Lapsepõlv kuni Tänaseni

Pealkiri: Lapsepõlv kuni Tänaseni 8/12/2008, 19:20

Täiesti kohutav, ma sirvisin täiega kaua kohti kuhu juttu panna, aga tulemus oli see et ei osanud kuskile panna, sellepärast, sorry kui see peaks kuskile mujale kuuluma, aga postitasin selle nüüd valesse kohta.
Võimalik et mõned on seda juttu näinud või isegi lugenud, sest olen seda mõnesse kohta juba ülesse pannud. Jutt on suhteliselt vana, olin siis väike ja rumal, sellepärast on jutus räme palju kirjavigu, sorryy!
Aga kohe kui miski häirivalt silma torkab kisage mulle kaa, ex?

Loba läheb juba pikaks nii et jahh, sisukaid arvamusi, millest oleks abi, nt jutu paremaks muutmisel.
Enjoy!!(:

Esimene osa!

[color=blue]Piilusin ema-isa toa ukse vahelt sisse, isa ei olnud ema kõrval ning ema nuttis lohutamatult! Ma teadsin, et kui ma temalt küsin, mis on, siis kuulen ma vastuseks alati sama, ,,mitte midagi lapsuke, aga palun ole hea ja jäta mind rahule.’’ Jälle prantsatas uks minu nina all kinni.

Ma tundsin ennast tõrjutuna. Ma olin kõigest seitsme aastane väke tüdruk, kelle ema nutab ööd ja päevad ning isa ei ole kunagi kodus ja kui on, siis tülitses ta emaga. Ma jooksin oma tuppa, ma oleksin tahtnud nutta, aga mingil kummalisel kombe ei teinud ma seda, sest tundsin, et nii ei ole õige. Mulle meenusid venna sõnad! ,,Kui sulle tundub, et kõik hakkab kokku varisema ja et kõik on nõrgad ning see mis on laguneb, siis ole sina see,kes on tugev ning päästa see mis on varisemise äärel!’’ Need sõnad meenusid mulle alati kui ma tahtsin nutta. Kuid meenutades neid sõnu ei teinud ma seda! Kuna teadsin, et minu vennale ei oleks see meeldinud. Perekond mis oli täiuslik, hakkaski just siis lagunema kui minu vend suri.

Mul oli valus, ma olin siis umbes nelja ja poole aastane plika, kes ei taibanud sellisest asjast nagu ,,surm’’ midagi. Ja sellepärast ei räägitudki mulle tõtt. Kõik nad valetasid mulle, lootes, et ma ei saa sellest aru, nad rääkisid mulle, et vend pidi minema ,,taevasse’’asju aiama. Olin ju alles rumal ja väke ning jäingi seda uskuma.Teadsin, et mu vend on tark ja intelikentne noormees ja sellepärast ma kunagi ei pärinudki millal mu vend tagasi tuleb. Iga õhtu ennem magama minemis, istusin ma oma voodi äärel, igatsesin venda ning palusin vaikselt...,,Ma tean vend, et sul on seal ,,taevas’’ palju tegemist, aga me kõik vajame sind siia, eriti mina,ema ja isa!! Palun venna tule koju!!’’ Peale neid sõnu langes alati pisar minu põsele ning voolas mööda põske alla.

Igatsedes oma venda jäin ma magama ja nii kaks aastat järjest. Ma oleksin tahtnud uskuda seda, et mu vend on ,,taevas’’. Kuid mida suuremaks ja vanemaks ma sain ja mida rohkem olin kuulnud ,,surmast’’ taipasin, et mu vend ei tule tagasi sealt taevast kuhu ta läks. Ma ei süüdistanud hetkeksi oma vanemaid selles, et nad rääkisind mulle ainult surma ilusamast poolest, nimelt sellest et mu vend läks taevasse, kuid ma olin pisut pahane kui sain teada et nad olid jätnud rääkimata selle teise poole, selle et ta ei tule sealt enam kunagi tagasi!!!

Kuid peale venna surma ei olnud kõik sugugi korras. Isa hakkas aina tihedamini kodust eemal viibima. Ja ema, ema nuttis alatasa isa pärast, sõi mingied tablette. Jube oli mõelda et mina ei saa sinna midagi teha. Ma pidin vaatama kuidas ema ennast nende tablettidega tapab ja pidin kannatama ära selle, et isa ei hoolinud sellest sugugu, vaid võttis endale samasuguse rolli nagu minagi. ,,Pealtvaataja’’ rolli.

Kui olin seal oma toas juba mingi paar tundi kükitanud, kuulsin alt et keegi tuli ja kuulsin kuidas ema vihasena ning nuttes trepist alla jooksis. Natukese aja pärast oli ülesse minu tuppa kuulda karjumist. Isa ja ema karjusid üksteiste peale. Jooksin alla, et teada saada miks nad karjuvad. Kui ma alla jõudsin istusid mõlemad diivanil ning rääkisid valjul toonil millestki, millest mina aru ei saanud. Ainuke asi millest ma aru sain oli see kui ema isale ütles: ,,Sa ei saa mind ja Stellat ju üksi jätta!!’’ Ema nuttis meeleheitlikult ning isa karjus. Ma istusin elutoa trepil ning jälgisin mida vanemad järgmise sammuna ette võtavad. Isa marssis raskel kuid kiirel sammul minu poole, arvasin, et ta ütleb mulle midagi, võtab käest kinni vms. Kuid ei, ta lükkas hoopis mu treppilt eest ning jooksis ülemisele korrusele.

Kuulsin kuidas ta kolistas oma kappides, otsides midagi, aga mida seda ma ei teadnud. Ma teadsin, et midagi on valesti. Isa tuli trepist alla ning, tal olid suured pakidud, riideid täis korhvrid käes. Taipasin kohe, mis on teoksin ning tahtsin midagi isale öelda, kuid ennem kui ma midagi jõudsin öelda nägin, et isa haaras oma ühe kohvritest, ning läks välja. Haarasin isa teise kohvri ning tirisin selle talle järele. Välja jõudes nägin isa kurja pilku. Ta hakkas mult kohvrit ära võtma, kuid ma hakkasin nutma, hoidsin kõigest vääst kohvrit kinni, et isa seda kaasa ei võtaks vaid jääks koos oma kohvritega koju, kuid sellest ei olnud kasu, ta rebis mu käed kohvri küljest lahti ning tõukas mu eemale. Ta asetas ka oma teise kohvri autosse ning juba hetke pärast istus ka ise sinna ning sõitis minema.

Ma vaatasin talle pisarad silmis järele, ma jooksin, lootes, et jõuan talle järele, ma lootsin, et ta keerab otsa ringi ning tuleb tagasi meie juurde, aga tema, tema sõitis südametunnistuseta minema, ega tulnud enam mitte kunagi tagasi. Mitte kunagi!
[/color

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

UUT ! Hästi hea.

Tahtsin küsida, kas nagu need on tema mälestused, et ta räägib oma mälestusest lapsepõlvest ?

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 10/12/2008, 15:40

Jah, see tüdruk räägib nagu tagantjärgi kõike. Very Happy

aga jah sellest saab ajapikku aru kaa;)
tore kui meeldib;) Tänan arvamuse eest;)

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

Tõesti hea jutt, usun talle on raske sellest mõelda, ma ei elaks üle kui mu isa läheks minema lihtsalt, lükkates mu eemale. Trgöödiline..
Huvitav, mis edasi saab...

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 10/12/2008, 17:18

Kuna see jutt on juba sajandeid arvutis seisnud siis pole probleemi uue osa ülesse panemiseks, nii et saad täna uue osa ka;)

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 10/12/2008, 17:23

Hea et vähemalt mõnele meeldib;) Aga suurimad tänud jutu lugejale Rikkie!!

Teine osa

Ootasin teda koguaeg koju, kasvõi külla, kuid teda ikka ei tulnud.Ema nuttis oma toas ja mina olin nii väike ega osanudki midagi edasi teha. Teadsin, et ema ei toeta mind enam mitte milleski. Ning kaotasin juba lootuse, et kõik saab korda.

Mõne aja möödudes hakkasin koolis käima. Ma ei olnud kunagi varem lasteaias käinud ja sellpärast oli kooli minemine minu jaoks suur katsumus. Niipalju võõraid ning ära hellitatud lapsi. See võis mulle nii ainult tunduda, aga kui me tädiga klassi uksele ilmusime, tundsin ma kuidas mind vaadati. Kõik silmad olid minule suunatud.
Unustasin mainida veel selle, et peale seda kui isa meie juurest ära läks, kolis meie juurde ema õda. Ta elas ennem üksi ja emal ei olnud selle vastu midagi kui ta sinna kolib ning teda abistab. Ema oli ikka isa äraminekust mustas masenduses ja ei olnud võimeline ise midagi tegema. Ta sõi endiselt oma tablette ning nuttis päevad ja ööd oma toas lukutaga.

Igatahes, tädi võttis mu käest kinni ning me kõndisime klassi lõppu. Jubedad ning jõllitavad pilgud vaatasid meile järele. Tädi käskis mul istuda, kuid mina vaatasin oma tumetate sügavate silmadega talle otsa ning kohe taipas tädi, et ma ei kavatsegi tema käest lahti lasta. Ta istus minu kõrvale kuid ikka hoidsin ma kõvasti tema käest kinni ega kavatsenudki seda lahti lasta.

Kuulsin kudas üks keskealine mees klassi ees rääkis koolist, kooli reeglitest ja muusts sellisest, mida üks kooli laps teadma pidi. Kuulasin hoolega mis meile räägiti. Püüdsin kõik meelde jätta.

Lõpuks jõudis kätte minu jaoks kõige hullem asi mis juhtuda sai. See sama keskealine mees, kes pidi meie klassijuhatajaks saama, naeratas meile kõigile rahulolevalt ning lõi käsi kokku. Ma ei saanud aru mis toimub, vaatsin tädile küsiva pilguga otsa. Kuid ennem kui tädi mulle midagi vastata jõudis tundsin kuidas keegi pani oma raske käe minu õlale. Ma keerasin ennast ümber ja nägin seda sama meest enda selja taga, kes oli just hetk tagasi klassi ees meile igasuguseid asju rääkinud. Vaatasin talle küsiva pilguga otsa ning juba ma kuulsin kuidas tema kare hääl lausus: ,,Sina väikseke ole hea ja istu selle poisi juurde, kes seal aknapoolses reas, eelviimases pingins istub.’’ Vaatasin tädile ehmunud näoga otsa, olin segaduses. Ma ei taibanud miks nad ei lubanud mul siia tädi juurde jääda. Kuid tädi silitas õrnalt minu sooja põske ning ütles, et ma ei muretseks. Nii läksingi aralt kuid kiiresti selle poisi juurde, kes seal aknapoolses reas istus. Istusin selle poisi kõrvale, vaatasin talle otsa ja minu suureks üllatuseks lehvitas see pisike poss mulle. Tema lai ning sõbralik naeratus ajas ka mind naerma ja nii ma naeratasingi talle vastu. Siiski tundsin ma ennast veidi ebamugavalt selles võõras ning suures kohas. Kuid ma kannatasin selle ära.

Natukese aja pärast tuli tädi minu juurde ning ütles mulle, et me lähme koju. Tegin tädile rahuloleva ning nõustuva näo. Sammusin vaikselt tädi järel klassist välja. Piilusin veel korraks uksepealt tagasi ja nägin kuidas mu pinginaaber jälle oma laia naeratuse saatel lehvitas. Astusin klassi uksest välja. Õnneks ei kulunudki palju aega, et jõuda tuttavasse paika, paika kus oli turvaline olla, mitte ühtegi võõrast ega kurjustavat pilku. Kõik oli nii nagu pidi. Oli hea olla jälle kodus, kuid miski, ma ei tea mis, minu sees tahtis tagasi, selle poisi juurde, kelle kõrval ma istusin.

Nii möödusid päevad koolis, iga päevaga sain aina rohkem teada, kui turvaline koolis tegelikult on. Ma ei kartnud enam neid lapsi, kes mulla alguses hirmu valmistasid, ma ei kartunud õpetajaid, mitte kedagi. Ma mängisin enda klassi lastega, vahest ka vanemate lastega, kes käisind klass eespool. Kuid kõige lähedasem inimene minu klassist oligi seesama poiss kelle kõrval ma istusin esimesest koolipäevast saadik. Me saime lähetasteks, võib isegi mainida, et me olime parimad sõbrad. Me tegime kõike koos, õppisime, mängisime...jne.

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

Edasii...Kus neid saab veel lugedaa? Noh sa mainisid, et sa oled seda juttu pannud kuhugile veel? Selles mõtes, et kas sul on juba uued osad ammu kirjutatud?

UUT soovib!

Panin tähele pisi vea " muusts " - muust

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 11/12/2008, 17:49

Mul on see lugu rates kunagi ammu üleval olnud, aga praegu seda seal enam ei ole, osad on aga arvutisse salvestatud, õnneks

Tänan, ega jah neid näpukaid ja pisivigu on seal miljoneid:D

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

Neid vigu pole palju, aga OOTAB UUT OSA... kiiresti... muidu tapan su ära Very Happy

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 16/12/2008, 17:29

Soryy Rikkie, ei tulnud just väga ruttu, aga jahm, nüüd ta igatahes olemas on:D

Kolmas osa!

Kuid kõik ei olnud selline paradiis. Kool oli muidugi uus ja tore asi minu elus, aga inimene keda ma armastasin üle kõige, jäi väga raskelt haigeks. Ma nutsin iga päev tema voodi äärel, tõin talle kõik mis ta vajas, tegin kõik, et tal oleks hea. Palusin, et ta minu juurest ära ei läheks.

See oli üks ilus päikesepaisteline laupäeva hommik. Nagu tavaliselt tahtsin ma joosta ema tuppa, et talle tere hommikust öelda, kuid mind takisdas tädi. Ma nägin tädi silmist, et midagi oli viltu. Ma ei teadnud küll mis, aga ma kardsin. Tädi võttis õrnalt mu mõlemast käest kinni ja käskis diivanile istuda. Tegin nii nagu tädi käskis. Nägin tema silmis pisaraid, ka minule tikkusid pisarad silma, aga ma ei hakanud nutma. Vaatasin tädile küsiva pilguga otsa. Pisaraid tekkis aina juurde, kuid lõpuks võttis tädi ennast kokku ja ütles, et ema läsk ,,taevasse’’ nagu su vendki ja sa tead kullake, et igaveseks. Ta läks meie juurest ära, ega tule enam kunagi tagasi. Külmavärinad jooksid üle terve mu keha, mulle tundus, et ma ei saa hingata, ma ahmisin õhku, ega saanud midagi öelda. Ma jooksin ema tuppa, piilusin ukse vahelt sisse, kõhklesin natukene kuid siiski liikusin voodile aina lähemale. Voodini jõudes langes pisar minu põsele. Mu käed värisesid, ma kartsin. Ma ei tahnud uskuda neid sõnu, et minu ema läks ära ja jätts mind siia. Ma võtsin ema käe, see oli jääkülm. Ema lamas liikumatult voodis, ega hinganud. Hoides ema jääkülma kätt, nutsin ma voodi juures lohutamatult ja palusin, et ema tagasi tuleks, palusin et ta ei jätaks mind siia, et ta mu kaasa võtaks, kuid lootusetult, ema ei kuulnud mind, ta oli juba ära läinud ja igaveseks.

Paari päeva pärast olid ema matused. Matustel ei olnud palju rahvast, ainult lähedased inimesed. Isegi isa ei olnud ema matustel ja kui aus olla siis ega see mind ei üllatanudki. Ma üritasin ema matustel olla tugev kuid ei suutnud, mul oli valus. Jälgisin kuidas ema aina sügavamale ja sügavamale kadus. Mul oli tunne nagu ema hoiaks mu käest kinni ja mina ei lase seda lahti. Hakkasin meeleheitlikult nutma kui emale mulda peale visati. Tundsin kuidas ema minust aina kaugemale ja kaugemale läks ja ma ei suuda enam ta käest kinni hoida. Pisarad pisarate järel langesin mu põsele ning jooksid sealt meeletu suure jõena alla. Ema hauale asetati palju lilli. Ka mina panin ema hauale kaks valget roosi. Küsisin emalt veel viimase küsimuse, ma ei teadnud kas ta seda kuuleb, aga ma küsisin siiski: ,,Miks sa ära läksid?’’ Lausudes selle küsimuse, kraapisin hauakivi ette oma pisikeste sõrmedega: ,,Tule tagasi,emme!’’
Tädi võttis mu käest kinni. Ma liikusin tema järel ja lõpuks jõudsime jälle tuttava maja juurde, mida kunagi sai koduks nimetada, kuid nüüd ei olnud see minu jaoks kodu. See oli tühi kurbust täis maja, kus ei olnud enam peale minu ja tädi kedagi, me olime kahekesi. Ja mitte midagi muud...! Nutsin iga öö oma toas, ma ei saanud magada, igatsesin ema. Ma ei saanud aru miks kõik nii ebaaus pidi olema, ma ei taibanud miks elu sellist vingerbussi mängis, miks ei võinud kõik minna ülessmäge vaid pidi kolinaga alla mäge minema. Ma oleksin tahtnud karjuda, ma olin vihane.
Ma nutsin ennast magama, ega leppinud sellega, et mul ei ole enam ema.

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

See oli nii kurb osa, lootsin ise ka salaja, et see ema ärkaks üles ja kõik oleks okey.. aga.

UUT IGATAHES. * soovib pikemaid osi * hea^^

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 17/12/2008, 18:23

Ma usun jah, et sa tahad pikemaid, aga kui ma selle jutu kirjutasin olin suht noor ja ega osanudki vist pikemaid osasi teha, ja mul osad valmis, nii et nad ilmselt tulevad sellised nagu on, sest juurde kirjutamine, uhh ma arvan et ma ei saaks sellega hakkama:D
aga tänan!

Kojamees Postituste arv : 30 Age : 100

Aga kaks osa võid ühesse postitusse panna´, aga OOTAB UUT OSA. (kaks osa õigemini Very Happy

)

Pealkiri: Re: Lapsepõlv kuni Tänaseni 18/12/2008, 16:22

Vaatab, aega on selle kiire asjaga!
Aga kui soovi on siis võid minu teist juttu ka lugenud, kui pole veel lugenud. Muidugi sellel uba päris palju osi üleval aga süht lühikesed osad on.

https://snlhmn.forum.co.ee/kui-kuskile-ei-mahu-f11/koik-voib-muutuda-t313.htm