Arvestades, kui kaua ma kirjutanud ei ole, siis halastage mulle mu vead eksole
AGA ma kirjutasin. WOWWWW! Ja veits raske on mingid mõtted kirja saada, kui üks väike vennike siin oma jalaga mulle arvutisse vehib.
***
Hommik. Päikese ere valgus, torkis, läbi kardina prao, mu uniseid silmi. Tõmbasin teki endale kõrgemale kookonisse, et see valgus mulle nii haiget ei teeks. Sellest vaatamata oli piiluv päike mu õrna une ära ajanud.
Ohkides keerasin ennast selili nagu meritäht ja jäin mõtlikult lage vaatama. Pika mõtlemise peale naeratasin ma endale ja lubasin : "Täna on minu päev."
Ajasin teki endalt peal, ning tõusin voodi äärde istukile. Toa jahe õhk kõditas mu paljaid käevarsi, mis sundis mind ruttu susse otsima, et saaksin kiiremas korras ukse kõrvalt nagist oma sooja hommiku mantli selga tõmmata. Sussid leitud ja jala otsas, kiirustasin oma sooja kaunitari juurde. Tõmbasin selle selga ning kallistasin ennast, et selle pehme soojus kananaha mu kätelt minema pühiks.
Hommikumantli soojas embuses jalutasin kööki, kus endale üks kuum-kuum kohvijook valmistada. Kohviga ühel pool, oli aeg piim kapist välja tuua. Samuti haarasin kaasa paar muna, et endale kerge hommikusöök valmistada.
Piim lahti korgitud, kallasin selle kohvile. Tükkis. Ohkasin. Puurisin iga nurga alt, äkki annab seda ikkagi juua kuidagi? Otsisin sahtlist lusika ja segasin piima laiali. Ei. Tükkis mis tükkis. Enda peale pahasena, kallasin oma kulla kalli kohvi kraanikausist alla. Kaevusin uuesti külmkappi, lootes leida sealt varu kohvikoort, et saaksin ikkagi oma kohvi laksu kätte. Mida pole, seda pole. Lükkasin kapiukse pauguga kinni, ning asusin endale hommikusööki valmistama. Ehk õnnestub see parmini, kui kohv.
Panin panni pliidile sooja, kloppisin sama aeg munad kausis lahti, ning lisasin siis juba kuumale pannile. Otsisin ülevalt kapist soola ja pipra, ning lisasin selle munale. Viimasel otsustas kork eest ära tulla, ning mu muna pipraga üle ujutada. Korjasin kiiruga korgi muna seest välja, ning lootsin, et ehk pole see kõige hullem.
Muna valmis, tõstsin selle taldrikule. Külmikust leidsin hapukoore ja tomatit, mis ma munale juurde lisasin. Esimese ampsu oma hommikusöögist võtnud, tõmbasin ma selle kurku. Silmad pisaraid täis, nägu sinine, suu õhetamas, kallasin ma kogu taldrikutäie prügikasti. Kurvalt, asetasin oma määrdunud nõu, kohvikruusi kõrvale, kraanikaussi.
"Täna on minu päev," sisendasin endale, nõutult kraanikaussi vaadates.
Keerasin otsa ringi, et uuesti magamistuppa minna ja ööriided tööriiete vastu vahetada. See tehtud, suundusin vannituppa, et ennast valmis sättida. Vannitoa peeglist vaatas vastu, üks kaame näoga neiu, kelle lootus heale päevale, hakkas vaikselt tuhmuma. Naeratasin neiule peeglis, ning lubasin, et täna on tema päev.
Hambapasta hambaharjale pandud, hakkasim ma hambaid pesema. Pool tööd tehtud, kukkus hambapesu vahtu särgile. Pesin selle ruttu veega maha, kuid varasemale kogemusele toetudes, ei lootnudki, et ma selle särgiga tööle saaks minna.
Ruttu suu loputatud, kerge meik tehtud, asusin ma uut särki kapist otsima. Särk vahetatud, kogusin oma asjad, ning valmistusin esikus välja minekuks. Mantel seljas ja saapad jalas, kontrollis veel kas kõik vajalik on kotis olemas. See tehtud suundusin uksest välja, lukustasin selle, kontrollisin kas ikka lukustasin, ning asusin autopoole teele.
Autosse jõudes, ei käivitunud see. Ükski tuli armatuuril põlema ei läinud. Ühtki piuksu auto ei teinud. Toetusin lootusetult vastu rooli, hingasin sügavalt sisse-välja, ning pomisesin oma ette. "Täna ON minu päev."
Korjasin autost oma koti, lukustasin ukse, ning suundusin kiirel sammul bussipeatusesse. Peatusesse, kust just õige numbriga buss eest minema sõitis.
Ahastus. Lootusetus.
Kogusin ennast hetke bussipeatuses. "See ei ole minu hommik, aga sellest tuleb minu päev!" lubasin ma endale vaikselt.
Tõmbasin selja sirgu, ning asusin tööpoole teele. Tulgu mis tuleb, aga täna tuleb hea päev.
***
Õhtul kodu uksest sisse astudes, oli maja toidu lõhna täis.
"Ma olen kodus," hõikasin mantlit seljast võttas.
"Tule kööki," kostus hääl, suunas kuhu mul minna kästi.
Naeratades sammusin köögi poole, kus askeldas üks musklis figuur. Astusin talle lähemale, ning kallistasin teda seljatagant.
"Halb päev?" küsis ta muiates.
Raputasin vastuseks pead.
"Tahad sa selles rääkida?" küsis ta kohe otsa.
"Sööme ennem. Ma näen, et sa oled siin vaeva näinud," naeratasin talle lahkelt.
Noogutuse saatel istusime lauataha, mis oli juba kaetud.
"Veini?" küsis ta veel, enne kui maha istus.
Noogutasin talle vastuseks. Igat tema liigutust tähelepanelikult jälgides. Kõik tema liigutused olid hoolikalt läbi mõeldud. Ükski tilk veinist, ei tilkunud kuhugi kuhu see tilkuma poleks pidanud. Ükski asi ei kukkunud tema käe all pikali. Kõik oli alati nii graatsiline ja puhas. Kui mina aga koguaeg kuskile midagi maha ajasin, või ära lõhkusin, või niisama kuskile mingi segaduse korraldasin. Me olime nii erinevad, aga ometi me toimisime kuidagi.
Kui ta maha oli istunud, vaatas ta mulle sügavalt silma. See pani endiselt mul kõhus liblikad lendama. Naeratasin talle säravalt.
"Täna on minu päev," ütlesin talle.
"Tohoh, kas jagad minuga ka?"
Tõstsin endale söögi taldrikusse, oodates, et ka tema sama teeks. Esimese ampsu võtnud, nautisin kuidas kõik maitsed mu meeli paitavad. Naeratasin õnnelikult. Võrreldes milline hommikusöök mul endale oli, siis see oli täielik taeva kingitus.
"Tänane hommik ei olnud hea aga ma lubasin endale, et täna tuleb minu päev. Hommikul äratas päike mu liiga vara üles. Piim oli halvaks läinud, mis tähendab et ma ei saanud oma kohvi juua. Ja sa tead, kui tähtis kohvi minu jaoks on," vaatasin talle tungivalt silma, et rõhutada kohvi tähtsust mu elus. "Hommikusöök läks nässu, sest pipral tuli kork eest ja pool selle sisust lendas kõik mu omleti peale. Proovisin seda hapukoore ja tomatiga päästa, aga kui ma köhin ja pisardan rohkem ,kui süüa saan, siis viskasin ma selle ära," muigasin ma. Otsides tema pilku, et näha et see tema jaoks ka natuke nalja pakkus.
"Hambaid pestes rikkusin oma lemmik särgi ära. Auto ei läinud ka hommikul käima. Ma jäin bussist maha, mis oleks mu õigeks ajaks tööle viinud aga ma ei andnud alla, ning lubasin endale, et täna tuleb minu päev," vuristasin talle edasi.
Ta jäi mind ootavalt vaatama, samas nägin tema silmis uhkust, segatud huumoriga.
"Tööle jõudsin natuke hiljem, kui tavaliselt aga kõik ootasid mu ära ja said aru, kui ma seletasin miks ma hiljaks jäin. Koosolek võis seega alata. Esitlus läks mul hästi. Kõik läksid mu mõttega kaasa ja samuti pakkusid välja, mida võiks seal paremaks teha. Keegi ei olnud kuri nagu tavaliselt," kortsutasin mõtlikult kulmu. Ehk olid teisedki lubanud, et täna tuleb hea päev.
"Peale koosolekut saime rahulikult tööga jätkata. Täna oli mul tore klient, kes naljatles ja aru sai, kui ma vahepeal natuke ummikusse jooksin.
Töölt tulles jõudsin ilusti bussipeale AGA ma tulin paar peatust varem maha, et saakin natuke jalutada ja omi mõtteid mõelda. Imetlesin puid ja maju. Imetlesin inimesi," muigasin totralt. Ma polnud varem oma päeva sellisena elanud.
"Aga jalutades koju, ma jõudsin järeldusele, et minu hea päev oli tänu sinule," naeratasin, talle otse silma vaadates.
"Kuidas nii?" oli ta üllatunud.
"Sest sa oled mind vaikselt paremaks muutnud. Ennem oleksin ma lasknud päeval pekki minna, sest päike ajas mu üles. Ma ei saanud ei kohvi, ei hommikusööki. Kõik läks pekki. Mu auto ei läinud käima, mis tähendab ju, et elu on läbi. Ma jäin bussist maha! Ma pean JALUTAMA?! Oh õudust ei. Ma oleksin koosolekul oma viha kõigi teiste peale välja elanud. Ma poleks kliendi naljadesse huumoriga suhtunud, vaid võtnud teda kui ühte tüütust, kes ei lase mul rahulikult tööd teha. Ma ei oleks suhtunud sellesse, et ta tahab meie vahelist õhkkonda kergemaks muuta. Nii et aitäh Sulle. Täna oli minu päev, aga ainult tänu sulle."
Tõusin püsti ning sammusin tema juure. Istusin talle sülle, ning suudlesin teda.
"Kuidas sinu päev möödus?" sositasin, teda kallistades.
"Täna ei olnud minu päev, aga kindlasti on see minu õhtu," muigas ta.
Pealkiri: Täna on minu päev 
24/9/2019, 14:54