Hingan sisse seda kummalist, kuid samas tuttava lõhnaga õhku. Ma tunnen, ma elan, see kõik on nagu päris. Mu peas keerleb ainult üks kindel mälestus, kuid ma ei suuda seda meenutada. Võib-olla isegi suudaks, see on kindlasti kuskil mu ajusoppides olemas, kuid ma pole kindel kas ma tahan seda uuesti üle elada. Kardan, et kõik võib jälle minna valesti, nagu see läks siis.
Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma kiirustasin lähimasse poodi, et osta toiduaineid, mida läheb vaja ühe kõige tavalisema ¹okolaadikoogi küpsetamiseks ja siis. Edasist ma ei mäleta. Tegelikult veidi isegi mäletan, kuid ainult autotulesid ja seda tumehalli mersut, aga ma olen veendunud et see pole oluline. Tahaksin nutta ja pisarad tikuvad vägisi silma, kuid ma ei suuda. See on liiga valus, liiga valus.
Ma tean, ma ei oleks pidanud tol päeval minema, kuid miski mu sees soovis seda. Nüüdseks on valu juba peaaegu kadunud. Üritan meeleheitlikult teistele märku anda, et minuga on kõik korras, kuid nii see vist pole- ma ei suuda oma kätt liigutada. Proovin ka teisi oma jäsemeid liigutada ja taipan, et needki ei liigu. Olen ma halvatud? Peas tiirleb palju küsimusi.
Kuulen oma lihase ema nuttu, tahaks teda kõvasti kallistada ja öelda et minuga on kõik korras, kuid mu seest ei tule häält. Ma ei harju vist kunagi sellise olukorraga. Tahaks siit lihtsalt minema, lihtsalt minema sellest kõigest. Kas seda on palju palutud?
I peatükk
Ärkan üles, kell on saamas kolm. See unenägu, jälle, mida see tähendab? Kas ma suren või jään ehk ellu? Sellele pole ma vastust leidnud.
Vajusin mõttesse ja taipasin, et olen juba 16 aastane tüdruk, kuid ikka ma ei suuda. Ei suuda rääkida sellest kellelegi, isegi sellele mõtlemine teeb haiget, see kõik on nii tohutult valus. Jah, ma vist tõesti ei soovi et keegi teaks, kuid äkki hakkaks peale rääkimist kergem?
Jalutasin vaikselt köögi poole, tegin endale suhkruvett ja istusin toolile. Ma ei saa aru miks ma ei võiks olla normaalne teismeline, nagu on seda kõik teised. Samas ma ju olengi, pealtnäha olen täiesti tavaline, aga need unenäod ei anna mulle rahu. Ma hakkan juba hulluks minema ja usun teispoolsusesse, olen ka kaalunud seda varianti, et äkki sisendab seda kõike mulle mingi vaim? Olen lugenud tohutus koguses raamatuid, uurinud foorumitest, kuid pole leidnud kedagi minu sarnast. Kas olen mina eriline, sellesmõttes et hull või ajukahjustusega? või siis lihtsalt teised on sellega harjunud ja ei räägi oma probleemidest. Ma ei tea enam keda, või mida uskuda. Mu maailm varises sel hetkel, selle kõige koorma all kokku. Te ei tea veel, mis selle põhjustas, kuid ma luban et ma räägin, hiljem.
Nüüdseks on sellest kõigest möödas 13 aastat, nii vähe, kuid samas üüratult palju. Peale seda päeva ma tõmbusin veel rohkem endasse- ja nüüd peale vanaisa surma- näen lisaks veel ka neid õudusunenägusid, kui neid nii nimetada võib. Ma arvan, et kõik läheb paremuse poole, kuid vahel kui kõik on läinud täiesti allamäge, olen ma veendunud, et läheb aina hullemaks.
Kõnnin tagasi tuppa ja viskan voodisse pikali. Ma ei suuda lõpetada sellele mõtlemist, aga ma peaks. Ma proovin, või vähemalt üritan rääkida sellest, mis juhtus peale seda päeva. Arvan, et see unenägu, mis mind öösiti tülitab, näitab mulle kuidas ma suren. Hullumeelne või mis? Noh mu vanemad arvavad ka nii, nad soovivad, et ma läheksin uuest sügisest erakooli, aga ma ei tea kas nõustuda, või mitte. See kõik on liiga keeruline.
Ma olin 3 aastane kui see kõik algas, me olime emaga linnas laadal. Mina limpsisin oma maasikajäätist, mille ta mulle suure pinnimise peale ostnud oli ja ema vaatas ringi. Mina olin nii süvenenud oma jäätisesse, ega märganudki kuhu ema mind viis. Me lõpetasime mingi selgeltnägija või ennustaja juures, isegi enam ei mäleta seda täpselt. Aga eks ma olin siis ju nii väike ka.
Ta ennustas mu emale, et mu ema saab veel kaks last ja palju muudki, aga siis võttis ta sihtmärgiks minu. Emps oli muidugi nõus ja nii ta mulle ennustaski. Umbes midagi sellist et mul olevat mingid niinimetatud "võimed" ja et ma teen tulevikus suuri tegusid. Tol hetkel oli see kõik minu jaoks mõistmatu, kui palju ikka mõistab üks kolmene tüdrukutirts. Nüüd te siis teate mu lugu, muidugi pole see veel kaugeltki kõik.
Peale seda käiku hakkasid juhtuma kohutavad asjad. Kui ma sain neljaseks suri mu kass, matsime ta maha ja terve mu sünnipäev möödus leinas. Kui ma sain viieseks suri mu kallis vanaema, kellega ma veetsin palju aega koos. Ühesõnaga, igal aastal on juhtunud minu sünnipäeval midagi kohutavat, ma ei tea kas see on mingi needus, kuid vanemate jaoks on see kindel põhjus et mind erakooli panna. Ega minu arvamust ju ei küsita, või noh isegi nad ju küsisid aga ega see neid ei huvita.
Tõmbasin endale teki peale ja uinusin. Jäin ootama, mis saab edasi. Lootes, et suudan rahus hommikuni magada.
Pealkiri: Saatuse teel 
10/1/2015, 21:52
