Mina nägin täna öösel.. vapustavat unenägu. Ma arvan, et paremat sõna selle kirjeldamiseks pole. See algas suht halvasti, aga lõppes õnneks hästi. Ja siis ma mõtlesin, et ma ei taha seda unustada ja panen selle siia kirja. Ma kirjutan siia need tunded, mis mind unenäos valdasid ja hoidke siis meeles, et mul pole erilist kontrolli oma unenägude üle. Kirjutan õigete nimedega, nii nagu unes nägin. Seletan tegelased enne lahti ka. ( See kõlab juba väga nagu Stephenie Meyeri intervjuu, kus ta rääkis, et nägi vampiiri ja inimtüdrukut unes ja kirjutas nendest. Pidama ei saanud, enne kui raamat valmis. Ja muide, ta tahtis raamatule nimeks panna Forks 
) Igatahes. See unenägu oli veider. Küll te loete ja saate aru, miks.
Niisiis, tegelased:
Mina ; Merili - mu pinginaaber (mitte sina, vampiiriõeke); Hendrik - 12b klassi.. kutt; Janell, Sänni, Annika jpt - Hendriku klassiõed; Kristi - 12a klassi tsikk; Keemia õps; Mata õps; Kädy, Gerli jms - mata grupi klassiõed; Krista - mu klassiõde.
Kõik vist.. kui veel keegi on, siis kirjutan jutus sulgudesse, kes ta on. Unenägu algas koolis, seitsmenda või kaheksanda tunniga. Koolimaja oli juba üpris tühi nii, et kellaaeg pidi hiline olema. Istusin keemia tunnis, Merili kõrval. Telekast käis mingi film aatomitest, mida keegi eriti ei vaadanud. Õpetaja jagas samal ajal töid kätte. Mul polnud asjugi laual, kuigi pidime märkmeid tegema, ja lobisesin enda taga istuvate klassiõdedega. Õpetaja tuli minu laua juurde, lajatas mu töö lauale ja karjus mu peale, et ma filmi vaataks lobisemise asemel. Ohates pöörasin end toolil ringi ja heitsin tööle pilgu. Kolm.
Selle tunni elasin kuidagi üle, vahetunnis läksin alla garderoobi. Tahtsin jalanõud ära vahetada, et pärast kiiremini minema saaks, aga ei näinud enda saapaid kuskil. Märgiksin veel, et talv oli, kuigi aknast välja vaadates pakuks kesksuve. Aga siiski, ma teadsin, et on talv. Krista tormas garderoobi, põgenedes meie idiootidest klassivendade eest. Ohkasin, surusin ukse lahti ja kõndisin teisele korrusele.
Sinna jõudes avastasin, et olin hajameelselt valele poole kõndinud. Läbisin koridori, mille seina ääres nooremad õpilased istusid, ning jalutasn õigele poolele, et matemaatikasse jõuda. Neid tunde oli meil kaks.
(Nüüd tuleb kõige lambim osa)
Klassis olles suutsin kuidagi õpsi nii närvi ajada, et ta mind suht peksma hakkas. (
) Lõi mind jalgadesse ja siis kõrvakiilu andis ka. Jooksin nuttes klassist välja. Koridoris toetasin pea vastu seina ja lihtsalt nutsin. Kristi oli seal ja astus ligi küsides, mis juhtus. Ma ei suutnud rääkida, kuid ta sai juba isegi aru, nähes mu punetavat põske ja jalga. Vaikides talutas ta mu wc-sse ning lasi mu jalale külma vett peale.
Selleks ajaks kui me koridori jõudsime, olid seal juba Hendriku klassiõed. Janell vaatas mind murelikult, kuid ei lausunud midagi. Lasin korraks pilguga neist üle, et kindlaks teha ega Hendrikut nende hulgas polnud. Ei olnud. Ohates sammusin trepist alla ning läksin garderoobi, et end korda teha. Mingil imekombel polnudki mu põsk enam punane, jalg ka mitte. Nagu midagi poleks juhtunudki (unenägudes sage nähtus). Kell oli juba helisenud kui ma garderoobist välja astusin. Jalutasin trepist üles ning läksin mataklassi.
Lasin pilguga klassist üle ja avastasin, et seal oli väga vähe rahvast. Tagumises nurgas istusid mõned õpilased, ma ei teinud küll kindlaks, kes. Keskmises reas oli ka paar tükki. Õpetajat polnud. Astusin Merili juurde ja vaatasin ta vihikusse. Siis köitis mu pilku kellegi punane pluus ta seljataga. Hendrik. Merili tool oli küljega, seljatugi temast paremal, Hendriku tool oli nii nagu peab, kuid ta ise istus küljega ja toimetas hoopis enda taga oleva laua taga. Kahe tooli vahel lauda polnud, nagu oleks pidanud.
Togisin Merilit sõrmega ning viipasin siis Hendriku suunas. Merili puhkes kõva häälega naerma, mispeale Hendrik ümber pööras ja muigas. Ta pööras end toolis õigetpidi, olles näoga minu poole. Toetusin endiselt Merili lauale ja mõtlesin endamisi, mida ta siin teeb. Hendrik rääkis midagi (mäletaks ma ka mida) ja toetus laisalt seljatoele. Merili pööras end taas laua taha ning kirjutas veel midagi vihikusse. Lähemalt vaadates nägin, et ta kirjutab korrutustabelit. Siis tahtis Merili samuti seljatoele toetuda, kuid unustas ära, et ta tool küljega asetseb. Kuna Hendrik oli lähedale, toetus ta hoopis tema peale.
Sel hetkel meenus mulle stseen filmist: Õelad Tüdrukud, kus Cady kujutas ette, kuidas ta kiskja kombel Reginale kallale kargab. Oleksin tahtnud samamoodi teha. Mõtlesin endamisi, kas minna ja istuda nende kõrval olevale toolile ja samuti vestlusesse süveneda kui mu kõrvu kostus osa nende vestlusest. Vähemalt ma tol hetkel arvasin, et see oli nende vestlus. Hendriku pilk oli küll kaugusesse suunatud, kuid Merili, tema rinnal pikutamas, rääkis juba iseenda eest. Hendrik seletas, kuidas ta üritas oma tundeid maha suruda, arvates, et neile nagunii ei vastata. Minu peas vasardas ainult mõte, et ma tapan Merili ära.
Vaatasin põlastusega, kuidas Merili end mugavamalt sisse sättis ja tundsin, kuidas pisarad taas mu silmi täitsid. Tormasin klassist välja ning kõndisin vihaselt kõige kaugema aknalaua juurde. Toetasin küünarnukid sellele ja peitsin näo kätesse. Kuulsin veel, kuidas mataklassi uks avanes. Jõudsin mõelda kolme asja. Esiteks: mul pole mõtet põgeneda, ta tuleks järele. Teiseks: mul pole vajadust ümber pöörata, ma teadsin, et see on tema. Ja lõpuks: mul pole mõtet pisaraid pühkida, ta teadis kui väga ta sõnad mulle haiget olid teinud.
Jõudsin vaevu need mõtted lõpuni mõelda, peas kajamas ta jooksusammud, kui tundsingi ta kuumi käsi enda piha ümber. Ta tõmbas mu kindlalt enda vastu, nagu ei tahaks kunagi enam lahti lasta. Püsisin täiesti paigal, isegi mu käed ei liikunud silmade eest, kuigi aknalauda enam toeks polnud. "Vabandust.." sosistas ta mulle kõrva. Mõtlesin vaid, et nüüd on kõik korras ning mõistsin, et ta mõtles oma jutuga mind, mitte Merilit.
Pöörasin end ümber, põimides käes ümber ta kaela. Mind valdas tohutu rõõm ja turvalisustunne. "Nüüd on kõik korras.." pomisesin ma vaikselt. Mu peast olid kadunud kõik mured - ebaõnnestunud keemia töö, õiendada saamine, peksa saamine (
) ja see kohutav meeleheitlikustunne kui ma arvasin, et ta mõtleski oma sõnadega Merilit - need kadusid sel hetkel kui ta mind oma kuumade käte vahele haaras. Tõmbusin veidike eemale ning vaatasin tema sügavsinistesse silmadesse. Jah.. nüüd oli kõik korras.
Sel hetkel ma ärkasin.
Pealkiri: Unenägu { Üheosaline } 
29/12/2008, 11:43
