MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Kummitus (4 osa)

Go down 
AutorTeade
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Kummitus (4 osa)   8/2/2016, 23:02

Nonii.
Otsustasin proovida midagi uut ja natukene teistsugust kui varasemalt kirjutatud asjad. Mul on esimese kolme osa plaan olemas, nii et loodetavasti on ka lisa oodata juba lähimatel päevadel. (Tahan kutile tõestada, et ma ainult ei räägi muudkui kirjutamisest, vaid et kirjutan ka... algusega täna. Very Happy)
Ma ei tea, kui pikk see jutt tuleb. Kavatsen seda kirjutada nö soojenduseks, et uuesti lainele saada.
Loodan, et meeldib!

KUMMITUS

PROLOOG

MARIA

Istun toas oma diivanil ja loen oma käte vahel olevat raamatut nii suure innuga, et lehte keerates tahavad nad rebeneda. Loen Meg Caboti „Vahendaja“ sarja viimast ja kuuendat raamatut ning ma ühtaegu nii ootan kui ka kardan lõppu.

Selle sarja peategelane Susannah näeb kummitusi ja aitab neid teispoolsusesse. Ta toas aga oli üks kuum kummitus Jesse, kellesse ta ära armus. Ja ma ütlen „oli“, sest mul on tunne, et enam ta ei ole kummitus. Ma ei saa veel päris hästi aru, aga loodan.

Need raamatud olid nii totaalselt väärt seda, et ma julguse kokku võtsin ja ingliskeelseid raamatuid lugeda punnima hakkasin. Ma olen igavesti tänu võlgu oma parimale sõbrannale Kristile, kes mind selle raamatusarjaga tutvustas ja mulle oma raamatuid laenas. Kui vähegi võimalik, teeme kõiki asju koos. Ma olen kindel, et oleme elu lõpuni üksteisega nii lähedased kui praegu.

Ja enne kui ma arugi saan, olen ära lugenud viimase lehekülje ja mind valdab tühjus.

Mis edasi?

Võtan oma telefoni ja valin Kristi numbri. Ei lähe kahte kutsungit ka, kui ta vastu võtab ja elevil häälega torru karjub: „LÕPETASID?!“

Ja täpselt nii on kogu elu ja energia minus tagasi. Tõusen püsti ja kõnnin oma väikses toas hüplikul sammul edasi-tagasi. „JAAAA! Ja ma olen nii... nii... Nagu Suze’i isa... on läinud... ja Jesse! Omaigaad, Jesse on inimene! Ja nad nüüd nagusaavad päris paar olla ja kõike! See kõik on nii exciting!“

„Ma tean, eksole?! Sa ei kujuta ette, kui kaua ma olen tahtnud sinuga seda arutada. Ja ta on nagu kõige kenam ja huvitavam tegelane üldse.“ Kristi kõhkleb hetke ja siis sosistab: „Mul on tunne, et ta meeldib mulle isegi rohkem kui Michael Moscovitz.“

Michael Moscovitz on ühe sama autori teise sarja, „Printsessi päevikud“, üks tegelastest – ja selline unelm.

„Ah! Sul on õigus.“ Potsatan toanurgas olevasse kott-tooli ning sõrmitsen unelevalt oma heledaid juukseid. Nad on ainult õlgadeni. Aga nüüd, kus Susannah Simon on totaalselt mu uus eeskuju, kavatsen neid kasvatama hakata. „Huvitav, kas meie ka kunagi endale sellise mehe leiame?“

„Muidugi!“ on Kristi enesekindel. „Aga ma arvan, et me peaksime selle jaoks Hispaaniasse või Portugali minema.“

„Noh... jah, aga äkki suudab keegi siin Eestis ka meid ennast niimoodi tundma panna? Nagu... armastatult?“

„Sindis vaevalt,“ on Kristi skeptiline. „Aga võib-olla Pärnus... või Tallinnas. Pealegi oleme alles 13. Nii noorelt ei ole veel mõtet otsima hakata.“

Kratsin kukalt. Kristi võib vahel nii praktiline olla. Ühel hetkel on ta koos minuga millegi üle õhinas, siis ütleb surmtõsiselt midagi, mis unistustele piduri peale paneb. Kuid siiski... mulle meeldib unistada.

„Noh... kui me äkki nii 20 oleme?“ pakun välja. „20 tundub olevat piisavalt täiskasvanulik aeg. Ja siis on meil oma töö ka, ja poisi jaoks paras aeg.“

„Võib-olla... Aga ma tean, et ma saan arstiks ja kohtun enda tulevase abikaasaga residentuuris, nii et mul on sinnani veel aega. Nii kaua pean õppimisele keskenduma.“

Kristil on tema tulevikuplaanid kindlalt paigas. Kuigi mul on tema üle hea meel, ei meeldi mulle neid temaga palju arutada, sest mul endal pole veel õrna aimugi, mis minust saab. Otsustan teemat vahetada.

„Mis sa arvad, kas inimesed, kes kummitusi näevad ja neil teispoolsusesse minna aitavad, on päriselt ka olemas?“

Kristi mõtleb. „Ma ei tea... Tundub natukene hirmus, kui nad ongi olemas. Ja meie neid ei näe.“

„Aga mõtle, kui me neid siis näeksime hoopis! Ja saaksime neid aidata... ja see oleks nagu suht äge. Me oleksime erilised, kuna kõik inimesed neid ei näeks. ...ja asja saladuses hoidmine oleks vist ka päris keeruline,“ mõtisklen mina.

Aga tegelikult oleks Susannahi moodi olemine täitsa äge. Selline saladus annab sulle salapära ja kui sa teed midagi imelikku, siis on sellel hea põhjus (isegi kui teised seda ei tea). Mulle meeldib see mõte.

Kerge kahetsuspistena tunnen, et ma ei tahaks, et Kristi sellest teaks. Tahan, et see oleks vaid minu saladus. See oleks nii põnev!

„Okei. Kuule, mul sai matemaatika tehtud ja ema ütleb, et ma võin välja minna. Tahad ronikatele turnima minna näiteks? Saame seda edasi arutada,“ vahetab Kristi äkitselt jutu suunda.

„Jah! Teeme nii viie minuti pärast?“

„Davaiks.“

***

„Kristi on surnud.“ Neelatan. Mu hääl on nii vaikne.

„Kes?“ küsib Martin end ehmunult ringi pöörates.

„Kristi, kellele ma eile kirjutasin. Mu lapsepõlve parim sõbranna.“


Viimati muutis seda nasicc (27/2/2016, 21:25). Kokku muudetud 3 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 26
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   8/2/2016, 23:08

Deem...jooksen kohe filmi vaatama, aga libisesin su osast praegu noh nii hästi kiiresti üle ja ma tahan homme selle sisse siis päriselt minna ka. Tundub jälle midagi minujaoks olevat. :) Homme saad veidi pikema arvamuse. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   8/2/2016, 23:37

Jään siis ootama! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   11/2/2016, 19:27

KAOTUS

Lösutan oma ühikatoas voodil ja surfan internetis, tõlge unustatud. Ma olen viimasel ajal kooliga liiga laisaks muutunud. Armastus teeb seda vist sinuga. Ja isegi nüüd, kus Martin istub mu laua taga ja tegeleb vahelduseks enda lõputööga, ei suuda ma väga hästi keskenduda.

Nagu ta tunneks füüsiliselt, et teda vaatan, saadab Martin mulle üle õla kelmika naeratuse. „Kuule, õpi nüüd! Muidu me ei saa hiljem oma ühist vaba aega nautida.“

Noogutan ja pomisen vaikselt: „Varsti...“ ning pöördun naeratades oma sülearvuti poole tagasi. Niisiis, kuhu ma jäin... Ahjaa, Goodreads. Avastasin selle „online-raamaturiiuli“ mingil põhjusel alles paar kuud tagasi. Ma ei tea, kuidas see võimalik on – ma ju loen suhteliselt palju.

Otsustasin, et ammutan täna mälust natukene raamatuid, mida lugenud olen, et neile ka hindeid anda. Muidu näeb mu profiil üsna nukker välja: hinde on minult saanud vaid kolm viimasel kuul loetud raamatut.

Kodus olevale raamaturiiulile mõeldes meenub Meg Caboti „Vahendaja“ sari. Õnnelik, et saan korraga lausa kuuele raamatule tärne anda, otsin selle sarja raamatud üles. Ilma pikemalt mõtlemata annan nimekirjas seisvatele raamatutele järjest 5 tärni.

...kuni näen, et pärast kuuendat raamatut on nimistus veel midagi. Mu silmad lähevad suured ja süda hakkab kiiremini lööma – kas võib tõesti olla...? Võtan eraldi vahelehtedele lahti „Proposali“ ja „Remembrance’i“.

Nad on ilmunud just praegu, mõni nädal tagasi. Loen ahnelt nende raamatute sisukirjeldusi – kuidas Susannah ja Jesse hakkavad abielluma! – ja tunnen, kuidas kuskilt sügavalt kõhust alguse saav elevus- ja rõõmupall aina kasvavad ja kasvavad, kuni nad mu kehasse enam ära ei mahu ja minu suust valju kiljatusena väljuvad. „OOOMAIGAAAAD!“

Martin vaatab ehmunult minu poole. „Kõik korras?“

Noogutan innukalt. Hüppan püsti ja astun tema juurde, panen käed talle ümber ja lihtsalt kallistan teda kõvasti. Ta paneb muheledes käed minu omadele ja nõjatub minu vastu. „Noh, mis juhtus?“

„„Vahendaja“ sarjal on uus lühijutt ja uus raamat väljas! Juba peaaegu kuu aega ja mul polnud õrna aimugi!“ seletan õnnelikult. „See on üks raamatusari tüdrukust, kes näeb kummitusi ja ma ARMASTASIN seda väiksena. Ma lugesin neid nii palju kordi üle, et... Ja nad on juba väljas ja ma pole lugenud, Martin!“

Noormees naerab ja tõmbab mu endale sülle istuma. Mu selg on ebamugavalt vastu kõva lauaäärt ja me niheleme natukene, et mugavat asendit saada, kuid jääme siis teineteisele naeratades otsa vaatama.

Ma võin talle tavaliselt niimoodi ainiti otsa vaadata väga pikka aega. Me oleme koos olnud juba peaaegu aasta, ja mesinädalateperiood pole veel läbi. Mulle meeldib vaadata tema tumedaid ja elukogenenud silmi. Tal on ka ebaõiglaselt pikad ja paksud ripsmed – sellised looritavad ripsmed, mis meestele antakse niisama, aga naised peavad nende jaoks endale ripsmepikendusi-tihendusi panema. Kahjuks. Mulle meeldib endiselt tema tumedat juuksepahmakat sasida. Mulle meeldib see tunne, kui tema tugevad käed on mul ümber – nagu midagi halba ei saaks kunagi juhtuda; ja kui juhtubki, siis need käed kaitsevad mind, ja kõik saab korda.

Ta vaatab mind sellise heldinud pilguga, mis kõik mu sees sulama paneb. Ta reserveerib selle pilgu hetkedeks, kui ta leiab, et ma olen eriti nunnu. (Õnneks ma olen eriti nunnu päris tihti.)

„Kas see tähendab, et ülejäänud õhtu võime nii mina kui ka su tõlge sinust vaid und näha?“ küsib Martin lõbusalt.

Mõtlen selle üle järele. Ma arvan, et ei taha seda enne lugeda, kui olen Kristile sellest rääkinud. Siis saame võib-olla natukene asja arutada ja ehk saame ka oma sõprusele natukene särtsu juurde anda. Issand, ma isegi ei mäleta, millal ma temaga viimati rääkisin, talle isegi mõtlesin... Me teed on juba nii ammu lahku kasvanud.

„Nakaa.“ Raputan pead ning panen oma käed talle kaela ümber. „Ma kirjutan kiiresti Kristile ja annan talle sellest teada.“ Hammustan mõtlikult huulde. „Me pole juba... oma paar aastat vist rääkinud. Hea ettekääne, et teada saada, mis temaga toimub. Facebookis ei toimu ta ajajoonel mitte midagi.“

Martin noogutab, suudleb mind kiirelt suule, ning laseb mu sülest maha.

Hüppan tagasi voodile pikali ning avan Kristi vestlusakna. Kirjutan sinna elevusega kiire sõnumi: Hei! Pole ammu rääkinud – kuidas läheb? Avastasin, et „Vahendaja“ sarjal on kohe-kohe uus raamat otsa tulemas – Remembrance. Täiega äge! Meenutab vanu häid aegu.“

Vaatan hetke kriitilise pilguga oma teksti. Puine. Aga noh... küll tekst jooksma hakkab. Kunagi oli ju aeg, kus ma siiralt uskusin, et jääme elu lõpuni nii lähedasteks.

Märkan, et Kristi nime kõrvale ilmub roheline ring, mis näitab, et ta on Facebookis. Ehmatan järsku ära – mida ja kuidas ta vastab? ning virutan läpakakaane kinni. Sest kui ta kohe vastab, jääme lobisema, ja siis ma ei saa nii pea arvuti tagant tulema.

Ja Martin juba vaatab mind kelmika naeratusega...


***


Võpatan järgmisel hommikul äratuskella tirina peale ärkvele. Telefonis on mul veel see tobe asi, et ma pean matemaatikatehte enne ära lahendama, kui ta vait jääb. Kiristan hambaid ja lahendan siin. Kui telefon lõpuks vait jääb, hingan kergendunult välja, ning paned silmad hetkeks kinni.

Martin tugevdab oma haaret mu ümber ning ma sätin end uuesti mugavamalt tema kaissu. „Kas sa ikka tahad täna kooli minna?“ küsib ta väsinud häälel. Ta kuum hingeõhk kõditab nahka mu kuklal ja ma naeratan endamisi. „Jäta esimene loeng vahele.“

„Ma ei saa. Pealegi tuleb mu toanaaber esimese loengu ajaks tagasi, nii et me peame tunni pärast siin kõik viisakaks tegema.“ Vaatan meie põrandal vedelevaid riideid.

Ajan end püsti ja ringutan. Martin pomiseb midagi arusaamatut ja keerab end kõhuli. Ta kasutab seda hetke, et end sirutada – kahekesi üheinimesevoodis magada ei ole piknik. Ükskõik kui palju me üksteise lähedust ka ei naudi.

Vaatan telefonis oma Facebook Messengeri äpist, kas Kristi on vastanud. Ei ole. Endiselt vaatab mulle vastu „Nähtud 15:17“. Ta nägi mu teksti minut aega pärast selle kirjutamist, ja ei ole mulle siiamaani vastanud. See ajab mu nii närvi.

No las ta siis ignob mind.

Koristan põrandalt meie riided ära ja tõmban kiiruga T-särgi ja retuusid jalga. „Omletti?“ küsin noormehelt, kui juukseid krunni pannes köögi poole kõnnin.

„Olgu.“

Võtan telefoni kaasa ja panen endale kokkamise ajaks kõrvale Youtube’ist mingi suvalise Ted-talki käima. Me peame Martiniga riides ja ühikast enam-vähem väljas olema enne, kui mu toanaaber tagasi jõuab. Mu toanaabril pole Martini siinoleku vastu mitte midagi nii kaua, kui me madalat profiili hoiame.

Ja Martini enda toanaaber on kogu aeg olemas, mis teeb meie olukorra natukene frustreerivaks. Siiani pole aga kumbki meist söandanud kokkukolimise mõtet lauale panna.

Mu telefon vibreerib ning vaatan automaatselt selle poole. Video peale on ilmunud ikoon mu endise klassiõe Mareti pildiga. Ekraanile vupsanud teksstist jääb silma sõna „surnud“.

Käte värisedes võtan telefoni endale kätte ja avan minu ja Mareti vestluse.

Tsau. Ma pole kindel, kas sa juba tead, aga... tunnen kaasa. Sain just emalt teada, et Kristi suri eile ära. Vist enesetapp... Ma tean, et te gümnaasiumis enam ei suhelnud, aga sa peaksid teadma.

Vaatan ¹okis olles seda teksti. Me pole Maretiga nii ammu suhelnud, aga ta ema on meie endise kooli õppealajuhataja. Aga see ei tähenda... Igasuguseid lolle jutu ju räägib...

Ja Kristi oli alles eile Facebookis. Ta nägi mu kirja.

Ma... mis? Kas sa oled kindel? kirjutan närviajava aeglusega. Pean pidevalt tagasi minema ja kirjutatut parandama.

Jah. Ema sõbranna – see, kes kiirabis töötab – rääkis.

Panen telefoni köögilauale, keeran rahulikult panni alt tule ära, ja lähen enda tuppa. Martin on parasjagu minu poole seljaga ja tõmbab oma teksaseid jalga.

„Kristi on surnud.“ Neelatan. Mu hääl on nii vaikne.

„Kes?“ küsib Martin end ehmunult ringi pöörates.

„Kristi, kellele ma eile kirjutasin. Mu lapsepõlve parim sõbranna.“
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   12/2/2016, 20:18

Lugesin ka nüüd lõpuks mõttega läbi... OMG, OMG, admin loeb su juttu, eks ole Very Happy

Aga. Tead, ma hetkel ei jaga veel midagi. Aga eks lugu ju alles nii alguses ka. Pisut veider oli leida 1. peatüki lõpust sama, mis proloogi lõpus oli aga no ju peab olema. Kusjuures see eilne jutustamine FBs- nüüd lugedes ma lõin teatud seosed Very Happy Ilmselt tead, millele viitan Very Happy

Aga jah, kirjutad nagu Jumalanna ja midagi ette heita pole. Ootan uut :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   24/2/2016, 13:46

OMG ADMINN LOEB MU JUTTU!!! xD

No ma tahttsin proloogi lõppu intrigeerivamaks teha, aga oh well. Very Happy Ja aitäh! Very Happy

Mul tglt uus osa juba mitu päeva valmis ja ma lihtsalt ülespanemisega laisk. What is the matter with me?! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   24/2/2016, 14:05

Omg, eksole Very Happy

Megalaisk oled. See teeb mind megakurvaks.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   27/2/2016, 21:21

Awhhh. Very Happy

Aga saad kolm osa jutti praegu - kuidas see sind tundma paneb? Very Happy See, tuleb välja, on lühikeste osade jutt. Aga kusjuures... ma ei julge lubada praegu, et asi kiiremini/rohkem liikuma hakkab. Loodan, et see lugemise suhtes dealbreaker pole.
Võtan seda juttu kui oma teed kirjutamise juurde tagasi. Very Happy


HÜVASTIJÄTT?


Me tutvusime Kristiga lasteaias. Meie voodid olid kõrvuti ja uinaku tegemise asemel tegime üksteisele pidevalt nägusid. Ma ei mäleta enam täpset hetke, mil me sõpradeks saime, kuid nii kaugele kui ma mäletan, olime alati sõbrad olnud.
Olime...

Kuidagi küüniline tunne on siin paari teise Kristi ja minu endiste klassikaaslastega peielauas istuda. Sorgin kahvliga oma kartulit ja kuulan, kuidas minu kõrval istuvad tüdrukud temast räägivad. Ma polnud Kristiga korralikult rääkinud juba aastaid, kuna me juba põhikoolis lahku kasvasime.

Mu südames pitsitab ja mu silmad on paistes ja punased ja hooti tunnen ma sellist paanikat... ja ma ei tunne, et mul oleks õigus kaastundele. Mitte siis, kui ma vaatan peielaua keskele, kus istuvad tema vanemad ja vanavanemad ja tema poeg.

Vaatan klaasistunud ilmel seda väikest poissi, kes ei ole veel 2aastanegi. Ta nimi on Laur. Ja enne tänast hommikut mul polnud õrna aimugi, et Laur isegi eksisteerib.

„Laur...“

Vaatan ehmunult oma taldrikult üles, et näha, kes rääkis. Minust vasakult istub Maret, kes on ametis ühe naisega rääkimisega; minust paremal istub üks teine endine klassiõde, kes istub oma telefonis. Ja mängib sudokut.

Ruumis on vaikne jutusumin, aga keegi minu läheduses ei ole näoga, nagu nad oleksid selle väike poisi nime lausunud. Vaatan, kuidas Laur Kristi emale sülle ronib.

Ja ometigi ma kuulsin kedagi ta nime ütlemas. Kuulsin.

Mu keha kattub külma higiga ja ma lükkan tooli lauast eemale. Haaran oma koti ja praktiliselt torman tualettide poole, sest kardan, et hakkan oksele. Vaevu registreerides, et vetsus hetkel kedagi pole, viskun poti ette põlvili ja ootan, et tuleks okse, ja seejärel kergendus.

Aga järsku on see tunne möödas ja ma tahan jälle nutta. Vajun vastu seina istuma, tõmban põlved enda ligi, ning toetan neile oma pea.

Ma tean, et see ei ole ratsionaalne, aga ma tunnen süüd. Nagu oleks minu sõprus miski, mis oleks võinud Kristi elu päästa. Võtan värisevate kätega kotist telefoni ja helistan Martinile.

Ta võtab pärast esimest kutsungit vastu.

Oleme sekundi, kaks vait.

„Tsau...“ ütlen silmist pisaraid pühkides.

„Tsau.“ Martini hääles on kaastunnet.

„Räägi mulle midagi,“ palun teda.

„Mm... jah, kohe... eh...“ sõnab ta kiirustades, üritades samal ajal nii jututeemat mõelda, kui ka aega võita. „Mm... noh, ma siin olen viimased tund aega ühte arvutisse Windowsit installinud ja siis pikka nimekirja programme ka.“ Martin töötab arvutipoes tehnikuna. „Ja siis käisin just lõunal. Sõin pitsat. Otsustasin midagi uur proovida – tuli välja, et sellel olid ananassid peal. Väkk.“

Turtsatan, kuid vaid korraks.

Hingan pahinal sisse.

„Kallis...“ on Martini hääl tõsine. „Räägi minuga.“

Hammustan huulde ja langetan pea. „Kristi tappis ennast, Martin.“ Mu hääl murdub. „Tal on laps, pooleteiseaastane Laur. Ja mul polnud õrna aimugi – isegi mu vanemad ei ole seda maininud. Tal oli depressioon. Ta on sellega maadelnud juba põhikoolist saati. See on üks põhjustest... üks põhjustest, miks me lõpuks enam ei suhelnud. Ma ei jaksanud... ja siis tal oli Lauriga olnud see... see sünnitusjärgne depressioon, millest ta korralikult üle ei saanud... ja ta oli siin kolkas kinni ja lapsega ja meheta ja... ja mul polnud õrna aimugi!“ Mu hääl on selleks ajaks juba paras kriise.

Martin on teisel pool liini vaikne.

„Ja ma... ma oleksin pidanud temast nii palju rohkem hoolima. Ma vandusin kunagi, et mitte miski ei muuda seda, et me oleme üksteise parimad sõbrannad. Ja siis... ja siis ma lõpetasin temaga suhtlemine, sest nii oli MULLE kergem.“ Sõnad, nagu mu pisaradki, tulevad nüüd kiiresti. „Ja Maret rääkis mulle, et nii palju kui ta oma ema ja teiste käest kuulis, siis olevatki nii olnud, et Lauri isa on mingi mõttetu üheöösuhe, kes oli kohe kadunud. Ja ta töötas siin Maximas. Kuradi Maximas, Martin! Sest ta hinded olid gümnaasiumis nii halvad, et ta vaevu selle läbiski. Ja mul polnud õrna aimugi! Tulin õnnelikult Tartusse ülikooli ja isegi ei mõelnud tema peale. Ja kui ma talle kirjutasin ja ta mu kirja nägi, siis see oli üks viimaseid asju, mida ta nägi ja... ja ta ei vastanud mulle, Martin. Ma isegi ei mäleta, millal me viimati rääkisime. Veel vähem mäletan ma seda, millest me rääkisime... ja ma tunnen end nagu mõttetu, kasutu narts. Ja ma tahan midagi teha, et end paremini tunda, aga mida?! Ma tunnen nagu ma oleksin siin mingi sissetrügija. Mul ei ole siin õigust olla. Mul ei ole õigust end niimoodi tunda, ma... ma ei tea... Ma istun siin kuskil kohvikus vetsupõrandal ja nutan ja räägin sinuga ja Kristi on surnud ja ma isegi ei näinud teda, sest ta faking hüppas viienda korruse korterist pea ees alla või midagi ja mul on tunne, et see asi on julgem kui ükskõik mis, mida mina olen teinud... ja seal on ta poeg ja ma tahaks teda kallistada, aga... aga ma ei saa, saad sa aru?!“

Martin ohkab. „Maria... ma...“ Ma tean, et ta on vastikus olukorras. Ja ma vihkan end selle eest veel rohkem, et Martinit niimoodi tanki panen. Aga mu sees on see äng, see viha, see abitus... ja mul on see vaja välja saada ja... ja Martin on olemas ja ma armastan teda ja ma ei taha, et temaga kunagi midagi halba juhtuks ja... „Mine Lauri juurde ja võta ta sülle, korrakski... ja siis lahku. Ma saan siin ära rääkida ja sulle vastu tulla. Sa ei pea isegi bussiga tulema tagasi. Ma tulen autoga. Ma olen tunni aja pärast seal. Kas see sobib?“

Ohkan. „I guess...“ Ma tahan teda näha. Ma tahan, et ta mind hoiaks. Ma tahan, et ta ütleks mulle kõiksugu lohutavaid asju, mis ei pruugi olla tõsi, kuid praegusel hetkel nendest asjadest piisaks.

Panen kõne ära ning ajan end mõne hetke pärast püsti. Mu musta kleidi tagumik on natukene tolmune, kuid ma ei pööra sellele erilist tähelepanu. Pesen kraanikausis käed, viskan näkku külma vett (ripsmedu¹¹ on ammu kadunud) ja kuivatan paberrätikuga nägu.

Ma ei taha Kristi vanemate juurde minna ja Lauriga ühte hetke paluda. See tundub nii silmakirjalik. Kuid ma tean, et muidu ma rahu ei saa. Ja nii isekas olen ma küll.

„Okei, Maria... Okei.“

Lähen tagasi söögisaali ja otsejoones Kristi vanemate juurde. Laur on ta emal endiselt süles. Kristi ema vaatab minu poole ja ta näole ilmub naeratus. „Maria! Aitäh, et tulid! Sind pole ammu näinud... kuidas sul läheb?“

Vaatan teda hetke üllatunult. Kuidas ta saab minuga nii... tavaline? olla. Nii sõbralik? Ma vedasin ta tütart alt ja nüüd on ta surnud.

„Ma... jah, hästi,“ ütlen kiiresti. „Kas ma... kas ma tohiksin Lauri süles hoida?“

„Jah, muidugi,“ ütleb Kristi ema Lauri poole vaadates. „Tule, Laur... tead, kes see on?“ küsib ta näpuga minu poole näidates. „Maria. Sinu ema parim sõbranna.“

Selle peale käib mul jutt kõhust läbi, kuid ma ei tee teist nägugi. Ainult sirutan käed ette ja vaatan, kuidas Laur usaldavalt oma käed ka minu poole sirutab. Võtan ta endale sülle. Tal on Kristi silmad, nii palju saan ma aru. Ja võib-olla midagi tema suujoones? Ma ei ole kindel. Kõik võõrad lapsed näevad minu jaoks ühesugused välja.

Teen talle kalli ning sulgen hetkeks silmad. Palun vabandust, et su ema alt vedasin, ütlen talle mõttes. Palun vabandust.

„Noh, vaatame seda asja veel,“ ütleb Kristi hääl.

Mu silmad plõksatavad lahti ja ma pillan Lauri peaaegu maha.

Sest Kristi seisab minu kõrval.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   27/2/2016, 21:23

SEGADUS


Vaatan ehmunult oma sõbranna poole ega märka Lauri väänlemist ja hädalalinat, kuni Kristi ema ta minult käest võtab. Lasen poisist lahti, kuid ma ei suuda Kristi vaatamist jätta.

Ma olen segaduses. Ma ei tea, mida teha.

Ta seisab siin, minu kõrval. Ta kannab lihtsat musta kleiti – kujutan ette, et see seljas lebab ta ka oma kirstus. Ta blondid juuksed on lühikesed ja salkus, huulil põlglik irve. Tema silmaalused on kottis ja lillad, ning pilk üllatavalt tühi.

Kogu mu keha on kui paigale naelutatud, ükski lihas ei liigu. Tunnen oma rinnus ebameeldivat survet – keegi oleks mulle nagu peale istunud. Kattun külma higiga.

Ma olen hirmunud.

„Maria? Kas kõik on korras?“ tungib Kristi ema hääl vilisevast vaikusest läbi.

Vaatan aeglaselt tema poole: kuidas tema silmad on mulle naelutatud, kuidas Laur samamoodi mind vaatab – kuigi ehk natukene ükskõiksemalt. Selle naise surnud tütar seisab meie kõrval ja ta ei näe seda.

„Sa oleksid nagu kummitust näinud.“

Sa ei kujuta ettegi, mõtlen kibedalt, ja sätin oma kotti endale kindlamalt õlgadele. „Jah... jah.“ Mu keel naksab vastu suulage. „Aga ma pean nüüd minema. Oli... kõike head.“ Kiirustan eemale nii ruttu, kui minu tudisevad jalad võtavad.

„Kas sa arvad, et nii lihtsalt saadki minust lahti?“ ei jäta Kristi mind rahule. Üritan teda eirata, mis iganes ta siis ka on. Ilmutus? Kummitus? Hallutsinatsioon? Mõtted mu peas keerlevad meeletul kiirusel ja ma tahan vaid seda, et nad lõppeks. Et ma midagi tähele ei paneks, et ma midagi tähele panema ei peaks.

Õues sajab. Toetun vastu majaseina – nii, et katus mind enamuse vihma eest varjaks – ja võtan värisevate kätega kotist telefoni välja. Minu kõnest Martinile on möödunud 20 minutit. Tähendab, et 40 minutit veel. Ja seda tingimusel, et Martinil läheb kõik plaanipäraselt ja ei ole viivitusi.

Näen silmanurgast, kuidas Kristi minu kõrval end vastu maja toetab. Eikusagilt on tema kätte sattunud suits, mille ta rahulikult oma suuni viib. Vaatan mingisugusest kompulsioonist seda, kuidas ta aeglaselt suitsu sisse hingab, ja siis selle pilvedena välja laseb.

Ma vajan ka suitsu. Ma nii vajan suitsu. Ma olen pühapäevasuitsetaja. Ma isegi ei mäleta, millal viimati suitsu tegin, kuid praegu tunnen, et sooviksin korraga terve paki ära teha.

„Kuidas see tunne siis on? Uhke linnapreili. Kutt kihutab autoga järgi sulle – teeks su heaks kõike, eh? Ja siin sa oled. Minu matustel oma viisakas kleidis ja meigitud näoga. Ja minu keha...“ Kristi ohkab dramaatiliselt ja võtab hetke, et veel üks mahv teha. „Ja minu keha on paari meetri sügavusel mulla all, täiesti sodiks.“ Kristi naerab. „Kes oleks seda arvanud, et minul, Kristil, on julgust midagi sellist teha. Otse alla. Viuhh!“ Ta imiteerib oma käega liugu. „Nii kiire. Nii valutu. Kael läks kohe prõksti katki, nagu ma kuulsin.“

Ma ei suuda seda enam rohkem kuulata, mis iganes see siis ka on. Ei suuda, ei suuda! Võtan oma kotist kõrvaklapid ja panen need telefonile külge. Klapid peas ja heli põhjas ma enam Kristit ei kuule, kuigi ma näen teda rääkimas, ¾estikuleerimas.

Panen silmad kinni, kuid see ei eemalda tunnet, et ta on siin samas, kohe minu kõrval. Tean, et see on natukene alusetu kartus, kuid pelgan, et ta võib mind puudutada – kas kummitused saavad sind puudutada?

„Vahendaja“ sarja kummitused saavad.

Lasen end aeglaselt mööda majaseina alla ning panen käed ümber oma põlvede. Toetan ka oma pea põlvede peale, justkui teeks see mind väiksemaks. Siis hakkan ma aga kartma, et ta teeb midagi mu kaelale, ning panen oma käed kaitsvalt kuklale. Ma praktiliselt istun maas, keset märtsikuud, ja mu kott on samuti veeloigus, kuid ma ei hooli.

Martin tuleb, Martin tuleb, Martin tuleb... Korrutan endale seda mantrat üha uuesti. See ei lohuta palju, kuid nanab midagi teha. Annab millelegi keskenduda.

Kuid ühtäkki tunnen oma õlal kellegi kätt ja enne kui ma arugi saan, hakkan ma rapsima ja karjuma. Karjun nii kõvasti kui suudan, kuid ühele käele järgneb teine, ja siis on keegi mu enda vastu tõmmanud. Ja ükskõik kui palju ma ei rapsi, ta ei lase minust lahti.

Jätan võitlemise.

„Ssssshh, Maria... sssshhh. See olen mina. Kõik on korras, kõik on korras.“

Martini rahustav hääl liigub mööda mu keha allapoole ja lõdvestab ükshaaval kõik jäsemed, millesse ta jõuab. Mähin oma käed talle ümber ning kallistan kõvasti. Alles mõne hetke pärast julgen avada oma silmad.

Kristit ei ole. Ta on läinud.

Hakkan kergendusest nutma.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   27/2/2016, 21:24

OTSUS


„Tule... lähme istume autosse ja siis räägid mulle, mis juhtus, okei?“

Noogutan sõnatult ning jookseme käsikäes läbi saju tema autoni. See on oma kümme aastat vana Mitsubishi, ning selles on vana auto lõhn – eriti kui väljas on rõske. See tekitab mus korraks okserefleksi, kuid surun selle alla.

Panen oma koti tagaistmele ja kummardun ettepoole. Toetan oma küünarnukid põlvedele, pea kätele, ja hingan paar korda sügavalt sisse. Martin istub vaikides juhiistmel ja ootab.

„Aitäh, et sa tulid,“ ütlen pead tõstmata.

„Mhm...“ Ta kõlab murelikult.

„Ma lihtsalt...“ Peatun. Ma pole kindel, mida öelda. Ma ei ole ju veel isegi kindel, mida mõelda. „Anna mulle hetk.“

Panen käed kuklale ning keskendun hingamisele. Tahan oma pea korda saada. Tahan rahulikult mõelda.

Me tutvusime Martiniga aasta tagasi. Olime enne seda üksteist mitu korda näinud, ja nagu hiljem välja tuli, ka üksteist tükk aega kaugelt imetlenud, kuid mitte rääkinud. Me käisime – ja tegelikult siiani käime – koos ühes kohas jõusaalis.

Ma olin MyFitnessis üks nendest, kes uueaastalubadusena end trenni vedasid. Alguses oskasin vaid joosta, vahel ka rattal sõtkuda. Rühmatreeningutesse ma minna ei mallanud, sest need tundusid nii kitsale ringkonnale sobivat – peenikesed ilusad tüdrukud. Mitte et ma ise oleksin paks ja kole, kuid tajusin nende rühmatreeningutüdrukute ümber alati mingisugust halot. Ma arvasin, et ma ei ole nende kõrval piisavalt hea.

Seega, kui jooksmine oli lõpuks ära tüütanud ja hakkas tunduma üha suurema ajaraiskamisena, suundusin lõpuks jõusaalipoole peale. Klubis edasi-tagasi liikudes olin Martinit varemgi märganud – ja just seal, kangide juures – kuid polnud talle suuremat tähelepanu pööranud.

Tundus aga, et meil on sarnane päevakava, ja sattusime päris tihti samal ajal trenni tegema. Temast sai üks nendest nägudest, mille sa igal pool ära tunneksid, mis sest, et pole temaga kordagi rääkinud. Vaatasin teda tihti vargsi silmanurgast, et saada nippe, kuidas midagi teha.

Ja ühel päeval ta siis tuligi lõpuks minu juurde ja pakkus mulle kükkide tegemisel abi. Seletas selja sirgelthoidmise tähtsusest (mis oli teda juba tükk aega kõrvalt ahastama pannud) ja kutsus mind pärast trenni kohvile.

Kohendasin oma asendit, ja kui olin punastamise lõpetanud, nõustusin ka kohviga.

Ja siin me nüüd oleme.

Me oleme algusest peale teineteist kõiges toetanud ja see on asi, mida meie suhte juures ka üheks kõige paremaks asjaks pean. See hoiab meie suhte tugevana. Kuid sellegipoolest leian end kõhklemast.

Mis siis, kui ta mind ei usu? Mis siis, kui ta nõuab, et ma sellest kellegi teisega räägiksin?

Ma tahan enne ise asjast sotti saada, kui asja suure kella juurde panen.

Ja pealegi... minu peas on hakanud kuju võtma mõte, võib-olla ka arusaamine, mida Kristi nägemine tähendab. Sest kui ma nüüd järgi mõtlen, siis see ei ole nii ootamatu. Ma lihtsalt ei olnud tema nägemiseks valmis.

Ma olen väiksest peale lugenud kõike, mida vähegi kätte olen saanud. Loetud lugude hulgas on nii muinasjutte kui ka fantaasiat; lugusid lohedest ja nõidadest ja rääkivatest loomadest. Ja nende hulgas on ka lugu tüdrukust, kes näeb kummitusi.

Ma olen avatud mõtlemisega inimene. Kuigi ma tõmban joone rääkivatesse loomadesse uskumisesse, siis olen ma alati uskunud, et on olemas teatud moodi võlukunst. Ma usun, et selgeltnägijad – vähemalt osad nendest – teavad, mida teevad. Ma usun deemonite väljaajamisse.

Ja miks ei peaks ma uskuma kummitustesse?

Mida rohkem ma mõtlen, seda kindlam ma olen: Kristi lahkus sellest elust nii vägivaldselt, nii äkitselt, et mul on vaja teda aidata. Mul on vaja aidata tal lahtised otsad siduda – kasvõi Lauriga. Ja siis saab ta edasi minna.

„Lõpuks ometi!“ karjatab Kristi tagaistmel rõõmsalt. Ajan oma selja sirgu ning vaatan tahavaatepeeglisse. Seal ta istubki, näol rahulolev naeratus. „Mu eesmärk polnud sind ehmatada, kuigi noh... sa kindlasti kujutad ette, kui kibestunud ma olin, nii et ma ei suutnud vastu panna. Kuid ma kahetsen oma rutakat otsust.“ Kristi vaatab endale sülla, kus ta oma käsi murrab. „Ma tahan uuesti elada. Ja ma arvan, et tean, kuidas seda teha. Mul on lihtsalt vaja ühte keha.“

Neelatan.

Meil on Kristiga ees üks väga pikk jutuajamine.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   27/2/2016, 22:15

Nonii, sa ikka kirjutad nii tõetruult, nii hea on lugeda. Mitu uut osa mitme uue NP osa eest, fair deal! Very Happy (nii on mu uus parasiitsõna vist...)

Kusjuures viimases osas see, ''mul on keha vaja'' tuletas mulle meelde mu oma jutu, kus ka nats sarnane teema oli, et kutt oli võtnud liiklusõnnetuse hetkel ühe keha endale ja ta eks ei saanud nii vms. Ma ise ka täpselt ei mäleta enam Very Happy ''Habras'' oli vist see lugu Very Happy

Aga mhm, põnev on Very Happy Ma omaette juba panustan sellele, et Martinile võib äkki mingi hetk tupsutadaa teha? Või siis ohverdab Maria end suurest süütundest ja on ise edasi kummitus ja vaatab kuidas Martin+Kristi+Laur kolmekesi koos elavad või siis kuidas Martin mingi uue t¹ikiga elab ja Kristi... Oot. Ei. Kristi äkki lihtsab võab kuidagi Maria keha üle ja siis kuidagi... Et lõpuks on Martin ikka koos Mariaga, keha on Maria oma, kuid vaim on Kristi... :S

Ja on jah harjumatult lühikesed osad sinu kohta. Vähemalt kvaliteedist punnis Very Happy Aga kui plot liigub nii, pole sellest ju midagi...

Jään uusi osasid ootama. Take your time :)

Ja EDIT: OMG-OMFG, admin loeb ikka veel su juttu!!! I love you

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   28/2/2016, 10:38

Ehhee - ja nii tore oli lugeda sellist pikka toredat kommentaari! Very Happy

Ma pole ikka veel "Habrast" lugenud... kunagi isegi saatsid faili, ma mäletan... Aga see vist kaduma läinud. *kontrollib* Eip, olemas. Aga kõige lõpus on sinu poolt tekst, et see on tegelikult veel pooleli. Very Happy Aga 72,000 sõna! Very Happy

Mulle nii meeldib neid kõiksugu teooriaid lugeda ja enda peas valmismõelduga võrrelda! Very Happy Kuid kas sulle Martin ei meeldi mingil põhjusel? Very Happy

Mina ootan sinu uusi osasid ka. *põrnitseb* Aga okei, I will take your time and you will take your time... and so on. Very Happy

Ja JEEEEEEE! Eniselt loeb admin mu juttu!!!! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   28/2/2016, 19:23

Oeh, ega kui sa ei loe, pole ka suur kaotus Very Happy

Mulle endale meeldib ja teiste teooriaid lugeda Very Happy Hetkel nagu NPs ei julge keegi väga oma teooriaid välja pakkuda aga nii põnev oleks.

Martin on jumalast okei. Pigem Kristi jätab ebameeldiva mulje.

I will take your time? Very Happy Khm. Error.

Aga ajjjeeeaah, admin kommenteeris su juttu. Proosit.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   29/2/2016, 09:49

Error jahh. Very Happy
Proosit. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Kummitus (4 osa)   

Tagasi üles Go down
 
Kummitus (4 osa)
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Nasiccu looming-
Hüppa: