Taevased mängud

12.

Roweni küsimusele järgneb halvaendeline vaikus, mis venib liigagi pikaks. Kõigi, kaasaarvatud minu pilgud on Desmondil, kuid erinevalt minust vaatavad nad hetk hiljem kiiresti mujale. Mina ei pööra pilku mujale ning näen, kuidas tema hallides silmades peegeldub vääramatu enesekindlus.
„Ma hindan sinu julgust see küsimus esitada,“ sõnab Desmond Rowenile, kuid vaatab mulle ainiti otsa,“ aga ma ei näe vajadust sellele vastamiseks.“
Sellele järgneb uus vaikus, mis on pingelisem kui eelmine ning minu pilk liigub Nikolasile, kelle huulil mängleb peaaegu märkamatu muie. Kortsutan kulmu ning mu ilme muutub küsivaks, mida ta tähele paneb, kuid ignoreerib.
„Või olid see hoopis sinna, kes Taevasse pääsu kriteeriumitele ei vastanud ning sul õnnestus siia tulla tänu oma sidemetele Fredericaga,“ on Roweni hääletoon sõjakas.
„See, kuidas ma siia pääsesin ei puutu sinusse,“ sisistab Desmond ning tema hääletoon on üllataval kombel vihasem, kui tavaliselt minuga rääkides. „Fakt on see, et siin ma olen.“
Võib-olla polegi ma tema vaenlane number üks. Ehk on mul rõõm olla auväärselt teisel kohal.
Roweni raputab aeglaselt pead. „Ma ei pea seda ausaks,“ avaldab ta. „Siiani ei pidanud ma vajalikuks seda mainida, aga see, kuidas sa Scarletti kohtlesid, oli täiesti vale. Ehk on temal rohkem õigust siin olla, kui sinul.“
Näen kõvasti vaeva, et teda mitte suu lahti jõllitada. Loomulikult pean ma tema sõnu õigeks, aga ma pole kindel, kas tasus neid nii karmilt välja öelda.
„Rahune maha, Rowen,“ sekkub nüüd Nikolas ning heidab talle karmi pilgu. „Sul ei ole õigust midagi sellist rääkida. Desmond on oma kohta väärt.“
„Sul ei ole vaja mind kaitsta,“ segab Desmond omakorda vahele. „Igaühel on õigus avaldada arvamust ja see oli sinu oma, Rowen,“ ütleb ta ning nüüd ei kostu tema häälest vähimatki ärritust.
Peab tõdema, et tema tujud muutuvad vist kiiremini, kui minu omad. Kohe seejärel meenub mulle, et ma pole juba pikka aega midagi öelnud.
„Rowen, mina toetan sinu arvamust,“ kommenteerin valjult, kuid mu enesekindlus lööb Desmondi üleoleva pilku all korraks kõikuma. „Igatahes oli see vale, kuidas sa mind kohtlesid,“ lisan kiirustades.
Selle peale Desmond minu suureks ärrituseks muigab. „Scarlett, ma arvasin, et sa ei lase kellelgi endal pähe istuda, aga ma vist eksisin,“ lausub ta külmalt.
„Ma ei lasegi,“ nähvan talle. „See on tõsi, et sa ei kohelnud mind alguses hästi ega tee seda ka nüüd ja Nikolas võib seda kinnitada,“ ütlen enesekindlust uuesti tagasi saades ning vaatan nimetatud noormehele otsa, kes selle peale silmi pööritab.
„Tõsi, et Desmond sind algul kuigi meeldivalt ei kohelnud,“ poetab Nikolas mõtlikult ning näib tahtvalt veel midagi öelda, kuid ei tee seda.
„Muidugi on see tõsi,“ segab Desmond kannatamatult vahele. „Scarlett, ma ju soovisin, et me alustaksime algusest peale, aga sa ei tahtnud seda teha,“ lisab ta ning tema hääl on muutunud süüdistavaks.
„Ei, meie jutt jäi pooleli, sest meid segati,“ meenutan ning suunan oma silmad Nikolasile, kes meid süütult silmitseb.
„Jätke mind mängust välja,“ kostab too ning laiutab käsi. „Te tülitsesite ja ma tulin uurima, milles on asi.“
Korraks kohtuvad minu ja Desmondi pilgud ning hetkeks tundub nagu oleks meil midagi ühist, kuid siis on see kadunud.
Rowen köhatab paljutähenduslikult ning mu pilk liigub talle. „Scarlett, mis töö Desmond sulle andis?“ küsib ta ning see paistab teda tõesti huvitavat.
„Arhiivitöö,“ porisen vastuseks.
See toob Roweni näole põlgliku naeratuse ning tema pilk rändab minult Desmondile. „Ma leian, et Scarlett on palju enamaks võimeline,“ teatab ta ning ma nõustun temaga.
„Aga see tuleb talle kasuks,“ väidab Desmond teravalt. „Kui sa pole veel märganud, siis tal on pööraselt kange soov kõigile koguaeg vastu vaielda.“
Otsustan, et pean seda solvanguna võtma.
„Mulle lihtsalt ei meeldi ebaõiglus,“ kuulutan valjult, enne kui Rowen jõuab suu lahti teha. „Õiglus peab võidutsema.“
Desmond ohkab ning pööritab silmi. „Sa lähed pidevalt liiale, Scarlett,“ pomiseb ta, kuid sellele ei pea ma vajalikuks reageerida.
„Mina pean seda Scarletti puhul heaks jooneks,“ väidab Rowen ning tema sõnad toovad mulle naeratuse näole, mille tulemusena heidan ma võiduka pilgu Desmondi poole, kuid too kergitab ainult kulm.
„Mul on hea meel, et vähemalt keegi mind toetab,“ ütlen Rowenile tänulikult.
Too noogutab heatahtlikult, kuid pöörab oma pilgu uuesti Desmondile. „Jätame nüüd Scarletti kõrvale ja pöördume tagasi sinu küsimuse juurde. Kuidas sa surid?“
„Kordan veelkord, et ma ei näe põhjust, miks ma peaksin sellele vastama,“ sõnab Desmond vankumatult. „Kas Frederica ei maininud sulle, et surmapõhjus on igaühe enda asi?“ uurib ta Rowenilt. „Kui meil on soov sellest kellelegi rääkida, siis me teeme seda, aga see pole kohustuslik.“
Rowen noogutab. „Ma mõistan seda, aga probleem on selles, et ainult sina oled selle nii saladuslikuks teinud ja keegi ei usu, et see oli tavaline põhjus,“ teatab noormees ning tema häälest kostub varjamatu põlgus.
Desmondit tema hääletoon ei häiri ning ta vastab rahulikult:“Mind ei huvita, mida keegi minu surmast arvab.“
Taipan, et usun tema sõnu ning tahan midagi öelda, kuid siis muutub ta ilme jälle selliseks abituks ja ma tean, mis järgmisena tuleb.
„Desmond, siin sa lõpuks oled!“ kilkab Florence õnnelikult ning ilmub meie vaatevälja, peaaegu lükates mind eest.
„Florence,“ pomiseb noormees abitult, kuid tüdruk talle käed ümber paneb.
Mul on kahju, et ma ei saa kasutada väljendit, et Florence püüab teda surnuks kallistada.
„Florence,“ ütleb Desmond kõvemini,“ lase mind lahti.“
Tüdruk on endiselt tema külge klammerdunud nagu takjas ning ma püüan noormehe abiotsiva pilgu, mis pole mulle suunatud, vaid Nikolasile, kes millegipärast on otsustanud sellest mitte välja teha.
Rowen ning Luka, kes pole pikka aega sõnagi lausunud, vaatavad samuti vaikides seda situatsiooni pealt, kuid mulle tundub, et neile teeb see nalja. Mina pean seda rohkem tüütuks.
„Florence, miks sa nii teed?“ küsin otsekoheselt, kuid neiu ei paista seda kuulvat ning itsitab vaikselt, sasides Desmondi juukseid.
Ent noormees kuulis ning ta saadab mulle hoiatava pilgu, kuid üritab siiski tulutult tüdrukut eemale tõrjuda.
„Kas sa ei arva, et see on natuke nõme?“ küsin valjemini ning astun neile kahele sammu võrra lähemale. „Ma ei saa aru, miks sa pead niimoodi tema külge klammerduma.“
Alles siis mõistab Florence, et jutt on temast ning võtab oma käed Desmondi kaela ümbert ära ning pöörab ringi, saates mulle hävitava pilgu. „See ei ole sinu asi, mida ma teen,“ väidab ta sõjakalt ning paneb käed puusa. „Sa võid olla Desmondist huvitatud, aga sa ei saa teda endale,“ lisab ta üleolevalt, lüües mind esimest korda pahviks.
„Ma ei ole temast huvitatud. Ta isegi ei meeldi mulle,“ vastan ning suudan vaevu naeru tagasi hoida.
Isegi mõte sellest, et Desmond mulle niimoodi meeldiks, tundub täiesti naeruväärsena.
„Florence, palun ära kujuta asju ette,“ sekkub nüüd Desmond ise ning tema näol muie, mis jääb ainult ühele isikule märkamatuks. „Scarlettil on lihtsalt mõningaid probleeme,“ ütleb ta ning tema öeldu ei rõõmusta mind eriti. „Ma viin ta kohe arhiiviruumi ja siis saate kõik temast rahu,“ lisab ta ning see ei lause ei rõõmustab mind veel vähem.
„Miks sa pead seda ise tegema?“ viriseb Florence ning tema suu tõmbub mossi. „Palu Nikolasi, et ta seda teeks.“
Vaevalt on tüdruk jõudnud lause lõpetada, kui Nikolas suu avab. „Ma teen seda hea meelega,“ teatab ta ning ainsad, kes sellega rahul ei paista olevat, oleme mina ja Desmond.
Ent ta krahmab mu käest ja tirib mind edasi ning minu nördimuseks ei leia ma vastupuiklemiseks võimalust, sest kohe tema kõrval on häbeliku ilmega Luka ning teisel pool Rowen.
„Kui sa mind arhiiviruumi viid, siis ma ei räägi sinuga enam kunagi,“ ähvardan Nikolast, kui oleme veidi kaugemale jõudnud.
„Rahune,sa ei lähe sinna,“ ütleb Rowen ja pilgutab mulle silma. „Me lõbutseme natuke.“

Hehe.. Lugesin läbi
Mulle meeldib, tekitab sellist põnevust ja samas mingid kohad ärritavad. Või noh mingid tegelased juba ärritavad oma käitumisega.
Aga igatahes ma tahan kindlasti edasi lugeda ja ootan huviga uut osa! :)

Mul on väga hea meel, et sa seda loed ja eks mõni tegelane on tõesti selline ärritav. Uue osa kohta ei oska ma veel öelda, sest praegu on mul kiired ajad. Enne suve saab kindlasti

13.

Mu kõrgele kergitatud kulm ajab Rowen'i laialt muigama. „Ole nüüd, Scarlett, sulle ju meeldib lõbutseda.“
Nikolase haare on lõdvemaks jäänud ning ma tõmban oma käe vaevata lahti. „Mida sa lõbutsemise all silmad pead?“ küsin Rowenilt järsult.
Noormehe muie on muutunud salakavalaks. „Scarlett, ära jõllita mind sellise näoga,“ lausub ta hoopis. „Sa vaatad mind nii nagu ma oleksin kurjategija.“
„Vabandust,“ pomisen tõrksalt ja mitte kuigi siiralt.
„Rowen, võib-olla oleks parem Scarlettile tõtt rääkida,“ segab Nikolas ootamatult vahele ning tema poole vaadates, märkan tema sünget näoilmet.
Kortsutan kulmu ning pööran oma pilgu uuesti Rowenile, kelle jääsinistes silmades peegeldub kummaline üleolevus. „Kas sa tahaksid midagi rääkida?“ küsin tema käest.
Noormees turtsatab. „Kui armas, et sa mulle valikuvõimaluse jätad,“ teatab ta sarkastiliselt, mille peale ma silmi pööritan, kuid tema järgnevad sõnad ehmatavad mind. „Ma olen või õigemini olin kurjategija,“ avaldab Rowen, pannes mind automaatselt temast kaks sammu eemale astuma. Selle peale noormees irvitas. „Ära karda, Scarlett, Taevas on mulle head mõju avaldanud.“
Tema viimases väites ma kahtlen, kuid mind häiris miski muu.
„Sellisel juhul, kas sa vales kohas pole?“ küsin otsekoheselt. „Kui isegi mina, kes ma millegi kuritegelikuga ei tegelenud, poleks peaaegu siia sattunud.“
„Scarlett, väga tähtis on viimane tegu, mis Maa peal korda saadetakse,“ segab Nikolas vahele ning mulle meenub, et tema suri autoõnnetuses.
„Viimane tegu?“ küsin kulmu kortsutades. „Mida sa selle all täpsemalt silmas pead?“
Nikolas avab suu, kuid nüüd segab Rowen omakorda vahele. „Kuulge, me pidime lõbutsema, mitte igavat ja tõsist juttu rääkima,“ toob ta valjuhäälselt kuuldavale ning vaatab mulle kerge muigega otsa.
„Enne töö ja siis lõbu,“ teatan kindlalt, kuid Rowen vangutab pead.
„Pealegi see on Desmondi ülesanne sind sellistest asjadest teavitada,“ toob ta viimaks üllatavalt loogilise põhjenduse. „Mina ja Nikolas ei tea, kuidas need asjad täpselt käivad,“ väidab ta ning tema häälest on kosta kibestumist.
Viin pilgu Nikolasile, kes pööritab silmi. „Teatud mõttes on sul õigust,“ tunnistab ta vastutahtmist Rowenile,“ aga sa tead isegi, et Desmond ei kiirusta Scarletttile midagi rääkima ja poleks aus hoida seda infot tema ees salajas.“
„Täpselt nii,“ kommenteerin vahele, kuid Nikolas saadab mulle pilgu, mis on peaaegu sama karm kui Desmondi oma.
Tundub, et neil on nii mõndagi ühist.
Ohkan pahaselt, kuid Rowenit ajab see ainult muigama. „Alustame siis lõbust,“ toon nördinult kuuldavale ning vaatan mõlemale noormehele ärritunult otsa.
„Kõigepealt rahune maha,“ ütleb Rowen üllatavalt kamandava hääletooniga. „Ma peaaegu isegi mõistan, miks Desmond sinu peale pidevalt karjuma peab,“ jätkab ta minu hämmelduseks.
Põrnitsen teda solvunult. „Ja mina mõtlesin, et sa meeldid mulle palju rohkem kui Desmond,“ lausun pooltõe,“ aga tundub, et ma eksisin.“
Tõsiasi on see, tegelikult ütlesin ma seda, mida ka mõtlesin. Desmond ärritas mind kuradi palju...Olgu, võib-olla ma ei peaks Taevas sellist sõna kasutama. Desmond ärritas mind väga palju ja vähemalt siiani arvasin, et Rowen seda ei tee. Tema viimati öeldu muutis seda. Kuidas ta sai öelda, et mõistab, miks Desmond minu peale karjub? Ma isegi ei mõistnud seda.
„Scarlett,“ äratab Nikolasi tasakaalukas hääl mind neist pahastest mõtedest,“ sinu vaikimine on tõeliselt kurjakuulutav.“
Ma ei suuda muiet maha suruda ning olen nüüd ainult pooleldi ärritunud. „Mul ongi väga kurjad mõtted,“ teatan ning suunan pilgu Rowenile, kes end vastu seina toetab ja kulmu kergitab.
„Ma loodan, et sa mind maha lüüa ei plaani,“ lausub ta lõbustatud häälega.
„See pole välistatud,“ sõnan jäiselt. „Kuidas oleks kui läheksime nüüd lõbutsema?“ küsin võimalikult ükskõikse häälega.
Rowen lõpetab seina toetamise ning astub mulle lähemale, tumedatest silmadest paistmas veider läige. „Nii et sa tahad lõbutseda,“ toob ta ühest küljest mõtlikult, kuid teisest küljest ohtlikul toonil kuuldavale.
Noogutan ägedalt, kuid ei lausu sõnagi.
„Kuidas oleks,“ alustab Rowen aeglaselt ning vaatab meile kõigile järge mööda otsa,“ kui uuriksime veidi Desmondi toimikut.“
„Ei,“ kostab kohe vali hääl ning mul kulub sekund, enne kui taipan, et see on Luka, kelle olemasolu ma unustanud olen.
Pööran oma pilgu hääle suunas ning seal seisab Luka, kelle nägu on tumepunane, kuid noormehe pilgus on kummaline otsustavus, kui ta Rowenile otsa vaatab.
Märkan, et Roweni Lukale suunatud pilk on peaaegu haletsev. „Ära riku seda ära, Luka,“ lausub ta manitsevalt. „Desmond ei käitu ka sinuga kuigi hästi,“ lisab fakti, mis on tõde.
Luka vaatab nüüd maha. „Sellegipoolest ma ei taha seda,“ ütleb ta vaikselt ning otsustavus tema silmis on asendunud piinlikusega ning mul hakkab temast kahju.
„Võib-olla pole see tõesti hea mõte,“ toon mõtlikult kuuldavale, kuigi noormehe ettepanekut kuuldes, pakkus see mulle vägagi huvi.
„See pole kohe kindlasti hea mõte,“ toetab ka Nikolas mind ning naeratan talle tänulikult, kuid noormees ei vasta millegipärast samaga.
Selle peale tõmbub Roweni ilme mossi ning ta kinnitub oma pilgu mulle. „Scarlett, mõtle nüüd natuke. Juhul kui me avastame midagi valgustkartvat leiad sa ju niimoodi viisi, kuidas Desmond sinuga lõpuks hästi käituma hakkaks.“
Pidin endale tunnistama, et see idee oli vägagi avatlev, kuid ometi olin ma endiselt veidi kõhklev ning vaatasin Nikolasi poole, kelle ilme oli sünge. Ilmselge oli see, et tema Roweni kavatsusi ei toetanud ning see oli arusaadav, sest ta oli Desmondi parim sõber.
„Ma...“alustan ebakindlalt ning vihkan seda tooni oma hääles,“ ma olen nõus.“
Roweni näole ilmub võidukas ilme, kuid Nikolas on arusaadavalt tulivihane, kuid ta ei lausu sõnagi, üksnes jõllitab mind oma helesiniste silmadega.
„Luka, lööd kaasa?“ pöördub Rowen nüüd noormehe pole, kelle põsed on jäktuvalt punased.
Pearaputus oli selgesti mõistetav.
„Paistab, et oleme kahekesi, Scarlett,“ ütles Rowen selle, mis on niigi selge.
Nikolasist möödudes, tunnen tema pahast pilku endal ning hetkeks mõtlen selle asja katki jätta, kuid siis meenub mulle, kui vastikult Desmond minuga käitunud on ning järgnen Rowenile.
Alles siis, kui oleme noormehega kahekesi pimeduses, saan aru, et see oli väga halb mõte.

14.

Rowen, keda on ainult valgete riiete tõttu pimeduses näha, sammub kindlalt minu ees ning ma järgnen talle veidi kõhklevalt. Midagi muud peale meie sammude ei kostu ning see ei meeldi mulle. Kui me juba kolmandat korda trepist alla kõnnime, kaotan kannatuse.
„Rowen, võib-olla pole see hea idee,“ alustan ettevaatlikult ega saa aru, miks mu hääl nii kartlikult kõlab.
Kurat võtaks, ma olen ju surnud. Midagi hullemat minuga juhtuda ei saa. Ma ei saa ju teist korda surra ja siis Põrgusse sattuda. Või saan?
Minu sõnadele järgneb Roweni vaikne naer, kuid ta ei peatu. „Scarlett, mulle jäi mulje, et sa pole argpüks.“
„Ma polegi seda,“ nähvan talle ning kõnnin peaaegu vastu seina. „Ma olen lihtsalt ettevaatlik. Ma ei taha siin halba nimekirja sattuda,“ õigustan ennast.
Noormees naerab uuesti ning ma kinnitan endale, et ainult pimeduse tõttu tundub tema naer hirmuäratav. „Sa oled juba halvas nimekirjas,“ väidab ta mulle. „Sa olid seal juba enne Taevasse sisenemist, kui sa väravate juures Desmondi peale karjusid.“
Õigus jah.
„Aga räägi mulle, miks sina ja Desmond omavahel läbi ei saa,“ vahetan teemat.
Mu küsimuse peale jääb ta järsult seisma ning pöörab end ringi. Ma ei näe selgelt tema nägu, kuid mulle tundub, et ta muigab. „Keegi pole öelnud, et me ei saa omavahel läbi,“ toob ta kuuldavale ning vaikib mõne hetke. „Mulle ei meeldi valetajad,“ lisab noormees ning vaistlikult tajun ma tema hääles ohtliku nooti.
Tahtmatult astun sammu tagasi ning vaatan temast mööda. „Sellisel juhul, miks me praegu tema toimikut uurima läheme?“ küsin kahtlustavalt.
Rowen naerab uuesti. Lühidalt ja ebameeldivalt. „Tead, Scarlett, enne sind polnud ma kohanud kedagi, kes Desmondiga läbi ei saa, vähemalt avalikult mitte. Ma olen juba kaua oodanud, et saaksin Desmondi toimikut uurida, kuid mul oli selleks liitlast vaja,“ avaldab ta ning teeb pausi ja ma tunnen, kuid ei näe, kuidas ta mulle otsa vaatab. „Nüüd oled siin sina, kes paistab Desmondit sama vähe sallivat kui mina. Meie kaks oleme hea tiim.“
Ma pole kindel, kumb meist rohkem Desmondit sallib, kuid Roweni jutt tundus mulle veider. Ometi ei saa ma salata, et olen väga uudishimulik.
„Saan aru,“ lausun aeglaselt, kuid tegelikult ma ei saa, vähemalt mitte täielikult. „Aitab lobisemisest ning liigume edasi,“ ütlen järgmisena, püüdes taastada oma enesekindlust.
Noormees naerab uuesti. Seekord kõlab see lõbusamalt. „Ma oleksin tahtnud sind Maa peal tunda, Scarlett.“
Mina sind mitte.
Edasise tee kõnnime vaikides, kuid aeg-ajalt heidab Rowen üle õla pilgu minu poole nagu kontrollides, kas ma olen argpüks või ei. Lõpuks, kui ma juba tüdimust tunnen, jääme seisma ning noormees pöörab ennast täielikult minu poole.
„Oled sa valmis oma uue töökohaga tutvuma?“ küsib ta lõbustatult ning hoiab ühe käega ukselingist.
„See pole mu uus töökoht,“ vastan kuivalt, kuid ootan, et ta ukse avaks.
Rowen piinab mind veel paar hetke, enne kui ta hääletult ukse avab, jäädes mulle otsa vaatama. „Julged sisse minna?“ tögab noormees. „Peaksin mainima, et kui sa pimedust kardad, siis läheb sul siin keeruliseks.“
„Ma ei karda pimedust,“ nähvan ning sammun otsusutavalt Roweni ning piidlen avatud uksest sisse.
Hetk hiljem tunnen noormehe kätt oma seljal, võpatan järsult ning ta lükkab mind ruumi sisse, järgnedes mulle.
Esialgu ei näe ma midagi, sest vaid koridorist kumab nõrka valgust, kuid siis vajutab noormees kuhugi ning ilmub võbelev valguskiir, mis hajub ruumi ühtlaselt laiali. Nüüd märkan tohutult kõrgeid riiuleid, kirjutuslauda koos paberivirnadega ning kahte tooli.
„Light,“ pomiseb Rowen mu selja taga ning esimesel hetkel ei saa ma aru, millest või kellest ta räägib, kuid siis mulle meenub.
Desmond Light.
„Scarlett, mis sa arvad, kust me alustama peame?“ küsib Rowen, kui ma tema esimesele märkusele ei vasta. „Ma olen siin vaid korra käinud ja siis ei antud mulle põhjalikuks uurimiseks aega.“
„Hmm..“ pomisen mõtlikult ning silmitsen riiuleid, millest nii mõnedki asuvad minu käe ulatusest väljas. Samuti ka Roweni, kes pole minust oluliselt pikem.
Kui ma uuesti noormehe poole vaatan, märkan kuidas ta juba ühte kausta silmitseb. „Louisa Avon,“ teatab ta. „Algab järelikult A-st, kuid ma ei usu, et need riiulid on ainult kaustu täis.“
Möödun temast ning haaran teisel riiulilt suvalise kausta. „Tom Hill,“ lausun emotsioonitult ning võtan huvipärast kohe järgmise kausta. „Lucy Hill,“ teavitan Rowenit. „Ja Rowena Hill,“ lisan, kui olen kolmanda kausta avanud.
„Tundub, et kogu perekond on koos,“ sõnab Rowen huvitunult ning paneb kausta, mida ta käes hoiab õigele kohale tagasi. „Liigu kaks meetrit edasi ja vaata, mis tähe juurde jõuad,“ annab ta käskluse, mille puhul ma vastu ei vaidle.
„Anna Lane,“ teavitan teda ning tahtlikult või tahtmatult liigub valgub meie mõlemale näole naeratus.
„Desmond Light on lähedal,“ ütleb Rowen rahulolevalt.
Ma ei raiska talle vastamiseks aega ning teen kiiresti kindlaks, et kaustad on perekondade kaupa. Lane'i perekonnaliikmeid on kolm ning nendele järgnevad neli inimesest perekonna nimega Lee.
Järgmisena avan kausta Ava Light'i nimega ning olen veendunud, et Desmond Light on järgmine. Ent selle asemel leian end jõllitamas Oliver Light'i kausta ning siis Olivia Light'i oma ja Tamara Light'i. Järgmine kausta rida kuulub juba Loren'i nimelisele perekonnale.
„Mis on?“ küsib Rowen, kui märkab mu nõutud nägu ja astub lähemale.
„Seda pole,“ annan talle jahmunult teada ning panen Valeria Loren'i kausta õigele kohale tagasi.
Noormeest vaatab mulle hetke mõistmatult otsa, kuid siis ta nägu selgineb.„Muidugi,“ lausub ta süngelt, „Desmond on kaval. Ta ei hoiaks oma kausta siin, kus sisusliselt igaüks võiks seda lugeda.“
Tunnen ootamatult tugevat pettumust ning võtan uuesti Ava Light'i kausta kätte. „See on Desmondi ema kaust,“ teatan Rowenile elevile minnes.
Ent minu üllatuseks raputab noormees pead. „Desmondi on siin kindlasti ainult pojana mainitud, kuid kaust keskendub ainult Avale, tema elule ja suremisele. Kellegi teise kohta siin midagi erilist kirjutatud pole,“ väidab Rowen kindlalt.
„Kust sa tead?“ küsin kahtlevalt. „Sa ütlesid, et kui sa seda kohta külastasid, siis sa kaustu uurida ei saanud.
„Ma saan aru, et Desmond pole sulle veel nii mõndagi selgitanud, kui ta seda üldse kunagi teeb,“ lausub noormees ning igasugune entusiasm tema häälest on korraga kadunud. „Enne kui me siia järgmine kord tuleme, peame hoolikamalt oma eeltööd tegema,“ lisab ta ning mul tekib tahtmine öelda, et järgmist korda ei tulegi.
Ent, enne kui ma suu avada saan, muutub Roweni pilk ootamatult ehmunuks. Välgukiirusel kustutab ta tuled ning annab ägedalt märku, et ma Ava kausta käest paneksin.
„Keegi tuleb,“ sosistab ta ning haarab minust jõuliselt kinni, tirides mind sissepääsust kaugemale.
Seekord unustan rabelemise ning lasen noormehel ennast kaasa tõmmata. Minu üllatuseks on ruumi kõige tagumiseks otsas väike uks, mille ta kiiresti avab ning sama kiiresti sulgeb, sundides mind kükili asendisse. Ruum on kitsas ja kottpime. Kui ma kätt liigutan, puutub mu käsi midagi, mis Maal võis olla kraanikauss ning see paneb mind kulmu kortsutama.
„Mis koht see on?“ küsin noormehelt vaikselt ning tajun ehmatusega, kui lähedal ta mulle on.
„Hädavajalik koht,“ pomiseb noormees ning meie põlved puutuvad kokku.
Rohkem ma küsida ei jõua, sest läbi väikese ukseprao näen, kuidas arhiiviruum muutub taas valgeks ning kellegi hääled kostuvad meieni.
„Sa siis ei tea, kus see tüdruk on?“ küsib keegi.
„Ilmselt kolab Roweniga kusagil,“ kostab vastuseks kellegi väga ärritunud hääl ning ma taipan, et loomulikult käib jutt minust.
Desmond.
„Sa peaksid tal paremini silma peal hoidma. Tema juures on midagi, mis mulle ei meeldi,“ vastab keegi naine ning ma kahtlustan, et see võib olla Federica.
Oma asendi ebamugavuse tõttu üritan end ettevaatlikult liigutada, kuid see lõpeb halvasti, sest mu käsi tabab midagi suurt, mis kukub kolinal ümber.
Järgneb Roweni vandumine ning halvaendeline vaikus.

Väga lühike osa üle pika aja. Ma ei saa aru, miks ma üldse enam kirjutada ei suuda.

15.

Vaikus venib ja venib. Kui ma oleksin elus, lööks mu süda praegu hullumeelselt, sest praegune olukord on adrenaliini tekitav. Ometi ma ju tean, et kohe leiavad Desmond ja Federica meid üles ja ma ei tahagi teadagi, mis sellele järgneb…
„Kui ma ei teaks, et siin hiiri pole, oleksin veendunud, et nemad on kolikambris,“ jõuab minuni Desmondi sünge hääl ja ma mõistan, et ta teab, et mina olen praegu hiire rollis.
Olen juba pooleldi püsti tõusmas ja valmistun nähtavale tulekuks, kui Rowen äkki minust kinni krabab ja tagasi põrandale istuma sunnib. Kuulen juba lähedusest kellegi samme, ilmselt Desmondi omasid ning jõuan mõelda ainult seda, et ma ei karda seda, mis kohe juhtub. Vist. Siis avaneb uks ning sellega kaasnev ere valgus sunnib mind silmi hetkeks kinni panema.
Kui ma need avan, kohtub mu pilk kohe Desmondi hallide põlglikke silmadega ja ma võpatan tahtmatult. „Scarlett,“ sisistab noormees läbi hammaste ning jõllitab mind ainiti,“ kas sul pole targemat teha, kui siin ringi nuuskida?“
Ma ei vasta kohe, annan endale hingetõmbeaega, kuigi kui ma enam ei hinga, siis see asi vist ei kehti. Igal juhul olen ma vait, sest tean, et tal on veel midagi öelda.
„Loomulikult,“ poriseb ta tigedal häälel ja mul oligi õigus“ sa mõtlesid oma tööga juba alustada ja võtsid Roweni kaasa, et see lõbusam oleks.“
„Ta aitab mul sisse sulanduda,“ vastan trotslikult ning eiran, kui noormees mu kõrval turtsatab.
„Sisse sulanduda,“ kordab Desmond pilkavalt ning tema hallid silmad tõmbuvad kissi. „Õpetab ilmselt, kuidas paremini nuhkida.“
„Rahune maha,“ sekkub lõpuks Federica, kelle olen vahepeal jõudnud ära unustada. Naine paneb käe tema õlale ning kostitab siis mind külma pilguga. „Teie kaks kaduge siit otsekohe,“ ütleb ta karmilt, kuid tema pilk ei liigu minult Rowenile.
Tunnen, et peaksin tema pilgu all kössi tõmbuma, aga ei ma ei luba endale sellist nõrkushetk. Vaatan talle kõhklematult otsa ja kui mul süda lööks, siis taoks see praegu helikiirusel.
Minu tegevust nähes Federica kulm kerkib ning ta saadab kiire kõrvalpilgu Desmondile, kes jõllitab mind samuti. „Kas sa seletaksid, miks sa siit ei lahku?“ küsib naine viisakal, kuid jäisel häälel.
„See on mu töökoht,“ toon õlgu kehitades kuuldavale.
„Kolikamber?“
Kuulen jälle Rowenit turtsatamas, kuid ei lase tal oma tähelepanu hajutada. Samas ärritab mind see, miks ta vait on ja laseb mul kogu jama ise ära klaarida.
„Ma arvasin, et see on üks osa mu töökohast,“ vastan ning olen enda peale vihane, et mul midagi paremat pähe ei tulnud.
Nii Federica kui ka Desmond pööritavad selle peale silmi. Viimaks Federica ohkab ja vaatab uuesti noormehe poole. „Desmond, ma arvan, et sa peaksid Scarletti ise siit ära toimetama. Ma tegelen Roweniga ise.“
„Mida?“ pahvatame Desmondiga ühest suust ning jõllitasime pahaselt teineteist.
Federica noogutab ning nüüd näib ta tüdinenud. „Muud valikut pole,“ lausub ta vastumeelselt. „Scarlett saab teel kindlasti mõne pahandusega hakkama.“
Mulle ei meeldinud, et ta rääkis minust nii nagu ma oleksin lasteaialaps, kes ei oska üksinda kuskile minna. Nojah, ma tegelikult ei osanudki, aga ma oleksin midagi välja mõelnud. Nagu alati.
„Suur tänu,“ porisen sarkastiliselt ning ajasn end põrandalt püsti.
Keegi mulle abi muidugi ei paku, mille peale saadan mõlemale noormehele ärritunud pilgu, millele kumbki õieti ei reageerinudki. Tundub, et džentelmene Taevas ei olnud.
Desmond silmitseb mind jätkuvalt tusaselt, kuid kui Federica tema poole pilgu heidab, üritab ta suule midagi naeratuse sarnast tekitada. Ebaõnnestunult. „Lähme, Scarlett,“ ütleb ta ning ma nägin, kui vaevaliselt tuli tal rahulikuks olemine välja.
Heidan pilgu Roweni poole, kes on mu eeskujul püsti tõusnud. Noormees naeratab mulle pilklikult ja pilgutab mulle silma, mille peale ma pahaselt silmi pööritan.
„Hea küll, lähme,“ pomisen Desmondile ning märkan, et tema huuled olid tihedalt kokku surutud, kuid ta noogutab.
Olime vaevalt tema kannul uksest välja saanud, kuid ta end näoga minu poole pöörab. „Scarlett, mis sul arus oli?“ sisistab ta raevunult ning igasugune teeseldud rahulikkus on läinud. „Sa läksid koos Roweniga arhviimiruumi minu järele nuhkima!“
Kuigi olen tema raevupurskest häiritud, otsustan ma seekord karjumisest loobuda. Peamiselt seetõttu, et oleme Federicale ikka veel nii lähedal ning ka selletõttu, et ma ei taha, et teised mu karjumise peale kohale tormaksid. Üritan näidata, et kui ma tahan, võin olla väga mõistlik.
„Sul ei ole mingeid tõendeid,“ ütlen tasakaalukalt.
Noormehe silmist vilksatab üllatus. Ilmselt seetõttu, et ma ei tõstnudki häält. Kuid see hajub kiiresti. „Ära mõtlegi süütut teeselda,“ nähvab ta mulle ning tema ei paista sellest hoolivat, et Federica võib meid pealt kuulda. „Kuigi ma usun, et Rowen pani sulle selle mõtte pähe. Ise sa poleks selle peale veel tulnud,“ lisab ta ning tema hääl leebub imenatuke.
Taban sõna „veel“ ja kergitan kulmu, kuid otsustan selle siiski kommentaarita jätta. „Ma mõtlesin, et oleks hea oma...töökohaga tutvutada,“ püüan selgitada, kuid mu lause eelviimane sõna ei taha hästi üle mu huulte libiseda.
Desmond pööritab uuesti silmi ja avab suu, et midagi öelda, kuid siis paistab ta midagi või kedagi märkavat ning paneb suu hetkeks kinni, ainult selleks et saaks seda hetke pärast uuesti avada.
„Ruth!“ hõikab ta ning tema häälest kostab kergendus, mille üle ma ei imesta. „Vii Scarlett tuppa.“
Mul on kaks valikut, kas püüda Desmondilt midagi teada saada või Ruthilt. Valik on lihtne.