MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Simona

Go down 
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Simona    1/2/2016, 22:40

Simona sisemus täitus soojusega kui ta vaatas seda õrna naeratust, mis naisterahva näole ilmus. Tema silmad olid pisarais ning neidis avastas, et ka tema omadki täituvad nendega. Väike nire voolas mööda vanema naisterahva põske alla, libisedes vaikselt piki põske alla ja jäädes rippuma alles nurgelisel lõual.
„Sa oled kaunis...” sosistas Simona vaikselt, tõstes oma käe ning libistades selle proua näole. Sügava hingetõmbega tõmbas ta pöidlaga üle tolle lõua, kuivatades pisara ära, kuid uued olid asemele tekkimas.
Tütarlaps ei peatanud seda nuttu. Ta teadis isegi, et proua Maclebrockil oli hea meel. Mis muidu oleks seletanud seda sära tema silmis? Seda armsat suud, mis oli kõverdunud naeratuses, paljastades kergelt kollakad, ent sellegi poolest hooldatud hambad. „Kui vaid teised näeksid sinu ilu...” jätkas Simona. Ta tõstis teise käe ning proua Maclebrock võpatas selle õrna puudutuse all, kuid need hallid silmad ei liikunud neidise rohelistelt iiristelt kuhu; ta oli justkui naelutatud nende võlusse, suutmata ennast mitte kuidagi liigutada.

Viimaks neidis eemaldus; ta vaatas toas ringi, silmitsedes huviga esemeid, mis olid kõik korralikult riiulitele asetatud. Üks vaas, mille mõlemal küljel oli kaks identset karbikest. Simona astus lähemale ja piilus sisse. Neis olid sinised pärlikesed, mis hämaras valguses mustadena tundusid. Tundes suuremat huvi, mis võis seal veel peituda, astus ta kapi juurde, kuhu proua Maclebrock oli pannud ilusad klaasnõud. See oli täpselt samamoodi nagu tema vanaema armastas kunagi teha. Ta ostis kristallpokaale, klaase ja pitse kokku, pani need kappi ning asus oma kogu täiendama kaunite valgete anumatega, mis meenutasid Simonale kõige enam uhkeid kujusid. Kust nad küll selliseid poode leidsid, seda ta ei teadnud, kuid see stiil - ”provence” meeldis talle väga. See oli delikaatne, kaunis ja õrn.

Täpselt nagu Simona ja proua Maclebrock.

Sellepärast vanem naisterahvas meeldiski tüdrukule. Neil oli nii palju ühist, nii palju millest rääkida! Juba lapsena oli Simona käinud kordades sellel vanemal proual külas. Millegipärast oli ta aga alati üksinda. Muidugi pilte seinal vaadates jõudis ta kiirele järeldusele, et naisel siiski on keegi: lapsed, lapselapsed, kauged sugulased, kelle fotosid ta oli tütarlapsele mõned aastad tagasi näidanud. Ent need olid aga unarusse vajunud. Nagu ka tema hea sõber siin.

Simona kõndis toas ringi nii, nagu teeks ta seda esimest korda. Ta kiikas uhkesse valgesse kaminasse, silmitsedes korraks puid, mis olid sinna nii korralikult sisse laotud, nagu oleks tegu hoopiski ette valmistatud reklaamiga. Siis pöördus ta laua juurde; seal seisid kaks tassi, mõlemad muidugi juba tühjaks joodud, ja nende kõrval oli kaunis valge teekann, kust aur välja liikus, hajudes seejärel nähtamatuna õhku. Laua keskel, nagu proua Maclebrockil juba aastate jooksul kombeks oli kujunenud, oli taldrik küpsiste ja kommidega. Simona sirutaski käe välja ja võttis ühe ¹okolaadikompveki ning heitis kiiruga pilgu toolil istuvale naisele. Tolle silmad jälgisid teda endiselt. Õlgu kehitades pistis ta kommi suhu ja mälus seda aeglaselt. Pisarad voolasid endiselt. See mõjus talle samamoodi; ta tundis ennast ebatavaliselt emotsionaalselt.

Siis liikus ta hääletul sammul diivani juurde, mis akna all seisis. Korraks kiikas Simona isegi välja. Tänavad olid pimedad ja inimtühjad. Terve piirkond oli kas juba sügavas unes või neil oli kodus piisavalt tegemist, et välja mitte tulla. Aga sellepärast talle meeldiski seal. Inimesed hoidsid alati omaette ning tulid oma kestast välja ainult siis, kui midagi hädasti vaja oli.

„Aeg on juba hiline...” lausus Simona vaikselt. Ta astus ukse juurde ning võttis oma seljakoti ning astus sellega tuppa tagasi. Tal oli proua Maclebrocki jaoks hea üllatus. Õilsa naeratuse saatel võttis ta välja väikese musta karbikese ning tegi selle lahti, silmitsedes suure põnevusega sisu. Jah, see peaks naisele kohe kindlasti meeldima!

„Tule, heida pikali.” Neid sõnu lausudes asetas Simona karbikese lauale ja suundus naise juurde. Too ei tahtnud kuidagi toolilt tõusta seega neidis pidi kasutama pisut jõudu, et vana naine püsti aidata. Ta juhatas proua ilusasti diivanile ning pani ta sinna pikali. „Ma teen su ilusaks. Need lilled, mida sa aias kasvatad, saavad lõpuks õilsa eesmärgi osaliseks. Ma luban sulle... Sa ei kahetse seda.”

Lõpuks Simona eemaldus, kuid naeratus ei olnud tema näolt kusagile kadunud. Ta vaatas lamavat naist kaalutlevalt.

Tema käed olid kinni seotud; köis ei hõõrunud tema randmeid, kuid sõlm oli piisavalt hea, et vastu pidada kui ta üritaks midagi rumalat teha.
Pisaraid voolas nüüd veelgi rohkem. Need libisesid juustesse ja imbusid sinna. „Ära nuta,” lohutas Simona teda, hääl lohutav ja vaikne. „Kõik saab korda, küll sa näed! Lihtsalt usalda mind!”

Nüüd suundus ta laua juurde ja võttis välja süstla ja silmitses vedelikku selle sees. Kontrollides, et süstal korralikult töötaks, pritsis ta osakese ainest välja ning astus rahulolevalt proua Maclebrocki suunas, kes üritas eemale tõmbuda, kuid diivanisein hoidis teda tungivalt paigal. „Ära karda,” sosistas Simona. „See ei tee valu. Ja ma pean oma lubadusest kinni.”

Vaikselt ja ettevaatlikult, täpselt nagu Thomas oli teda õpetanud, surus Simona nõela naise veeni ning surus sõrmega vastu süstalt. Ta vaatas hoolega, et kõik läheks soonde ning kui seal enam tilkagi järele ei jäänud, eemaldas ta viimaks nõela veenist ja võttis proua kõrval istet ning võttis tema kõrval istet. Simona silitas tema juukseid, pühkis pisarad näost ning kuulas tema hingamist, mis aegamisi aeglasemaks jäi kuni viimaks üldse lakkas. „Puhka nüüd...” sosistas tütarlaps peaaegu et hääletult ning sulges naise elutud silmad.

Seejärel asus ta oma lubadust täitma. Esimesena eemaldas ta köied, mis olid proua Maclebrocki käsi paigal hoidnud. Siis suundus ta toa teise otsa, kus ta teadis kadunukest oma kosmeetikat hoidvat, ning pöördus tagasi sületäis asjadega. Pool tundi kulutas ta selleks, et tema nägu kaunistada puudriga, värvida tema huuled punaseks ning maalida laud ilusates pruunides toonides. Eemale tõmbudes vaatas Simona oma tööd hindavalt. Jah, proua Macklebrockile sobis pruun kõige paremini, kuid need veripunased huuled! See värv võttis neidise lihtsalt hingetuks.

Järgmisena läks ta aeda. Nagu ka huulevärvi puhul, otsustas Simona punase kasuks. See ju tähendas uut algust ja ta oli kinkinud proua Maclebrockile võimaluse minna avastama seda, mida tema hing oli aastaid ihaldanud!

Kui ta tagasi pöördus, oli tema käte vahel kaunis kimp punaseid lilli. Need asetas ta hellalt naise valgete käte vahele ja vaatas siis eemalt pilti.

Kõik oli omas kohas. Proua Maclebrocki näol valitses harmoonia. Ta oli justkui sügavas unes, millest ta võis iga hetk ärgata. Ja selleks, et teda enam mitte segada, lülitas Simona kõik tuled välja, lahkus majast ning lukustas ukse. Võtme peitis ta vaasi alla, kus see reeglina kuulus, ning seejärel ta eemaldus, kadudes pimedasse tänavasse.

Ta oli oma lubadust pidanud.

Tänu temale oli nüüd proua Maclebrock ideaalsuse kehastus.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1722
Age : 24
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Simona    2/2/2016, 13:43

Lihtsalt.. What the fuck? 
Ma olen sõnatu. Kas ta nagu .. Tappis ta ära? Lihtsalt pow niisama. Muidugi kui arvestada, et ta vaatas pealt kuidas ta ema lämmatatakse siis.. Nooh, ei imesta. Aga nagu.. What the fuck? Very Happy 
Kust sul sellised ideed tulevad? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
Simona
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: