MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Eiris

Go down 
AutorTeade
Sandara
Suur ja laisk lohe
avatar

Female Postituste arv : 122
Age : 22
Asukoht : kui otsid siis leiad

PostitaminePealkiri: Eiris   10/10/2015, 18:43

Üks lühike, masendav jutuke, mis keset ööd pähe turgatas. Mul pole õrna aimugi, mida ma sellega tulevikus peale hakkan, aga sellest võib saada mingisuguse pikema loo algus. Olgu teid hoiatatud, jutt sisaldab omajagu ropendamist ja ühte väga mõru maailmavaatega neiut.
___________________________________________________________________________

Ka läbi punaste aknakatete tungivad päikesekiired ei suutnud mind istukile tõusma panna. Isegi mitte pead liigutama lillelistelt patjadelt, mis olid korduvast survest ammu oma kohevuse kaotanud. Oleks vaid vihma sadanud! Ehk oleks see minu haavatud ihule ja hingele veidikenegi kaastunnet pakkunud. Taevas, mis nutab koos minuga...kui melodramaatiline!
Eh, eks elus ole kõigile veidi melodraamat tarvis. Ja filmilikke kli¹eesid, kokkusattumusi. Elu ongi õieti lihtsalt üks suur film, milles ometi ei ole kõik lõpud õnnelikud; kõik peategelased ei pääse surmasuust; superkangelased ei päästa maailma.
Praeguse aja kangelased arvavad, et on maailma päästmiseks liiga tähtsad ja suplevad hoopistükkis rahas ja inimeste tähelepanus. Mida iganes. Tehke mis tahate. Lihtsalt jätke väikesed tüdrukukesed nagu mina kusagile auku surema, sest mida teil jätkub, seda meil pole.
Pole eralennukit, parklatäit luksusautosid, lepingut maailmakuulsa plaadifirmaga ja mida kõike muud veel.
Ega ma ei tahagi eralennukit ega kuulsat plaadifirmat. That shit's corrupt, man. Mulle piisaks paarist tuhandest kuus, kenast korterist või majast, kus naabrid ei pahanda igapäevase mõttetu lärmi üle ja küllaldasest vabast ajast. Liiga palju? Nope.
Tegelikult ei taha ma üldse midagi. Vaikust. Pimedust. Põhjatut tühjust. Kas need on „mitte midagi”? Saate mu kaelast ära? Üks Eeva tütar vähem planeet Maa toita ja kasvatada. Ausaltöeldes kõlab see atraktiivselt, lausa hurmavalt. Seksikamalt, kui ükski kergelt musklis ja särgita noormees. Ah miks ma sellest sitast räägin?
Liiga palju küsimusi. Aga ega mu jutt olegi enam normaalse inimese oma. Vist. Mu mõtted ajavad juba eilsest õhtust saadik segast ja ema ähvardab, et kui ma voodist varsti välja ei tule, kutsub psühhiaatri. Mind see sugugi ei huvita. Kutsugu siis. Näeb ka, mida kogu see jama on ühe noore inimesega teinud ja mis ta mõistusest alles on.
Hahah...mõistusest. Voodi. Aknad. Tuba. Neid pole enam ammugi mu ümber. Ma ei näe neid, sest ma ei taha. Minunimelist energiakogumit ei eksisteeri enam sellel plaanil. Olen saamas üheks universumiga ja ma ei lase millelgi oma teed takistada. Ma hävitan nad kõik!
Maailm on selline, nagu ta on, meeldigu see teile või mitte. Mulle meeldib, aga maailmale ei meeldi mina, selles asi ongi. Kui ma teile ei meeldi, siis ma ei eksisteeri enam. Pole vaja isegi enesetappu sooritada, lihtsalt rahulikult hingata, silmad suletud, mõttekiired tõusmas kõrgemale tavalise inimese jaoks hoomamatutele plaanidele.
Kuulen veel ema häält. Isa oma. Õed istuvad oma toas. Väikevend käib iga viie minuti tagant kontrollimas, ega ma surnud pole. Isa istub teleka taga ja ema räägib valjusti telefoniga. Ma kuulen kõike. Näen ka. Ma ei taha, aga selles peitub kogu selle asja lõbu. Sa näed kõike, kuuled kõike, tunned kõike. Aga samas eimidagi.
Sind isegi ei ole. Kui oledki, siis ei saa enam aru, kus täpselt. Kõikjal.
Ma pole ei õnnelik ega õnnetu. Viimaks olen maailma poolt viidud sellisesse punkti, kus ma suudan ennast nii välja lülitada, et ei teagi õieti mis on olemine ja mitteolemine.
Fuck you, debiilikud. Ma lendan nüüd minema lootes, et ei pea kunagi maanduma. Õnnelik on see, kes leiab oma õige tee. Arvan, et leidsin just praegu selle. Ainsa paiga, kus pole viimset kui üht tundmust ega mittetundmust.
Olen leedi Eiris. Ma surin juba ammu ja nüüd olen taaskord elus. Igatahes, see on minu melodraama, minu film, näidend....


JÄLGI MÄNGU!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2664
Age : 27
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Eiris   11/10/2015, 13:09

Päris omapärane Very Happy Kas ma saan õigesti aru, et tegelane liikus kõrgemale energiatasandile või kujutas ta seda ikkagi ette ja läks lihtsalt hulluks? Kui sa seda kunagi edasi kirjutad, siis ma loeks küll.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Sandara
Suur ja laisk lohe
avatar

Female Postituste arv : 122
Age : 22
Asukoht : kui otsid siis leiad

PostitaminePealkiri: Re: Eiris   18/10/2015, 17:44

Nii palju võib öelda, et meie peategelane on kergelt omadega sassis Very Happy aga samas ei ole ka ja on igati realistlik. Kirjutan võib-olla veidike edasi. Vaatab, ma väga ei usalda ennast, sest ma kipun pooleli jätma kirjutisi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Eiris   

Tagasi üles Go down
 
Eiris
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu-
Hüppa: