MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 2018

Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2
AutorTeade
MyMystery
Fanaatik
avatar

Female Postituste arv : 1118
Age : 22
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2018   29/8/2018, 22:11

KAKSKÜMMEND KUUS
Inglite torn

Autor: Philip Pullman
Lehekülgi: 269
Kokku: 8493
Sisu: Will on 12-aastane. Ta on äsja tapnud inimese. Tal pole kelleltki abi loota, ta on põgenemisteel, kindla kavatsusega leida tõde oma isa kadumise asjaolude kohta. Siis astub Will läbi universumite vahelise avause teise maailma ja leiab endale kaaslase – väikese kummalise metsiku tüdruku Lyra, keda lugeja tunneb triloogia esimesest raamatust. Lyral nagu Willilgi on eesmärk, mille ta on nõuks võtnud iga hinna eest saavutada. Cittàgazze maailm on kõhedusttekitav ja kummaline paik. Sealsetel tänavatel varitsevad viirastused, kes täiskasvanute hingi söövad, taevast aga kostab inglite tiivalööke. Ja salapärane Inglite torn varjab Cittàgazze kõige suuremat saladust – instrumenti, mille kättesaamiseks inimesed paljudest maailmadest on valmis tapma.
Arvamus: Igati vääriline järg esimesele raamatule. Jutt kulges hoogsalt, kirjeldused olid ilusad, aga enamasti pidin ma selle poolvägisi kätte võtma, nii et liiga sõltuvusttekitav see ei olnud.
Mulle Willi tegelaskuju täiesti meeldib ja see, et teine raamat suures osas tema perspektiivist kirjutatud on, on väga tervitatav vaheldus. Mitte, et mul midagi Lyra vastu oleks, ta on oma jonnakuse, visaduse ja vaprusega täpselt selline, nagu üks raamatu peakangelanna olema peaks ja Will on tegelikult põhimõtteliselt nagu tema meesversioon, aga Willi mängu toomine võimaldas kogu loosse veel rohkem fantaasiat sisse tuua ja seda üleüldiselt veelgi rikastada.
Lasteraamatu kohta on tegu kuidagi üllatavalt brutaalse teosega; ma poleks osanud karta, et Pullmanile nii väga oma tegelasi tappa meeldib, kohe ei julgegi järgmist osa kätte võtta.
Ma unustasin varem mainida, et mulle tegelikult meeldib see fantaasia ja teaduse kerge segamine, annab kogu loole palju juurde, kuigi ma muidugi ei tea, kui põnevaks ma seda lapsena pidanud oleksin. Very Happy
Punktid: 8/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Fanaatik
avatar

Female Postituste arv : 1118
Age : 22
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2018   5/10/2018, 23:25

KAKSKÜMMEND SEITSE
Vaigust kiiker

Autor: Philip Pullman
Lehekülgi: 453
Kokku: 8946
Sisu: Triloogia „Tema tumedad ained“ viimases raamatus „Vaigust kiiker“ valmistuvad maailmad otsustavaks heitluseks ja ennustuste järgi on Lyral selles oluline roll.
Lord Asriel plaanib suurt sõjakäiku taevase Käskija ja tema asevalitseja Metatroni vastu. Inimestele tulevad appi tillukesed gallivespialased ja taevast lahkunud mässulised inglid. Seiklushimuline Lyra on jõudmas murdeikka ning peab üle elama suuri muutusi nii iseendas kui ka ümbritsevates maailmades.
Kõige raskemaks kujuneb Lyra ja Willi teekond Surnute maailma, et leida Lyra lapsepõlvesõber Roger.
Arvamus: Tuleb tunnistada, et selle osa lugemine oli üsna märkimisväärses osas poolkohustuslik, võib- olla oli viga minus, aga see tundus olevat kuidagi nõrgem kui eelmised kaks. Kõigepealt oli sellest vaprast, visast ja jonnakast Lyrast saanud selline hale vari Willi kõrval, kelle autor oli uueks peategelaseks teinud. Lisaks need uued tegelased, eesotsas muidugi mulefadega -kes, tõsi, olid küll väga andekalt ja loominguliselt loodud- aga samas nii pagana igavad ja muidugi ka isa Gomez, kes samuti tundus olevat lihtsalt üks mõttetu ja tuhm sisutäide.
Mis mulle tohutult veider tundus, oli see, et seal lõpus ei toimunud mingit suurt ,,võitlust'' ja kõik probleemid, mis esimestes osades olid väga suureks puhutud, lahendati siin nagu muuseas ära. Kõigepealt muidugi see lord Asrieli suure kuningriigi ülesehitamine ja armee kogumine mingi ,,võimsa'' sõja jaoks päädis ainult paari lehekülje pikkuse lahingukirjeldusega. Kuigi ma ei ole absoluutselt sellist tüüpi inimene, kes naudib pikki, üksikasjalike ja äärmiselt ülevaatlike lahingustseene, häiris see mind üsna korralikult. Ma ei oska seda kuidagi paremini sõnadesse panna, aga üleüldiselt tundus kogu see lõpplahendus väga hektiline, et kõik tegid nagu omi asju ja üldse kokku ei puutunud ega ei teadnud ka, millega teised osapooled tegelesid, ja nagu mina aru sain, siis Lyrat ei huvitanudki, mis tema vanematest sai. Lisaks kogu see teema teaduse ja kiriku vahelisest võimuvõitlusest, millele esimestes osades üsna suurt rõhku pandi, leidis siin kuidagi nagu väga muuseas mainimist ja ei omanud absoluutselt mingit erilist tähtsust.
Spoiler:
 
Kuna see sari on aga kriitikute poolt pigem häid hinnanguid saanud, mitmetes klassikaliste ja lugemist väärivate raamatute nimekirjas välja toodud ja nii mõnegi maineka auhinna võitnud, saan ma oma vaimustuse mittetekkimises süüdistada ainult iseenda rumalust ja võimetust mõista neid ,,sügavamaid'' tasandeid, mida see raamat ilmselt puudutama pidi.  
Punktid: 6/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
2018
Tagasi üles 
Lehekülg 2, lehekülgi kokku 2Mine lehele : Previous  1, 2

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Võistlused :: Enim loetud raamatuid aastas :: MyMystery-
Hüppa: