MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Me jääme ellu

Go down 
AutorTeade
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 167
Age : 18
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Me jääme ellu   31/8/2018, 23:42

„Natalia Purde? Katariina ja Erik Purde tütar? On mul õigus?“ Noogutan. See on ainus, mida hetkel teha suudan. Tõmban ümbermässitud pleedi endale veel tihedamalt lähemale ja tunnen pisaraid mööda põski alla voolamas. Minu ees valitseb kohutav vaatepilt. Umbes kahekümne meetri ulatuses märkan ma kahte lömmis sõiduautot ja peaaegu et veatut veokit. Metsa seest paistab kolmas sõiduautovrakk. Sellest on järel ainult pilpad. Vaid pool tundi tagasi olin ma selles samas autos.

„Kas sa palun saaksid meile rääkida absoluutselt kõigest, mida sa mäletad? Mis juhtus vahetult enne õnnetust? Kas sa nägid midagi?“ Politseiriietuses naine minu ees ei ole oma küsimustes väga diskreetne. Kõige meeldetuletamine teeb mulle hetkel ainult haiget.

„Ma ei tea,“ pomisen kerge nuuksatuse saatel oma nina alla ja jälgin, kuidas metsaäärsest autost kaks elutut kogu välja tõmmatakse. Ema. Ja siis isa. Elu on ebaaus ja, kui Jumal eksisteerib, siis on ka tema ebaaus. Samal ajal, kui mina pääsesin peaaegu et vigastusteta, maksid mu vanemad oma eludega. „Kuhu nad viiakse?“

„Esmalt lahkamisele,“ vastab ametnik oma märkmikusse midagi kritseldades ja siis jälle mulle otsa vaadates.

„Sa ei pea kohe rääkima. Tule nädala jooksul jaoskonda ja räägime siis. Kaotusega on raske toime tulla ja ma mõistan, et sa ei ole hetkel valmis. Kas sul on koht, kuhu minna? Kuna sa oled veel mõned kuud 17, peame me kahjuks vastasel juhul su lastekodusse viima.“ Ma ei taha lastekodusse. Ma tahan oma koju. Oma päriskoju. Ma tahan oma ema, isa. Rokit. Ma tahan lihtsalt koju.

Ma ei taha neile valetada. Mu vanemad õpetasid mulle, et politseinikele ei tohi mitte kunagi valesid rääkida ja ma tean seda, aga ma pean.

„Ma pean vetsu minema.“ Ohvitser Põld kehitab vaid õlgu ja näitab näpuga metsa poole. Tõusen püsti, asetan pleedi kiirabiautosse ja kõnnin võsa poole. Keegi ei vaata, keegi ei uuri. Kõigil on üsna ükskõik. Märkan, kuidas üks politseinikest korra pilgu minu poole heidab ja teesklen siis, et otsin kohta, kuhu häda teha. Ta keerab end taas ümber. Kaalun peas oma võimalusi. See tundub olevat kõige mõistlikum neist kõigist. Ja siis ma jooksen. Ma lippan nagu gasell mööda maanteeäärt, kordagi peatumata. Ma olen tulvil adrenaliini ja see kannustab mind edasi minema. Nad pole minu kadumist veel märganud, sest keegi ei jälita mind.

Ma olen üsna kaugele jõudnud, kui eemalt autosid ja sireene kuulen, aga otsustan siiski edasi kõndida. Ükski sõidukitest ei ole veel minu poole sõitmist alustanud. Ilmselt arvavad nad, et silkasin metsa. Nad ei mõistagi mind siitsamast maanteelt otsida.

Võtan taskust telefoni, et kella vaadata ja otsustan siis SIM-kaardi kus seda ja teist heita. See lebab nüüd rahus rohus ja keegi ei saa minu telefoni positsioneerida. Kell on 1:26, kui jõuan teeviitade juurde, mis mind lahkelt Tallinnani juhatavad. Ainult viis kilomeetrit veel.

Kell 2:13 seisan ma „Tere tulemast Tallinnasse!“ sildi all ning naeratan võidukalt. Ma tegin selle ära. Mind tabab eufooria. Ma naeran. Valju häälega. Ma lõkerdan lausa südamest, kuni mulle meenub põhjus, miks ma seal seisma pean. Miks ma ei saa olla oma voodis ja rahulikult omaenda linade vahel põõnata. Naerust saab sujuvalt nutt. Kümned ja kümned pisarad voolavad mööda mu põski alla ning vajun kellegi aia äärde nuuksudes istuma. Kallistan oma põlvesid ja nutan. Ma ei tea mitu tundi möödunud on, kui kellegi köhatust kuulen.

„Preili? Kas kõik on korras?“ See on mees. Ma ei reageeri. Kallistan oma jalgu veel kõvemini kui enne ja tihun nuuksuda. Tunnen, kuidas see keegi mu kõrvale kükitab ja seejärel oma käe mu käsivarrele asetab.

„Kas te räägite vene keelt? Ma ei oska vene keelt,“ lausub ta kohmetult. Mul hakkab temast natukene kahju, aga otsustan siiski paigale jääda.

„Ma ei tea, mis juhtus, aga ehk tahate sellest rääkida? Mul on tööni veel pisut aega. Preili, ma arvan, et teil ei ole hea mõte siin istuda. Kunagi ei või teada, milliseid inimesi siin käib. Palun, rääkige minuga!“ Ta tundub mures olevat. Rohkem mures kui need politseinikud, kes minu eest õnnetusejärgselt hoolt pidid kandma.

Tõstan aeglaselt oma pea ja näen läbi ülespaistetanud silmade keskmisest väga palju kenamat meest. Ta tundub olevat maksimaalselt 30 ning kannab tumesinist ülikonda. Ta on oma nahast portfelli enda kõrvale asfaldile asetanud. Noormehe pilgus paistab mure.

„Tere,“ lausub ta sõbralikult naeratades ja ulatab mulle oma käe. Pühin käeseljaga oma silmadest pisaraid ja ulatan oma teise kämbla talle tervituseks. Ta käed on karedad, aga samas ka pehmed.

„Tere,“ pomisen vaikselt ning loodan, et ta kuuleb seda, sest nutust kare kurk ei luba mul kõvemini rääkida. Mees mu ees tõstab oma portfelli pisut eemale ning istub seejärel minu kõrvale vastu aeda. Teda ei paista morjendavatki tõsiasi, et kallina näiv ülikond mustaks võib saada.

„Mis juhtus? Sa ei pea kartma, ma ei räägi kellelegi.“ Silmitsen teda põhjalikumalt ja märkan siis, et üks tema silm on roheline ja teine sinine. Ta on ilus.

„Mu vanemad on surnud,“ teatan ülima otsekohesusega ning tunnen, kuidas pisarad juba miljonendat korda taas voolama hakkavad. Noormees kohkub ja sõbralikkus tema silmis asendub haletsuse ja sümpaatiaga. „Nad surid täna öösel. Me olime autoõnnetuses.“

„Kolm sõiduautot ja veok? Kaks surnut, kolm raskelt vigastatud ja üks vigastusteta pääsenu? Sina? Sina oled see, kes pääses vigastusteta? Nad otsivad sind taga.“ Tundub, et teade öisest õnnetusest on oma tee meediasse leidnud. Ma ei püüagi tema eest salata, et see mina olen. Ma loodan ainult, et ta mind üles ei anna.

Köhatan. Tahaksin talle kõigest rääkida, aga miski minu sees ei luba. Ma tean, et saan teda usaldada, ta ei tundu keegi, keda kartma peaks, aga sellegipoolest hoiatab hääl minu peas, et see võib ohtlik olla. Ta ei pruugi olla see, kelleks ma teda pean.

„Mis su nimi on?“ küsin oma särgiäärt kortsutades. Tema vist minu oma teab, oleks aus, kui ka mina tema oma teaksin.

„Oi, vabandust, ma oleksin vist sellest pidanud alustamagi. Mina olen Kaur, meeldiv tutvuda! Sina oled vist Natalia, kui ma õigesti mäletan?“ Noogutan ning püüan oma näole naeratuse manada. Ma vist ei tahaks enam Natalia olla.

Me istume pisut aega vaikuses, kui Kaur püsti tõuseb ja seejärel mulle oma käe ulatab. Vaatan küsivalt talle otsa ja kortsutan kulmu. „Tule, ma viin su kuskile. Sa ei saa ju siia külmetama jääda, eks? Nad vist telekas ütlesid, et sa oled 17 ja peaksid lastekodusse minema? Kas ma viin su sinna?“

Olen juba peaaegu talle oma kätt andmas, kui ta lastekodu mainib. Ma ei taha sinna, ma olen kuulnud, milline elu seal on. Ma ei suudaks, isegi, kui see kestaks vaid paar kuud. Raputan pead ja tundub, et Kaur mõistab, sest hetke pärast aitab ta mu püsti. Pühin ennast tänavatolmust puhtaks ja jään tema sõnu ootama.

„Selge, ma mõistan. See vist ongi põhjus, miks sa ära jooksid. Ma ei tea. Sul ei ole sugulasi? Kedagi, kelle juurde minna? Vanaemad-vanaisad, tädid-onud?“ Ma ei tea, miks ta nii palju aega minu peale kulutab, kui ta ilmselgelt on juba ammu tööle hilinenud. Kell tundub üsna palju olevat, sest märkamatult on teele lisandunud kümneid ja kümneid autosid. Bussidki sõidavad.

„Mul ei ole kedagi teist. Ainult ema ja isa. Ja Roki,“ vastan vaikselt ja leian end taas silmanurgast piiluvat pisarat pühkimas. Ma igatsen Rokit. Roki on mu viie aastane koer, kelle isa salaja varjupaigast paar aastat tagasi võttis. Ta on mu parim sõber.

Kaur ohkab ja lausub: „Ma võin selle eest jamasse sattuda, aga äkki sa tahad siis minu juures natuke aega peatuda? Lihtsalt seniks kuni midagi välja mõtleme.“ Ma kohkun. Mida ta naine arvaks? Kaur turtsatab ja mõistan siis, et olen viimase mõtte vist kõva häälega välja öelnud.

„Mul ei ole naist, ma elan üksi. Tule nüüd, lähme! Sa ei pea mind kartma.“ Haaran maast oma tuulejope ja järgnen Kaurile. Märkan, et ta on oma auto parkinud sinnasamma teepervele. Mul ei ole aimugi, mis marki ta kaarik on ja ausalt öeldes ei tunne ma selle vastu ka väga suurt huvi. Mind ei huvita autod.

Istun kõrvalistmele ja jälgin, kuidas Kaurgi autosse istub. Ta käivitab sõiduki ja manööverdab vähimagi raskuseta teele. Tema käes tundub auto juhtimine nagu lapsemäng. Mu isa lubas mind juhtima õpetada, aga ma jäin sellega hiljaks. Ma ei saa enam kunagi tema käe läbi sõitma õppida.

Silmitsen pingsalt möödasõitvaid autosid, kui mu silmad järjest tihedamini kinni hakkavad vajuma. Ma olen väsinud. Nii-nii väsinud. Pole ka ime, ma pole terve ööpäev maganud. Auto armatuuril olev virtuaalne kell näitab, et kohe on kell seitse. Möödas on 24 tundi sellest, kui ma üles ärkasin. Ma peaksin kooli minema, aga ei suudaks.

„Natalia?“ sosistab keegi vaikselt mulle kõrva ja raputab mind.

„Viis minutit veel,“ ägisen vastuseks ning püüan teist külge keerata. Mu seljaalune on ebameeldivalt kõva ja mu pea all pole pehmet patja, mida tihedalt enda pea vastu saaksin suruda. Kus ma olen? Avan oma silmad ja pilt-pildi haaval hakkavad öised mälestused mulle meenuma. Ema ja isa tulid mulle Mia juurde järgi, me sõitsime koju, naersime, järgmisel hetkel istusin ma kiirabiautos ja vaatasin, kuidas autovaremetest mu vanemaid välja lohistati. Ma jooksin ära. Mingi mees tuli ja rääkis minuga. Kaur. Ma olen Kauri autos!

„Ma kardan, et ma ei saa sul lasta isegi minutit rohkem magada. Ma olen tööle päris hiljaks jäänud. Tule, toas magad edasi!“ lausub ta ja naeratab. Miks ta seda teeb? Miks ta mind aitab? Tõusen ohates oma istmelt ja libistan end autost välja. Kaur lööb ukse kinni ning saan hetke, et ringi vaadata. Me oleme ilmselgelt Kesklinnas. Korterelamu, mille ees me seisame, näeb välja nagu uus. Parklas seisab vaid paar kenamat sõidukit, aga muidu on see üsna tühi. Klaasuste ees seisab ülikonnas meesterahvas, kes meid sisse juhatab.

„Tähendab, paranda mind, kui ma midagi valesti ütlen, aga sa elad siin?“ Ma arvan, et see on kõige pikem lause, mis ma talle siiamaani öelnud olen. Mees mu kõrval muheleb ja noogutab siis: „Sa ei öelnud midagi valesti. Mulle ei meeldi kelkida, aga ma tõepoolest elan siin.“

„See on midagi, mida ma kunagi tahaksin. Olla nii rikas, et saaksin sellises kohas elada. Ma tahaksin teada, mida tähendab raha omada,“ seletan unistavalt ringi vaadates. Mu vanematel ei ole kunagi väga palju raha olnud. Me elame – elasime – vanaisa pärandatud majas Tabasalus. Autoks oli meil kasutatud vana Ford. Ma ei tea, mida tähendab laristamine või enesele millegi lubamine, sest mulle pole seda kunagi lubatud. Palgapäevast palgapäevani elamine oli minu ja mu vanemate ainuke elamisviis, aga me saime hakkama, sest me olime üksteisel olemas.

„Sa ei taha seda, usu mind. Elus on palju rohkemat kui raha ja asjad, mida selle eest osta saab.“ Kauri hääles on nukrust. Kas talle ei meeldi rikas olla?

„Aga raha eest saab ju kõike osta. Loll on see, kes ütleb, et raha ei tee õnnelikuks. Mind teeks,“ vastan enesele kindlaks jäädes ning ta seisatab. Ta tundub vihane. Kuri. Pahane. Ma vist ütlesin midagi valesti.

„Kas raha teeks sind ka siis õnnelikuks, kui see on ainus asi, mida sul on? Armastus, pere, tervis – kas need on sinu jaoks madalamal kui raha? Kui sul neid ei oleks, kas tükk paberit ja metalli oleks ikka sinu elu mõte?“ Ma ei mõelnudki sellele. Mulle tundub, et Kauri elus vist ongi ainult raha. See teema tundus tabavat täpselt nõrka kohta.

„Vabandust, sul on õigus. Ma ei ole seda ilmselgelt läbi mõelnud.“ Põrnitsen põrandalaudu ja kuulen Kauri naeru.

„Ära vabanda, Natalia! Lähme.“

Naeratan talle vastu ja astun tema järel lifti, mis märkamatult meie ees oma uksed on avanud. Miski minu sees ütleb, et meie sõprus saab olema teistsugune. Tunne mu sees meeldib mulle!

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
 
Me jääme ellu
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: