MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Igavik | 9 osa [Lõpetatud]

Go down 
3 posters
AutorTeade
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime2/2/2009, 13:21

See mul üks vana jutt... ei osanud kuskile mujale paigutada. Mulle see eriti ei meeldi, suht mõtetu :d aga... nojh :p



1. peatükk


Udus kostis kriiskamist, vihinaid ja allasurutud vihakarjeid. Natuke edasi mines ilmusid välja kaks võitlejat. Üks kõrgel õhus, teine kilbi varjus, ümber kuhjatud igasugused kaitseelemendid ja viskamas lendajat millegagi.
Kathleen vandus ja põikas, kui vai tema poole lendas. Ta susises vihaselt Thomase de Bixenti peale ning sooritades nüüd vägeva sööstu alla, pikkade küüntega käed ees, ja paljastas ta oma ebanormaalselt suured hambad. Ta tegi pettemanöövri, millele Thomas hilja pihta sai ja sekundi jooksul oli Kathy oma vampiirilikul kombel kihvad mehe kaela vajutanud. Vähesel määral immitses verd maha, põhiliselt voolas see Kathleeni kurgust alla. Saanud vajaliku koguse, lendas noor naine koos surnukehaga lossi poole.
„Sain kätte,” ütles ta kõrgil häälel, visates veritseva kogu Marcuse ette. Mees noogutas ning andis loa lahkumaks. Kathy pääras selja ning väljus toast kontsaklõbinal. Nooruk sammus otse oma tuppa, lõi keebi tagant ära, et see ukse vahele ei jääks ja istus laua taha. Tema kõrval oli väike peegel. Sealt ei paistnud mitte midagi, ainult tühi ruum ilma Kathleenita Lucifyta.
Tüdruk oli 17, sirgete lühikeste tumepruunide juuste, kõrgete põsesarnade, kahvatu, suurte mustade silmadega -mis meenutasid kassi pupilli-, heleroosade kitsaste huultega, pikliku näokujuga noor vampiiritar. Marcus hammustas teda 2 sajandit tagasi, kui Kathleen oli veel 16, külapeolt hilisemale ajale jäänud rõõmsameelne tüdruk. Ta mäletas selgest äkilist valusähvakat kaelal ning järgmisel hetkel oli ta ärganud öösel selles toas, nähes maailma täiesti uues valguses. Iga heli, iga detail oli midagi uut.
Alguses oli ta keeldunud end verega toitmast. Kristlase kasvatuse järgi oli see ju suurim patt ja äärmiselt barbaalne tegu. Kuid ajapikku muutus nälg talumatuks ning selle saatuslikul ööl, kui ta oli keskealise naise elu võtnud, sai temas täieõiguslik vampriir.
„Kathleen?” katkestas tema mõtisklusi arg lapsehääl, alles hammustatud noor poiss. Kathleen tundis talle kaasa, et ta saab täiskasvanuks väga pika aja jooksul. Tema meelest oli vale nii noorukesi nendesuguseks muuta.
”Jah?”
Üheksa aastane poiss astus tuppa, pannes ukse enda tagant kinni. Ta istus ühte tugitooli ja jäi jalgu kõigutades Kathyle otsa vaatama.”Mul on küsimus,” teatas ta lõpuks. „Miks Seb just mind valis?” Kathleen ohkas. „Ta pakkus sulle sellega peret, mida sul enne polnud. Sa jäid just oma lähedastest ilma, eks? Sa olen noor, Seth, sul on väga-väga pikk elu ees, täis suuri saavutusi.” Ja sul on kummaline nimi, mõtles Katty äkki. Ta polnud varem midagi sellist kuulnud.
Poiss vaatas teda kuidagi mõistvalt.”Kas keegi on vabatahtlikult vampiiriks hakanud?” Kathy jäi vait ja mõtles. „Minu teada...,” venitas ta, sobrades mälus.”On mõned üksikud. Me valime välja teatud veregrupiga inimesed.”Ta vaatas nukralt Sethi poole.
”Poole tunni pärast tõuseb päike. Kas sa magama ei peaks minema?” Poiss hüppas nagu nõelatult püsti, joostes ukse poole. Kuid enne seda jäi ta seisma.”Kath, kas ma võin oma kirstu sinu kõrvale panna?" Kathleen vaatas kuidagi nukralt ja väsinult poissi, kuid noogutas. Ta läks talle appi magamisaset nihutama, vaadates kergelt muiates Sethi keksimist. Millegi pärast on ta mulle siia tulemisest saadik Kath öelnud, mõtles tüdruk äkitselt. Tema õige pere oli talle nii öelnud


Viimati muutis seda Tuki (14/2/2010, 20:00). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 31
Asukoht : Viljandi

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime2/2/2009, 13:32

Ma olen seda lugenud, ma mäletan. :d

Tore lugu on, samas leidsin ma nüüd ka vigu. Very Happy Aga noh. Siiski, üks parimaid vampiirijutte, ma arvan. Very Happy
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime4/2/2009, 16:53

Oh jah, need vead Very Happy a tänan :d


2. peatükk


L’Empire de la Mort* oli omandanud kurja kuulsuse. Normaalsed inimesed hoidsid siit eemale, kuid ikkagi oli imelikke surmajuhtumeid. Mõned hulljulged mehed proovisid leida kuulujuttudele tõepõhja, et seal lossis elavad vampiirid. Tuhandete aastate jooksul oli ainult üksikuid inimesi tagasi tulnud, mitte ükski enam endine.
Rhon Voustome’i talla all krudises värskelt maha sadanud lumi. Noormees võis olla vabalt kahekümne ringis, näos polnud ühtegi kortsu, helepruunid targad silmad asetsesid madala kulmukaare all ja natuke tumedamat tooni juuksed olid laia servaga kübara all hoolikalt peidus.
Hakkas vaikselt pimenema. Ta rühkis puude varjus, kuni märkas kaugemal asuvat lossi keset kõrget kivist mäge- L’Empire de la Mort oli oma nime täiesti ära teeninud. Mees hoidis valvsalt puude varju, teades sealsete elanike erakordset silmanägemist öösel. Tema uurimistöö tulemused olid näidanud, et mitte keegi polnud milleeniumi jooksul tapnud ühtegi siinset vereimejat, küll oli aga palju noori hammustatud. Vampiirid ju ise lapsi ei saa.
Mees puges päevalt tehtud maa-alusesse peidikusse just siis, kui esimene kriiskamine oli kuulda. See tähendas nende jahiretke algust.

***

Kathleen ilmus Marcuse kabinetti. Mees paistis kuskil 40 ringis, karmide näojoonte, punakasblondide lühikeste juustega. Tavatult suur pikkus andis talle autoriteedi välimuse. Hetkel käis ta mööda lage edasi-tagasi ning tuli sujuvalt alla alles siis, kui tüdruk sisenes.
„Ma olen märganud, et sa saad Sethiga hästi läbi,” märkis ta läbitungimatul ilmel.
„Jah,” vastas Katty küllaltki ärevalt, teadmata, mis tuleb.
„Siis sa pead ilmselt loomulikuks, et ma just sinu valisin tema Õpetajaks,” ütles ta teatud rõhuga, ning puuris oma kassilike silmadega tütarlast. Kathy kõhkles, kuid avas siis vastamiseks suu:
„See on au, aga kas mul on piisavalt kogemusi? Ma mõtlesin, et-„
„Ära mõtle nii palju,”sekkus Marcus, aga ei öelnud seda ebaviisakalt.”Poiss usaldab sind. See on tähtis. Sa õpetad talle oma kogemusi ja mida sa oma Õpetajalt kunagi teada said. Sa ju tead kuidas see käib.” Kui see oli ka Kathleenile vastumeelt, ei näidanud ta seda välja, vaid tegi lühikese terava kummarduse ja asus ukse poole.
„Ja Kathleen-„
Katty pööras end korraks tagasi. Mehe nägu oli jällegi seletamatu.
„Mul on poisi suhtes positiivne eelaimdus. Tee temaga head tööd.”

Kathleen kõndis otsejoones Sethi tuppa, peatudes ainult koputamiseks. Poiss lamas voodil, lugedes ühte raamatu, et saada oma uue perekonna kohta rohkem teada. Oli näha tema plaatinablonde juuksesalke, mis varjasid vertikaalse pupilliga musti silmi kahvatul näol. Kuid ega ükski vampiir päevitunud polnud. Ta pani teose käest ning vaatas säravalt Kathyt. Tüdruk istus ühte tugitooli. Olukord oli eilsele kummaliselt sarnane, küll aga olid osad vahetunud.
„Mind määrati sinu Õpetajaks. Ma oletan, et sa tead, mida see tähendab?” Saanud poisilt jaatava õnneliku vastuse, jätkas ta:”Alustame täna, tunni aja pärast. Me lihvime su lendamist ja siis lähme jahile,” Sethi silmadest käis läbi valuvälgatus, kuuldes viimaseid sõnu. Kathleen sai sellest täiesti õigesti aru. „Pane siis end valmis,” ütles ta veel toast lahkudes ning kiirustas oma tuppa, kohtamata koridoris mitte kedagi.
Seal lossis möödus selline väike ajavahemik nagu tund alati kiiresto, aga seekord oli erand. Paistis, nagu oleks aeg meelega veninud. Kathy kordas mõttes läbi põhitõed. Õnneks oli Sethile natuke lendamist õpetatatud, nii et sellega erilist muret ei olnud. Kuid hammustamisega võib tulla jama. Alati on alguses nii.
Nad said kokku ukse ees. Nii mõnegi pilgud, kas kahjurõõmsad või mitte, peatusid nendel, kui nad väljusid. Jutud levisid elamus kiiresti ning Õpetaja amet oli ühtaegu vastutus ja samas ohtlik. Kunagi ei võinud teada, mis juhtub.
„Nii.” Alustas Kathleen, kui nad kaljuservale jõudsid, millel territoorium ära lõppes.”Kui sa ei saa mõtete üle kontrolli, püüan ma su kinni, arvesta sellega.”
Seth astus kindlalt kuristiku poole. Oli näha, et ta keskendub. Ta kõverdas õrnalt jalgu ja hüppas pealtnäha lõputu sügaviku poole. Kuid selle asemel, et edasi langeda, eiras ta gravitatsioonijõudu ja lendas üle augu, tegi paar tiiru selle kohal ning maandus tagasi Kathleeni kõrvale, kellel oli tunnustav nägu peas.
„Ma olen harjutanud,” selgitas Seth muiates.
„Okei. Sellega on siis korras. Lähme!” Nende sõnadega sööstis neid õhku, poiss tema järel. Kathy õpetas talle mõned nõksud ja seletas silmade eeliseid. Eemalt oli kuulda märguannet, et jaht on alanud. Märkamatult olid nemad aga metsa kohale jõudnud.
Ning ilma hoiatamata, vihises nool Kathleeni ja Sethi vahelt läbi. Midagi pritsis Kathile käe peale ja see miski tegi põrgupiina. Tüdruk karjatas kõvasti, haaras automaatselt Sethil käevarrest ning lendas võimalikult kiiresti tagasi tuldud suunas, käies veidike üles-alla, sest tasakaal oli kadunud ja ka mõtteid ei suutnud eriti kontrolli alla hoida. Kuid ta polnud ainuke olnud. Ka Seth väänles õhus, nii et Kath pidi teda juhtima. Alles uuesti maapinnal olles, lasi ta poisi lahti, keeras enda särgivarruka ülesse. Vastu vaatas kärssav ja pritsmete moodi räige jälg. Ta oiatas vaikselt ja keeras pilgu poisi poole. See vedelik oli teda näkku tabanud, küll aga õnneks vähesel määral. Laps niuksus ja väänles, õrnalt puudutades põsel värsket haava. See ei kasvanud kinni nagu tavalised vigastused, vaid oli edasi, tekitades valu, mida Kathleen polnud oma elu jooksul kunagi tundnud.
Nad kiirustasid lossi, kuid leides eest ebaharilikult tühja ruumi, mõistis Kathy, et kõik olid läinud toituma. Teises suunas neile kahele, et mitte vahele segada väljaõppele. Keegi oli alati majas ning lõhnast sai aru, et seekord on selleks Sebastian. Seth vajus kokku. Tüdruk vaatas teda ahastavalt ning oma käes seda kohutavat valu tähele panemata, tõstis ta kerge poisi sülle. Vastumeelselt jooksis ta Sebi juurde allkorrusele.
„Mis juhtus?” küsis noormees püsti tõustes, kui uks lahti läks, ilmselgelt murelik olles. Kathleen pani minestanud kogu diivanile ning vajus põrandale, seletades katkendlikult juhtunud. Tal hakkas silme eest ringi käima ja aina sagedamini ilmusid sinna tumedad täpid. Viimane, mida ta mäletas, oli Sebasti vandumine ja seejärel edasi must tühjus.

____________________________
*Peaks mainima, et see tähendab prantsuse keeles Surnute kuningriiki :d
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime23/8/2009, 20:25

3. peatükk

Rhon irvitas rahulolevalt, kui kuulis kriiskeid- see tähendas, et ta oli vähemalt kahte teistest eraldi jäänud vampiiri tabanud või haavanud. Ta pani seni asju kokku, kuni hääled vaibusid ja alles siis komberdas peidikust veidi kohmakalt välja. Mees jooksis enne tuldud teed tagasi.
Voustoume kihutas oma 200 meetrit, enne kui hingeldades kolme suure kuuse alla seisma jäi. Pikad sõrmed kobasid midagi lumes ning siis haaras ta kinni milleski külmast- hõbedasest lingist. Ta tõstis avastatud luugi just siis ülesse, kui oli kuulata kriiset ehmatavalt lähedalt, ja hüppas sinna sisse, haarates ´ukse´endaga kaasa.
Loogiliselt oleks pidanud olema avanenud tunnelis pime, kõle ja imelike häältega, kuid see siin oli tõrvikuvalgusega üleküllatud, soe ja kuidagi kodune. Vähemalt Rhonile.
Paarikümne sammu pärast oli kuulda eestpoolt häältekaja ja üsna varsti jõudis ta selle allikasse- suurde avarasse kaljukoopasse. Keskel oli poolkuu-kujuline laud, mille ümber kaksteist tooli. Pooltel nendest istusid tumedates keepides imimesed. Põhjapoolsesse süvendisse oli kuidagi moodi lõke tehtud ja paistis, et suits hajub kuhugi mujale, mitte ruumi. Lõunapoolel, veidike eraldatud kohas, asetses suur ristilöödud Jeesus Kristuse kuju, ees mõned tarvilikud esemed. Ülejäänud koobas oli sisustatud hädavajalike asjadega.
Tema sisenemisel sigines vaikus.
Pool tosinat meest vahtisid teda aukartuse, imestusega või mõni isegi suu lahti. Paistis, et paarikümne sekuni pärast- mille jooksul oli Rhon jõudnud piinlikust tundmata laua äärde istuda- vallandus üleüldine möll. Käed langesid ta seljale, kiidusõnad ei paistnud lõppevat. Kuid üks vana mees oli paigale jäänud, pilk laual.
Tema nahk oli vahakarva, juukseid polnud ollagi, rohked kortsud andsid märku suurest vanadusest. Luised käed lebasid süles, kunagi mitmest kohast katkimurtud nina peaaegu auku vajunud põskede vahel. Teda oleks võinud vabalt surnuks pidada või isegi vampiiriks, kuid helesinised silmad olid elu täis, võib-olla isegi rohkem kui mõnel teisel saalisviibijal. Noore mehe väledusega ajas ta ennast sõnagi lausumata püsti.
„Sa haavasid kahte vampiiri,” ütles ta. Rhon noogutas, teised uhkusest säramas. Vanamees ohkas. „Esimesel täiskuuööl,” teatas ta.

***
Valu...
Kuid mitte enam nii piinav.
Kathleen oigas ja avas silmad. Ta kompas käevart ja avastas selle sideme alt.
„Ma süstisin sulle morfiini. See võtab valu vähemaks. Ära küsi kust ma selle sain,” ütles hääl temast paremal. Hädiselt pead sinnapoole pöörates avastas ta oma imestuseks kergelt irvitava Sebastiani. Pimedusest paistis välja ainult mehe küllaltki madalal asuv pikk nägu, mustad helendavad kassisilmad ja sirge germaanlase nina selle krooniks. Tumedad juuksed ja riided olid toaga ühte sulanud, kuid Kath mäletas, et need olid peaaegu õlgadeni ja kergelt lokkis.
„Kaua ma teadvusetu olin? Mis asi s e e oli? Kas Sethiga on kõik okei?” purskusid küsimused tütarlapse suust. Ta pakatas uudishimust ja pelgas veidi tõde.
„Viis päeva,” vastas Seb lühidalt, kuid Kathy ahhetas vaikselt. Nii kaua? Mõtles ta ahastavalt, kuid Sebasi jätkas, vaikselt toas ringi liikudes.”Kaitse Grupp töötab selle kallal. Esialgu oleme teada saanud, et see on püha vesi Vatikanist, kuid vastumürki pole saanud. Jäi üle ainult maarohtudega ravida. Aga Seth... tema on sinust vasakul, kõrvalvoodis. Tal jääb näole päris kõva arm,”
Katty pööras pea näidatud suunas ja noogutas nõustudes. Lapsepõlve trauma... see ei unune kunagi.. Ta sulges silmad. Aeg oleks otsekui tagasikäigu teinud ja ta tundis end jällegi õige teismelisena, tantsimas Jacobiga hoogsalt, kuulamas tema ja enda selget kristallpuhast häälekõla....
Talle suruti midagi pihku ja kisuti ettearvamatult tagasi reaalsusesse.
„Joo. Ma lähen toast välja kuni sa riided vahetad. Marcus tahab sinuga rääkida.” Oli kuulda ukse sulgumist. Kathleen oli endiselt oma mälukillukeses kinni, kuid võttis siiski kosutava sõõmu mõrkjat punast vedelikku. Ta riietus suhteliselt kiiresti jasaapalukku kinni tõmmates tuli talle meelde see kuuldud naer puude juures. Kummaliselt tuttav.

„Sa tahtsid mind näha?” Kathleen istus kümme minutit hiljem Marcuse kabinetis, kuna uimasena oli veidi raskem seda leida.
„Jah. Ma tean, kes see oli. Rhon Voustoume.” Ta ulatas tüdrukule ühe pildi, kus oli näha laia kübaraga noort meest. „Tagaotsitav meiesuguste seas. Ta on..” jätkas mees Rhoni kirumist, kuid Kathleen ei kuulanud. Ta vaatas ainiti pilti.
See pilk, need huuled. Ja see irvitus metsa juures. Liigagi tuttav. See ei saa ju olla... pärast kahte sajandit ei saa see ju ometi Jacob olla?


4. peatükk

Rhon haigutas oma kõval asemel ja kergitas näo pealt kübarat. Ta polnud juba ammu magada saanud ning ka täna polnud see kõige paremini õnnestunud. Söed hõõgusid veel kergelt tuleasemel ning mitu meest põlvitasid Jeesuse kuju ees. Ilmselt oli nende jumalateenistus käimas. Rhon sellest osa ei võtnud, ta oli juba ammu oma usu kaotanud, kuid enese heaolu nimel kinnitas ta teistele, et palvetab igal õhtul ja hommikul üksi. Seni oli see mõjunud.
Mees hüppas küllaltki kiiresti asemelt püsti ja liikus tammepuust ukse poole, millel oli jällegi hõbedast link. Seda avades, tervitas teda jäine värskus, mis ta virgeks lõi, ja silmipimestav valgus. Ennast hetke kogudes, seadis ta sammud kõrtsi poole.
Baar oli hommikul suhteliselt tühi, ainult nurgas istus keegi ja baarmen vaatas natuke kahtlustavalt sisenejat. Rhon tellis topeltviski jääga ja istus pika tundmatuga ühte lauda.
„Hommik, James,” ütles ta muiates. Mees võttis turtsatades kapuutsi peast. Ilmus noor, veidike heleda naha, sassis mustade juuste, pruunide tusaste silmade, kitsa näo, madalate tumedate kulmude ja tugeva lõuaga isiksus, kes hetkel naeris heasüdamlikult.
„Rhon, vana sõber, pole ammu näinud,” James Smith lõi talle müksu õlapihta, tekitades niimoodi kaaslase viski kerge mahaloksumise.”Ma ei tundnud sind kohe äragi. Kust sa teadsid mind siit leida?”
„Sa oled ainuke tüüp peale minu ja ilmselt ka baarimehe, kes hommikuti kirikus ei käi. Ja sind teades pidid sa lihtsalt siin olema,” nöökas Rhon heatahtlikult Jamesi, kes irvitas.
„Igatahes, mul on su abi vaja,” muutus ta nüüd tõsisemaks. Inglane vaatas teda korraga nii üllatunult kui ka kahtlustavalt.
„Oota, viimati kui sa mult abi küsisid, pidin ma ju libahundile söödaks olema? Ega mitte midagi sellist?”
„Noh, sa jäid ellu ja see on peamine. Aga see ei ole päris selline-”
„Päris?”
„Noh, sa võiksid mul aidata vampiiridest jagu saada,” ütles mees süütult ja vaatas teadlikult lakke. Smith vahtis teda uskumatult.
„Sa lähed aina segasemaks,” möirgas ta äkitselt naerda.”Ja mina samuti. Ma teen seda, mis see ka poleks, ainult selle pärast, et sa oled korduvalt mu elu päästnud ja me head sõbrad oleme. Niisiis, mida täpsemalt?”
Rhon oli rahulolev. Ta teadis, et Jamesi tuleb ainult natuke veenda, ta lihtsalt armastas riske. Ning koos temaga oli ta avastanud palju saladusi, üks tähtsama kui teise. Nii olidki nad mõlemad maagia avastanud.
„Me lähme täiskuul metsa uutesse peidikutesse. Kui nemad on seal vampiiridega võitlemas, tahan mina lossi hiilida. Loodetavasti tuled sa kaasa. Kui me seal oleme, leiame mõne hästisüttiva koha ja paneme põlema. Sa ikka mäletad seda kivisüütamis nippi?” James paistis säravat. Ilmselt polnud ta ammu midagi ohtlikku teinud ja oli nüüd kõigeks valmis.
„Muidugi! Sellest oli Pariis kasu- inimesed ei saanudki aru, kuidas see kindlus põlema läks.”
„Ah, ma teadsin, et see on sinu tehtud!” lõi Rhon parema rusikas käe vastu vasakut.”Jõudsid must ette, ah?” James ainult muheles.
„Räägime üksikasjad selgeks?” pakkus ta sobrades midagi taskus. Ta võttis välja paberi ja pastaka, mis oli sellel sajandil väga ebaharilik, kuid mitte maagide seas.

***

Jacob?
„ Lucify, kas kõik on korras?” küsis Marcus kulmu kortsutades. Katty raputas kergelt pead ja manas siis ette vabandava naeratuse.
"Jah.. ma vajusin natuke mõttesse."
„Okei, aga sa pead sellega kiirustama. Meie peame tast lahti saama, sina pead. See on au küsimus. Pealegi, see annab sulle head võimalused järgmiseks juhiks saada,” ütles Marc rõhutatult. Kathleen kergitas kulme ja oli üllatunud kui kunagi varem.
„Tõesti? Aga...ma mõtlesin, et selleks peab vähemalt pool milleniumi vampiir olema.”
„On ka erandeid,” ümises Marcus, andes nüüd märku oma kabinetist lahkumiseks. Kathy tõusis kiirelt püsti ja kiirustas minema, otsesuunas oma tuppa.
Ta viskus voodile ning vaatas mõtiskledes lakke.
Äkki Jacob oli tõesti mõne mooduse leidnud elamiseks? Näiteks...oli üksik vampiir? Ka see võib olla, kuid siis pidi ta mingi kaitsemooduse leiutama, kindlalt. Teda oli ka ju päeval väljas nähtud.
Kuid võibolla libahunt? Neid ei elanud küll siin, Ida- Prantsusmaa mägistikus, kuid mujal pidi neid küll olema. Äkki jäi ta lihtsalt siia?
Oeh, need küsimused. Ilmselt tunnen ma endiselt oma poisist puudust. Kuidas siis muidu. Lootus peab ju olema. Võimalik, et see polnud üldse tema, vaid mõni sugulane. Samas-

Kathleen tõusis püsti ja kõndis otsekui transis raamatukokku. See oli ebaharilikult tühi, tavaliselt oli seal ikka keegi. Ta ronis mööda redelit kõrgemale ja otsis silmadega midagi.
„”Vampiiride välimääraja”,” pomises ta, ajades nimetissõrmedega üle tolmuste raamatupealkirjade,””Surevad surematud”... Ahaa, siin see ongi!” ta libistas ühe suhteliselt õhukese ja iidse väljanägemisega raamatu välja. Katty ronis ettevaatlikult kõrgustest alla- siseruumides polnud eriti mõtekas lennata- ja istus üksikusse lauda.
„„Surelikust surematuks”,”luges ta vaikse häälega. Ta keeras ettevaatlikult rabedaid lehti, peatudes mõnikord käsikirja uurimiseks.
„Nii...mõnikord saavad surelikud õppida maagideks,” sosistas ta,” kuid tingimusel, et surres läheb hing väljaõpetaja kätte. Ainult armastuse vägi suudab selle ära hoida, sest miski pole sellest iidsem ja võimsam. Mõned õpetajad koguvadki hingi, saades läbi selle võimsamaks. Pahatihti nad ise tapavad oma õpilasi. Üks kuulsamaid on Greggouros Monterhknos, kes on teadaolevalt sajandeid elanud, viimasel andmetel seadis ta end sisse ©otimaa mäestikus. Vaid mõned üksikud maagid leiavad elu saladuse, tavaliselt on neil kaaslane kõrval, et kahekesi sel ohtlikul teel sammuda. Tihti on surelikel selleks muutmiseks kindel põhjus, mis toob vanad Iidsete Aegade võimed uuesti välja. Ilma mõjuva põhjuseta teevad seda vähesed...”
Kathy seisatas, lugedes mõttes edasi. Ta suu vajus aina rohkem lahti, saades teada, milleks nood võimelised on.
„Kas siis Jacob õppis maagiks?” päris ta tühjalt ruumilt. Tüdruk haigutas ja vaatas kinnikaetud aknaid ja siis kella. Tema silmad läksid suureks, märgates, et kell on pool seiste hommikul. Teised ilmselt magasid juba. Kathleen tõusis püsti, võttis köite kaasa ja asus koobaste poole teele, et üks kosutav uinak teha.
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime23/8/2009, 20:27

5. peaükk

Kathleen lükkas punase sametiga ja pihlakapuust kirstu lahti. Selle kõrval oli väiksem tühi kirst. Need olid kunagised vangikoopad, kus ta viibis. Ta vahetas päevariided ööriiete vastu ja avas krigiseva ukse, vaadates nii paremale kui ka vasakule. Mõlemal poole laiusid kuni pimedusena erineva suurusega ruumid, kuid ainult pooled neid olid tegelikult täidetud. Katty sammud kajasid kivist põrandal, kui ta ühest uksest sisse keeras, veidi trepist edasi jõudis ja uude ruumi jõudis, seekord vooditega.
Seth istus täiesti ärkvel voodis. Kui Katty sisenes, tõstis ta äreva pilgu, suu vaevu liikumas.
„Ma tegin seda. Tunni aja eest.”
Kathleen kuulas hetkel mõistamatult, kuid siis jõudis talle kohale. Sethist oli täieõiguslik vampiir saanud.
Ta istus poisi kõrvale ja asetas käe õlale.
„Täna peaks täiskuu olema. Kas sa lähed koos teistega metsa?” küsis ta ettevaatlikult temalt. Seth raputas pead. Kathy ohkas. „Mina ka mitte. Ma jään seekord lossi."
Tunni aja pärast oli kogunemine, kus Kathleen ütles, et jääb koos Sethiga seekord siia. Marcus oli nõus, kuid saatis neile kahtlustava pilgu. Poolsada vampiiri tunglesid ukse juurde ja iga kord kui keegi üle kuristiku lendas, lasi ta kriiske kuuldavale ning liugles kuuvalgusega ülekallatuna metsa poole. Lõpuks olid nad kõik läinud, kõik läinud oma igakuisele orgiale.
„Paistab, et oleme kahekesi,” ütles Kathleen ringi kõndides. Ta istus ühte tugitooli, milles oli hästi ust näha, kuid teda mitte. Seth mainis, et läheb raamatukokku.
Noorik võttis laualt mingi pooliku pudeli ja kallas endale peekrisse veripunast vedelikku. Katty kuulis, kuidas uks kääksatas. Ta tõstis üllatunud pilgu, millele järgne suu kerge lahtivajumine. Keegi astus sisse. Väga tuttav keegi.

***

„Häh, nad on ukse lahti jätnud,” ütles James põlastavalt Rhoni järel sisenedes. Neile avanes avar eesruum, kus olid mitmed tühjad tugitoolid, lauad, riiulid, suur ja uhke kroonlühter, kaks treppi, üks ülesse korrusele, teine ilmselt alumisele. Sisustus paistis olevat enamasti nahkne, must ja punane.
„Neil pole eriti maitset,” mainis Rhon nina kirtsutades. Kuskilt kostis ohe, mis tegi mõlemad vaikseks.
„Mine teisele korrusele, nagu plaanisime,” pomises Rhon suunurgast. Jamesi oli peaaegu võimatu märgata, kui ta ühe trepi poole hiilis.
„Jacob?” küsis naisehääl.
Rhon tahtis saata selles suunas Püha Veega immutatud noole, kuid miski liigutas mälestustes...kahesaja aasta eest.
„Lähme tantsima,” ütles ta kergelt kummardades
Kathleen naeratas ja andis talle oma käe. Nad keerlesid tantsuplatsil...
„Tule homme meile...mul on sulle tähtis jutt,” sosistas ta tüdrukule kõrva.
„Jah, Jacob...”

„Ei,” pomises Rhon, silmad pimedust kammimas. Tema vaatevälja ilmus aeglaselt kõndiv kogu. Mees langetas oma vibu. Nad astusid edasi, kuni nende nägu valgustas kuuvalgus.
„Kath?” küsis ta naeratades. Tütarlaps noogutas. Rhon, teise nimega Jacob tahtis teda kallistada, kuid mingi osa mõistusest ütles, et vampiirile oma kaela paljastamine pole just kuigi hea tegu. Samas...Kathleen polnud tema jaoks lihtsalt vampiir.
Ja oma mõistusest loobudes, embas ta naist kõvasti.
Katty käele kukkus üksik pisar. Nii kaua...
Nad tõmbusid eemale ja vaatasid üksteisele otsa, mõlemist peegeldumas mineviku mälestused. Võib-olla kestis see minuteid, võib-olla tunde, kuid mõlemad kuulsid vihast hüüatust ülemiselt korruselt, mis tõi nad transist välja.
„Seth!” hüüatas Kathleen samal ajal, kui Rhon ”James!” karjatas. Mõlemad jooksid trepi suuna ja sama ajal võis kuulda sealt mitmeid mütsatusi. Ka väljast hakkas eristama kriiskeid, karjumist. Ilmselt oli petekas läbi läinud.
Raamatukogus avanes neile kahele aga laastunud pilt:
Ülevalt, umbes kahekümne meetri kõrguselt, sadas vanu köited ning noor poiss sisises seal, kätel hirmsad küünised ja isegi vampiiri kohta ebaharilikult suured irevil hambad.
Lauad ja toolid olid puruks ning nende keskel saatis lumivalgeid nooli omaenese käest James, nägu vihast moondunud. Ilmselt oli teda kuidagi isiklikult solvatud. Kumbi ei paistnud tähele panevat sisenejaid.
Kuu tungis laudadest läbi. Seth ronis nagu ämblik lakke, saatis rünnaku kriiske teele ja sukeldus Jamesi suunas, kes sama hetkel...
Muutus.
Isegi poiss oli seisma jäänud, näol jahmatus. Smith vaatas oma sõrmi, millele kasvasid vähemalt viie tollised küünised. Ta tiris oma keebi seljast, sest ribid mutusid silmapaistvamateks, nägu tõmbus piklikuks, ülemised hambad venisid koonuks ning elajalikud kihvad vaatasid vastu. Jalgadest käis kraksatus läbi, kui need rohkem konksu tõmbusid. Nahk oli hallikasmusta värvuse omandanud ja veidi soomuse moodi. Silmavalge muutus üleni mustaks.
Oi ei, mõtles Kathy. Ta oli sellisest olevuses ainult lugenud. Pooleldi libahunt, pooleldi vampiir. Neil pidi olevat üüratu jõud olema ja väga haruldased.
Mõlemist seisjast käis läbi värin, kui uus olevus oma tiivad avas ja ülesse sööstis, jättes küüntega põrandasse vaod. Seth irvitas ja mudis sõrmi, olles kõigest üheksa aastase poisi kohta erakordselt hirmuäratav. Nad sööstsid teineteise poole
Ja õhuvõitlus algas.


6. peatükk


Olevused põrkasid kõrvulukustava kriiskega kokku. Nad veeresid mööda seinu, haavates vastast küünte ja ka hammastega. James, kes oli muundunud ametliku nimega vespertilio lupus´eks ehk rahvakeeles libavampiiriks, tõmbas poisikese näole sügava haava. Seth aga samas kobas midagi taskust. Järgmiselt hetkel viskas vampiir Jamesile mingi pudeli näkku. Mees kriisaks kõrvulukestavalt ja Seth kasutas võimalust talle jalaga kõhtu anda, nii et too lendas läbi akent varjavate laudade kuuvalgusesse. Hetkeks kostis ainult noorte hingamist.
Aeglaselt laskus Seth alla. Küüned ja hambad võtsid normaalse kuju, kui ta veidi vankuval vammul Kathleeni ja Rhoni juurde astus. Nad võisid näha, kuidas verine haav kiiresti kinni kasvas.
„Mida sa viskasid?” küsis Kathy uudishimulikult, unustades Rhoni kohaloleku. Mees oli jooksunud kohe akna juurde ja seisis seal ikka veel.
„Groomi õli. Tekitab kolmanda astme põletushaavu,” vastas Seth küllaltki napilt, vidutades silmi kolmanda isiku poole.
„Kes see on?” päris ta järsku.
„Üks vana tuttav;” ütles Kathleen kiiresti, öeldes välja ainult poolt tõde. Koheselt viis ta aga teema ohtlikult alalt mujale.
”Mis siin üldse juhtus?” Paistis, et Seth polnud küll seletusega rahul, kuid oli nõus teemavahetusega:
„Ma lugesin raamatust selle Groomi õli kohta. Kui ma parajasti seda tagasi panin, avastasin sellesamuse sealt tagant. Küllap keegi oli unustanud. Kui ma selle tasku panin, haistsin, et midagi on valesti. Keegi naeris all ja mehehääl podises turtsatades. Ma langesin ettevaatusabinõusid kasutamata alla ja avastasin enda eest...oma isa,”


Rhoni pea nõksatas uskumatusest püsti, ka Kathy paistis olevat suhteliselt üllatanud. Kuid Seth jätkas rahumeeli, hääl jäine, märkamata äkitselt kasvanud huvi.
„Mu ´isa´ jättis meid aasta eest maha. Lihtsalt kadus. Ma läksin raevu, nähes teda siin ja ilmselt tema samuti. Tundis mu ära ja viskas mu poole laua, kuid see tabas riiulit. Raamatud lendasid. Ja siis..ma tundis kuidas mu küüned ja hambad kasvavad, mingi teine olevus tõstis minus pead. Ka tema muundus, ma ei tea milleks, kuid ta oli päris hirmuäratav. Ma arvan, et umbes sellel ajal jõudsite te kohale..” Poiss lõpetas veidi vaikselt ja viltuse näoga. Küllap oli ta nii pettunud kui ka vapustatud oma teost. Ta oli ju oma isa ilmselt tõsiselt vigastanud. Veidi aega oli kuulda ainult õuest kostvat sõjakisa. Vampiiridega oli see häda, et kuid neid rünnati, ei lõpetanud nad enne, kui vastane oli löödud.
„Noh, paisab, et temaga pole just kõige hullem, sest kusagil siin teda pole. Ilmselt lendas minema,” ütles Rhon ettevaatlikult. Talle ei pakkunud mõnu ihuüksi kahe vampiiriga toas viibida. Mis siis, et üks oli ilmselt tema poolt. Ta võpatas, kui Seth tema peale urises.
„Õu, rahune,” ütles Kathy kätt rahustavalt Sethi õlale pannes. Poss vaatas Rhoni nüüd äärmiselt kahtlustavalt.
”See mees on maag,” sisistas ta silmi pilutades.
Äkitselt meenus Kathleenile Marcuse ülesanne ja sisemus tõmbus otsekui kokku, mõistes kui palju kurja oli Rhon teinud.
„Seth, mine korra välja,” ütles ta teravalt. Poiss kuuletus veidike vastumeelselt, kuid sulges enda järel mürglis imekombel terveks jäänud ukse. Katty astus mehele paar sammu ligemale, mõistus äärmiselt selge.
„Marcus käskis sind tappa, Rhon Voustome,” ütles ta aeglaselt. Rhon vaatas kahtlevalt Kathyt, kaaludes kas naine teeb või ei tee seda ja pahvatas siis:
”See oli Monterhknos, kes mind välja õpetas. Pärast seda on ta mind aina hullemaid tegusid tegema sundinud, et ma ikka surma saaksin. Ka James õppis tema juures, kuid ühes lahingus sai ta peaaegu järjest nii libahundilt kui ka vampiirilt hammustada,” ta taganes kuni seinani, sest Kathleen oli ta nurka surunud. Neid lahutas ainult mõni sentimeeter.
Järsku tundis Rhon südames tugevat valu.
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime23/8/2009, 20:28

7.peatükk

„Me ei pane neile enam kaua vastu!” karjus keegi. Kisa oli kurdistav ja iga sekund langes keegi, kas nende või teiste hulgast. Hiljem hakkas see väike, kuid otsustav sõda kandma nime Igaviku Lahing, sest mõlemad pooled olid surematud. Seesamune vana mees, kes oli umbes nädala eest koopas kõnelenud, vaatas lossi poole. Tal oli seljas maani säravvalge rüü, ja kui habe ka arvestada, võisid mõned teda Jumalaks endaks pidada „Kiirusta,” pomises ta, kuulamata hädaldajat.
Ja järsku helises vaikus hõbekellukesena nende kõigi kohal. Juurde tulnud vampiirid seisatasid, vibukütisd lasid nööri lõdvaks, isegi raskelt haavatute oiged vaikisid.
Lossist visati keegi välja. Sekund hiljem aga see keegi lendas õõtsudes nende poole, lastes kõlada ebamaisel kriiskel, mis tõstis ihukarvad püsti. Just see kõigi tähelepanu ärataski
Põletushaavad küll piinasid Jamesi, kuid ta oli hullemat talunud. Teda oli elusalt maetud, põletatud, poodud ja kes teab mida veel tehtud. Ta paiskas esimese ettejuhtuva vaenlase teelt eest. Too paiskus vastu puud ning kiunatas, kui terav oks oli ta südamest läbi löönud. Libavampiir jätkas oma tööd, samal ajal kui madin raevukamaks muutus. Kusagilt voolas aina rohkem vampiire ja ka mõned lihtrahva seast kogunesid tasapisi maa alla.
„Monterhknos, kas te teate, mis asi see on?” küsis noorem hääl põrnitsevalt raugalt. Keegi oli tõrviku läitnud, nii et nüüd oli midagigi näha. Mehed tulistasid väikestest laskeavadest, mõned õnnetud pildusid lumivalget tuld õues, kus neid pidevalt välja vahetati. Nooled, purgid vedelikega ja muud sellised asjad vedelesid maas. Greggouros noogutas, helesinised silmad teraselt võitlust jälgimas.
„See on James Smith, muundunud libavampiir,” teatas ta. Üks munk, kes oli peidikusse saadetud sõja kulgu jälgima, pistis halama, luges issameiet ja pomises midagi põrgudeemonitest. Enamik nõustus temaga, kui Greggouros ainult muigas, olles samaaegselt murelik. Midagi imelikku oli seal juhtumas.
„Ma lähen lossi,” teatas ta, kuid kohe, kui ta seda ütles, lõi talle rindu valu. Ta haaras ühe käega sealt ja teise käega toetus seinale, silmad ja suu kinni kindlalt pigistatud. Sama järsku see lõppes.
”Ma lähen kindlalt sinna,” ütles ta vihaselt, haaras saua ning avas mingi luugi.

***

Ja sama järsku see lõppes.
Rhon hingeldas seina najal, parem käsi endiselt natuke valutavast kohast kinni hoidma. Millegi pärast auras ta sinakalt. See ´aur´ kogunes ühte, moodustas pentagrammi ja haistus siis. Kathleen vahtis teda jahmunult, saamata aru, mis juhtus. Ainult Rhon pigistas silmad kinni ja lausus läbi kokku pressitud hammaste:
„Ma olen nüüd surelik.”

***

Saanud punkrist välja, kadus Greggouros Monterhknos silmapilkselt.
Ja ilmus uuesti lossi ees välja. Ajas rändamine, nagu ta seda ise nimetas, oli kõrgema astme kunst ning vajas täielikku keskendumist. Kuid tema oli hoopis midagi muud loonud...
Ta seisis puuraami ning laudade rusudel ja vaatas mõeldes ülesse. Korraks kõverdas ta veidike põlvi ning siis andis ta sellise hoo, mis lennutas mehe otse kõrgetele piitadele, raamatukogu aknale. Talle avanes sama laastav vaatepilt, mis teistelegi ennist sisenejatele. Kuid seal oli ka veel võõras noor naine ja...Rhon. Maag kõkutas, pälvides sellega tähelepanu.
Kathy pööras pea sinnapoole ja sisistas. Kes iganes see ka polnud, pidi too võimas olema, et sõjast läbi murda ja siis veel teisele korrusele hüppata. Automaatselt hüppas Kathleen lakke, paljastades tagurpidi olles ja turtsudes oma kihvad.
Rhon koperdas eemale. Tõotas tulla järjekordne võitlus, millesse tema hetkel ei suutnud sekkuda. Ta polnud võimeline isegi sissetungijat ära tundma, kuigi too tundus häguselt tuttav.
Monterhknos ründas esimesena. Ta viibutas agressivselt saua ning pikk sügavroosa juga lendas otse vampiiritari suunas. Kuid Kathleen veeres raskusteta mööda lage, hävitav kiir talle järgnemas. Laest lendas tükke. Hämmastaval kiirusel tõusis Katty püsti ja jooksis väledalt mehe poole, kes oli ruumi astunud ning saatis mitte enam roosasid, vaid lumivalgeid energipalle. Sinna, kuhu need maangusid, jättis nõidus tugeva jälje. Tütarlaps tegi viimase hüppe, teravad küüned ees, kihvad välkumas.
„Jok-„ alustas Greggouros laitsu, kuid sõnad hääbusid, kui teda tabas jalalöök näkku, seejärel lõikuvad küüned ja lõpuks ka valupiste kaelal- Rhon ja Kath olid oma töö teinud.
Viimasel hetkel oli noormees maagi ära tundnud ja toorest jõudu kasutades teda tanksaapaga näkku löönud. Tema kaaslane oli oma töö teinud.
Nende silme all hääbus vastane tasapisi. Nägu vajus lohku, nahk tõmbus kokku, silmad vajusid koopasse, hambad kukkusid välja, huuled tõmbusid sissepoole ja lõpuks polnud tast mitte midagi järel kui ainult luud. Sel hetkel tormas Seth sisse.
„Mis siin toi-?” ta vakatas, nähes jäänuseid maas. Pilku tõstes nägi ta veidi uimast Rhoni ja Kathleeni, kes toetus seinale. Paistis, et kumbi ei soovi talle seletada.
All paiskusid suure müraga uksed lahti, pälvides kolmiku tähelepanu


8.peatükk


Kathleen ja Seth vaatasid mõistmatult ukse poole. Ka Rhon proovis kõrvu teritada, kuid esialgu asjatult. Tasapisi hakati häältest aru saama.
„Elfi võtab Elizabethi, Karolise ja Ryani kaasa ning läheb allkorrusele,” kajas käske jagav võimukas meeshääl.”Mina, Alex ja Gloria teisele korrusele. Ülejäänud, vaadake ringi, äkki leiate midagi huvitavat,” Küllaltki suur kamp naeris valjusti, ning tuhmid mütsatused andsid märku maja sassikeeramisest.
Katty reageeris kõige esimesena.
„Me peame kaduma,” ütles ta mõistlikult, vaadates abiotsivalt Rhoni otsa. Mees kehitas õlgu.
„Lendame?” pakkus ta veidike hädiselt, pidades silmas vampiiride erilist võimet. Kathy lõi käega, praegu sobis seegi plaan. Ta haaras Rhonist kinni, jooksis akna juurde, kuid viskus kiunatades tagasi sina äärde, tõmmates hämmeldunud Sethi endaga kaasa.
Esimesed koidukiired tungisid pilvede vahelt läbi.
„Siitkaudu,” sisistas Seth, tõmmates mõlemaid ühe raamaturiiuli juurde. „Johnes, Groom ja Vernus,” pomises ta, tõmmates kolme erinevat raamatut veidike väljapoole. Midagi kriiksatas ja väike osa riiulitest avanes, tuues kaasa natuke kopitanud lõhna.
„Salauks!” sosistas Kath imestunult ning sisenes pikemalt mõtlemata pilkasesse pimedusse. Peaaegu kohe see ka sulgus. Samas süüdati tõrvik ja Kathleen pidi tahes-tahtmata silmad kissi tõmbama.
„Kust sa sellest kohast teadsid?” küsis Rhon ettevaatlikult ümbrust uurides. See polnudki salauks, vaid hoopis käik, mis paistis olevat väga pikk ja vonklev, täielik labürint. Maakividest tunnel näis olevat isetehtud, koha vanusest rääkisid nii mõnedki seinast välja kukkunud kivid ja ämblikuvõrgus olid igas võimalikus kohas.
„Juhuslikult avastasin,” vastas Seth ebamääraselt, silmad helkimas.”Tulge, minu järel!”
Ja nii nad läksid, Seth ees, Kathleen Rhoni järele vedamas. Pimeduses kaotati ajataju, kuid oli aru saada, et nad rändasid kaua. Nad rääkisid vähe, pigem säästsid jõudu. Käänak käänaku järel, jõudsid nad lõpuks avarasse koopasse. Seda oli aru saada, sest Kathy oli just küsinud, millal me kohale jõuame ning koht kajas kõvasti vastu. See tundus üüratu.
Kuna mõlemad vampiirid olid suurepärase kass-nägemisega, said nad paremini orienteeruda. Tõrvikuvalgus paistis millegi läikiva peale. Pärast väikest kobamist leiti ka sellele alus, et valguseandjat käes ei peaks tassima. Rhoni näos peegeldus mõistmine, ning ta peaaegu jooksis selle helkleva asjanduse poole. Kerge kriuksatus ja saal täitus maheda, veidike kollakate kiirtega.
Kakskümmend ümmargust peeglit asetsesid paralleelselt nende ees, kõikidelt kumamas valgus. Isegi Kathleen ahhetas kergelt.
„Häh, pole midagi,” lõi Rhon käega.”Vana-Egiptuse trikk. Nad oskasid kõike ära kasutada enda tarbeks.” Võttes nüüd juhtimise üle, hakkasid nad oma peatuspaika uurima.
Nagu alguses oligi arvata, olid nad väga suures, kuid täiesti kuivas maa-aluses koopas. Mõndadel kohtadelt oli leida tööriistade jälgi, järelikult olid elavad hinged siia oma panuse andnud, kuid suuremas osas oli teinud töö loodus. Väike solin eemal seinas andis märku ka veest, mis osutus suureks järveks .Kitsast, päikesevalgust sisse laskvast pilust tuli ka hapnikku, kuid ilmselt pidi mujalgi avasid olema, miks muidu koopas nii palju värsket õhku oli. Kuid milleks peeglid? küsis Kathy, uudistades just sealt. Ta lasi oma pikkade kahvatute sõrmedega üle liivaseguse mulla, aga tõmbas äkitselt kiunatades ära.
„Jacob!” kajas hüüe, ning üsna pea oli kuulda paremalt Rhoni lohisevaid jooksusamme, teiselt poolt aga Sethi lühikesi ja kiireid. Mõlemad jõudsid üheaegselt ja küsisid nagu ühest suus: „Mis juhtus?”. Mõnes teises olukorras oleks see naljaks olnud, kuid mitte praegu. Sõnatult vaatas ta mehe otsa ja osutas maha, seletades lühidalt.
Rhon noogutas ja kükitas, pühkides sealt veidike käega. Külm, hõbehall pind ilmus nähtavale. Seth tahtis appi minna, kuid ta peatas poisi.”See on ilmselt hõbe. Pole vampiiridele just kõige soovitatav,” lisas ta natuke sarkastiliselt ja süngelt samaaegu. Ta jätkas, kuni umbes poole meetri suurune luuk oli paljastatud, peaaegu sarnane sellele, kust nädal aega tagasi endine maag sisse hüppas. Rhon tõusis, vaadates tõsiselt mõlemile otsa.
„Ma arvan, et me peaksime selle pärastiseks jätma. Täna on nii palju juhtunud, uni kuluks meile ära.” Alles nüüd mõistis Katty, kui väsinud ta siiski oli. Jacobi avastamine, Sethi võitlus, tema enda oma, põgenemine- kõik vajus talle peale. Üheskoos lepiti kokku vahikord ning nad kõmpisid järve kaldale, et pikali heita. Esimene valve määrati Sethile, kes selle tegelikult vabatahtlikult vastu võttis ja ka tule ära puhus. Nad pidid ju kokkuhoidlikud olema, päikesevalgust ei saanud kasutada.
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime23/8/2009, 20:31

9. peatükk

„Ja koos,” hüüatas Rhon, kes oli mässinud paksu riidetüki ümber hõbedast lingi ja tõmbas seda koos Sethiga. Kathleen oli nii öelda moraalseks toeks. Luuk kerkis vähehaaval vaikse kriginaga, saateks puhinad ja ägin. Katty ei suutnud vastu panna, mässis kiirelt oma käed sisse ja aitas neid. Kolmekesi said nad selle lahti. Käigu, mis viis vabadusse.
Nimelt oli Seth pärast väikest uurimist kindlaks teinud, et müra, mis oli päeval kostunud, tuli ainsa sissekäigu sissevarisemisest. Polnud muud pääseteed, kui väikene ava laes ja see salapärane hõbedast luuk.
„Kõik kaasas?” küsis Kath, heites pilgu tagasihoidlikele kompsudele. Saanud noogutuse, süütas Seth tõrviku ja hüppas esimesena sisse. Mõlemad ülessejäänud kummardusid augu kohale ning tundsind kauget ebamaist hõngu.
Mõne sekundi ärast kostus tuhm mütsatus ja hüüatus, et kõik on korras. Kathleen ja Rhon võtsid üksteise ümbert kinni ja kadusid sügavikku. Mees oli arvanud, et nad maanduvad peaaegu kohe, kuid tundis südame all külma jutti, kui nad alles viie sekundi pärast endale koha liival leidsid.
Soolane merehõng lõi Kathy peaaegu jalust.
Kuu sillerdas vastu tumedalt täiesti vaikselt merelt. Kathleen polnud mitte kunagi midagi sellist näinud. Meri oli midagi, mis... polnud kunagi tema elu juurde kuulunud. Eriti veel kuupaistega. Sethi tume siluett ilmestas seda veelgi, kui ta osutas käega paatide poole. Naine sulges silmad sügava ohkega ja kogus julgust selle jaoks, mida ta öelda tahtis. Eile varahommikul oli ta hämmastavale selgusele jõudnud.
„Rhon...Seth,” alustas Katty ja avas silmad. Mõlemad vaatasid teda huviga.”Minge teie. Ma jään siia. Ei, kuulake,” vaidles ta, märgates, et nood kavatsevad teda protestiga katkestada.”Kas te arvate, et mul oleks mingit tulevikku vampiirina merel? Või üldse kuskil? Ma olen üle kahesaja aasta vana! Kui maag kedagi meiesugust inimeseks pöörab, saab ta oma tegeliku vanuse. Sul, Seth, on veel lootust. Ma olen kindel, et Rhon mäletab veel, kuidas seda teha. Võluvägi on südames,” Kathleeni sõnad taandusid sosinaks ning tahes-tahtmata kerkisid pisarad silmadesse.
„Mis sust siin saab?” päris Seth tasaselt, heites millegi pärast tusase pilgu Rhoni suunas. Kolmik ei panud tähele, kuidas kaugel paisus punakas kuma taevasse. Sellel polnud midagi päikesetõusuga seost.
„Ma j-jään siia,” tuli väriseval häälel vastus. „Ma ei ütleks, et see eriti meeldiv on, a-aga ma saan hakkama. Ma saan kuidagi Marcuse jälgedes käima hakata. Jah, ma usun, et ma saan hakkama,” sõnas ta juba kindlusega ning viskus sõnagi lausumata Sethi kaela. 9-aastase poisi kohta oli poiss üllatavalt tugev ning talus Kathleeni raskuse vaevata ära.
Järgmisena liikus Kathy Jacob-Rhoni poole. Nad vaatasid üksteist pilguga, kus oli ainult nukrus ja mõistmine. Vampiiritar kaldus mehe poole ja puudutas õrnalt ta huuli.”Unusta mind. Palun,” sosistas ta, liikudes tagasi. Tõstes teatraalselt käed enda kõrvale, nõksatas ta põlvi ja hüppas õhku.
Kõik muutus. Igaveseks.

____________

Böö, see on minu kõige esimene lõpetatud jutt Very Happy ja kõige kahtlasem Very Happy
Tagasi üles Go down
padjanägu, [h]
Tolstoi meets Gaiman
padjanägu, [h]


Female Postituste arv : 1847
Age : 28

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime26/2/2010, 18:27

Sellest "Valmis juttude" teemast on ikka kasu kaa, ma vaatan.. Lugesin läbi selle. Very Happy
Eeeeet.. jah. Muud ma vist öelda ei tahtnudki xd. Tegelt ma valisin selle loo sellepärast, et selle peategelane oli Kathleen. Very Happy Jaaa.. jah. Jah.. jah. Just. Very Happy Nägemist. Very Happy
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime26/2/2010, 19:35

Okei Very Happy
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Empty
PostitaminePealkiri: Re: Igavik | 9 osa [Lõpetatud]   Igavik | 9 osa [Lõpetatud] Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Igavik | 9 osa [Lõpetatud]
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Tahetud tunded, oodatud igavik[lll]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Kui kuskile ei mahu :: Lõpetatud jutud-
Hüppa: