Elu kui ühepajatoidus. (6. osa)

Iris tellis siis ka selle loo lõpetamise.
Panen alguse üles.
Loodan, et meeldib. :)

1. Osa

Kellelt: jay@gmail.com
Kellele: theresa@gmail.com
Tsau, Terry!
Lugesin su eelmist kirja ja olin siiralt üllatanud. Poleks uskunudki, et selline kavalpea nagu sina jätab kasutamata ainulaadse võimaluse Disneylandi minekuks vaid seepärast, et su õde tuleb kaasa. Aga sellest pole midagi . Ma võin su kunagi ise sinna viia. Mis arvad? Ahvatlev, mis?
Minu enda nädal on olnud jube kiire. Olen tükk aega mõelnud oma tegevustest lahti öelda, aga kus sa sellega. Need igasugused peod ja särgid-värgid + kool.
Igal juhul tahtsin sult küsida, et... kas sa tahaksid minuga kokku saada? Mõnes vaiksemas kohas, nagu näiteks see nurgapealne kohvik Dream streetil. Delissimo oli vist selle nimi? Näiteks homme, kell 15.00? Igal juhul, kui oled huvitatud, anna teada. Ma luban, käsi südamel, et ma pole pedofiil!!! Mitte, et sa seda arvaks...
Jään su vastust ootama!!!
Jay.

Kellelt: theresa@gmail.com
Kellele: jay@gmail.com
Tsau, Jay!
Su Disneylandi mineku pakkumine on ahvatlev. Isegi liiga? Ei tahaks eriti lootusi hellitada, kuigi... mine sa tea. Ehk ükskord me jõuamegi disneylandi. Ei tea.
Ma ise käisin ühel pidzaamapeol, mille üksikasjadest ma sind säästan. (Kuigi sa oled korduvalt väitnud, et sind huvitaks kõik tõigad, mis minuga seostuvad, ei taha ma eriti uskuda, et sa oleksid sillas kirjast, kus kirjeldatakse 17-aastaste tüdrukute lollusi ja unistusi.)
Sellest kohtumisest, miks ka mitte! Kohtume homme kell 15 seal kohvikus. (Ma loodan, et peame silmas ühte kohta.) Sellegipoolest annan ma oma telefoni numbri juhuks, kui peaks midagi nihu minema. 5829201. Mind võib seal ära tunda punase pusa, teksade ja pruunide lokkis juuste abil .
Näeme siis homme, ja siis sa pead lõpuks ütlema,millega sa tegeled!!! Muidu, ma luban, käsi südamel, et sa jääd oma juustest ilma. Tüdrukutel on häid nippe;).
Kohtumiseni,
Theresa.

Theresa vajutas väikese kõhklusega ´send´ nuppu ning jälgis, kuidas kiri minema läheb. Tüdruk vaatas arvutit ning ohkas. Nad olid Jay´ga suhelnud rohkem, kui kuu ja nad olid väga lähedasteks saanud. Sellegipoolest tundis neiu poisi ees mingit kartust. Ta kartis, et päriselus ei saa nad pooltki nii hästi läbi ning nende sõprus puruneb.

Tüdruk pööras end toolil ümber ning heitis pilgu peeglisse. Ta nägi välja nagu iga teine, kes tänaval vastu tuleb. Ei mingeid uhkeid, pikki ja blonde kiharaid, meresiniseid silmi, uhkeid põsesarnu. Oma pruunide, keskmise pikkusega juuste, hallide silmade ja tavaliste põsesarnadega nägi ta tõesti välja keskpärane. Neiu kartis, et Jay oli harjunud bimbodega, kuid... Kui noormees teda enam näha ei taha, pole Theresale teda vaja ka.

2. Osa

Theresa koputas sõrmedega närviliselt vastu lauda, üritades maha suruda seda kartust, mis teda üha enam halvas. Kell oli täpselt 15:00 ning Jayst polnud märkigi. Tüdruk ei suutnud eemale peletada kahtlust, et poiss oli tulnud, teda näinud ja minema läinud. Et noormees oli ta kõlvatuks tunnistanud.

Tüdruk haaras laualt menüü ning vajus seda silmitsedes sügavamale ümarasse tugitooli. Kõik ruumis kumas punaselt. Lambid, toolid, lauad... Tüdruk silmitses menüüd peamiselt sellepärast, et ta ei peaks, nagu loll ukse poole vaatama ja ootama midagi, mis võib-olla kunagi ei saabu.

Menüü lõpuks ära pannud, kuulis tüdruk enda kõrval madalat, kuid samas väga mahedat häält: „Palun, lähme sinna nurgalauda.” Theresa vaatas üles ning noogutas, üritades jätta tähelepanuta lööke, mis tema süda vahele jättis.

Jason, Jason, Jason... mõtles ta palavikuliselt ajal, mil noormees teda nurgalauda juhatas. Tüdruk teadis nüüd, miks ta sinna minna oli tahtnud – see koht jäi üldjuhul varju. Theresa istus laua ääres olevasse tugitooli ning pani käed sülle. Ta ei teadnud, mida teha, öelda või kuidas üldse käituda. Ta oli Jasoniga. Selle Jasoniga.

Tema vastas võttis poiss endal parajasti nokamütsi ning suuri musti prille eest ära, õnnelik naeratus näol. Tema tundus end täiesti vabalt tundvat.

„Tere,” ütles poiss küünarnukke lauale toetades ning soojalt naeratades.

„Tere,” vastas Theresa, avastades, et oli näost kaameks tõmbunud.

„Tohin ma sind Tessaks kutsuda?” uuris noormees suul mängleva naeratuse saatel. „Teised kutsuvad sind vist kas Theresaks või Terryks? Ma tahaksin olla ainulaadne.” Poiss naeratas ning haaras menüü.

Theresa noogutas, mõeldes, et noormees on juba niigi ainulaadne. Tüdruk vaatas ebamugavusega nüüd menüüd uurivat poissi. Huvitav, kas kirjasõprade kohtumised on alati sellised?

Jason pani menüü lauale. „Arvatavasti sa nüüd tead, millega ma tegelen... ega see midagi muuda?”

Theresa vaatas üles, Jasoni poole. Tema silmad, mis olid juba ammu nii tuttavad, kiirgasid rõõmsameelsusest. „Tean jah...” Tüdruk polnud kindel, kas see muudab midagi või ei, niisiis püsis ta vait. Otsustanud oma ujedusest üle saada, avas tüdruk suu, et midagi öelda, kuid kelner oli valinud just selle hetke, et neid segada.

„Mida soovite?”

„Magus tee, palun,” ütles Jason soravalt. „Tessa, võta, mida tahad. Mina maksan,” lisas ta soravalt. Tüdrukule tundus, nagu see napakas õnnelik naeratus on poisi näole kleebitud.

„Mulle... ka,” ütles Theresa peale mõningast kõhklust, kui kelner noogutas ning minema tõttas. Tüdruk võttis südame rindu.

„Niisiis, kaua sul aega on?” küsis ta juba julgemalt.

„Poole viieni. Ma tõmbasin niigi kodunt tulema... tegelikult tõeline vedamine.” Poiss naeratas. „Kui vanemad teada saavad, on mul vist päris suur pahandus kaelas. Neil käib kõik kella järgi. Aga...” Poiss tõmbus näost punaseks. „Ma tahtsin sinuga kohtuda, nii et see on seda väärt.” Theresa vaikis, oodates, et noormees jätkaks. „Sa oled huvitav, intelligentne ja me saame hästi läbi. Ja kõike seda ilma, et sa teaksid, kes ma olen.”

Theresa naeratas esimest korda sundimatult. „Seda küll... mul on tore seda kuulda. Kuid... ma pole kindel, mis nüüd saab, kui ma tean... Ma tunnen sind hästi, sa oled tore, vaimukas, seltsiv, aga... päriselus me ei saa ju midagi koos teha? Ilma, et sind tabaksid skandaalid...”

Jason naeratas kurvalt. „Jah, aga ma olen valmis sellega riskima.” Ta silmitses tüdrukut. „Pealegi, näitlejatel on ka oma elu.”

Theresa muigas, kui neile teed toodi.

„Oma elu terviseks,” ütles Jay naljatlevalt naeratades ning oma kruusiga tüdruku oma müksates.

„Oma elu terviseks,” lisas ka Theresa.

Ja nüüd täitsa uus osa...

3. Osa

„Issand jumal, isaand jumal, issand jumal!” kiljus Terry toas üles – alla hüpeldes. „Ma olen niiiii totaalselt sees,” lausus ta selili voodile viskudes. „Jason... Miks ta enne ei öelnud?” mõtiskles tüdruk kõva häälega, kuigi teadis juba vastust. Noormees oli seda talle juba selgitanud. Tüdruk tegi parema käes nimetissõrmega enda kohale õhku südame. Sellised asjad juhtusid ju vaid filmides. Ja tobedates armastusjuttudes.

Kas ta peaks seda saladuses hoidma? Kas ta peaks seda kellelegi kuulutama? Larale? Huvitav, mida Lara sellest arvaks... Oleks ta elevil või kade või õnnelik... Või tapaks Terry kohe ära... Tüdruk ohkas ning istus arvuti taha. MSN, mis aknal vilkus, oli ühtaegu nii kutsuv kui ka heidutav. Neiu avas areldi Lara vestlusakna ning tervitas teda.

Terry. Jaikkks. says:
Heiiiiiiiiiiiiiiiiiii.
Lara. <3 says:
Tere-tere.
Lara. <3 says:
Mis sind siis nii õnnelikuks teeb?

Theresa vaatas kõhkleva ilmega monitori ning kaalus, mida öelda. Viimaks sõrmi klaviatuuril edasi-tagasi vedades oli ta oma teos juba suhteliselt kindel. Jah, las nii olla.

Terry. Jaikkks. says:
Mul on hea tuju. Vastunäidustatud?
Lara. <3 says:
Üldse mitte.
Lara. <3 says:
Tead, täna Tristan rääkis minuga... ja ta ütles, eeet... Arva ära, mis ta ütles?

Terry turtsatas ning laskus Laraga taas juba teab mitmendat korda sügavalt arutlevasse vestlusesse absoluutselt kõigest, mida nad kahe peale Tristanist teadsid või kuulnud olid.

Tüdruku telefon, mille ta ennist lauale pannud oli, andis endast pika kräunuva heliga märku ning seda kätte võttes avastas Terry, et talle oli sõnum tulnud. Kerge värinaga avas ta sõnumi, ning hakkas lugema.

Hei, Terry.
Mul on tänane õhtu vaba. Ehk tahaksid midagi teha? Mitte kohvikusse. Lihtsalt niisama... hängima. Anna mulle teada!
Jay.

Oleksite te näinud, kuidas Theresa silmad särama löid, kui ta vastust trükkis:

Kuidas oleks selle sillaga Lincolni ja Unitedi nurga peal? Seal all on mõnus istuda ja möödasõitvaid laevu vaadata.
Terry.

Mida ta just sõnumisse kirjutanud oli??? Ta kutsus rahvusvaheliselt kuulsa näitleja silla alla paate vaatama? Sellele sõnumile ei saa vastust tulla... Theresa tagus pead paar korda õrnalt vastu lauda – et mitte veel lollimaks jääda – ning pani silmad lõpuks kinni. Palun, palun, palun tee nii, et see sõnum saab vastuse, positiivse vastuse...

Tean seda kohta. Kohtume pool kümme.
Ootan. (;
Jay.

Okei. Elu läheb edasi. Elu läheb kindlasti edasi.

Ja Sillel on jälle hea uus jutt.
Uut ootan loomulikult.

Uus jutt!
Hea jutt!

Ma ei oska VEEL midagi muud öelda

Ähhsaa. Sille.. millega sa jälle oled hakkama saanud ?:d
Ülihea nagu.
ja ma tahan uut osa. I'm lovin it. really.

Heh.
Tänan. :)
Üritan siis seda ka kiiremini arendada.
Ja kuni esimese lõigu lõpuni oli mul kirjutatud aasta ja pool tagasi, nii et... Mu kirjutamisstiil on muutunud vahepeal.

Aga EITC *näitab keelt*
Kesse nüüd alla jäi???
Ilmaasjata sõimasid läbi mu... phh.

Uus osa.
Loodan, et meeldib.
Neid pubejutte ma kirjutan kuidagi.. Mitte transis olles. Vaid lihtsalt... Mingi tobe lollakas naeratus näol ja tulevad sellised kahtlased väljendid, et...
Ja selle osa kirjutamine oli problemaatiline tänu MSNile.
Aga ma suht rahul. Lõpp läks käest ära.

4. Osa

Terry leidis, et sellel õhtul oli riietuse valimine kuidagi eriti raske. Panna maani seelik või põlvpüksid, top või T-särk. Kollane pusa või punane. Äkki hoopis must kirjaga „I love America!”? Okei, see läheks liiga... veidraks. Ta tahtis, tõesti tahtis Jay silmis heas kirjas olla ja sinna ka jääda.

Lõpuks leidis tüdruk end peeglisse vaatamas hoopis mustade kottpükste, valge maika ja selle peale tõmmatud musta-valge kirju pusaga, panemas endale peale kõige põhjalikumat ja paksemat meigikihti üldse. Peale seda istus ta aga vanniäärel ning eemaldas kogu seda puudriollust oma näolt.

Jay mõjus talle laastavalt. Kindel laks.

Lõpuks haaras neiu laualt veel vaid oma mobiili ja rahakoti ning toppinud need käigu pealt taskusse, otsustas ta majast kaduda veel enne, kui ta mingi muu välimust hõlmava projektiga hetkeks sina peale saab. Kohtumiseni oli veel aega kolmveerand tundi, kuid aeglaselt jalutades jõuaks ta ju enam-vähem õigeks ajaks kohale... Nii kakskümmend seitse minutit ja kolmkümmend viis sekundit varem ehk.

Kuid ei. Ta jõudis kohale kolmkümmend kolm minutit ja viiskümmend üheksa sekundit enne õiget aega. Tüdruk ronis üles, sillaalusele kivirahnule ning istus sinna rätsepistmesse maha. Päike hakkas loojuma, ning kaugemal, vee kohal oli näha päikese kollakaspunakaks muutuvat kuma. See oli maaliline, kui välja arvata maas vedelevad õllepudelid, nende jäänused, suitsukonid... Mis tal mõtteis oli? Jay kuhugi sellisesse kohta kutsuda? Totaalne debiil...

Tüdruk libistas end rahnult maha, olles järsku õnnelik, et ta nii vara tulnud oli. See andis talle võimaluse kohta natukenegi enne Jay tulekut korrstada. Ja samas... võimaluse Jayle näha teda õllepudeleid vette loopimas.

„Tohoh... Mingisugune uus trend? Ma olen vist ajast maha jäänud...” pomises noormees naeruse häälega kallakust alla kõndides. Noormehe käed olid elegantse hooletusega pükstitaskutesse pandud ning tema silmis läikis vallatu säde, kui too Tessa kõrvale seisma jäi ning veidras poosis, kube ülejäänud kehast eespool, päikeseloojangusse vaatama jäi.

Theresa vaatas häbitundega oma käes olevaid pudeleid ning tema pea töötas palavikuliselt. Mis ta tegema peaks? Need maha viskama või oma tegevust jätkama, teeseldes selle üle uhkust või midagi? „Ma olen roheline,” teatas tüdruk kergelt õlgu kõhitades ning oma käes olevaid pudeleid vette visates.

Poiss tema kõrval naeris. Ja naeris ja naeris ja naeris. Ta hoidis oma kõhust kätega kinni, üritades meeleheitlikult oma rahulikku olekut taastada. Lõpuks näo emotsioonituks saanud, vaatas ta vabandavalt tüdruku poole. „Sorry, aga see fakt, et sa... Nomh, ei kõla ja ei tundu ja ei näe ega midagi just väga rohelislikult, kui inimene pudeleid jõkke viskab.”

Ups.

„Sa näed armas välja,” tunnistas Jason mõne hetke pärast, nagu muuseas, kui ta oma pilgu taas päikeseloojangusse viis. Terry muheles ning poetas samuti, suunurgast: „Ega sul ka viga pole.” Ka see lause paistis noormeest mingil arusaamatul põhjusel lõbustavat.

„Tahad midagi lõbusat teha?” päris noormees mõne hetke pärast kelmika pilguga Theresa poole vaadates. Neiu noogutas ning Jason haaras tal käest, hakates tüdrukut tagasi kõnniteele vedama. Noormehe ninale olid tekkinud eikusagilt suured mustad päikeseprillid.

„Kuule, kas sa ei arva, et päikeseprillide kandmine siis, kui päikest enam polegi, tõmbab just tähelepanu?” küsis Tessa kerge imestusega noormeest vaadates. Jason kehitas õlgu. „Võib-olla tõesti.”

Järgmise hetkena tajus Theresa, kuidas ta vaatab tõtt... lõbustuspargi sildiga.

„Eino... Jason...” pomises neiu kerge üllatusega. „Tule! See on vägev, ma luban sulle...” teatas Jay väikese lapse vaimustunud ilmega tüdruku käest veel kõvemini kinni haarates ning teda mööda atraktsioone edasi-tagasi vedama hakates.

Kartautod, hobused, karusell... Theresa oli õnnelik, et Jason talle alles pärast viimast hiiglama suure suhkruvati ostis.

„Vaateratas veel...” lunis Jason tüdrukut kättpidi atraktsiooni poole vedades. „Kas see on tõesti niiii vajalik?” päris neiu skeptiliselt, kui ta suurt, kõrget ja hirmuäratavat ratast vaatas. Jason noogutas. „Tead, ma ... ma jään pigem siia. Ootan sind. Käi ära...” lubas Terry närviliselt naeratades.

„Mis on?” jasoni nägu oli palju tõsisem ja hääl madalam, kui ta sammu neiu poole astus ning teda murelikult silmitses. Siis valgus ta näole aga teadev naeratus. „Sa kardad kõrgust!” teatas noormees kahjurõõmsalt, kui Tessa alandlikult noogutas ning pöörduda tahtis.

„Ääääeeeei.” Jason tõmbas tüdrukut järsult käest, kuid nähes, et see tulemusi ei anna, koukis ta taskust rahatähe, võttis selle huulte vahele ning hiivas neiu endale sülle. Noormees irvitas ning pomises läbi rahatähe: „Sa oled raske, Terry...”

Tüdruku silmad läksid suureks ning noormehe suureks lõbuks hakkas ta rabelema ning anuma, et teda maha lastaks. Kuid ei, Jason oli õel. Oo jaa. Ta oli õel.

Saanud oma piletid, asetas noormees tüdruku hellalt vaaterattale istuma ning potsatas tema kõrvale, tõmmates kaitseraua nende ette. Terry istus, nägu noormehe rinna sisse peidetud, suhkruvatt kuskil maas vedelemas, ning sõimas teda kõikvõimalike pähetulevate terminitega.

„Kuradi litsihaigest värdjas mats selline mühakas türa vittu võta küll noh noahhui mine oma persekukkunud maiteamistüraga sa oled nii... nii... nii...” Noormees oli endiselt irvitades tüdrukul lõuast kinni võtnud ning seda kergitanud, nii et tüdruk võis nüüd ümbrust näha. „VÕIMATU!” lõpetas neiu pisarate äärel olles.

„Shh...” lohutas Jason vaikselt tüdruku õlga masseerides. „See pole nii hull ju... Tõsiselt ka. Vaata... Nöe, hoia mu käest ka kinni.” Tema hääles oli kuulda naeru. Tessa ohkas ning võttis noormehe käest kõvasti kinni. „AI!” Tõesti kõvasti. „Või et naised võivad ka tugevad olla...” pomises Jason kerge naeratusevine saatel. Terry kehitas õlgu ning vaatas.

Nad olid jõudnud kõige kõrgemasse punkti ning sealt avanes vaade eemal sillerdavale jõele, lähedalasuvatele parkidele ja maas üles vahtivatele ning oma asju ajavatele inimestele.

„Imeline.” „Told ya.”

Ulalalaa, super

Awwww...
Ma vabandan, et su kirjutamise problemaatiliseks muutsin.
Aga... mnjah. :)
Sa tahad mind kohe kindlasti ära tappa. ;D
Ohjah.
Ma ei oska midagi mõistlikku enam kirjutada, niiet...
Jahm.

Aa..
UUT ka . ;D

Nii hea, nii armas, niiii .. kõik head sõnad !
UUUUUUUUUUUUUT

Ehheee.
Uus osa üle tüki aja. :)
Eriti rahul pole, aga noh...
See on mul ikka nii totaalselt tüüpiline reidikas...
Ma siis üritasin seda asja natukene muuta ja pistsin sisse ühe elemendi, kuigi see vist siiski kokkuvõttes jutule ei mõju. Mis siin siis ikka...
Loodan, et teile meeldib! :)

5. Osa

„... ja siis ma kukkusin sinna pikali ja nomh... võid suht arvata, mis sai. Keegi ei taha seda siiamaani eriti unustada...” lõpetas Theresa kergelt piinlikkust tundes. Jay tema kõrval rõkkas naerda ning keeras ühele kõrvaltänavale.

„Ära solvu, aga sa oled kohati nii tobe...” pomises noormees endiselt kerge irvega tüdruku poole piieldes. „Kuid ma arvan, et see ongi asi, mida ma sinu juures armastan...” jätkas ta mõne hetke pärast mõtlikult.

Armastab. Ta ütles, et armastab! Mis sest, et ta ei öelnud, et armastab mind... ta armastab! See on peaaegu sama hea, kui ta ütleb, et armastab mind. Aga tegelikult ta ju armastabki mind, sest ta ütleb, et ta armastab mind selle pärast, et ma olen tobe. Ei, ta ütles, et ta armastab seda, et ma olen tobe, mitte seda, et ta armastab tobedat mind. Ahh, nõme värk. Liiga palju mõelda pole üldsekohemitte kasulik. Mkm...

Ta armastab mind.

Eksole?

„Jay...” alustas neiu ettevaatlikult, kui ta nende kõrval kaduvat maastikku silmitses. „Kuhu me läheme?” „Väikesele väljasõidule.” Kuradi macho selline nh. Vaatab ja naeratab ka nii nagu... nagu... armastaks. Aga endal selline tobe silmavaade, et tema teab midagi, mida mina ei tea. Noh... teabki ju, aga see pole see. See on totaalselt teine asi. Aga see on niivõrd masendav, et... Oota, misasja??? Miski pole ju masendav. Ma istun siin Jay´ga. Tüübiga, kellesse mul kindlalt mingi crush on. Kui tugev, see on iseasi – me ei tea ju veel üksteist kaua ja see on alles meie kolmas kohting – mis kuradi kohting? Väljas hängimine. Just. Aga see viis, kuidas ta naeratab... *melts* Aeh. Ma peaks endale ja oma mõtetele omaette toa võtma. Häirima hakkab juba vaikselt.

Theresa noogutas ning toetus istme seljatoele, sulgedes silmad ning mõeldes, kaua ta veel sõitma peab. Kuskil selle mõtte juures auto aga jõnksataski ning peatus lõpuks. Jay tema kõrvalistmel naeratas laialt ning astus autost välja. Terry jõudis vaevalt oma turvavöö avada, kui tema uks juba lahti tõmmati ning noormees talle galantselt oma käe ulatas.

Theresa itsitas ning lasi end autost välja aidata. Lõpuks ometi suutis ta oma pilgu noormehe omalt rebida ning vaatas ringi. Nad olid mingisugusel väiksel lagendikul. Tegu polnud just kuigi päikesepaistelise päevaga ning see vähenegi päike, mis oli, oli peitunud puudetuka varju. Puud looritasid kohta nagu mingisugust surnukuuri pimedaimat nurka... Kuid see oli maagiline.

Siiski ei midagi erilist; arvas Terry kulmu kortsutades. Kuid teda ei huvitanud. Ta oli siin Jay´ga ja see oli kõige tähtsam.

Noormees võttis tal pihast ning tõstis neiu kapotile istuma, vinnates end ise tüdruku kõrvale. Jason vaatas kaalutlevalt oma käsi. Jätta need sülle, nagu nad on, või panna enda ja tüdruku vahele? Kui, siis kui kaugele?

„Miks sa mu siia tõid?“ Tüdruku hääl kutsus noormehe tagasi maa peale ning ta naeratas malbelt. „Ma ei tea. Mulle lihtsalt meeldib see koht. Tahtsin seda sinuga jagada...“

Theresa naeratas ning sulges vaikides silmad. „Mulle meeldib siin...“ Ja ta ei valetanud. See oli poisi eriline koht... Ta oli lihtsalt õnnelik, et noormees seda temaga jagas. Pluss, tal oli Jasoniga igal pool mugav olla.

„Mm... mis me nüüd siis teeme?“ Theresa raputas juuksetuka silmilt ning jäi noormeest vaatama. Too kehitas õlgu ning teeskles, et tal on ebamugav olla. Väikese nihelemise tagajärjel suutis ta end tüdrukule lähemale nihverdada.

„Varsti hakkab sadama...“ tunnistas Theresa vaikselt.

„Kust võtad?“

„Ma tunnen seda... lihtsalt tunnen.“

Jay naeris, kuid tõsines üpriski ruttu, otsustanud lõpuks asja liikuma panna. „Emm... tahad kaissu?“ Holy crap, see oli küll sitasti välja kukkunud...

Tüdruku nägu tõmbus sujuvalt punaseks ning ta kogeles, oskamata ehmatusest midagi öelda. See oli hetk, mida ta oli oodanud ja peljanud; kartnud, et see kunagi ei juhtu... Neiu noogutas ettevaatlikult, kui Jay oma käe talle ümber pani. Ettevaatlikult sulges ta silmad ning toetas oma pea poisi õlale...

Ei läinud kaua aega, kui esimesed vihmapiisad nende liikumatutele kujudele kukkuma hakkasid. Kumbki polnud vaimustuses faktist, et varsti liigutama peab, kuid iga hetkega tugevamaks muutuv vihmasabin ei lasknud neil oma plaanist kinni pidada.

Vastumeelselt libistas Jay end kapotilt maha ning tõmbas ka tüdruku ala, lirtsuvale pinnasele. „Ups.“ Noormees naeratas ning aitas tüdruku autosse. „Me ju ei taha, et sa haigeks jääksid, või mis?“

Theresa turtsatas, kuid hõõgus sisimas heameelest; Jason hoolis temast.

Noormees potsatas juhiistmele ning vaatas siis hetke hingetult aknaklaasidele trummeldavat vihma. „Paeluv...“ Ta pööras oma pilgu Terryle ning naeratas kergelt. „Sul on nina otsas selline... väike võbelev vihmapiisk.“

Terry vaatas poissi hetke mõistmatu pilguga, kuid tõstis peagi käe, et piisk ära pühkida; Jason oli kiirem. Noormees kummardus ettepoole ning tüdruku käsi jäi ehmatusest õhku pidama. Noormees itsitas ning suudles vihmapiisa ära, tõmbudes siis kiiresti eemale.

Theresa vaatas teda hetke, kuid siis sai ta oma liikumisvõime tagasi. Õhku tardunud käsi liikus julgemalt, kui kumbki arvata osanud oleks, edasi, ning tõmbas Jasoni taaskord lähemale.

Niiiiiiiiiiiii armas. :)
Ma nagu ei oskagi muud öelda...
Kohutavalt armas lihtsalt !
UUUT . =)

Tore, et meeldib. :)
Uus osa siis, Irise palvel.
Lühike sai, aga noh...
Ma lihtsalt ei tundnud, et ma tahan just seda juttu kirjutada täna tglt... Aga osaga olen sellegipoolest rahul.

6. Osa

Päevad möödusid kui unenäos ning Theresa hõljus ühest kohast teise, ise õieti mõistmatagi, mis toimumas on. Jay pommitas teda igal võimalusel armsate sõnumitega ning ei lasknud tüdrukul hetkekski unustada, kui kallis ta ühele teatud inimesele on.

Jason oli paariks nädalaks ära sõitnud, et kusagil mingit filmi osa filmida ning Theresa avastas esimesel hommikul üles ärgates, et tal polnud aimugi, mida oma ajaga peale hakata.

Oli laupäevane pärastlõuna ning ta võttis aeglaselt dušši, riietus ning maandus siis all söögilauas. Tüdruku ema seiras piima Theresa poole lükates neiut kahtlustavalt. „Ma arvasin, et kui see Härra Salapärane kadunud on, oled sa natukene muserdatum. Kuid sul pole ju häda midagi,” naeris ta.

„Ta on mul ju endiselt olemas,” kehitas tüdruk õlgu, kui ta esimese hiiglasliku suutäie putru suhu toppis. „Aga ma ei tea, mida täna teha.”

„Sa oled Lara hooletusse jätnud...” nentis ema vaikselt, kui ta oma söögiriistad valamusse pani ning siis raskelt valamu äärele toetus. „Ma tean, et see Jay-poiss meeldib sulle, aga sa ei saa ju kogu oma energiat ka talle raisata... Sul olid ka enne sõbrad ja seltsielu... Sinust on natukene isekas neid unustada.” Naine pöördus ning hakkas nõusid pesema. „Millal teil viimati Laraga mõni korralik tüdrukute õhtu oli?”

Theresa ei vastanud ning sonkis oma pudrutaldrikus. Ta emal oli õigus... Ta oli Laralt vande võtnud, et ta Jayst kellelegi ei iitsatakski ning siis tüdruku sinnapaika jätnud, et oma õnne nautida. Ta ei teadnud isegi, kuidas sõbrannal Tristaniga läinud on...

„See on hea mõte,” sundis tüdruk end lõpuks naeratama. „Ma lähen ja helistan talle. Äkki tal on täna aega... Ma söön hiljem lõpuni, tänks mamps.” Tüdruk hüppas laua tagant püsti ning jooksis üles oma tuppa, et Larale helistada.

Talle oli uus sõnum.

Tsau Musi. :*
Igatsen tohutult. Siin on räme kuumus ja mul on tunne, et Diesel on kuumarabanduse äärel. Ometigi oleme me ju teda näinud kõikides nendes filmides tohutult higistamas... Okei, tunnistan üles. Meil siin lihtsalt teatakse, kuhu vett panna, kuigi füüsiliselt võiks ka vormis olla. Ja kui juba nii, siis higi nii kergelt ei tule.
Kuus päeva veel. Hoia järgmine nädalavahetus vaba.
Armastan, Jason.

Diesel??? Jason oli Vin Dieseliga?! Theresa sulas... Deem... Need lihased, see sitkus... Õu, tüdruk! Sinu poiss on Jason, mitte Vin.

Kerge muigega kirjutas tüdruk noormehele vastuse ning helistas siis Larale.

„Jah?”

„Tsau, kuule... Theresa olen. Sa täna meile ei viitsi? Et midagi teha?”

„Ee... Aga Jason? Temaga ei olegi siis täna?”

Theresa hammustas huulde. „Teda pole linnas.”

„Ahsoo...”

„Nii et tuled siis?”

„Noh... mh... Võib kah. Hakkan kohe tulema?”

„Okei. Oleks tore. Ootan.”

„Tsau.”

Theresa ohkas ning viskus voodile pikali. Sõnum.

Jason: Kolm, kaks, üks, kolm, kaks, üks. Vaba aeg jälle. Jamavad mingite minussepuutumatute asjadega. Mis teed?

Theresa: Lage vahin, sinust mõtlen...

Jason: Mis sa siis mõtled minust?

Theresa: Kui kena sa oled... Kui tore sa oled. Kuidas ma sind armastan...

Jason: Kuidas sa mind siis armastad?

Theresa: Nagu pime armastaks näha, kurt kuulda ja tumm rääkida.

Jason: Miss ya. :*

Koridoris helises kell, mis kajas seintelt vastu. Theresa ohkas ning ajas end voodilt üles, et Larale vastu minna. Oli aeg oma sõprussuhted üles soojendada...

Supper!
Kas nüüd ongi kõik?

Mismõttes kõik?

Et rohkem osasi pole.
Ja palun liitu minu juttude lehekulje http://omalooming-jutud.forumotion.com
Aitähh ja loodan, et liitud :)

Ei, on küll rohkem osasid.