MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Deadly lullaby: POOLELI!

Go down 
+8
Everleigh
Keku
Sümmeetria
ThatsMe
Jezzy
Espada
black
Pizza
12 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
AutorTeade
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime1/8/2009, 20:35

Lugesin välja.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime1/8/2009, 20:36

lugesid välja kust?
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime1/8/2009, 20:38

Mingisugusest foorumist. Täpsemat infi ma sulle anda ei saa, kuna ma ei mäleta enam seda kohta.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime1/8/2009, 23:04

tead mis, selle jutu iga osa on samuti väga lugemist väärt Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 11:27

Khm, kui mina seda üle loen, pean seda nõmedaks.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 11:28

see on lihtsalt enesekriitilisus. mulle meeldib Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 11:29

Enesekriitilisus on hea.
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 13:49

Loeks ka mingi keemiaõpikut.
Agajah, Les oli tõesti lahe selles osas, kuna ta Doriga ei tõmmelnud nii palju. ;D
Ja muide, kui sul oleks laavstooride kohta nõu vaja, siis konsulteeri minuga - ma asjatundja lovestorydes. Very Happy
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 13:53

Hmh, eks ma konsulteerin kunagi kui seda vaja on.
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:27

Andke andeks mõttetu osa eest, aga mul on tõesti ideekriis ja mul oli raske seda kirjutada. Ma ei ole viimasel ajal leidnud ühtegi kohta kust inspiratsiooni saaks. Veel vähem raamatutest. T_T Kui veab, teen täna õhtul veel ühe osa, kuid ma ei suuda endalegi seda garanteerida.

Sandra laadis relva kiirelt ära ning surus selle mulle pihku. Vaatasin seda üllatunud pilguga ja viisin siis pilgu tagasi neiule, kes mulle naeratas. Eva minu kõrva, pigistas huuled kokku ja kuulas kuidas Robert talle laskmist õpetab.
„Sa pead sihtima ja siis päästikule vajutama,“ õpetas Sandra mind. Tema enda käes oli samuti üks revolver mille ta tõstis ja mõni sekund paberit silmitses, mille pihta me pidime laskma. Kostus vali paugatus ning siis oli kuul punase täpi paberilt läbinud.
Põrnitsesin oma relva, mis ei meenutanud kuigi palju revolvrit. See oli palju väiksem ning kergem.
„Taurus PT911,“ tutvustas ta mulle relva kui mu küsivat nägu nägi. Noogutasin aeglaselt. Mitte, et see mulle just kuigi palju ütleks, kuid ettevaatlikult tõstsin Tauruse kõrgemale ning pigistasin ühe silma kinni.
„Sihi,“ õpetas tüdruk mind rahulikult. Kuuletusin ning sihtisin punast täppi ja vajutasin päästikule. Langetasin relva ja mühatasin pahuralt, kui tabasin kollast ringi, mitte punast.
„Pole midagi, harjutamine teeb meistriks. Hüüa kui su kuulid saavad otsa,“ ütles ta ning eemaldus. Sandra läks Lesley juurde, kes mind irvitades vaatas. Kortsutasin kulme, kui meenus vai mille ta oli mulle ise kinkinud ja lasknud hõbedaga veel äragi kaunistada. Laadisin püssi jälle ära ning sihtisin lehte. Seekordki ei tabanud ma märki, mille peale kuulsin Lesi mõnitavat naeru. Vaatasin silmanurgast teda põlglikult. Ta ikka ei või kunagi mind rahule jätta? Kiristasin hambaid ja sihtisin veel paberit.
„Kujuta ette, et see on Les,“ sosistas Eva minu kõrval, kes ka laskmist õppis. Ta naeratas mulle ning vaadates kuidas ta laseb, oli isegi tore teada, et ma pole kobakäpp. Noogutasin talle tänulikult ja naeratasin viimaks. See oli hea mõte. Vaatasin sihtmärki ja üritasin kõigest väest ette kujutada seda tobedat vampiiri. Tema süda on see punane täpp mille pihta ma pidin laskma... Ning siis leidsin end päästikule vajutamas ning koguaeg püssi laadimas. Olin kõigist nendest kordadest saanud punasele täpile vaid kaks korda pihta ning viimaks kõlas lihtsalt plõksiv heli, mis tähendas, et kuulid olid otsa saanud.
Kõik olid vaikseks jäänud ja vaatasid mind. Lootsin näha Lesley näos jahmumist, kuid seal oli aset leidnud ilus muie, mis täiesti rahulikult ja vankumatult paigal püsis.
„Lesley, kas sa ei tahaks ise nüüd sinna minna?“ küsis Phil lõbusalt, kes ei suutnud kannatada välja vaikust, mis oli kõigi peale laskunud. Õues ei laulnud isegi linnud enam ja tundus, et isegi tuul oli paigale jäänud. Vampiiritar kergitas kõigest kulme ja kehitas õlgu.
Mulle tekitas aukartust tema kartmatu iseloom. Ta vaatas mulle väljakutsuvalt otsa ning mul ei jäänud muud üle kui visata Philile üks pahane pilk, mille peale ta käsi laiutas. „Kõigest ettepanek,“ ütles ta lõbusalt ja vahetas Mattiga pilgu. Sandra tuli minu juurde ning võttis Tauruse käest ära, asendades vana kuulideta salve uue vastu.
„Ma ei taha enam lasta,“ ütlesin vaikselt mille peale tüdruk noogutas. Eemaldusin temast ja sisenesin tagasi majja. Võtsin trepi pealt Lesley antud paki ja läksin tagasi suurde tuppa kus me esialgselt kõigiga kokku saime.
„Sulle ei meeldi lasta?“ küsis David kui ta oli minu kõrvale tulnud. Kortsutasin kulme sellise vaikse ilmumise peale kuid ei öelnud midagi.
„Miks ei meeldi. Meeldib, aga ma kardan, et lasen Lesil ajudesse,“ vastasin ausalt. Muidugi ma kartsin talle ajudesse lasta.
„Me oleme surematud,“ lausus ta vaikselt ja toetus käetega lauale.
„Surematud,“ kordasin ning noogutasin kiiresti. „See tähendab, et teid ei saa tappa?“
David turtsatas vaikselt: „Miks ei saa? Saab küll, ainult need teistmoodi.“
„Kuidas?“ tundsin endas uudishimu paisumas. Sain vastuseks viltuse pilgu mille peale noormees vaikselt ohkas.
„Sa tahad temast nii väga lahti saada?“ küsis ta seletamise asemel. Mõtlesin järele. Hea oleks küll mõrvarist kiiresti lahti saada enne kui ta seda minuga teeb. Vaatasin pakki mis minu käes oli ning hetkeks kaalusin, kas ta tõesti tahtiski, et Mina teda tapaksin, mitte keegi muu?
„Ma ei tea,“ vastasin ausalt. „Ma vihkan teda, kuid ta oli mu parim sõber.“
„Tundub, et sa andestad kiirelt.“
„Mitte seda. Ma olen siiamaani tema peale vihane mis ta minuga tegi eile, kuid ma pole mõrtsukas, David.“
Ta noogutas vastuseks. „Ma tean,“ kinnitas ta ning naeratas endamisi.
„Aga kuidas teid siis tappa saab, kui te surematud olete? Mitte kõik ei kesta igavesti, ega ju?“ ei suutnud ma teda rahule jätta. David vaatas korraks minu poole ja ajas end sirgu.
„Ma arvan, et sul on õigus teada,“ pomises ta ning vaatas korraks minu käe poole. Pigistasin vaia tugevamini pihku kuid ei viinud pilgu tema näolt mujale.
„Olgu,“ andis ta alla. „Meie tapmine pole kuigi lihtne, kuid oleneb...“ alustas ta. Naeratasin talle natuke rõõmsamalt.
„Meid saab tappa pead otsast võttes, tükkideks lõigates ning siis põletades... Vai läbi südame... Hõbekuulid teevad ka oma töö ära.“ olin üllatunud kui sain nii väikese nimekirja sellest kõigest. Ma olin oodanud midagi enamat. Surematud ikkagi.
„Aga kui teile näiteks kuuliga pähe lasta?“ küsisin imestunult. „Kas see ei mõjuks teile?“
David raputas pead. „Ei,“ oli ta kindel vastus. „Aju on küll meie mõtlemisorgan, kuid see ei mõjuks meile.“
Mu silmad särasid kui teda vaatasin. „Tundub, et surematu olemisel on kõik plussid olemas,“ olin väga ahvatletud sellest.
„Nii ei ole,“ vastas ta kuivalt. Kergitasin kulme.
„Kuidas ei ole? Kui inimesele kuul pähe lasta on 1 protsent sajast, et ta võib ellu jääda. Ülejäänud 99 protsent...“
„Mitte selles pole asi.“
Panin suu kinni kui kuulsin tema hääles süngust. Läks pikalt aega enne kui noormehe ilme leebus ja ta vangutas pead. „Anna andeks.“
„Mille eest?“ olin üllatunud sellest kuidas ta järsku seda ütles. Mina pidin andeks andma kuna esitasin selliseid küsimusi.
„Ma saan aru küll, et sa oled uudishimulik ja sinuarust paistab elu surematuna kõike muud kui lihtsalt fantastiline, aga nii see ei ole. Kas sa suudaksid elada mitu sajandit järjest ja vaadata, kuidas su sõbrad, tuttavad, perekond vananeb ja sureb?“ küsis ta vaikselt. Sulgesin silmad ning raputasin pead. Ma pole kunagi küsinud vana David õieti on ning lähitulevikus seda teha ei kavatse. Surematu elu juures on siiski omad miinused...
Enam ei öelnud kumbki mitte midagi vaid lihtsalt vaatasime enda ette. Väljast kostusid paugud, mis tähendas, et Eva harjutab veel. Hingasin sügavalt sisse ning vaatasin vaia poole. Mis tunne on vampiiril kui talle hõbe südamesse torgatakse ja ta näeb viimase asjana kõigest inimest, keda peeti kobakäpaks? Muigasin korraks ning ajasin end samuti sirgu. David vaatas mind korraks uudistavalt ning pööras siis pilgu kõrvale, silmitsedes teist lauda kuhu relvad olid ritta laetud.
„Kauaks me siia jääma peame?“ küsisin viimaks. Tundus, nagu oleks just Davidi ja teiste vampiiride juures täiesti harilik komme järsku vait jääta ning nautida kõiki teisi looduslikke hääli mis mujal kostusid. Ta vaatas mõtlikult minu poole ja kortsutas kulme.
„Ma täpselt ei teagi, kuid teid ei saa nii lihtsalt tagasi linna viia.“
„Miks?“ olin väga üllatunud sellise vastuse pärast. Tavaliselt olen mina see, kes läheb kodust minema, kuid kui mind ise veetakse sealt minema ja ei lasta hiljem veel tagas tulla, oli see sootuks teine asi.
„Lycanid,“ andis ta mulle hea ja tundmatu põhjuse. Vaatasin kõrvale. Lycanid on Libahundid, niipalju kui ma praeguse seisuga aru sain.
„Miks te neid kardate?“ küsisin pettunult. Vampiirid olid ju ometigi tugevad. Tugevad kui nemad ja kiired.
„Meie ei karda neid,“ vastas ta natuke ärritunult. Mu pea nõksatas natuke tahapoole kui kuulsin jälle tema tooni selles vastuses. Mitte ainult ärritunud vaid ka pahane Minu peale. Noogutasin kiirelt. Meenutasin pigem tõesti mõnda tüütust, kes ei suuda suud kinni hoida. Hingasin pahinal välja ja keerasin talle selja.
„Kuhu sa lähed?“ küsis ta ettevaatlikult, kui olin hakanud edasi astuma.
„Maja uurima. Mind siit vist veel niipea minema ei lasta,“ olin seekord ise kibestunud ja läksin toast välja, üritades mitte ümber pöörata ja vaadata otsa Davidile, kes mulle veel pikalt järele vaatas.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:38

vahepeal oli jälle kaudkõnes olevik kasutusel ja teist grammatilist viga oli ka, aga muidu, tegevus siiski toimus ju. (Y) loodan, et sa jõuad täna teise osa ka kirjutada Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:40

Näib, nagu ei õpiks ma üldse oma vigadest. Idiootsust ei saa parandada.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:45

vahel läheb lihtsalt sassi. nagu minul näiteks sulfit ja sulfiid. mõtled küll, et nüüd on selge, aga järgmine kord hakkad ikkagi kahtlema. Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:48

Me õppisime neid keemias. Kontrolltöö pidi ka olema, aga ma ei pidanud seda tegema. EI mäletagi enam miks.
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 30
Asukoht : Aberdeen

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:50

vedas sul Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime2/8/2009, 15:53

Sometimes i'm just lucky.
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime6/8/2009, 14:05

Ohkasin valjusti kui uue ukse lahti tegin. Vaade avanes vanale magamistoale, mis vajas koristamist. Kõik kapid, tekid, padjad, aknad ja isegi põrand oli täis vana tolmu. Aevastasin hädiselt ja lükkasin ukse kinni. „Masendav,“ oskasin seda kommenteerida ning jalutasin edasi. Hea asi nendes magamistubades oli see, et seal on eraldi vannitoad. Kuid seda torustikku tuleb parandada, olen sada protsenti kindel. Kui ma prooviks vett lasin, oli see punakas-oran¾i tooniga. Surusin huuled kokku. Kellele see maja üldse kuulub? Möödusin veel mitmest samasugusest uksest ja jõudsin viimaks kõige suurema ukseni. Tegin selle raskustega lahti ning avastasin end rõdult seismas. Kergitasin kulme kui ääre peale läksin ja alla vaatasin. Õu oli tühjaks jäänud ning välisuks sulgus. Vangutasin hindavalt pead endamisi. See oleks päris tore koht kui mõned putukad poleks liiga palju puid siin söönud. Pöörasin ringi ja läksin tagasi mööda tuldud teed.
Elutuba, kui ma sinna jõudsin, oli rahvast või õigemini vampiire täis. Eva ja Robert olid jälle kusagile kadunud, kuid tundus, et keegi teine ei pane seda tähele.
„Kuhu nad läksid?“ küsisin Davidilt, kui olin temani jõudnud. Vaatasin kuidas ta relvi laadis ning siis korralikult ritta seadis.
„Ma näen, et sa oled oma avastamisega ühele poole jõudnud,“ ütles ta täiesti rahulikult, eirates täielikult mu küsimust. Kortustasin kulme kuid noogutasin. Ta jätkas täiesti rahulikult oma tööd, kuid tema poole vaadates, nägin ta näol mänglevat muiet, mis oli ilmselt minu mõnitamise jaoks mõeldud.
„Olgu, ütle nüüd välja kuhu nad läksid,“ laususin mõne aja pärast. David jätkas rahulikult tööd nagu eiraks ta mind, kuid muie püsis tema näol. „David!“
„Mh, ära närvitse ainult!“ naeris ta minu üle ja sasis mu lühikesi juukseid. Turtsatasin vaikselt. Jah, tõesti. Ma ei närvitsenudki, tõstsin ainult häält, saades paljude tähelepanu endale. „Robert ja Eva läksid ta asju tooma.“
Noogutasin aeglaselt. „Mis minu asjadest saab?“ küsisin seejärel, asetades käed rinnal vaheliti. David asetas relva lauale ja lükkas selle seina äärde.
„Meil on praegu kasutusel üks auto...“
„Millega Lesley politsei hulluks ajas...“
„Justnimelt.“
Turtsatasin jälle. „Ja te ei karda, et nad võtavad teid kinni?“ küsisin.
David vaatas korraks Jacki poole, kes laialt naeratas ja pead raputas. „Ta hoolitses selle kõige eest, et meie jäljed kaotada. Pealegi, me pole ju ainukesed kellel must Mercedes on,“ vastas ta mulle ülima rahuloluga. Kuulsin tema hääles uhkust ning saatsin Jacki poole tunnustava pilgu. Tõepoolest, osavad trikid tollel.
„Niiet peale seda kui Eva ja Robert tagasi tulevad, läheme me minu asjade järele,“ lõin käsi kokku. David mühatas nõusolevalt ja astus laua juurest eemale, võttes mu oma käevangu.
„Tule...“ ütles ta ainult. Noogutasin kiirelt ja läksin talle järele, olles pisut jahmunud tema jäisest käest, mis täiesti kindlalt minu omast kinni hoidis. Tema jaoks polnud sel tähtsust on minu keha soe või külm. Jalutasime mööda maja ringi, mõlemad üksteisele sõnagi ütlemata. Võibolla talle sobibki nii rohkem. See, et ma püsin enamuse ajast vait ja ta saab rahus oma mõtteid mõelda. Kõndisime teisel korrusel, vaadates sõnatult mõnda üksikut maali, mis oli seinale rippuma jäetud. Enamus nendest kujutasid looduspilte, lillevaase ja loomi. Möödusime ka paarist portreest, mida nähes David ainult vaikselt muigas ja siis edasi jalutas.
„Millest sa mõtled?“ küsis ta mõne aja pärast. Seisime sellesama rõdu ukse ees mida ma olin enne uurinud. Põrnitseisn mõnda aega helesiniseid kulunud laudu enda jalge all ja kehitasin vastuseks õlgu. Ma õieti ei mõelnudki millegist vaid nautisin Davidi kohalolu. Olin juba unustanud mis tunne on tema kõrval olla kui kedagi pole enam meie läheduses. Jõudsime rõdu ääreni ning lasin ühel käel sellele langeda. Küüntega vastu puud klõbistades, vaatasin korraks noormehe poole, kes kaugustesse vaatas.
„David?“ küsisin mõne aja pärast. Ise vaatasin ma samuti otse ja kuulasin vaikset linnulaulu mis kaugelt mu kõrvuni kostus.
„Mh?“ kostis ta mu kõrva lähedalt. Sulgesin korraks silmad ja hingasin sügavalt sisse. Õhk siin kõrgemal oli värskem kui selles tolmust kopitatud majas.
„Kas Eva veri lõhnab sinu jaoks ka 'liiga hästi'?“
Läks mõni hetk aega enne kui ta vastas. David pani käe mulle ümber ja noogutas lühidalt. Toetasin pea ta õlale. „Jah,“ kõlas ta vastus. Ohkasin raskelt. Mul oli sõbrannast kahju. Väga kahju. Ta ei ole oma saatust ise valinud ja ma teadsin, et nüüdsest on tal raske. Temaga ei tohi mitte mingisugust õnnetust juhtuda. Kõigest üks kukkumine ja kogu vampiirikari on tal kohe kallal.
„Aga te ei tee talle ju midagi, eks?“ olin ettevaatlik ja tahtsin kõiges veenduda. Ma teadsin isegi juba vastust, kuid soovisin seda kuulda justnimelt Tema suust.
„Ei.“ naeratus venis mu näole. Olingi seda oodanud.
„Aitäh.“
David embas mind nii õrnalt kui oskas. Panin käed samuti tema ümber ja kallistasin teda vastu. Nüüd kuis kogu see asi oli nii lähedale jõudmas, tundsin, nagu aeg justkui sööks mu südant. Mis siis kui Davidiga selles kõiges midagi juhtub? Hakkasin seda endamisi sõjaks nimetama, kuid ma ei saanud kindel olla. See oli kahe rassi vaheline tüli, mis on kestnud sajandeid, võibolla ka aastatuhandeid ning mina ja Eva olime sellesse sisse tõmmatud kõigest sellepärast, et me olime mõlemad kiindunud vampiiridesse.
„Muide, Phil tahab teile mõlemale autojuhtimist õpetada,“ sosistas ta mulle vaikselt. Tegin silmad lahti ja kergitasin kulme.
„Autojuhtimist?“ kordasin vaikselt. David noogutas. „Kuidas ta seda teeb ilma, et ta meile vastu puud sõitmist ei aitaks?“
„Kui sa tahad, siis võib seda Lesley teha.“ Ta muigas mu kõrva ääres seda öeldes. Raputasin kiiresti pead.
„Ma lihtsalt tahan teada, miks meil on vaja autot juhtuda? Ma mõtlen, et me oleme Evaga kõigest kuusteist.“
David sasis jälle mu juukseid ja kehitas õlgu. „Mida varem seda parem,“ ütles ta seepeale. Turtsatasin vaikselt.
„Tõesti,“ olin päri. „Kuid mulle meeldib lihtsalt kõrvalistmel olla ja teed jälgida, mitte autorooli keerata...“ ei jätnud ma oma jonni. Jah, ma olin tõepoolest erutatud sellest, et mind õpetatakse autot juhtima. See on suurepärane asi. Kõik mu peres peale minu oskavad seda teha (mitte, et ma rooli keerata ei oskaks), aga ma ei usu, et ma nii vara saan sellest kogemusest midagi. Ma pean kaheksateistkümne aastasena kõik jälle ümber tegema ja ma unustaksin selle ajaga kõik ära.
Must Mercedes peatus maja ees ning välja astusid Eva ja Robert. Mõlemal olid käes kohvrid mida nad majja sisse tassisid. David pööras end ümber ja minust ikka veel kinni hoides, jalutasime tagasi esimesele korrusele.
„Mina sind kahjuks linna sõidutada ei saa...“ ütles ta vaikselt ja lasi minust lahti. Vaatasin talle mõistmatult otsa.
„Miks?“ küisin ettevaatlikult.
„Me teeme ettevalmistusi. Lesley on sinu saatja.“
„Jälle,“ pööritasin silmi. Just sel hetkel oligi nimetatud vampiiritar kohale ilmunud. Ta tõmbas endale nahkmantli korralikumalt selga ja vaatas minu poole.
„Liiguta,“ käsutas ta mind kärsitult. Võtsin laualt vaia, mille olin ennist siia unustanud ja jooksin talle järele. Miks ma pean temaga olema, mitte kasvõi Matti ja Philiga. Nendega oleks autos vähemalt lõbusam. Jõudsin välja ja ronisin esimest korda esiistmele. Lesley ei teinud minust väljagi ja kiiresti turtvavöö kinnitades, käivitas Les auto ja kihutas siit kiiresti minema. Ise ta aga ei teinud midagi, mis oleks tema ohutust kaitsnud. Ei mingisugust turtvavööd ega midagi. Pigistasin vaia tugevasti käes, sõrmenukid valgeks minemas. Vaatasin puid, millest me möödusime ja viimaks jõudsime tuttavale maanteele midamööda me kiiresti edasi kihutasime. Seekord Lesley ei tõstnud kiirust nii palju kui enne ning politseinikega jama ei tulnud, kuigi nad jälgisid tähelepanelikult sõiduteed.
Poole tunniga olime tagasi linnas ning ma väljusin kiiresti autost. Jooksin ukse juurde ja hüüdsin kodus vanemaid ja venda. Mitte kedagi polnud kodus. Ohkasin kergendunult. Vaatasin seljataha kuid ei näinud Lesleyd enam autos, seega jooksin kiiresti oma tuppa.
Otsisin kapist välja suure spordikoti ning ladusin sinna kiiresti oma riided sisse. Ma pole siiamaani aru saanud, miks ma pean siit lahkuma. Lycanid ei tohiks ju samat moodi inimestele liiga teha. Ega ju? Lesley oli järsku minu tuppa ilmunud ja tegi mu teise kapiukse lahti. Ta võttis mu vana seljakoti ja pistis riided kähku sisse. Luku kinni tõmmanud, lükkas ta mu eest ära ja pani sõnatult ülejäänud asjad samasse spordikotti mille kallal ma enne jamasin ja tõmbas sellegi luku vaevata kinni.
„Võta veel mõned vajalikud asjad ja siis oleme me siit läinud. Sul on viis minutit aega,“ käsutas ta mind ja lahkus kottidega toast. Noogutasin endamisi ja otsisin välja oma mp3, telefoni, akulaadia, paar raamatut ja ühed mugavad papud.
Kuna mul oli veel kaks minutit aega leidsin ühe paberi ja pastaka.
Ema, isa, Stan.

Mul on kahju, et ma pean teile muret tekitama, kuid mul on vaja siit lahkuda. Tulen koju niipea tagasi kui võimalik. Ärge muretsege minu pärast. Minuga on kõik korras!

Dorothy.


Ma pole kunagi kirjutaja tüüp inimene olnud ja nüüdki ei teadnud kuidas ja mida kirja panna. Ma ei hakanud Davidit ega teisi mainima ning kiiresti alla joostes, kinnitasin kirja külmkapi külge ja jooksin majast välja. Vaatasin veel korraks kodu poole ning siis sööstsin autosse. Lesley liikus paigast kohe kui uks oli mu järel kinni vajunud ning turvavöö kiiresti kinnitades, kihutasime jälle edasi.

„Lesley, mis õieti toimub selle värgiga?“ me olime sõitnud vaikuses enamuse teest. Seekord oli ta aga jälginud kiiruse silte ning muigas vahepeal kui olime jälle sõitnud mööda politseinike autost.
„Küsi Davidilt, tema seletab sulle paremini,“ vastas ta vaid ja vaatas korraks tahavaate peeglisse. Siis kortsutas ta süngelt kulme. „Dorothy, sa autot juhtida oskad?“ küsis ta minu poole vaatamata. Vaatasin korraks samuti seljataha ja silmasin tumepunast autot meile järele kihutamas. Sellel olid tumedad klaasid seega ei näinud ma juhti ega ka seda, kas tema kõrval istub keegi. Kuid auto kihutas kiirelt ja järjekindlalt meie sabas.
„Ei,“ vastasin talle kiirelt. Lesley urises vaikselt ja avas sahtri. Nägin seal paar relva mida ta kätte võttis ning põlvedega autot juhtides, laadis ta need ära.
„Tore, istu rooli!“ käsutas ta mind.
„Mida?“ pahvatasin mõistmatult, kuid Lesley tegi juba akna lahti ja upitas ennast sellest välja. Korraks seljataha vaadates, nägin, et ka punase auto juhi kõrvalistme aknast oli samuti inimkogu vöökohani välja kummardunud ning mõlemas käes oli relv. Kuulsin kuidas Lesley vandus endamisi ja karjus mulle midagi rooli kohta. Tegin koheselt turvavöö lahti ning klammerdusin rooli külge. Ma ei näinud, kuidas Lesley kadus aknast välja. Vaatasin pedaalide poole. Ma teadsin täpselt kus igaüks asub, kuid ma ei osanud õieti midagi teha. Jalg vajutas gaasipedaalile ja me kihutasime kiirelt edasi. Kuulsin vaikset mütsatust katusel.
Lesley! mõistsin ma ning juba jõudsidki minu kõrvuni esimesed lasud. Kuulid tabasid autot, lõhkudes lambid. Mu käed värisesid, kui ma keerasin rooli ja kihutasin edasi. Vaatasin peeglisse ja nägin, et iga kord kui ma kiirust lisasin, lisasid nemadki ja kihutasid meile järele.
„Kiiremini!“ karjus Lesley ülevalt. Noogutasin endamisi ja vajutasin veelgi rohkem gaasi. Esimest korda sõitsin nii. Ma olin lootnud teha esimese sõidu alla saja kilomeetri tunnis kuid praegu lõhestasin oma ootused. Suutsin vaevu auto juhtimisega hakkama saada ning jäi mulje nagu oleks rooli taga täis peaga inimene. Auto tegi imelikku häält ja mu pilk libises kord ühele ja siis teisele meetrite värgile. Bensiin oli olemas, kiirus oli suur, kuid mis pani auto imelikult hüppama?
„Vaheta käiku, idioot!“ karjus Lesley läbi laskude. Tegin katuseluugi lahti, et teda paremini kuulda ning närviliselt sirutasin käe välja, vahetades käiku nii kuidas oskasin. Auto jäi sellega rahule, sõites nüüd vaikselt. Punane auto hakkas lähemale jõudma, seega lisasin veel rohkem gaasi.
„Anna kuulid!“
„Mul on kuus kätt sinuarust?!“ porisesin vihaselt kuid täitsin käsku. Sahver oli lahti jäetud ning sain hõlpsasti kuulid kätte ning need Lesleyle ulatades, kuulsin jälle enda peakohalt laske.


Viimati muutis seda Bullet (6/8/2009, 22:00). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime6/8/2009, 14:05

Eelkõige oli kuulda vampiiritari vandumist teistes keeltes.
„Sa veel kiiremini sõita ei saa?“ nõudis ta vihaselt. Raputasin endamisi pead, kuid vahetasin jälle käiku ja lisasin veelgi rohkem gaasi. Pedaal jõuab varsti täiesti põhja kui ma samas vaimus jätkan, kuid tundus, et sellest ei piisa. Lesley libistas ennast katuseluugist sisse ja võttis teised relvad sahvrist.
„Vaata kuhu sa sõidad!“ kärsitus ta korraks tee peale vaadates. Ma andsin endast parima, kuid kokkuvõttes sõitsin keset teed ja vingerdasin nagu segane. Rooli juhtimine oli isegi raskem kui ma ette kujutada oleksin osanud. Les tõusis kahe jalaga istmele ja lasi püstolitega edasi.
Mul polnud isegi mahti vaadata kui kiiresti ma sõidan, kuid autod, millest me möödusime, tundusid silmanurguast kõigest värviliste uduplekkidena olevat. Hoidsin huuled tugevasti kokkupigistatuna ning sõrmed olid kramplikult rooli ümber kinni klammerdunud. Ma ei tea kaua see laskmine toimus, kuid viimaks Lesley jättis selle ja vajus autosse istuma. Sõnatult kinnitas ta mu turvavöö, mille olin ise suurest ärevusest unustanud kinnitada ja võttis kramplikult enda käest kinni. Vaatasin silmanurgast tema poole ning nägin tema nahkmantlis auku, millest veri välja kippus, määrides ära nii istmed kui ka tema kahvatu käe, mis hoidis haavast kinni. Ütlemata sõnakestki, kannatas Lesley ägedat valu mille oli põhjustanud võõraste laskemoon.
„Võta nüüd kiirus maha,“ ütles ta vaikselt. Vaatasin korraks tema poole ja noogutasin. Ime, et politseinike enam tee peal vastu ei tulnud, kuid ma nägin mitmete autojuhtide imestunud ilmeid kui seda tegin. Võibolla jätsin endast karmi inimese mulje kui lubasin omale sellise kiirusega kihutada. Pealegi pole ma veel pikka kasvu seega istusin ettepoole kummardunult.
„Siin keera paremale,“ ütles ta vaikselt. Nõustusin sõnatult ja täitsin käsku. Jõudsime ühele kruusateele midamööda me edasi sõitsime. Kuulsin Lesley sisinat, mis tulenes valust mida ta hetkel kannatas. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. Tema veinipunane veri voolas mööda ta käsi autopõrandale. Kuulsin ta valju värisevat hingamist ja korraks piilusin tema poole. Lesley nägu oli valust moondunud, kuid ta ei nutnud. Ta silmad olid klaasistunud ja vaatasid vahepeal tee peale, kuid enamuse ajast oli see haavatud käevarrel. Viimaks märkas ta mu pilku. „Mis sa vahid? Juhi!“ ütles ta jahedalt. Ehmusin sellise reageeringu pärast ja vaatasin kiiresti teed. Siin sõitsime aeglasemalt kui tavaliselt. See oli minu jaoks isegi kergendust tekitav, kuid ikkagi ei suutnud ma ära harjuda rooli keeramisega.
Tundus, nagu kruusatee midamööda me edasi sõitsime oli sadade kilomeetrite pikk.
„Siin keera vasakule,“ lausus Lesley vahepeal. Nüüd sõitsime pigem mööda ühte metsarada, mis oli isegi mugavam. Siin polnud suuri auke ja tolmu ei sattunud autosse. Vampiiritar viskas relvad tahaistmele mu kottide juurde ja lasi peal kuklasse vajuda. Mingil kombel ma isegi tahtsin tunda ta valu. See on alati üks minu minustest olnud. Olen alati teisi kadestanud kui neil on midagi, mis minul ei ole. Isegi neid, kellel on puudu mõni kehaosa. Ema pidas mind sellepoolest imelikuks ja naeris selle üle, kuid mina olin täiesti tõsine.
Ja mul oli hale vaadata Lesleyd nii. „Soovid sa praegu midagi? Me võime peatuda-“
„Ei. Ole lihtsalt vait, sõida kuhu ma ütlen ja ei mingeid peatusi.“ Tema vastus kostus pigem lämbuva urina moodi. Noogutasin kiirelt ja täitsin vaikides tema käske. Pöörasin teelt kord paremale, vasakule, sõitsin mõned kilomeetrid otse ja jälle paremale. Tundus nagu tee veniks iga kord kui ma sellele sõidan, kuid viimaks jõudsin tuttavale rajale midamööda ma olin täna hommikul majani sõitnud. Ühtegi sõna vahetamata jõudsime tagasi majani. Peatusin kiirelt. Tundsin, kuidas turvavöö kaela soonib, kuid tegin selle kiirelt lahti. Lesley, kes minu abist keeldus, tegi enda asjad kõik ise ära ja tuli autost välja.
Enne kui ma jõudsin aimata, olid kõik vampiirid ja Eva meie juurde tormanud. Jack, Sandra ja Robert läksid kohe Lesley juurde, kes vastas kõigest mõnele küsimusele. David, Matt, Phil, Lily ja Eva tulid kiirelt minu juurde. Mu kotid võeti autost välja ning viidi kiiresti majja.
„Mis juhtus?“ küsis David, haarates mu enda käte vahele ja emmates tugevalt.
„Meid rünnati. Ma ei tea kes, aga Les on haavatud!“ vastasin vaikselt. Vaatasin üle noormehe õla ja nägin, et kõik neli vampiiri olid juba kadunud. David hoidis kätt ikka veel mu ümber kui ta mu majja talutas.
„Lycanid ründasid meid esimesena... Ei, temaga on kõik korras,“ kuulsin Lesleyd vastamas. Jõudsime suuremasse tuppa, kus mind istuma pandi. Lesley oli ühele tugitoolile istuma vajunud ja Lily juba toimetas tema käe kallal. Kuul võeti suurte pinsettide sarnase asjaga välja ja pandi kandikule. Vaatasin seda verist väikest rauapalli, mis seal rahulikult otsani veeres ja siis paigale jäi. Lily puhastas haava ära ja sidus sidemega kinni, ajades end seejärel sirgu.
„Hõbekuul. Tundub, et nende jaoks on sõda juba käimas,“ oli vampiiril otsustav toon. Lesley turtsatas ning vaatas teda see-on-nii-ilmselge pilguga, mida üritati alguses ignoreerida, kuid ebaõnnestunult. Paljud vahetasid omavahel murelikke pilke kuid enamjaolt rändasid need nii mulle kui Evale.
„Olgu, ma arvan, et me peame kutsuma kokku teised vampiirid. Robert, David, teil pole nagunii midagi teha seega see ülesanne jääb teile,“ ütles Jack. Kaks vampiiripoissi noogutasid. David embas mind viimast korda ning siis kadus ta toast.
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime6/8/2009, 22:15

Mõned kohad olid kuidagi kahtlased, kuid mulle üldiselt jutt meeldis.
Asjad lähevad aina põnevamaks.
Uut tahan ka nüüd! (:
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime6/8/2009, 22:17

Peaks mainima, et ma kirjutangi imelikult ja kahtlaselt.
Riiiight.
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime7/8/2009, 17:17

See mulle just meeldibki, kahtlane kirjaviis. Very Happy
Kas ma saaks nüüd uue osa ka? (A)
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime7/8/2009, 22:50

Sandra ulatas mulle teetassi ning istus ise minu kõrvale, vaadates mõnda aega kohta kus Lesley ennist istunud oli. Viimaks ta ohkas „Ma arvasin, et ta laseb sul surra,“ ütles ta mõne aja pärast. Vaikisime mõlemad tükk aega. Vaatasin auravat teetassi. Jah, seda arvasin alguses minagi. Tal oli võimalus põgeneda sealtsamast kuid tema võitles nende vastu. Rüüpasin vaikselt oma tassist ja noogutasin.
„Ma arvasin seda ka.“
Teed rüübates vaatlesin rahulikult Sandrat. Ta istus minu kõrval nii nagu seda iga tavaline inimene teeks. Paljudel vampiiridel on ebamugav inimeste läheduses olla, kuid tema ei teinud minu rassist välja. “Meil on ühiseid asju,“ oli ta kord öelnud. Võimalik. Inimesed on temast kõigest mõned korrad nõrgemad, surelikud, saavad kergesti haavata ja neil pole nii hea haistmistaju. Rääkimata pimeduses nägemisest.
„Miks ta mind nii väga vihkab?“ küsisin. Rüüpasin oma teed edasi ja selleks, et endast ebaviisakat muljet enam mitte jätta, võtsin uurimisobjektiks vana laua, mis minust mõned sentimeetrid eemal seisis. Nägin Sandrat õlgu kehitamas.
„Alguses vihkas ta sind sellepärast, kuna arvas, et sa tead ta saladust,“ vastas ta. Silmanurgast nägin kuidas ta heitis mulle ühe lõbusa pilgu ja pöördus siis taas tugitooli vaatama.
„Ja praegu?“ küsitlesin edasi.
„Sind on keeruline tappa,“ oli ta sõnakidar. Kergitasin kulme. Tõepoolest, kui arvestada seda kui kerge mind on nutma panna ja milline mu hoiak on, siis võimalik, et kuulsin Sandra toonis irooniat. „Esimesel korral imes ta su peaaegu verest tühjaks... Sa paranesid kiirelt. Väga kiirelt. Vähem kui nädalaga olid sa haiglast väljas ja täiesti elujõuline nagu tavaliselt...“ seletas vampiiritar. „Teisel korral sattusid sa meie juurde. Les tahtis sulle koheselt lõpu peale teha, kuid Lilyl oli õigus. Me ei tohi tegelikult kaitsetut inimest rünnata kui ta pole meile midagi teinud. Ja sa polegi Lesleyle õieti midagi teinud, ega ju? Ma mõtlen, et ta vihastas kõigest sellepärast, et sa ei saanud surma. Meil on tegelikult õigus sinu peale pahased olla, kuna sa tead meie olemasolust, rääkimata su sõbrannast, kuid tundub, et teid saab usaldada.“
Jõin ühe suure sõõmu oma tulikuumast teest ja pigistasin huuled kokku, et mitte kisama pista. Sandra jutt avaldas mulle küll muljet, ent koheselt tekkisid mulle pähe mitmed küsimused.
„Mida te siis oleksite teinud kui ma oleksin surma saanud?“ küsisin esimese küsimuse mis mulle sel hetkel pähe juhtus.
„Sa mõtled siis kui me Lesleyga sinu kallal olime?“ vastuseks sai ta minu noogutse ning kehitas õlgu. „Ei tea, vabaneksime sinu laibast. Teeksime paar trikki mis viitaks kas enesetapule või õnnetusjuhtumile ja elaksime edasi.“
„Nii rahulikult siis kohe?“ olin väga üllatunud.
„Jah. Mina olen näiteks surmaga juba harjunud. Sinu laibast vabanemine ei tekitaks minu raskusi, kuid võibolla Lily jaoks oleks see solvav. Ta sai mõned päevad tagasi sada viiskümend, kuid ta on enda vanuse suhtes lapsik...“
„Ta ongi laps,“ kostsin kibedalt. Sandra turtsatas vaiskelt ja raputas pead.
„Sellise mulje ta jätab. Ta lihtsalt muudeti kaheksa aastaselt selliseks,“ lausus ta. Sulgesin korraks silmad ja üritasin ette kujutada Lilyt elusana. Praegu oleks ta surnud ja ma ei oleks temaga kunagi kohtunud. Selle lühikese ajaga mil ma teda tunnen, on ta mulle väga kalliks saanud. „Kes ta muutis?“
Seekord oli Sandra see, kes sügavalt sissse hingas ja nüüd täiesti minu poole vaatas, näolappi kaunistamas kurb naeratus. „Mina.“
Oleksin tassi maha pillanud kui pea Sandra poole pöörasin ja talle otsa vahtisin. „Sina?“ kordasin küsimust. Ta noogutas. Mu pea hakkas ringi käima ning süda tagus ärevusest. Enne seda jutuajamist pidasin Sandrat ülbeks isiksuseks, kes ei huvitu eriti palju teistest, rääkimata tunnetest, kuid praegu muutus mu vaatepilk tema suhtes. Ja ka Lesley suhtes oli osa muutunud. Ta polnud tegelikult nii halastamatu kui tundus. Ta päästis mu elu!
„Aga Lesley ise?“
„Mis temast?“ oli neidis üllatunud.
„Kes tema muutis?“ Ma taipasin, et olin väga uudishimulikuks muutunud.
Sandra vajus seljaga vastu diivanit, vaadeldes pikalt lage. „Oskan sulle öelda vaid niipalju, et teda ei muutnud keegi.“
Mu kulmud kerkisid veelgi kõrgemale. Seda vastust ma oodata ei osanud. 'mitte keegi' polnud just varjant mis oleks mu küsimuste janu rahuldanud „Mismõttes?“
Sandra pilk vilksatas korraks mulle: „Tundub, et sa ei tea vampiiridest kuigi palju,“ lausus ta vaikselt, torutades kergelt huuli. Pidin seda niisamuti tõdema. Olen kindel, et Eva on juba niimõndagi nende kohta uurinud. „Ta on puhtavereline vampiir.“
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
Everleigh


Female Postituste arv : 2033
Age : 35
Asukoht : Tallinn

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime8/8/2009, 10:18

Mõnusalt rahulik osa.
Les on siis puhtavereline? Nice Very Happy
See surmasaamise teema oli muigama ajav, nii kergelt saavadki üle? Mis David teeks? Ka elaks edasi nagu midagi poleks juhtunud?
Oijahh...Sandra tundub okei olevat.
Uut siis ka nüüd eks?! Wink
Tagasi üles Go down
Keku
Veriveri loveable
Keku


Female Postituste arv : 853
Age : 29
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime8/8/2009, 19:15

Ma kommenteerin selle eelmise osa peale ka.
Mõnusalt põnev osa oli. Very Happy Nii palju actioni jms jama. Mõned lauseehitusega vead oli, aga muidu täitsa okei.

Ma ei uskunudki, et vampiirid võivad lapsi saada. Very Happy Kuid kui seda juttu võrrelda mõne muu vampiirijutuga, siis sarnaneks see pigem "Algolagnia"'ga vampiiride suhtes. Et võib neid ka püstoliga tulistades tappa jne.. Aga jahh. :9
Tagasi üles Go down
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
Pizza


Male Postituste arv : 2863

Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime8/8/2009, 20:16

Kergitasin üllatunult kulme. „Puhtavereline?“ kordasin teda. Sandra noogutas vaikselt. „Sa mõtled sellega, et ta sündis vampiirina, mitte teda ei muudetud, eks?“ rüüpasin teed. See oli võtnud väga huvitava pöörde.
„Jah. Ta sündis umbes kuussada aastat tagasi, kui mitte rohkem... Inglismaal,“ lisas ta mu ilmet nähes. Puhtavereline vampiir. Teadsin vaid niipalju, et neid on vähe. Vähe selliseid vampiire, kes tõesti saaksid nii hästi omavahel läbi, et luua veel keegi.
„Aga... kas ta nagu... kas vampiirid kasvavad ka, kui nad sünnivad?“ küsisin. Olin oma uudishimu staadiumi viimase punkti juures. Sandra turtsatas lõbusalt ja tõstis jalad samuti diivanile, vaadates mind nagu viimast lolli maakeral.
„Puhtaverelised vampiirid kasvavad kiiresti umbes oma puberteedi eani,“ kostis ta. Köhatasin vaikselt.
„Ja edasi?“
„Siis kasvavad nad umbes seitsmeteistkümne aastasteks... Enamustel kasv lõppeb selles vanuses ja nad jäävadki igaveseks sellisteks... Mõndadel veab ja nad saavad kasvada veel mõned aastad...“
„Seega olete te inimeste sarnased,“ ütlesin vaikselt. Olin nii kaasahaaratud vampiiriteadmistest ning Sandrat rahule jätta polnud mul veel niipea kavas. David ei seletaks mulle nagunii palju endasuguste kohta. Matti ja Philli kohta ei saaks ma informatsiooni mitte kuidagi välja meelitada. Roberti suhtes ma ei teadnud... Ja sama ka Jacki suhtes. Lily oleks veel üks varjant kelle käest saaks vampiiride kohta pärida.
Sandra noogutas lühidalt vastuseks: „Jah, ainult meie ei vanane aastatega. Teie olete kõigest surelikud. Me isegi kadestame teid selles suhtes. Kui elu tüütab ära võite te vabalt endaga midagi teha... Enesetapp pole küll kõige õigem otsus, kuid mõned vampiirid teeksid väga paljutki selleks, et olla taas inimene ja surra...“
Kohkusin selliste sõnade peale. Surm... Iga päevaga läheneb see mulle ning tahtmatult tunnen vahest selle lähedust. Isegi praegu... Üks väike õnnetus, näiteks võin sõrme lõigata ja ma ei tea kuidas Sandra reageerib sellele. Ma tean küll, et Eva veri lõhnab paremini kui minu oma, ilmselt on selle maitsegi mitmeid kordi etem, kuid ta on minu verd saanud ja ta võib januneda veelgi rohkem. Vaatasin vampiiritari, kes mõtlikult oma põlvi vaatles.
„Ma olen kindel, et sul on veel küsimusi,“ lausus ta viimaks. Avastasin, et olen teda päris pikalt vaadelnud ja pöörasin pea tagasi teetassi poole. Rüüpasin sealt ja noogutasin. „Lase käia.“
„Olgu peale... Kas Lesley on alati niisugune olnud?“ See küsimus oli tõepoolest naeruväärne kuid Sandra nägu jäi tõsiseks. Ta kulmud kerkisid ning ta vaatas kaugustesse, justkui meenutaks ta enda kaugeid aegu.
„Ei,“ vastas ta viimaks. Nii ma arvasingi!
„Mis ta selliseks muutis?“ hoidsin tassi tugevalt kahe käe vahel ja jõin teed visalt.
„Noh, ma ei teagi täpselt... Siis kui me temaga kohtusime, oli ta äärmiselt sõbralik ja abivalmis. Käis läbi mitte ainult vampiiride vaid ka inimestega. Tead, siis polnud sõda vampiiride ja lycanite vahel niisugune kui praegu. Need kaks rassi vaidlesid küll omavahel, kuid ei tapnud. Sel ajal olid Juhid poole parema mõistusega kui praegu,“ kõkutas Sandra naerda kuid tõsines kiiresti. „Noh, nüüd sa vist tead edasi mis sai... Les oli sel ajal noor, väga noor ja ta armus ühte lycanisse, kelle ta ükskord päästis. Ma ei teagi mis täpselt sai, ta pole ise eriti tahtnud rääkida sellest, kuid see lycan tapeti inimeste poolt.“ Hingasin sügavalt sisse. Sandra noogutas vaikselt.
„Ja mis edasi sai?“ olin liiga kaasahaaratud. Tahtsin Lesleyle kaasa tunda. Südamest. Kuid ma ei saanud. Ma löön alati kartma kui talle silma vaatan. Need tumedad, tumedad silmad millest peegeldub tegelikult põlgus inimrassi vastu.
„Peale seda ta lahkus Inglismaalt,“ see vastus oli väga lihtne. Olin oodanud midagi veel rohkem... diskreetsemat.
„Aga mis selle lycani nimi oli?“ Sandra pilk rändas mulle kui ta mind mõned hetked läbitungivalt piidles. Vaatasin silmagi pilgutamata vastu ning ta noogutas vaikselt. Ilmselt on vähesed suutnud nii kaua temaga säärast silmsidet pidada. „Erich.“
Jõin oma tee lõpuni ära ja noogutasin mõtlikult. Pidasin enda lapsepõlve traagiliseks, kuid arvestades seda mis Lesleyga endiste sajandite jooksul juhtunud on... Hingasin sügavalt sisse ja asetasin tühja tassi lauale.
„Ma arvan, et teie ajaloo tund on nüüd läbi.“
Võpatasin selle hääle peale mis nagu sööviks läbi mu iha ja lõhestaks südame hetkega. Ma ei pidanud seljatahagi vaatama, selleks, et näha Lesley külma pilku. Sandra ei teinud tema toonist märkamagi vaid noogutas. Ta tundis ennast vist äraandjana, kuid tema nägu ei väljendanud midagi. Ta tõusis püsti ja võttis mu tassi. „David peaks varsti tulema,“ ütles ta mulle vaikselt ja lahkus tavalisel inimkiirusel toast. Lesley aga ei lahkunud vaid seisis ikka veel mu seljataga. Ma ei pidanud selle jaoks vaatama seljataha. Tema olemust oli tunda ka pimeda või kurdi jaoks.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Deadly lullaby: POOLELI!   Deadly lullaby: POOLELI! - Page 6 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Deadly lullaby: POOLELI!
Tagasi üles 
Lehekülg 6, lehekülgi kokku 9Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Next
 Similar topics
-
» Hundimoondajad[1#] - Pooleli.
» Korez [pooleli]
» Fantaasiajutt[pooleli]
» Preternatural (7. osa) [POOLELI]
» Vampire story [Pooleli!]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Pizza looming-
Hüppa: