Oliver vaatas veel korra seljataha, ohkas ja pistis siis jooksu. "Neetud," pomises ta endamisi ja kadus siis nurgataha, sealt edasi ühte koridori ja siis trepist alla. Kui ta oli jõudnud keldri moodi ruumi vaatas ta ringi ja tema näole tekkis rahulolu. Vaadanud veel korra seljataha tõmbas ta ühe paneeli seinalt ära ja kadus selle taga olevasse avasusse. Nooruk tõmbas jaki taskust taskulambi ja vajutas selle põlema, see valgustas talle teed väiksest trepist alla. Trepp logises ja kriuskus, see oli puidust tehtud, kuid Oliver teadis, et see ei lähe katki. Timoty oli liiga hea puusepp, et teha katkiminevaid treppe. Oliver vaatas veel korra tagasi, veendunud, et paneel on seinal väga korralikult ees, hakkas ta terepist alla minema. Ta pidi käima kummargil, sest lae ja trepi vahe oli väga väike. Poiss ei nurisenud selle üle, ta oli sellega liiga harjunud.
Varsti trepp lõppes, kuid tee läks edasi. Oliver sai nüüd jälle sirgelt käia. Ta sasis enda juukseid ja keeras siis vasakule, käik ise aga läks veel otse ja paremalegi. Ta sammus natuke edasi ja lükkas siis ühe ukse lahti, sealt pidi ta jälle kõndima, päris kaua. Lõpuks jõudis ta sinna, mis oligi tema sihtpunkt. Suure, tumeda ukse ees seisid kaks temaealist poissi. Ta noogutas neile ja poisid lükkasid ukse lahti, enne oli see riivis olnud. Ukse taga ootas teda suhteliselt meeldiv vaatepilt. Maa-aluse elamise kohta oli see väga hea, kuid siiski sünge. Ta sammus mööda kahest lauast, kus istusid temavanused poisid ja tüdrukud. Neid oli kokku umbes kümme. "Said tehtud?," küsis Nate ja ajas ennast lauast püsti, lükates taldriku kartulite ja lihaga eemale.
Oliveri noogutust nähes, hõiskas ta võidurõõmsalt ja patustas sõpra seljale. "Tule minu järel," lausus ta ja sammus ise ees minema. Oliver saatis enda sõpradele segase pilgu ja sammus siis Nate järel söögiruumist minema.
Kui Oliver oli söögiruumist lahkunud asusid teised elavalt vestlema. Nende näojooned olid liiga karmid, keegi ei oleks osanud arvata, et nad on siin kõigest kaheteist kuni kuueteist aastased. Ainult Nate oli neist vanem. Tema suutis siin korda hoida.
Oliver sisenes Nate järel avarasse ruumi, seda valgustasid suured küünlad, see tekitas tunde, nagu oleks neil siin lambid, elektriga. Muidugi neil oli siin elekrit, kuid seda vaid söögi tegemiseks, generaatori abil. Nate viipas et Oliver istuks, ise istus ta tumeda puidust laua taha ja pani käed laual ristamisi. Oliver istus pehmele toolile ja vaatas Natele küsivalt otsa. "Sina oled järgmine pealik." Oliver vaatas Natele otsa, poisi näol olid mõned murekurrud. "Neid ei tohiks seal olla," mõtles Oliver, Nate on veel liiga noor. Kuid ta teadis, et nad kõik muutuvad aja jooksul sellisteks, nende elu oli juba ette määratud. Oliver vihkas seda vahel. Tema unistas üldse teisugusest elust.
"Mida?," küsis ta arusaamatult ja lõi võpatades enda käe vastu lauda ära.
"Sina oled järgmine pealik," kordas Nate ennast.
"Ei, sellest sain ma aru," ütles Oliver, "aga midaaa?" "Mina ei saa olla pealik, sina oled." Ta tõusis püsti ja hakkas arutult mööda tuba ringi tammuma.
"Oliver," lausus Nate käsi kokku pannes rahulikult. "Kas ma näeksin nüüd palun seda kivi."
"Ah, mida?" Oliver jäi seisma ja vaatas Nate. Ta sai alles nüüd aru, mida Nate öelnud oli, poiss pistis käe jaki taskusse ja tõi nähtavale imeilusa kivi, see kumas sinist valgust ja ei olnud kohe kindlasti tavaline kivi.
Nate võttis selle vastu, pilk tema silmis ei olnud muutnud, kuid Oliveri pilk küll, ta vaatas seda lummatult. "Ja mina arvasin, et see on palju suurem." Nate muigas ja asetas kivi lauale. "Ainult jutt, tõelisus on teine." Oliver ei saanud midagi aru, mida Nate rääkis. Tema arust oli küll see kivi imeline.
"Võid selle endale jätta," ütles Nate õlakehitusega ja sammus enda toast välja. Oliver kogus ennast, pistis kivi taskusse ja suundus siis sööma.
Pealkiri: Uue aja Oliwer Twist. xD 
5/8/2008, 17:13
Edasi
