Tadaaa! Saate teada kes Dawsonid tegelikult on !
[/size=24]Täiskuu 7.2[/size]Mu kael, nägu ja õlad olid kahtlaselt soojad. Tundsin lausa midagi nirisevat mööda mu kõri, kuid ma ilmselt kujutasin seda ette. Ma olin nii nõrk, et ei suutnud silmigi avada, rääkimata teise kehaosa liigutamisest. Seetõttu ei näinud ma midagi, ning isegi ei kuulnud.
Hõljusin nagu unenägude pimedas avaruses, täiuslikus vaikuses ja rammestuses. Aeg oli minu jaoks võõras sõna.
Nagu...Nagu oleksin ma surnud. Kas olin?
Ma ei suutnud sellele pikemalt mõelda, see raiskas samuti energiat, mis totaalselt puudus.
Korraga kuulsin ma midagi, vga kaugelt, ähmaselt...
"Kas ta on surnud?" küsis üks helisev hääl.
Mul õnnestus avada veidike silmi.
Need olid inglid, kolm minu kohale kummardunud inglit. Helendavate nägude, imeliste silmadega. Kui ilusad nad olid.
"Kas see tõbras pääses?" küsis kellegi mehe hääl, kellel olid sinised silmad.
Mis tõbras? Kes pääses?
"Jah, Gerald jälitab teda."
"Aga kuulge,
kuidas ta saab veel
elus olla?" küsis naine.
Muidugi olin ma elus, mis siis nii hullu juhtus?
"See ei ole võimalik, see ei ole võimalik!" hüüdis teine mees, kellel olid tuttavlikud rohelised silmad.
Tundsin suurt soovi küsida nende käest, mis juhtus. Mille üle nad arutlevad. Aga jõud sai otsa, silmad vajusid taas kinni, kuid ma kuulsin endiselt.
"Mida? Mis ei ole võimalik?" tahtis esimene mees teada.
"Sellepärast ma teda ei
kuulnudki! Vaata kui sügavale kihvad läksid! Vaadake! Ta peaks juba ammu meiesugune olema!" selgitas väriseval häälel tuttav kuju.
"Kas sa tahad öelda, et..." alustas murduval häälel kaunis naine, kuid ei suutnud lõpetada.
"Jah, ta peab juba üks meie seast olema..." ütles rohesilmne mees hirmuäratavalt.
"Mida?! Vaata teda! See krants poleks siis ju mitte midagi suutnud talle teha, kui ta oleks see kelleks sa teda nimetad! Ja vaata teda..ta lausa karjub...inimese järele. Ta on inimene," protestis esimene, sinisilmne mees.
"Ei, vend, ta pole inimene...Lihtsalt...Ta pole jõudnud...veel välja areneda... Aga see juhtub varsti, ning sellepärast see jõle paavsti sugulane siin ringi hulkuski, ta ju teab samuti mida Désiréé asjast arvab," tähendas...Jasper. Muidugi, see oli Jasper.
Hääl, silmad - ilmeksimatult äratuntavad. Ja see naine..See oli ju Joséphine! Ja mees ilmselt Oscar!
Aga millest nad rääkisid?
"Me
peame talle rääkima sellest! Peame!" ütles Jasper.
"Ei, oled sa hull! Francois lööb meid maha! Ta ei ole siiski üks meie seast, välimuse järgi pigem Skandinaavia omade hulgast, aga Skandinaavia koerad -nendega me just ei sõbrusta."
"Kurat võtaks, Leonard! Me räägime talle! Sa ju tead, et teda ootab kindel surm kui ta..muutuma...hakkab," ärritus Jasper.
Või nii, see mees polnudki Oscar, vaid Leonard.
Aga kuradi päralt, millest nad rääkisid?!
Suutsin leida endas nii palju jõudu, et avada silmad peaaegu täiesti, ning küsida kähisevalt:"Mida te minust räägite?"
Siis langesin uuesti minestusse.
Mõne aja pärast ärkasin, kuid silmi ei suutnud avada. Kuulsin neid jälle.
"Mida me temaga teeme?" küsis Joséphine."Kui me teda päästmiseks ise muuta ei saa, siis ta ju sureb!"
Rusuv vaikus.
"Ei, ei sure. Ta on libahundiks sündinud, nii kergelt ta ei sure, peame verejooksu peatama ja ta kiiremas korras koju toimetama. Teie meeleheaks valetama mingi asja kokku. Sest nagu te nägite, kuulis ta meie vestlust. Ta ei tohi aimatagi, mida me teame tema kohta. Aga pidage meeles,ma kavatsen talle rääkida seda!" kamandas Jasper, ignoreerides Joséphini katseid eda rahustada.
Tundsin kuidas mind tõsteti ning siis, nagu tavaliselt, vajusin jälle ära..
Pealkiri: Re: Full Moon (Täiskuu) 
27/3/2009, 22:47
superjutt! 
