KAS SEE OLID SINA?

KAS SEE OLID SINA?


Jessica istus laua taga ja ootas oma kaksikvenna kõnet. Johnny oli temast mõni minut vanem, kuid rääkis oma õega nagu endast vanemaga. Võib-olla tuli see sellest, et Jessica oli väga tark ja aitas Johnny’t tihti kodutöös.
Jessica oli 15-aastane, kuid Johnny oli 16. Nimelt oli Jessica sündinud veidi enne keskööd, Johnny aga sündis paar minutit pärast keskööd. Niisiis pühitses Jessica oma sünnipäeva 14. aprillil, Johnny aga viieteistkümnendal.
Jessica oli väga ilus. Ta mustad juuksed ja rohelised silmad tegid tast väga armastatud tüdruku. Paljud klassi poisid ei teinud poppi paljalt sellepärast, et Jessicat näha. Jessica ei olnud tagasihoidlik, erinevalt teistest headest õpilastest. Ta julges alati teistele näkku öelda seda, mis tal parasjagu mõttes oli. Ta oli ideaalne.
Seevastu Johnny oli eriti tagasihoidlik, kuigi ta polnud hea õpilane. See, et ta Jessica kaksikvend oli, ei teinud temast veel oma õe koopiat. Ta oli teistsugune iseloomu ja välimuse poolest. Tal olid pruunid juuksed, sinised silmad ja väike suu. Ta ei olnud popp. Ta istus alati omaette nurgas. Selle järgi vaadates peeti teda nohikuks, kuid kui vaadata tema päevikut, võib märgata seal ainult kahtesid ja kolmesid. Talle tegi suurt tuska see, et tüdrukud ei pööranud talle üldse tähelepanu.
Aga niisiis, Jessica ootas oma venna kõnet. Nimelt oli Johnny läinud järeleksamit tegema ja Jessica oli püüdnud talle midagigi selgeks teha. Nüüd tahtis Jessica teada saada, kuidas tema vennal läinud on.
Järsku heliseski telefon. Jessica haaras toru ja hüüdis: „Noh, kuidas siis on?”
„Jessica,” vastas Johnny hääl, „ma sain nelja plussi.”
„Juba said hinde teada vä?” imestas Jessica.
„Nojah, noh. Seda et... mul ei ole võtmeid, viitsid ukse alt lahti teha?” päris Johnny.
„Jep. Ega ma sind külmetama jätta saa!”
„Kuule, kus emm ja iss on?”
„Restorani läksid. Kuidas sa koju saad?”
„Ah, see, Louis toob mu koju. Tal on see punane Mazda.”
„Aa... see on see 18-aastane, kes 11. klassis käib vä?”
„Jah. Oki, ta ootab mind juba. Ma lippan siis,” teatas Johnny ja kostsidki piiksud.
Jessica pani mobiiliklapi kinni ja läks ust lahti tegema.
Poole tunni pärast kuulis Jessica, et keegi tuleb trepist üles, tema tuppa. Uks läks lahti ja seal seisis Johnny.
„Noh, tere siis, neljamees!” hüüdis ta ning vaatas venda. Johnny noogutas ja istus uneleva näoga voodile.
„Mis sul viga on, noormees? Ära armusid vä?” päris Jessica edasi. Johnny punastas ja ütles: „Ei tea midagi.”
„Tead ikka küll! Kes see õnnelik siis on?”
„Ei ole mingit õnnelikku!” läks Johnny endast välja.
„Aga miks sa üldse minu tuppa tulid?” küsis Jessica.
„Ma... no okei, ma sain selle eksami hindeks kolme miinusega. Ma tahtsin sult küsida, kuidas saaks nii teha, et vanemad teada ei saaks,” tunnistas Johnny.
„No seda ma küll ei tea. Lihtsalt mitte rääkida sellest,” vastas Jessica kurvalt.
„Mhmh, mitte rääkida! Aga kui küsitakse, et kuidas läks? Mis siis?” oli Johnny ikkagi morn.
„Aa... Siis ütle ausalt ära. Aga ma näen küll, et asi ei ole ainult selles. Oled ikka kindel, et sa armund pole?”
„Jessica, miks pead sa nii õudsalt uudishimulik olema?”
„Sest sa oled mu vend, kullake. Ütle nüüd ausalt, kellega sa koju tulid?” nõudis Jessica.
„Ma juba ütlesin, ma tulin Louis’ega. Jäta mind rahule!” hüüdis Johnny ja hakkas oma toa poole kõmpima.
„Sa punastad! Sa OLED armunud!” teatas Jessica.
Johnny pööras end ringi ja ütles: „Okei, sa oled mu õde. Ma siis ütlen.”
„Muidugi, ega ma sind varem polekski rahule jätnud,” naeratas Jessica rahulolevalt.
„Hea küll siis. Mulle meeldib Helena,” lausus Johnny ja kadus oma tuppa. Jessica kihistas. Helena! Nojah, see oli üks ilusamaid tüdrukuid koolis. Aga Jessicast jäi ta kaugele maha.

Reedel pidi toimuma pidu Carola juures. Tal oli suur maja ning kõik külalised said kaasa võtta kaaslase. Jessical oli raske valida, nimelt oli teda praktiliselt pool kooli kutsunud. Jessica valik kaldus küll Matt’i poole, kuid häda oli selles, et just Matt polnud Jessicat kutsunud. Jessica pidas juhuslikult plaani, kuidas teha nii, et Matt ta kutsuks.
Johnny oli aga üldse otsustanud peole mitte minna.
„No miks sa seda Helenat ei kutsu?” päris Jessica.
„Mina ei tea... Ma ei julge,” vastas Johnny.
„Hah, sina ei julge! Ta käib sinu klassis! Ta teab ju sind! Ma saaks veel aru, kui ta käiks mõnes teises klassis või koolis, aa kui ta sinu klassiõde on... Jumal küll, võta end kokku! Ma võin ise ju talt küsida, kas ta tahab sinuga minna...” pakkus Jessica.
„Ei-ei-ei. Ei! Ma parem ise...”
„Okei. Mis sa talle siis ütelda kavatsed?” päris Jessica.
„Noh... Ma’i tea, midagi sellist: „Kas sa Carola juurde lähed?” Ja siis ta vastab midagi. Kui ei, siis ma küsin miks. Ja kui ta ütleb et sellepärast, et tal partnerit pole, pakun, et ta võib minuga tulla. Aa kui ta ütleb midagi muud, siis ma lihtsalt lähen minema. Kui ta ütleb, et ta tuleb, siis ütlen: „Sul on kindlasti partner olemas...” Kui ta noogutab, siis ma lähen ära, kui tal pole, siis pakun jälle ennast...” ladus Johnny kõik lagedale.
„Sa oled ikka hästi läbi mõelnd kõik... Aa ma küll nii ei teeks...” ütles Jessica.
„No kuidas meie kõiketeadja teeks?” õrritas Johnny.
„Ma küsiks, kas ta läheb sinna peole. Kui ta läheb, küsin, kes ta partner on. Kui ta ütleb, et tal seda pole, ütlen, et mul ka mitte ja miks mitte koos minna. Kui ta midagi muudmoodi ütleb, siis ma lihtsalt ütlen: „Head pidutsemist!” või: „Okei... Tšau!” Said aru?” teatas Jessica. Johnny noogutas.
„See on parem, sest Helena ei viitsiks nii pikka juttu kuulata. Okei, kuule, see... buss läheb varsti. Sa lähed Louis’ega vä?” küsis Jessica nätsu närides. Johnny noogutas.
„Mis ajast te sellised sõbrad olete?” imestas Jessica.
„Mina ei tea... Okei, sul buss läheb, tšau!” kehitas Louis õlgu. Jessica naeris pilkavalt, pani kerge jaki peale, koolikoti selga ning läks uksest välja.
Koolis leidis Jessica kohe Matt’i üles ja küsis talt: „Yo, lähed sa selle Carola peole ka vä?”
„Jah, aa mul pole partnerit, ma ei viitsi kedagi kutsuda eriti. Ideid pole,” vastas Matt haigutades.
Matt oli väga popp. Teda jahtisid praktiliselt kõik tüdrukud. Matt’il olid pruunikad juuksed ja sinised silmad. Ta oli 17-aastane.
„Aa...Tead, mul pole ju ka partnerit! Sa võid ju mind kutsuda, kui tahad,” teatas Jessica nagu muuseas.
„Aa..okei, tegelt suht hea variant,” kratsis Matt kukalt.
„Okei...Oli sul mingi auto ka vä?” küsis Jessica.
„Ole mureta, Jess, auto on mul igal juhul. Seda musta BMW-d tead? See on minu oma,” vastas Matt.
„Aa...okei siis. Ma pean nüüd vist minema hakkama. Meil on eeltund,” teatas Jess ja lipsas oma klassi. Ta oli nii õnnelik, et kepsles mööda klassi ringi ning kallistas kõiki sõpru ja ka neid poisse, kes talt kallistust palusid. Isegi õpetajad said Jess’ilt pugemissõnu.

Johnny istus Louis’e juurde autosse ja küsis kohe: „Sul pidi ju eeltund olema.”
„Ta ongi, aa ma nagu ei viitsi kohale minna nagu,” vastas Louis sigaretti suhu pistes.
„Aa...okei...” kahtles Johnny Louis’es.

Mõne aja pärast jõudis Mazda kooli Ocelots ette ning Johnny hüppas autost välja.
„Okei, tänks, ma lippan siis!” hüüdis ta ning läks kooli poole.
„Ou, aa kes bensu eest maksab?” hüüdis Louis talle järele. Johnny jäi seisma ning hüüdis Louis’ele üle õla vastu: „Ehk sina? Sinu auto see ju on.”
„Aa ma viisin su kooli ju,” ütles Louis.
„Aga sa tulid ise ka. Ma saaks veel aru, kui sa ise siiapoole ei tuleks, aga niimoodi...Igal juhul, ma lähen kooli,” ei olnud Johnny nõus maksma.
„Minu kodunt kooli on 10 kilti, aa kui ma sinu juurest läbi sõitsin, siis tuli veel 5 kilti juurde, nii et lao raha lagedale!” karjus Louis vihaselt.
„Mina ei anna sulle midagi!”
Louis tuli Johnny’le lähemale.
„Kui sa raha ei anna, siis ma peksan sult selle välja!” ähvardas ta. Juba oli mõni inimene Louis’e ja Johnny juurde tulnud. Johnny pobises: „Ma ei taha sulle raha anda.”
Louis sai vihaseks. Ta haaras Johnny kraest ja raputas teda ägedalt.
„P-palju sa t-tahad?” küsis Johnny ahastuses.
„Umbes 10 dollarit,” vastas Louis.
„Nii palju? Sul pole nii palju vaja...” kahtles Johnny.
„Sa kas annad raha, või saad peksa, sinu asi pole see, kui palju mul raha vaja läheb!” karjus Louis.
„No rahune maha, mees!” tuli Louis’e klassivend Bruce lähemale, „Oleks pidand varem sellest rahast rääkima, siis oleks kutt teadnud raha valmis panna. Aa praegu las läheb, siis teab, kuidas sind tüssata.”
„Tüssata? Ma p-pole k-kedagi t-tüssanud!” kokutas Johnny.
„Ei ole vä? Okei, Louis, lase see pisikene kaheksandik läheb aga, las kogub järgmise sõidu jaoks raha. Aa mis arvad, kui ta ennem läbi peksta?”pakkus Bruce.
„Tead, heameelega,” irvitas Louis ja virutas Johnny pikali.

nii arvamused siis plz