MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Deadly lullaby: POOLELI!

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Deadly lullaby: POOLELI!   12/1/2009, 17:43

Pühendus Blackile :)

,,Dorothy.''
Hääl tuli minu seljatagant ja ma keerasin ringi. Vaatasin otsa Lesleyle, kelle ilme oli rahulik. Ta naeratas mulle enda kahvatute huultega, paljastades enda teravad ja samas ka täiuslikud hambad. Tundsin korraks kadedust üle keha voolamas, kuid summutasin selle tunde kiirelt. Tüdruku pilk püsis veel pikalt minul enne kui ta rääkima hakkas:
,,Neile on kõik teada..'' ütles ta aeglaselt, hammustades alahuulde. Kergitasin kulmi ja vaatasin teda natuke üllatunult.
,,Mis asi teada?'' ei mõistnud ma eriti. Les kortsutas enda tumedaid kulmi ja sasis oma helepruune juukseid.
,,Seda kes ma olen..'' ütles ta viimaks, hakates minu ees edasi-tagasi kõndima. Tundsin kuidas aasa jahe tuul minu nägu õrnalt taob. Vahepeal muutus tuul tugevamaks, sasides mu tumepruune juukseid.
,,Kes sa siis oled?'' küsisin uudishimulikult, vaadates tema tegevust pealt. 16. aastase jaoks olen ma ikka täielik jobu. Kuigi jah, Les pole mulle kunagi rääkinud kes ta tegelikult on ja millega ta tegeleb. Ta on minu tuttav olnud juba üle aasta ja koguaeg on mul olnud tunne, et ta varjab midagi minu eest. Midagi, mis on varjamist väärt, kuid on vaja, et seda saaks kellegile rääkida. Kellegile mõistvale isikule. Mina olin sellest nimekirjast kustutatud. Ma polnud mõistev ega midagi. Ma olin eelarvamustega.
Ohates tõmbasin käega üle enda juuste, et need näo ette ei kukuks.
Lesley ei vastanud mulle vaid heitis närvilisi pilke kord mulle ja siis kruusatee poole. Ma polnud kindel, aga ma vist tõesti kuulsin kuidas Les pomises vandesõnu. Vangutasin kurvalt pead. Teda vaevab tõesti miski.
,,Räägi julgelt välja, Les..'' müksasin teda õrnalt käega. Ta ei pannud mind tähele vaid seisatas, heites pilgu maha.
Olgu, kui ta kavatseb vaikida, siis ootan mina kuni ta viimaks midagi ütleb.
See "viimaks" saabus üsna kiirelt. Lesley tõstis pea, vaadates minu poole, silmad täis kurbust ja ilmselgelt ka pettumust.
,,Selleks, et jäljed kaotada pean ma tõendid kaotama..''selgitas ta mulle. Huvitav strateegia..
,,Olgu.. ja kuidas sa seda teha kavatsed?'' küsisin temalt, silmadest paistmas see uudishimulik helk.
,,Ma kaotasin kõik tõendid ja ainult üks on veel alles..'' ütles ta tõsiselt, vaadates minule otsa. Kortsutasin kulmi kui ta minu poole astus. Miskipärast hakkasin teda kartma ning sammusin iga tema läheneva sammuga tahapoole, vaadates ainult tema silmadesse. Lesi sinised silmad olid tõmbunud mustaks ja ta vaatas mind sellise ilmega mida ma ei unusta mitte kunagi. See oli segunenud viha, haletsemise ja võidurõõmuga. Miski siin ei klappinud. Heitsin närvilisi pilke üle tema õla, oodates nüüd, et keegi välja hüppab ja naerma hakkab, Lesley nendega, kuid ümbruses oli kõik vaikusesse mattunud. Kuulsin kuidas iga mu samm heinal krõbiseb.
,,Sa kavatsed mu tappa?'' küsisin vaikselt õhku ahmides. Lesley ei vastanud midagi. Vaatasin tüdrukut suurte silmadega, üritades pääseteed leida. Miks ta käitus äkitselt nii?
Seisatasin kiirelt ja lükkasin Lesley enda tee pealt eest, pistes jooksma kruusatee poole. Sealt edasi joostes oleksin ma saanud kiirelt koju minna ja end oma tuppa lukustanud.
,,Sa ei saa minu eest põgeneda!''
Lesley hääl oli külm kui ta seda karjus. Vaatasin joostes üle õla ja mu nägu muutus valgeks ja sisikond tõmbus kokku. Temast polnud aasal jälgegi.
Tee tundus olevat kaugel, kuid ometigi jõudsin ma sellele ja tõetusin kätega vastu põlvi, ise hingeldades. Ma pole kunagi suur jooksumees olnud ning praegu ma kahetsesin seda. Mingi aja pärast tundsin kuidas miski mu kukalt põletab ning tõstsin pea. Ma ei tea kui kaua ma siin olnud olen, kuid päike oli pilvede tagant välja tulnud. Lesleyst polnud lagendikul jälgegi. Tõusin korralikult püsti ja lonkasin enda jalgratta juurde, sõites sellega viimaks koju. Niipea kui ma homme Lesi näen, räägin ma temaga tõsiselt sellel teemal!


Viimati muutis seda Bullet (27/10/2009, 14:32). Kokku muudetud 5 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
black
Sugar
avatar

Female Postituste arv : 1492
Age : 23
Asukoht : Tallinn.

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   13/1/2009, 22:47

tänkjuu Very Happy
Mulle meeldib, nagu sa ilmselgelt tead, ja ma tahan.. ei ma Nõuan KOHE uut osa! Very Happy
Niiet, hakka kribama, kohe Very Happy

ja sa oskad liigahästi Fic'e kirjutada.. või noh, fantaasia jutte või kuidas öeldaksegi.. Very Happy xd.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/1/2009, 15:33

Lükkasin ratta vastu majaseina ning vaatasin kuidas see lohakalt maha kukkus, tekitades ühe imeliku hääle mida ma kirjeldada ei oska. Värisesin siiamaani sellest hirmust ja mis veelgi hullem, siis ma hingeldasin ja süda ähvardas välja hüpata sellise tagumise peale.

Koju sisse astudes tundsin ennast kuidagi paremini. See mõjus isegi rahustavalt. Kiirustasin vannituppa kus ma sooja du¹¹i all end ära pesin ja puhtad riided selga panin. Olin tee peal mitu korda kukkunud ja kuna ma olin kiirustanud, siis ma polnud isegi tähele pannud neid haavu mis õrnalt veritsesid. Otsisin kapist välja plaastrid ning kleepisin need põlvedele ja küünarnukile.

Oiatasin vaikselt kui ma põrandalt püsti tõusin ja enda toa poole sammusin. Alles nüüd panin ma tähele, kui valus mul kõndida oli. Enda toas hingasin kergendunult sisse. Siin oli sama hea tunne nagu kindluses.

Heitsin voodile pikali, vaadates tühja pilguga lage. Mida Lesley mõtles siis, kui ta ütles, et ta kavatseb lahti saada kõikidest tõenditest.
Mälus kummitamas tema pilk, pöörasin ma end külje peale, vastamisi seinaga. Oliivivärvi mustrid ei mõjunud kuigi rahustavalt, seega sulgesin õnnetult ohates silmad.
Lesleyl oli kavas teha midagi kohutavat..


Surusin käe suu ette ja surusin selle rusikasse, oskamata muudmoodi ennast talitseda. Tugevalt ennast rusikasse hammustanud, neelatasin vaikselt. Tundus nagu kajaks see kõik mu toas vastu ning esimest korda tundsin ma isegi enda toasviibimisest hirmu.











Tegin silmad lahti ja avastasin, et olin hoopis magama jäänud. See ei olnud mul küll kavas, ma olin enne liiga hirmul, et silmi sulgeda. Krobinal meenusid mulle Lesley tumedad silmad ja ma raputasin vihaselt pead. See ei ole lihtsalt reaalsus! Puhas uni! Tõusin voodis istuli ja sirutasin käe kella poole.

Kell oli 11. Huvitav, kaua ma maganud olin? Tagasi koju tulles polnud ma enne kella vaadanud ning olin väikeses teadmatuses. Ohates, heitsin taas pikali, vaadates tumedat lage. Üritasin muuta ennast kuidagi uniseks, kuid peale pikka aega proovimist, muutus see kasutuks. Ma ei suutnud isegi hetkeks magama jääda. Ju siis olen ma välja maganud.
Taaskord pääses mu huulte vahelt kuuldavale vaikne ohe. Vanemad juba magasid, rääkimata nooremast õest. Viisin käega üle põlve mis kipitas siiamaani ning tõusin püsti. Mulle oli meenunud, et mul polnud kodust töödki tehtud. Istusin laua taha ja lülitasin lambi sisse, otsides samal ajal kapist välja enda matemaatika, füüsika ja geograafia õpikud. Vaatasin kodused ülesanded üle ja vangutasin pead. Mitte midagi, mis hoiaks mind eemale mõtlemisest ja nendest kummitavatest silmadest.


Õppides heitsin pilgu kannatamatult kellale. Tundus nagu see ei tahaks liikuda vaid seisab minu narrimise nimel koha peal. Lugesin geograafia kiiremini läbi kui oleksin tahtnud ning viskasin raamatu hooletult lauanurka. Matemaatika koduse ülesande olin ammu koolis lõpetanud ja füüsikas jäi ka lugeda. Sulgesin kannatlikult silmad kui õpiku avasin.

Viimaks sai füüsika loetud. See tundus lihtsalt igav olevat ja ma lausa ootasin, et saaksin enda lõigud läbi loetud. Viisin pilgu kellale ja tundus, et selle seier oli viimaks liigutama hakanud. Tundsin kuidas ma taas uniseks muutuma hakkan ning haigutasin laialt. Tõusin püsti ja läksin akna juurde, et selle kardinad alla tõmmata, kuid päris juhuslikult vaatasin ma korraks pimeda tänava poole.

Nägin all mitut inimest. Neil kõigil oli erakordselt kahvatu nahk mis mulle kohe silma jäi ning nad rääkisid üksteisega kiirelt. Kui kord üks rääkima hakkas, jäid teised vait, kuulasid ning vastasid kuidagi ja seejärel hakati jälle kiirelt millegi üle arutama. Kortsutasin vaikselt kulmi ning toetasin vastu aknaraami, jäädes neid vaatama.

All tänaval põlesid tänavatuled ning need valgustasid nende nägusid, mis olid erakordselt ilusad. Enda viie minutiga sain ma neid korralikult vaadelda:
neid oli kokku neli, kõigi silmade all varjud. Nad kandsid tumedates toonides riideid ja kõik olid poisid. Mis kõige parem .. nad on nägusad. Muiates lootsin, et nad käivad siinses kohalikus koolis. Kui nii, siis ma lasen emal ennast koolist välja kirjutada ja siia üle kanda. Kuigi ma kahtlen, et ta seda teeks. See kool kus mina õpin on väga hea tasemega kool ning üsnagi rangete meetmetega. Seal saavad hindeid ainult parimad õpilased ja ma ei tea kuidas küll mina sinna nende tarkade hulka sattusin.


Viimaks suutsin ma pilgu nende nägudelt keerata ja tõmbasin kardina alla. Vahetasin kiirelt riided ära ning heitsin taas voodisse. Seekord jäin ma kiiremini magama kui olin oodanud.


Viimati muutis seda Imaginary (19/1/2009, 19:38). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Espada
Maailmapäästja
avatar

Female Postituste arv : 777
Age : 25
Asukoht : Viljandi

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   19/1/2009, 19:27

Ma ei saa lugeda, kui see ei ole normaalse kirjastiiliga. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://signkolm.blogspot.com
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   19/1/2009, 19:39

Sorry, muutsin ära :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Deadly Lullaby [3]   19/1/2009, 20:19

Hommikul ärkasin tüütu äratuskella saatel. Panin laisalt käe sellele ja otsisin nuppu, et kell vaikima sundida. Viimaks leidsingi mida otsisin ning mu pea vajus taas pehmele padjale.
Hetk hiljem avasin järsult silmad ja vaatasin lakke. Ma olin elus. Les oli mind ellu jätnud peale seda mida ta oli lubanud ja mis ka kõige hullem.. Praegu on esmaspäeva hommik ja kell on pool kaheksa. Huvitav, kas õpetaja tapab mu ära kui ma hilinen? Ema on kindlasti üks nendest, kes minu jaoks haua valmis kaevaksid ja Les.. Noh, tema kutsun siis niisama kohale, et ta mulle kiire lõpu teeks. Hüppasin voodist välja ja jooksin kapi juurde. Otsisin kähku enda helesinise topi ja teksad välja ja tõmbasin need omale selga. Oh kuidas ma vihkasin hilinemist. Ma ei jõua vist hommikust ka süüa.
Võtsin kiirelt oma seljakoti ning koridoris edasi tagasi joostes, tõmbasin omale tossud jalga ning viimaks kammisin ma juuksed ära. 7:45 . Oii ma olen surmalaps! Buss oli ammu läinud. 7:40. Oiatasin vaikselt ning jalutasin majast välja, lukustades enda järel ukse. Esimene tund oli bioloogia ja selle peaks ema mulle andestama. Ma vähemalt arvan nii.
Koolipäev möödus minu jaoks väga-väga igavalt. Tõesti.. tunnis oleksin mitu korda magama jäänud ja õpetaja lajatas just sel hetkel valjusti vastu lauda ning kõik klassis naersid. Koju jõudes, seisis köögi ukse ees mu ema, Alex, vaadates mind pahasel ilmel.
,,Kus sa täna hommikul olid?’’ küsis ta kulmi kortsutades. Jah, just see mida ma vajasin. Head väikest sõnatüli enda emaga, kes mind nagunii kunagi ei mõista.
,,On sel vahet?’’ küsisin sunnitult naeratades. See ei kukkunud just kõige paremini välja ning mu ema tõi kuuldavale ühe vaikse ohke.
,,Direktor helistas täna hommikul ja ütles, et sind ei olnud esimese tunni ajaks kohal. Kus sa olid?’’ küsis ta vaikselt.
,,Magasin sisse,’’ mu hääl oli kuiv ja alles nüüd ma taipasin, et ma polnud isegi hommikust söönud ja mu kõri oli selles valitsevast kuivusest kare.
Alex pööritas vaikselt silmi. Hammustasin alahuulde, oodates mida ta nüüd ütleb.
,,Olgu, võid minna,’’ pomises ta tüdinult. Noogutasin talle tänulikult ja läksin temast mööda, otse kööki. Seal avasin ma külmkapi ning võtsin välja piima ja kapist klaasi.
,,Sa tead, et su isa saab pahaseks selle peale?’’ küsis ema, kui ma endale juba teist korda piima klaasi kallasin. Vaatasin talle korraks otsa ja kehitasin ükskõikselt õlgu ja jõin suurte lonksudega klaasi tühjaks.
,,Teda nagunii ei huvita. Ta küsib ainult, kas mul on kodused ülesanded tehtud või mitte,’’ vastasin talle, kui klaasi tagasi lauale panin.
Ema pööritas taaskord silmi, kuid seekord juba teatraalselt. Ta teadis, et nii asi oligi. Carli ei huvitanud, kas ma saan häid hindeid või mitte. Ta tuli ainult küsima, kas mul on kodused tööd tehtud või ei. Mõnes mõttes on ta isegi lahke. Kui temalt näiteks raha küsida, siis seda ta ka annab.
Jätsin klaasi lauale ning läksin käeharjutusi tehes enda tuppa. Otsisin kapist välja mõned vanad CD plaadid ja panin arvuti tööle. Kuulsin kuidas ema endamisi köögis rääkis ja mu suu venis muigvele. Ega ta ometi selle harjumuse vanaemalt ei saanud?
Viimaks panin plaadid arvutisse ja keerasin muusika põhja. Ei möödunud minutitki kui kuulsin ema kopsimist ukse taga ning ohates võtsin ma laua sahtlist enda kõrvaklapid ning ühendasin need arvutiga.

,,Dor,’’ ema oli tõmmanud mul kõrvaklapid peast ja ma vaatasin talle segaduses ilmega otsa ning tõmbasin kõrvaklapid tagasi, asetades need kaelale.
,,Jah?’’ küsisin pealetungiva häälega.
,,Mine käi Rexiga jalutamas,’’ ta vaatas mulle käskivalt otsa ning ulatas mulle tumepunase jalutusrihma. Hingasin sügavalt sisse ja välja, vaadates, või õigemini põrnitsedes jalutusrihma ema käes. Krabasin selle enda kätte teeseldud solvumisega ning trampisin ukse poole.
Tõin kuuldavale ühe valju vile ning siis kostusid minu kõrva valjud jooksusammud ning siis mu suu venis muigvele. Kuulsin juba lähedusest Rexi haugatusi ja siis ilmus minu ette suur kaukaasia lambakoer, kes lõbusalt minu ümber tiire tegi. Nähes rihma minu käes, hakkas ta veelgi rohkem sabaga liputama. Naeratasin Rexile õrnalt, kui teda kõrva tagant sügasin ja kinnitasin jalutusrihma tema kaelarihma külge.
,,Õhtusöögiks olge tagasi!’’ ütles ema veel järele. Õhtusöögiks? Appi! Ma polnud täna üldse midagi söönud! Judinad käisid mõnusa jutina mu kõhust läbi. Noogutasin veel emale ning sööstsin koera järel majast välja.

Olin Rexiga jooksnud üpris pika maa ja väljas oli juba suht pime. Peatusin hingeldades ühe pingi juures. Sellele viimaks istet võtnud, vaatasin ma enda koera poole, kes rõõmsalt ümbrust nuuskis.
,,Armas..’’ pomisesin vaikselt ja vaatasin korraks eemale. Siis kuulsin jälle Rexi haugatust ja vaatasin talle otsa. Ta haugatas veel mitu korda ning ma viisin pilgu eemale. Silmasin kahte kassi üle pargi minemas.
,,Ei! Rex!’’ karjusin koerale, kuid oli juba hilja. Rex oli kasside järel minema sööstnud, ise valjusti haukudes. Terve park kajas ning ma tõusin kiirelt püsti.
,,Loll koer! Tule tagasi siia! Kohe!’’ karjusin Rexile järele, kuid ta ei teinud minust väljagi. Hingasin sügavalt sisse ja jooksin enda koerale järele. Rex keeras pargi teelt paremale, mina tema järel. See võis tunduda üpriski naljakalt, sest kui ma inimestest mööda jooksin, muigasid nad lõbusalt ja vaatasid mulle veel järele.
Viimaks ma koperdasin enda jala otsa ja kukkusin valjusti oiatades maha. Allee oli tõesti pimedamaks muutunud ja mina ei näinud eriti midagi. Varsti peaksid süttima ka tänavatuled, kuid mul polnud isegi aimu mis kell on.
Tõusin põlvili ja vaatasin enda jalgade poole. Õnneks mitte midagi hullu. Ainult õrn kriimustus ja tore seegi. Pomisesin endamisi kõiksugu vandesõnu mis mulle pähe tulid. Loll Rex! Kuidas ma nüüd ta leian?
,,Kas ma saaksin aidata?’’ kuulsin enda seljatagant võõra häält. Tõusin aeglaselt püsti ja pöörasin end ringi. Vaatasin otsa noormehele, kes oli riietatud üleni musta. Pilgutasin kaks korda silmi kui pilgu tema näole pöörasin. Tema nahk oli valge nagu ma pimeduses aru sain ja silmad olid mustad ning läikisid pimeduses. Ta juuksed olid siilisoengus ning minuarust nägi ta nii väga armas välja.. Kuigi ta oligi.
,,Ee..’’ suutsin vaid öelda ja siis märkasin tema käes Rexi jalutusrihma. Koer seisis tema seljataga ning nuusutas maas olevaid lehti. Noormees naeratas mulle laialt ja isegi pimeduses tundusid tema hambad nii säravvalged ja täiuslikud olevat.
,,Rex!’’ ütlesin viimaks üllatunult. ,,Kuidas sa ta kätte said?’’ vaatasin sama üllatunud näoga poisile otsa. Ta ulatas mulle jalutusrihma kätte ja korraks tundsin ma kuidas tema jääkülm nahk minu oma riivas. Judinad jooksid üle mu selja, kuid mitte külmast.
,,Dorothy muideks. Lühidalt Dor,’’ sirutasin vaba käe tema poole välja.
,,David,’’ surus ta minu kätt. Tundsin jälle kuidas tema jääkülmad sõrmed minu käe ümber sulgusid.
,,Kas ma tohiksin su ära saata?’’ naeratus püsis Davidi näol ning mul oli raske ära öelda. Vastasin lihtsalt õlakehitusega, mille peale ta lihtsalt noogutas.
Kõndisime aeglaselt minu kodu poole. Vahepeal olid süttinud tänavatuled ning nüüd sain ma korralikult Davidit vaadata.
Tema nahk oli portselanvalge ja silmade kohalt ma polnud eksinud. Need olid nii salapäraselt mustad ning tema juuksed olid sama mustad nagu tema silmadki. Olin temast ainult natukene väiksem.. Või ehk mitte päris natukene. Ta oli minust peajagu pikem ning see tekitas minus natuke totra tunde. Ma olin enda klassis kõige lühem tüdruk.
,,Noh, olemegi kohal,’’ ütlesin talle hädiselt naeratades. Vaatasin tema imepärasesse näkku, tema aga silmitses mõnda aega maja mille ees me seisime ja noogutas. Nägin silmanurgast, kuidas keegi kardina ette lükkas. Hoidsin Rexi jalutusrihmast seekord tugevamini kinni, et ta ei laseks jalga.
,,Olgu, loodan, et näen sind veel,’’ ütlesin viimaks, et vaikuses mitte seista. David rebis pilgu majalt ja vaatas mulle ülevalt alla otsa.
,,Kindlasti,’’ ta naeratas jälle säravalt. ,,Kohtumiseni!’’ ütles ta mulle hüvastijätuks ning keeras selja. Saatsin teda mõnda aega pilguga, kuni ta nurga taha kadus. Seejärel sisenesin koeraga majja ja lasin ta lahti.
,,Kes see poiss oli kellega sa väljas käisid?’’ küsis mu ema uudishimulikult. Panin jalutusrihma kapile ja tõmbasin tossud jalast.
,,Lihtsalt David,’’ naeratasin talle kuivalt. Ta silmitses mind hetke kahtlustavalt ning tegi suu lahti, et midagi öelda, kuid ma sööstsin temast mööda, näol mänglemas unelev naeratus.
,,Lihtsalt David,’’ pomisesin vaikselt, kui enda tuppa astusin.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Espada
Maailmapäästja
avatar

Female Postituste arv : 777
Age : 25
Asukoht : Viljandi

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   19/1/2009, 21:29

Mulle meeldisid siiani kõige viimased kolm rida kõige enam. Very Happy
Üldiselt oli huvitav, mõnusalt kerge lugemine. Tundub, et Twilight mõjutab uute kirjanike põlvkonda. Very Happy

Algul olid muide mõned vead lause järjekorraga ja lisandite kasutamisega, kuid lõpupoole muutus paremaks. Mina tahan edasi! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://signkolm.blogspot.com
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   19/1/2009, 22:00

Kusjuures, miniatuurne Nordabene, Very Happy Ma fännasin vampiire enne kui ma Twilightist/Videvikust teadagi sain Very Happy Sellest sain ma teada sellel suvel ja vampiire fännasin ma juba 2008. aasta veebruaris :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Espada
Maailmapäästja
avatar

Female Postituste arv : 777
Age : 25
Asukoht : Viljandi

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   20/1/2009, 19:51

Samas tundub minu meelest siin olevat hulgaliselt sarnasusi Videvikuga. Very Happy Aga muidugi võib seda olla - keda poleks raamatud inspireerinud?

Pealegi pole see häiriv. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://signkolm.blogspot.com
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   20/1/2009, 20:01

Vägagi armas, :d
Ma sain Videvikust teada Augustis, kui rollikates hakkas ilmuma Edward Cullen ja leidsin avataride kohast Edward Culleni nime, niiet jahm..
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   27/1/2009, 16:31

Täna öösel vaevlesin ma õudusunenägude käes.
Nägin unes Lesi, kes liikus minu poole, silmis tappev pilk. Silmad põlesid raevust ning veel millegist, millest ma aru ei saanud. Jooksin tema eest nii kiiresti kui sain ja nii kaugele kui suutsin, kuid iga korraga jõudis ta mulle aina lähemale, kuni ta täiesti minu juures oli. Jõhkra liigutusega pööras ta mind enda poole. Külmalt naeratades, kummardus ta minu poole. Tundsin, kuidas vere lehk mulle ninna tungib ja..
Edasi ma und ei näinud. Ärkasin kiljatades ja vaatasin sügavalt sisse hingates toas ringi. Arvasin, et tundsin siiamaani seda vere lõhna, kuid raputasin kiirelt pead, viies pilgu kellale.
Pool kuus?!
Mõtlesin enda une peale, kulm kortsus. Mis seal oli siis nii jubedat, et ma nii vara ärkasin? Ja veel karjudes?
Lasin peal rohkem padjale vajuda, vahtides suurte silmadega lage. Enam mul und ei olnud, sellest sain ma kohe aru.
Vaikselt neelatades, viisin käega üle enda tuka, lükates juuksed nii enda näolt ära. Kui ma magada ei saa, siis ma olen niisama ärkvel.. Või lihtsalt tukastun. Pöörasin enda harjumuse kombel teise külje, vaadates uduse pilguga seina enda vastas.


Mu kõrvuni jõudis äratuskella tirin ning ma võpatasin end istuma. Ma olin siiski magama jäänud. Haigutasin laialt ning toetasin pea kätele. Teisipäev, väga kena.. Teeks ehk paarist viimasest tunnist poppi? Mõlemad on kehalised ja õpetajal poleks midagi selle vastu. Naeratus venis üle mu näo. Ma ei saanud aru, kust küll ma sain sellised mõtted. Varem ma ei isegi ei mõelnud selle peale..
Haigutasin veelkord, seekord laiemalt kui enne ning tõusin püsti. Otsisin kapist välja enda eilsed kooliriided ja vahetasin need kiirelt pid¾aama ära.
Hiilisin vaikselt kööki, hoides seljakotti seekord kõrgemal kui tavaliselt ehk ei lohistanud seda enda järel. Kööki jõudes pääses minu huulilt üllatunud ohe. Seal polnudki kedagi. Jätsin seljakoti ukse juurde vedelema ja läksin edasi.
Laual seisis taldrik viie pannkoogiga ning apelsinimahla pakk. Hakkasin just toolile istuma, kui märkasin külmiku uksel kollast sildikest, mis oli bussi magneti abil sellele kinnitatud. Astusin külmkapi juurde ja tõmbasin sildi selle küljest ära ja kortsutasin kulmi, kui seda lugesin .
„Dorothy, me läksime su isaga kohe hommikul vanaema juurde kuna ta on haige. Su õde on meiega, ära tema pärast karda-’’ nagu ma tõesti seda teeksin. Pööritasin silmi kuid lugesin edasi: ,,Sa ei pea seekord kooli minema ja tõendite eest hoolitsen ma ise. Vaata, et sa maja maha ei lammuta. Ma ei saa sulle lubada ka seda, et me homme tagasi oleme. Vanaema on tõesti raskelt haige. Kaart on külmkapi peal ja kui sul rahast puudu jääb, siis helista, kuid ära kuluta raha ebavajalikkude asjade peale.

Emme.’’
Viisin pilgu külmkapi peale ja muigasin. Kuldne kaart ilutses sellel ja mis kõige parem, siis seal on minu nimi peal. Keegi ei saaks mind keelata ja lisaks ei pea ma kooli minema!
Kuid tegelikult.. tegelikult mul pole ju päev otsa midagi kodus teha. Televiisorist ei tule ka peaaegu kunagi midagi huvitavat. Libistasin kaardi taskusse ning istusin laua taha, alustades enda magusa hommikusöögiga.
Lõpetasin sellega, et asetasin valju kolksatusega tühja klaasi lauale ja tundus, et alles nüüd jõudis mulle vanemate uudis kohale, kuid ei. Mul oli tegelikult absoluutselt ükskõik, kas nad on ära või mitte. Kuigi tegelikult ongi parem, kui nad on ära. Kodus on vaiksem ja rahulikum. Tõusin püsti ja liikusin esiku poole, krahmbates tee peal seljakoti ja vinnasin selle õlale. Panin kiirelt enda tossud jalga ja väljusin majast, lukustades enda järel ukse.
Esimest korda tundsin ma end nii nagu pole ma end kunagi varem tundnud. Ma tundsin endal suurt vastutust. Maja on minu hoole all ja sellega ei tohi midagi juhtuda.
Bussiga jõudsin kiirelt koolini ning seal läksin edasi kapi poole. Esimene tund inglise keel, mis tõotas tulla üks suur skandaalne tund, sest õpetaja närvitses pidevalt poiste kallal ning vahest ka minu.. Ma olen ju tema sõnul harimatu plikatirts, kes käiks pidevalt väljas ja laamendaks hoovides. Muigasin lõbustatult, kui ma enda õpikud kappi panin ja seevastu inglise keele õpiku välja võtsin ja klassi poole suuna võtsin.

Päev möödus minu jaoks kiirelt ning peagi leidsin ma end kodu ukse ees seismas. Olin lootnud näha isa bemmi, kuid pidin enda lootustes pettuma. Võtmete kolina saatel avasin ma ukse ning astusin väsinult majja.
Esimese asjana läksin ma kööki, kus ma külmkapi avasin ja sealt kolm kohukest välja otsisin. Mu kõht oli nii tühi nagu poleks ma söönud mitu aastat. Kugistasin kohukesed kiirelt ära ning jõin külma piima peale.
Nojahh, kui mina siin elab, hakkab külmkapp kiirelt tühjaks muutuma. Ma söön küll vähe, aga mitu korda päevas.

Minu lõunasöögist oli möödunud juba üle kolme tunni ja mul olid kodused tööd ka tegemata. Kell oli juba seitse ning väljas suhteliselt pime. Tõusin püsti, et minna enda tuppa, kuid peatusin poolel sammul kui kuulsin uksekella. Vaatasin enda ette, närides alahuult. Ma polnud ju kedagi kutsunud ja kui need oleksidki olnud minu sõbrad, siis kuuleksin ma lärmi, kuid praegu oli kõik vaikne. Isegi väga vaikne. Koheselt liikus mu mõte Lesley peale, kes raudselt seisab nüüd minu maja ukse taga, käes relvolver ja valmis mind ära tapma. Mulle meenus mu unenägu ning judinad jooksid üle mu selja, sundides mu värisema. Kell helises veelkord ning ma jäin vahakujuna seisma.
Mis siis kui see ongi Lesley? Kavatseb ta nüüd mu tõesti ära tappa? Ma ei saanud aru miks, kuid siiski liikusin ma ukse poole, unustades hetkeks enda hirmud.
Ukse ees võtsin ma nurgas seiva vana vihmavarju kätte ja pigistasin seda tugevasti. Kui Lesley on tõesti ukse taga, siis ma ei lase ennast kohe ära tappa. Üldse, mitte praegu!
Kuulsin veelkord kella helinat. Hingasin sügavalt sisse, valmis kasutama iga hetk vihmavarju enese kaitseks.
Surusin käe ukselingile ja avasin ukse. Minu ees seisis David, naeratus tema kahvatul näol säramas ning seejärel venis ka üle minu näo soe naeratus, kui ma nägin, et noormees tilkus üleni. Väljas sadas vihma ning arvatavasti oli ta märjaks saanud. Ohkasin vaikselt, mõeldes kaua ta pidi ootama, et ma ukse avaksin.
,,Tere,’’ ütlesin talle viimaks, naeratus kindlalt näol püsimas. ,,Tule sisse,’’ viipasin talle käega nagu mingisugune vana daam ning astusin ise samal ajal ukse eest ära.
David noogutas mulle ja astus üle läve, peatudes tumesinisel vaibal.
,,Vabanda, et kaua läks..’’ ma sulgesin tema järel ukse ja vaatasin vaipa, mis muutus tema märgade riiete pärast kiirelt märjaks. David aga lõi käega ja vangutas rahulolevalt pead, nagu oleks tal põhjus mille üle rõõmustada. Minul oli.
Esiteks, see polnud Lesley ja teiseks, David on siin ja just tema nägu olengi tahtnud terve päev näha. Vaatasin kuidas ta enda märjad tossud jalast tõmbab ja seejärel juhatasin ma ta elutuppa.
,,Ma annan sulle isa riided, oota siin, olen sekundi pärast tagasi,’’ ütlesin talle vaikselt, naeratus taaskord kõrvuni venimas. Ta muigas ilmselgelt minu sõnade üle ja seejärel jooksin ma ülesse isa ja ema tuppa. Sobrasin päris pikalt isa riietes enne kui leidsin ühed tumesinised teksad ja suure t-särgi, mis peaks Davidile sobima. Tal oli väga lihaseline keha ning mul tekkis korraks kahtlus, et kas teised isa riided talle selga lähevad. Totter fantaasia. Tõttasin tagasi elutuppa, riided sülla kuhjatud.
,,Kohal!’’ hingeldasin kui tema kõrvale jõudsin. David seisis seal kus ennegi, liikumat ja ilus.
Andsin talle riided üle:,,Kui lähed otse ja keerad paremale, siis seal on vannituba. Võid seal riided vahetada,’’ seletasin talle nagu mõni väikse laps. Ta noogutas mulle ja liikus juhiste mööda vannitoa poole.
Ohates vajusin ma diivanile istuma ja võtsin enda kõrval vedeleva puldi kätte, asudes seda mudima. Olin hetkel väga närvis ja samas ka põnevil. David oli küll lubanud, et me kohtume taas, kuid kas kohe järgmisel päeval? Või äkki on tal mõned teised plaanid kavas? Taaskord nägin vaimusilmas Lesi, tema tumedaid ja vihaseid silmi ja seda seletamatut ilmet.
,,Dorothy?’’
Davidi hääl oli murelik ja ma tõstsin kiirelt pilgu. Ta istus minu kõrvale, vaadates mulle sama murelikult otsa nagu oli ka tema hääl. ,,On kõik korras?’’ küsis ta ettevaatlikult. Noogutasin vastuseks, pöörates pea kiirelt ära. Mu süda lihtsalt hakkas valutama, kui ma pidin vaatama sellesse imeilusasse näkku.
Silmanurgast nägin, kuidas David noogutas ja samuti pea otse keeras.
Möödusid minutid ja kogu selle ajaga venis vaikus. Peagi muutus see tüütavaks, kuid ma olin endaga kihla vedanud, et ma ei alusta seekord ise vestlust.
Ja tundub, et ma võitsin. David niheles ebamugvalt enda kohal, heites vahepeal pilgu mulle ja siis vaatas taas otse.
,,Dorothy?’’ küsis ta viimaks.
,,Mmh?’’ mu huuled olid peenikeseks triipsuks surutud, kui ma vastuse ette mõmisesin.
,,Vaata, mina ja mu sõbrad- üldiselt minu sõbrad, otsustasid teha sellise peo ja nad kutsusid kõik. Ma ei tea, kas sinuni jõudis see kutse, kuid mul oleks hea meel, kui sa kohale tuleksid.’’
Ma kergitasin kulmi, vaadates enda põlvi. Ta oskas ikka kõike nii hästi sõnastada! Ma oleksin kokutama hakanud, sest kellegi võõra kutsumine nõudis minult ikka suurt vaeva. Ma teadsin Davidit ainult kaks päeva ja hetkel tundsin ma ennast kui tema parima sõbrana.. Või hoopis tema tundus minu jaoks parima sõbrana. Noogutasin talle vastuseks. ,,Kus see toimuma peaks?’’ Olin uudishimulik. Pöörasin pea taas tema poole.
,,Minu pool.. Ma tulen sulle neljapäeval järele,’’ vastas ta mulle, vaadates mulle veenvalt otsa. Noogutasin taaskord, ise mõtlik olles.
,,Ega seal alkoholi tooteid pole? Ma ei tahaks ennast võõras seltskonnas täis juua janohh.. Sa vist saad aru.’’
,,Saan. Seal pole selliseid jooke. Lihtsalt tutvumispidu.’’
Tutvumispidu..
,,Te olete siis siin uued?’’ küsisin üllatunult, vaadates teda imestunult.
,,Nojahh.. Me pole veel ennast kooli kirja ka saanud.’’
,,Selge..’’ närisin alahuult, vaadates nüüdseks enda ette. Ma lihtsalt ei osanud Davidi pilgule vastata. Ta vaatas nii läbitungivalt ja korraks tekkis mul tunne, et ta loeb mu mõtteid või näeb tõesti läbi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Jezzy
Suur ja laisk lohe
avatar

Female Postituste arv : 116
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   8/2/2009, 20:18

Nii hea. Ma tahan täiega uut osa juba !!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   9/2/2009, 16:52

Kolmapäeval ja neljapäeval puudusin ma koolist. Neil kahel päeval olin ma end leidnud poe vitriinide ees, vaadates uuemaid t-särke, teksaseid, seelikuid, saapaid ja teisigi moe asju. Korraks tärkas mul mõte osta endale isegi üks parukas, kuid siis olin pead raputanud. Käes suured kirjud ¹oppingu-kotid, astusin ma sisse juuksurisalongi kuhu olin hommikul aja kinni pannud. Mind tervitati seal soojalt ja ma võtsin seal toolil istet. Kuna ma olin totaalselt tüdinenud enda pikkadest juustest, mis ulatusid rinnakorvist madalamale, lasin endale juuksed lühemaks lõigata, õlgadest natuke kõrgemale. Seejärel lasin enda juuksed mustaks üle värvida. Mul polnud kavas mingisuguse teise stiili alla kalduda. Ei, ma lihtsalt tahtsin muutust.
Huvitav, kas Davidile see ka meeldiks? Värinad jooksid üle mu keha kui ma temale mõtlesin. Nihutasin end korraks toolil ja peegelpildist nägin, kuidas juuksur seepeale kulmi kortsutas, kuid jätkas siiski enda tööd.
Juuksurist väljusin ma säravalt naeratades. Olin end enne peeglist mitu minutit silmitsenud ja Uus Mina meeldis mulle. Sammusin kodu poole milleni ma ka varsti jõudsin. Uksevõtmega natuke jamades, sain ma viimaks koju ning asetasin kotid uute riiete, jalatsite ja pükstega põrandale ja tõmbasin tossud jalast.
Teadsin küll, et peoni on veel päris mitu tundi aega, läksin ma ülesse enda tuppa ja istusin peegellaua taha. Vaatasin enda Uut Mina peegelpilti ja naeratasin endale. Nagu ma eelnevalt mainisin, ma meeldisin nüüd endale, kuigi juustest oli pisut kahju.
Hüppasin püsti kui kuulsin uksekella. Ma istusin siiamaani enda toas, peegli ees. Olin end meikinud päris mitu tundi ja siis olin meigi maha võtnud ja nii päris mitu korda.
Panin selga uue punase Miss Sixty topi ja teksaseeliku. Jalga uued ketsid ja olingi endaarust minekuvalmis.
All avasin ukse ja naeratasin Davidile, kes ilmselt juba tüdines ootamisest, sest ta toetas küljega vastu seina, vaadates enda musta auto poole. Tema mustad juuksed olid siilisoengus ning mu näole ilmus muie.
,,Kaua pidid ootama?’’ küsisin viimaks kui ukse enda järel sulgesin ja võtmega lukustasin.
David pööras viimaks pilgu mulle, nagu oleks alles nüüd minu kohalolu märganud ja raputas pead. ,,Tegelikult mitte,’’ ta suunas pilgu mu riietele ning naeratas seejärel säravalt. ,,Sa näed kena välja,’’ ütles ta viimaks. Punastasin kergelt, kuid ta ei öelnud enam midagi ning keeras ringi hakates auto poole minema. ,,Pidu on juba alanud. Ei taha kõigest paremast ilma jääda,’’ ütles ta mulle silma pilgutades. Järgnesin talle ja istusin esiistmele. David pani raadio tööle, otsides välja ühe kanali, kust käis hetkel mingisugune raju lugu. Viisin silmanurgast pilgu noormehele, kui too aiast välja tagurdas. Davidi ilme oli rahulik ja ta trummeldas sõrmedega vastu rooli. Noh, kui talle meeldib, siis ma ei hakka kommenteerima ega midagi ütlema. Pugesin mugavamalt istmele istuma ja vaatasin kogu tee aknast välja, vali muusika mind kiirelt tuimaks muutmas.
,,Noh, kohal,’’ naeratas David mulle.
Me olime jõudnud ühe suure valge maja ette. Meie kõrval parklas oli veel teisigi autosid ja väljas oli igasugust rahvast. Kergitasin üllatunult kulmi.
,,Ma arvasin, et see pidi olema tutvumispidu,’’ kommenteerisin viimaks, kui autost välja sain. David noogutas ja naeratas lõbusalt. ,,Aga see ongi. Lihtsalt mõned hoolitsesid selle eest, et siin palju rahvast oleks,’’ ta pilk eksles ringi, kui me rahvasuminast mööda läksime. Inimesed ei teinud meist praktiliselt väljagi, kui ainult mõni nurises, kui me ta tee pealt eest lükkasime. Panin tähele, et siin on kõik mu klassiõed, kes on vägagi paljastavalt riides. Miniseelikud ja avara dekolteega topid. Kahju, et ma digikaamera kaasa ei võtnud. Oleksin teinud nendest paar pilti kui nad purju peaksid jääma.
Viimaks jõudsime Davidiga lahtise ukse juurde ja astusime tuppa. Õnneks oli sees vähem rahvastu kui vähem. Liikusin noormehe järel edasi köögi poole, kus istusid kolm temavanust poiss. Needsamad keda ma öösel nägin.
,,Oii!’’ pahvatas üks tumedapäine poiss lõbusalt, kui ta mind nägi. Ta naeratas mulle laialt ja tõusis püsti, käsi välja sirutatud. Viisin pilgu kõikidele, kes laua taga istusid. Kahel oli täiesti pohhuistlik ilme ja pilk laual olevatele kaartidele suunatud. Kõikidel noormeestel, kaasa arvatud Davidil olid mustad juuksed ja eriskummalised tumedad silmad.
,,Robert,’’ ütles naeratav noormees mulle, käsi siiamaani õhus. Surusin ta kätt, surudes suu alguses peenikeseks triipsuks, kuid siis olin ma rohkem üllatunud. Majas oli väga soe, kuid Roberti käsi oli külmem kui jää.
,,Dorothy,’’ ütlesin ma viimaks, viies mujale. Ma lihtsalt ei saanud ega tahtnud nendesse tumedatesse silmadesse vaadata. Robert lasi mu käest lahti ja vaatas korraks murelikult Davidi poole, kelle pilk oli ainiti mulle kinnitatud.
,,Ee..’’ rikkusin ma vaikuse, mis valitses köögis. Vaatasin kõigile neljale poisile otsa, kellest teadsin ainult kahte nimepidi.
,,Kas neil on ka nimed?’’ küsisin viimaks, vaadates kaarte mängivate poiste poole.
,,Jah,’’ vastas David ja astus laua juurde. ,,Poisid-poisid, unustasite juba kombed ära?’’ küsis David kulmi kortsutades. Muigasin lõbusalt, kui mõlemad poisid samal ajal pead tõstsid ja mulle otsa vahtisid.
,,See on Matthew,’’ ütles David käega osutades minupoolsele poisile, kes kaardid lauale laotas ja mulle nüüd otsa vaatas.
,,Ja see on Phillip,’’ viimane sasis enda juukseid, kui ta mulle otsa keeldus vaatamast.
,,Dorothy,’’ ütlesin kokkusurutud hammaste tagant ja pöörasin pea samuti ära. Ma lihtsalt ei tahtnud nendega enam ühes toas olla. Nad olid kõik nii teistsugused.. Kõik siin olid päevitunud nahaga ja nende nahk oli portselanvalge.. Nende silmad olid tumedad ja väga salapärased .. Ja nad tundusid olevat sportlikumad kui teised poisid.
,,Soovid sa midagi, Dorothy?’’ küsis David minu kõrvale astudes. Vaatasin korraks tema poole ja noogutasin. Ta naeratas vaikselt ja heitis korraks ühe pilgu enda sõpradele, kui me köögist lahkusime.
,,Olgu.. mis see oli?’’ küsisin viimaks, kui me olime jõudnud järgmisesse tuppa. Meie ümber tantsisid ja vestlesid omavahel.
,,Mis asi?’’ oli David üllatunud ja võttis laualt kaks tooniku pudelit. Olin üllatunud, sest ma arvasin, et Phil, Matt ja Robert, nagu ma neid kutsuma hakkasin, ei joonud ka alkoholi. Avasin pudeli ja jõin ahnelt mitu lonksu. David aga ei teinud midagi, vaid jälgis mu tegevust.
,,Noh, see tutvumise värk.. Miks nad nii.. imelikud on?’’ üritasin sõnastada õigesti, kuid ilmselgelt ei tulnud see mul välja.
,,Eem.. Noh, nad on häbelikud,’’ ütles David käega üle enda mustade juuste viies. Tema armas soeng ei kaotanud enda kuju ja ma ei osanud muud vastata kui noogutada. ,,Tantsida tahad?’’ küsis ta viimaks. Kergitasin kulmi kui vaatasin meie ümber tantsivaid noorukeid. Tõesti, ma oskan tantsida, mõtlesin sarkastiliselt, kuid ei jõudnud midagi vastata, sest David tõmbas mu kiirelt enda järel edasi, järgmise toa poole, mis oli suurem. Seal kostus muusika valjemini ja rahvast oli rohkem.
,,Nüüd me tantsime nii kaua kuni jalad otsast kukuvad!’’ karjusin talle üle valju muusika. Asetasin pudeli ühele tugitoolile ja vaatasin Davidile otsa, kes naeratas mulle lõbusalt. ,,See on väljakutse?’’ küsis ta samuti karjudes. Noogutasin irvitades. Ta kehitas hooletult õlgu ja ma hingasin sügavalt sisse, alustades esimesena keha muusika rütmis liigutamist.

,,David!’’ kuulsin hüüet meie kõrval. Tegin silmad lahti ja lõpetasin tantsimise. Pöörasin pilgu Phillile, kes vaatas kord mind ja kord Davidit, ilme üllatunud ja samas ka jahmunud.
Nägin Davidi huuli liikumas, suutmata aru saada, mida ta rääkis. Vaatasin Philli poole, kes Davidile noogutas.
,,Mis on?’’ karjusin taas üle muusika. David pööras pilgu mulle, ilme natuke murelik. Kuid siis ta lihtsalt raputas pead ja viipas peaga, et talle järgneksin. Kuuletusin sõnatult ja läksin talle vaikides järele.
Jõudsime tagasi esimesse tuppa. Seekord oli seal rahvast vähemaks jäänud ja muusika vaiksemaks tehtud.
,,Pidu on läbi! Vabandust!’’ hüüdis Matt. Kostus valju nurinat, kuid rahvast hakkas siiski vähenema ja kiirelt sai maja tühjaks.
,,Mine ülesse,’’ soovitas mulle David. Tema hääl oli külm ja kulm kipras. Olekust sain ma aru, et midagi on halvasti juhtunud. Vaatasin kuidas kõik neli poissi said taas köögis kokku ja rääkisid seal vaikselt. Kehitasin endamisi õlgu ja läksin enda ette vaadates teisele korrusele. Kiirelt edasi kõndinud, jõudsin ma rõduukseni ja avasin selle. Enda üllatuseks nägin ma seal seismas ühte tüdrukut.. Helepruuni juuksepahmakaga.
,,Vabanda, aga pidu on läbi, sa pead ära minema,’’ tuletasin talle meelde. Ta võis ju väga vabalt olla näiteks Philli, Matti või Roberti tüdruk, kuid praegu ei omanud see tähtsust. Kui teised minema aeti, pidi sellel põhjus olema.
Seejärel pööras tüdruk ringi, vaadates mulle irvitusega otsa.
Ahmisin hirmunult õhku, kui ma tagasi hakkasin astuma.
,,Ma ju ütlesin, et sa ei saa minu eest põgeneda!’’ tuletas Les mulle meelde. Ta astus minu poole, silmis mõrvarlik pilk.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Jezzy
Suur ja laisk lohe
avatar

Female Postituste arv : 116
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   9/2/2009, 18:42

aaappii.. :) nagunii David tuleb ja päästab ta ära Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   23/6/2009, 13:45

I'm ALIVE! Olgu, ma tegin uue osa Very Happy


Taganesin mitu sammu, kõrvus kumisemas.
Minu jaoks oli praegu olemas Les ja kõik ülejäänu unustatud. Les
lähenes mulle koguaeg, silmad tõmbunud tumedamaks. Koperdasin oma jala
otsa, kuid suutsin kiirelt tasakaalu tagasi saada ning käsi kobamas
trepi pidet. Tegin suu lahti, et karjuda Davidi järel, kuid avastasin,
et häält ei tule. Les ainult irvitas mu üle, astudes koguaeg lähemale
ja lähemale. Mind valdas tohutu hirm. Mu käed värisesid, põlves olid
nõrgad. Viimaks põrkasin ma millegi tugeva vastu. Vaatasin seljataha ja
mulle vaatas vastu suur kollane sein. Kui vaatasin jälle Lesley poole,
oli tema juba minu vastas, nuusutades õhku minu ümber, suu naerule
tõmbumas:,,Poleks sa mu sõber olnud, oleksin ma su kohe alguses verest tühjaks joonud,'' sosistas ta mulle. ,,Seda
polnud tore teada,'' vastasin vaid ning koheselt ta kummardus mu kaela
kohale. Tundsin kuidas miski külm ku kaela läheb ja siis kohin kõrvus
muutus valjemaks.
Pind mu jalge all justkui värises kui Lesley tugevamini hammustas. Mingisugune soe vedelik voolas mööda mu kaela särgile.
Mu veri?
Tundsin kuidas ma enam ise seista ei suuda ja hakkasin kätega
Lesleyst kinni. Too ainult seisis minu kaela kohal, pigistades
halastamatu jõuga mu õlgu vastu seina. Sulgesin silmad ja jäin ootama.
Viimaks külmad kihvad mu kaelast kadusid ning tuikudes vastu seina
seistes, vajusin ma põrandale pikali. Silmalaugude alt nägin ma veel
Lesleyd, kes suu verest puhtaks pühkis ja mind külmalt vaatas. ,,Su
ver oli tõesti magus. Kahju, et seda nii vähe nautida andis,'' lausus
ta. Ma ei märganudki, et ta minema jalutanud oleks kuid juba valitses
minu ümber pimedus.
Avasin
silmad, tundes kuidas ere valgus mu silmi kipitama paneb. Pilgutasin
neid mõned korrad ning viimaks vaatasin ringi, avastades, et olen ühes
valges ruumis. Imestunult vaatasin kõrvale. Kaks valget tooli, kolm
voodit millest kõik olid tühjad. Ohkasin raskelt kui tundsin veenides
pitsitust. Silmasin kanüüli ning tilgutit, milles oli läbipaistev
vedelik. Oiatasin raskelt kui tundsin kaelas põletavat valu ning vaba
käega sinnani sirutades, ei saanud ma aru mis seal valutama peaks...
Lükkasin juuksed näo eest kõrvale, vaadates aknast välja. Vastu vaatas
mulle suur naeratava lapse näoga silt. Olin sattunud haiglasse.
Kergitasin üllatunult kulmi sest ei mäletanud üldse midagi mille tõttu
ma oleksin pidanud siia sattuma.
Mulle meenus ainult see, et David oli mu autoga peale võtnud ja enda
juurde toimetanud. Seal oli palju noori kes jõid... Jah! Ilmselt olin
ma end täis joonud ja teinud midagi lolli.
Aga mida, seda ma ei osanud isegi mõelda.
Palati uks avanes ja ma
pöörasin järsult pea sinnapoole. Kael tuikas jubedalt valust ning valu
maha suruda üritades silmasin ma Davidit, kes ukse enda järel sulges ja
minu poole astus. Sõnatult istus ta toolile, vaadates mind pikalt.
,,Kuidas sa end tunned?'' küsis ta viimaks. Libistasin käe kaelalt, jättes selle oma kõhule puhkama.
,,Hästi,'' vastasin talle, sulgedes korraks silmad ,,kaua ma siin olnud olen?'' küsisin hetke pärast. David vaatas korraks oma käekella poole, silmis mõtlik pilk.
,,Kolm päeva ja seitse tundi. Päris pikk aeg,'' mainis ta viimast justkui muuseas. Ohkasin raskelt ning noogutasin.
,,Ma olen suremas!'' laususin valjema häälega, pilk lakke kinnitatud.
David turtsatas minu kõrval, vaadates mind imeliku näoga. ,,Arstid
ütlesid, et sa pääsed siit kahe päeva pärast,'' teatas ta, libistades
korraks sõrmega üle enda alahuule. Vaatasin tema poole, silmis
üllatunud pilk. Siis venis mu huultele rõõmus naeratus. ,,Kaks
päeva kannatan ma ära küll!'' sõnasin talle, pigistades silmad
lapsikult kinni. Siis kui ma need taas avasin, vaatasin juba tõsisemalt
noormehele otsa, kes mind vankumatu ilmega vastu vaatas.
,,Mis minuga täpsemalt juhtus? Ma mõtlen, et miks ma haiglasse sattusin?'' küsisin viimaks.
,,Sa jõid päris palju ja ühel hetkel sa kukkusid laua nurga vastu,'' vastas David.
Noogutasin aeglaselt, kujutades ennast täis peaga ette.
,,Sul oli valus kukkumine. Lõid kaela ja pea ära.''
Mu suu tõmbus kergelt põse poole viltu kui aeglaselt noogutasin. See seletas valu kaelas.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ThatsMe
Tsiklimees
avatar

Female Postituste arv : 444
Age : 22
Asukoht : Wonderland.

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   23/6/2009, 19:39

Ma ei tea , kuidagi sarnane jah twilighti zanritega vms .
Ma olen terve päev läbi otsinud videviku raamatud ja selle teemaga tekste lugenud , niiet jutt lugedes oli selline tunne .: Liblikad keeravad kõhus

Meeldis , väga ! = )

Ruttuuut !
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/kryssu10
Sümmeetria
Kasutaja
avatar

Female Postituste arv : 83
Age : 23
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   3/7/2009, 17:44

üliüli hea jutt : )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://outandgo.blogspot.com
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   13/7/2009, 20:12

Ja jälle läks kaua aega... -.-

David avas mulle ukse ja ma astusin koju. Kõik oli vaikne mille peale David ainult mühatas ja ukse kinni pani "Nad peaksid varsti tagas tulema,'' ütles ta, "Su ema tahtis sinu tagasitulekuks mõned asjad osta.''
Turtsatasin vaikselt ja tõmbasin jalatsid jalast ning käega üle enda lühikeste juuste viies, sasisin neid natuke ja astusin siis edasi, viibates Davidile käega, et ta mulle järgneks.
"Sa kohvi tahad?'' küsisin kööki jõudes ja kapist tasse välja otsima hakates.
Poiss seisatas ukse lävel ja toetas end vastu seina, "ma ei joo kohvi,'' vastas ta vaikselt. Kergitasin vaikselt ja üllatunult kulmi kuid noogutasin sellegipoolest.
"Aga teed?'' küsisin seejärel. Kuulsin kuidas ta turtsatas ja silmanurgast nägin, et ta vangutas pead. "olgu peale,'' ütlesin vaikselt ja võtsin enda punase tassi välja.
Jalutasin teisele poole lauda ja võtsin väikese topsi, puisates sealt kohvipuru enda tassi ja panin vee keema.
"Niisiis... Mis on juhtunud vahepeal kui ma olin haiglas?'' küsisin vaikselt, istudes laua taha. David astus edasi ja istus minu vastu, alustades sõrmedega vastu lauda toksimist.
"Ei midagi erilist...'' vastas ta pead küljelt küljele vangutades.
Ohkasin vaikselt vastuse peale ja tõstsin pea kui kuulsin vaikset klõpsatust. Vesi oli viimaks ära kuumenenud ning mu kohvi saab kohe valmis. Tõusin nõtkelt püsti ja kallasin kuuma vee tassi, tundes, kuidas kohvi magus aroom mulle ninna tungib. Hea...
Istusin tagasi, tass käte vahel ja pilk kinnitatud Davidi silmadele, kes ei üritanudki silmsidet vältida. Muljetavaldav.
"Aga mida sina teinud oled kui ma olin haiglas?''
"Õppinud, käisin sind vaatamas... No ja me üritasime Matti ja Philiga seina parandada...'' kehitas noormees õlgu.
Kergitasin kulme kui teda üllatunult seirasin. "Seina? Mis sellega juhtus?'' küsisin suurte silmadega. "Ja mida Robert tegi samal ajal?'' ei suutnud ma küsimata jätta.
David silmitses mind natuke aega altkulmu ja ohkas siis, ajades end toolil sirgemalt istuma. "Robert läks su sõbrannat otsima. Minuarust avaldas see tüdruk talle muljet.''
Neelatasin vaikselt ta vastuse peale. Lesley?
"Dorothy?'' küsis Davidi hääl justkui kilomeetrite tagant. Avastasin, et olin silmad kinni pannud kui mu silme ees voogasid läbi kõik mälestused kuni selle õhtuni. Poiss viipas mu silme ees käega kui ma sellest kähku kinni krahmasin kuid lasin koheselt ka lahti.
Värinad jooksid üle mu selja kui mu sõrmede vastas tundsin seda jääkülma nahka mis oleks nagu mu mällu söövinud.
"Miks sa valetasid?'' küsisin seejärel, lastes silmadel kohvitassile langeda. David tõmbas käe tagasi, lastes kuuldavale veel ühe sügava ohke, kuid ta ei vastanud. Hammustasin tugevalt alahuulde ning üks käsi liikus mu kaela poole millest ma kinni võtsin. "Lesley on teistsugune. Ta hammustas mind või mürgitas, ma ei teagi, kuid peale seda kõike tundsin ma ennast nõrgalt,'' alustasin rääkimist. Tõstsin tassi suule ning võtsin paar kurku kõrvetavat lonksu ja neelatasin vaikselt. Iga hetkega tundus nagu oleks reaalsus mu mõistuse ometi tagasi toonud ja nüüd ma teadsin jälle kõike. "Tegelikult kui ta poleks halastanud, oleksin ma juba praegu surnud.'' Vaatasin altkulmu tema suunas. Viimaks nägin kuidas ta pead vangutas ja kõrvale vaatas.
"Robert ei ole huvitatud su sõbrannast,'' alustas ta. Vähemalt ta ei valeta. "Peale seda kui me su leidsime teiselt korruselt teadvusetu ja verest põhimõtteliselt tühjana. Robert läks Lesley jälgi otsima, et ta kinni võtta ja meie juurde tuua...''
"Aga sein?''
"Seinaga pole mingi probleem. Matt ja Phil veetsid niisama oma vaba aega mängides enda kaarte või neid arvutimänge,'' lisas ta kuivalt. Maigutasin vastuse peale mõrult suud.
"Seega sa lihtsalt... valetasid mulle,'' pomisesin pettunult. Olin üllatunud, et ma tema peale solvunud ei olnud. Laksutasin keelega vastu suulage ja noogutasin. "Olgu.''
"Olgu?''
"Jah.''
"Sul on selline nägu nagu sa tahaksid küsida veel midagi.''
Ohkasin üllatunult ja vaatasin Davidi sõrmi mis lakkamatult kuid vaikselt vastu lauda trummeldasid. Sulgesin korraks silmad ja tundus, nagu puudutaksin jälle Davidi käsi. Tuttavad judinad jooksid üle selja. "Kes sa oled?''
"David.''
"Ei, ära räägi mulle seda jama,'' sisistasin hammaste vahelt ja vaatasin teda väljakutsuvalt ründaval pilgul, "su käed on sama külmad nagu Lesleyl ja ta on sama kahvatu kui sina ja su sõbrad. Kes te õigusepoolest olete?''
David lõpetas trummeldamise ja vaatas mind kulmu kergitades. Läks veidike aega enne kui ta suu lahti tegi, et vastata, kuid siis kostus ukse hääl ja me mõlemad kuulsime, kuidas keegi esimusse astus ja jalatsid jalast võttis ning need vastu seina lükkas.
"Dorothy! Ma olen kodus!'' hüüdis ema esikust. Vaatasin korraks ukse ja siis Davidi poole, kelle nägu oli liikumatu kuid siis ta tõusis ja vaatas otsa mu emale, kes kööki sisenes, rasked kilekotid käes. Sõnatult aitas ta mu emal need lauale tõsta ja vaatas siis korraks mulle otsa.
"Homme näeme. Vist,'' ütles ta vaikselt ja siis lahkus. Vaatasin talle järele kuni ema mu ette astus ja mind kaalutlevalt vaatas.
"Mul on tunne, et teie vahel on mingi säde,'' lausus ta mesisel häälel.
Vaatasin talle jahmunult otsa kuid raputasin pead ja tõstsin tassi suule, "Muidugi,'' venitasin silmi pööritades ja tõstsin käe kiirelt kaelale, kui tundsin kuidas haav jälle kipitama hakkas.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sümmeetria
Kasutaja
avatar

Female Postituste arv : 83
Age : 23
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 09:16

tegelikult võiksid sa kohe praegu uue osa lisada, : )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://outandgo.blogspot.com
Keku
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 853
Age : 23
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 11:14

Omg, see ongi see jutt, mille prast ma ükspäev õudusunenägu nägin. Very Happy Einojah.. Very Happy

A jätka. ^^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 16:10

Õõh, Keku, sorry Surprised Ma ei tea, see ei üritagi õudusjutt olla ._.

Lõin raamatu laksatusega kinni ja viskasin selle lauale, "neetud!'' pomisesin vihaselt ja vaatasin arvutiekraani millele oli tekkinud tänu minule üks kena mõra sisse. "Tore,'' sisistasin veel vihasemaks saades. Toksisin pastakaga vastu lauda ja hammustasin tugevalt huulde.
Juba tund aega üritan siin koduseid töid teha, ent kõik on mõttetu! Mitte midagi ei tule välja.
Neetud David, neetud Robert, neetud Phillip, neetud Matt ja Lesley! Urisesin omaette kui nende peale mõtlesin. Miks ma ikka ei suuda ära unustada hetke mil ma puudutasin Davidi käsi ja hetke kui Les mind tappa üritas.
Ma pean teada saama... jõudsin viimaks otsusele. Keegi see Lesley ju pidi olema kui ta mind tahtis tappa vaid seepärast, et ma ta sõber olin. Hingasin sügavalt sisse, et rahuneda kuid tulutult. Ma vajan tegevust. Tegevust, mis viiks mu mõtted eemale.
Kuid paraku sellist tegevust ei leia mitte kusagilt maailmast. Phil oli lubanud aidata koduste töödega kuid tema tulekuni oli veel poolteist tundi. Masendav.
Asetasin pastaka vaikselt vihiku keskele ja tõusin aeglaselt püsti, lüües pea vastu kapiäärt ära.
Valjust vandudes ja pead hõõrudes astusin laua juurest eemale. Viimaks langetasin käe, sest nagunii pead hõõrudes ei saavuta ma midagi. Tundsin ennast rohkem ajakirjanikuna, kellel pole õiget materjali õigeks ajaks leitud ning seepeale ma ohkasin taas. Lesley on keegi tähtis ja mul on vaja teada saada kes.
Mul on vaja teada saada kes on David ja tema sõbrad.
Jalutasin toast välja, üritades teha rahulikku nägu ja papud esikus jalga toppides astusin pimedale tänavale. Hingasin sügavalt sisse värsket ja kopsusid näpistavat õhku ning tundsin end kuidagi paremini. Viisin käega üle juuste ja siis libistasin käed taskutesse, astudes sihitult edasi.
Kusagil pidi ju see Les olema.
Alguses tahtsin minna Danieli juurde, et teada saada mis tal enne pooleli jäi. Kuradi ema. Jõudis SUPER ajal kohale. Tagusin jalatsi ninaga väikest kivi kui ma edasi sammusin, tuju jälle masendavaks muutudes. Kuidas ma saingi leida üles kellegi kui ma isegi ei tea kust otsida? Ma ei võtnud isegi telefoni kaasa, et talle helistada, kuid kui suur oleks võimalus sajast protsendist kas ta võtab toru vastu või mitte.
Turtsatasin vaikselt ja vaatasin korraks kõrvale. Olin jõudnud ühe ummiktänava käigu juurde, kus valitses pimedus. Ei kostunud ühtegi häält ning seda kohta tähelepanelikult vaadates, kahetsesin iga hetkega seda, et ma polnud kaasa võtnud midagi, mis annaks valgust.
Idioot ma ütlen... Idioot.
Selle asemel, et edasi minna ja hoiduda eemale selles kohas varitsevast ohust, seadsin ma sammud vastupidiselt ummiktänavale, vältides enda jalge alla sattunud konservipurke. Nüüd kui ma olin sisenenud siia pimedasse käiku, kuulsin ma iga krabinat, millest kõige valjemaks heliks oli mu enese kiire puls.
Ma ei teagi kui kaua ma edasi kõndinud olen ja vist parem ongi. Jalutasin koguaeg edasi kuni viimaks põrkusin vastu kivist seina. Käed ette sirutanud sain kobades aru, et tegu on tavalise seinaga ning vaikselt kuid väga sügavalt sisse hinganud, krimpsutasin nina, tundes vastikut lehka. Nüüd kui ma olin ärganud ülesse sellest ebamaisest tänavaunest, ei taha ma siia enam niipea tagasi tulla. Astusin sammu tagasi kuid põrkusin jälle millegi vastu ära. Ahmisin õhku ja pöörasin end ümber ning nägin enda ees seismas tüdruku siluetti. Kergitasin imestunult kulmi ja niipalju kui ma aru sain, olin ma temast pikem.
"Sa lõhnad hästi,'' teatas ta mulle siis. Mind jahmatas toon kuidas ta seda ütles. Lapsik hääl oli siidine ja väljameelitav. Tundus nagu oleksin mina jäätist müüv tädi ja tema laps kes enda maiust vaatab.
Ta sirutas käe minu poole ja ma põrkusin tagasi. "Ma tõesti kahetsen oma otsust siia tulla!'' sosistasin pead raputades. Tüdruk jäi pidama ja mulle otsa vaatama. Siis astus ta edasi ja asetas oma jääkülma käe põsele, "sa ei pea kartma. Ma ei tee sulle haiget,'' ütles ta vaikselt ning manas näole õrna naeratuse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2033
Age : 30
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 17:06

Ma sooviksin uut osa, sa tead seda juba Very Happy
Kriitika osas on ainult see, et liiga lühike ja liiga hea koha peal lõpetasid ..
Enihuu..UUT!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keku
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 853
Age : 23
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 17:47

Einoh, pole hullu. Very Happy Päris põnev unenägu oli tegelt, olgugi, et õudne. Very Happy

Agajah, heaa.
Uut!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 18:45

KEKUUU!
TELL ME ABOUT IT! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   14/7/2009, 19:49

Üritan siin midagi valmis kirjutada...

"Minuarust on ta elus...'' kuulsin sellesama tüdruku uudistavat häält ja silmad avades nägin, et miski kummardus minu kohale ja siis alles sain aru, et tegu on kaame näolapiga. Karjatasin jahmunult ja siis rohelised silmad kadusid vaatepildist ning viimaks tuli tüdruk jälle nähtavale, vaadates mind rõõmsal pilgul.
Tõusin kiirelt istuli ja vaatasin teda imestunult. Tema taga olid veel kaks kahvatu jumega inimest, poiss ja tüdruk, kes mind kulme kortsutades vaatasid.
"Ma ei saa aru miks sa Ta siia pidid tooma?'' küsis tüdruk nina krimpsutades ja oma ääretult sirge hambarea paljastades. Vaatasin korraks tema poole ja siis jälle silmitsesin uudishimulikku tütarlast, kes käe minu poole sirutas ja üle põse ülesse-alla libistas.
"Ta meeldib mulle,'' ütles ta lihtsalt, endal naeratus ikka veel suul.
"Sulle meeldib kõik mis on söödav,'' märkis tüdruk. Poiss noogutas seepeale ja asetas käed vaheliti, toetades seejuures seljaga vastu seina, jälgides iga minu liigutust läbitungival pilgul.
"Kus ma olen?'' söandasin viimaks küsida, kuid keegi ei teinud minust välja.
"Vanemad ju õpetasid sulle, et toiduga ei tohi mängida,'' noomis vanem tüdruk, lükates viimakss oma tuhkblondid juuksed üle õla ja vaatas mind tähendusrikkal pilgul.
Vaatasin korraks seina poole, kus asetses valge kell ja mu silmad läksid pärani lahti. Kümme hommikul. "Mu ema tapab mu ära,'' sosistasin vaikselt. Väike tüdrukutirts eemaldas käe mu põselt, jättes punetavale põsele mõneks ajaks valge laigu ja limpsas keelega üle huulte.
"Miks ta sind tapma peaks?'' küsis ta ettepoole kummardudes ja õhku nuusutades.
"Mis kell ma sinuarust kodust väljusin? Õh, vabandust, ma pean nüüd lahkuma!'' ütlesin kiirelt ja hüppasin voodist välja, mis osutus haiglataoliseks kanderaamiks. Jooksin ukse poole kuid väike tüdruk hüppas tee peale ette ja vangutas pead.
"Ma ei tohi sind minema lasta,'' ütles ta nukralt.
"Miks?'' küsisin imestunult kulme kergitades.
"Jah, nüüd kuis sa ta siia toimetasid, miks siis mitte lasta saagil minema lipsata ja kõigile kuulutada...''
"Saagil?'' pilgutasin imestunult silmi.
Vaatasin üle õla ja nägin, kuidas vanem tüdruk lähenes mulle hääletute sammudega, silmis samasugune pilk nagu Lesleyl kui ta mulle lähemale astus, et viimane asi ära teha.
"Eest ära!'' sisistasin väikesele tüdrukule ja lükkasin ta kõrvale ning tegin ukse kiirelt lahti. Teadmata kuhu on vaja minna, jooksin mööda inimtühja koridori edasi, kuni laskusin viimaks trepist alla, koperdades seejuures mitu korda.
Viimaks jõudsin välja ja vaatasin ringi. Asusin äärelinnas, sadama lähedal. Hingasin kähedalt sisse värsket õhku mida ma pole saanud viimase kahekümne nelja tunni jooksul ja pistsin plagama.
"Niiet sa jäid siis ellu...'' kuulsin tuttavat häält külje kõrvalt ja siis tugev löök tabas mu puusa ja ma lendasin küljele. Hõõrudes enda vasakut külge, vaatasin Lesley poole, kes käed puusas ülevalt minu poole vaatas, ilme kõrk ja üleolev.
"Mul vedas,'' vastasin talle kokkusurutud hammaste tagant ja üritasin püsti tõusta, kuid ta surus mu ühe käega jälle pikali.
Tore...Õnnetus õnnetuse järel. mõtlesin kuivalt ja siis jõudsid Lesley kõrvale kõik kolm - väike tüdruk, kes mind ikka veel naeratades vaatas, poiss, kes kergitas kõigest ühte kulmu ja pööras pea kõrvale nagu oleksin ma maailma tühiseim asi. Viimaks vanem tüdruk, kes nagu Lesleygi mind kõrgilt silmitses.
"Ära ütle, et sina ka mängid oma toiduga, Lesley?'' küsis tüdruk jäiselt.
Lesley saatis tema poole seletamatu pilgu ja vangutas paed, "ma ei raiska aega sellistele mõttetustele, sa ju tead.''
"Olgu, lõpetame selle jama ja teeme talle otsa peale,'' ütles tüdruk seejärel ja kummardus minu kohale. Esimest korda tundsin kuidas tülgastav verelõhn kogu õhkkonda täitis ja okseklomp tekkis mulle kiirelt kurku.
"Mis on, ei tahagi surra?'' küsis Lesley irvitavalt, kui mu nägu nägi. See pidi vist päris roheline olema. "Olgu, Sandra, jäta... Ma teen esimese sammu,'' ütles ta seejärel ja juba ta istuski minu juures ja haaras mu juustest, lükates pea kuklasse. Tundsin sedasama tunnet jälle. Tema külmad käed hoidsid mind raudses haardes juhul kui ma tahtsin minema pääseda. Pigistasin silmad kinni ja hingasin sügavalt sisse. Enam mul ei olnudki pääsu. Eelmisel korral leiti mu kiirelt ülesse vaid selepärast, et ma olin Davidi kodus, kuid nüüd asun ma sadamaäärses mahajäetud rajoonis, kus käivad ainult mõned kalurid, kui sedagi. Surusin küüned tugevasti enda riiete vastu ja ootasin hetke mil Lesley teeb sedasama mida eelmisel korral.
Aga seda ei tulnudki. Avasin silmad ja vaatasin Lesley poole, kes vaatas minu peale kohale. Vaatasin sinna ja silmnitsesin rohesilmset tüdrukut, kes pead vangutas. Naeratus ei kaunistanud enam tema armsat näolappi.
"Me ei tohi teda tappa,'' ütles ta järjekindlal häälel.
"Miks?'' kähvas tüdruk vihaselt ja surus oma küüned mulle randmesse. Karjatasin valust ning tundsin, kuidas miski soe voolab mu peopessa... Siis sõrmedeni... sealt edasi sõrmeotseni ja siis asvaldile...
"Vait!'' sisistas Sandra, kuid eemaldas käe ja silmitses verd mis tema peopessa kogunenud oli. Vaatasin teda hirmunult kui ta tegi seda mida ma poleks kunagi arvanud - ta jõi peopesast mu verd.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   

Tagasi üles Go down
 
Deadly lullaby: POOLELI!
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 9Mine lehele : 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: