Auts loeb (ja pillub kriitikanooli) 2016

1. Reeli Reinaus ''Suhkrust ja jahust''
LK: 248
SISU: Kümnendasse klassi minnes saab Johanna endale uue klassiõe – ilusa, enesekindla ja natuke salapärase Mia, kelle sõprust ja tähelepanu ihkavad nii tüdrukud kui ka poisid. Johanna on meelitatud, kui Mia otsustab sõbruneda just temaga. Järgnevad ühised tormilised peod, ootamatused ja väikesed pahandusedki, aga see on alles algus. Ühel hetkel tuleb Mia tulutoova „äriplaani” peale, mis kahe tüdruku elu lõplikult segi paiskab.
Armastus, Surm ja Kättemaks olid tarokikaartidel, mida Mia mulle kord ühel talvisel hommikupoolikul, kui me koolist poppi tegime, niisama naljaviluks ladus. Ma ei uskunud seda kummalist kaartide kombinatsiooni, mida ma enda ees veidi kleepuval söögilaual nägin. Vähemalt nii ma endale sisendasin ja nii talle ka ütlesin. Ma püüdsin, nagu alati, olla vapram, kui ma olen. Eriti veel siis, kui ma üllatusega nägin hirmu Mia näos. Esimest ja viimast korda. Justkui vari libises see vaid hetkeks temast üle. Mina olin tavaliselt see, kes kartis, mitte Mia. Mitte kunagi Mia.
MINU ARVAMUS: Kui ma olin suht tiinekas, siis ma lugesin ''Kirjaklambritest vööd''. Tol ajal see mõjus kuidagi eriti dramaatiliselt ja jäi kummitama. Aastaid hiljem seda raamatut raamatukogus sirvides, ei suuda ma ära imestada, kuidas ma seda lugesin. Kõik hakkas no nii vastu- ülesehitus, sündmused, kirjastiil... Selle Reinause raamatu puhul valdavad mind samad tunded. Ilmselt kui ma oleksin 13-15 aastane siis ma oleks lugenud seda suu ammuli ja oleks pidanud seda üheks parimaks raamatuks. Aga oma vanuses ma leian, et need 'noorsooromaanid' või mis iganes need on, on nii fu**ing NAIIVSED. Arvestades mis pahn vahel trükki läheb, imestan ma siiralt, miks ma kuhugi proovinud pole...
Võib-olla ma jah sellises vanuses pole selliste raamatute sihtrühm enam. Kes teab. See oli minu jaoks liiga draama ja üle...punnitatud(?). Kui see lugemata jätta, pole see absoluutselt suur kaotus. Kui teosele hinde paneks, oleks see 3. Võib-olla isegi miinusega.

2. Anett Tuisk ''Tulevikuta lootus''
LK: 168
SISU: Jako on 18-aastane Tallinna noormees. Ta on seltskondlik korvpallitalent. Ta on pärit kodust, mis ei ole kodune. Ta ei armasta kohustuslikku kirjandust. Nella oli 17-aastane Tallinna neiu. Ta elas märkamatut elu. Ta oli kurvameelne, ent samas humoorikas. Ta armastas kirjutada. Jako ja Nella pole teineteist kunagi tundnud – kuni saatusliku päevani, mil poiss leiab tüdruku päeviku, mis algab sõnadega: „Ma ei taha siin enam olla.” Nad on võõrad ajani, mil kohtuvad paberil. (Tegin copy-paste'i, kuna ei viitsi sisu ise lahti seletama hakata, sorry.)

MINU ARVAMUS: Kui ma raamatukogus seda raamatut nägin, siis huvi EI tekkinud. Tekkis rohkem selline 'come again' tunne, et mida nüüd avaldatud jälle on. Okei, sirvisin natuke seda kohapeal ja lõpuks laenutasin. Läbi lugesin selle väga hästi. Kuigi autor on sündinud 1997. aastal, eeldaks see ilmselt, et ma aplodeeriks, kuivõrd vägev see kõik on, et nii noor ja nii tubli aga ei. Ma ütleks, et see raamat oleks palju rohkem väärt, kui autor poleks üritanud seda kirjutada Jako point-of-viewis. See, et Jako isa oli mingi vabsee asjapulk ja nõudis oma pojalt tuleviku sidumist korvapalliga, oli liiga... klišee. Jako suhe selle joogaõpetajaga oli liiga what the fuck. Aga eks muidugi selliseid suhteid on ka päriselus, kuid raamatus tundus ainult kohati, et Nella on ikka soooo important Jakole, et mingi suhe selle kõrvalt oleks olnud big no-no Jakole. Aga mnjah. Lisaks oli kõik minu meelest kuidagi liiga obvious- näiteks see, et tuleb välja, et nad käisid lõpuks samas koolis. Ma juba alguses lugedes mõtlesin, et nagunii koolikaaslased. Ja see, et Nella lõpuks ongi surnud, oli kohe alguses liiga selge. Vägagi läbinähtava plotiga teos. Soovitan siiralt kõigil, kel plaanis seda raamatut lugeda, laenutada hoopis Jay Asheri ''13 põhjust''. Põhimõte suht sarnane. Asheri oma aga muidugi palju-palju parem... Julgen oletada, et autorgi on seda lugenud, jah/ei? Inspiratsioon sellest on tuntav.
Kui Karroga jutuks tuli see raamat kuidagi, siis tuli välja, et autor on tema sõbranna sõbranna. Nojah, nagu ikka ma vahel muutun liiga uudishimulikuks, uurisin ka selle autori kohta siis. Leidsin mingi ta blogi ja mõned asjad, mida ma sealt lugesin, panid pead vangutama. Nagu ka blogis kirjutatud jutukesed, sarnaselt raamatule, sisaldasid kohti, kus autor üritas liiga palju kirjanik olla oli täielikuks kirsiks tordil postitus, kus lugupeetud kirjanikuhakatis A.Tuisk palus kõiki talle oma mõtteid ja ideid edastada, millest kirjutada võiks. Nagu päriselt või!? Mis kuradi kirjanik sa oled kui omal pea ei tööta ideede väljamõtlemisel ja sa palud oma lugejatel sulle ideid saata?... Ära kirjuta, kui ise midagi välja mõelda ei suuda.
Teost hindaks ilmselt 2 või 3 vääriliseks. Võib-olla ma 23-aastaselt olen ka liiga vana juba, et selliseid asju lugeda aga ma oletan, et inimesed, kes neid käsikirju loevad, on ilmselt minust vanemad.

3. E.L. James ''Viiskümmend tumedamat varjundit''
LK: 531
SISU: Ana läks Christiani juurest ära ja üritab tööl käia ja Christian tahab teda tagasi ja saab ka ja muu värk. Christian on armukade, Ana ülemus limpsab Ana peale keelt jne. Tüüpiline noh.
MINU ARVAMUS: Lollikindel lugemine täis naiivsust ja väga-väga klassikaline lovestory. Lihtsalt asja vürtsitavad seksistseenid, millega James täitis laial raamatuturul ühe tühja kohakese ära.

4. Mae Lender ''Ma nüüd lähen''
LK: 128
SISU: 16-aastaseks saamist ootav Elis jagab ühel peol aset hea sõbra Andresiga ja paar õhtut hiljem oma poisi Robiga. Juhtub nii, et ta jääb rasedaks ja lugu räägibki sellest, millised mõtted ühel lapseootel üheksandikul sellises olukorras pähe tulevad. Aga mõtteid on igasuguseid — pole näiteks sugugi selge, kumb poistest on lapse isa?! Kuidas teha uudis teatavaks sõbrantsidele, emale-isale, pedagoogidele koolimajas (tutvustus kopeeritud- https://lugemissoovitus.wordpress.com/2015/02/28/mae-lender-ma-nuud-lahen/)
MINU ARVAMUS: Üsna loll raamat minu meelest. Autor on vist elukogenud naine, kirjutamine noorele sihtrühmale on kuidagi läbinähtavalt punnitatud. Mõjus ebaloomulikult ja jättis emotsioonita. Seepärast pikalt ka ei kurda selle raamatukese üle. Ühe õhtu lugemine. Aeg, mida iial ei saa tagasi

5. E.L. James ''Fifty Shades of Grey as Told by Christian''
LK: 403
SISU: Põhimõtteliselt nagu esimene raamat, aga kõik siis Christiani POV-is. Tõmbasin selle omale netist ja lugesin siis rõõmsalt läpakast PDF-ina Oh mu vaesed silmakesed
MINU ARVAMUS: Mulle meeldivad mõned raamatud, kus on meespeategelase POV-is kirjutatud ja... nats emotsiooni ka ikka sisse topitud. Siin seda minu meelest isegi oli. Või oli lihtsalt asi originaalkeeles? Tekitab küsimuse, kas eesti keeles läheb emotsiooni kaduma? Hea meelega loeks teised kaks raamatutki Christiani POV'is läbi.

6. Syrie James & Ryan M. James ''Keelatud elu''
LK: 340
SISU: Claire kohtub mingis vapsee eliidikoolis esialgu pisut kahtlase Aleciga. Tüüp armub tsikki aga tegelikult on nende armastus keelatud, kuna Claire on midagi sellist, millega Alecil ei tohiks mingit pistmist ollagi.
MINU ARVAMUS: Kui laenutasin selle raamatu mõtlesin jälle, et omg, mingi ingliteema. Siiani on kõige parem ingliteema olnud Becca Fitzpatricku Hush Hush'i seeria (siiani tahaks, et sellest film tehtaks, aga Becca paneb näkku). Igatahes kõhklevalt siis mõtlesingi, et annan sellele raamatukesele võimaluse. Kui mulle miski ei meeldinud, siis see, kui pehmoks esialgu Alec oli kirjutatud. See megalt häiris. Muu oli kõik okei. Brian (Praepann-Brian - NP teemalised naljad... ) häiris ka, kuidagi liiga... girly boy. Claire'il oleks võinud Ericaga rohkem sõbrannahetki olla. Ilma selle Brianita. Muidu täitsa asjalik raamat, lõpp vajus ära.