MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Salapärased silmad 2

Go down 
AutorTeade
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Salapärased silmad 2   10/10/2014, 18:20

Nii, lõpuks otsustasin ma selle postitada, kuigi selle kirjutamist alustasin juba suvel.
Ja kes ei mäleta, siis Nora on Claire'i ema. Jutt peaks vaheldumisi tulema Nora ja Claire'i vaatenurgast.  Very Happy

1.

Nora

Ma sündisin sellisena. Mulle ei antud valikut. Selline saatus mulle määrati ja ma pidin sellega leppima. Ent ma ei tahtnud, et minu tütar elaks läbi sama, mida mina, isegi kui ma selle vältimiseks pidin valetama ja tegema haiget oma perekonnale. Valikut polnud.
Tõmban käega läbi oma harjumatult lühikeste tumedate juuste ning mu silme ette kerkib pilt Claire'i süüdistavast näost. Mu süda jõnksatab nagu alati, kui temale mõtlesin. Ta poleks tohtinud iial sündida. Ma poleks pidanud Adamit kohtama ja temasse armuma. See polnud saatuse poolt määratud.
Adam...Ma tegin talle meeletult palju haiget, aga ometi teadsin oma sisimas, et ta oleks mulle andestanud, kui ma oleksin tagasi läinud. Sest ta armastas mind rohkem, kui ma iial oleksin osanud loota. Ma polnud seda väärt.
Vaikne ohe pääseb mu huulilt valla, kui mõtlen sellele, mida kõike ma oleksin saanud teisiti teha. Ma mäletan, et kui ma olin kuusteist, ennustas mustlane mulle, et armastus hävitab mu ning mitte ainult minu, vaid ka inimesed, kellest hoolin. Loomulikult naersin ma selle naise välja ja see oli esimene suur viga minu elus. Esimene, neist paljudest.
Voodi kragiseb kurjakuulutavalt, kui ma sellelt tõusen, et minna akna juurde ning silmitseda öist tähistaevast. Ma sulen pooleldi silmad, kui näen langevat tähte, olles valmis juba soovima, kuid siis meenub mulle, et ma pole enam kuusteist ning ükskõik, kuidas ma ka ei paluks, minu soovid ei täitu. Selle jaoks on liiga hilja.
"Liiga hilja," pääseb sosin mu huulilt ning selles vaikuses kõlab see kui karjatus.
Näen väikesele aknale ilmuvaid vihmapiisku ning taas meenub mulle see, mida mu hoidja kavatses mulle lapsepõlves öelda. Kui vihma sajab, siis inglid nutavad.
"Ja sa pead hea laps olema," kordan vaikselt lauset, mida ta tavatses mulle öelda, kui vihmasaju ajal oli mul halb tuju.
"Sinu pisaraid ei saa inglite omadega võrreldagi," lausus ta alati, kui istusin tema köögipõrandal ning põrnitsesin mossis näoga aknast välja.
"Miks?" pärisin virilalt, näidates talle salamisi keelt
.
"Sest sinu pisarad ei muuda midagi," vastas hoidja selle peale ning vaatas mulle otse silma. "Jäta meelde, tüdruk, pisaratest pole kunagi kasu. Need ei too tagasi lahkunuid inimesi ega võta tagasi haiget tegevaid sõnu. Pisarad tähendavad nõrkust ja haavatavust."
Ja mina kuulasin teda tol ajal lummatult. Ega mõistnud veel, et kõik, mida inimesed  räägivad pole alati tõde. Ometi võttis hoidja minult tahtmise nutta ja ma ei suuda seda siiani teha.
Adamiga kohtudes, tahtsin ma nutta. Õnnest. Jah, alguses õnnest, hiljem aga vihast, et olin teinud midagi, mida ei saa tagasi võtta. Ma olin armunud mehesse, kes polnud mulle määratud, võttes ta ühtlasi ära sellelt, kes oli tegelikult Adami  jaoks mõeldud. Mustlane oli tol ammusel päeval öelnud ka seda, et ma rikun ära paljude inimeste saatused. Tema ennustus oli ilmeksimatult täitunud.
Kusagilt kaugemalt kostev häälekõmin paneb mind  tahtmatult võpatama ning ma taganen tolmuse akna juurdest, istudes tagasi kitsale ja ebamugavale voodile. Jõllitan ilmetult halli tekki, mida valgustab õhukese kardina vahelt piiluv kuu. Ma ei peaks siin olema.
"Probleemide eest ei saa põgeneda, Nora," ütles hoidja mulle üha uuesti ja uuesti, kui ma ingli jutu east juba väljas olin. "Sa pead neile otsa vaatama ja leidma parima võimaluse nende lahendamiseks."
Tavaliselt pööritasin ma selle peale silmi ning unustasin ta jutu, kuni ta selle mulle uuesti meelde tuletas ja uuesti. Ikkagi ei võtnud ma õppust ning hoidja tunnistas mu lõpuks lootusetuks juhtumiks.
Lootusetu juhtum, jah see ma olin, ilma vähimagi kahtluseta. Vanemate pettumus, sest olid nad lootnud poega või äärmisel juhul väga hästi kasvatatud tütart. Mina polnud kumbagi, seda märkasid kõik juba varakult. Ja sellele kõigele lisaks olen ma läbikukkunud ema. Tõsiasi, mis sai mulle selgeks vaid mõned päevad pärast oma vanema tütre Alisoni sündi. Adam oli see, kes meie esiklapse eest hoolitses, samal ajal kui mina lakke vaatasin ja püüdsin mõista, miks ei suuda ma vastsündinuga mitte mingisugust sidet tunda. Adam oli veendunud, et mul oli sünnitusjärgne depressioon, kuid ma sain peagi aru, et põhjus pole selles. Alison poleks pidanud sündima. Ometi järgnes temale peagi Claire ning kõik algas.
"Nora, see pole kahetust väärt," ütles mu kunagine hoidja tol kõledal septembrikuu õhtul, kui ma üle pika aja koju tagasi pöördusin. "Sinu tegu on tehtud ja sul on kaks imetoredat tütart ja..." vana naine vaikis hetkeks ning vaatas minust mööda," mees, kes sind jumaldab," lõpetas ta tuhmilt.
"Kuidas...kuidas sa tead, et ta mind jumaldab?" pärisin sosinal. "Sa pole teda kunagi kohanud."
"Ära küsi küsimusi, mille vastuseid sa tegelikult teada ei taha," kostis hoidja tasaselt  ning vaatas oma erkroheliste silmadega mulle otsa. "Nora Crafword, saatuse vastu ei saa, isegi kui sa arvad teisiti."

"Nora Crafword," kordan ma vaikselt, imestades selle üle, kui võõralt see kõlab.
Keegi pole mind enam aastaid nii kutsunud. Kõigi jaoks olen ma lihtsalt Nora, ilma perekonnanimeta. Vähemalt kõigi nende jaoks, kes mind tegelikult tunnevad.
Mässin halli teki endale ümber ning võpatan, kui kuulen tasaseid samme, mis õnneks mööduvad minu uksest. Ma ei tohiks sellise asja peale ehmuda. See ei tähenda midagi.
Sulgen silmad, söandamata pikali heita ja ootan hommikut. Mu asend on ebamugav, kuid püüan seda eirata, teades sisimas, et mul pole mingitki lootust, et uinuda. Ööga võib palju juhtuda ning ma ei taha seda maha magada.
Kusagil tiksub kell, kuid ma ei näe vaeva, et teha kindlaks, kus see täpsemalt on. See ärritab mind, kuid mitte piisavalt. Mõningatele asjadele alistun ma üsna kergesti, kuid mitte sellele. Tundub, et mu tahtejõud on aastatega siiski kasvanud.
Korraga tajun, et tuba muutub  pimedaks ning ma leian end  närviliselt põrnitsemas Kuud, mis on otsustanud pilve taha pugeda, valides selleks ebasobiva hetke. Paratamatus, ei muud.
Ohkan sügavalt ja sulgen ööpimeduses taas silmad.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   11/10/2014, 19:50

Mina olen igatahes lugeja Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   11/10/2014, 22:05

Kas sa oled muidu selle jutu esimest osa ka lugenud? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   17/10/2014, 15:00

2.

Claire

Oli kord perekond: ema, isa ja nende kaks tütart. Järgmisel hetkel enam polnud. Olid vaid ema, isa ja kaks tütart ning hunnik valesid, aga mitte enam perekond. Ja praegusel hetkel ma isegi ei tea, kes ma päriselt olen.
"Niisiis," alustab Lucas üsnagi valjult, arvestades seda, et me oleme siin ainult kahekesi," Nora, see tähendab sinu ema elas esimesed kuusteist aastat siin."
Ta ootab, et ma reageeriksin kuidagi elavamalt, aga selle asemel ma lihtsalt seisa n ja põrnitsen seda majalahmakat.
"Kuusteist?" kordan viimaks pooleldi vastutahtmist ning jõllitan maja sisselöödud akent.
Silmanurgast näen, kuidas Lucas noogutab. "Kuueteistkümneselt kolis ta meie peamajja," selgitab ta ning mulle meenub koht, kus me Michaeliga käisime.
"Miks ta sinna kolis?" pärin jällegi vastutahtmist ning silmitsen endiselt maja, mille hiilgeajad jäävad nähtavasti vähemalt kahekümne aasta taha.
Trepp, mis viib tohutu suure ukseni on pooleldi lagunenud ning selle kõrval lebavad lillepoti killud, mida keegi pole vaevunud koristama. Lisaks paistab, et ust on püütud avada, kuid edutult.
"Nora ja tema vanemate suhe polnud kuigi hea," vastab Lucas mu küsimusele, mille ma juba unustada olen jõudnud.
"Nagu meil kõigil," pomisen ning astun majale sammu lähemale.
"Mina näiteks sain oma vanematega väga hästi läbi," väidab Lucas ning ma tean, et ta kortsutab kulmu.
Nora vanemad. Ehk minu vanaema ja vanaisa. Vanavanemad, keda ma kunagi näinud pole. Ja siis see siin on nende maja.
"Kas sa tundsid minu...tema vanemaid?" küsin ning püüan säilitada selle ükskõikse tooni ning vaatan noormehele otsa.
Lucas noogutab tõsiselt. "Ava ja Matthew Crafword," lausub ta veidral ametlikul toonil, mida ma varem kuulnud polnud," nad olid üsnagi lugupeetud inimesed."
Kortsutan kulmu. "Crafword?" pärin mõtesse vajudes. "Ma pole kuulnud, et mu ema oleks seda nime kandnud."
Claire Walker, Alison Walker, Dave Walker ja Nora Walker perekond. Ei ühtegi Crafwordi. Võibolla oleksin ma pidanud oma sugupuud uurima.
Lucase rohelised silmad vaatavad mind hetkeks hukkamõistvalt, kuid siis raputab ta pead. "Ilmselt varjas Nora hoolega oma minevikku," toob ta kuuldavale mõistliku vastuse.
"Ta varjas isegi minu tegelikku sünnikuupäeva," porisen ning meenutan hetkeks kahe kuu tagust päeva, mis muutis minu elus palju.
Lucas ohkab. "Nagu sa väga hästi tead, siis ta tegi seda sinu kaitsmiseks ja selles  sa teda süüdistada ei saa," lausub noormees kannatlikult, heites ühtlasi pilgu Crafwordide lagunenud majale.
Jätan tema lause tähelepanuta ning keskendun uuesti majale, mida pole ilmselt väga ammu korrastatud. Potikillud ja katkised aknad räägvad enda eest. Loetlen kahe korruse peale kaksteist puruks löödud akent ning ei ühtegi tervet. Kellegil paistis siin kunagi päris lõbus olevat.
"Kas sa tahad sisse minna?" lõhub Lucas oma küsimusega vaikuse.
Kergitan kulmu. "Sisse minna?" kordan veidi üllatunult, sest polnud sellise variandi peale mõelnudki.
"Jah," sõnab noormees ning astub pika sammu majale lähemale ning silmitseb mind seejuures uurivalt. "Ma arvasin, et sa tahtsid Norat mõista," tähendab ta, ärritades mind selle lausega.
"Sina olid see, kes ütles, et me peaksime siia tulema," nähvan valjult.
Lucas vaatab mind rahulikul ilmel. "Aga ma ei tirinud sind siia vägisi, ega ju?"
"Vahet pole," surun läbi hammaste. "Lähme sisse," lisan kiiresti, enne kui suudan ümber mõelda.
Kui me maja ukseni jõuame, kaob päike täiesti ootamatult pilve taha ning mu keha läbib värin. Sellest häirituna koperdan potikildude otsa ning püsti jäämiseks krahman Lucase paremast käest kinni.
"Pagan, kas keegi võiks need killud ära koristada," porisen pahuralt ning klammerdun noormehe käsivarde.
Lucas lükkab mu hetk hiljem õrnalt eemale ning sekundiks tardun ma paigale ja vaatan talle häiritult otsa.
"Mis on?" küsib ta, kui näeb mu pilku ning kohmitseb ukse kallal, mille juures on keegi juba kõvasti vaeva näinud.
Kehitan õlgu, kuid mind ärritab fakt, et ta mu nii kiiresti eemale tõukas. "Kas sa võiksid selle ukse kiiremini lahti teha?" küsin kärsitult teemat vahetades ning lükkan jalaga paar potikildu eemale.
"Palun," ütleb ta ilmetult ning lükkab raske ukse lahti.
Astun noormehest mööda ning sisenen majja, aevastades koheselt. Satun kohta, mis ilmselt oli kunagi fuajee või midagi selle sarnast, kuid nüüd on vaatepilt trööstitu. Ämblikuvõrgud ehivad seinu ning paks tolmukord põrandat. Klaasikillud vedelevad hooletult ukse vahetus läheduses ning muu praht on koondunud fuajee keskele. Aevastan veelkord ning ohkan sügavalt.
"Koristanud pole tõesti siin keegi ammu," kommenteerib Lucas, kes on minu kannul majja sisenenud.
Vaatan ringi ning märkan treppi, mis näib viivat teisele korrusele. "Miks see maja tühi on?" pärin ega suuda uudishimu oma hääles varjata.
Lucas köhatab. "Sest Nora läks ära," pomiseb ta vastuseks.
Pööran pilgu talle. "Ja mis tema vanematest sai?" küsin, oletades, et nad pole enam  elus.
"Nad on surnud," kostab Lucas sama ilmetul toonil, mida ta äsja väljas kasutas.
Mõistn vaistlikult, et siin on midagi, mida taas mulle ei räägita ning see ei meeldi mulle põrmugi. Lõppude lõpuks tulin ma siia tõde otsima.
"Mis nendega juhtus?" küsin valjemalt, andes noormehele märku, et ma ei kavatse seekord poolikute tõdedega leppida.
"Autoõnnetus," kostab tuhm vastus.
Vaatan talle otse silma. "Ja sa ei valeta?"
Noormees raputab pead, kuid kõnnib eemale, selles suunas, kus asub too trepp. "Lähme teisele korrusele ja otsime Nora toa üles," sõnab ta üle õla tagasi vaadates.
Järgnen talle mõnevõrra kahtlustavalt ning takerdun trepini jõudes ämblikuvõrku. "Pagan," porisen ning Lucas heidab pilgu tagasi, olles jõudnud juba umbes kümnendale trepiastmele.
"Ole ettevaatlikum," manitseb ta mind, kuid ei jää seisma, et mind järgi oodata.
Ma ei vasta midagi, kuid kiirustan talle järele, kirudes vaikselt seda maja ning oma ema.
Lõpuks trepimademele jõudes, ootab Lucas mind kannatlikult seal, toetades end vastu tolmust seina, mille värv oli koltunud hall."Eeldan, et Nora tuba asus seal pool," lausub ta mõtlikult ning osutub paremale poole, kus asuvad paar ust, millest üks on pärani lahti.
Ilma midagi  mõtlemata, kõnnin ma just selle toani, mis on avatud, Lucas sõnatult minu kannul. Toast tulvab kopitanud lõhna ning enne sinna sisse astumist, aevastan ma veelkord. "Ma vihkan tolmu," pomisen häiritult ning piilun tuppa.
Esimesena torkab mulle silma voodi, mis asetseb keset tuba. Ma näen juba kaugelt, et suletekki, mis seda katab, pole keegi ammu kasutanud. Padjad, mis kunagi olid valged, on nüüd kollakad ning vedelevad hooletult voodipeatsis.
Akna all asetsev kirjutuslaud on täis tähtsusetuid nipsasjakesi ning tühju pabereid.Riidekapi uks on pooleldi avatud ning ma näen kuldset, kuid tolmukorraga kaetud kuldset kleiti, mis seal ripub.
"See on tõenäoliselt kleit, mida Nora kandis õhtul, enne kui ta siit lahkus," selgitab Lucas, kes on nähtavasti mu pilku märganud.
Ma tahaksin teada, mida mu ema mõtles seda kandes. Milline oli ta kuueteistkümnesena? Kas samasugune nagu mina praegu?
"Kas sa tunned mu ema juba ammu?" pöördun Lucase poole küsimusega, mis näib teda hetkeks üllatavat.
Ta pöörab pilgu kuldselt kleidilt ja vaatab mulle mõtlikul ilmel otsa. "Nora on üks meie hulgast," lausub ta häälel, mis pole enam nii ilmetu, kui äsja," seega mäletan ma teda juba varajasest lapsepõlvest."
Mulle meenub, et ka Michael ütles kord midagi sarnast. Et ta on Norat terve elu tundnud. Täpselt nagu minagi.
"Mingil perioodil ei külastanud ta meid pikka aega, kuid siis ühel päeval oli ta tagasi ja Joseph..." Lucas jätab lause pooleli, kui märkab mu ärritunud pilku. Ta keerab mulle selja ja pomiseb midagi, mis jääb mulle arusaamatuks.
Põrnitsen tema blonde juukseid ja sinises triiksärgis ning tumedates pükstes kogu, mis näib tahtvat, et ma unustaksin ära selle, mida ta äsja öelnud oli. Tema õlad on pinges, kui ta paneb ühe käe tolmusele  aknalauale ja vaatab läbi tuhmunud klaasi välja.
"Lucas," alustan järsemalt, kui plaanisin, kuid noormees vaatab endiselt pingsalt aknast välja. "Anna andeks, et ma vahel nii tüütu olen," pahvatan, kuid hammustan seejärel keelde, sest ei plaaninud seda öelda.
Näen, kuidas ta pilk aknaklaasilt eemale libiseb, kuid päris minuni see veel ei jõua. "See on mõistetav," tähedab ta tuhmilt. "Sa oled seitseteist ja sinu vanuses on loomulik olla..." Noormees jääb vait, kuid ma tajun, kuidas ärritus minust taas võitu üritab saama hakkata,"kergesti ärrituv," lõpetab ta viimaks lause, kuid ma olen täielikult veendud, et päris seda ta öelda ei plaaninud.
Lucas ei vaata ikka veel minu poole, kuid ma olen kindel, et ta aimab, milline ilme mul on. "Kas sa arvad, et sinu vanuselt ma pole enam..."alustan ma järsult, kuid jään hetkeks vait, sest tema viimane sõna ei meeldi mulle vähimalgi määral," kergesti ärrituv?" pomisen viimaks küsimuse lõppu.
Viimaks pöörab ta oma rohelised silmad minule. "Claire, kogemused on tegelikult need, mis loevad. Mõned teismelised inimesed võivad vägagi arukad olla, samas kui teised...mitte nii väga," räägib noormees täpselt sellisel toonil nagu ma oleksin temast kümme aastat noorem ja vanuses umbes kolmteist.
"Järeldan, et sina oled siis see arukas teismeline," lausun sarkastiliselt. "Saad vanemate hästi läbi ja puha."
Lucas ohkab taas ja mulle meenub, et ta pole seda päris pikka aega teinud. "Minul ja sinul on teistsugused prioriteedid," vastab noormees ning astub sammu aknast eemale, mulle lähemale.
"Arusaadav, sest me elame ju nii erinevates maailmades," nähvan ega suuda enam oma ärritust tagasi hoida. "Mul on sulle uudis: tegelikult eksisteerib ainult üks maailm."
Lucas pööritab mu jutu peale ainult silmi ning lükkab seinalt ühe ämblikuvõrku. "Oleneb, kuidas sõna "maailm" defineerida," sõnab ta lõpuks.
Mühatan üksnes ning seekord keeran mina talle selja ning põrnitsen uuesti seda kaunist kleiti, just kui oleks too milleski süüdi.
See on maani kleit, stiililt ehk midagi eelmisest sajandit, meenutades mulle ähmaselt kleite, mida Elizabeth kandis. Selle värv on kuldne, kuid mitte sellist kiiskavat tooni, vaid kuidagi mahedam. Ümarale kaelaosale on õmmeldud pärlid, mille puhul ma kahtlustan, et need võivad olla sinna käsitsi tehtud. Rikkurite lõbud.
Pööran pilgu kleidilt ja viin selle Lucasele, kes seisab päevinäinud tugitooli kõrval, mis on endale koha leidnud toa paremas nurgas ning ta puudutab eset mõtlikul ilmel.
"Sinu tugitool on igatahes etem," kommenteerin valjult, teadmata täpselt, miks ma seda ütlesin.
Lucas ei tõsta sellelt pilku. "Enne siia tulekut olin ma veendunud, et Nora on oma kunagist kodu külastanud," hakkab noormees ootamatult rääkima, mille peale ma kulmu kortsutan. "Ma teadsin, et see mõte on naeruväärne, sest ta polnud seda juba aastaid teinud, aga ometi lootsin ma siit leida mingitki vihjet tema kohta," jätkab noormees tuhmilt.
Mu kulm on jätkuvalt kortsus. "Miks sul on vaja tema kohta vihjet?" pärin üsnagi ärritunud toonil. "Kas sa ei leia, et ongi hea, et ta kadunud on?"
Ta tõstab viimaks pilgu ja vaatab mulle otsa, silmis peegeldumas kaastunne, mis ajab mind segadusse. "Claire, kõik vajavad oma vanemad," lausub Lucas ning tema hääl maheneb veidi. "Sina, seitsmeteistkümnesena veel eriti."
"Mul on isa," väidan jonnakalt," temast mulle piisab."
Päikesevalgus tulvab sellesse mahajäetud ja tolmusesse tuppa ning Lucas naeratab mulle. "Kas ma olen sulle öelnud, et sa ei oska valetada?"
Sõnagi lausumata keeran end ringi ja marsin toas välja. Ma ei kuule samme endale järgnemas, kuid sellegipoolest ei ohka ma kergendatult. Istun trepimademele ja toetan pea põlvedele, sulgedes silmad.
Ma ei tea, kui kaua ma seal istunud olen, aga Lucase häält kuuldes, avan ma vastutahtmist silmad, kuid ei lausu sõnagi.
"Claire, kas sa mäletad Amandat?" esitab noormees üllatava küsimuse ning istub minu kõrvale.
Minu silme ette kerkib pilt vanast naisest, kes mind ja Lucast paariks pidas ning ma ei nooguta noormehele nõusoleku märgiks, et tean, kellest ta räägib.
Kuulen teda ohkamas. "Ma tean, et sa tead, kellest praegu jutt käib," väidab ta kindlalt.
"On ta oluline?" küsin ükskõikselt, andmata endiselt ta küsimusele otsest vastust.
"Jah," kõlab noormehe vastus, kohe minu kõrvalt. "Amanda oli Nora hoidja," selgitab ta minu suureks üllatuseks.
"See naine, pikkade valgete juuste ja kortsulise näoga vana naine, kes pidas meid noorpaariks oli minu ema hoidja?" ootan hämmeldunult sellele kinnitust.
Lucas noogutab ning hetkeks vilksab tema näol naeratas, mis hajub järgmisel hetkel. "Jah, Amanda oli Nora hoidja ning mingil perioodil tema usaldusisik," lisab ta juurde.
"Nii väike see maailm ongi," ütlen mõrult ja tõusen püsti. "Kas Amanda mind tol õhtul ära ei tundnud?" esitan küsimuse ja püüan mõelda sellele, mida naine meie ainukesel kohtumisel öelnud oli.
"Ei, " vastab noormees pead raputades ning tõuseb samuti püsti. "Nagu ma sulle tookord mainisin, siis ta mälu pole enam aastaid hea ning ma kahtlustan, et ta on Nora unustanud."
"Selge," lausun tuimalt, kuid järgmisel hetkel mu hingamine kiireneb.
Tol õhtul ei kohanud ma mitte ainult Amandat, vaid ka Michaeli. Võib öelda, et see oli saatuslik õhtu.
"Kas me jäämegi siia nüüd?" küsin järsult ja vaatan ringi majas, mis kuulub minu perekonnale.
Lucas ohkab ning tühjas majas kõlab see eriti valjult. "Claire, sa pole seda kohta veel õieti näinudki, seega me jääme loomulikult mõneks ajaks siia," tähendab ta tuhmilt.
"Kui tore," pomisen põlglikult ning libistan käega üle seina, mis on jätkuvalt kaetud ämblikuvõrkudega. "Ehk oleksin siin mõistlik veidi koristada," teen ettepaneku, mida ma isegi tõsiselt ei võta.
Selgub, et Lucas võtab. "Muidugi," lausub ta ning tema hääl kõlab tunduvalt entusiastlikumalt kui minu oma. "Ma olen kindel, et siin kusagil leiduvad mõned tolmuharjad või lapid," lisab ta erksalt ning hakkab alumisel korrusele minema.
Järgnen talle jalgu lohistades ja silmi pööritades. "Võõras majas koristamine ei kuulu minu lemmik tegevuste hulka," porisen, kuid Lucas jätkab teekonda trepist alla nii nagu ta poleks seda kuulnud.
Ohkan valjult ning alistun ees ootavale tegevusele.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   19/10/2014, 14:15

Jah, olen küll kusjuures Very Happy
Nii kui uue hooaja esimese osaga valmis sain lugesin ka esimese läbi
Natukene tagurpidi küll, aga... Very Happy
Jätsin sulle sinna ühe totaka kommentaari ka... Wink

Nüüd siis tagasi olevikku
Sa kirjutad väga huvitavalt, ning nii palju kui mina olen su jutte lugenud, on need kõik sellised Wink
Kordagi ei teki sellist tunnet, et nüüd asi venib või tegevusel puudub sisu
Vanad majad on lahedad Very Happy
Kas nad tõesti hakkavad seal koristama? *itsitab*
Nagu sa juba aru said, siis ootan kannatamatult uut osa Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   20/10/2014, 16:20

Ei, sa jätsid esimese osa juurde väga toreda kommentaari. Very Happy
Nii palju võin ma öelda, et nad jah hakkavad seal koristama, vähemalt üks neist. Very Happy
Ja uue osa saab ehk varsti. Pean kolmandat osa natuke kohendama, muidu kirjutan juba neljandat.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   21/10/2014, 18:49

Hea, et suutsid sellest lollusest midagi toredat välja lugeda Very Happy
Tegelikult tahtsin ma sulle PALJU ÕNNE soovida
Noh, kas sünnipäeva puhul osa ka saab? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   21/10/2014, 21:38

Aitäh sulle! :)
Täna siiski ei saa, nädalavahetusel ilmselt saab.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   14/11/2014, 20:31

Ma ei suuda millegipärast enam kirjutada. Lõpuks võtsin ennast kokku ja lõpetasin vaevaliselt selle osa ära.

3.

Nora

Ärkan teadmisega, et ma poleks pidanud magama jääma. Järjekordne andestamatu viga.
Päikesekiired tungivad viletsasse tuppa, mille olen endale ajutiselt elupaigaks valinud ning paljastavad tolmuse ümbruse ja kopitanud lõhn ei ole pettekujutelm.
Ohkan nukralt, kuid tean, et pean leppima selle olukorraga, vähemalt esialgu, kuni leian võimaluse Claire'iga tõsiselt rääkida. Ma olen tema ema ja vedasin teda alt.
Lükkan viledaks kulunud halli teki enda pealt ning astun päikese poolt soojaks köetud põrandale. Silun korraks tumesinist siidist kleiti, mida oma laiskuse tõttu kasutasin öösärgina ning ohkan taas, kuuldes oma jalge all ebameeldivat kriuksumist.
Ma oleksin võinud valida tunduvalt parema hotelli või võõrastemaja, kuid selle asemel peatun viletsas ja räpases pansionaadis, sest see on koht, kus Joseph mind kindlasti otsida ei oskaks.
"Joseph," lausun vaikselt endamisi ning imestan, kui võõralt see kõlab.
Ma olen seda nime öelnud tuhandeid kordi. Vaikselt, karjudes, sosistades, aga mitte kunagi pole see kõlanud nii nagu praegu. Võõralt. Nagu see oleks lihtsalt üks nimi, üks suvaline nimi, mida ma ehk vaid korra kuulnud olen.
Seisatan tillukese akna all ja silmitsen sealt avanevat olematut vaadet. Üksik puu õõtsub tuule käes, üks oksadest lebab murdunult selle kõrval niitmata murul. Päike ja tükike sinist taevast leevendavad olukorda veidi, kuid minu jaoks on see vaatepilt siiski trööstitu.
Häälekõmin kusagil läheduses paneb mind võpatama ning ma taganen tolmuse akna juurest ukse juurde, kuid hääled vaibuvad, sel sama hetkel, mil ma ukseni jõuan. Sellele järgneb kiire koputus, mis paneb mu südame erakordselt kiiresti taguma.
"Proua Brown, kas te olete ärkvel?" kostab minuni viisakas küsimus. "Minu kohuseks on teile teatatada, et hommikusööki pakutakse veel vaid pool tundi," jätkab hispaania aktsendiga mehe hääl.
Ohkan kergendatult, teadmata päris täpselt, mis oli see, mis mu südame äsja meeleheitlikult taguma pani.
"Jah, ma kohe tulen," vastan lõpuks, kavatsedes end siiski mõned hetked oma toas koguda.
Viletsa võitu hommikusöök möödub peamiselt neid väheseid inimesi jälgides, kes siia pansionaati oma jalga on julgenud tõsta. Kohas, mida selle omanikud nimetavad söögisaaliks, on koos minuga seitse inimest ning meeleolu on üsnagi rusuv.
Mina olen istet võtnud akna all lootuses, et sealne vaade on parem, kui minu toal. Oma eksituse avastan peagi, kui mulle vaatab vastu hall majalahmakas, mis on arvatavasti mingi abihoone ning niitmata muru. Kohta ma siiski vahetama ei hakka, kartes sellega liigset tähelepanu tekitada.
Mulle kõige lähemal istuvad kaks keskealist naist, kes iga mõne minuti järel vahetavad teineteisega mõne sõna ning järgmisel hetkel hammustavad seda jubedat röstsaia, mida minagi söön ja vaatavad mõtlikult kuhugi kaugemale.
Mees ja naine, kes neist paremal istuvad ei paku mulle samuti kuigi palju huvi. Nende ilmetud näod reedavad, et ülemäära huvitavat elu nad ei ela ning minugipoolest võivad nad nii jätkada.
Üksik vanem mees, kes paistab kohvi joovat ning keskealine punapäine naine ei paku mulle samuti huvi, kuid kui mu pilk rändab viimaks ruumi viimasele inimesele, jätab mu süda ühe löögi vahele. Erkroheliste silmadega noormees, kes on kahtlemata üks meie hulgast.
Loomulikult märkab ta, kuidas ma teda vaatan. Hetkeks omandab tema päevitunud nägu üllatunud ilme, mis hajub peagi. Järgmisel hetkel tõuseb ta oma kohal püsti ning sammub üle söögisaali minu poole.
"Nora, eks?" kontrollib ta oma mahedal häälel ning ilma luba küsimata võtab minu lauas istet.
"Jah," vastan, kahetsedes koheselt, et ma seda nii kiiresti kinnitasin.
Järjekordne andestamatu viga.
Noormees võtab lonksu tassist, mille ta minu lauda kaasa tõi ning noogutab aegalselt. "Milline hämmastav kokkusattumus," märgib ta vaikselt, kuid tema hääletoon väidab vastupidist. "Mina olen Sebastian," tutvustab ta viimaks ning lisab, kui ma selle peale kulmu kergitan: "Üks neljast."
Üks neljast.
Mu süda jätab taas löögi vahele, kui mulle meenub, et Claire on samuti üks neist neljast. Joseph on mulle sellest viimase aasta jooksul lugematu arv kordi rääkinud, kuid loomulikult ei tundnud ma kedagi peale Claire'i.
"Ja mida sa siin teed?" küsin ning sisimas kardan, et Joseph saatis ta mind otsima.
Sebastian kingib mulle mõru võitu naeratuse. "Ütleme nii, et mind saadeti teatavale missioonile," selgitab ta napilt ja mõistatuslikult.
Saladused ja mõistatused pole mulle kunagi meeldinud.
"Räägi lähemalt," sõnan teravalt, kuid piisavalt vaikselt, et teised meie poole ei vaataks.
Noormehe kulmud kerkivad. "Tuleb vist tõesti uskuda seda juttu, et sa loobusid Josephist," lausub ta mõtlikul ilmel.
"Kuidas palun?" küsin korraga ärritudes.
Ma teadsin, et põhjustan oma lahkumisega kuulujutte ning nende keskmes püsimisega mul varem probleeme polnud, kuid nüüd muudab mind närviliseks teadmine, mida minu lahkumisest räägiti.
"Sina ja Joseph, teie kaks..." alustab Sebastian hoogsalt, kuid jääb minu kurja pilku nähes vait ning joob oma tassist midagi.
Loomulikult ei jäänud kellegil märkamata minu ja Josephi vaheline seos. Leidus neid, kes seda silmnähtavalt toetasid, kuid ka neid, kes olid kindlalt veendunud, et Joseph reetis oma naise. Isabelile mõeldes täitub mu süda taas süütundega.
"Räägi oma missioonist," vahetan järsult teemat ning märkan silmanurgast, kuidas kaks ilmetu näoga naist püsti tõusevad ja lahkuvad.
Sebastian paneb tassi vaikse kolksuga lauale ning piidleb mind ettevaatlikul ilmel. "Ma tean küll, et sa kuulud meie hulka," alustab ta ebakindalt ning tema silmist on näha, et ta ei suuda otsustada, kas rääkida sellest mulle või mitte," aga viimastest asjadest ei tea saa midagi ja ma pole kindel, kas ma olen õige inimene sulle neist rääkima," lõpetab ta kõhkleval toonil.
Süütunne asendub hirmuga, sest ma tõepoolest ei tea viimastest asjadest midagi.   Ma isegi ei tea, kuidas Claire on viimasel ajal hakkama saanud. Ma ei tea, kuidas mu oma tütrel läheb...Ma olen tõepoolest läbikukkunud ema.
Kummardun talle lähemale ja sisistan vaikselt:" Räägi mulle kohe kõikidest olulisematest asjadest."
Ent ootamatult ilmneb, et see Sebastian polegi päris selline nagu ma arvasin. Ta raputab kindlameelselt pead, kuid naeratab mulle. "Nora, Joseph hoiatas mind, et kui ma peaksin sinuga kokku juhtuma, siis ma ei tohi sinuga kohe rõõmsalt lobisema hakkata," teatab ta minu suureks üllatuseks ja kõhklus on noormehe häälest kadunud.
"Joseph hoiatas sind?" kordan ma vapustatud häälel ega suuda kuuldut uskuda.
Sebastian noogutab innukalt. "Ma ei tea, miks ta arvas, et me võiksime kohtuda," tähendab ta ning tema ilme muutub taas mõtlikuks.
Hoolimata paljudest aastatest, mil ma Josephit tundnud olen, ei saa ma siiski väita, et tunnen teda täielikult. Vahetevahel suudab ta mind siiski üllatada ja mitte ainult heas mõttes, praegune olukord on halb.
"Kas ta ütles midagi veel minu kohta?" küsin peale pikka pausi ning hammustan mehele mõeldes huulde.
Sebastian tõstab pilgu ja vaatab mulle vaikides otsa. "Ta ütles, et ma ei usaldaks sind," ütleb ta viimaks ning seejärel ta tõuseb püsti ja lahkub, jätmata mulle reageerimiseks aega.
Kohe peale Sebastiani lahkumist, suundun ma tagasi oma tuppa, veetes seal tunde ning mu peas kumisevad noormehe sõnad.
Ta ütles, et ma ei usaldaks sind.
Joseph ütles mulle juba siis, kui me veel lapsed olime, et usalduse kaotamine on miski, mida ta ei talu. Usaldus olevat kõige alus. Ma tean, et ta ei andesta mulle.
Alles vali  kolin alumiselt korruselt paneb mind mõistma, et Joseph pole praegusel hetkel kõige tähtsam. Ettevaatust unustades, avan toaukse ja torman esimesele korrusele, mõtlemata sellele, mis võiks mind ees oodata.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   15/11/2014, 00:24

Eii, sa ei tohi seda pooleli jätta!
Mina ei luba!
EDASIII
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   23/11/2014, 12:07

Ma ei jäta seda pooleli, praegu on neljas osa lõpetamisel, aga mul on tõeline inspiratsiooni puudus. Viimasel ajal suudan ma kirjutada ainult ühte juttu, mida ma pole siin avaldanud, teisi jutte ei suuda ma isegi avada. Samas ma tean, mida ja kuidas ma tahaksin kirjutada, aga ma lihtsalt ei suuda.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   23/11/2014, 18:02

Ma lihtsalt kardan...
Sul pole õrna aimugi, kui paljud siinsed jutud on inspiratsioonipuudusest pooleli jäetud
Ning sinu jutt on liiga hea, et ma saaks sellel juhtuda lasta  Wink
Kirjuta näiteks klaverit!

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 906
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   20/12/2014, 00:09

Oh, ma tean küll, kui palju häid jutte on kahjuks pooleli jäetud ja ma tõesti loodan, et minu enda juttudega ei juhtu sama.

4.

Claire

Lõpuks istun väsimust tundes trepi esimesel astmel ja vaatan, kuidas Lucas hoogsalt ringi marsib, lootuses veel mõnda ämbliku koos võrguga tagada.
"Claire, kõik korras?" küsib ta mööda minnes ja ilma erilist huvi tundmata ning talle vastamise asemel vehin jõuetult oma tolmuharjaga, mille noormees on ei tea kust välja võlunud.
"Energilisemalt, energilisemalt," pomiseb ta ning ründab järjekordset ämblikuvõrku.
Pööritan tema suunas silmi, kuid ta ei näe seda ning pillan tolmuharja kolksuga põrandale, püüdes tema tähelepanu äratada. "Lucas," lausun viimaks valjult, kui näen, et tolmuhari oma ülesandega hakkama ei saanud.
"Mida?" küsib ta hajameelselt.
"Kas Nora palkas meid siia koristama või?" küsin ärritudes ja tõusen püsti. "Miks me ei tee seda, mille jaoks me siia tulime?"
"Mida?" pärib ta uuesti ning näib, et alles nüüd pöörab ta kogu oma tähelepanu minule. "Mida sa teha tahaksid?"
Satun tema küsimust kuuldes kergesse segadusse ning puudutan hajameelselt vanaaegset trepi käsipuud. "Ma ei tea," tunnistan viimaks vastumeelselt.
Lucas naeratab mulle lahkelt. "Sellisel juhul võiksid sa sama hästi oma praeguse tegevusega jätkata," soovitab ta lõbusalt ning osutab parema käega mu unustatud tolmuharjale.
Põrnitsen teda pahuralt, kuid mu käsi jääb endiselt käsipuule pidama. "Ma tahan vastuseid," lausun jonnakalt. "Sa ütlesid, et ma saan neid."
"Jah," nõustub ta minuga," aga ma ei öelnud, millal sa neid saad."
Ärritus võtab mu üle võimust ja ma leian end vihaselt tema pole marssimas. "Lucas," sisistan ja seisatan otse tema nina all.
Noormees kergitab kulmu. "Jah, Claire?"
"Lõpeta kohe see salatsemine ja hakka rääkima," pahvatan ning haaran järsult tolmuharja ta käest ja virutan selle põrandale.
Ta heidab üllatunud pilgu harjale ning seejärel mulle. "See on midagi uut," ütleb ta mõtlikult.
Järgmisel hetkel kummardub ta kergelt ja suudleb mind huultele ning kui ta hetke pärast eemale tõmbub, tekib mul üht pidi kange tahtmine aega tagasi pöörata ja teist pidi tahaksin, et see hetk korduks.
"Niisiis," ütleb Lucas ja võtab tolmuharja põrandalt, kuid jääb siis uuesti mind vaatama," kas see oli piinlik moment?"
Põrnitsen teda hetke hämmeldunult ning nähvan siis:" On ka hullemaid hetki olnud. Näiteks too hetk, kui sa mind suudlesid, et ma teid kõiki unustaksin."
Lucase silmist peegeldub mõistmine ning ta langetab pilgu tolmuharjale. "Ma saan aru," lausub ta vaikselt.
"Ei, sa ei saa," vaidlen vastu ning meenutan hetkeks suurt segadust, mis mind valdas, kui olin noormehe suudluse tõttu unustanud tema, Michaeli ja teised roheliste silmadega isikud. "Ma elasin tollel hetkel jälle vales ja teadsin, et midagi oli puudu, aga sina lasid mul nii olla."
Ta ei vasta mulle pikka aega ning ma pööran selja, et ülemisele korrusele minna. "Ma võin sinu käest lõpmatult vabandust paluda, aga ma tean, et see on mõttetu," avab ta viimaks suu ning sellel järgneb sahin, mis annab märku sellest, et ta võttis tolmuharjaga koristamise uuesti käsile.
"See on tõesti mõistlik," nähvan irooniliselt, kuid jään trepile sellegipoolest seisma.
"Vähemalt oleme üheski asjas sama meelt," sõnab ta täiesti tõsisel toonil," kuid fakt on see, et me kõik saame aru, mida sa läbi oled elama pidanud ning minu kogemused näitavad, et kogu tõe korraga välja ladumine ei tee sulle head."
Pigistan trepi käsipuud nii tugevasti, et peaaegu soovin, et see puruneks. See ehk aitaks mul end paremini tunda. "Sina ei tea, mis teeb mulle head ja mis mitte!" pahvatan ja keeran end uuesti ringi ning sammun kaks astet alla poole. "Lõpeta see minu kaitsmine ja väitmine, et veel pole õige aeg, et kogu lugu kuulda," jätkan ning ärritun iga sõnaga üha rohkem, samal ajal kui Lucas mind veidi kohkunult jõllitab.
"Claire..." segab ta vahele, kuid ma katkestan teda järsult.
"Lucas, misiganes su perekonnanimi on, sul ei ole vähimatki õigust otsustada minu elu üle," lausun vihaselt, mõeldes murdosa sekundist selle peale, kas ma seda varem öelnud pole. "See et sa oled minusse armunud ei loe," lisan mõtlematult ning näen, kuidas puna ta põskedele hiilib.
"Claire," püüab ta uuesti ning poetab tolmuharja põrandale ja astub mulle lähemale.
Taganen automaatselt ning jõllitan teda käed puusas. "Ära ürita mind uuesti suudelda," pahvatan eneselegi ootamatult ning Lucas jääb tardunult seisma.
Kahetsen oma lauset kohe, aga on juba hilja. Noormehe ilme on haavunud.
Järgmisel hetkel pöörab hoopis tema mulle selja ning marsib minema.
"Anna andeks!" hüüan talle järgi, jäädes üksinda trepile seisma.
Unustatud tolmuhari lebab põrandal ja saab minult vihkava pilgu, just kui oleks see milleski süüdi.
Ma ei tea, kui kaua ma seal seisan, kuid ühel hetkel saab mul kõrini ning ma lähen oma ema tuba otsima. Leian selle vähimagi vaevata, sest selle uks on jätkuvalt ainukesena pärani lahti.
Kuldne kleit püüab taas mu pilku, kuid seekord ei tee ma sellest väljagi. Istun oma ema voodile ning libistan sõrmedega üle tolmuse suleteki. Tolm, mis selle tegevusega kaasneb, paneb mind aevastama ja ma tahaksin püsti tõusta ning minema joosta. Ometi jään ma paigale ning sulgen silmad, püüdes kujutleda, mida tundis mu ema, kui ta siin paljude aastate eest istus.
Ühel hetkel tekib mul raskusi silmade avamisega ning ma loobun üritamast. Väsimus on selgelt minust võitu saamas ning ma vajun prantsatusega voodile pikali. Tolmune padi puudutab mu juukseid ja ma uinun.
"Ehk oleks mõistlik ärgata," kostub korraga mu kõrva juurest vali hääl ja ma löön silmad ehmunult lahti.
Loomulikult on minu äratajaks Lucas, kelle ilme on eriti tusane, kuid mind paneb imestama see, et ma pole mitte teki peal nagu ma uinudes olin, vaid selle all. Ma ei taha mõeldagi faktile, et Lucas oli see, kes mu teki alla tõstis.
"Mis kell on?" küsin ma uniselt ning mul ei ole tahtmist end veel liigutada.
"Pool üheksa," vastab noormees, heites  üheainsa pilgu oma käekellale.
"Hommikul või õhtul?" kontrollin ning püüan meenutada, mis kell oli siis, kui ma uinusin.
Ta heidab mulle tusase pilgu ning sõnab: "Hommikul."
Kergitan kulmu ning ei tea, kas pidada seda heaks või halvaks. "Ilus hommik," pomisen ebakindalt.
Ta ei naerata ning ma tunnen end eilse tõttu veidi halvasti. "Lucas..." alustan ning lükkan teki enda pealt.
Ent noormees vehib käega ning raputab pead. "Niisama lobisemiseks pole meil aega," teavitab ta, pannes mind kulmu kortsutama.
Tahan midagi teravat öelda, kuid mu kõhukorin sekkub ning mulle meenub, et ma ei mäletagi, millal ma viimati sõin.
Lucas ohkab sügavalt nagu oleks söömine halb asi ning pomiseb:" Hommikusööki pakutakse alumisel korrusel. Mina sulle seda voodisse ei too."
Pööritan silmi ning hüppan voodist püsti. "Eeldan, et sina oled juba söönud," nähvan ning mu kõhukorin sekkub taas.
Ta ei vasta ning läheb uksest ees välja, mina talle pahurana järgnemas. Ent treppideni jõudes, jääb ta tardunult seisma ja jõllitab midagi, mis jääb mulle esimesel hetkel märkamatuks, kuid siis ma näen seda ja ahhetan vaikselt.
Roheline valgus pisikeses klaaskuulis.
"Michael," pahvatan rabatult.
"Märk," täiendab Lucas süngelt.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 20
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   20/12/2014, 02:44

Lõpuuuuuuuuks!  Very Happy
Oh, mul oli täna niii kiire päev, ning ma olen rampväsinud (vt kella), et ma ei hakka pikalt kirjutama :)
Tundub, nagu oleks läinud terve igavik, kuid tegelikult ainult kuu...  Razz
Ma täiega nautisin seda osa. Oled nüüd vedama saanud?  I love you
Onju ma saan varsti uue  Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Salapärased silmad 2   

Tagasi üles Go down
 
Salapärased silmad 2
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: shine'i looming-
Hüppa: