Osalesin laste ristisõjas. (1. Osa; Lõpetatud!)

Et siis üks jutt mingi... vihiku järgi seitsmendast klassist.
Hope u like it.
Paar parandust oleks taht teha, aga ei hakanud algkuju muutma.

***

Isa ütles, et ma olen tubli väike tüdruk, keda saavutab edu, et tänu minule võidame Püha Haua tagasi.

Ta valetas.

Istun nüüd näljasena siin müüril, vaatan kaugusesse ja mõtlen... mõtlen, mis oleks võinud olla ning mis oli.

Asusime teistega teele 2010 aastal, kuid mis eesmärgil?!

Meie, väikesed, tollal elukogenematud lapsed, rändamas üksinda kaugele, meile tundmatule maale.

Paljud meist surid teel olles nälga, sattusid inimröövi ohvriks, hukkusid tülides põliselanikega. Kogu meie energia kulus elus püsimisele.

Meil polnud isegi õigeid sooje riideid. Põhiliselt sõjavarustus, mida me kasutadagi ei osanud. Mõte tapmiselegi pani meie vere soontes tarduma.

Käisime siis aeglaselt, väsinult. Üldiselt polnud meil aimugi, kuhu minna, mida teha...

Näha oma sõpru enda kõrval suremas, isiksusi hääbumas... See on jube. Tekkisid paanika ja hirm.

Järsku mõistsid kõik, mis nendega tehtud oli.

Meid oldi saadetud hukatusse. Vaevalt keegi meie edussegi uskus... Meie, väikesed lapsed, suurte inimeste vastu ebavõrdses lahingus.

Meil jätkus toitugi ainult kuuks... Meid rööviti, kuid siiski... See pidi olema pikk rännak, mida ta tegelikult oligi, või on...

Ma ei väsi kordamast, et see oli mõttetu, edutu, kasutu...

Tagasi praegusesse...

Istun ikka veel siin müüril, mis oli kunagi, enne nende mõttetute sõdade algust suur, elurõõmust pakatav lass, koht...

Näen endast eemal raskelt mamagamas oma saatusekaaslasi.

Kõhnus, nälg ja räbalais olemine on osa meie päevast.

Mul on meist hale. Kuidas me magama paljal maal kurvalt, üksinduses. Mõeldes sellele, kas me kõik ikka hommikul tõuseme ning kartes seda, et meie sõber, kes meie kõrval lebab, ei tee enam midagi, kunagi.

Aga vahest neil isegi veab?! Pole vaja üle elada järgmist ebainimlikult rasket päeva koos nälgimise, surma ja veel tuhande asjaga.

Kas me veel üldse kunagi saame õnnelikuks? See meeleheitlik mõte keerleb meie kõigi peas päevast päeva.

Näen eemalt lähenemas suurt salka inimesi. Jälle mõni rüüsteretk? Tahetakse meid tappa? Orjaks müüa?

Annan vaikselt häiret, ise mõeldes, kas sellel on üldse mõtet? Võib-olla oleks surm lihtsalt lahendus kõigile meie hädadele? Võib-olla on nemad lahendus meie hädadele?

Seda me ei tea. Iial.