Needus .

Okei, see ei ole eriti hea, aga ma lihtsalt pidin midagi üle pika aja kirjutama.




Ta oli pikk, õrnalt laines kuldkollaste juustega, mis ta õlgadel tihti veetlevalt looklesid. Riietusest eelistas ta kanda pikki kleite, eriti valgeid, mistõttu need tal ka ära kulusid ja mõndadest kohtadest narmendama hakkasid. Kui muidu oli ta sümpaatse välimusega, viisakas, siiski mitte üks inimene, ka tema ema, ei suutnud talle kauem kui paar sekundit otse silma vaadata. See klaasistunud pilk võinuks su kohapeal tappa, või vähemalt panna sind tundma seda piina, kuis sa justkui põleksid põrgu palavaimas tules, kus sulle mingit armu ei anta suure ega väikese tehtud vea või pahe eest.
Ta seisis akna ääres, vaatas kaugustesse, mis pärast tänavat ja metsa paistis. Silmad läksid fookusest välja, kuni ta enda pilgu endal klaasi peegelduselt tabas ja kiiresti laud pupillide ette pani. Ka temal ei olnud enda silmade eest pääsu. See oli ka üks põhjustest, miks ta peegleid vihkas ja need kõik kinni oli katnud. Ta viis pilgu taas välja, kuid seekord tänavale, jälgides seal mööduvaid inimesi. Näol lõbus naeratus, hakkas ta üks viit ümisema. Äkitselt kuulis ta enda nime, mille tõttu keeras oma pea refleksselt selja taha ukse poole, kust kostusid sammud ja hetke pärast ka koputus.
"Charlotte, kas sa oled valmis?" kõlas vanem härrasmehelik summutatud hääl ukse tagant.
"Jah, isa!" kuuldus õrn, veidi kõrgem, hell ja habras toon talle vastu. Kostusid sammud ja neiu jõudis ukseni, mille avas. Mehe, kes sealt tagant nüüd paistis, pilk oli suunatud allapoole, kontrollimaks, kas tütar oli ikka õiged riided selga pannud. Ta pidi naeratusega nentima, et viga seal tehtud ei olnud. Uhke valge, veidi beežika varjundiga linasest ja puuvillasest riidest tehtud korsetiga maani, puusast laialiminev kleit. Muster pealmise riide peal oli pilkupüüdev, mis oligi selle peamine eesmärk. Isa ulatas tütrele käe ja käevangus läksid nad trepini, kust alla sammusid. Seal oli palju rahvast, kõik elegantselt ja viisakalt riides. Senine sumin vaikis, kui trepilt paistis Charlotte. Neiu pilk käis ruumis ringi, vaadates, kes kõik kohale olid tulnud. Nii pea, kui kellegi pilk tema omaga kohtus, võis näha kummagi pea pööramist erinevatesse suundadesse. Charlotte teadis, et tema silmadel lasub see needus, kuid ta ei osanud end peatada, seda ära hoida muud moodi, kui kellelegi silma mitte vaadata. Pärast mõnda hetke, mil ta oli saanud kohalolevatest inmestest ülevaate, langetas ta pilgu trepile, mida mööda ta isaga endiselt astus. Lõpuks, kui nad 0-korruse maapinnani jõudsid, hakkasid inimesed taas omavahel rääkima, kuid ühe noormehe pilk püsis temal, otsides uhkelt riietunud neiu pilku. Charlotte märkas seda, ent hoidis pead kõrvalepööratuna, tema enda heaolu pärast. Kleidiäär lohises mööda vaipa, mis maapinda kattis, kui aadliku tütar seal kõndis. Noormees, kelle nimi pidavat Charlotte teadmiste järgi Robert olema, ei rebinud temalt pilku. Neid tundis seda endal ka siis, kui ta läks ühe vanema härrasmehega, härra Laudersfalliga rääkima. Ajast ja olust. Charlotte'ile eriti võõrastega vestlust pidada ei meeldinud, kuid paremat tegevust ta ka hetkel ei leidnud. Toda aadlikku ta natukene teadis. Mees teadis samuti ka põhjust, mille pärast ta neiu silmadest peab hoiduma. Ootamatult sadas aga nende dialoogi sisse ka Robert. Ehmatusest võõrast häälest viis neidis oma pilgu noormehele ja unustas end täielikult. Tal olid sügavad sinised silmad, panid sind uppuma ookeani. Charlotte jõllitas talle otse silma ning Robert vastas samaga. Eemalt kostus üks karjesarnane häälitsus, mille algallikaks neiu isa oli. Ta oli teadlik nende mõlema needusest, ent mitte midagi ei juhtunud, kõigest õrn naeratus ilmus neiu suule. Tal on kerge tunne. Ta polnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Isa oli nüüd noorukite juurde jõudnud ja vaatas neid imestunud ilmel.

Möödunud oli kolmteist aastat, kui Charlotte isa lahkus. Mõis pärandati Charlottele ja Robertile.
Paar oli täiuslik. Üksteisele ohutud, kuid koos saanuks nad kõigi vastu. Kui surm ainult kõigi alla käiks.
Ühel ööl, kui nad kahekesti voodis magasid, tõusis Robert istukile ja jõllitas enda ette. Silmagi pilgutamata läks ta hetke pärast kööki ja naases sealt suure noaga. Ta jõudis taas voodini ning võttis enda kohal istet.
"Igavesest ajast igavesti," lausus mees vaikselt ning pussitas oma kaasat kümneid kordi, et too täitsa auklikuks muutus. Seejärel kõkutas ta korraks naerda ja tõmbas endal teraga üle kaela, surres aeglaselt ja piinarikkalt, olles täie teadvuse juures.
Nende hinged aga ei lahkunud majast. Tänini ei saa keegi selles majas ühtki peegeldavat ega sinist eset vaadata, ilma uppumis- või põlemispiinu tundmata.

Lihtsalt ... liiga hea

see oli mul peas palju parem, kui kirja tuli

peas palju parem....mmm..?
LIIALT HEA!

kirja pannes kaob tihti asja võlu ära, eriti, kui õiget sõnastust ei leia

lolz