MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)

Go down 
2 posters
AutorTeade
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 20:44

Üks minu järjekordne jutt siis. Very Happy
Endal suht mark, et kunagi midagi sellist kokku kirjutanud olen, kuid panen siiski üles. Wink

SUURIM VIGA.

Landon says: Ma ei räägi sinuga enam MITTE KUNAGI!
Landon says: Headaega.
Landon appears to be offline.


Pikkade, tumedate juustega kahvatu tüdruk vajus mõtlikult toolileenile. Üle tema sileda põse voolas üks pisar. See on viimane, tõotas ta endale seda jõhkralt ära pühkides. Tüdruk kummardus ettepoole, pani lap-topi kaane kinni ning jäi tühja pilguga enda ette jõllitama.

Amy ei tundnud enam ennast äragi. Ta oli palunud poisil ennast sõimata, mis viis aga täiesti ootamatult selleni, et poiss ta blokkis ja – kuigi tüdrukul oli seda valus tunnistada, ka Amy MSN listist kustutas. Aga see oligi ju see, mida tüdruk tahtnud oli? Nad polnud juba ammu hästi läbi saanud ja tüdruk oli otsustanud, et ta suudab nende pikad ja lõbusad jutuajamised unustada poisi vihkamisega. Ta peaks õnnelik olema, kuid tema sees oli üks suur haigutav tühjus, miski, mis kõike endasse haaras. Kõik tema tunded – viha, armastuse, rõõmu, lõbu, tolerantsuse, optimistlikuse, seltsivuse, avatuse... ja seda juba kaua aega.

Ehmatusega oli tüdruk avastanud, et ta muutus aina iseseisvamaks. Ta ei vajanud sõpru, hoolitsust, armastust... mitte midagi. Võib-olla mängisid selles suurt rolli tüdruku viimaste kuude läbielamised. Isa surm, parima sõbraga tülli minemine, kaklused väikevennaga, mis ta sageli endast välja viisid... Kõige selle vastu oli parim rohi südametus. Kui ta ehitaks enda tunnete ümber müürid, mis kaitseksid teda selliste asjade eest, oleks kõik palju parem.

Tüdruk tegi, täis otsustavust lap-topi lahti ning logis taas MSNi. Poissi polnud sees ning ega Amy seda oodanudki. Tüdruk tegi vaid ühe parem- ja ühe vasakhiireklõpsu poisi nimel ning pomises: „Kui mitte kunagi, siis juba mitte kunagi.”

Miks ma üldse tema pärast nii palju halan? Miks ma taga rääkida tahan? Ma pole teda näinudki. Need segased tunded... absurd. Võib-olla on see lihtsalt sellepärast, et ta poiss ja minust vanem. Kõigest 4 aastat, aga see polegi tähtis. Lootes, et poiss seda kunagi kibedalt kahetseb, pani Amy taas läpaka kinni ning vaatas oma ette, kui sisenes ta väike vend.

„Amy on loooolllakaaaas, Amy on loolllakaaaas, Amy käib väljas aeeelemaaaas.”
Tüdruk tundis, kuidas talle ärrituspisarad silma tikkusid, kui Arnold neid sõnu aina korrates ja korrates tema ümber tantsis. Aga see oli ju tüüpiline.

Tüdruk oli juba valmis talle äsama, kui talle meenus ta lubadus: Ma ei lase enam kedagi endale ligi, ei kiindu kellessegi, saan lihtsalt üheks kestaks. Ma teen kõik oma tuleviku nimel, üksinda. Ma ei vaja kedagi. Mitte kedagi, isegi mitte sõpra, kellega niisama olla või nalja teha. Selliseks nad on mind teinud, nüüd leppigu sellega.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 20:49

„... kabinetis. Temaga rääkides ole kannatlik – ta kipub suhteliselt lolle nalju oma juttu pistma ning vahest ei pruugi ta sulle üldse mingit vastust andma. Sellest hoolimata pead sa vastu pidama ja temaga tööle hakkama. Kaks sellist pead koos nagu teie... Nojahh siis. See on kõik, Prl. Lacross. Lihtsalt jäta meelde, et ole kena, naerata ja nüüd edu sulle,"lausus paksuvõitu Hr. Bigfoot kiirelt ning eraldus töntsakate ja vaaruvate sammudega noorest naisest, kes talle mõtlikult järgi vaatas.

Naine oli sihvakas ja pilkupüüdva välimusega. Tal oli seljas rangete joontega must seelik ja valge poolpikkade varrukatega pluus. Naise kartulikoore karva juuksed olid tihedasse hobusesabasse seatud ning tema tukk oli lõksudega pealaele tõmmatud. Naisel oli tõsine, kuid kaunite joontega nägu, mis sisaldasid sügavsiniseid silmi.

Prl. Lacross vaatas veel mõne hetke Hr. Bigfooti kaugenevat selga ning suundus läbi pikkade koridoride koosolekuruumi. Ruum oli küllaltki väike, selle seinu katsid üksikud pildid loodusest ning ruumi keskel oli väikene ümar laud, mille taha mahtus istuma kõige rohkem 8 inimest, nagu samettoolidest järeldada võis. Naine istus ühele toolile ning vaatas laptopi kaenla alt võttes ikka veel ruumis ringi.

Prl. Lacross oli just lõpetanud ülikooli ning saanud oma esimese töökoha – kellegi Hr.West´i erasekretärina. Kõige põhjal, mis ta mehest kuulnud, ei tõotanud see head. Hr. West olevat üks lõbus inimene, kes alatasa igavat nalja tegevat. Tema ning naise loomus olid nagu öö ja päev.

Uks avanes ning ruumi sadas kõigest paari sekundiga sisse 7 inimest, mis oli vaimustav tulemus, kuna uks oli kaunis väike. Prl. Lacross tõusis kohmetult püsti ning tervitas neist igaüht. Keegi peale kõige viimase mehe ei vaevunud vastu tervitama.

„Terekest-murekest Mamma Mia,”
lausus too kõhistades ja naisele kätt pakkudes. Hr. West, tegi naine endale mõtteis märkuse ning surus naeratust näole surudes mehe ulatatud kätt. Hr. West oli pikk, päevitunud ja lihastes. Mehel olid lühikesed, tumepruunid ja igas suunas turritavad juuksed ning pruunid silmad.

Endastmõistetavalt oli mees üks kauneimad, keda Prl. Lacross kohanud oli. Kui ta vaid poleks nii... nii...

Kõik istusid ning mees tõmbas naisel tooli laua alt. Vähemalt on ta viisakas, tuli järgmine märkus. Prl. Lacross tegi oma läptopi lahti ning pani prillid ninale, valmis kirjutama hakkama.

„Niisiis, täna me peame arutama...” alustas Hr. West oma monoloogi.

***

Koosolek oli lõppenud ning Prl. Lacross kohmitses oma koti kallal. Terve koosoleku aja oli ta tundnud endal mehe pilku. Ükskõik, mida too ei öelnud ega teinud, ta ainult vahtis naist. Kuigi Prl. Lacross üritas oma tööle keskenduda, polnud tema esimene päev, või pigem esimene töökohustus sekretärina eriti hästi läinud.

Lõpuks püsti tõustes nägi ta ägades, kuidas Hr. West tema poole tuleb.

„Niisiis, tahad meie armupesakest näha?” küsis too kavalalt naeratades.

Naine saatis talle vaid ühe tüdinenud kulmukergituse ning mees kohmetus. „Nali, nali, nali...” lausus ta malbelt naeratades. „Tead, mul vahest lähevad sellised lihtsad sõnad nagu kabinet ja armupesakesekene segamini. Ega sa pahanda, ma mõtlen, et-” lausus Hr. West naise sabas sörkides ning oletades, kuhu ta suunduda võib. Prl. Lacross, nagu talle oli räägitud, oli küll tõsine, tööle pühendunud ja ükskõikse hoiakuga, kuid mees oli kindel, et ta suudab naise veel normaalseks muuta. Pealegi, too oli ju päris nägus... miks mitte väheke flirtida?

„Ei pahanda,”
katkestas naine teda. „Ma saan täiesti aru, et meestel on sugutunge, mida rahuldada ning kõige lähim koht on kabinet. Aga, palun,” lausus too nüüd Hr. Westi poole pöördudes, nii et mees oleks talle peaaegu otsa komistanud, „leidke minuga koos töötamise ajaks mingi uus koht.” Naisele pakkus rahuldust Westi juhm nägu. „Nüüd aga, kui sa pahaks ei pane, asuksin ma töö kallale,” lausus naine taas ümber pöörates ning paremat kätt jäävast uksest sisse minnes. Mehele märkamatult olid nad jõudnud nende kabinetini.

Ennast kogudes läks mees naisele järgi ning jälgis, kuidas too laua peal olevast pappkastist oma asju lauale asetab... nende seas ka ühe väikese klaaskupli sees linna, mille ta oli 12 aastat tagasi ühele tüdrukule saatnud. Tema enda laua peal oli sama asi.

Lõpuks ometi suutis mees otsa otsaga kokku ajada. Naise eesnime kattuvus selle sama tüdrukuga, need linnad...

Landon tõmbas kätega üle oma näo, justkui tahaks seda triikida.

Prl. Lacross vaatas just parajal hetkel üles, et küsida: ”Kõik korras, härra?”

„A – Amy?”
küsis mees uskumatusega enda ees seisvat piltilusat naist vaadates.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 20:54

„Kas te näete,” lausus naine natukene ülbelt ikka veel oma laual olevaid asju sahtlitesse pannes ning neid eraldi osadesse jagades. „Täiesti puhtjuhuslikult on see minu nimi. Suutsite meelde jätta?” küsis ta edasi, ise vastust ootamata. Läheks ta ometi minema...

„Kuskohast sa selle linna said?” küsis Landon edasi, tegemata välja naise toonist. Niipalju, kui mees teadis, olid need haruldased ning ammugi mitte igal Amy-nimelisel naisel ei tohiks neid olla.

Naise näos muutus midagi. See muutus oli küll imeväike, vaevumärgatav, kuid siiski eksisteeriv. Võibolla muutus Amy nägu natukene murelikumaks, võibolla hoopis vaenulikumaks, kuid sellest väikesest muutusest mees mõistis, kellega tal tegu.

„Saadeti,” lausus naine napisõnaliselt enda laua taha istudes ning laptopi avades.

Mees vaatas tema siluetti ning lihtsalt seisis. See oli võimatu, Amy... siin... tema alluvuses... peale 12 aastat... Kuid miski temas oli muutunud. Kuigi mees polnud teda kunagi päriselus näinud, oli tema suhtumine ja kõnepruuk muutunud. Mees mäletas, kuidas ta kunagi ise viskas samasuguseid nalju nagu tema, oli kui tema hingesugulane, kuni... Landon tegi ühe hetkel väikesen tundunud vea. Ta oli tüdrukule öelnud, et ei räägi temaga kunagi. Ja kui ta oli tüdrukult bloki maha võtnud... kõigest paar minutit hiljem ,oli juba hilja... Tal polnud julgust talle külla minna, kuigi teadis aadressi, polnud julgust talle helistada, kuigi teadis tema telefoni numbrit, kuni... tüdruk lihtsalt unustusehõlma vajus. Kuni tänaseni, mil too, palju elukogenenuma ja vanema naisema tema ees istus ja omi asju ajas, tegemata mehest väljagi.

Landon arutles, mida Amy teeks, kui ta neisele selgeks teeks, kes ta on. Arvatavasti oli tüdruk unustanud temast kõik. Nimi ning vanus... kõnepruuk ja totakad tegemised, millest ta naisele rääkinud oli.

Mees läks oma laua juurde ning silmitses linna: palju väikeseid kaunilt nikerdatud maju, mõned vägagi miniatuursed inimesed ja trantspordivahendid.

„Mida sa ütleksid, kui ma ütleksin, et mu nimi on Landon?” küsis mees ikka veel Amy poole seljaga olles ning linna vaadates.

„Et ma tean seda,” vastas tüdinud hääl.

„Aga kui ma ütleksin, et ma oleme varem tuttavad olnud?”
uuris mees edasi, linna kätte võttes ja seda selja taha pannes. Väikeste, justkui arglike sammudega liikus ta tagasi naise laua poole.

„Et mul pole eriti kahju, et ma teid ei mäleta,” lausus naine ikka veel oma märkmetes sobrades. Kas see ongi tüüpiline näide mehe hullusest? arutles ta endamisi.

„Aga kui ma näitaksin sulle seda?” lausus mees nüüd oma linna näisele nina alla toppides.

Amy vaatas üles ning jõllitas tüdinud näoga linna, mida mees käes hoidis. „Palun ärge näppige minu asju!” lausus ta ärritunult mehe käest linna krapsates ning seda tema õigesse kohta panna üritades. Häda oli selles, et see sama asi oli seal juba ees.

„Misasja?!?” pomises naine kordamööda linnu vaadates. Pilgu Landoni võidukale näole heitnud, hakkas kõik omale kohale loksuma.Vanad, alla surutud mälestused tulid pinnale. Ta oli 13-aastane... istus MSNis...rääkis ühe poisiga, kelle nimi oli Landon... Too oli talle saatnud selle linna ning tal endal pidi samasugune olema... Ja siis meenus talle nende suhtlemise lõpp.

Amy vaatas veelkord meest, kes avas justkui suu, et midagi öelda, kuid täpselt sel hetkel sai kell 14.00.

Naine tõusis püsti ning ütles väga kiiresti ja väriseva häälega:”Mul on lõunapaus. Tunni pärast näeme, härra.”

„OOTA!”
karjus Landon Amyle järgi joostes ning ta käsivarrest haarates. Naine langetas mõrvarliku pilgu oma käele ning ütles:”Pea oma lubadust nii palju, kui vähegi saad. Sa lubasid minuga mitte kunagi rääkida,” naine vaatas mehele silma. Nendest peegeldus vastu ehmatust, õudu, segadust, „kuna nüüd ´mitte kunagi´ ilmeselgelt võimatu on, võid sa piirduda ainult hädavajaliku rääkimisega. Okei?” lausus ta oma kätt mehe haardest vabastades.

„See aeg, kus ma sellistest asjadest alam olin, on läbi. Lepi sellega,” lõpetas Amy ümber pöördudes ja ukse taha kadudes, jättes endast maha äärmiselt segaduses oleva mehe, kes talle lootusetusega järgi vaatas.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 21:03

Amy liikus ühtlaste kiirete sammudega läbi lõpututena näivate koridoride panemata õieti tähele, kuhu suundub.

12 aastat... 12 aastat polnud ta Landonist midagi kuulnud. 12 aastat oli ta oma mälestusi temast alla surunud. 12 aastat oli ta teinud kõik, et tema kunagine olemasolu oma elus olematuks teha. Kuni tänaseni. Naine ei teadnud, mis tunded teda valdasid, mida ta teha tahtis nig mis õige oli. Kõik, mis tema teadvusesse mahtus oli asjaolu, et ta pidi Landoniga päevad läbi koos olema. Asjaolu, mis tähendas, et mees kunagi ta murrab. Asjaolu, mis tähendas, et nad peavad rääkima...

Sügav ”oeh” paotus naise huulilt, kui ta kohvikus järjekorda võttis ning menüüd uuris. Kõikidest kohtadest, kuhu ta oleks võinud tööle minna, valis ta just koha, kus töötas Landon. Kõikidest inimestest, kes oleksid võinud tema ülemuseks saada, sai selleks just Landon.

Mida ma nüüd tegema peaksin, kui ma tagasi lähen? Teda ignoreerima? See on ju võimatu. Me peame koos töötama. Aga ma ei saa nii... Amy, mõtles ta rangelt. Sa lubasid endale midagi. Ja kui sa seda lubadust hoiad... läheb kõik hästi.
Tahaks loota.

Naine istus lauda ning vaatas nüüd oma kandikul asetsevat saiakest ja tassi kuuma kohviga. Ja nii ta seal istus... 5 minutit... 10 minutit... mõtlikult kohvi juues ja ringi vaadates.

Kohvik oli ilus ja avar. Seinu katsid igasugused maalid ja lilled. Lauad ja toolid olid punutud ning akende ees olid kuldse varjundiga kollased kardinad, millele olid maalitud südamed. Õdus.

Kahetsusega märkas naine, et kell oli juba peaaegu 15.00 ning tal tuleb lahkuda.

Tagasi kabinetti jõudes jäi Amy alguses lihtsalt seisma. Suurte, imestust täis silmadega vaatas ta oma lauda, mis oli üle kuhjatud roosidega – nagu oleks sultanil olnud vaja tervele oma haaremile mingisugune üllatus valmistada. Misiganes.

Kõikide nende lillede taga seisis Landon, kes vabandavalt tema poole naeratas.
„Kui ka see ei pane sind mulle andestama, siis mina ei tea, mis, mu kullakallis,” lausus ta magusalt. Amyl oli tuline soov oksendada, kuid selle asemel jalutas ta oma laua poole, nii, et tema ja mees vastakuti seisid. Naine toetas oma käed lauaservale ning sama tegi mees teisel pool lauda. Nende näod olid kõhedusttekitavalt lähestikku.

„Teie ka ei muutu,” lausus naine, kuid ei ta hääles ega näos polnud naeratuse raasugi. Tema nägu oli niisama tõsine ja läbitungimatu, kui viimased 12 aastat. Tema juba oskab oma lubadusi pidada.

„Nagu näha,” lausus mees uhkelt. Nähtavasti ei kõigutanud teda põrmugi asjaolu, et naine oli tõsine ja kalk. Küll mõne ego on suur, mõtles Amy.

„Kas te, palun, koristaksite need lilled mu laualt, et ma saaksin tööd teha?” küsis naine edasi, halastamatu pilguga mehe pruunidesse silmadesse vaadates.

„Need lilled rändavaid ainult siis vaasi, kui sa mind sinatad,”
vastas mees läbematult naise poole kummardudes ning teda suudelda üritades. Häda olid selles, et Amy astus lauast rutakalt mõne sammu eemale ning Landon maandus kõhuli rooside hunnikusse.

„See oli valus!” hädaldas ta ennast püsti ajades. „Ma tean, et taimed pole sind kunagi huvitanud, aga on üks üldteada fakt, et roosidel on okkad, mis teevad haiget!”

„Okkad teevad haiget ainult siis, kui neid näppida, või – kui neile otsa lennata,”
lausus naine lõuga püsti ajades ning ettevaatlikult suure sületäie roose kätte krahmates. „Ja teietamise kohta nii palju, et teie olete minu ülemus ja mul pole voli teid sinatada,” lausus ta esimest sületäit prügikasti pannes.

Landon vaatas teda hetke pahviks lööduna. Ühelgi naisel, kellele ta enne on roose kinkinud, pole tulnud mõtteisse neid prügikasti visata! „Aga kuna mina olen sinu ülemus, käsin ma sul end sinatada,” lausus ta end natukene kogudes.

„Okei, Sina,” tuli kiire vastus ning Landon naeratas võidukalt. „Kas Sina võiks aidata mul minu töölauda korrastada Sina tekitatud kahjust?” Landoni nägu vajus ära.

„Hmh,” pomises ta lüüasaanult, kuid selle asemel, et laua pealt roose koristama hakata, võttis ta prügikasti pandud roosid kätte ning jalutas nendega lahtise akna juurde: „ELAGU VABADUS!” karjus mees lilli aknast alla visates.

Amy pöördus ringi ning vaatas meest suu ammuli. Ta teadis omadest kogemustest, et Landon oli kergelt öeldes napakas, aga roose pilvelõhkujualt alla visata?!? „Mida sa teed?”

„Ei midagi erilist. Vähemalt keegi peab nendest roosidest mõnu tundma. Ma kujutan ette neid tuhandeid naisi, kes praegu minu alla visatud roose püüavad ja ahhetavad. Ma ei tahaks küll uhkustada, aga kes ikka iga päev Landon West Esq. Käest roose saab?”
küsis ta hooplevalt. „Keegi Prl. Amy Lacross-West muidugi välja arvata,” lõpetas ta ühte õhusuudlust alla, tänavatele teele saatmisega.

Amy vahutas vihast. Milline ego see Landon küll on! Ta võib ju kena, lausa tibimagnet olla, aga nii rääkida... Kuid see, mis naist tegelikult vihale ajas, oli hoopis nimi, mida Landon kasutanud oli. Prl. Amy Lacross-West.

Ja nii nad seal seisid. Enda ärritumist varjata üritav naine ja üle mitme kvartali kõige lõbusam ja napakam mees üksteist vahtimas. Kes vihaselt, kes rõõmsalt... kuni Hr. Bigfoot oma pea nende kabineti uksest sisse pistis ja elurõõmsa, teadja irvega teatas: „Viie minuti pärast koosolek ruumis nr 312 „Cosmopolitani” peatoimetajaga. Kiirustage.”
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 21:18

Oli 22.00 ja Amy kõndis haigutades kodu poole. Naine poleks eladeski osanud arvata, et tööpäevad nii väsitavad võivad olla. Tegelikult, need poleks pooltki nii väsitavad, kui poleks Landonit, kes terve ülejäänud päeva järjekindlalt tema närvi mustaks ajas oma külje alla pugemiste ja vabandustega. Kas ta ei võiks lõpuks aru saada, et nad ei saa sõbrad olla? Amy peaaegu, et vihkas meest. Kas Landonil olid tõesti ajude asemel neerud, nagu ühes blondiini-anektoodis?

Naine pöördus ühte 24h nurgapoodi ning jalutas ükskõikselt riiulite vahesid mööda, üritades leida midagi, mida enne magama minekut hamba alla pista.

Lõpuks, kui ta korvis olid kiirnuudlisupp, dirol ja apelsinimahl, suundus naine kassasse, nähes ebameeldivustundega ees ootamas ühte kuju, mida ta kõige vähem oodata oleks osanud. 1 võimalus arvamiseks.

Naine ägas ning ladus oma kaubad letile, tegemata välja mehest, kes teda üksipulgi vaatab. Kuid Amy õnneks järgis Landon tema eeskuju ning oli vait ja ootas kannatlikult, kuni naine oma asjade eest tasub.

„Niisiis, kas sa jälitad mind?” küsis Amy lõpuks Landoni poole pöördudes.
„Päris võimalik,” vastas mees ükskõikselt ning läks vaikides naisega kaasa, kui too poest lahkus.

„On sul ka mõni p õ h j u s, et mulle närvidele käia?” küsis Amy kulmu kortsutades, kui mees ta toidukoti haaras ning selle hooletu elegantsiga üle õla viskas.

„Paar minutit peale sinu lahkumist tuli Hr. Suurjalg meie kabinetti ning teatas, et m e i l tuleb h o m s e k s panna kokku nõuannete veerg,” lausus ta hooletult. Jäi mulje, nagu Landon ei muretsekski selle pärast, et neil tuleb terve öö üleval olla ning ning kahekesi üks veerg kokku panna. Landonit ei paistnud ka häirivat tõsiasi, et ta pidi terve öö olema naisega, kes teda vihkas. Ta paistis hoopis õnnelik olevat. Seevastu oli aga Amy äärmiselt endast väljas.

Terve öö selle egoistliku värdjaga koos ühes ruumis kokku pannes mingisugust jumalast hüljatud veergu. Naine ohkas.

„Kus me seda siis teeme? Ja kus on materjalid? Ma oletan, et sul oli ikka mõistust meile küsida ligipääs meilidele, aoot-,”
katkestas naine oma monoloogi. „Kas meie töö mitte kuulsuste veergu teha pole?” küsis ta vihaselt, juba aimates, mis lugu nende tänase öö taga tegelikult oli.

„Minu juures ja Hr. Gabbot on haigeks jäänud ning ta abiline oli niigi töö alla mattunud. Ma pakkusin meid lahkesti appi, kui Suurjalg abi palus,” nentis mees muretult.

Amy vaatas vihaselt, kuidas mees ühe takso peatas ning tal sinna sisse pugeda aitas. Naine istus mugavale istmele ning toetas pea väsinult vastu peatuge. Naine tundis, kuidas mees tema kõrvale istus ning taksojuhile aadressi ütles.

„Ma loodan, et sul ikka kohvi on,” ütles Amy väsinult. „Muidu ma ei pea enam kuigi kaua vastu,” tõdes naine ennast sirgemalt istuma ajades ning kaenla alt laptopi võttes.

„Kassanäed,”
vuristas Landon võidukalt. „Sa pole kunagi eriline kaua-üleval-passija olnud ning nüüd see isegi nõrgestab sinu vastupanud. Mulle sobib,” ütles ta nõdrameelselt naeratades. Neid huuli annab ka millekski paremaks kasutada, mõtles naine mõrult. „Aga kohvi on mul kohe kindlasti... hordide kaupa.”

Amy noogutas ning vaatas tüdinult takso lage. Kas selline hakkabki tema argipäev olema? Päevad läbi rassimine ja siis ei lasta enam öösel ka magada?

Kuidagi läbi une tajus naine, kuidas nad kohale jõudsid, Landon ta taksost välja aitas ning nad läksid ühe järjekordse pilvelõhkuja fuajeesse, kud neid võeti vastu laialt naeratades ning neile kavalalt pilke heites.

Landon juhtis Amy lifti ning vaatas seda unelevat kogu aenda kõrval seismas. Millise vea ta küll teinud oli... Arvatavasti oleks kõik teisiti, kui ta poleks naisele nii öelnud, kuid teisest küljest... See väike tüdruk võibolla just seda taotleski.

Vaikselt liikusid nad mööda pikka koridori, kuni jõudsid lõpuks Landoni korterini.

Sisse astudes avanes imeline vaade. Kohe miniatuurse fuajee vastas oli üle kogu seina suur aken, millest oli näha lillakat taevast, milles päike metsatukkade taha vajus. Kõik majad ümberringi tegid selle kuidagi maaliliseks. Naine oleks tahtnud seda pildistada.

Fuajee oli beeði värvi ning seal oli suur peegel, mida kaunistasid nikerdised kõikvõimalike lilledega. Peegli kõrval kõrgus sisseehitatud nagi, millele naine ka oma kerge mantli asetas.

Korteris edasi liikudes ei pidanud ta pettuma. Suur tuba, kuhu ta oma asjad pani, oli suur, avar ning mugav. Kuigi viimase peal mööbel ei tekitanud just kodust tunnet, meeldis see naisele väga. Toa ühes nurgas, seemisnahast diivanite vastas kõrgus kodukino, mille kõrval olid kassetid ja DVDd kõikvõimalike filmidega. Kodukinost mõlemal pool olid võimsad kõlarid, mille kõrvale oli omakorda paigutatud sadu Cdsid. Nendest ilmselgelt lemmikumad olid sätitud päris nurgas oleva suure kuldkella ees olevale riiulile.

„Tunne end nagu kodus,” lausus Landon kööki minnes ning Amy korterit uudistama jättes.

Naine vaid noogutas ning läks mööda pikka koridori edasi, kuni jõudis vannitoani. Just seda mul vaja oligi...

Isegi vannituba oli sellise välimusega, nagu kuuluks sultanile. Suurem osa sellest oli uhkete kividega sillutatud ning naisele jäi mulje, et kraanikauss on hõbedast.

Omaette õlgu kehitades keeras naine kraanid lahti ning niisutas oma nägu jääkülma veega. Nagu värskendav duðð. Taas nägu pestes ja rätikut otsides leidis naine üllatusega, et enam rohkem üllatunud ei saa olla. Ümber pöördudes nägi ta seina sisse ehitatud akvaariumit mitmete eksootiliste kaladega.

Amy kuivatas end ühte sügavsinisesse, tema silmade karva rätikusse ning leidis vannitoast väljudes, et Landon ootab teda.

„Kohvi on valmis. Asume tööle?” küsis ta naeratades.

Amy noogutas ning järgnes talle veidi reipamalt, kui ta seda mõne hetke eest teinud oleks. Elutuppa naasnud, leidis ta siira heameelega eest aurava tassi kohviga ning pizza. Väikest süütunnet tajudes võttis ta kohvi ning vaatas, kuidas mees mitmed välja prinditud kirjad tema ette asetas.

„Ma tean, et sa oled psühholoogiat õppinud,”
lausus ta lihtsalt. „Ma ei usu, et meil eriti raskeks läheb.”

Amy vaid kehitas õlgu ning nad sukeldusid töösse, hetkeks mõtlemata sellele, kuidas nad üksteist vihakavad või armastavad.

03.00, kui viimnegi tilk kohvi oli joodud, lõpetas Amy viimase vastuse murekirjale ning vajus väsinult Landoni kõrvale diivanile.

„Järgmine kord, palun, räägi enne minuga ka läbi,”
lausus ta laialt haigutades ning silmi kinni pannes.

Mees tema kõrval noogutas laialt haigutades, kuid ei kahetsenud midagi. Iga lisaminut neisega võitis talle ühe boonuspunkti. „Niisiis, mis jääb sinu homse riietuse ja pesemisega?” küsis ta laia irvet varjates.

Amy avas ehmunult silmad ning vaatas tülpinud näoga Landonit.

„Oeh,” pomises naine raskelt patjadele tagasi vajudes.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 22:08

Amy jõi oma neljandat tassi kanget kohvi sel hommikul ning võitles väsimusega, et päeva lõpuni vastu pidada. Naine üritas keskenduda kuulsuste rubriigile, kuid varasema häirivad mälestused ujusid pinnale.

Tema ja Landon olid sohva peale magama jäänud ning ärganud alles kell 8 postimehe tuleku peale – Landonile oli pakk. Seejärel oli naine ära keetnud mehe hambaharja, et ka tema sellega hambaid harjata saaks – ta poleks surma ähvarduselgi leppinud muidu pesema ning veel vähem pesemata jätma.

Naine turtsatas, kui ta pilk allapoole liikus ning talle meenud, et Landon oli talle vahetuspluusi andnud – muidugi enda garderoobist, mille tulemuseks oli see, et naine nägi välja nagu kortsus nahaga elevant. Aga kõikide teiste arust nägi ta millegipärast uudmoodi huvitav välja. Amy oli valmis pea pakule panema selle eest, et Landon oli käskinud teistel nii öelda.

Justkui nööriga veetult tuli Landon haigutades kabinetti ning lajatas naise lauale veel ühe termose kohviga. Naine noogutas ning üritas oma mõistuse riismeid tööle koondada.

Amy õnneks polnud mehes täna piisavalt energiat, et teda piinata – ta ajas naisel lihtsalt mõttelõnga sassi. Landon istus suurema osa ajast lihtsalt oma laua taga ning norskas, hambad taeva poole ja jalad laual.

Naine hõõrus ägisedes meelekohti ning vaatas laual vaasis asetsevat lillat roosi – Landon oli talle selle hommikul valgena kompensatsiooniks ostnud ning sinise tindiga vette pannud. Kummalisel kombel see lollus naist enam väga ei häirinudki. Võibolla mängis selles suurt osa tõsiasi, et roos oli siiski Amy lemmiklill või midagi muud, aga naine oli isegi natukene õnnelik.

Läbi ruuma kajas hele hääl: [ju gott a messidze] ning naine keregitas laptopi poole pilku heites kergelt kulmu. Ettepoole kummardudes avas ta kirja ning iga loetud sõnaga läks ta tuju üha enam alla.

Tere, Prl. Lacross.

Meil on teile hea meel teatada, et meie juhtkond on lõpuks ometi lõpetanud meie firma suvepäevade planeerimise, ning veelgi parem meel on meil teile teatada, et need toimuvad juba järgmisel nädalal! Reede – pühapäev (23. juuni – 25. juuni).
Olete oodatud iga ilmaga! Võtke kaasa ilmale sobivad - + ujumisriided. Oodata on enneolematult lõbusat ajaveetmist!

Lisasime väikese kokkuvõtte lõbusatest asjadest, mis meil pakkuda. Ja see on alles algus!

Ujumine (telgialune bassein on soe iga ilmaga!)
Golf (pange oma oskused proovile!)
Mänguautomaadid (Ka täiskasvanud võivad end vahest vabaks lasta!)
...
Ootame sind Rainforest´i Rohelisele Alale alates kell 12.00.
Ööbime kohapeal (kämpingutes).

Austusega teie – The World Eye juhatus.



Amy luges kirja läbi ning ägas toolileenile vajudes. Kellega tal sinna minna on? Väikevennaga? Ennem ta uputaks end kohvisse, mis tegelikult polnudki nii paha mõte.

„Said ka selle suvepäevade kutse?” küsis Landon uniselt üht silma avades.

„Jah, aga ma vist ei lähe,” vastas naine ükskõikselt, taas töö kallale asudes. Täna polnud tal mingit plaani üle õige tööpäeva kontoris istuda.

„Miks mitte?” Kostus suur ja tuhm mütsatus – Landon oli oma tooliga selili kukkunud. Amy kargas oma unisust unustades püsti ning jooksis nii kiiresti, kui oma kingadega vähegi suutis, Landoni juurde.

Mees lamas selili põrandal ning inimese kohta, kes oli just gravitatisooniga võideldes sellise lennu teinud, oli ta üllatavalt reipa näo ning olemisega. Kulus vaid mõni sekund, kui ta jälle püsti oli ning natukene selga hõõrudes taas tooli istus – asi, mida Amy poleks söandanud teha.

„Niisiis, miks mitte?” päris Landon nõudvalt.

„Pole minna kellegagi,” vastas Amy tühjalt tagasi oma laua poole kõndides ning punases sametkattega tugitoolis taas istet võttes.

Landon kergitas kulme. „Ja mina olen eikeegi?” Amy vaatas tema poole kirjeldamatu ilmega, mis üritas üheaegselt anda edasi viha, ärritumust, pettumust, meelitatust ning naeruvääristamist. Ilmselt suutis Landon naise ilmest siiski nii mõndagi välja lugeda ning ta lausus: „Ma lihtsalt mõtlesin... mulle meeldis see aeg, kui me veel hästi läbi saime,” lausus ta natukene nukralt. „Ma tahaks neid nii väga tagasi.”

Amy vaatas nüüd juba külma pilguga tema poole. „Sa rikkusid selle võimaluse 12 aastat tagasi. Ja ma arvan, et nüüd on liiga hilja seda parandada.” Kuigi naise nägu oli kalk, oli tema hääles märgata võbelev kurbusenoot.

Landon tõusis nüüd püsti ning kõndis Amy laua juurde, tänu millele naine talle otsa vaatas. Mehe silmad olid tühjad ja kurvad. Aga võibolla oli see väsimusest? Äkki langes nii valgus? „Palun, anna mulle uus võimalus. Sa ei kujuta ettegi, kuidas ma tehtut kahetsen. See oli arvatavasti mu elu suurm viga,” kukkus mees nüüd juba pihtima. „Ma ei taibanud, mida ma teen. Sa olid mind taas ärritanud. Ja kui ma tagasi tulin... sind polnud enam. Ja ei saanudki olema. Ma olin ka liiga arg, et teistmoodi ühendust võtta. Ainus, mida ma palun, Amy, on uus võimalus. Oleksin ma tollal teadnud, millest loobun... usu mind... ma poleks midagi sellist teinud.”

Amy oli kogu see aeg meest andunult kuulanud. Tema sees mõllasid vastandlikud tunded. Ühed sundisid teda meest jätma, aga teised talle võimalust andma. Nagu üks ütluski sõnas: Süda ütleb, andesta, mõistus ütleb: unusta ja mine edasi. Naise kurku hakkas nöörima midagi nähtamatut ja kibedat. Ta lükkas oma silmele vajunud tuka ära ning vaatas Landonit, kes nüüd paluvalt tema poole vaatas.

Naise sees käis heitlus. Ta oli ju endale lubanud, et ei andesta kellelegi, ei armasta kedagi, ei kiindu enam kellessegi. Ta lubas endale olla kalk. Kuid kõik need lubadused paistsid aurustuvat kohe, kui Landon läheduses oli. Nii ka lubadus, et ta ei andesta.

„Olgu, üks võimalus,” ütles Amy end momentselt vihkama hakates. Võibolla see vihkamine leevenes natukene asjaolust, et mehe nägu lõbusamaks läks. Võibolla asjaolust, et Landon nüüd talle üksikasjalikult jutustas, kuidas ta naisele järgi tuleb. Võibolla sellepärast, et hetkel meenutas mees niiväga seda väikest poissi, kellega naine väikese tüdrukuna kohtunud oli. Või hoopis sellepärast, et sügaval sisimas naine teadis, et see on tema väike samm õnne poole.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 22:31

AMY.

Ülejäänud nädal möödus Amy ja Landoni jaoks suure töötähe all. Kuigi öösiti töötamist enam ette ei tulnud, leidis Amy, et on pidevalt Landonist ümbritsetud: kabinetis, kohvikus, koosolekutel, isegi vetsu paistis mees kaasa trügivat. Lõpuks oligi naine tõdenud, et on mehega koos koidust hämarikuni ning kõige imelikum oli see, et naine enam erilist vastumeelsust ei tundnud. Mingil seletamatul põhjusel muutis Landon teda aina enam enidiseks. Naine oli hakanud taas naerma nende vanade, leierdatud, kuid siiski armsate naljade üle ning oli Landonist, kui too tuli tööle lühikeste pükste, Jamaica-kirjalise T-särgiga ja Piilupart Donaldi nokamütsiga, isegi ühe pildi teinud. Taustaks oli nende kabineti uks, kus mees irvitades poseerinud oli. Lõpuks oli raamitud pilt leidnud tee nende kabineti seinale, kust naine seda vahel alateadlikult piilus.

Amy ärkas suvepäevade alguse hommikul vara ning tegi tavalisest rohkem jõupingutusi, et kena välja näha. Duðði alt tulnud, läks naine peegli ette ning vaatas end kritiseerivamalt, kui eal enne. Amy leidis, et tal on liiga suur nina (kuigi see oli väike) ja liiga väikesed silmad (kuigi need olid täiesti normaalse suurusega). Tema üks õlg tundus madalamal kui teine ning üks rind paistis teisest suurem, rääkimata siis jalgadest, mis tundusid kuuluvat kõikidele teistele peale naise enda. Need lihtsalt ei sobinud ta kehaga.

Naine ohkas ning loivas kööki hommikust sööma. Kell oli alles 8. 30 ning Landon pidi ta peale võtma alles 10.00. Amy köök oli avar, kuid kindlasti mitte nii uhke, kui mehel. Naise köögiaknast avanes lihtne vaade maja taga laiuvale metsale ning akende ees olid tavalised, köögiviljadega kardinad. Ülejäänud köök oli õdus ning sisustatud vanamoodse mööbliga, mida naine nii armastas tänu oma ajaloohuvile. Naine tegi endale kohvi ning vajus seda juues ühte antiiksete nikerduste ja polstriga tugitooli lehte lugema, kuid naine viskas selle ärritunult käest, kui avastas, et tal puudub täielikult keskendumisvõime. Kui ta oleks natukene kenam. Natukene väiksema nina ja suuremate silmadega. Kui tal oleks normaalse kõrgusega õlad ja normaalsed jalad. Kui oleks...

Amy tõusis püsti ning jalutas jalgu järgi vedades taas peegli ette. Tema juuksed olid juba kuivemad ning väsinud nägu kogus jumet. Naine haaras fööni ning kuivatas oma juukseid, alateadlikult arutledes, missuguse soengu ja meigi ta peaks tegema, harjutades oma ilmeid ja olekuid Landoniga vestlemisel...

Poole kümneks oli ta proovinud sadat erinevat soengut ning meiki, kuni oli otsustanud lahtis lokkiste juuste ning õrnõhukese põsepuna heaks. Amy nägi parem välja, kui eal enne. Nüüd oli ees raskeim osa – riided. Üksteise järel lendasid kapist voodile tema töörõivad, vaba aja rõivad, talverõivad...

Naine oli vaevalt jõudnud endale selga tõmmata ühe punase topi ning ühe tagasihoidliku teksaseeliku, kui Landon talle helistas ning teatas, et ootab juba. Kiiresti kahmas naine oma voodilt ujumisriided, mobiili, MP3e ja võtmed, toppis need umbropsu kotti koos pesemisvahenditega ning kiirustas välja, südamest lootes, et ees on tore nädalavahetus, mida ei tumesta maha jäänud asjad.

Õues mõnusat suvetuult enda näol tundes, vaatas Amy naeratades päevitunud ja ilmselt kõige kenamat meest, kes iial sündinud, endale vastu vaatamas ühest uhkest punasest katuseta sportautost. Meelitavalt naeratades istus Amy autosse ning sõit võiski alata.

LANDON.


Landon seisis tummalt peegli ees ning vaatas ennast nii ühest, kui teisest suunast. Oleks ta pidanud veel eelmine päev juuksuris käima? Tema pruunid kiharad lebasid kasutult tema kuplil ning polnud üldse nii ahvatlevalt püsti, kui tavaliselt. Silmi kinni pigistades võttis mees juba enne valmis seatud pardli kätte ning lülitas sisse. Koheselt kaikus läbi tühja toa põrin, mis võis tahtmise korral ikka päris ära hirmutada, kuni asjapulk summutati selle pea peale asetamisega. Mõne hetke pärast oli põrandal näha mitmeid abitult lebavaid juuksetutte.

Seejärel vaatas mees üles ning pidi rabanduse saama. Tema, lollakas, oli lõiganud juuksed millimeetri võrra lühemaks, kui vaja! Kuigi juuksed turritasid nüüd nii, nagu neil tavaks, ei suutnud mees mitte mingisuguse valemiga ennast atraktiivseks muuta. 1 millimeeter! Järgmine kord on ta arukam ning kasutab juuksurit.

Kui uue soenguga juba harjutud oldi, jalutas mees väsinult riidekapini ning vaatas lootusetult selle sisu. Ülikonnad, ülikonnad, ülikonnad... Pusad, teksad, retuusid... „WTF?!?” Mees võttis nad kahe sõrme vahele ning seiras viimaseid kahtlaselt. „Misiganes...”

Lõpuks leidis mees endale sobivad lühikesed püksid ning Malibu-kirjaga T-särgi.
Kuna mehel ootusärevusest söögiisu pea, et puudus, pani Landon asjad kokku ning läks rõõmsalt viisikest ümisedes Amy poole.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 22:40

PÄEV 1

Landoni sportauto peatus ühel maalilisel lagendikul teiste autode kõrval. Amy astus ümbrust imetledes välja ning hingas sisse värsket õhku, mida ta tänu oma tööle nii harva tunda sai. Mõne hetke pärast tundis ta, kuidas Landon tema kõrvale seisab, nende mõlema kotid käes.

„Läheme vaatame, kus magame?” küsis mees kätt mänglevalt üle naise õla pannes, mille peale Amy kummardas ning end tema haardest vabastas. Kuigi ei saanud väita, et mehe puudutus talle vastukarva oleks olnud.

Koos kõndisid nad kämpinguteni ning vaatasid nendele kleebitud nimesid, kuni jõudsid suure, musta vildikaga kirjutatud nimedeni, millel olid nende nimed. Landon avas Amyle härrasmehelikult ukse ning naine astus sisse. Ta ei olnud osanud ruumi sisu ette arvata, kuid selline koht oli tema lootustest kaugel. Puust „kuuri” sees lebasid vaid kaks voodit, üks väike laud, nurka surutud lagunev kapp ning kraanikauss.

Landon nägi Amy reaktsiooni ning viskas nende kotid ühele voodile, võttis Amyl rahustavalt õlgadest kinni ning toetas lõua enda käe ja naise kaela vahele. Võibolla Amy kallutas natukene oma pead mehe käe poole, kuid see võis olla juhuslik refleks. Sellest julgust saanud, võttis Landon naise sülle ning asetas ta voodile, ise tema kõrale kükitades. „Pole see sugugi nii halb, kui paistab,” ütles ta naerdes. „Koos teeme me siin olemise õdusaks,” lausus ta naise külge ninaga nügides, kui viimane küsivalt tema poole vaaaes. „Oo, ja kuidas siis?” kostus talle nipsakas vastus.

„Näiteeeeeeks... meenutame vanu aegu ja teeeeeeeme veel midagi...” lausus mees kavalalt naeratades, kui naine kulme kergitas, eriti selle osa peale, kui Landon vanu aegu meenutanud oli.

„Vaatame,” lausus ta end püsti ajades ning meest üksinda voodipervele jättes õue läks.

Kohe oli tunda erutust ja ootusärevust. Teatavasti oldi nende suvepäevade alla kõige rohkem raha pandud ning see tõotas ainult head. Amy jalutas mööda metsaserva ning vaatas eemal sagivaid inimesi: kes mängisid golfi, paintballi või ujusid... kuni üle õue kaikus kõlav hääl, mis kõiki ühe väikese lava poole kutsus. Õlgu kehitades liikus naine aeglaselt lava poole, kui tundis enda kõrval kellegi tuttavat kogu.

Landonile pilkugi heitmata vaatas ta paksu, kohevate vuntside ja naljaka riietusega meest, kes neile jahus, kui toredad ja lahedad nad on ning kui palju nad firmale andnud on. Kõne lõppedes hüppas lavale narr ning naine vaatas teda aina suureneva tüdimusega. Võibolla polnud tulemine kõige õigem valik?

„Ja nüüd kutsume meile rõõmsa nädalavahetuse alguseks laulma selle punase topiga blondi piltilusa naise ning tema kõrval seisva kena päevitunud mehe, kellel seljas kena rooosa – vaabandust, roheline särk mingi kirjaga, mida ma oma prillideta ei näe. On kellelgi prille? Prille? PRILLEEE!?!” jahus narr rõõmsalt naeratades ning laval ringi keksides. Amy vaatas teda ülima jälestusega. Kui sai olla midagi hullemat, kui kloun, kes arvab, et ta on juba naljakas, on see narr, kes arvab, et ta on jube vaimukas ning jubeda välimusega, mille hulka kuulusid roosad ketsid, türkiissinise- ja punasekirju ürp ning kellel oli kõige krooniks peas üks harudega lehtsaba, mille otsas rippuvad kuljused kõlisedes tõsiselt närvi ajasid. Võiks arvate, et see on täiskasvanute pidu?

Kuid rohkem ei jõudnud Amy mõelda, sest narr oli oma hiiglaslikud prillid kätte saanud ning alustanud kihutustöid tema ja Landoni lavale saamiseks.

Järgmisena topiti neile kätte mikrofonid ning jäädi neid jõllitama. Kuskil algas vaikne muusika, mille peale naine ehmunult Landoni poole vaatas. Kas see oli tema tegu?
„Ninety miles outside Chocago, can´t stop driving, I don´t know why. So many questions need an answer, Two years and later your still on my mind,” alustas naine kõhklevalt, koheselt näost leekivpunaseks muutudes – ta polnud kunagi erilist viisi pidanud. Kuid Amy ei jõudnud selle pärast muretseda, kuna Landon jätkas:„Whatever happened to Amelia Airhart? Who hold stars up in the sky? Is true love just once in a lifetime?...”

Ja nii nad laulsid, unustades kõik teised oma ümber. Et neid kuulatakse ja kuuldakse, kui nad end oma lauluhäälega seal ees lolliks tegid. Kuid kummalgi neist ei tulnud see meeldegi. Nad lihtsalt olid. Pärast saab ju selle üle naerda, justkui nad seda vanasti tegid, kui Landon ütles ühe naise jaoks unustamatu fraasi:”Kui teistele on elevant lihtsalt kõrva peale astunud, siis minuga on ta kohe terve öö müranud.”

Laulu lõppedes lasi naine mikrofoni alla ning vaatas areldi Landoni poole. Mees vaatas talle vastu näoga, nagu oleks ta laulu pannud kogu oma hinge. Endale aru andmata sirutasid nad käed üksteise poole ning kõndisid poodiumilt käsikäes alla ja suundusid paviljoni poole, kus hetkel polnud kedagi.

Ühele pikale pingile istunud, lasi naine lõpuks Landoni käe lahti ning vaatas enda ette. Nad olid nii täiskasvanud, aga käitusid nii, nagu nad oleksid pubekad. See ei olnud loogiline. Alles mõne päeva eest oli naine meest vihanud, tahtnud, et ta planeedilt kaoks, et teda ei oleks sündinudki... Kuid nüüd oli ainus, mida ta tahtis, olla koos mehega, teha lollusi ja nende üle naerda. Istuda ööd ja päevad läbi üleval ning filme vaadata, nagu neil kombeks oli: tõmbasid mõlemad ühe filmi ja vaatasid ühel ajal, ise telefoni otsas istudes ning filmi kommenteerides, justkui nad oleks koos. Aga seekord oleks asi teistsugune... nad oleks ka päriselt koos.

„Mis toimub?” küsis Amy Landoni poole vaadates. Mees oli võtnud ühe moosisaia ning mälus natukene enne, kui ta ütles: „Armastus,” kuid tema suus kõlas see kuidagi naljakalt. Justkui oleks see mingi asi, mida sai kätte võtta ja lõhkuda. See tundus olevat mingisugune asi, mis ei jää püsima.

„Sul on siit must,” lausus Amy natukese aja pärast, vaikust lõhkudes ning Landoni suule osutades. „Moos.”

„Sa võid mind ju aidata...”
lausus Landon kavala muigega naise poole kummardudes ning kergelt silmi sulgedes. Amy vaatas vaid korra kõhklevalt tema poole sirutuvat meest ning nihkus ka ise tema poole, käsi ette sirutades ning neid ümber mehe kaela mähkides, mispeale Landon, julgust juurde saades käed naise piha ümber pani ning teda enda vastu surus. Mõne hetke pärast sulasid nende huuled ühte ning kõik, mis nad teadsid, oli see, et nad tahavad nii olla kogu oma ülejäänud elu.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 22:52

2. PÄEV

Amy avas raskelt silmad ning juurdles viivu, miks ta nii õnnelik on, kuni talle meenus eilne päev. Rahulikult naeratades pööras ta pead vasakule ning nägi seal Landonit, kes, jalad seinal, raskelt magas. Naine pidi maha suruma turtsatuse, mida see koomiline vaatepilt esile kutsus. Vaikselt tõusis ta püsti ning läks kapi juurde, et vaadata sinna kleebitud ajakava tänastest kindlatest sündmustest.

Järsku tundis naine enda õlgadel survet ning kallutas oma pead natukene vasakule, et tema põsk mehe kätt puudutaks. „Hommikust,” sosistati Amyle vaikselt kõrva ning naine tundis, kuidas magus judin ta keha läbis. Amy pöördus ning vaatas Landoni tumedatesse silmadesse, soovides sinna uppuda. „Kuidas magasid?” küsis mees kätt läbi naise siidjate juuste libistades.

„Üllatavalt hästi võõra koha kohta,” vastas naine nõrgalt naeratades. Landon oli eile tahtnud naise kõrval magada, kuid Amy kartis, et kui tuleb mõni „kallis” külaline keset ööd nende majja, oleks tal päris piinlik. Mitte, et ta Landonit häbeneks, kuigi seda teeks enamus naistest, aga sellest oleks võinud palju jama tulla. Niisiis olid nad otsustanud esialgu oma suhet salajas hoida.

„Siis on hästi,” kõlas napp vastus ning naine tundis, kuidas mees teda taas enda poole tõmbab ning teda monsieur´ilikult suudleb. Kui nad üksteisest eemaldusid, haaras mees kelmikalt naeratades kätest kinni ning küsis lõbustatult:”Ujuma tahad minna? Siin läheduses on üks väikene järv. Päris äralõigatud. Keegi ei teaks meid otsima tulla. Pealegi, kell on alles 7 ning äratus on 9. Mis arvad?” küsis ta naise laupa suudeldes.

„Kobi välja!” ütles naine naerdes ning meest ukse poole nügides. Ühe käega ukse lahti teinud, suudles ta kiirelt meest ning lausus: „Üks hetk,” ning lükkas ukse mehe nina ees kinni.

Naine läks kiirelt kapi ette ning haaras oma koti, hakates seal tuhnima. Leidnud oma punased bikiinid, pani ta need kiirelt riiete alla just hetk enne seda, kui Landon sisse astus ning küsis: „Võib siseneda?” Nähes naist taas täies riietuses, muutus ta nägu natukene pettunumaks, kuid Landon ei lasknud end sellest häirida vaid võttis naerva naise sülle ning surus ta suule toas ringi keerutades veel ühe suudluse.

Naise maha pannud, haaras Landon talt käest kinni, pomises midagi ´lähme´-taolist ning jooksis Amyt järgi vedades metsatuka poole. Landoni järel sörkides mõtles naine, kui imelikult armastus inimesed käituma võib panna. Tema ülim tasakaalukus oli järjepidevalt õhku haihtunud pärast seda, kui ta Landonit taas kohtas. Ta ei olnud enam see tõsine ja tööle pühendunud naine. Nüüd oli ta nagu teismeline, kellena ta Landonit üldse kohanud oli. Mehe mõju temale oli lausa imeline.

Nad jooksid mööda metsaradasid, kuni jõudsid ühe väikese järvekeseni mäenõos. Landon lasi vaadet imetlevast naisest lahti ning tõmbas endal särgi seljast, paljastades päevitunud ja lihastes rinna ning jäädes ootavalt naist vaatama.

Amy suskas varbaga vett ning vaatas omakorda Landonit. Mees oli nii kena, justkui täiuslik, kui ta seal varajases päikesevalguses hommikuse sudu sees seisis ning teda ootas. Naine tõmbas endale üleriided seljast ning jooksis meest järgi ootamata vette. Enda taga mehe vette jooksmist kuuldes, ujus naine taha vaatamisele aega raiskamata nii kiirete tõmmetega, kui suutis, edasi. Sellegipoolest tundis ta kedagi oma jalgadest haaramas ning teda hoolikalt veepinnal hoides madalamasse vette tirimas.

„Tead, nii kaugele ei maksa ujuda, sa võid ära väsida,” lausus Landon hoolitsevalt naist enda ette tõmmates ning tema veest sätendavat nägu vaadates. „Kas keegi on sulle öelnud, et sa oled ilusaim naine universumis?” küsis mees põidlaga Amy põske paitades.

Naine naeratas ning raputas pead. Tema märjad juuksed lendlesid vallatult ümber ta pea ning ta suu kõverdus laiaks naeratuseks.

Landon kergitas halvakspanevalt pead raputades kulme, kuid ta näol oli lai naeratus, kui ta naisele taas lähemale kummardus.

„Veesõda!” karjus Amy naeratades ning kätega hoogsalt vehkima hakates. Ta oli tõesti nagu 13-aastane plika. „Ma ei saa ju sellega ära harjuda, mis?” sosistas ta Landonile kõrva, jättes hetkeks veega mängimise. „Ja miks mitte?” küsis Landon naise käsi hellalt oma haardesse võttes, kui too ilmutas kavatsusi taas veega pritsima hakata. „Mulle see küll täitsa meeldib,” lisas ta oma nägu naise ette viies, nii, et nad nüüd üksteisele otse silma vaatasid.

„Ma ei väidagi, et mulle ei meeldi,” vastas naine natukene mannetult. „Aga ma kardan, et midagi juhtub ning me läheme taas riidu...” lausus ta kurvalt, nüüd nende rindade kõrgusel ilutsevat veepinda vaadates.

„Ma ei lase sel juhtuda,” lausus Landon armsasti ning vabastas naise käed, et nüüd ühega Amy lõuast haarata ning teda õrnalt endale otsa vaatama sundida. „Ma luban, et enam ei lahuta meid miski,” lausus ta tõsiselt.

Naine noogutas natukene nutuselt ning pani käed mehe kaela ümber. Landon naeratas ning haaras neise oma embusse, pannes oma lõua unelevalt kaugusesse vaadates tema pea peale.

„Ma luban...”

***


Märjad Landon ja Amy kõndisid käsikäes laagriplatsi poole, panemata tähele teiste uudistavaid nägusid. Nad olid aru saanud, et kunagi nad peavad niikuinii oma suhte avalikustama. Miks mitte praegu?

Amy vajus ühele pingile paviljoni sees ning Landon tema kõrvale.Koos vaatasid nad mööduvaid inimesi, kes vadistasid lõputult oma tegemistest ja soovidest, mispeale Landon naise poole pöördus ja küsis armsat nägu tehes: „Kas sa kahetsed, et tulid?” Naine raputas taas pead ning Landon unustas taas, et neid ümbritsesid nende töökaaslased, kellele nad kindlasti järgmistel päevadel palju kõneainet pakuvad. Kuid võibolla unustas ta teised sellepärast, et kedagi polnudki läheduses?

Kui Landon Amy pea oma käte vahele haaras ning teda taas suudlema hakkas, kostus eemalt valje naerupahvakaid ning naine tõmbus Landonist ehmunult eemale.
Ringi vaadates fikseeris naine eemal ühe suure pundi inimesi millegi üle naermas.

Silma järgi olid sinna kogunenud kõik peale nende. Uudishimulikult Landonil käest haarates, tõusis naine püsti ning liikus järjekindlalt rahvasumma poole. Mida lähemale nad jõudsid, seda rohkem naerdi ning Amy ehmatuseks osutasid inimesed varjamatult nende poole. Naine lasi Landoni käe lahti ning trügis rahvasummast läbi, et näha, mille üle naerdakse.

Teiste ette, kiviseinale oli üles seatud minatuurne kinolina, millel jooksis kellegi MSNi vestlus.Naine vaatas kui õudusest halvatult, kuidas ekraanile ilmusid tema ja Landoni kunagised vestlused.

Landon says:
Tead mis? Ma arvan, et sa võiksid üldse maha kärvata. Kellele sind ikka vaja on?
Amy says:
Tänan! Nüüd ma siis teangi, mis minust arvad. Aga äkki mul sinu õnneks ongi mõni surmav haigus või tabletipurk kõrval?
Landon says:
*irvab* Sure juba rutem siis.
Amy says:
:´(

Ja nii see jätkus. Amy tundis, kuidas ta aina vihasemaks muutus. Nende vanad vestlused. Kuidas Landon on julgenud neid levitada? Eriti sellist kompromiteerviat materjali? Aga kõige hullem oli see, et nüüd meenusid naisele arvukad põhjused, miks ta meest vihanud oli. Viimastel nädalatel oli ta lasknud end pimestada mehe heast välimusest ja huumorisoonest, mis uinutasid tema teadmised selle kohta, milline mees veel olla võib: kalk, hoolimatu, julm... Võibolla oli naine arvanud, et mees oli muutunud, kuid nüüd ta mõistis, et Landon oli temaga vaid mänginud. Miks ta muidu nende vestlustega nii teinud oleks?

Amy tundis, kuidas kellegi kindel käsi tema käsivarrest haaras, tahtes teda eemale tirida, kuid Amy rapsis selle vihaselt lahti ning pöördus Landonile otsa vaatama. Naise silmadesse ilmusid pisarad ning ta ei näinud selgelt mehe näoilmet, mis oli ehmunud ning hirmul, võibolla ka vihane.

Naine tahtis midagi öelda, kuid ta kurgus oli üks tuline klimp. Loendamatud pisarad mööda põske alla voolamas, raputas ta pead ning jooksis nii kiiresti, kui vähegi suutis, nende kämpingu poole.

Kämpingusse, teiste uudishimulike silmade eest varju jõudes, korjas naine kiirelt oma asjad kokku. Püsti tõustes tajus ta, kuidas mees tema taga kämpingusse tuli ning teda lootusetusega vaatas.

„Vii mind koju!” ütles naine vihaselt kotti õlale vinnates ning Landonit vaadates. Mees avas suu, et midagi öelda, kuid Amy lausus vihaselt: „Mind ei huvita su haledad vabandused. Ma tahan lihtsalt koju. Selge?”

Naise käitumisest halvatud olev mees haaras sõnatult nurgast oma koti ning otsustas, et räägib naisega siis, kui too on juba natukene maha rahunenud.

Koos läksid nad kiirelt, teiste pilkude all autoni ning istusid sinna sisse, naine ikka veel niisama endast väljas, kui enne, asusid nad koduteele. Amy vaatas valu täis silmadega enda ette ning needis end maapõhjani, et ta oli nii loll olnud ja mehe kavalate plaanide ohvriks langenud. Edaspidi kavatses Amy hoolitseda selle eest, et nende suhtlemine püsiks rangelt tööalasel tasandil.

Tee ajal üritas Landon veel tulutult Amyle midagi seletama hakata, kuid naine haaras kotist MP3e ja pani need kõrva. Klappidest tulevat tugevat muusikat kuuldes tiris mees juba natukene ärritunult naisel need kõrvast ning ütles oma häält rahulikuks sundides:”Sul pole vaja kuulmist ka kaotada.”

„Sinu juba kaotasin, mitte miski ei võrdu sellega,”
vastas Amy kibestunult, pannes Landoni südame valust krimpsu tõmbuma. Ta teadis, et tal pole mitte mingisugust võimalust naisega enam ära leppida, kuid ta lubas endale seda üritada nii kaua, kui ta vähegi elab.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 22:58

Amy avas sügavalt sisse hingates kabineti ukse ning astus sisse, avastades, et meest pole veel tööl. Rahuldustundega kõndis naine üle ruumi ning pani oma asjad lauale. Ta oli läinud taas ümber sellele rangele korralikkusele, mis teda enne Landoniga paremini läbi saamist ümbritses. Naise juuksed olid tihedas hobusesabas, ta kandis taas korralikku tööriietust, kuid kõige hirmuäratavam tagasilöök naise juures oli tema külm, ilmetu nägu.

Naine istus sirge seljaga oma laua taha ning avas läptopi, valmis vastu võtma tema tänaseid tööülesandeid. Üksteise järel avanesid ekraanil meilid lugeja kirjade, soovituste ja soovidega. Kõikidest kirjadest õhkus rõõmu ja õnne ning eelkõige rahulolu. Naine võitles sooviga oksendada, kui ta neid ükshaaval läbi luges ning neile vastas.

Amy pani parajasti kokku loetelu kirjadest, mida rubriigis kasutada, kui uks avanes ning sisse tuli ilmselgelt räsitud ilmega Landon, kes siiski mõnevõrra naise nägemisest rõõmsamaks muutus. Nad tervitasid üksteist vaoshoitult ning pühendusid oma tööle. Naine oli sisimas õnnelik, et Landon temaga midagi muud ei üritanud ning tajus, et päev võib veel isegi rõõmsamaks muutuda.

Kuid just siis langes ta pilk laual olevale linnale ning ta südamest käis läbi mingisugune ebamaine ning valus, kipitav jõnksatus. Naine haaras selle kuju Landoni uuriva pilgu all kaalutlevalt kätte ning vaatas seda hoolikalt. Alles nüüd, peale 12 aastat märkas ta selle põhjas väikest graveeringut: ´Landon & Amy. Sõbrad igaveseks.´Just... sõbrad. Kohe kindlasti. Naine haaras selle veel kindlamalt kätte ning heitis sellele viimase, külma pilgu. Hetke pärast maandus linn Landoni röögatuse saatel prügikastis.

Amy vaatas kulme kergitades hetkeks Landoni poole, kuid ei öelnud midagi, kui too läbi toa sööstis ning selle prügikastist välja võttis. Rõve.

„Miks sa seda tegid?” küsis ta ilmselgelt paanikas olles. Võibolla hakkas talle kohale jõudma nende suhte võimetus taastumiseks. Arvatavasti tegi see talle rohkem haiget, kui ükskõik, mis teine asi eal enne teinud on.

Amy vaatas oma külmade, kaalutlevate silmadega Landoni poole, vältides siiski hoolega tema silmi. „Sest meie sõprus ja armastus ei loe mulle enam mitte üks raas. Veelgi enam – minupoolselt seda ei eksisteeri. Eks uinuta end petlikku unelmasse, et meie vahel saab kõik korda või misiganes. Selle koht on prügikastis sellepärast, et mina tahan nii. Ja palun, austa minu soovi ja pane see sinna tagasi,” lausus naine halastamatult tagasi oma töö juurde pöördudes.

Või kas ta peakski oma töö juurde tagasi pöörduma? Äkki tal oleks vaja mingisugust puhkust, vaheaega, et kõigest toibuda ja siis värskena tagasi tulla? Veel täna hommikulgi oli ta koridorides kõndides tabanud endalt nii mõnegi uudishimuliku pilgu, mille ta enda omaga vaigistanud oli. Poleks ju paha sellest natukeseks ajaks puhkust saada?

Täis otsusekindlust avas ta interneti ning sukeldus Landoni uudishimuliku pilgu all reisimaailma. „Mida sa teed?” uuris mees natukene ülbelt tema taha astudes just parajal hetkel, et näha, kuidas naine endale reisi broneerib. „Sa ei saa nii teha. Ma võin su vallandada,” lausus ta enesekeskselt. „Lase käia,” vastas Amy selga sirgu ajades ning järjekindlalt ankeeti edasi täites.

Naine tabas rahuldusega enda taga ebakindlalt niheleva mehe, kes õudusest haaratuna naise läptopi vaatas. „Nädal aega?! Ma ei saa seda lubada! Mõtle, mis meie rubriigist saab!” jätkas ta lootusega, et naisele midagi rasket pähe sajab ning tema mõistus koos sellega koju tuleb.

„Ah või nii, et sulle läheb korda ainult meie lollakas rubriik? Kuidas ma võisin nii loll olla, et ma üldse arvasin, et meie vahel saaks midagi enamat olla? Kurat küll, Landon! Kas sa siis ei saa aru, et sa oled kõik, kõik, KÕIK ÄRA RIKKUNUD!” kisendas naine nüüd täielikult enesekontrolli kaotades.

Landon vaatas teda suu lahti, pahviks löödud asjaolust, et naine oli just peaaegu et tunnistanud oma tundeid mehe vastu.

„Kas sa lubad või vallandad mu. Mina lähen,” ütles naine nüüd otsusekindlalt taotlust ära saates. Mees võitles oma tunnetega. Ta ei saanud lubada, et naine ära läheb, kuid samas ei saanud ta lubada naisel tema eluks taas igaveseks lahkuda. Vaevalt tuleks enam õnnelikke juhuseid, kus nad kohutvad. Ta ju siiski armastas naist. Kui ta vaid teaks...

Landon pööras teatraalselt ringi, ikka veel linna käes pigistades ning läks sujuvalt enda arvuti taha. Natukene siia-sinna... Ta saab teha nii, et see reis on vajalik nende rubriigile. Just nii. Seda ta teebki.
Tagasi üles Go down
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime2/8/2008, 23:05

Amy astus hotellituppa ning vajus kergendusest ohates juuste lehvides pehmele voodile. Lõpuks ometi oli ta eemal. Eemal sellest rõhuvast olekust tööl. Eemal masendavatest asjadest ning mis peamine – eemal Landonist.

Naine tõusis rõõmsalt naeratades püsti ning vaatas oma hotellitoas ringi. Tema voodi oli suur ja kaetud punaste patjadega, mille all oli punane, siidjas päevatekk. Voodi sambad olid nikerdatud inimeste peade kujulisteks. Natukene barbaarne, kuid sobis siiski. Ruumi ühes otsas oli suur kapp, mille kõrval antiikne peegel. Naine libistas näppudega üle selle raami – ta oli alati ajalugu armastanud. Sellepärast ta siia, Rooma tuligi. Toa teises servas asetses kena laud koos uhke tooliga.

Naine naasis voodi juurde ning avas oma kohvri, tuues sealt päevavalgele väga mitmekülgse garderoobi. Asjade hulka oli mahutatud ka paar raamatut ning muidugi läptop. Naine oli kartnud, et hotellis pole netti, aga tema suurimaks rahulduseks see ei puudunud.

Rohkem aega raiskamata haaras naine kohvrist oma bikiinid ning vahetas oma riided, et puhkusest kõik võtta. Hotelli trepist alla minnes silmas naine ühte kahtlaselt tuttavad, eemalduvat siluetti, kuid omaette pead raputades unustas naine selle peagi.

Hotelli õu oli sama kena, kui sisemus. Seal oli palju lillu ning puid, mis basseini ääristasid. Naine otsustas enne ujumist natukene päevitada ning ta suundus oma rätikuga ühe vaba lamamistooli poole. Maha istudes ning endale päevituskreemi määrima hakates nägi naine üht kätt sirutamas ning tema pudelit endale võtmas. Päikesest uimase peaga arvas naine, et tegu oli mingisuguse basseini-massööriga ning lasi end vabaks sellal, kui kuju tema kohal toimetas ning talle päikesekreemi peale määris. Naine sulges silmad ning üritas ette kujutleda, mis tunne oleks, kui seda teeks Landon. Hellad käed olid liikunud sujuvalt naise kaelani ning Amy lasi end lõdvaks, kui massöör tema lihaste kallal töötas. Tõeline puhkus...

Hetke pärast hakkasid käed arglikult kaela ette ning sealt edasi allapoole liikuma. Amy istus ikka niisama lõdvalt ning oli magama jäämas. See kõik teeb ikka nii uimaseks... Kuid tundes, kellegi käsi peaaegu oma rindade juures ning kellegi suudlusi oma kaelal, avas naine ägades silmad, olles valmis kõlvatud massööri sõimama ja nüpeldama hakata. Natukene pead pöörates nägi naine aga Landonit. Hetke murdosa jooksul pöördus naine taas tagasi algasendisse, et mees nii lõputult jätkata saaks, kuni talle jõudis nähtu kohale.

„Landon?” sosistas ta ärritunult. Kas ta enam mehest tõesti kunagi rahu ei saa? Isegi teise maa otsa tuleb järgi. Mees naeratas talle magusalt ning ütles ikka veel rahulikult naist masseerides: „Ma jätsin mulje, nagu meil oleks seda reisi ajakirja jaoks vaja. Muidu oleks probleeme...” lausus ta lihtsalt.

Amy vaatas hämmastunult seda kuju, kes nüüd oma käed langetanud oli ning tedagi vaatas. „Ma lähen ujuma,” teatas ta lihtsalt, tõusis püsti, tegi paar sammu ning sukeldus. Veepinnale tulles kuulis ta oma selja tagant jõulisi tõmbeid – Landon oli talle järgnenud.

„Kas ma sinust tõesti kunagi puhkust ei saa?” küsis Amy juba ägedamalt. „Sellest ajast saati, kui me kohtusime, oled sa kõikjal, kus mina! Mitte ühtegi vaba hetke! Kuni selle jamani suvepäevadel...” lõpetas naine oma suureks vihaks taas nutuselt. „... ma nautisin seda. Aga mitte enam! Kas sa ei võiks lihtsalt teenet teha ja kaduda?” uuris ta sõjakalt.

„Suvepäevadest ma rääkida tahtsingi...” alustas Landon natukene väsinult, ikka veel ujumisliigutusi tehes, kuigi ta edasi ei liikunud, kuid Amy katkestas teda: „Mul ei ole su vabandusi vaja!”

„Kuula mind ä-”

„Ei kuula!”

„Palun?”

„Ei!”


Landon ujus paari kiire tõmbega Amy selja taha, pomises vaikselt: „Andesta!” ning kattis naise suu oma käega, et too enam vahele segada ei saaks. „Kuula nüüd...” pomises ta naisele jõuliselt kõrva. „Shane nägi, kui ma ükspäev meie vanu vestlusi vaatasin. Ta tunnistas mulle hiljem üles, et kui mind polnud, lasi ta need disketile ja siis näitas kõigile.” Kogu aja oli naine rabelenud ning üritanud enda suud piisavalt lahti saada, et tal oleks võimalik meest hammustada, kuid kuuldu peale jäi ta lõdvaks ning vaatas tühja pilguga enda ette. Tundes, kuidas haare ta suul nõrgeneb ning üldse kaob, pöördus ta, pisarad silmis ringi, mehele otsa vaatama.

Amy ei suutnud oma tundeid kirjeldada. Kui loll ta oli olnud. Landon võis küll napakas olla, kuid seda ta ei teeks.

„Vabandust...” pomises ta vaikselt, kui Landon teda õrnalt madalamasse vette juhtis, et nende mõlema jalad põhja puudutada saaksid. Kui nad mõlemad kindlalt põhja puudutasid, tõmbas landon Amy pihast kinni haarates enda vastu ning naine võttis mehe kuklast kinni, teda üleannetult enda poole suudeldes.

„Ega sa veesõda plaani?” küsis landon naeruselt, kui Amy pead raputas.

Aeglaselt kummardus Landon Amy poole ning suudles teda kirglikumalt, kui eal enne.

Mõlemad teadsid, et see on kõigest nende õnne algus.
Tagasi üles Go down
Tärru.
Nobenäpp
Tärru.


Female Postituste arv : 1198
Age : 30
Asukoht : Igal pool.

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime4/8/2008, 14:11

ma ei saa, sille.
kuidas sa saad nagu niiii hästi kirjutada?? kui sinust kunagi kirjanik ei saa, siis ma ei tea, mis ma teen, ausalt! (:
ülihea, nagu alati! ;d
Tagasi üles Go down
http://raamatuhull.wordpress.com
nasicc
Pehme admin
nasicc


Female Postituste arv : 5899
Age : 30
Asukoht : Tartu

Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime4/8/2008, 14:25

Aitäh. :)
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Empty
PostitaminePealkiri: Re: Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)   Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!) Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Suurim viga vol. 1 (11. osa; Lõpetatud!)
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Nasiccu looming-
Hüppa: