on kahtlased ideed :) )

Jaaaa, tühi kommentaar nendeks puhkudeks, kui sa tahad kommenteerida, aga sõnad on kuhugile kadunud... Jee

*hakkab plakateid valmistama*