MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Õudusjutt.

Go down 
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Õudusjutt.   23/12/2008, 21:30

Ei tea veel, kas jätkan. :)


Epiloog :

Mööda tänavaid liikus üks tume kogu, must kapuuts pähe tõmmatud. Keegi ei tea teda ja ei tea mis on ta sihtmärk. Must mantel lohiseb tema järel ja selle tundmatu liikumine on rohkem nagu hõljumine. Ta ei tee välja sellest, kuidas inimesed tema poole näpuga näitavad. Ta kõnnib edasi, rahulikult, kannatlikult.
Väljas lööb kirikukell üheksa ja inimesed hakkavad vaikselt juba kodude poole liikuma.
Tume siluett jääb korraks keset tänavat seisma ja vaatab seljataha. Ta oli kindel, et keegi jälitas teda, kuid selle jaoks polnud tal aega eriti.
Kogu liikus üha edasi ja edasi kuni jõudis linnakese lõppu ja seisatas ning nuusutas vaikselt õhku. ,,Kohal,'' teatas ta enamjaolt endale. Võõra hääl kõlas nagu ähvardav bassi hääl. See oli madal ja rahustav, kuid praegu oli see täidetud vihkamise ja põlastusega.
Ta pööras paremale ja kõndis tumerohelise maja poole. Majas põlesid tuled ja oli kosta rõõmsameelset vestlust elutoas. Võõras avas aia värava ning selle hing kriuksus väga pikalt ja tüütavalt. Varsti see lõppes ning siis jäi jälle kõik vaikseks. Võõras liikus aias hääletumalt kui kass ja sama kiirelt kui tuul tema ümber.
Lõpuks jõudis ta ukseni ning nuusutas jälle õhku. Talle meeldis see lõhn. See maja oli täidetud rõõmsate emotsioonidega ning mitte miski ei saanud teda enam peatada. Ta oli jõudnud liiga kaugele, et nüüd tagasi astuda.
Ta tõmbas enda mantli põuest välja suure jahinoa,mis välgatas ohtlikult pimeduses. Õrn tuluke nagu sosistaks Võõrale kõrva :,,Mine! Mine! Sa tulid siia selleks! Sa õppisid selleks!''
Siulett tõstis enda käe ja koputas uksele. Varrukas libises ta käelt, tuues nähtavale valge, peaaegu halli naha ning kondise käe. Kogu maja jäi vaikseks ja siis kostusid rasked sammud. Lukkude hääled ja uks avanes. Välja vaatas keskeas mees. Tema mustad hallitavad juuksed olid kammitud tahapoole ning ta kandis musta värvi ülikonda. Nähes võõrast, muutusid mehe helehallid silmad ümmargused ja ta astus sammu tagasi. Enne kui ta karjatada jõudis, lõi Võõras talle noaga rindu ja tõmbas jahinoa välja. Sellelt tilkus värske tumepunane veri. Mees vajus vaikse ohke ja potsatusega põrandale, kattes kogu parketi enda all tumepunase verega.
Vere lõhn tekitas võõras veelgi suurema isu tappa, just tappa. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega mehele selga ja surus selle iiveldama ajava raksatusega aina sügavamale. Ohvri poolt kostus valu ja hädakisa mis kestis vähem kui viis sekundit ja siis vajus mees surnult põrandale.
,,Olaf, mis lahti?" tema naise hääl tuli kõrvaltoast. Kuulda oli kiiktooli eemaletõukamise häält. Võõral kulus paar sekundit, et end ukse taha ära peita ja läbi ukse kõike pealt näha.
Nähes enda meest maas verisena ja elutuna, pistis ta kiljuma ja vaatas pisaraisse uppumas toas ringi.
,,Ema? Ema, mis lahti?" laste küsimused tulid teiselt korruselt ning siis oli kuulda kuidas kaks tüdrukut, kaksikud, trepist alla jooksid ning ema poole vaadates. Võõras hõljus ukse tagant välja ning mõlema tüdruku ees lõikas ta nende emal kõri läbi. Hoides laipa enda käte vahel, vaatas ta peaaegu otsast vajunud pea poole, endal külm irvitus näol.
Mõlemad tüdrukud pistsid kiljuma ja jooksid nuttes tagasi enda tuppa. Võõras viskas laiba Olafiks nimetatu laiba juurde ja vaatas kuidas mõlema veri kokku voolas ja suurema lombi moodustas. Talle meeldis see lõhn..Ta oleks tahtnud nad ise verest tühjaks imeda ja laibad siia roiskuma jätnud, kuid ei.
Nüüd tuli tüdrukute kord...
Tuima näoga hõljus ta trepist ülesse ja nuusutas jälle õhku. Ta tundis hirmu.. see tuli kolmandast toast. Möödudes ilusatest sinistest tapeetidest, surus mõrvar verise noa vastu seina ja vedas seda mööda seina enda järel, moodustades sellega tilkuva verest joone.
Ukseni jõudes ta kuulatas vaikselt. Mõlemad tüdrukud nuuksusid enda voodite all. Kõik jäi vaikseks ja siis paiskus uks meeletu jõuga lahti. Tüdrukud kiljatasid, kuid ei julgenud voodi alt välja tulla. Võõras naeris külma naeru ning tüdrukutel jooksid judinad üle selja. Nad teadsid, et nüüd nad surevad. See on lõpp. Ja nii oligi..
Võõras astus esimese voodi juurde ja võttis selle äärest kinni ning viskas selle vastu seina, niiet voodijalad lendasid üldse otsast.
Tüdruk kiljatas paaniliselt ja üritas ennast püsti ajada, et minema joosta, kuid mõrvar lõi talle jalaga kolmnurka ning tüdruk ei saanud enam korralikult hingata. Löök oli väga tugev. Pead kallutades vaatas Võõras kuidas tüdruk läkastab. Enam kaua ta oodata ei jaksanud. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega tüdrukule rindu. Tüdruk kiljus valust. Teine kaksik puges voodi alt välja ja jooksis toast välja. Tüdruku poole vaatamatagi, lõi Võõras veel korra noaga teisikut. Tüdruk sülitas verd välja. Kolmas löök. Tüdruk jäi liikumatuks, kuid Võõras tundis tema pulssi. See andis lööke mööda põrandat tema meelteni. Ta silmitses korraks roosat vaipa, mis oli verega kaetud ja lõi siis viimase löögi otse südamesse. Südamelöögid vaibusid ja tüdruk jäi surnult sinna lamama.
Viimane pereliige...
Must kogu hingas rahulolevalt sisse. Hetk hiljem oli mustast kogust alles jäänud must udu, mis peagi kogu toa enda alla kattis.
Väljas, maja ette ilmudes, irvitas ta vaikselt ja pööras vasakule, kust ta nuukseid kuulis. Tüdruk peitis ennast keldriukse taga, lootes ennast nii päästa? Võõras lähenes hääletult nuuksete hääle poole, tundes iga sammuga kuidas tüdruku tunded kasvavad ja iga sammuga kuulis ta tüdruku hirmunuid südamelööke.
Tema oli viimane..
Ukse sellesama määratu jõuga eest ära tõmmanud, vaatas ta tüdruku hirmunud silmadesse. Tema jaoks säästis ta kõige parema osa! Võõras pillas jahinoa maha, andes tüdrukule tibakese lootust kuid enne kui tüdruk arugi sai, et see oli kõik lihtsalt viimane asi mida ta näeb, lükkas võõras enda peast kapuutsi.
Tüdruk vaatas hirmunult vastu seina surutuna mõrvari näkku.
Vastu vaatas tüdruk,kelle mustad juuksed olid samat värvi nagu tema must mantel. Tema nägu oli kondine. Tema põsed olid väga valged ja tundus, nagu oleksid möödunud sajandid millal neid viimati mingisugust puna nähti. Tema silmad olid punased ja seda suurest janust.
Lastes kuuldavale ühe sisina,hüppas ta tüdrukule kallale, lüües hambad talle sügavale kõrri. Tüdruk värises hammustusest kuid Võõras tundis kuidas magus veri tema lõual tilgub.Ta neelatas seda, tema energiaallikat. Ta neelas tüdruku kõiki mälestusi, halbu-häid.
Viimaks viskas ta tüdruku elutu keha hooletult maha ning vaatas seda külmalt muiates.
,,Kättemaks..'' ainuke sõna mida ta oli sellel kohal öelnud. Ta vaatas maja poole ja kallutas pead. Ta jalutas nüüd tagasi majja kus ta vaatas vereloiku, mis oli suuremaks muutunud. Sõrmed verre kastnud, läks ta seina juurde ning kirjutas sinna iidsete tähtedega sõnu,mida keegi ei mõistnud peale tema ja teiste temasuguste. Kui tema töö sai tehtud, lahkus ta majast ja vaatas seda eemalolevalt külma pilguga. Kapuutsi tagasi pähe tõmmates, pööras ta ennast ringi ning seejärel võis näha taas musta udu, mis levis kiiresti mööda aeda kuid kadus peagi öisesse pimedusse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
avatar

Female Postituste arv : 3579
Age : 25
Asukoht : Teispoolsuse 666.

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   31/12/2008, 12:33

See jutt on tõesti õudne affraid
Hästi kirjutatud Surprised Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Tuki
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 917
Age : 24
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   31/12/2008, 15:21

Päris hea.. alguses meenutas see 'võõras' nats Voldemorti Very Happy Kirjavigu ja selliseid asju jäi ka silma, aga täitsa... täitsa hea lugu Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   2/1/2009, 17:45

Andestage mulle mu totrad kirjavead ja lausekordused. ._.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   2/1/2009, 17:48

Valju äratuskella tirina peale tõmbas Laura uniselt endal teki üle pea. Kui ta silmad taas sulges, kuulis ta juba rasket kopsimist vastu enda toaust. Oijahh.. Isegi elu vaheajal pole nii kerge kui seda kooliajal... Eriti neljateistkümneaastasel tüdrukul. Laura ohkas vaikselt ja tõusis voodil istuli, vaadates uniselt enda segamini toas ringi.
Uksele koputati taas ja seekord saatis koputusi vanaema pragamise rida. ,,Kaua sa seal magad,laps? Hommikusöök on juba valmis ja kell saab pea kaksteist!"
,,Juba tulen!" venitas Laura uniselt ja haigutas seejärel laialt. Vastik vanaema.. kuigi tegelikult oli ta rohkem tänulik äratuskellale, et see ta äratanud oli. Ta nägi ühte õudsat unenägu, kuid ei mäletanud juba mitte midagi.
Haugimälu.. noomis tüdruk iseennast ja otsis enda lühikesed ¹ortsid kapist välja ja pani need koos ühe valge t-särgiga selga ning jalutas toast välja, sulgedes enda järel vaikselt ukse.
Vanaema sõi köögis suppi ja noogutas talle. ,,Kus vanaisa on?" küsis Laura käega üle juuste viies.
,,Istub teises toas ja loeb ajalehte.." lausus vanaema, võttes veelühe lusikatäie suppi ning neelatas seda kiirelt.
,,Söö nüüd supp ära enne kui see jahtuda jõuab," soovitas ta Laurale. Noogutanud, mis näis rohkem peavangutuse moodi olevat, jalutas ta pliidi juurde ja kallas enda taldrikusse suppi ja asus seda aeglaselt sööma.
,,Sa pole täna lehte lugenud, memm?" küsis vanaisa, kes oli vaikselt ukse ette jõudnud. Laura vanaisa oli sõjaväes olnud ja praegugi kandis ta seda vormi, mis oli tema sõnul mugav. Laura vanaema ütles alati, et ta uhkustab sellega teiste temavanuste ees ja Laura ees samuti. Memmeks kusus ta vanaema sellepärast, et see oli "hellitussõna" tema arust ning vanaema naeratas selle peale kui ta pead raputas.
,,Ei ole, taat.."
Laura turtsatas vaikselt, kuid kuulas hoolikalt, mida vanaisa nüüd ütelda kavatseb.
,,Need sakslased tapeti täna öösel.. noh, need kes elavad seal lõpus.." vanaisa viipas käega köögi nurga poole. Laura vaatas sinnapoole, nagu loodaks ta midagi näha, kuid peale rohelise seina ei näinud ta tõesti midagi.
,,Nemad?" kohkus vanaema. ,,Nad olid ju nii head inimesed!" ütles ta jättes supi söömata ja tõusis püsti.
,,Na olid jõhkralt mõrvatud."
,,Kas tüdrukud ka?"
,,Kõik.. Olaf ja tema naine.. Christina!" vanaema vajus taas toolile maha.
Vanaisa tõstis ajalehe enda ette ja hakkas valjult lugema ühte lõiku,mis arvatavasti Tema jaoks tundus kõige huvitavam..:,,Baumide perekond leiti surnuna täna hommikul kella kuue paiku. Christina Baumil oli pea peaaegu otsast lõigatud ja tema abikaasa oli pussitatud. Mõlema lapsed olid mõrvatud, üks keldri juures ja teine otse magamistoas.. Verega oli seinale kirjutatud-"
,,Vanaisa, ma söön kui sa pole tähele pannud veel!" turtsatas Laura pahaselt. Jutt verest ajas tal juba istu ära! Asi oli selles, et tüdruk kartis jubedalt enda verd ja ta oli mitmeid kordi minestanud kui oli verd näinud.
Vanaisa lasi ajalehel lauale potsatada ja ta noogutas. Laura vaatas korraks ajalehe pilti. Seal seisis õnnelik sakslaste perekond ja selle kõrval ebasobiv artikkel. Ta pööritas vihaselt silmi ja tõusis püsti. ,,Mul pole enam isu. Aitähh vanaema, supp oli maitsev," ütles ta viisakusega ja jalutas köögist minema, panemata tähele sellest, kuidas vanaema nüüd vanaisa kallal noomima hakkas.
Laura väljus majast ja hingas sügavalt sisse suvist palavat õhku ning naeratas endamisi,kui tema kõrvuni kostus laste mäng pargis, kuid see kadus peagi.
Teda ei võetud mitte kunagi mängu ja seda ainult sellepärast, et ta oli teistest välimusega erinev. Laura oli albiino ja kui ta kirikusse vanaemaga läks, saadeti ta minema, öeldes, et ta on deemon ja seda tehti veel kogu küla ees. Ta pidi koolis kandma läätseid, et mitte näha enda heledate silmadega imelik välja. Praegugi kandis ta neid, olgugi, et ta silmad kippusid vesitsema pidevalt.
Laura võttis ühe väikese kivikese kätte ja viskas selle ühte tiiki, mis vanaema aias oli. See oli piisavalt sügav, et seal ujuda saaks, kuid vanaema arust olid sinna isegi kaanid kogunenud ja seega Laura keeldus sinna minemast. Kokkuvõtteks oli tal maal väga igav!

,,Laura, ole hea, too leiba palun poest!" vanaema vaatas paluvalt enda lapselast, kes ohates ennast püsti ajas ja kööki jalutas. Vanaema ulatas Laurale rahatäie ja andis talle kilekoti. ,,Sa võid omale ka midagi osta.. Mine nüüd.. varsti on lõuna käes!" Laura viis vanaema sõnade peale pilgu kellale ja vangutas vaikselt pead. Kell sai alles üks..
,,Olgu.." sosistas ta vaikselt, peaaegu hääletult ja mõne aja pärast leidis ta ennast mööda kruusateed edasi jalutamas, suunaks väike külapood. Arvatavasti on seal järjekord kilomeetri pikkune.. mõtles ta turtsatades.
Pool kilomeetrit ära kõndinud, tundis Laura kuidas keegi teda pingsalt jälgis. Vaadanud seljataha, oli ta natuke imestunud, sellepärast, et kedagi ei olnud seal. Judinad jooksid mööda tema selga kui ta edasi kõndis.
Peagi muutus ta samm sürgiks, seejärel jooksuks, sest ta tundis pidevalt, et keegi vaatab teda, läheneb talle ja on talle nüüdseks väga lähedal.
Hingeldades jõudis ta poeni ja toetus vastu selle seina, et oodata paar hetke, et hinge korralikult sisse tõmmata. Pagan, keegi oli teda nii ära hirmutanud! Ta isegi ei näinud kedagi enda seljataga, ega kõrval. Tüdruk lükkas enda valged juuksed üle õla kui ta tundis midagi sooja enda käel voolamas. Pea seina poole pööranud, kiljus Laura väga kõvasti. Mööda tema vasakut kätt tilkus veri.. Mitte tema oma, see tuli katuselt. Aralt ülesse vaadanud, nägi ta müüat, kes oli naelutatud vastu seina, kõri sügavalt läbi lõigatud ja pussitatud mitu korda kõhtu. Naise põll oli verest läbi imbunud ning kogu see veri voolas nüüd mööda seina alla.
Lastes kuuldavale veel ühe kiljatuse, kuulis Laura, kuidas poest rahvas välja tuli. Hirmunult mitu sammu tagasi astunud, põrkas ta kokku mitme inimesega, kuid neist mitte keegi ei hakanud teda halvustama sellepärast. Kõigi pilgud olid suunatud imelikule kirjale mis oli laiba kõrval verega määritud.


Give your best shot! Very Happy Kujutage ette kuidas oleks saanud see laip olla katusel kuid samal ajal seinale kinnitatud Very Happy Mm, see on teie enda ettekujutlusvõime (tekkis sellega ka väike arusaamatus), niiet jah :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Tuki
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 917
Age : 24
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   2/1/2009, 18:02

et pm nagu räästa all vms? Very Happy
hea ^^ Ma mõtlesin et see Laura tappiski, et nagu unes kõndis või nii :Dah ma ei tea, hea osa oli igatahes.. kuigi kahtlane Very Happy Sellisest vaatepildist saaks mõni isik eluaegse trauma, eriti kui ta veel verd kardab Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kärolyn
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2124
Age : 26
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   2/1/2009, 18:14

Mulle küll siuke vaatepilt meeldiks. Ma arvan et ta oli pooleks lõigatud. Very Happy Või siis poolenisti katusel, poolenisti seinal. Very Happy

Uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://invisiblenothing.tumblr.com
VanniJenny
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 71
Age : 20

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   12/1/2009, 19:58

liiga hea, kirja edasi What a Face
a jumal, teine osa on jubee affraid
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   22/1/2009, 16:29

Pea toetumas kätele ja pilk kinnitatud kivikestele istus Laura trepil koos endavanustega ja kuulas kuidas täiskasvanud arutasid juhtunut. Tema käsi oli siiamaani verine, kuid ta oli ¹okis ja ei suutnud eriti ennast liigutada. Eemal kostusid vaiksed nuuksed. Möödusid mõned minutid kui uks lõpuks avanes ja sealt jalutasid välja mehed ja naised, kõigi pead maas ja silmis nukker helk. Laura kargas püsti ja jooksis tuppa, vanaema juurde ja kallistas teda tugevasti. Mis siis oleks, kui müüa asemel oleks olnud Laura vanaema ise.. Või vanaisa? Või hoopiski tema? Nii jõhkralt mõrvatud.. Tüdruk ei suutnud õietigi mõelda selle peale ning sulges silmad, lastes pisaratel nüüd voolata.
,,Matused toimuvad homme.." vanaema hääl oli vaikne ja murdunud nutust. Ta silitas õrnalt enda lapselapse pead ja üritas enda värisevate huultega naeratada vaid selleks, et Laurat rahustada, kuid isegi sõnad ,,Kõik on korras'' ei saanud ta suust.
,,Tule, läheme koju.." pakkus ta võttes enda salfrätiku ja nuusates sellesse nina. Laura noogutas vaikselt ja pühkis pisarad ära.
,,Kuidas saavad matused kohe homme toimuda?" küsis Laura tänavale jõudes.Ta polnud ikka veel vanaema käest lahti lasknud. Nii oli tal soe ja turvaline.. Vanaema ei vastanud sellele küsimusele vaid silitas taaskord õrnalt tüdruku pead ja jalutas edasi kodu poole.
,,Mine puhka end välja.." soovitus kõlas Laura jaoks rohkem nagu ,,Mine ja tule hiljem tagasi'' moodi, kuid siiski võttis ta vanaema kuulda ja läks enda tuppa. Kuivanud veri tuli tema käe küljest ära ning Laura puges sooja teki alla. Akende ees olid head tumedad rohelised kardinad ning tänu nendele oli tuba tume nagu õhtul. Endale ise head ööd soovides, sulges tüdruk silmad ja enese üllatuseks vajus ta kiirelt magama.
Sügavalt ja pikalt magada saanud, ärkas Laura reipalt kuid muutus kiirelt masenduslikuks, kui talle tulid meelde eilse päeva juhtumid. Köögis pesi ta oma käed ära ja sõi natuke eilset suppi mille vanaema oli ahjul soojaks teinud. Seekord ei vahetanud keegi selles majas peaaegu ühtegi sõna ning Laura läks riideid vahitama, olgugi, et talle oli üpriski vastumeelne matustele minna. Ta ei suutnud vaadata kuidas kedagi maasse pannakse.. Ja siis üle pika aja kaob lein ja surnu unustatakse.. Nii on alati. Laurale tuli pisar silma kui ta enda musta t-särki selga tõmbas ja ennast peeglist vaatas.
Ta nägi ise ka nagu paras laip välja.. Olles valmis saanud enda kordaseadmisega, läks ta õue kus teda vanaema ja vanaisa juba ootasid. Kõik istusid rohelisse ¾iguliisse ning sõitsid taaskord veniva ja hulluksajava vaikusega surnuaeda.
Suutmata ikka veel aru saada, kuidas kohe järgmisel päeval peale surma inimesi võidakse matta, ei hakanud ta seda kellegi käest enam küsima, vaid põrnitses surnuid. Kõigi näod olid rahulikud ja nad olid kõik enda ilusaimatesse riietesse riietatud. Laura silmites ühte tüdrukut ja imestas nende täppide peale mis asusid kõri juures ja pööras seejärel pea tema ema poole. Naise kael oli keha külge kinnitatud siidisalliga,mis sobis väga hästi tema roosaka kleidiga. Mõned inimesed libistasid Laurale silmanurgast pilgu, kuid veendusid ainult selles, et Laural on isegi jumet surnute kõrval. Tundes selle üle ebamugavust, pööras tüdruk pea ära. Lõpuks pandi kirstud kinni ja papp saatis surnud nende viimasele teekonnale ja seejärel koguneti taaskord kirikusse, et seal surnuid mälestada. Vanaemale seletanud, et tal pole soovi kirikusse minna sellepärast, et tal ei ole seal midagi teha ja ta saadetakse nii või naa minema sealt, jalutas tüdruk praegu surnuaias edasi, et enda aega surnuks lüüa. Kuigi tänaseks lubati 26 kraadi sooja, oli Laural ikka külm ja arvatavasti ka teistel.
Möödusid tunnid ja varsti levisid pikad ja tumedad varjud üle surnuaja. Väljas muutus ilm jahedamaks ja lisaks hakkas veel tuul ka oksi liigutama, kuigi praegu polnud temperatuur langenud veel nii palju. Ringi vaadanud, leidis Laura, et ta oli kirikust väga kaugele eemale kõndinud ning eemal põlesid ka tänavalaternad. Oli kell juba kuus? Tuuleiil sasis juba õrnalt tüdruku juukeid, kui ta suuna kiriku poole võttis.
Enda taga sedasama tuttavat jälitustunnet tundes, pööras Laura ennast ringi ja vaatas ringi. Kedagi ei olnud, kuid ta oli kindel, et talle tullakse lähemale ja seda vaikselt, üldiselt hääletult. Värisedes pööras ta ennast taas ringi ja läks edasi, ise samal ajal rahuneda üritades. Nüüd tundis ta jälitajat täiesti enda kõrval ja jälle suurendas ta enda sammu, alustades veel ka sörgiga ning seejärel muutus see taas jooksuks nagu eelmisel päeval. Peas tundis ta imelikku surinat ja Laura pööras ennast ringi ja vaatas surnuaia poole. See oli jõudnud muutuda tänu varjudele pimedaks ja süngeks kohaks. Hauakivid tundusid nüüd kuidagi kõverad ja haudadel kasvas katkumatu rohi. Läheduses asuvatel haudadel nägi ta enda jalajärgi, kuid sellepärast ta ei hakanud muretsema, vaid hakkas nüüd värisema kui nägi eemal ühte tumedat kogu. See seisis ühe hauakivi juures, mis oli teistest suurem. Kogul oli seljas pikk must nahkmantel mis isegi selles pimeduses läikis. Kui Võõras enda pea Laura poole pööras, tõmbas ta kapuutsi peast ära, tuues nähtavale taas enda ideaalse näolapi. Laura ahhetas hirmunult, kui nägi selle näo juures ühte õudsat asja. Paari erepunaseid silmi. Neid tõi esile enamasti nüüdseks pilkav pimedus nende ümber ja Võõra valge nahk. Suutmata ennast hirmust liigutada, astus Võõras Laura poole graatilise hõljuva sammuga.
Mõõdus pool minutit kui Võõra ja Laura vahele jäi kõigest viis meetrit. Silmad kinni pigistanud, kuulis Laura läbi surnuaia tuttavat häält mis teda hüüdis.
,,Laura!" kordus hüüe uuesti. Seejärel kostusid jooksusammud ning Laura avas silmad, avastades, et ta on tegelikult pikali maas. ,,On sinuga kõik korras?" küsis keegi, kelle nägu Laura ei näinud. Tema poole sirutati käsi ning Laura võttis sellest kinni ja tõusis püsti.
,,On sinuga kõik korras?" küsiti uuesti. Laura noogutas ja vaatas üle õla surnuaia poole. Seal ei olnud kedagi ja Võõrast polnud jälgegi järel.
,,Vabanda, et me nii kauaks sinna jäime.. Väljas on juba väga pime.. Imelik..." vanaema oli kohale tulnud ja käed kaitsvalt ümber Laura pannud. ,,Läheme nüüd koju.. Sa pole täna terve päev süüa saanud.." ütles ta tehes õrnalt tüdruku laubale õrnalt musi ning lahkus temaga surnuaiast.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
avatar

Female Postituste arv : 3579
Age : 25
Asukoht : Teispoolsuse 666.

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   1/3/2009, 14:43

Mulle kohutavalt meeldib see jutt.
Ainult lõigud võiksid olla.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Miley Cyrus
Skisofreenik
avatar

Female Postituste arv : 747
Age : 24
Asukoht : Ühes kohas, mida keegi ei tea ega leia :)

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   13/4/2009, 20:19

Keiti võttis mu sõnad ära ! Mad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://snlhmn.forum.co.ee
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
avatar

Female Postituste arv : 3579
Age : 25
Asukoht : Teispoolsuse 666.

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   21/8/2009, 22:23

Millal sa r66mustad mind uue osaga? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   26/8/2009, 12:21

Kunagi ikka. See jutt on suht edasi kirjutatud, aga ma usun, et muudan üldse ära, kuna see on liiga ebaloogiline Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Droideka
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Male Postituste arv : 266
Age : 21
Asukoht : Fiery Flames of Hell

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   26/8/2009, 17:05

Õu edasi. Hpfännides küll viitsisid.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   26/8/2009, 19:24

See oli siis, kui ma polnud siin aktiivne.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Droideka
Totaalne lumememm, noh!^.^
avatar

Male Postituste arv : 266
Age : 21
Asukoht : Fiery Flames of Hell

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   26/8/2009, 22:46

Nüüd oled siin ja kirjutad edasi, muidu...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   28/8/2009, 14:12

Ma hakkan Hps ka käima kui oma arvuti tagasi saan.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   5/11/2009, 19:05

Lapanud raamatut koduaeg edasi, kuulis ta uksepaugatust ja siis vanaisa torisemist ja samme.
Ehmatuse pärast pillas Laura raamatu maha ja võttis sele kiirelt ülesse kuid kortsutas koheselt ka kulmi. Ta nägi enda jalge ees vedelemas ühte musta kaelakeed mille küljes rippus üks kivi. Sellesse oli graveeritud punane silm. Kaelakee ettevaatlikult kätte võtnud, silmitses neidis seda huviga.
Pimedas toas suutis kaelakee veel läikida ja see tekitas temas korraks judinad.
,,Laura?'' vanaisa hääl oli natuke imestunud. Küllap oli ta näinud õrna valguskuma ukse tagant.
,,Jaa?'' Laura üritas teda unist häält, kuid see ei õnnestunud tal just kõige paremini. Seepärast kuulis ta enda vanaisa samme toa poole. Kiirelt peitis ta raamatu teki alla ja kaelakee pani ta kaela. Ta surus selle särgi alla just siis kui vanaisa tuppa jõudis. Hetke pärast tuli kuuldavale Laura suust kiljatus.
Vanaisa nägu oli üleni verine ning tema pluus oli kohati tükkideks rebitud. Käsi suu ette pannes, vaatas ta õudusega kuidas vanaisa tema poole koperdas, näol mitte midagi ütlev ilme.
,,Helista kiirabisse!'' ütles Laura paluvalt. Vanaisa kortsutas kõigest kulmi ja vaatas enda lapselast üle. Korraga silmas ta musta ketti tüdruku valge kaela taustal ja kergitas üllatunult kulmi:,,Kes sulle selle andis?'' oli ta üllatunud. Laura raputas pead ja pööras pea ära.
,,Helista kiirabisse,'' ütles ta veelkord. Vanaisa ei vastanud midagi, vaatas ainult korraks enda albiinotüdruku poole ja tammus siis toast minema. Värisedes vajus Laura voodile pikali, kinnitades pilgu lakke.
Mis küll siin üldse toimub? Laura tõmbas käega üle enda heledate juuste ja pigistas tugevasti enda uut amuletti. Siiski peab ju sellel kõigel mingi seletus olema.. Sarimõrvarid tapavad ju ka.. aga mitte nii hullusti. Tüdrukule lõi silme-ette noor blondiin, kes oli hiljuti surmatud ja tal hakkas sellest paha. See naine oleks väärinud teistsugust surma. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud abielluma ja lapsi saama, mitte surnuna traadi küljes rippuma. Lisaks veel oli vanaisa ka verisena koju tulnud. Ta surus huuled kokku, pilk täis vihkamist ja raevu.
See ilus tüdruk, akna taga ja surnuaias oligi seesama. See Võõras oleks Laura ära tapnud, kuid teised segasid selle ära. Tahtmatult pigistas ta enda amuletti veelgi tugevamini, tundes viimaks kuidas ta sõrmenukid valutama hakkavad. Käe tõstnud, vaatas ta, kuidas väikestest haavadest verd tuleb.
Kogu see jama peab lõppema... Kuidagi.


2. nädalat hiljem:

Pisara järel teine, vaatas Laura enda vanaisa elutut keha. Vanaisa ilme oli väga rahulik kui kirstu kaan kinni pandi ja see maasse. Vanaema tema kõrval nuuksatas vaikselt ja asetas käe ümber Laura õla. Oli möödunud tõepoolest vaid kaks nädalat, kui at viimati enda vanaisa nii tervena näinud oli. Need näohaavad olid tekkinud kõigest kukkumisest. Niipea kui ta arsti juures sai käidud ja haavad õmmeldud, oli tema elujõud raagunud ja paar päeva hiljem olid külaelanikud leidnud ta jõe ääres, pussitatuna ja kõri läbi puretuna.
,,Hüvasti, Friedrich,'' ütles papp. Vanaema võttis kolm peotäit mulda ning viskas selle auku. Pastor andis käega märku ja haud kaevati kinni. Edasi mindi kirikusse, kuhu Laura muidugi ei suundund. Tal polnud enam leinamise tunnet, vaid ta oli täidetud viha ja kättemaksuhimuga. See mõrvar oli läinud VÄGA kaugele, kui ta juba vanaisale kallale läks ja ta tappis.
Amulett oli temaga peaaegu ühek saanud. Alguses see hõõrus tema kaela, kuid nüüd oli ta sellega harjunud ja ta peaaegu ei tundund midagi, peale kerget torget rinnus.
Jalad viisid teda taas edasi surnuaia poole. Iga korraga sügavamale. Väga veider.. Ta isegi ei tahtnud tagasi minna, vaid kõndis edasi, pilk kinnitatud punktile enda ees. Osa temast isegi lootis, et surnuaed muutuks taas pimedaks ja mõrvar ilmuks taaskord välja. Siis saaks ta arved klaaritud ja mida veel, kuid kahjuks oli sellest osast suurem tema vastane Hirm, mis kartis surra.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   5/11/2009, 19:06

Allikavesi sulises mõnusasti ja rahustavalt. Laura pistis enda jalad jääkülma vette ja vaatas ringi. Päike oli juba loojumas ja kõik teadsid mida see tähendab - hommikuks võib, või isegi ON keegi surnud. Aga teda see enam ei huvitanud. Vanaema oli samuti murest murtud ja rääkis vähem kui tavaliselt. Vahest andis ta Laurale lihtsalt raha, et too ostaks poest endale midagi süüa, sest ta mattis enda leina aiatöödega. Vanaisa matustest oli möödunud kolm päeva ja mis kõige hullem; Laura tahtis koju, tahtis, et vanemad tuleksid talle järele ja viiksid ta ära sinna ohutusse linna. Ta saaks põgeneda ja mitte karta mõrtsukat, kes siin kogu elu ära rikkunud oli.. Aga kahjuks olid politseid enda uurimuste tõttu kogu selle kojumineku ära keelanud. Vastikud tüübid.
Möödunud oli paar tundi ja Laura istus sealsamas jõe juures, jalad külmast siniseks muutunud. Viimaks tõusis ta püsti ja kuivatas jalad vastu kaelarätikut ära. Seda ta enam küll kaela ei pannud vaid pistis enda suvekleidi taskusse. Samal ajal urgitses ta teisest taskust välja enda tumekollast värvi taskulambi ning pani selle põlema. Enda tossud kivilt võtnud, pistis ta need kiirelt jalga ja asus kodu poole liikuma.
Jõudes Sakslaste majani, vaatas ta üksildast hoonet pikalt. Korraga valdasid teda kaks mõtet: Minna sisse või mitte? Kuna tüdruku uudishimu oli jälle suurem kui tahe, liikusid ta jalad kramplikul sammul mahajäetud maja poole.
Majja sisenedes, sulges ta enda järel ukse, et keegi ei saaks midagi aru ega hakkaks kahtlustama. Taskulambi ta välja ei lülitanud, vaid suunas valguse põrandale. Põrandal olid verest jäljed veel alles. Politseid ei võtnud vaevaks seda koristada, kui nad üldse siia majja sattusid. Kogu maja oli vastikult vaikne.. Ettevaatlikult edasi kõndides, needis ta ennast, kui kuulis enda talla alt parkettpõranda kriginat. Suu peenikeseks triipsuks surunud, läks ta elutoa poole. Kogu mööbel oli kaetud valgete linadega, mis olid nüüdseks juba paksu tolmuga kaetud. Kaua nende surmast möödunud oli? Kusagil teisel korrusel pidi ka veel väike tüdruk mõrvatud olema. Judinad jooksid üle selja, kui ta toale selja keeras ja trepist ülesse minema hakkas. Tundus, nagu maja vajaks tõesti elustamist ja kui asi selleni läks, siis Laura tõesti kahtles, kas keegi seda maja kunagi ära osta tahabki, kui teada saab mis sündmused siin toimusid. Siin ei jõudnud tüdrukud täiskasvanukski saada. Taaskord kuulis ta enda talla alt kriginat kui ta teisele korrusele jõudis. Nähes seinal mingisugust joont, suunas ta valgusvihiku seinale. Joon verest, mille oli mõrvar teinud, liikus otse tüdrukute toa poole. Selle uks oli puudu ning korraks ilmus tüdruku näole muie, kuid see kadus kohe.
Kaelakee muutus iga sammuga raskemaks, või oli see lihtsalt hirm? Sügavalt sisse hinganud, läks ta siiski edas toa poole.
Tuppa jõudes silmas ta kohe kuivanud verd roosal vaibal ning kõhe tunne kasvas temas kiiremini kui ta arvata oskas. Kõik asjad olid ka siin valgete linadega kaetud ja kardinad akende ette tõmmatud. Viltuse suuga keeras ta end toas ringi, vaadates enda ette. Taskulamp lõdvalt käes, sammus ta nüüd tagasi alla korrusele.
Tundes rinnus kripeldust kiiremini majast pääseda, mõtles ta koguaeg, et see võib olla majas toimunu pärast. Jõudnud viimaks esimesele korrusele, needis ta ennast vihaselt, sest ta oli nii aeglaselt alla jõudnud. Hakanud edasi astuma, kuulis ta endast paar meetrit eemal mingisugust kolinat. End ringi pööranud, vaatas ta elutoa poole, sest teist tuba tema külje kõrval ei olnud. Kulmi kortsutades, pigistas ta veelgi tugevamini enda taskulampi, kui ta edasi läks. Kramplikutel jalgadel seistes, vaatas ta toa keskel ringi. Mitte kedagi ega midagi. Küllap vist mõni rott oli midagi ära vedanud. Päris veenev mõte. Kergelt ohanud, pööras ta end ringi, kõndides nüüd väljapääsu poole.
Välisukseni jõudes, tegi ta selle lahti. Igaks juhuks taskulambi välja lülitanud, tõstis ta pilgu ja vaatas enda ees seisva tüdruku veripunastesse silmadesse.

Enda südametukseid kuulates, astus Laura sammu tahapoole. Siis veel teisegi. Võõras silmitses teda mitte midagi ütleval pilgul ja astus siis edasi nagu oleks teda sisse kutsutud. Tema rasked saapad tümpsusid vastu põrandat iga sammu järel.
Laurale tundus, nagu need punased silmad ei tahagi silmsidet katkestada ja seega peab seda tegema tema ise. Ta oli näinud köögis seda tüdrukut ja nüüd näeb ta teda enda ees.
Kui Laura trepijalamile jõudis, oli tüdruk taas temaga silmitsi. Enda näo vastas külma hingeõhku tundes, lõi hirm temas valitsema. Teadmata mida ta ise teeb, pillas ta taskulambi maha ning jooksis trepist ülesse. Siis kuulis ta enda kõrvalt mingisugust sahinat ja vaatas kõrvale. Seal, kus tema pea hetk tagasi oli, möödus nuga ning turritas seinast välja. Alla vaadates, nägi ta tüdruku nägu, mis oli ilmselt vihane. Ja nüüd taskulambita ei tea ta kuhu minna.
Käed rusikatesse surunud, jooksis ta teisele korrusele ja piki koridori edasi. Enda seljataga kuulis ta vaikseid samme ja lähenevat olemust. Tundes kuidas pilk ta kukalt kõrvetab, sai ta aru, et Võõras jälgib teda. Iga ta sammu ja iga ta liigutust.
Paremale pöörates jooksis ta koguaeg edasi. Ta ei saanud enam hingata, kui peatus ja vaatas enda ees suurt peeglit.
Seljataha vaadates, ei näinud ta midagi, kuid kui ta tagasi peeglisse vahtis, nägi ta kuidas Võõras tüdruk ümber nurga astus ja tema poole sammus. Paremas käes olid tema pikad valged sõrmed pigistamas musta noa käepidet. Noa tera läikis isegi pimeduses ning tüdruku silmad olid kinnitatud ainitsi Laurale.
No tule aga! Mõtles Laura, tõstes enda rusikatesse surutud käed ülesse. Muidugi teadis ta, et ta on nõrgem kui see mõrtsukas, kuid ehk suudab ta enda surma natuke kauem ära hoida?
Kui Võõras oli Laurast pool koridori maast eemal, sirutas ta käe korraks tahapoole ning siis viskas ta terava noa tüdruku poole. Ehmatusest hüppas Laura kõrvale ning nuga paiskus vastu peeglit, tehes selle koheselt katki. Mitmed killud lendasid põrandale ja ühe terava enda kätte krahmanud, vaatas ta seda ülima ettevaatlikusega, et endale mitte sisse lõigata, kuid see vist sobis, et Võõrast natukenegi eemal hoida.
Sama kiirelt võttis ta kätte ka tüdruku noa ning surus seda tugevasti enda pihku. See aga Võõrast ei kohutanud ning ta astus edasi. Mantli vahelt võttis ta veel ühe noa kätte ja hoidis seda pussitamise poosis.
"Hoia minust eemale!'' Sisistas Laura vihaselt, kuid astus siiski sammu tagasi. Jalatsite all klõrisesid purunendu peegli tükid ja ta hingas sügavalt sisse.
Peagi seisis ta taas Võõraga silmitsi, vaadates ainitsi punastesse silmadesse. Sealt peegeldus kõigest viha ja janu ... Janu mõrvamis ja vere järgi.
Ettepoole viskudes, lõi Laura klaasi Võõra rindkerre ning selle sealt välja tõmmates, ei näinud ta punast tilkuvat vedelikku, vaid midagi musta, nagu õli.
Võõras aga sisistast ja valust ning astus tuikudes sammu tahapoole. Käe rindkerele surunud, tõstis ta selle korraks eemale. Nähes enese verd, tardus ta korraks ja tõstis pilgu. Silmad põlemas vihast, hüppas ta Laurale kallale.
Sellili klaasikildudel maadnunud, tõi Laura kuuldavale kiljatuse. Võõras tüdruk oli raske, kuid ometigi tundis ta luid tema kätel. Kogu jõu kokku võtnud, üritas ta Võõra enda pealt maha lükata, kuid too ei liigutanudki ennast eriti ja tõstis noaga käe kõrgele. Tera suurte silmadega vaadates, lõi ta enda noaga Võõra randmesse. Valust ulgudes pillas Võõras noa maha ning pani mõlemad käed Laura kaelale, hakates teda kägistama.
Alla andmata, hakkas Laura Võõra käsi küüntega kraapima ja noaga kriimustama, kuid see ei toiminud. Ta lõi noaga vastu Võõra kõhtu, piha, kuid too ei teinud märkamagi vaid pigistas tugevamini peenikest kaela enda käte all.
Nägu sinakaks muutumas, hakkas ta pilk ähmaseks muutuma, kuni viimaks kõik kustus ja käsi noaga vaikse potsatusega klaasikildudega kaetud põrandale langes.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   5/11/2009, 19:52

Olen ma surnud?
Tüdruku kogu keha valutas ning alles nüüd märkas ta valgust.
Iga tunneli lõpus on valgus... mõtles ta. Vaim olla on hea... Kuid miks ta kael valutab? Miks ta käsi kipitab ning jalad imelikud on? Tuleb ainult palvetada, et see rong poleks...
Järgmine valusööst tõestas vaid seda, et ta on elus. Vaikselt sisistanud, tegi neiu silmad lahti, vaadates suures palatis ringi. Vastu vahtisid talle lagedad helesinised seinad ning aknast paistis helekollane päike, mis teda õnnelikult tervitas ning ta põske silitas.
Avastanud enda küljes mitmeid voolikuid, veenide küljes nõelu, mis viisid verepakikeseni ja siis aparaate, mis vaikselt piiksusid, ei näinud ta aga ühtegi teist patsienti endaga samas palatis. End pisut kergitanud, vajutas Laura punasele nupule. Kella ta ei kuulnud, kuid vähem kui minuti pärast, astusid palatisse kaks valgetes kitlites naisterahvast, kes teda leebelt vaatasid ning siis küsimustega pommitama hakkasid. Saades enese jaoks piisavalt häid vastuseid, lubasid nad, et Laura saab haiglast juba paari päeva pärast välja ning süstides talle väikese doosi narkoosi, lahkusid nad palatist, lastes tüdrukul unne suikuda.

Paar päeva möödus haiglas kiiresti. Medõed külastasid teda iga natukese aja tagant. Vanaema käis temalgi külas tuues veel ühe kurva uudise. Politsei ei lasknud kellegil külla sisse sõita, kartes rohkem ohvreid. Ilmselt arvati, et uued inimesed mõrvatakse kõige esimesena. Õhtuks oli Laura juba kodus, käed ja jalad pisut tuikumas, kuid enesetunne oli hea. Telekast käis parajasti üks multifilm ning vanaema askeldas köögis, tuues tunnikese pärast lagedale pannkoogi reaga mida mõlemad sõnatult sööma asusid.
„Ma magama nüüd. Vaata, et sa kaua üleval ei ole!“ lausus vanaema ning lahkus, minnes oma tuppa. Peagi valitses terves majas vaikus. Laura oli teleka välja lülitanud ning viimase pannkoogi ära söönud, läks ta kööki, kus nõusid pesema hakkas.
Kõige sellega valmis, hakkas ta käsi kuivatama kui ta pilk jälle aknal peatus.
Ta süda vajus saapasäärde, kui talle vahtisid otsa veripunased silmad, mis kapuutsi varjust paistsid. Tundus nagu need helendaksid ka kõige pimedamal ajal. Süda pööraselt tagumas, jooksis ta köögist välja.

Kogu öö saamata magada, kõndis Laura väljas, taskulamp käes. Ta vaatas aias ringi, otsides mingisugust vihjet selle tüdruku kohta, kes just akna taga oli. Väljas oli külm ja pime ning Laura jaoks tundus see imelik, sest tavaliselt oli maakodu just see koht, kus alati soe oli. Isegi kesktalvel.
Kiirelt möödus ka pool tundi, kuid punasilmsest imeilusast tüdrukust polnud jälgegi. Ta oli Laura poolsurnuks hirmutanud ning ta oli nagu mingi loll, kes nüüd õue tormas ja teda otsima hakkas. Ta tahtis teda näha, veelkord. Justkui mingisugune tõmme kutsus teda õue, vaatama aias ringi. Laura tegi sellest nagu enda mängu. Soe ja külm. Ta ei teadnud täpselt kus Võõras asub ning aiast väljaminek oli osutunud külmaks. Üleni värisedes jõudis Laura tuppa ja lülitas tule sisse. Ta kuulis vanaema norskamist ja nüüd hingas ta kergendunult välja. Vanaema oli veel elus. Seegi on vähemalt hea.
Pastlad jalast sikutanud, liikus ta paljajalu enda toa poole, kus ta laualambi põlema pani.
Kõik selles külas, kus oli üle kolmetuhande elaniku kokku toimus Laura jaoks liiga kiiresti. Ta isegi ei mäletanud enam, millal ta korralikult magada sai, kuigi kõik need juhtumid-mõrvad leidsid aset just paar päeva tagasi.
Ehk tuleks ise asja uurima asuda? Kuid tegelikult.. Mida saaks üks lihtne 14. aastane tütarlaps ise teha? Peaaegu kõik selles külas vihkavad teda.. Või enamasti peavad teda saatana sigitiseks, siis poleks tal kusagilt abi loota ja mis kõige hullem, siis keegi ei usuks teda, kui ta räägiks neile tõtt. Avanud laua sahtli, võttis ta sealt ühe vana raamatu. Hoides seda mõlema käega, vaatas ta seda üllatunud. Raamat oli suhteliselt raske. Kiirelt kõndis ta voodini. Seal maha istudes, avas ta raamatu. Esimesel leheküljel oli ladinakeeles kirjutatud saatekiri ja selle all oli Laura vanaema nimi. Korraks muianud, libistas ta sõrmega üle paberi. Hetkega kergitas ta kulmi ja viis sõrmega taas üle paberi. See ei olnud tavaline paber. Seda kindlasti mitte. Üllatunult pööras ta järgmise lehe, lastes silmadel rännata läbi ridade, mis oli tindiga kirjutatud. Tundus nagu kirjanik oleks sulepead vastu lehte surunud, jättes sinna sügavad vaod.

Möödus pool tundi ja Laura avastas, et oli kirjutanud kõigest paar sõna tühjale paberile:
Tere,
mina olen Laura...


Seegi oli kõik. Tundus, nagu oleks ideekriis teda tabanud. Vaikselt ohanud, lükkas neid valged juuksed kõrvale ning pani raamatu padja alla ning jäle liikusid ta mõtted mõrtsuka poole, kes halastamatult teisi rappis. Praegugi on ta ilmselt seal väljas, irvitab kõigi nende üle, kes end soojades kodudes peidavad ja loodavad, et ei satu Tema küüsi. Otsustanud, et ei suuda enam pikka aega siin olla, oodata ja istuda. Kuulatades tähelepanelikult, ilmus neiu näole väike muie. Vanaema vaikset norinat oli tema toani kuulda, mis asus teiselpool maja. Hüpanud püsti, läks ta kapini ning otsis sealt välja ühe vana seljakoti ning pistis sinna paar paberilehte („Ei või iial teada kuidas ma suren...“ tähendas ta omal mõtetes seda teguviisi), pastakas ning siis jooksis ta kööki. Sahtli avanud, leidis ta sealt mida otsis – väike hõbedane taskunuga, mis ta vanaisale kuulus.
Leides, et rohkemat pole tal vaja, võttis ta taskulambi ning esikust soojema pusa ja väljus vaikselt majast. „Siit ma tulen!“ lausus ta vaikselt, astudes mööda valgustatud teed edasi.

Jalad viisid Laura maja juurde kus toimus esimene mõrv. Pikemalt värava juures seismata, kõndis ta vaikselt majja, jättes ukse igaks juhuks lahti. Lampi ta ära ei kustutanud vaid jalutas õrna valguskumaga edasi.

„Pagan!“ sosistas ta vaikselt. Valgus hakkas muutuma üha hämaramaks kuni viimaks täiesti kustus. Vihaselt urisenud, virutas ta taskulambi kotti ning astus pimeduses edasi. Kauged tänavalaternad valgustasid koridore ja tubasid. Käed rusikatesse surunud, trampis ta tubades edasi tagasi, ise ka teadmata mida ta enam siin teeb. Võõrast, nagu tal oli juba harjumus punasilmset tüdrukut kutsuda, polnud siin.
Silmi pööritanud, oli ta kannapealt ümber pöördunud ning jalutanud tagasi ukse poole enne kui taas peatus. Endaarust oli ta ukse lahti jätnud. Praegu oli see kinni ning kui Laura ukselinki katsus, siis ka lukus.
Neidise süda hakkas kiirelt taguma kui ta ust ägedamalt raputama hakkas.
„Ürita palju suudad, see ei lähe lahti...“ vastas naerune ja soe hääl tüdruku seljataga, mille peale Laura aeglaselt üle õla vahtis.
Talle vahtisid vastu kaks säravpunast silma, mis kaunistasid valget mustade juustega raamistatud valget näolappi. Viimaks oli Lauragi täiesti endast pikema tüdruku poole, seljaga kangestunult vastu ust toetamas.
„Imelik, sa teed alati julget nägu ja kui sa mulle otsa vaid, unustad sa isegi hingata,“ muigas Võõras, paljastades enda teravad hambad, mis olid teravamad kui noad. „Sa pääsesid eelmisel korral eluga...“ lausus ta mõtlikult endale. „Inimese kohta oled sa väga tugeva vaimse tahtega,“ jätkas ta, toon vaikne.
Tema käed puhkasid külgedel, varrukate alt paistmas valged sõrmed mida kaunistasid pikad ja teravad küüned, mis omakorda verised olid. Jälle oli keegi tema ohvriks langenud. Laura käsi liikus koti poole, kust ta suutis välja otsida väikese taskunoa. Võõra pilk jälgis tema tegevust ning viimaks ta naeratas leebelt.
„Sa võid mulle isegi saega kallale tulla, sa oled liiga nõrk minu jaoks,“ sõnas ta, hakates tütarlapse poole astuma, kes värisedes ukse vastas seisis.
„Kao minema!“ kriistas Laura, joostes pimedasse koridori, lükates vastase pikali. Teda saatis vali kellahelinat meenutav naer:
„Jookse palju tahad, siit majast sa välja ei pääse!“ lubas ta.

Laura ahmis õhku kui ta teisel korrusel peatus. Niipalju kui ta teadis, olid siin mõrvatud kaksikud. Verine vaip ilutses siiamaani põrandal ning voodi kõrvale visatud. Judinad jooksid üle neidise selja kui ta kujutas ette mis siin toimus. Ajalehed olid täis kirjutatud sellest juhtumist.
„Oled sa oma põgenemisega ühele poole saanud?“ küsis järsku hääl esimesel korrusel. Võõras seisis rahulikult trepi ees, naeratus näol ning üks jalg trepiastmel. Praeguseks oli ta kapuutsi peast saanud, näidates enda tõelist ja jahmatavat ilu, kuid tema punased silmad särasid ahnelt ning januselt.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pingu
Kuri admin
avatar

Female Postituste arv : 1928
Age : 24
Asukoht : London

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   7/1/2010, 20:53

Pingu luges seda juttu Very Happy
Talle meeldis ja hoolimata sellest, et see arhiivis on, oleks tore see kunagi lõpetada Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://snlhmn.forum.co.ee
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   7/1/2010, 21:43

Ja nüüd tõi Pingu selle arhiivist välja ja ilmselgelt peab Bullet lähiajal uue osa tegema.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Õudusjutt.   

Tagasi üles Go down
 
Õudusjutt.
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: