Ole ettevaatlik sellega, mida soovid. (12. osa, Lõpetatud!)

OLE ETTEVAATLIK SELLEGA, MIDA SOOVID.

1. PTK

„Oh,” kilkas Alyssa lõbustatult, kui tiibklaver üle tema pea lendas. Pikem tüdruk viskus ärritunult õe poole ning paiskas ta teleka tee pealt eest. Oma pikki, heledaid juukseid kõrva taha lükates vaatas ta keelde hammustades oma õde. Nad olid kahekesi keset poltergeistide mürglit ning Alyssa ei mõistnud seda.

„Püsi paigal,” lausus tüdruk käskivalt ning tõusis püsti, siiski hetkeks kummardudes, et kööginuga tema kõri ei läbistaks. Üpriski ebameeldiv viis suremiseks. Elyon vaatas hirmu täis silmadega, kuidas üks poltergeist end temast paar meetrit eespool ilmutas ning ähvardavalt, järjekordne nuga käes tema poole lendas. Tüdruk heitis pikali ning üritas paaniliselt leida moodust enda, oma õe ning poltergeistide naha päästmiseks. Ta oli alles paar päeva tagasi oma kadunud vanaema märkmeid paranormaalsuse kohta lugenud. Seal oli midagi poltergeistidest... Kui ta vaid suudaks meenutada.

Saab tappa löögiga... hõbedane vai... peaaegu... pühitsetud... kolmas kuu... süda.

„Käes!” kriiskas Elyon püsti karates ning Alyssa juurde joostes. Tüdruk ei pannud tähele enda ümber olevat segadust, kus asju ühest seinast teise visati. Maja oli juba niigi halvas seisukorras olnud.

Tüdruk vaatas hetke oma suhteliselt lõbusas tujus õde – arvatavasti mõtles too, et tegu on naljaga – ning hakkas paaniliselt tema riiete alt väikest hõbedasest risti otsima. Päris vai see polnud, kuid hõbe. Mitte pühitsetud, kuid rist. Elyon lootis rohkem, kui eal enne, et tema arvamistel on tõepõhi all ning ta suudab poltergeistid likvideerida.

„Miks te ei võiks piirduda lollide naljade tegemisega nagu Peeves?” pomises tüdruk end ette, lükkas oma õe natukene rohkem nurga poole ning tänas jumalat, et temaga kõik korras oli. Olgu Alyssa nii tüütu, kui tahab, kuid ta oli, on ja jääb tema õeks. Elyon tõusis taas püsti, kui märkas lõpuks erinevust. Kõik oli kuidagi kahtlaselt vaikseks jäänud.

Ta kõndis paar arglevat sammu akna poole.

Järsku hakkas kõik taas pihta. Lendavad noad, kahvlid, taldrikud, toolid ja lauad praktiseerisid taas oma uut kasutusala. Elyon keerutas end ettevaatlikult koha peal, vahetevahel siiski kummardudes, et suurem asjade rahe enda pealt maha raputada. Ettevaatlikkusest hoolimata avastas tüdruk, et tema vasak käsi on nuga tunda saanud ning veritseb nüüd tugevalt.

Vihase näoga taas enda ette vaadates sisistas Elyon vaikselt: „Tulge nüüd, tulge nüüd...”

„Vaimud ei tule kutsumise peale,” kuulis tüdruk oma selja taga ühte verd tarretama panevat häält verdtarretava lurpsatuse saatel. Tüdruk hingas raskelt sisse, julgemata pöörduda, kuid vaikne valuohe tema selja taga pani ta - käsi ristiga löögivalmilt üleval – alateadlikult pöörduma.

„Ahh- EIII!” karjatas tüdruk ettepoole viskudes ning poltergeistile ristiga täiest jõust selga lüües. Tulemus oli midagi jahmatavamat, kui maale ilmuvad tulnukad, mis järgi mõeldes polekski nii üllatav. Rist läbistas küll poltergeisti naha ning pani selle kõrbema, kuid see sulas tüdruku käte vahele. Elyon laskis ristist ehmunult lahti ning taganes paar sammu. Poltergeist jagas tüdrukule ühe pilgu ning kadus. Alles nüüd taipas tüdruk, et ka ülejäänud kaks on vait jäänud. Nad olid kadunud.

Kuid siis langes tema pilk maas lamavale Alyssale. Elyon pani nuttu tagasi hoides käe oma suule ning vaatas teda ahastavate silmadega. Tüdruku, vastupidiselt Elyonile tumedad juuksed lebasid korrapäratus sasipuntras omaniku pea ümber ning tüdruku silmad olid ehmunult lahti. Tüdruku jume oli nii väikse ajaga juba haiglaselt kahkjas. Tema kõhust turritas okseleajava nurga alt välja üks lihtne kööginuga. Elyon laskus enda keha raputavaid nuukseid tagasi hoides õe kohale ning vaatas tema elutut keha. Poleks ta ometi Alyssat kaasa võtnud, kui too lubas vanematele kaevata, et Elyon lahkub. Ta oleks lihtsalt pidanud sellega riskima ning minema. Mitte mingil juhul tüdrukut kaasa võtma.

Elyoni pisarad langesid ükshaaval tüdruku rinnale, kui väljas hakkasid paistma esimesed koidukiired, tähistamas uue päeva algust.

Tüdruk vaatas nüüd ruumis ringi. Nurgas lebas tiibklaver, keset toa põrandat lebas kildudeks kukkunud kroonlühter. Ruumis polnud leida ühtegi tervet asja. Isegi aknad olid välja pekstud. Tüdruk imestas, et naabrid polnud mürglit kuulnud ja kohale jooksnud.

Justkui väikese märguandena kuulis tüdruk väljast kostvat sireeni. Elyon heitis veel ühe pilgu õele, valmis lahkuma, kuid tema pilk peatus tüdruku vasakul rusikal, mis midagi väga tugevasti pihku surus. Ta kahtles hetke, kuid haaras õe pihku pigistatud paberilehe.

„Ma armastan sind,” pomises Elyon püsti tõustes ning üle pika aja oma vasaku käe valu tundes. Tüdruk vaatas veel viimast korda oma õde ning pöördus. Ta sörkis mornilt akna juurde ning piilus välja. Politsei on teisel pool maja. Tore. Elyon ronis aknast välja ning vaatas kahtlevalt alla. Ta oli liigi kümne meetri kõrgusel ning siit alla hüpates riskiks ta liiga paljuga. Kuskil kuuldus tuhme jooksusamme...

Elyon vaatas huult närides meeleheitlikult ringi ning otsustas parema puudumisel ja aja pealesurumisel end rippu lasta ning kukkuda. Ta surus paberi endale sügavale püksitaskusse, hingas sügavalt sisse ning lasi end rippu just sel hetkel, kui kuulis inimesi tuppa jõudvat. Keegi kiljatas ning mitmed hääled hakkasid erutatult pomisema, kuid tüdrukul polnud selleks aega. Ta lasi aknalaua külge haakuvad sõrmed ükshaaval lahti ning tundis maandudes, kuidas jalad alt kaovad. Tüdruk prantsatas raskelt maha ning üritas end püsti ajades ning maja najale püsti ajades mitte oksendada. Seda kõike oli... tema õde... need poltergeistid... ülessanne... vanaema...

Elyon lubas endale veel ühe hingetõmbe hetke ning vaatas kella – 06.43. Arvatavasti ei lähe neil surnu väljaselgitamiseks eriti palju aega, siis helistatakse vanematele...

Tüdruk hingas sisse, vaatas veel korra ettevaatlikult ringi ning pani pisaraid tagasi hoides kodu poole ajama.

2. PTK

Elyon upitas end lahti jäetud aknast tuppa ning jäi raskelt hingeldades voodile lamama. Tüdruku raskete silmalaugude all vilksatasid pildid möödunud ööst ning pisarad tungisid läbi, huvitumata oma omaniku soovist. Elyon surus silmad kõvasti kinni ning ajas end püsti. Kui ta tahab end vanematele värskena näidata, on parem, kui ta võtab ühe karastava duðði. Ta viskas tuimalt oma jaki voodile ning läks läbi oma toa isiklikku vannituppa.

Duði all olles jääkülma kraani lahti keerates tüdruk võpatas, kuid tundis end peagi värskemana. Tüdrukule meenus, kuidas ta alles beebieas Alyssat vannitas ning kuidas väike tita meeletult natukene külmemat vett kartis ning kohe ulguma hakkas.

Elyon naeratas vastu tahtmist, kuni temani jõudis taas teadmine katkisest käest, kuna vesi seda nii armutult peksis. Tüdruku näole ilmus vaevumärgatav grimass, kuid ta kannatas valu ära ning lasi külmal veel teha oma töö haava veritsemise peatamiseks. Haav ise jooksis üle kogu tüdruku käe ning oli umbes kolm sentimeetrit pikk ning umbes poole sentimeetri sügavune. Mõistes, et see ei taha kuidagi veritsemast jääda, keeras tüdruk terve käega kraani kinni ning astus rätikut ümber kerides vannimatile, kus ta end peeglist silmitsema jäi.

Tema pikad, heledad juuksed olid veest tumedamaks muutunud ning raamisid sorgus olles tema ehmunud nägu. Tüdruku silmad olid suured ja nendes peituvad sügavpruunid vikerkestad olid tavapärasest veelgi tuhmimad. Tüdruku tavaliselt laiaks naeratuseks kaardunud suu oli tagurpidi vajunud ning isegi ta kehahoiak oli kühmus. Tüdruk nägi üht üksikut pisarat üle oma kõrge põsesarna voolamas ning tundis end äkitselt sama üksi. Nüüd pole tal enam õde, kellega kakelda, kellele vempu visata ning kellega ka kõige abusrdsematest teemadest rääkida, kellega vanemate totruste üle naerda, kellele soengut teha... Ükskõik, mida Elyon endale ka ei sisendanud, pidi ta oma vanematega nõustuma – ta armastas Alyssat. Ei, armastab, a r m a s t a b.

Tüdruk pühkis jõhkralt pisara ära ning astus tuppa. Kell näitas nüüd 07.28.
Neiu astus oma kapi juurde, kust võttis välja esmaabikarbi. Teadja näoga oma haava silmitsedes võttis ta karbist alkoholipudeli, mille silmi ja hambaid tugevalt kinni ja kokku surudes oma käele kummutas. Ta kuivatas käele nirisenud vere ja viina segu ära ning haaras karbist nõela ja niidi. Viimane oli imelikult kalk, kuid apteekerid olid öelnud, et sellega õmmeldakse haavu. Valust hambaid kiristades ajas tüdruk niidi nõela taha ning surus iiveldust tagasi hoides nõela läbi haava ühe külje. Tüdruk oleks tahtnud valust karjuda, kuid miski hoidis teda tagasi. Samuti adus tüdruk, et tal ei tulekski suust mitte mingisugust häält. Peale viite piinarikast minutit oli õmmeldud ning tüdruk keris kohmakalt sideme üle käe, otsustades selga panna kolmveerandpikkade varrukatega pluuse, et haava vanemate eest varjata. Tüdruk lootis, et verejooks on lõplikult läbi.

Tüdruk tõusis ning kuivatas nukralt aknast välja vaadates fööniga juukseid ning mõtles oma vanaemale. Kas too oli jõudnud talle avaldada saladuse juhuslikult, või oli ta teadnud, et on peagi surnud. Mis eesmärgil vanaema seda üldse rääkis?
Endale pikka seelikut jalga ajades kuulis Elyon alt ema karjet ning tüdruk mõistis, et nende perele oli teatatud... Ägedalt silmi pilgutades sisendas tüdruk endale, et ta saab natukese aja pärast oma tundeid väljendada. Ta peab lihtsalt ootama, kuni vanemad talle teatavad...

Juukseid kõrva taha lükates astus neiu esikusse ning kõndis elutoa poole, kust kostus ema nuukseid ning isa püüdlusi teda lohutada. Ta vajus pahinal hingates vastu esiku seina ning pani oma valu täis silmad kinni. Mida ta küll teinud oli...

End kogudes astus Elyon üllatunud ilmet näole surudes elutuppa ning küsis süütult: „Mis juhtus?” Tüdruku isa, Shane, vaatas teda pisarais silmadega ning lausus sügavate nuuksete vahel: „Alyssa on... leitud... surnuna.”

Elyon teadis, et ta oleks pidanud uurima hakkama, umbusku teesklema, võibolla isegi ülesse, Alyssa tuppa jooksma ning kontrollima, kas ta on seal, kuid hetkel vajus ta lihtsalt tugitooli, kattis näo kätega ning hakkas üle kogu keha vappuma. See oli asi, mida ta oli endale kogu hommiku keelanud, kuid nüüd, kui isa selle niisama lihtsalt välja ütles, jõudis tüdrukule lõpuks kohale, mis oli juhtunud. Osa temast oli lootnud, et ehk oli Alyssa veel elus. Ta oli ju paanikas olnud ning polnud kontrollinud pulssi ega midagi. Kuid nüüd kerkis tüdruku rindu uus süütunne – äkki oli õde veel elus, oleks pidanud lihtsalt... hoolikamalt vaatama? Äkki oli tüdrukus olnud mingitki elumärki? Kuid tema oli põgenenud... nagu vanaema õpetas. Elyon ägas.

Oma punetava näo käte varjust tõstnud, nägi tüdruk, kuidas isa ema kaisutas ning too lihtsalt aknast välja vaatas, kuni telefon helises.

Tüdruku isa rääkis paar minutit kellegagi ning peamisel kostusid sellised väljendid nagu ´jah´; ´ikka´; ´mhmh´.

Mõne minuti pärast pöördus isa Elyoni ja oma naise poole ning lausus süngelt: „Ta viiakse mingisugusesse ekspertiisi ja me saame ta nädala lõpuks kätte, et maha matta.” Tüdrukute ema, Emily, kargas karjudes püsti ning hakkas oma meest raputama, ise karjudes: „SA EI ANNA MEIE LAST NEILE! MA TAHAN TEDA TAGASI! TA EI OLE SURNUD!”

Elyon vaatas tühjalt enda ette. Ta oli just, paar tundi tagasi oma õe tapnud. Kuigi mitte otseselt, oli ta selle põhjustanud. Ema karjumine kostus justkui läbi võimendite teisest universumist, kus keegi teine oli oma lapse kaotanud ning oli nüüd agoonias. See kõik tundus liiga ebareaalne. Alyssa oli ju alati olemas olnud.

Ta tõusis aeglaselt püsti ning läks ülesse, Alyssa tuppa. Tuba oli korralik, nagu alati. Voodi oli korralikult tehtud. Seintel rippusid mitmed pildid temast endast ja lasteaiakaaslastest, vanematest ja Elyonist. Üritamata oma pisaraid tagasi hoida, istus neiu oma õe voodile ning haaras ühe suure ja musta ahvi kaissu. Ahv oli vana, katkine ja määrdunud. Elyon oli Alyssat selle alles hoidmise eest alati töganud, kuid nüüd pakkus see mingisugust seletamatut lohutust, et kuigi õde on surnud, jääb mingisugunegi osa temast alles.

Ükski inimene ei sure enne, kui maailmas sureb viimane inimene, kes temast kasvõi natukene hoolis.

3. PTK.

Elyon seisis, läikivad mustad juuksed tuules lehvimas Alyssa haua ääres ning silmitses seda nukral pilgul. Tüdruku silmad olid täis ahastust ja hirmu. Ta libistas pilgu üle ohtrate lillede, mis tema õe lauale oli toodud ning kuidas päikese kuldne sära nende kastemärjadelt õitelt tagasi peegeldub.

Neiu kükitas oma musta seelikut natukene kergitades kalmu kõrvale ning vaatas hellalt pilti, mis sinna oli pandud. Alyssa oli seal oma mustade, kohevate juustega, vaatas lustliku pilguga fotokaamerasse ning naeratas nii, et tema natukene puseriti piimahambad paistsid. Pildil kandis tüdruk väikest rohelist kampsunit ning tema kaelas rippus sulgedega kaelakee. Elyon oli teda sellegi kandmise eest töganud, kuid see oli olnud mõlemale lõbus, kui Alyssa õe kummalisi harjumusi vastu tögas. See kõik tundus nii kauge õnnena. Justkui läbi udu, kostus Elyoni kõrvu ta õe naer, kui tal oli lõbus... Alles oli jäänud vaid mälestus kahvatust Alyssast, kes lihtsalt lamas.

Elyon naeratas kurvalt ning avas suu, justkui tahaks midagi öelda, kuid miski röövis tema kõnevõime. Tundes, kuidas pisar tema põsele veereb ning aeg peale surub, võttis tüdruk end kokku.

„Tead, sinu minekust on küll kuu, kuid ma tunnen sinust nii väga puudust ja hakkan veelgi rohkem puudust tundma. Ma ei andesta endale kunagi seda õhtut, mil, mil...” Elyon vaikis, et end veel natukene koguda, kuid jätkas peagi kõvera muigega: „Tead küll. Vahepeal on palju juhtunud. Tead, et me kolime ära? Jaa... Kolimegi. Ema leidis, et ei suuda siin enam elada. Muidugi on meil kahju, et sa siia jääd... Aga me tuleme sind vaatama,” piiksatas Elyon nüüd juba allasurutud nutust vappudes. „Tead, meil on nüüd hästi ilus korter Londonis. See on selline avar, kolme toaga. Minu tuba on natukene väike... olen ju suurema alaga harjunud. Aga see on juba sisustatud... punased seinad, mahagonist kirjutuslaud ja tool. Ema-isa ostsid mulle läpaka ka... Eks meil jäi ju maja müügist natukene üle... Me müüsime suurema osa sisustusega... Vaid üksikud asjad, nagu sinu ahv, jäid alles...” neiu naeratas nõrgalt. „Tead, ta on mulle meeldima hakanud. Lebab nüüd voodil... Kindlasti tahad teada, mis veel on juhtunud? Ema tuli üks päev minu tuppa ja nägi mu voodil suurt vereplekki.” Elyon turtsatas. „See oli sellest jakist... ütlesin, et PMS. Ma ei usu, et ema seda uskus, sest see nii jalutsis... aga see selleks. Sa ju ei teagi, mis see on... Ma ei oskagi muud rääkida... kui me Iirimaale satume, ja seda juhtub kindlasti tihti, siis räägin, kuidas mul uues koolis läheb ja... kuidas meil läheb. Aga nüüd me hakkame sõitma... Varsti hakkab ju kool... Nägemiseni!”

Neiu silmad olid tõustes taas pisarais. Tüdruk nägi vaevu, kuhu astub või mida teeb. Paar minutit enne ootavate vanemateni jõudmist pööras Elyon taas hauaplatsi poole ning sosistas vaikselt, justkui vaid endale: „Ja ma luban, et ma leian selle poltergeisti ja tapan ta. Kasvõi enda elu hinnaga.” Ta pöördus oma vanemate poole ning astus neile pilkugi heitmata autosse. Neiu lihtsalt ei tahtnud näha ema ära nutetud nägu ning isa alatasa punetavaid silmi. Veelgi enam, kui tema oli selle põhjuseks.

Tüdruku suureks õnneks oli politsei leidnud, et noal polnud käejälgi ning tavainimene ei oleks suutnud nuga nii täpselt rihtida. Kuigi Elyoni huvitas, kuidas temast polnud mingitki märki maha jäänud, oli tüdruk selle mõtte maha surunud ning keskendunud tähtsamatele asjadele.

Kui auto sõitma hakkas, valitses seal pinev vaikus. Keegi ei tahtnud rääkida, et mitte näidata tugevat värinat ja valu oma hääles.

Elyon sobras oma seljakotis ning võttis sealt välja väikese, kulunud ning nahkköites märkmiku, mille tüdruk viivitamatult lahti lõi. Viimastel nädalatel oli ta märkmikku hoolega uurinud, üritanud aru saada selle vihjetest ning õppida ühtteist kasulikku, mida tal vaja läheks. Väikest, kaldus kirjas ´Agatha Carter´ vaadates läks tüdrukul siiski südame alt veidi külmaks. Oli ju ka tema vanaema veidikese aja eest surnud... Märkmikku lehitsedes leidis tüdruk kiiresti ülesse teema, mida ikka üle ja üle luges. Häda oli selles, et teema jääks justkui pooleli.

´Poltergeistideks nimetatakse üldjuhul siitilmast lahkunud hingede jäänuseid. Kummitustest eristab neid selgelt üks tunnus: nad suudavad materialiseeruda ja paksu pahandust korraldada. Lahkunud hingede jäänused jäävad tavaliselt ´maa peale´ siis, kui neil jäi siin midagi pooleli. Sageli on selle põhjuseks see, et inimene on mõrvatud. Sellisel juhul ei jää poltergeist enne rahule, kui on teda tapnud isiku omaksetele võimalikult palju valu põhjustanud ning ka lõpuks tema omaksed tapnud. Muidugi on ka juhtumeid, kus hinged on maa peale jäänud sooviga oma tegu heastada või on inimese elutahe olnud niivõrd suur, et teispoolsus ei saanud seda surmana aksepteerida.

Halvale teele läinud poltergeistide tapmiseks on kaks võimalust. Esimene on see, et inimene, kellega seoses hing maa peale on jäänud, sureb ning teise õpetuse järgi tuleb poltergeistile lükata südamesse pühitsetud veest läbi käinud vai. Samamoodi saab ka jagu vampiiridest, kuid seegi on juba omaette kunst (mis nurga all ning kui sügavale, kuid poltergeisti puhul on tähtis vaid süda, mis teda siia jääma sundis). Seepärast ei sobi ka igasugused asendused.´

Tüdruk oli kindel, et jutt läheb edasi, räägib pikemalt asendustest ja nende mõjudest, kuid järgmisel leheküljel räägiti juba Saatanast. Elyon ei saanud aru, kas lehekülg oli vahelt tõmmatud, käristatud või lõigatud nii, et seda polnud aru saada, kuid ta jäi endale kindlaks. Neiul oli kogu tekst poltergeistide kohta juba ammu pähe kulunud ning ta pani märkmiku tagasi kotti, huvitumata teistest teemadest.

Eemalt hakkasid juba paistma heledad lennujaama tuled, mis õhtuses hämaruses hiilgasid ning nende tulede ümber näis koonduvat sadu lennukeid, mis olid rõõmuga valmis inimeste teenistusse astuma.

Endalegi üllatuseks leidis Elyon end näivalt paari sekundi pärast auto ees, kotid seljas ja käes seisvat ning isa ja ema vahel lennujaama kõndivat.

4. PTK

Elyon vaatas kurvalt oma uues toas ringi. Ruum oli sisustatud süngemalt, kui tüdruku eelmises kodus. Seinad olid sügavlillad ning need olid kaetud kõikvõimalike postrite ja plakatitega. Üksikutesse kohtadesse oli jäetud tühja ruumi ning need olid enamasti täidetud perefotodega. Ühel neist olid nad neljakesi rannas. Ujumine oli õdedele alati meeldinud. Toas oli üks kirjutuslaud mugava tooliga ning suur voodi, millel lebas Alyssa vana ahv. Ahvi kõrval oli suletud valge sülearvuti, mis tuppa natukene helgust tõi. Ühte seina oli asetatud pruuni värvi kapp, mille ustel oli täispikkuses peegel. Laes olid väikesed sisseehitatud lambid, mis süttisid ja kustusid plaksutamise peale ning toa nurgas oli telekas koos DVD ja VHS mängijatega. Kahes ruumi nurgas olid mustad kõlarid, mis kõigele justkui ülbelt ülalt alla vaatasid.

Elyon ohkas ning vajus voodile. Järgmine päev pidi ta minema oma uude kooli. Tüdruk polnud õues käinud ega kellegagi kohtunud vaid toas konutanud ning telekast masendavaid filme vaadanud. Seega ei teadnud Elyon, millega järgmine päev tegemist võib tulla. Tüdrukule oli ükskõik, mis ta homme selga paneb või millise mulje jätab. Viimasel ajal oli ta olnud nagu tühi kest. Sellal, kui tundus, nagu hakkaksid vanemad juba oma eluga edasi minna, Elyon ikka veel tagurdas ning elas mõtteis üha uuesti läbi stseene, kus nad õega koos olid ning nalja said. Vahetevahel ilmus nende hulka ka Alyssa surnukeha ning seejärel Elyon lihtsalt veeretas päeva kuidagi õhtusse. Ükskõik, kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta oma õe surmast üle ning alati oli see näriv kahtlus, et teda sellega varem või hiljem kuidagi seostatakse.

Tüdruku mõtisklused peatas ema, kes uksele oli ilmunud ning uuris, kuidas Elyon on homseks valmistunud. Agaralt läks naine tütre riidekapi juurde ning vaatas selle sisu hindavalt. Elyon imetles oma ema võimet juhtunuga toime tulla. Naine kandis nüüd taas meiki ja rõõmsavärvilisi riideid. Pealtnäha oli kõik korras, aga kas ka seest?
Kui oldi välja valitud ühed mustad kulunud välimusega teksad ja poolpikkade varrukatega õhuke kampsun, kallistas Emily Elyoni tugevalt ning palus tüdrukul end hoida. Sel hetkel otsustas Elyon, et emaga ei ole kõik korras. Natukene nukrama ema oma toast välja saatnud viskus tüdruk niiskete silmadega voodile ning avas sülearvuti.

Nägu väänates logis ta appear offline´ina MSNi ning vaatas oma vanade tuttavate nimesid. Peaaegu kõik sisaldasid närtsinud lille või soove, et Carterite pere oma leinast üle saaks ja edasi elaks. Väikese iiveldustundega pani tüdruk arvuti kinni ning vaatas voodile istuli tõustes tuimalt enda ette. Elyon ei suutnud viimasel ajal enam millelegi keskenduda rohkem, kui paar sekundit. Tüdrukust oli saamas vana rahutus ise. Juba mõne hetke pärast oli tüdruk taas pikali ja magas. See oli asi, mida ta sai teha ümber mõtlemata.

***

Elyon sisenes oma uude klassiruumi ning vaatas seal ringi. Kõrge lagi, valged seinad ja ärevil õpilased. Omaette õlgu kehitades kõndis ta piki pingiridasid, kuni jõudis ühe tühja lauani, kuhu ta ka istus. Ümberringi olid kõik inimesed oma tähelepanu jäägitult temale koondanud. Elyon mõistis ehk liiga hilja, et oli siia seltskonda vähe sobimatu. Mitte kellelgi klassist polnud musti juukseid, kui üks tüdruk eespingis välja arvata, kuid tema oli nähtavasti üritanud muljet pehmendada, juustesse valgeid salke tehes. Tema mustad teksad olid kulunud ning tüdruk oli arvanud, et see on normaalne, kuid kõik tüdrukud kandsid seelikuid. Tema kampsun oli küll natukene pidulik, kuid samas ka veidi õpilaslik ning tüdruku meelest kindlasti esimeseks koolipäevaks sobiv, kuid kõik teised kandsid valgeid pluusesid. Kõikidel asjadel olid kõvad firmamärgid ning polnud arvatavasti tüdrukut, kellel poleks Prada kotti. Kõige krooniks kandis Elyon ainsana kogu ruumis kaelas risti. Kuigi see polnud esmapilgul midagi erilist, mõistis Elyon õhkkonnast, et on siin soovimatu.

Soovimata end rohkem nende pisiasjadega tüüdata, suunas ta kogu oma tähelepanu tema ees olevale lauale, kuhu oli juba jäädvustatud parajal hulgal nilbusi. Näost kergelt õhetama hakates pööras tüdruk nüüd pilgu klassi ette. Aina kasvava ebamugavustundega tajus tüdruk endal mitmeid pilke ning nägi enda ees istuvat pikkade heledate juustega tüdrukut pöördumas.

„Tere,” alustas too juttu, oma briljantseid valgeid hambaid demonstreerides.

Tüdruku hammastel olid kalliskivid ning tema nägu nii perfektselt meigitud, et Elyoni võttis see hetkel pahviks. Tema oli hommikul vaid oma ripsmeid tooninud.

„Tere,” vastas tüdruk, ikka veel blondiini silmitsedes.

„Mina olen Jessica Stiles, mis sinu nimi on?” küsis too ülbelt.

„Elyon Carter.” Kogu klass tõi kuuldavale naerupahvaka. Isegi Jessica nägi vaeva, et oma nägu normaalsena hoida.

„Nii et sa oled uus, jah?” küsis too vastust ootamata ning edasi pärides: „Miks su juuksed mustad on? Ja miks sa end nii vähe meigid? Tead, sa oleksid poole kenam, kui sa riietuda oskaksid. Pealegi, firma on see, mis loeb. Ja kui rääkida juba riietusest... aksessuaarid peaksid ka olema... sobilikumad,” lõpetas Jessica ülbelt Elyoni risti silmitsedes.

Elyon vaatas näost kaameks tõmbudes ringi. Tüdruk tajus, et Jessica küsimused olid vaid väike ettekujutlus sellest, kuhu ta sattunud oli. Kõik inimesed ümberringi olid nähtavasti rikkad ja väga uhked, valmis klatðima ja põranda alla tampima igaüht, kes nende moodi polnud, kuid õnneks päästis tüdruku vastamisest klassi saabunud õpetaja.

Sügavale oma pinki vajudes vaatas tüdruk, kuidas Prl. Lynd teda lühidalt tutvustab, pistes oma juttu ühe terava märkuse noorte daamide eeskujulikust käitumisest, mille hulka ei kuuluvat kohe kindlasti pingis lõsutamine. Elyon ei teinud naisest väljagi. Isegi õpetajad vihkavad mind...

Küll tahaks, et Alyssa siin oleks... Oma viie eluaasta kohta oli tüdruk küllatlki nutikas olnud ning osanud alati vastikutest olukordadest auga välja tulla.

5. PTK

Elyon jalutas ükskõikselt juuksesalku näo pealt ära puhudes kodu poole. Tüdruku nägu oli muserdatum, kui siis, mil ta õde suri, kui see üldse võimalik oli. Neiu esimene päev uues koolis oli osutunud totaalseks õudusunenäoks: teda vihkasid vist absoluutselt kõik klassis olnud, õpetaja oli tropp, sellel lollakal maal olid juba esimesel päeval tunnid, Jessical õnnestus teda ühe päeva jooksul lausa viis korda alandada ning tüdruk oli hilinenud prantsuse keelde, mis tõi kaasa märkuse. Esimesel päeval!

Neiu ohkas raskelt ning sulges justkui kannatust paludes silmad. Kui Jumal teda armastaks, oleks ta õde elus ning kõik oleks endine.

Omaette mõtiskledes pööras tüdruk ühele kõrvaltänavale lootusega, et lõigates jõuab ta rutem koju, muidugi juhul, kui ta ära ei eksi. Tänav oli räämas ning täis kodutuid. Iga maja nurga peal või prügikasti juures oli keegi mustade riiete ning näruse olekuga neiult raha nuiamas.Kuskilt visati ämbritäis solki alla ning Elyon krimpsutas haisu pärast nägu. Otsustades, et peatänavatel on ohutum käia, pöördus ta ringi, valmis oma endist marsruuti jätkama, kuid ilmnes üks ´väike´ probleem maast mõnekümne sentimeetri kõrgusel hõljuvate, veriste noorte poltergeistide näol.

Neiu nägu muutus murelikuks ning ta taganes mõne sammu võrra. Tüdruk oleks võinud oma pea anda, et mõne hetke eest olid poltergeistid olnud ühed maas lebavaist ning almust kerjavaist inimestest.

Niisiis manas Elyon oma näole äärmiselt pingutatud naeratuse ning üritas nendest mööda kõndida, kuid noormeeste näod andsid julgelt mõista, et kui tüdruk seda üritab, kirjutab ta oma surmalepingule alla.

„Niisiis, mida te tahate?” küsis tüdruk alistunult ühele räpasele toolile istudes ning poltergeiste ettevaatlikult silmitsedes.

„Oeh, lihtsalt rääkida,” vastas üks lüheldasem ja paksem poiss magusalt.

Silma järgi vaadates võis too olla surres kõige rohkem 15-aastane. Tema, koos kahe teise poltergeistiga hõljusid neiule natukene lähemale ning vaatasid küsivalt üksteisele otsa, kuni lõpuks avas nähtavasti kõige vanem neist suu: „Sa ei küsigi, kuidas me surime?”

„Kuidas te surite?” küsis Elyoni tüdinud hääl.

„Meid mõrvati.” Tüdrukul oli sügav tahtmine lihtsalt ´ahsoo´ öelda ning minema jalutada, kuid oht, et poltergeistid vihastuvad, oli liiga suur. Niisiis jäi tüdruk oma kohale ning vahtis neid kergitatud kulmudega.

„Ahh, oli üks kamp – täpsemalt kolme-pealine kamp, märatsevaid poltergeiste. Ega meie tollal muidugi teadnud,” jätkas keskmine allapoole, Elyoni näo juurde kummardudes. Tüdruk tundis poisi suust hõljuvat pahaks läinud vorstide lõhna ning mõtles tahtmatult, kas poltergeistid peaks lõhnama? „Oh jah... too kamp oli jube. Me ei tea siiamaani, miks nad meid tapsid. Üks hetk olime rõõmsalt koju minemas, kuid järgmisel hetkel tulid kõik pamm ja pimm ja põmm!” rääkis too edasi, kätega ilmekaid zeste tehes ning häält hirmuäratavaks muutes. Hetkeks jäi tüdrukule mulje, nagu poiss naudiks seda: et ta oli surnud ja sai nüüd oma lugu ilmekalt, nagu lastelastele, keda tal kunagi olema ei saa, edasi rääkida.

Õudusega märkas Elyon, et on juba päris pimeda peale jäänud.

„Kas sa ei tahagi teada, miks me seda sulle räägime?” küsis väikseim irvitades. Too hoidis nüüd oma pontsakate sõrmede vahel mingit paberitükki ning imetles seda.

Elyon raputas pead.

„Noooh, asi on selles, eeeeet,” venitas vanim ümber tüdruku hõljudes. „Lühidalt öeldes tahame, et sa ta edasi saadaksid. Põrgusse või kuhu ta ka ei peaks minema... meil endal osutuks see veidi raskeks, kui aus olla...”

„Ja miks ma seda tegema peaksin?” küsis Elyon juba ärritudes. Poltergeistid võiksid teda rünnata, ta saaks nad nüüd temaga igal pool kaasas oleva vaiaga teise ilma saata, oma kättemaksuiha rahuldada ning voila. Kõik oleksid õnnelikumad.

„Oh, sest sina tahad sama, mida meie,” lausus üks poistest kergelt. „Asi on selles, et ta tappis ka sinu õe...”

Neiu vaatas ülesse, silmad põlemas. Tüdruk ei osanud kuidagi oma tundeid seletada. Need olid ühteaegu nii tormakad ja äkilised, et ta oleks tahtnud midagi lõhkuda, kuid teisest küljest oli ta rahulik: ta oli just seesama oma kättemaksu täideviimisele sammu lähemale astunud. Elyon upitas end püsti, olles nüüd keskmise vaimuga ühepikkune. Nood jõllitasid üksteist pingeliselt, kuni tüdruk vaikuse lõhkus: „Noh?”

„Mis noh?” kostus kooris.

„Kust ma ta leian? Mis ta nimi on? Kuidas teda tappa? Kuidas te seda teate?” kriiskas tüdruk keskmise poisi pluusest kinni haarates ning teda raputades, pisarad silmis. Tüdruk oli suutnud hetkeks unustada oma õe, kuidas Alyssat enam pole ja kui kõle kõik on.

„Meie seda ei tea, kust sa ta leiad ja kuidas teda tappa. Seepärast me sinu abi soovimegi. Vaata, me teame su vanaemast...” lausus noorim kindlal häälel. „Aga nii palju, kui meie oleme kindlaks teinud, oli ta nimi, kui ta veel elas, muidugi, Grace Water.” Elyoni silme ette kangestus vana, pakse ja soolatüükaid täis naise nägu, mis teda hetk enne kadumist jõllitas. Tüdrukul hakkas kõhe. „Aga selle mehe ja ta poja nime me ei tea.”

„Aga... miks ta... mis te... Misasja?” oli tüdruk segaduses. „Misasi see sul käes on?” küsis neiu mõne hetke pärast noorimalt, et oma kohmetust varjata.

„Oh, üks paberilipakas,” vastas too kergelt, ikka veel seda käes keerutades ning uurides. „Asendused on vaid ajutised lahendused, mis suudavad heal juhul tekitada poltergeistile põrgupiina, kuid ei suuda teda hävitada. Selle – Oih,” lõpetas noormees lugemise, kui tabas vendade pilgu.

„Anna see mulle!” lausus Elyon söakalt ette astudes ning kätt paberilipaka poole sirutades, kuid poiss pani selle kärme liigutusega taskusse. „Kust sa-? Anna siia!” käskis tüdruk, kuna ta arvas end teadvalt, kus on puuduv lehekülg.

„Kõik omal ajal,” laususid vennad kooris ning enne, kui Elyon midagi öelda jõudis, olid nood valju praksatuse saatel kadunud. Tüdruk lasi käe pisarateni pettunult alla ning surus pükste taskusse.

Tänaval ringi vaadates polnud keegi nende väikest intsidenti tähele pannud. Kõik tegelesid oma asjadega: kes magas, kes kudus, kes jõi... Kuid ümber pöörates, et koju minna, leidis Elyon end tõtt vahtimas umbes enda vanuse poisiga, kes teda uskumatusega vaatas.

Keegi vist ikkagi nägi, mis toimus...

6. PTK

Elyon vaatas ägedalt silmi pilgutades poissi. Too oli umbes tema enda vanune, kuid tüdruk ei julgenud seda kindlalt väita. Poiss oli lühikeste, mustade ja krussis juuste ning natukene haiglaselt roosakate huultega. Ta oli aafriklane. Ilmselt noormees mõistis neiu kohmetust ning lausus seepärast: „Tere, mina olema Maimba.” Tema hääl oli kuidagi võõramaine ja jutt kõlas kahtlaselt, kuid aksent polnudki kõige hullem.

„Elyon.”

„Niisiis, Maimba soovima sinuga rääkida. Kas Elyonil olema natukene aega jalutama?” uuris poiss edasi, panemata tähele Elyoni mänglevaid suunurki.

„Ikka,” vastas Elyon natukene kohmetult ning noored hakkasid vaikselt mööda mahajäetud tänavat tüdruku kodu poole minema.

„Miks... koolnud Elyoniga rääkima?” küsis Maimba lõpuks, oma paljaid käsivarsi kergelt hõõrudes. Poiss oli harjunud palju kuumema kliimaga.

Elyon veeretas mõtteis üht mõtet edasi ja tagasi, üritades sellest vormida midagi, mis temast totaalse psühhopaadi muljet ei jätaks. „Kas sa tead neist midagi?” otsustas tüdruk lõpuks küsimusele esialgu vastamata jättes ning seisma jäädes. Ümberringi vaadati neid huvitatult.

„Maimba ei tahtma seda siin arutama. Tulgem!” lausus poiss kiirelt ringi vaadates ning tüdrukut endale järgnema ärgitades. Noored kõndisid kiirelt edasi, jättes peagi kodutud selja taha. Kuskilt eemalt paistis ähmaselt ka korterelamu, milles tüdruk elas.

„Maimbal olema nendega ühist,” pudistas Maimba. Tema kehahoiak oli kuidagi jäik ning hääl käest ära. „Maimba sind hoiatama,” jätkas poiss neiu kätest hoiatavalt ja tugevalt kinni võttes ning teda enda poole pöörates. Poiss oli oma päritolu kohta üllatavalt pikk. „Nemad ei head tooma. Ei Elyonile, nii nagu ei tooma head Maimbale. Ainult halba.” Tüdrukul oli nüüd juba tõsiseid raskusi näo tõsisena hoidmisega, kuigi ta adus, et Maimba võib olla niidiots kättemaksu täideviimiseni.

„Mida poltergeistid sulle teinud on?” uuris Elyon oma käsi hõõrudes – poiss oli lahti lasknud.

„Oi, mitte poltergeistid. Siin maailmas muudki halba peidus olema. Aga Maimba on lugema: poltergeistid tegema halbu asju. Nendega ei tasuma tegelema.”

„Mis sorti halba?” uuris Elyon poissi lähemalt seirates. Äkki too teab midagi enamat, kui esialgu välja näitab?

Poisi silmad olid tõllaratta suurused. „Palju sorti halba. Nad tapma ja... need poltergeistid, kes Elyoniga rääkima – nemad tegema ka palju halba. Aga mitte Elyonile. Ooei. Nemad tegema halba oma tapnud omaksetele. See on paha... see on paha...”

Elyon vaatas poissi kulmu kortsutades. Too rääkis nagu mingisugune hull posija, kes inimesi hirmutada tahab, kuid tema jutus oli oma iva.

„Aa,” vastas tüdruk kaalukalt, nüüd taas kodu poole astuma hakates. Mööduvad inimesed vaatasid neid imelikult, kui nad möödusid. Noorte vahele oli paisunud pinev vaikus, kuni Elyon jõudis oma koduni.

„Ma elan siin... Ma nüüd tuppa. Nägemiseni,” lausus tüdruk ebalevalt poissi seirates. Tundus, nagu too ei tahaks midagi öelda ning tüdruk pöördus, et koju minna, kuni teda peatas poisi hääl.

„Maimba lootma, et Elyon ei arvama, et Maimba imelik olema, ainult Maimba nahavärvi ja päritolu pärast. Maimba lootma, Elyon Maimbat uskuma ja mõnikord Maimba poole tulema. Maimbal olema hea ema, kes oskama ennustama ja üleloomulikes küsimustes vastusi andma. Kui Elyon tahtma Maimbat leidma, siis tema tegema seda. Maimba nüüd ka oma koju minema. Head aega,” ning enne, kui Elyon midagi enamat uurida jõudis, oli poiss pöördunud ning eemal oleva bussijaama poole sörkima hakanud.

Õlgu kehitades läks Elyon koju ning vaatas ringi. Korteris paistis vaikne olevat. Tüdruk pöördus peegli poole ning vaatas oma väsinud nägu. Talle vaatasid vastu väsinud silmad ja kahkjas jume. Tüdruk tõdes, et Jessical oli tema juuksevärvi koha pealt õigus olnud. Äkki üritaks neile siiski meeldida? Värviks juuksed tagasi blondideks? Ja meik... miks ta enda eest enam ei hoolitse?

Äkitselt ilmus peeglisse Alyssa naeratav nägu. Elyon naeratas pooluimases olekus olles ning pani oma parema käe peeglile, et õele pai teha, kuid sel hetkel, mil neiu käsi peeglit puudutas, kadus Alyssa kujutis ning tüdruk vaatas taas ennast.

Pettunult pisaraid tagasi hoides lasi Elyon käel mööda peeglit allapoole vajuda. Peeglile jäi midagi tumedat ning tüdruk kummardus kulmu kortsutades ettepoole. Veri. Ähmi täis minnes vaatas too oma peopesasid. Mõistagi oli ta need veriseks teinud sellest verisest tüübist kinni haarates. Viimase pilgu peeglisse heitnud ja otsustanud, et peab minema poodi mõningaid asju ostma, sealjuures juuksevärvi, erinevaid lauvärve ja jumestuskreeme, otsis neiu klaasipuhastusvedeliku ning mõtles rätikuga peeglit nühkides mõrult: Üldsusel on liiga suur võim...

7. PTK

Maimba kõndis vägagi rahuloleva naeratusega oma kodu poole. Poiss ei teadnud, kuidas täpsemalt ta Elyoniga sõbraks saab, kuid oli kindel, et ta seda teeb. Tüdruk tundus talle nii naiivne, et noormees oli peaaegu kindel oma edus.

Maimba lükkas ühe väikese majakese aia lahti ning astus sisse. Aed oli tume, paljude vanade puude ning erinevate taimedega, mida ta ema vajas. Maja ise oli must ja küllalt lagunenud, seepärast töötas poisi ema väljas, ühes püstkoja moodi telgis. Teepeal puult ühe õuna noppinud, suunduski Maimba telgi poole.

Ettevaatlikult kuulatanud, ega emal kliente pole, astus ta sisse. Ruum oli hämaralt valgustatud ja salapärane. Laest rippusid erinevad kuivatatud taimed ja asjandused, mis pealiskaudsel vaatamisel meenutasid suitsuliha käntsakat. Tegelikult olid need surnud linnud, mille haisu poisi ema erinevate taimedega summutas. Kogu lõhnade virr-varr ajas vahest südame lihtsalt pahaks.

„Tere, ema,” lausus Maimba tema vastu istudes ning naist hoolikalt silmitsedes. Too kandis musta ürpi ning koos oma tumeda nahaga sulas ta suurepäraselt sellega ühte. Väljapaistvamad osad temast olid ehk hiilgavad silmad ja roosatavad huuled, mis judinaid tekitasid.

„Tere, Maimba,” vastas too kaardipakki kätte võttes ning seda kergelt segama asudes.

„Ma rääkisin Elyoniga, nagu sa tahtsid... Ma usun, et me hakkame hästi läbi saama. Ta uuris poltergeistide kohta,” rääkis Maimba rahulikult, vahetevahel oma punakaid hambaid õuna lüües. „Ma ei öelnud midagi kindlat. Ajasin lihtsalt sellel rajal, et nemad ei tee talle midagi... Ei oskagi rohkem teda iseloomustada. Naiivne suht. Huvitav, kas keegi teab, et ta õde hiljuti suri?” arutles poiss endamisi, jälgides, kuidas ema ta ette lauale kaarte ladus.

„Ära alahinda teda. Elyon on targem, kui sa arvatagi oskad. Nutikus ja söakus, need on kaks asja, mis loevad ja mis sinul kahjuks puuduvad. Kuid see ei tähenda, et seda alahinnata tuleks,” lausus too kulmu kortsutades ning kaarte ümber pöörates.

Maimba vaatas kerge murega, kuidas ema ta ees kaarte tõstab ning muutus rahutuks asjaolust, et need kaardid olid tumedad ning ei tõotanud eriti head. Ka ema jäi seda vaatama.

„Ma vist lähen,” siristas poiss kiiruga püsti tõustes ning haihtudes.

Ennustaja vaatas murelikult kohta, kus poiss mõne hetke eest oli ning sosistas justkui vaid iseendale: „Ära alahinda teda...”

***

Elyon viskus oma voodile pikali ning tõmbas sülearvuti lähemale. Neiu oli tükk aega pead murdnud ning lõpuks otsustanud, et kõige parem on Grace Water´i kohta uurida internetist.

Tüdruk tippis Google´isse ´Grace Water´ ning jälgis rahuldusega, kuidas tema ette valgusid ükshaaval mitmekümned teemad, kus naisest juttu oli. Erutatult avas ta esimese lehe ning libistas pilgu üle selle. Teade oli umbes pool aastat vana.

´Eile õhtul leiti Broxton´i kõrval olevast metsast 44-aastase naise, Grace Water´i vägivallatunnustega surnukeha.

Surnukehga avastasid punt 15 ja 16-aastaseid poisse, kes olid metsa hängima läinud. Grace´i avastas kraavist 15-aastane Oliver, kellelt me kahjuks intervjuud ei saanud. See-eest oskas meid aidata 16-aastane Nick, kes Oliveri kutse peale kohale jooksis.

„Oliver karjus, et kraavis on naise surnukeha ning ma jooksin kohale, et asja lähemalt uurida. Kraavis oli naise surnukeha. Nägu, mis sorgus juuste alt paistis oli lilla ning tal oli õudne grimass. Harvey,” Poiss osutab eemal seisvale poisile. „kutsus kiirabi, kellega koos tuli ka politsei. Me keegi ei julgenud naist puudutada, aga...” Nüüd tirib üks politseinik Nicki kõrvale ning edaspidi meil temaga rääkida ei õnnestu.

Politsei andmeil põhjustas naise surma kaelast poomine ja veel pole kindel, kuidas surnukeha kraavi, niivõrd eraldatud kohta sattus. Ohvrit oldi eelnevalt veristatud.´

Elyon vaatas õudust täis silmadega artikli kõrvale pandud pilti, millel paistis mitmete päästetöötajate taustal surnud naine, kelle tüdruk silma pilgutamata ära tundis – tema poltergeist. Kuid tüdruku silma riivasid hoopis kolm pildile jäänud poissi. Kuigi pildi kvaliteet oli kehva võitu, võis tüdruk oma pea anda, et need olid samad tüübid, kellega ta enne rääkis.

Seejärel langes tema pilk lähedalolevale pusale, mis oli eksimatult äratuntav. Tema ema pusa. Surunud maha ahhetuse, tõrjus neiu järgmised mõtted tahaplaanile ning
vajutas ´back´ nuppu ja hingas sügavalt sisse, tahtmata hetkel Grace´ist rohkem lugeda. Kindlasti oli tema surma põhjus juba leitud. Võis siis mitte, miks ta muidu veel siin on?

Kindlameelselt ´Nick, Oliver, Harvey´ otsingusse kirjutanud, seiras tüdruk tulemusi natukene kartlikult. Esimese lingi avanud, vaatas talle vastu jube pilt kuskil toa põrandal lamavatest poistest, kelle rinnad olid noaga puruks rebitud ning kaelal punane vorp. Kahtlemata poomisest. See artikkel oli umbes 3 kuud vana.

`Eile hommikul leiti Sunrise Avenue 28 ühest korterist kolme teismeeas poisi (Nick (16), Harvey (16) ja Oliver (15) ) surnukehad. Noorte poiste juhtum sarnaneb paari kuu tagusele Grace Water´i omale, mil naine oli enne poomist veristatud. Kolme poisi rinnale oldi noaga lõigatud. Samuti oli tegu Wateri surnukeha leidjatega.´

Elyoni hingamine muutus raskemaks ning ta nägi vaeva, et oma mõtteid teksti juures hoida. Tüdruku mälestustest kerkis esile vanaema raamat ning selles sisalduv lühike lõik: ´ Lahkunud hingede jäänused jäävad tavaliselt ´maa peale´ siis, kui neil jäi siin midagi pooleli. Sageli on selle põhjuseks see, et inimene on mõrvatud. Sellisel juhul ei jää poltergeist enne rahule, kui on teda tapnud isiku omaksetele võimalikult palju valu põhjustanud ning ka lõpuks tema omaksed tapnud.´

Ei, see pole võimalik, seda pole juhtunud. See polnud tema, üritas neiu endale sisendada, kuid kahjuks polnud enda selles veenmine kerge töö. Omaksed, kellele haiget teha...

Aina kasvava ärevusega luges tüdruk edasi:

´Noorte avastajaks oli Oliveri ema, Thea (38), kes poereisilt naastes leidis köögipõrandalt eest oma poja ja tema kahe sõbra surnukehad.
„Esimene reaktsioon oli, et nad teevad nalja, kuid hetke pärast sööstsin telefoni juurde ning helistasin kiirabisse,” seletab Thea kogu keha raputavate nuuksete vahepeal. „Oliver oli nii tubli poiss... ma ei saa aru, kuidas keegi suutis nii teha? Ja kuidas ta sisse sai... uks oli ju lukus...” ei suuda ema enam edasi rääkida.
Käesolev juhtum annab alust arvata, et piirkonnas tegutseb sarimõrvar. Seepärast manitseme kõiki kogukonna liikmeid ettevaatlikkusele!´

Elyon veeretas end selili voodile ning üritas loetule sügavamat tähelepanu omastada, kuid see tundus olevat sama optimistlik proov, kui loota, et vettinud paber põlema hakkaks.

See ei saa ju tõsi olla, et Emily seda tegi. See on absurd. Miks ta oleks pidanud midagi sellist tegema? Ta pole ju selleks suuteline!

Minu ema ei suudaks midagi sellist, ega ju?

8. PTK

Elyon ärkas valutava peaga ning tänas Jumalat, et üks koolinädal oli möödunud. Ees oli tervelt kaks päeva kestev nädalavahetus ning neiu kavatses sellest võtta kõik, mis saab. Neid kahte päeva ei tohtinud miski tumestada. Ta tõusis, kindla sooviga täna Maimba juurde jõuda. Ainus probleem oli – kuidas?

Selle küsimuse üle oli tüdruk pikalt juurelnud ning nüüd, kui peeglisse vaadates silmas ta peegeldusest peale oma nüüd õlgadeni blondide juuste ka oma sülearvutit, oli tal vastus käes.

Trükkinud otsingusse erinevaid sõnade kombinatsioone, leidis tüdruk lõpuks artikli, kus oli kirjas Maimba ja tema ema elukoht: Lichtein 2. Neiu kortsutas mõtlikult kulmu. Kui ta nüüd endaga päris aus oli, polnud tal õrna aimugi, kus too kant asub.

Hiljem, laua ääres oma lõuna ära söönud ja vanematelt vajalikud juhtnöörid saanud, võttis tüdruk südame rindu ning küsis emalt: „Kas me tunneme kedagi Grace Waterit?”

Kartlikult vanemaid silmitsedes avastas tüdruk, et ema muutus näost natukene punaseks ning oleks kuivatamise ajal taldriku peaaegu maha pillanud. Isa aga seevastu oli rahulikum, kui suremas kass ning lausus viimast kartulitükki suhu pannes: „Ma oleks tema nime nagu kuskil kuulnud, aga... Ei tea, kullake, ei tea.” Shane tõusis püsti, andis naisele kerge põsemusi ning ruttas tööle.

Elyon jäi emaga tõtt vahtima.

„Miks sa seda küsid?” uuris Emily taldrikut kappi pannes ning pealtnäha muretult uut taldrikut kätte võttes.

„Ma ei tea,” vastas Elyon paaniliselt mõeldes ja oma vaikimse õigustuseks muna suhu toppides. „Mul lihtsalt on see nimi nii-öelda kummitanud paar päeva,” otsustas neiu lõpuks osalise tõe kasuks. „Ja ma pean seda ju järelikult kuskil kuulnud olema... ma arvan. Niisiis küsisin.”

„Aa,” lausus Emily mõtlikult Elyoni vastu istudes ning oma kohvitassi kätte võttes. „Aga jahh, mina ei tea sellist.”

Nende sõnade peale kiirgus naisest mingit erilist pinget ja vastuolu ning Elyon polnud kindel, kas ta usub ema või ei.

***

Elyon lükkas laguneva aia lahti ning piilus sisse. Kant, kuhu ta sattunud oli, ei meeldinud talle üldse. Kõik oli räpane ja justkui hooletusse jäetud, nagu ei elaks seal kedagi. Mõne sammu edasi astunud, nägi ta kergendustundega Maimbat enda poole tulemas. Poiss oli hirmuäratavalt pikk ning tal oli käes hark, millega ta aias töötanud oli.

Noored tervitasid teinetesit viisakalt ning Maimba pani oma käe tüdruku seljale, et teda edasi juhtida, kuid tõmbas selle mõne hetke pärast viltuse irvega ära. „Maimbal mustad käed olema. Ega Maimba Elyoni ära määrima?” küsis poiss vabandavalt, kui neiu oma selga piidles ning õnnelik oli, et otsustas millegi tumedama kasuks. „Ei.”

„Tore, et Elyon leidma, kus Maimba elama. Maimba ei käima kuigi palju väljas. Elyon ilusamaks muutunud olema.”

Elyon liikus nüüd naeratades omal käel edasi, uurides ümbrust, mis talle üldse ei meeldinud. Aed oli kuidagi sünge ja räämas, nagu ülejäänud asjadki selles ümbruskonnas. Mõne hetke pärast lõhestas poiss vaikuse ning küsis: „Kas Elyon tahtma Maimba ema nägema?”

Neiu polnud kindel, mida ta tahab, kuid ta ei jõudnud enne vastatagi, kui poiss temast kinni haaras ning ühe telgi poole vedama hakkas, panemata enam tähele oma mullaseid käsi.

Telgis oli hämar. Paaris nurgas olid tuled, mille peale olid heidetud mõned siidjad rätikud. Elyon arutles, milline inimene suudaks siin töötada ja veel rohkem – milline inimene oleks nõus siia vabatahtlikuna sisenema. Tema nende hulka ei kuulunud.

Telgis oli üks vana, lagunenud laud ja kaks tooli, mis kummalgi pool lauda asetsesid.
„Kus su ema siis on?” uuris Elyon ringi vaadates.

„Siin,” vastas kähe naisehääl nurgast. Elyon vaatas hääle poole ning võis hoolimata naise hämmastavast ühtesulamisest telgiga vanduda, et naine oli toosama sinna ilmunud. Too oli suhteliselt lühikest kasvu ning kandis mingisugust musta mantli moodi asja, mille kapuuts tema näo peaaegu täielikult varjas. Naisel olid haiglaselt heledad huuled nagu tema pojalgi ning tema hääl ajas kohati kananaha ihule.

„Tere, mina olen Elyon,” lausus tüdruk naist silmitsedes.

„Ma tean seda, kullake. Tean, tean...” vastas tema salapärane hääl. „Kas ma tohin preilile ennustada?” uuris naine edasi.

„Maimba ei uskuma, et see eriti hea asi olema,” sekkus poiss nüüd paar sammu edasi astudes ning hoiatavalt ema seirates. Kogu oma pikkuses oli poiss omandanud ähvardavad mõõtmed. Elyonil oli palav soov lihtsalt minema joosta.

„Ära räägi lollusi, mu poiss. Tule edasi, Elyon. Tule edasi. Istu siia...” Nagu nõiaväel kargas üks tool tahapoole ning enne, kui Elyon arugi sai, istus ta toolil, oma pingutustest hoolimata suutmatu tõusma. Kartlikult naise kaartide segamist eirates, vaatas ta segaduses näoga vihase Maimba poole. Tundus, nagu poiss plahvataks tuhandest asjast, mida tahaks öelda, kuid ta püsis siiski vait.

Maimba ema ladus nüüd Elyoni ette kaarte, sealjuures omaette mingis imelikus keeles pomisedes. Elyonile tundus, nagu nõuaks selline lihtne liigutus naiselt suurt pingutust. Lõpuks hakkas naine juba vaikides kaarte ümber pöörama. Hetke neid kulmu kortsutades vaadanud, hakkas too rääkima: „Su õde suri äsja, eksole? Ja sa tahaksid teada rohkem Grace Waterist?”

Elyon noogutas tummalt, unustades asjaolu, et ta toolile aheldatud oli ja selle pärast muretsema peaks. „Te oskate mind aidata?”

„Oojaa. Oskan küll. Tead, ma olen Grace´iga palju rääkinud. Eks meil, poltergeistidel on palju ühist. Tema nutab mulle, mina talle.” Elyon jõllitas naist.

Vabandust, aga... MISASJA?

„Kas te oskaksite mulle ta kahest kaaslasest rääkida?” küsis neiu oma kahtlusi maha surudes.

„Kas kõige selle teadmine toob sulle rahu?”

„JAA!”

„Sel juhul... Need on tema pojad, kes koos temaga tapeti ja nad on siin maailmas lõksus täpselt sama kaua, kui Grace nö uuesti tapetakse. Ma arvan, et sa juba tead, kuidas seda tehakse. On sul veel küsimusi, kullake?” Elyon vaatas tummalt enda ette.

„Kes Grace´i tappis? Miks nad minu perekonda jahivad? Miks Grace tappis need kolm poissi?” uuris tüdruk söakalt.

„Palju küsimusi nii noore inimese kohta.”

„Ma olen 17!”

„Heakene küll siis. Ma kardan, et Grace tappis need kolm poissi lihtsalt sooja sisse saamiseks.” Elyon vaatas uskumatusega naist. Palju inimese Grace veel niisama läbu pärast tapnud on? „Ja sinu perekonda tahab Grace elusana näha sellepärast, et sinu ema tappis tema.”

Elyon jõllitas telgi lage. Nii et see oligi siis tõsi. Tema ema oli Grace´i tapnud ja sellega kogu perekonnale needuse kaela tõmmanud.

„Miks?” küsis neiu vesiste silmadega naise poole pöördudes.

„Sest,” naine kummardus nõtkelt üle laua. Tema ja Elyoni näod olid vastakuti. Kuskil tagaplaanil hingas Maimba kähinaga sisse. „sina soovisid seda.”

Elyon kortsutas kulmu. „Mäletad? Umbes pool aastat tagasi kurtsid sa emale, et mingisugused värdjad tahtsid sind vägistada. Sa ütlesid talle, et sooviksid neid värdjaid surnuna näha. Emily, va naiivne narr võttis sind sõnast. Grace ei pidanudki surema. Ta lihtsalt astus vahele...” seletas Maimba ema siidjal toonil. Tundus, nagu talle pakuks rahuldust sellest teemast rääkida.

Elyon kahvatus. „Miks te seda mulle räägite?”

„Sa ju ütlesid, et selle teadmine toob sulle rahu. Minu töö ongi inimestele rahu toomine. Aga kahjuks... nüüd tead sa liiga palju, et järgmist hommikut näha. Pealegi, poltergeistid hoiavad alati kokku.”

Elyon sattus paanikasse ning hakkas lõhkuma, et toolilt tõusta, kuid kõigist tema jõupingutustest hoolimata pääses ta toolist vabaks alles siis, kui Maimba tal jõhkralt kaenla alt kinni võttis ning endaga kaasa, maja poole vedas.

Viimased sõnad, mida tüdruk Maimba ema talle ütlemas kuulis, olid: „Ole ettevaatlik sellega, mida soovid.”

9. PTK

Elyon vaatas hämaras ruumis lootusetusega ringi. Nii et Maimba oli siis poltergeist. Tüdrukus kasvas iga minutiga huvi poisi surma asjaolude kohta. Miks poiss oli temaga juttu teinud ja mida see kõik siin tähendab? Tüdrukut huvitas vägagi, mida temaga nüüd tegema hakatakse. Kõige hullem idee oli tapmine, kuid Elyon ei suutnud seda millegi pärast uskuda, kuid samas polnud tal ka teisi ideid.

Ta käed ja jalad olid kinni seotud ning Maimba oli neiule päris selgesti seletanud, et karjumisel pole mõtet, kuna siin kandis olevat asustatud väga vähesed majad ning lähikonnas oli tubli tükk tühja maad. Kaugemal elavat vaid vanakesed...

Toas endaski polnud midagi erilist. Luitunud ja mõnest kohast maha koorunud pruun, kolletunud tapeet, üks laud, mille üks jalg oli teistest tunduvalt lühem ning kaks tooli. Ühel neist istus Elyon. Üks must aken valgustas räämas tuba ning tüdruk silmas põrandal isegi rotti. Neiul oli juba Maimbast ja tema emast natukene kahju, et nood sellistes tingimustes elavad, kuni talle meenus, mida nad teinud olid.

Neiu tuletas meelde Maimba tegelikult vägagi prefektset inglise keelt, millega poiss enda jutu järgi lihtsalt ei uhkusta.

Ja nüüd jõudis ta oma mõtisklustes justkui nõiaringina samasse kohta tagasi: mida temaga tegema hakatakse?

Mõne hetke pärast sisenes Maimba, hoides käes kandikut toiduga. Kui seda toiduks nimetada saigi... Pool klaasi vett, mis tundus isegi luitunud valguses liiga kollakas ning sai, mis oli õhu käes arvatavasti juba aastaid seisnud. Ei, aitäh.

„Ma arvasin, et sul võib kõht tühi olla,” lausus poiss kuidagi alandlikult. Elyon vaatas korra kaalutlevalt toitu ning tema peas küpses vaikselt üks plaan.

„Aitäh, Maimba,” lausus ta endale naeratust suule sundides. Vaadanud, kuidas poiss kandiku ohtlikult kõikuvale lauale paneb, hakkas neiu vaiksel edasi rääkima. „Mis te minuga teha kavatsete?” uuris tüdruk nutuse häälega. „Tapate ära?”

„Mitte meie,” asus Maimba rahulikult tüdruku käsi lahti sõlmides informatsiooni jagama. „Ema kutsub Grace´i ja tema pojad siia... Kahju tegelikult. Sa meeldisid mulle väga...”

Neiu sees kihvatas miski. Poiss tundus talle väga sümpaatsena ning tüdruk oleks teda hea meelega oma sõbrakski pidama hakanud, kui tal ei oleks seda väikest kiiksu – poltergeistiks olemist. „Aga miks teie emaga aitate Grace´i? Mis teie sellest saate?” küsis tüdruk edasi, süütult oma valutavaid randmeid hõõrudes ning poissi seirates. Too ulatas kaalutledes kandiku tüdrukule.

„Meilgi on elus sugulasi ja me ei taha, et nendega midagi halba juhtuks. Mu lapselapselapselaps on alles 4-aastane... Grace lihtsalt ütles, et kas me aitame neid või vaatame, kuidas nad surevad.” Tüdrukul hakkas Maimba häält kuuldes taas temast natukene kahju. Ja lapselapselapselaps? Poiss tundus liiga noor lapse jaokski.

„Miks te siin kinni olete? Selles, elavate maailmas, ma mõtlen?”

„Ausalt öeldes ei tea ma seda isegi... me surime 19 sajandi lõpul... tuberkuloosi,” ütles Maimba kõlatult. Elyon liigutas hääletult huuli: 19 sajand... oi.

„Kahju... Aga mind on huvitanud kogu aeg üks asi, sellest ajast saati, mil ma teada sain, et te poltergeistid olete... miks te ei hõlju?”

„Ema hõljub, ta varjab seda oma mantliga, aga mina olen lihtsalt oma võimete piire katsetanud ning suutnud edasi elada nagu inimene,” vastas poiss kõlatult. „Miks sa ei söö?” Tüdruk mõtles, kas poiss üldse mäletabki, milline õige söök välja nägi.

„Oh... jahh,” lausus neiu klaasi kätte võttes ning seda kinni pigistatud suu juurde tõstes. Tüdruk teeskles joomist. „Kas sa sellest maisest elust ära pole tüdinenud? Äkki seal, kuhu sa edasi läheksid... oleks... kergem?” küsis tüdruk klaasi langetades ning käsi koos sellega muretult jaki tasku juurde asetades.

„Vahel... on selline tunne, et lihtsalt ei jõua enam. Ja siis ma lihtsalt... see läheb alati üle,” vastas Maimba saiaga tüdruku poole tulles ning seda talle ulatades. Elyon võttis selle vastu, sealjuures ´kogemata´ oma klaasi kukutades.

Sellal, kui poiss klaasi järele kummardus, haaras neiu taskust vaia ning peitis selle seelikuvoltide vahele. Poiss tõusis püsti ning nende näod olid peaaegu kohakuti. Elyon kasutas juhust ning pani ühe käe meelitavalt poisi seljale, mispeale Maimba laialt naeratades tüdrukule lähemale kummardus.

„Vabanda,” pomises neiu külma näoga poisile otsa vaadates. Tüdruk võttis vaia ning surus selle noormehe südame kohale. Sisse hinganud, tõmbas tüdruk poisi ägeda liigutusega vaia otsa ning tõmbus eemale. Maimba nägu oli midagi seletamatut. Õnn ja üllatus äkki?

„Andesta mulle,” lausus poiss kähiseval häälel, enne õhku haihtumist.

10.PTK

Elyon ahhetas ning lasi vaial tuhmi mütsatusega tolmusele põrandale kukkuda. Ta tundis end kui mõrvar.

Neiu sõlmis oma jalad lahti. Tüdruk vaatas kiirelt ringi, haaras siis maast saia ja klaasi, mille ta kandikule pani ja lauale jättis.

Tüdruku peas tuksles sadu ideid, mida ja kuidas teha, kuhu minna ja kellega rääkida. Kui ta jääks siia, tuleks tal rinda pista Maimba ema, Grace´i ja tema poegadega. Elyon oli hirmul ning kaalus eri käikude tulemusi. Kui ta lahkuks, siis... oleks ta mõneks ajaks väljaspool ohtu, kui aga jääks, siis saaks ta hea õnne korral Maimba ema koos Grace´i ja tema poegadega edasi saata.

Elyon istus raskelt toolile ning toetas pea kätele.

Peale aastatena tundunud mõtlemist kuulis neiu väljast mitmeid hääli ning tõstis ehmunult pea. Tüdruk teadis, et enam tal valikut ei ole. Tagasi toolile läinud, keris ta nööri lõdvalt oma jalgade ümber. Tüdruk haaras maast vaia ning vaatas kulmu kortsutades ringi. Tüdruk pani käed selja taha ning surus selle kõvemini pihku.

Peagi uks avanes ning neli kogu hõljusid üksteise järel sisse. Neiu peaaegu tundis, kuidas nendega kaasnes mingisugune külm hoovus. Grace liugles dominantselt ees ning peatus teel Elyonini laua juures, kus ta irvega sööki vaatas.

Järgmisel hetkel seisis naine aga tüdruku ees ning libistas oma jääkülma käega üle tüdruku põse.

„Kahju, et ma oma töö lõpetamiseks nii kaua ootama olen pidanud,” lausus naine kõvera muigega. „Tead, see on t õ e s t i närvesööv olnud,” lausus too nuga välja võttes. Aknast hoovav valgus helkis sellel ähvardavalt. Tüdruk vaatas nuga, mis ohtlikult ta näo poole liikus ning ta mõte töötas palavikuliselt. Grace´i taga seisid tema pojad ja Maimba ema. Kui ta ka Grace´i tapaks, kaoksid tema pojad, aga kuidas jääb Maimba emaga?

Tüdrukule meenusid poisi sõnad: „...aga mina olen oma võimete piire katsetanud.”

Leidnud, et noormehe ema ei kujuta endast mingit ohtu, avastas tüdruk Grace´i noa oma põselt. „On viimaseid soove?” küsis ta magusalt noa otsa sügavamale vajutades ning seda paar sentimeetrit mööda tüdruku põske vedades. Naine uuris nüüd verist nuga. „Kahju, et minul enam seda ei eksisteeri... tead,” naine kummardus tüdruku kohale, „ma annaksin selle eest kõik.”

„Tegelikult, ma tahaks vastuseid,” lausus Elyon väriseva häälega, üritades eirata seda teravat valu põsel.

„Ega mul neist kahju pole,” vastas naine nüüd Elyoni juuksesalku pihku võttes ning seda sõrmede vahel libistades. Tüdruk nägi eemalt tema poegi lähemale liikuvat.

„Mis täpsemalt ikka juhtus? Siis... kui te surite?” küsis tüdruk kasvava hirmuga – poisid olid tüdruku ette maha istunud ning Elyon oleks võinud pea anda, et nad üritavad seeliku alla piiluda.

„Olime kodus. Sõime õhtust, kui keegi meie uksele prõmmima hakkas. Läksime sinna... ja sisse tuli sinu ema. Ta on imelik naine, kas tead. Ei, ära tee siin sellist nägu. Tema juba teab, kuidas tappa. Ega me tal esimesed polnud... ega ka viimased. Igal juhul. Ütles, et tahab mu poisse näha. Ja järsku oli ta käes nuga. Ei – mitte köögi. Ikka korralik pussnuga. Ja ta tahtis minu lapsed ära tappa. Arvad, et ma oleksin sellist asja lubanud? Ei. Ma kaitsesin neid, kuid nagu meie praegusest olukorrast näha...” Naine muigas kõveralt ning suutis selle käigus paljastada ühe kollase hamba, mis üle ta alahuule asetses. „Tema võitis. Pussistas meid poolsurnuks ja poos üles.”

Elyon oli vait. Ta ei teadnud, mida edasi teha. Enne oleks tal olnud nii palju küsimusi, kuid nüüd... peale Maimbaga rääkimist – mitte ühtegi, palju ta ka ei mõelnuks.

„Niisiis, ma arvan, et sinu kord on surra, kullake. Mingu sul järgmises elus halvasti,” ütles naine naerdes ning oma nuga tüdruku kõrile pannes.

„Kas ma võin veel issameie palvet lugeda?” küsis Elyon naerupurset tagasi hoides. Neiu ei teadnud taas, mis siin naljakat oli, kuid teadis, et kui ta tahab naise tappa, ei ole selleks parim asend Grace´i nuga tema kõril. Grace tegi grimassi ning pomises midagi ´ei´ sarnast. Neiul ei olnud valikut.

Tüdruk lõi jalaga naisele kõhtu ning too koperdas tagurpidi eemale. Tema pojad jälgisid justkui hüpnotiseeritult tegevust, julgemata vahele astuda. „Sa igavene-” sisistas naine hoogsalt tüdruku poole tulles.

Justkui aegluubis võttis tüdruk oma käed selja tagant ning lõi juba teist korda päeva jooksul selle läbi kellegi südame. Grace karjatas ning haihtus koos oma poegadega.
Naise käes olev nuga pudenes tuhmi mütsatusega põrandale ning sellel peatus kellegi jalg.

Tüdruk vaatas ülesse ning pomises: „Oi kurat.”

11. PTK

Maimba ema kõrgus ähvardavalt Elyoni kohal ning millegipärast oli tema käes samasugune vai, mida tüdruk kasutas. Lähemal vaatlusel tegi tüdruk kindlaks, et see oligi tema vai.

„Lihtsalt mõned trikid, mida saja aastaga omandada...” lausus naine hooletult vaia käest kätte hüpitades ning lauanurgale istudes. Tema kapuuts oli maha libisenud ning paljastanud naise peaaegu kiila pea. Tüdrukule jäi mulje, nagu Maimba ema oleks surres oma vananemisprotsessi jätkanud. Ta võis olla küll endiselt reibas ja teha kõiki asju nagu noor naine, kuid tema näos peituvad kortsud rääkisid oma loo.

„Tead, tüdruk. Sa oled viimastel kuudel näidanud välja rohkem vaprust ja kindlameelsust, kui kõik Esimeses Maailmasõjas osalenud kokku,” jätkas naine väsinud häälel. „Oled näidanud, mida võib armastus inimesega teha. Ta näitab end tõesti kõige ootamatumatest külgedest. Sina oled puhtalt armastusest tulnud nii kaugele... kahele inimesele vaia südamesse lüüa pole kerge. Oeh...”

Tüdruk imestas, kuidas naine Maimbast teab, kuid ei katkestanud teda. Nii kaua, kuni too räägib, on tüdruk väljaspool ohtu.

„Ma mõtlen vahest... mis oleks, kui me poleks siia jäänud. Nii mõnigi asi oleks teisiti...” Naine vaatas kaastundliku näoga tüdrukut ning tegi tema näo suunas pühkiva liigutuse. „Mul on kahju sellest osast, mida me sinu pere hävitamises mängisime... aga karistamist väärivad ei tohi selleta jääda, tüdruk. Ja ma arvan, et sa mõistad, mida ma sellega mõtlen.” Naine pidas väikese pausi. „Mis sellest, et ta on su ema. Ta tappis kolm inimest...”

Elyon vaatas tuimalt maad ning tundis pisaraid silmisse kerkimas. Kokkuvõttes oli kõik juhtunud tema enda süü. Justkui tema mõtteid lugedes räägis Maimba ema edasi: „Kuigi su ema tegi seda sinu pärast... oli see tema enda valik. Ja sina seda enam muuta ei saa.”

Tüdruku silme all pani ta endale vaia südamele ning möönis kurva häälega: „Vahest ma tunnen, et mul on aeg minna... Aga ma olen seda ignoreerinud. Elus olevad sugulased...” Ta ohkas. „See kõik pole lihtsalt nii loodud. Elavad ja surnud peaksid olema lahus... või mitte kokku puutuma. Nii see kord juba on. Ja täna sinule... tänu sinule ma mõistsin seda.”

Naine pigistas korraks silmad kinni ning vajutas vaia sügavamale.

Elyon ahhetas, kui Maimba ema haihtus ning vai tuhmi kolksatusega põrandale kukkus ning haihtus. Tüdruk oleks võinud vanduda, et kuulis tühjas ruumis kaikumas sõnu: „Karistamist väärivad ei tohi selleta jääda...”

Tüdruk tõstis käe oma haava kohale ning libistas käe üle selle.

Maimba ema oli selle ta näolt pühkinud.

***

Elyon istus raske südamega voodil ning vaatas aknast välja. Õues oli selge, päikesepaisteline ilm. Justkui paari õela olendi lahkumine oleks seda põhjustanud. Tüdruk ohkas. Ta pidi möönma, et Maimba ema sõnades oli oma mõte. Tal oli õigus olnud ka selles, et ei loe, kes süüdlane sulle on. Ta väärib karistust nagu iga teinegi.
Mööda tüdruku põske voolas pisar ning ta avas fotoalbumi, jäädes pidama pildil, kus olid nii tema, Alyssa kui ka nende vanaema. Tüdruk naeratas nukralt, meenutades nende toonast Egiptuse reisi. Nemad Alyssaga olid pidevalt vingunud, kui palav neil on ja vanemate närvid olid läbi... Vaid vanaema oli suutnud normaalseks jääda.
Tüdruku äratas mõtisklustest liikumine tema ukse juures ning silmi sinnapoole suunates ei eristanud ta alguses midagi. Pikapeale teravnesid mõned hallikad piirjooned ning Agatha astus jahmunud Elyonile lähemale.

„Tere, kullake,” lausus ta nukralt naeratades ning tüdruku pead paitades. Viga oli selles, et tema jääkülm käsi läks tüdruku peast läbi.

„Vanaema? Mida- Kuidas- Sina?”

Vana naine naeratas ning vaatas ruumis ringi. Mõne hetke pärast hõljus ta tüdruku ette ning ulatas talle pooliku paberilehe, mille Elyon vaikides vastu võttis.

„Sa oled tubli olnud, tüdruk,” lausus ta naeratades. „Kui ma tundsin, et mu lõpp on tulemas, usaldasin ma selle sulle teadmisega, et sa saad hakkama. Ja saidki... kuid jubeda hinnaga... Alyssa saadab sulle tervisi.”

Elyon vaatas niiskete silmadega ülesse. „Mul on nii kahju. Ma ei saanud midagi teha.. ta tuli ja... oli tema. Mul on nii kahju, et see juhtus. Ma ei tahtnud,” lausus tüdruk nutma hakates.

Vana naine lohutas teda. „Sina ei teadnud ju seda. Aga ma olen su üle uhke. Sa said sellega hakkama. Tänu sinule jääte teie isa ja emaga ellu. Sa oled ületanud kõik mu ootused.”

Elyon ehmus – ema! „Mida ma emaga peaksin tegema? Maimba ema ütles, et-”
„Ma tean, mida ta ütles. Ma olen sind jälginud sellest saati, kui ma... tead küll. Mul on kahju seda öelda, aga tal oli õigus. Su ema on toime pannud kuriteo ja ta peab selle eest maksma.” Naine vaatas kurvalt aknast välja.

„Kuidas?” küsis Elyon nukralt fotoalbumit kinni pannes ning seda riiulile asetades. Tüdruk puuris oma silmad paberilehte. Seal oli sama jutt, mille üks kolmest poisist ette oli lugenud.

„Selle eest on juba hoolitsetud...” lausus vana naine eemalolevalt.

Elyon ei pannud ta sõnu tähele ning jälgis endiselt paberilehte. „Kust sa selle said?” uuris tüdruk kulmu kortsutades.

„Need kolm poissi, kellega sa nädala alguses kohtusid, andsid selle mulle. Nad on sulle tänulikud... lõpuks ometi oli Grace surnud ning nad said edasi liikuda. Sinna, mis ootab neid peale surma – rahu.” Elyon vaikis.

„Aga kas Alyssa on ka kummitus?” küsis Elyon tikksirgeks tõustes ning ringi vaadates. Justkui õrna lootusega õde ruumi astumas näha.

„Ära näe vaeva, kullake. Teda pole siin. Lihtsalt vahest me... saame võtta ühendust surnutega, kes on edasi liikunud. Arvatavasti teda ei hoidnud siin midagi... sest tema ei saanud surres asjast arugi.”

Elyon vaikis taas ning uuris paberilehte. „Kus on teine pool?”

„Sinu käes, kuid ega enam sellest kasu pole. See oli see sama paberilipakas, mille sa Alyssalt võtsid ja püksitaskusse unustasid. Ja need püksid on sul ju pestud...”

Elyon ohkas ning viskus voodile. Ta ise oli need püksid pessu pannud ja nende taskud suurest ähmist kontrollimata jätnud. „Mis seal kirjas oli?”

„Ole ettevaatlik sellega, mida soovid,” vastas vanaema vaikselt. Elyon vaatas teda kulmukortsutusega. „Kõik, mis juhtub, on määratud nii olema,” ütles vana naine lihtsalt. Elyon avastas, et vanake hakkab kaduma.

„Mis toimub?” küsis ta püsti karates ning vanaema hirmuga seirates. Viimane astus peegli ette ning lausus: „Mina jäin siia selleks, et sinu käekäigul silma peal hoida. See on nüüd tehtud. Mul pole põhjust siia jääda.”

Elyon pigistas kirja rusikasse ning kuulis väljast politseiauto sireeni.

Taas vanaema poole vaadates nägi tüdruk tema pisaraist läikivaid silmi.
„On aeg.”

12. PTK

Elyon istus maas ning jõllitas hauatahvlil olevat suurt A-d, oskamata midagi muud teha. Tüdruku silmadest immitsesid taas pisarad ning tema nägemine oli udune. Ta oli taas siin. Sellest oli aasta. Alyssa oleks praegu 6 -aastane... neiu mõtles paratamatult, et kas nii jääbki tema elu lõpuni? Et ta mõtleb, milline õde praegu oleks ja mida ta teeks?

Tüdruk sundis näo rõõmsamaks ning vaatas hauda. Too oli korras hoitud – kindlasti tema endiste tuttavate teene ning haual oli paar roosi – Alyssa lemmiklilled. Elyon ise oli toonud ja mulla alla matnud vaia, millega ta Grace´i tappis. Neiu lootis, et see kõduneb kunagi nende kurbade mälestustega. Ta haaras põlvedest kinni ning kallutas pead. Tüdrukute isa oli ta siia toonud, kuid siis kiiruga lahkunud – ta ei suutnud siin olla.

„Tead, Alyssa... Viimasel ajal läheb kõik ülesmäge. Lõpetasin ilusti 11. klassi ja mu sünnipäeval oli isegi külalisi,” lausus tüdruk kurvalt naeratades. „Viisin ka oma lubaduse täide... Grace on läinud... koos paljude teistega. Näiteks emaga... sa kindlasti tead juba kõike. Seda, et tema tappis Grace´i koos tema poegadega ja on nüüd elu lõpuni vanglas...”

Tüdruk ohkas, oskamata enam midagi muud öelda. Tal oli nii palju mõtteid ja soove, mida avaldada, kuid tüdruk ei leinud nende jaoks sõnu, kuid miski nööris ta kurku. Suu oli kuiv ja kõik tundus nii veider. Kuigi neiu oli endiselt kurb, oli tal tunne, nagu Alyssa oleks temaga. Taas meenus tüdrukule see ütlus: Ükski inimene ei sure enne, kui maailmas sureb viimane inimene, kes temast kasvõi natukene hoolis.

Elyon vaatas õe hauale pandud roose ning muigas.

Alati polegi sõnu vaja.