Jaht

Talle meeldib jahtida. Ta lausa januneb selle järele.
Põnevus.
Ärevus.
Iha.
Need pingelised hetked, kui ta on nii lähedal, et saaks saaki peaaegu puudutada, kuid see libiseb viimasel hetkel käest.
Süda peksab kiiremini kui kunagi varem, keha läbivad tulikuumad ärevusjutid.
Need pingelised hetked, kui vahemaa on vaid mõni sentimeeter.
Ta sirutub välja.
Iha.
Uhkus.
Pettumus.
Saak libiseb uuesti käest. Nii peksab süda mitu korda. Nii läbivad keha tuhanded jutid.
Kuni lõpuks sirutub ta välja viimast korda.
Ärevus.
Aukartus.
Enesekindlus.
Rahulolu.
Saak ei liigu enam. See on siin - paigal ja kindel, süda puperdamas, ootusärevust täis.
Aga tema jaoks on jaht läbi. Ta laseb lahti, laseb saagil minna, joosta, põgeneda.
Saak kiirustab kaugele. Kuid siis see peatub.
Segadus.
Ärevus.
Pettumus.
Kurbus.
Saak hakkab tagasi tema poole triivima. Algul tasa ja targu, hiljem juba meeleheitlikult kiirustades. Selle sammud kõlavad kajana kaugele.
Hirm.
Üksindus.
Segadus.
Tema on aga aina kaugemal ja kaugemal. Saak on unustatud, minevik. Aeg uueks väljakutseks.
Põnevus.
Ärevus.
Iha.
Ring algab uuesti.