Mis on põrgu ja paradiisi vahel? [Lõpetatud]

Kriitikat.

1. osa

Justine istub surnuaial ja kuulab muusikat ning joonistab.
Mõne aja pärast ta tõstab pea ja näeb poissi enda ees seismas.
„Tere!“ ütleb tüdruk talle.
„Justine, mis sinu nimi on?“
„Meeldiv tutvuda, Kevin!“
„Ma ei saa, mind ei lubata!“ mõni hetk seisis poiss seal veel ja siis kadus.
„Hey, kuhu sa kadusid?“ Justine tõusis püsti ja hakkas teda otsima. Aga ei leidnud.
Järsku tuli talle vanaisa vastu ja tõstis ta õhku.
„Kuhu sa oma arust läksid, väike daam?“ ütles vanaisa.
„Vanaisa, ma pean ta leidma.“ Ütles tüdruk uuesti.
„Kelle leidma?“ ei saanud vanaisa aru, vaatas ringi ega näinud kedagi.
„Poissi, ta pääseb minema.“ Vanaisa ei saanud ikkagi aru ja ütles.
„Tule ütle emale tere ja siis võid minna tagasi mängima. Tule kallis.“ Tüdruk ja mees läksid tüdruku ema haua juurde. Seal oli kirjas.

Lorie Ann Dobson, 1951-1984.

Vanaisa ja Justine jõudsid sinna.
„Ütle emale tere!“ ütles vanaisa.
„Hey emme!“ tüdruk seisis püsti, vanaisa aga kükitas.
„Just rääkisin talle su uuest hambast ja kui elevil sa võrkpalli trenni mineku pärast oled. Kallis, sa võid rääkida temaga, nii nagu sa räägid minuga. Tean, et ta kuulab. Pane tähele, kallis, tulime su ema vaatama. Räägi talle oma elust.“ Rääkis vanaisa. Tüdruk seisis ikka seal, vaadates muru.
„Ma ei taha!“ ütles tüdruk.
„Mida sa ütlesid?“ küsis vanaisa.
„Ma ütlesin, et ma ei taha!“ ütles tüdruk uuesti. Ise juba pisarates.
„Miks?“ ei mõistnud vanaisa teda.
„Lihtsalt ei taha…“
„Kallis, su ema armastab sind, ta armastab sind väga.“ Ütles mees uuesti.
„Ma ei taha, sa ei saa mind sundida!“ tüdruk jooksis ära sealt, haudade vahelt maantee poole.
„Justine, kallis!“ Vanaisa ajas teda taga aga oli tükk maad kaugemal kui Justine. Tüdruk jooksis ja jooksis kuni jõudis maanteeni, ta jooksis teepeale ja auto tuli. Joe nägi seda ning karjus: „Justine! Ei!“ Auto hakkas järsult pidurdama ja järsku tüdruk lendas hüppega tagasi teeäärde. Vanaisa jõudis sinna ning ütles.
„Temaga on kõik korras, kõik on korras.“ Mees kükitas maha ja võttis tüdrukult õlast kinni ning raputas õrnalt.
„Mida sa teed? Ära tee niimoodi!“ oli ta paanikas.
„Kõik on korras, vanaisa. Ta kaitses mind. Ta kaitseb mind alati!“ ütles tüdruk naeratades ja rahulikult.
„Aga kui ma oleksin sinu ka kaotanud. Ära tee niimoodi kallis! Palun!“ ja kallistas tüdruk. Justine seisis Joe embuses ning naeratas.

13. aastat hiljem.

Justine on nüüd 21. aastane, õigemini täna on ta sünnipäev ning seisab rõdu ääres ja teeb suitsu. Teisetoast karjub teda, ta parim sõbranna ning korterikaaslane Jenny.
„Justine?“ tüdruk keerab ringi ning ütleb:
„Ma olen siin!“ Jenny tuleb teisest toast välja ning naeratab.
„Üks teepeale!“ viskab Justine-le õllepurgi. Tüdruk püüab osavalt selle kinni.
„Oled sa juba valmis?“
„Hey, ma ei saa ju kaotada perfektust. Ma ei leia oma autovõtmeid kusagilt.“ Ning hakkab toas ringi kollama. Justine naeratab, kustutab suitsu ja võtab rõdult lauapealt ta võtmeid ning raputab neid. Jenny pöörab ümber ja naerab.
„Mida ma küll sinuta teeksin?“
„Oled kindel et tahad teha seda?“ vaatab Jenny tüdrukule murelikult otsa.
„Teha mida?“
„Tean, mida see päev tähendab, lihtsalt…“ vaatab Jenny Justine oma roheliste silmadega otsa. „Tean, milliseks sa muutud. Me ei pea minema, kui sa ei taha.“
„Jenny, mul on 21. sünnipäev, tahaksin tegelikult kordki elus oma sünnipäeva nautida.“
„Oled sa kindel? Ma oleksin täiesti nõus siia jääma!“ ütles Jenny uuesti.
„jah, mulle kuluks üks pidu ära küll.“
„Olgu siis, minek!“ tüdrukud hakkavad elutoast mööda minema ning näevad telekast kuidas suur katastroof on neid tabanud. Sadu autoid on kokku sõitnud.
„Kurat! Hea, et sa siia tulles selle peale ei sattunud. Eriti selle su loguga.“
„Jah,“ ütles tüdruk talle tummalt vastu ja pilk ikka telekal.
„Lõpeta!“ ütles Jenny talle.
„Mida?“ vaatas Justine talle otsa.
„Su sünnipäev ei ole neetud. Selliseid õnnetusi juhtub siin iga päev.“ Justine naeratas.
„Ma tean. Meil saab täna lõbus olema!“

Mõni hetk hiljem.

Tüdrukud kõnnivad maja poole ning teepeal filmitakse neid ja karjutakse.
„Hey, kas te, iludused, ei taha filmis osaleda?“ tüdrukud naersid ning Jenny karjus vastu. „Lootke aga, luuserid!!“ ning naersid jälle.
„Oled õnnelik, et tulid välja seda imelikku kogemust elama?“
„Hey, ma tahtsin teha midagi erilist.“ Samal ajal jooksid neile noored rebased vastu, (10. klassi õpilased) alukate väel.
„See on teistsugune!“ naeris Justine sõbrannale vastu.
„Annan endast parimat.“ Ja naersid jälle. „Lihtsalt väldi rebaseid ja sinuga ei tohiks midagi juhtuda.“
„Lihtsalt luba, et sa ei jäta mind ka viieks minutiks, kui mõne idioodi otsa satume.“
„Skaudi ausõna! Tead mis? Sa ise oled hõivatud Joe Jonase sebimisega ja mina jään pudeliga üksinda.“ Tüdrukud naersid jälle.
„Mingit sebimist ei toimu, vähemalt minu poolt.“
„ahah, muidugi, me tulime siia, et käest kinni hoida ja veidi lobiseda.“ Ütles Jenny muiates.
„mina tulin siia, et oma maailma parima sõbrannaga olla.“ Vaidles tüdruk talle vastu.
„ja kuuma kutiga, kellega Nick lubas sind kokku viia.“
„See on tõsi!“ tüdrukud naersid ning jäid maja vaatama. Justine ohkas.
„On sul kõik korras?“ küsis Jenny talt.
„Kui sa seda üks kord veel küsid, siis ma tapan su. Ole nüüd.“ Naeris Justine Jennyle. Nüüd naersid mõlemad. Tüdrukud sammusid maja poole. Muusikat oli juba üle õue kuulda.

2.osa

Jenny nägi juba Nicki ja hõikas teda. Nick jooksis talle vastu ning ütles.
"Jenny! Tsau, jõudsidki siia.“ Nad kallistasid ning suudlesid. Justine pööritas silmi selle järel.
„Tere! Tulge minu järel.“ Nick vedas nad baari äärde.
„Tema on Justine, minu sõber San Diegost.“ Tutvustas Jenny, Nickile Justine-t.
„Meeldiv tutvuda, kena neiu.“ Naeratas poiss talle vastu.
„Hey!“ naeratas Justine-gi.
„Kas mu sõber Terry võib teile kokteili pakkuda?“ küsis poiss tüdrukult.
„Te kaks peaksite proovima mu kuulsat Terry-pommi.“ Tüdrukud ei kuulnud ning Justine küsis: „Mida?“
„Üks klõmakas igast pudelist.“ Ütles Terry uuesti.
„Ah??“ ütles Jenny ning ikka ei saanud tüdrukud aru. Nüüd ütles Terry juba kõvemini.
„Üks klõmakas igast pudelist.“ Nüüd kuulsid ja raputasid pead, ning Justine ütles:
„Ah, võtaks ainult õlled.“ Terry kehitas õlgu ning andis.
„Ma tahan Terry-pommi.“ Ütles Nick.
Inimesed tantsisid igal pool. Justine, Jenny ja Nick liikusid ülalkorrusele.
„Nii, kus Joe on? Tahan et ta kohtuks Justine-ga.“ Küsis Jenny Nickilt.
„Ta on üleval. Ta veel meeldib sulle, tõsiselt.“ Tüdrukud naersid jälle. Nad jõudsid toani, millel oli ukse peale kirjutatud „NO SMOKING!“ „Vaatame, kas ta on siin.“ Ütles Nick neile. Nick tegi ukse lahti ja paksult suitsu tuli välja.
„Joe“ karjus poiss. Keegi teine tuli uksele ning pakkus kanepit neile. Nick võttis vastu ja küsis tüdrukutelt kas tahavad ka? Tüdrukud raputasid pead. Nick küsis uuesti, nad jäid ikka kindlaks et ei taha. Nick lõi käega ning nad liikusid edasi. Inimesi oli kõikjal, Nick tegi kanepi lõpuni ning viskas selle kuhugi nurka. Justine ja Jenny vaatasid imelikult sellepeale ning naersid jälle. Nüüd jõudsid nad mingi voodoo tuppa. Kus oli üks poiss diivani peal ja 4 tüdrukut veel. Nick ja see poiss surusid kätt. „Hey, kas oled Joed näinud.“ Küsis Nick talt. „Ei, pole teda näinud pärast Jell-O shotte.“ Ütles poiss talle. „Vau. Kas sina ja su kena kaaslame sooviksid ühineda väikese teispoolsuse võlumaailmaga?“ vaata ta Justine-le otsa. „Muidugi, oleme kolmandas klassis või?“ naeris Jenny talle vastu. Poiss tõusis püsti ja ütles.
„No kuule! Kas sa julged pilata võimast Quija’t.“ samal ajal paistis tal sealt hommikumantli alt välja midagi, mida ei oleks keegi tahtnud näha. Tüdrukud tegid grimasse ning naersid. „jumal küll, Andres, pane see asi ära.“ Andres tõmbas täitsa eest ära selle mantli ja vaatas Justine-le otsa. „Hey, kuidas sul läheb?“ Justine ei osanud midagi sellepeale öelda ning Jenny hoopiski ütles. „Ära kuula teda! Tegelikult on selle raseeritud rinna all täielik veidrik.“ Andres naeratas. „Tõsi, tõsi.“
„Issand jumal, kes seda teeb?“ ehmatasid tüdrukud ära kuna Quija hakkas liikuma.
„See ei ole mina, ma vannun.“ Vaidles teine tüdruk vastu.
„Võta kiiresti pliiats ja paber.“ Tüdruk hakkas otsima ning leidis. Ta kirjutas need tähed üles sealt ning andis Andresele. Andres vaatas ning luges: Mine koju, Justine. Kõik vaatasid imelikult, „See ei öelnud seda.“ Vaidles Justine vastu.
„Kes on Justine?“ küsis üks tüdrukutest.
„Emm… tema on!“ pööras ta näoga Justine poole. Justine hakkas naerma ning vaatas Jenny poole. „Väga naljakas.“
„Mina ei teinud…“ Vaidles Jenny vastu.
„no palun! Sa ei saa mind togida.“ Ja lahkus sealt ruumist. Jenny ja Nick tema järel.
„Tüdrukud. Las maja peremees näitab teed.“ Ütles Nick. Nad liikusid edasi ning jõudsid ühte tuppa, kuhu Nick neid korra üksi jättis ja Joed otsima läks.
„See on natuke veider, onju?“ vaatas Jenny Justine-le otsa.
„Jäta.“ Ütles Justine.
„Ma vannun, et see polnud mina.“ Vaidles ikka Jenny vastu talle.
„mida iganes.“
„usu, mida tahad. Ära usalda oma parimat sõbrannat.“ Oli Jenny natuke solvunud.
„Nii, et ta on päris kena, mis?“ küsis Jenny mõne aja pärast.
„Kes? Nick?“ tegi Justine grimassi.
„Arvan, et ma lõpetan täna temaga.“ Oli Jenny elevil.
„Ausalt?“ oli Justine üllatanud.
„Mis siis? Sa ei kiida heaks?“ oli Jenny natuke kurb.
„Ma ei mõista kohut.“ Tegi Justine ingli näo pähe.
„See pole midagi kindlalt või nii. Väljas võib midagi paremat olla.“ Naeratas Jenny talle kavalalt.
„Jajah, seda sa ei tahaks vahele jätta.“ Tüdrukud ei saanudki rohkem edasi rääkida, kuni üks lahti läks, Nick ja üks poiss sealt sisse tulid.
„Vaadake, kelle mina leidsin.“ Ütles Nick ning Justine-l läksid silmad suureks. Naeratas.
„Joe, olen sind igalt poolt otsinud. See on mu sõber Justine. Täna on tema sünnipäev.“ Ütles Jenny.
„Kas tõesti? Palju õnne sünnipäevaks!“ nad surusid kätt ning Joe naeratas talle.
„Aitäh!“ sai vaid Justine suust välja. „Kas tohin numbri kohta küsida?“ küsis Joe talt.
„võta 2 ja 1. siis saad ise aru.“ Ütles Justine talle vastu.
„Tore, siis peame tänase õhtu eriliseks tegema.“ Lausus Joe ja naeratas jälle. Nad liikusid alla kuidas pidu käis täies hoos. Nemad olid neljakesi ühe trepi juures. Naersid, jõid, tantsisid, jutustasid, vahepeal liikusid piljardi laua juurde mängisid seal tükk aega.

Mõni aeg hiljem.

Justine istus üksi trepi peal, kuni tuli Joe ta selja taha ja pakkus talle õllet. Nad vaatasid üksteisele otsa ja naeratasid.
„Midagi on valesti?“ küsis Joe talt.
„Ei midagi, miks küsid?“
„sa lihtsalt tundusid veidi…Ma ei tea… Kauge.“ Justine naeratas talle.
„ei, palun vabandust. Aitäh et tõid mulle selle.“ Näitas ta poisile õllet.
„Seal ei ole praegu küll tüdruku jaoks õige koht. Paljad vaadialused. Ka poisi jaoks ei ole tegelikult.“ Nüüd naersid mõlemad.
„Ja kus su sõbranna on?“
„Jättis mu mingi tainapea pärast maha. Nagu arvata oli.“ Poiss võttis tüdrukult käest kinni ning lausus: „Tule, tahan sulle midagi näidata.“ Nad hakkasid mõlemad tõusma kui järsku tüdruku mõttes keegi ütles talle mine koju, Justine. Tüdruk ehmatas ära ning ütles. „mis see oli?“ „mis oli mis?“ ei saanud Joe aru. „Ei midagi, see oli tõenäoliselt muusika. Lähme nüüd.“ Nad tõusid mõlemad ning läksid keldri poole. Tüdruk ei saanud aru et see hääl hoiatas teda halva eest.
Nad jõudsid amelemistoa juurde.
„Teil on amelemistuba?“ naeris tüdruk.
„muidugi, mis maja see ilma selleta oleks?“ ütles poiss vastu.
„Arvan, et kiirustad liialt, sõber.“ Naeris tüdruk vastu. Poiss raputas pead.
„Ei, tule siia. Tule, ma tahan sulle midagi näidata.“ Nad liikusid edasi natuke maad.
„Mis see on?“ küsis Justine kui olid ühe ukse juurde jõudnud.
„Küll sa näed, tule!“ nad jõudsid ühte tühja tuppa, nad liikusid mõlemad sinna ning Justine küsis: „Mis koht see on?“
„See oli vanasti veinikelder. Enne kui korporatsioon siia kolis. See on tõenäoliselt sadu aastaid vana.“ Rääkis poiss talle.
„Lahe!“ vastas ta vaid selle peale.
„Jah, mulle meeldib siin käia ja mõelda, kes sellest uksest läbi on käinud, mida nad kandsid, millest rääkisid, mida nad jõid… see teeb minust vist suure veidriku, või mis?“ naeris poiss ja vaatas tüdrukule otsa.
„Ei. Ei, ma arvan, et see on päris armas.“ Naeris tüdruk ja järsku läks tüdrukul tuju ära, ta oli kurb.
„seal see on!“ ütles Joe talle.
„mis asi?“ ei saanud tüdruk aru.
„See pilk. Miks sa nii kurb oled? Täna on su sünnipäev ju.“ Ütles poiss talle.
„Vabanda mind. Ma… Ma ei taha… Ma ei tahtnud.“ Kogeles tüdruk vastuseks.
„Kõik on korras. Sa võid mulle rääkida. Ma oskan saladusi pidada.“ Vastas poiss talle.
„See ei ole tegelikult saladuski…“ tüdruk ohkas ning hakkas rääkima. “Ma tõesti lootsin, et see aasta see mind ei kõiguta. Sünnipäevad pole minu jaoks kunagi toredad olnud. Mu.. Mu ema suri minu sünnipäeval. Ta suri tegelikult mind sünnitades. Nii et mu sünnipäev on justkui iga-aastane meeldetuletus, et tapsin ta.“ Tüdruk ohkas korra. „Kurat, see on karm.“ Ütles Joe selle peale. „Jah, mu isa uputas end pudelisse ja kadus, nii et mind kasvatasid vanavanemad. Mis oli tore. Ma pean silmas, et mu vanaisa oli imetlusväärne, aga ta suri eelmine aasta, nii et ma tunnen tast väga puudust.“ Nüüd oli tüdrukul pisarad silmis. Iga aasta pidasin ma sünnipäeva temaga ja ta igatses mu ema väga taga. Aga ta ei unustanud kordagi mulle meenutada, et ema surm polnud minu süü. See oli 21 aastat tagasi ja ma ei saanudki teda tundma õppida. Ja tead, ikka on raske kooki ja jäätist süüa… Vabanda, tõesti, anna andeks. See on nagu pagasikeskus. Ma ei tea isegi, miks ma seda sulle praegu räägin.“ Tüdruk pühkis pisara, samal ajal tuli poiss talle lähemale ja ütles. „Ärme parem üldse räägi!“ Nad suudlesid, kuni järsku jälle see hääl tuli talle pähe ja ütles. Mine kohe koju, Justine.
„mis viga?“ küsis poiss.
„Ma kuulsin seda jälle.“ Ütles Justine.
„Mida?“ küsis poiss uuesti. Tüdruk hakkas natuke tuikuma. Ma astus sammu tagasi.
„Ma tunnen ennast väga imelikult. Ma pean siit ära saama. Ma vajan õhku.“ Ütles ta. Poiss haaras tast kinni ning ütles. „Oota, ära mine.“ „tõsiselt ma tunnen end väga…“ Justine-l kukkus õlletops maha ja astus veel natuke tahapoole ning vaatas poisile otsa. Joel oli irve näos. „Mida sa tegid?“ küsis tüdruk talt. „Ole nüüd, Justine. Rahune maha.“ Tüdruk toetas pea vastu seina ja järsku kukkus maha...

3.osa

Tund hiljem.

Ta ärkas kuskil vannitoas üles. Tegi silmad lahti ja nägi kuidas Joe vägistab teda, Nick ja paljud teised poisid seisid Joel seljataga. Rohkem ta enam ei näinud ja vajus uuesti kokku.

Mõni aeg hiljem.

Ta tegi silmad lahti ja nägi end vannitoas, püksid olid tal pool maas, ta ehmatas ära, tõmbas püksid jalga, vaatas ringi ja tal tuli pisar silma, ta läks peegli juurde vaatas sealt, ta nägu oli täiesti lumivalge. Järsku hakkas tal täiega paha ja ta jooksis peldiku juurde ja oksendas. Ta tõusis uuesti püsti ja läks ukse juurde, üritas seda lahti teha aga ei saanud.
„hallo, palun aidake, ükskõik keegi palun.“ Ta läks akna juurde, need olid kinni kaetud. Ta pööras ümber ja nägi seal samas kus tema oli kedagi, ta läks sinna, aeglaselt, vaatas natuke rohkem ja nägi ennast talle otsa vaatamas. Tüdruk läks täiesti pöördesse. „See ei ole päris, see ei toimu päriselt!!“ kinnitas ta endale, ta jälgis ikka neid jalgu mis seal olid, järsku hakkasid tuled vilkuma, ta vaatas tulesid siis vaatas uuesti jalgu, tuled ikka vilkusid ja järsku oli tema laip kadunud. Tüdruk tegi suured silmad pähe ja läks ukse juurde tagasi, ta kopsis ukse taga, aga keegi ei tulnud, ta karjus ja karjus aga tolku polnud. Järsku ütles ta vanaisa ja ukse tagant tuli ere tuli, Justine hüppa eemale, teisele poole seina, uks läks lahti. Tuled ikka vilkusid sinine, must, valge, sinine, nii kõik korda mööda. Ukse tagant oli mingeid imelike hääli kuulda ja järsku jäi kõik vait ja tuled läksid jälle eredaks valgeks. Tüdruk tõusis püsti läks vaikselt ukse juurde, kleeplindiga oli rist ukse ette tõmmatud. Muusika ikka mängis aga kedagi polnud, tüdruk tahtis nutma hakata aga ei suutnud. Ta liikus edasi, jõudis kuskile tuppa kus ta oli ennem käinud. Ta vaatas aknast välja kõik autod olid maja ees. Ta läks järgmisesse tuppa, sinna kus oli Quija tuba. Tüdruk liikus edasi läks trepist alla ning hõikas. „hallo, on siin keegi, ükskõik kes, poisid kui see on nali siis see tõesti pole naljakas. Jenny…“ mitte mingit vastust ei tulnud, tühjus. Ta liikus edasi, ning nägi ühest toast sinist valgust. Ta liikus sinna ning nägi ühte meest seal seismas.
„hallo,“ mees pööras ringi. „Vanaisa?“
„Hey, pisike, palju õnne sünnipäevaks!“
„Mis siin toimub?“ küsis tüdruk mehelt.
„Kõik on korras, Justine, nüüd on kõik hästi.“
„EI, ei, see on halb uni.“ Ütles Justine talle.
„Ära karda!“
„aga sa ju surid!“ ei saanud tüdruk aru.
„Jah,“ vastas mees.
„aga kuidas…“ oli ta segaduses.
„Ka sina surid, need poisid, need räpased poisid. Nad ei saa sulle enam haiget teha. Sa oled nüüd kaitstud, minuga oled kaitstud.“ Tüdruk raputas pead. „Ma olen surnud?“
„Jah!“
„see asi, mis nad minu joogi sisse panid… Ma tahan nüüd üles ärgata.“ Üritas tüdruk isegi naeratada.
„See ei ole uni, Justine,“ liikus mees talle ligemale.
„On küll. See on hirmus uni, ma olen kindlasti kusagil minestanud. Ma ärkan kohe üles.“ Mees jõudis talle täiesti lähedale. Tahtis teda puudutada aga ei. Ta võttis käe ära.
„Ma tean, mida sa tunned.“
„MA EI OLE SURNUD. See on hullumeelne.“ Vaidles tüdruk vastu.
„Mul pole aega, et kõike seletada. Sa pead sellest majast välja saama.“ Üritas mees teda majast välja saada.
„Miks?“ ei saanud tüdruk ikka aru.
„kuula mind, Justine. Tee nagu ma ütlen ja midagi halba ei juhtu. Aga palun, me peame minema. Sa ei tohi siia jääda.“ Mees läks Justine-st mööda ning tüdruk järgnes talle. Järsku hakkasid jälle tuled vilkuma, seekord roheliseks siniseks.
„Kuula mind, sa pead välja minema, ma kohtun sinuga väljas.“ Justine noogutas ning läks välja, tüdruk hakkas jooksma, jooksis teepeale, mitte ühtegi hinge. Ta läks ühe maja juurde kopsis seal ukse taga aga keegi ei vastanud. Ta tüdines ning jooksis edasi, ta jooksis ja jooksis kuni järsku kukkus, ta võttis kingad jalast, ohkas ning tõusis püsti. Ta tõstis pea ning nägi kedagi enda poole tulemas, see oli tema zombist vanaisa. See tõstis käe ning lõi tüdrukule vastu õlga, tal läks õlg veriseks ta tõusis püsti ning jooksis autosse.
Ta istus seal, kuni järsku kuulis häält jälle. Mine tagasi majja, Justine.
„Kes see on?“ oli tüdruk segatuses.
Mine tagasi majja, Justine, see on ainus võimalus.
„Kes seal on?“ ta üritas autot käima panna aga ei saanud.
„Justine, kallis, tule lähme.“ Ütles vanaisa tal teisepool akent.
„mine ära, mis koht see on? Kus ma olen?“ küsis tüdruk.
„See kõik saab varsti läbi.“ Ütles mees.
„Mida sa mõtled?“ järsku võttis mees oma käe ja see oli pikkade küüntega, mees liikus auto ette tõstis käe ja lõi vastu klaasi. Tüdruk kiljatas ja jooksis autost välja, tagasi majja. Ta jooksis sisse ning pani ukse kinni, ta hakkas vaikselt edasi kõndima kuni ta ringi pööras ja teiselpool klaasi meest nägi, ta ehmatas.
Mees: „Tere, Justine!“
Justine: „Hoia eemale!“
Mees: „kõik on korras, ma ei tee sulle haiget!“
Justine: „Hoia eemale! Mine ära!“
Mees: „Justine“
Justine: „Ära kutsu mind niimoodi! Sa ei tunne mind. Ma ei tea, mis te mu joogi sisse panite.“
Mees: „Ma ei oleks üks nendest poistest. Ja see ei ole mingi halb reis.“
Justine: „Ma ei ole surnud. Ära tule ütlema, et ma olen surnud.“
Mees: „Ma tean, et sul oli karm õhtu ja sa oled närvis. Rahuneme lihtsalt maha ja räägime sellest.“
Justine: „Rahuneme maha???“ oli tüdruk šokis.
Mees: „Kutsu mind sisse ja ma selgitan sulle kõike.““
Justine: „Jah, muidugi, tule sisse, et sa saaks mu ära tappa.“
Mees: „Ma ei ole sellepärast siin“ järsku oli akna taga roheline valgus ja seal väike poiss. „Kas nüüd ei tule ikka meelde?“
Justine: „Issand jumal!“
Mees: „Ma olen su sõber, Justine, ja ma olen kogu aeg olnud.“ Nüüd muutis ta end tagasi. Tüdrukul tuli meelde 13 aastat tagasi surnuaia juhtum.
Tere, ütles talle tüdruk.
Tere, mis sinu nimi on? Vastas ta talle.
Justine, mis sinu oma on?
Nad kutsuvad mind Keviniks.
Meeldiv kohtuda, Kevin.
Kas sa mängima saad tulla, Justine?
Ei saa, mind ei lubata.
Ära muretse, olen siin, et sind kaitsta. Ma kaitsen sind alati, Justine.
Justine: „Surnuaeg? Sa päästsid mind selle auto eest.“ Nüüd ta juba naeratas.
Kevin: „Ja paljudel teistel kordadel.“
Justine: „Mis sa siis oled? Minu kaitseingel?“ ei jõudnud tüdrukule kohale.
Kevin: „Mitte päriselt. Ma surin ka, nagu sinagi. Olin ainult 8-aastane, nii, et ma mõistan, kui hirmunud sa oled. Seda oleks kergem seletada, kui ma ei peaks siin väljas külmetama.“
Justine: „Sa oled hull, kui sa arvad, et siia tuled!“
Kevin: „Ainult sul pole palju aega, 2 tundi, võta või jäta. 02.00 tuled kustuvad. “
Justine: „mis siis saab, muutun kõrvitsaks.“ Ütles tüdruk sarkasmiliselt.
Kevin: „ei, siis sa muutud täiesti haavatavaks nendele koletistele, kes väljas on. Aitab sarkasmist, ma üritan sind aidata.“
Justine: „ma ei lase sind sisse! Et muutuksid nendeks hulludeks psühho deemoniteks, nagu mu vanaisa tegi.“
Kevin: „Vaata, see polnud su vanaisa. See oli hingesööja, kes ta ära sõi. Nüüd ta saab ilmuda, käituda ja rääkida nagu su vanaisa.“
Justine: „See on hullumeelne. Sa tahad öelda, et mind ainult ei vägistatud ja tapetud täna, vaid et need elajad sõid mu vanaisa ära? Ma ei tea, mida uskuda!“
Kevin: „Kas usud, et olen, keda väidan olevat?“
Justine: „jah, ma usun.“
Kevin: „sellest esialgu aitab. Lase mind sisse.“
Justine: „See ei ole lukus.“ Ütles ta pehmel häälel ning naeratas.
Kevin: „Sa pead mu tegelikult sisse kutsuma. See valge valgus sinu ümber, seda kutsutakse su kaitsealaks. Inimesed ei saa tulla su kaitsealasse, kui sa neid ei kutsu. Kui nad sees on, ei saa nad sind puudutada juhul, kui sa neid esimesena ei puutu. Seega ära puutu neid, see oleks halb.“
Justine: „Olgu, tule sisse.“ Ning naeratas. Kevin tulin sisse ja pani ukse kinni.
Kevin: „Tule minuga, ma tahan sulle midagi näidata.“ Tüdruk noogutas, hingas korras, järsku tuli seljatagant mingi hääl, tüdruk pööras ringi ning ehmatas. „kurat.“ Ja läks kiiresti Kevinile järgi. Nad läksid teisele korrusele. Sealt aknast välja. Justine aga edasi ei tulnud.
Justine: „hei, oota!“
Kevin: „no tule nüüd.“
Justine: „Ma ei tule sinna välja! Ma ei tunne ennast kõrgustes mugavalt.“
Kevin: „sa oled juba nagunii surnud, kas sa tõesti kardad kukkumist?“ küsis ta ja naeris. Tüdruk nõustus ja läks samuti sinna.
Kevin: „Vaata seda.“ Tüdruk vaatas igale poole ringi.
Justine: „Me oleme ainsad, kes siin on.“
Kevin: „Täpselt. Nüüd oleme ainult sina ja mina. Seetõttu peadki minu ligi hoidma.“ Tüdruk vaatas teda ja siis tagasi autode poole.
Justine: „Oota, ma just nägin midagi. Vaata, mis see on?“ ta nägi seal kedagi, ning näitas seda Kevinile. Nüüd nägi Kevin ka, ning nad kükitasid maha.
Kevin: „See on hingesööja!“ Justine vaatas talle lollinäoga otsa.
Justine: „Mis asi?“
Kevin: „hingesööja on nagu ta kõlab. Ta peab pidevalt sööma või ta läheb põrgusse. Nad ootavad ideaalset võimalust, et sa oma valgusest välja tuleksid. Siis nad ründavad.“
Justine: „Sa oled mu väljamõeldud sõber, ma lihtsalt kujutan sind ette.“
Kevin: „Ma olen nii tõeline kui olla saab. Muideks, ma olen natuke pettunud, et sa lõpetasid minusse uskumise.“
Justine: „Aga sina olid see, keda rohkem näha ei olnud. Ma pole sind näinud alates sellest kui olin kaheksane.“
Kevin: „Aga olen terve selle aja olemas olnud. Kui su vanaisa haiglas oli, või kui sa olid purjus ja sõitsid vanaisa auto prügimäe kõlblikuks“ Kevin naeratas, „ma olin isegi siis kohal, kui sa süütuse kaotasid.“
Justine: „sa olid seal?!“ imestas tüdruk.
Kevin: „Ma pidin olema kindel, et sa oled tähelepanelik.“
Justine: „Kas sa tõesti ei lahkunud kunagi?“
Kevin: „Ei“
Justine: „Ma oleks tahtnud seda teada.“ Järsku hakkasid jälle tuled vilkuma.
Kevin: „see vilkumine tähendab, et valgus on kustumas. Peame minema kohta, kus valgus on tugevam.“
Justine: „Miks? Mis siis juhtub, kui tuli kustub?“
Kevin: „Usu mind, sa ei taha teada, tule lähme sisse.“ Järsku tuli talle seljataha vanaisa, ta võttis talt käest kinni ja enne kui midagi Justine öelda sai, visati ta katuselt alla.

4. osa

Tüdruk karjatas, ta vaatas korra üles ja nägi zombit seal. Ta ehmatas ning jooksis majja tagasi.
Justine: „mis kurat minuga juhtus?“ küsis tüdruk kohe kui oli sisse jõudnud.
Kevin: „Ma ei tea, geenius, ehk see, et eitasid kõike, mida sulle rääkisin.“
Justine: „Ma olin segaduses.“
Kevin: „segaduseks pole aega. Nad teevad kõik, et pääseda sinu pähe, et sind valgusest välja tirida. Sa pead olema targem kui nemad. Sa pead mõtlema.“
Justine: „Olgu.“ Tuled hakkasid jälle vilkuma.
Kevin: „Me peame keldrisse minema. Kohe. Kiiresti.“ Justine ohkas korra, ning kiljatas. Aken löödi katki ja keegi tuli sisse. Tüdruk jooksis treppi alla, ning jäi ootama kuni nad minema lähevad. Varsti enam ta hääli ei kuulnud ja lidus nüüd Kevinile järgi.
Kevin: „Nüüdsest püüa minu ligi hoida, eks?“
Justine: „Pole probleemi!“ Nad jõudsid keldri korrusele, tüdruk vaatas ringi ja nägi peeglit, ta läks ligemale ja nägi inimesi peeglist.
Justine: „Vaata! Kas sa näed seda?“
Kevin: „Ma näen kõike! See on kingitus! Näed veel, et mul on palju kingitusi. Sa saad alati näha oma vana maailma läbi peeglite.“
Justine: „Et see kõik toimub praegu, just sellel hetkel?“
Kevin: „Jah“
Justine: „Nad ei ole veel mu keha leidnud, sest pidu oleks muidu läbi!“
Kevin: „Kui su keha lahkub kaitsealast, läheb hing temaga. Siis läheb tagumikualune tuliseks.“ Justine-l tulid pisarad silma.
Kevin: „Ole nüüd, ära tee niimoodi. Ma pole kunagi suutnud sind nutmas näha.“
Justine: „Ma kardan, Kevin“
Kevin: „See ei pea niimoodi lõppema.“
Justine: „Ma kuulan.“
Kevin: „Ma näitan sulle. Aga sa pead vapper olema ja ma tean, et see pole su tugevaim külg.“
Justine: „Ma eeldan, et sa oled jälginud.“ nad pöörasid ümber ja liikusid edasi. Justine viskas veel viimase pilgu eelmisele elule ja läks edasi.
Nad jõudsid ukseni kuhu alguses Joe oli ta viinud.
Justine: „Mida sa teed?“
Kevin: „See viib kohta, kus ei ole hingesööjaid.“
Justine: „Seal kõik alguse saigi.“
Kevin: „Kõik on korras.“ Kevin tegi ukse lahti. Seal sees oli suur auk, kus oli palju kinni jäänud hingi.
Justine: „Ma ei saa.“
Kevin: „Muidugi sa saad!“
Justine: „Ei. Kevin, palun, mul on väga halb tunne.“
Kevin: „Olen seda mõned korrad teinud. Arvan, et tean, millest ma räägin.“
Justine: „See koht on kuri.“
Kevin: „Ma olen tüüp, kes on sind terve su elu ohtude eest kaitsnud.“
Justine: „Ma ei saa.“
Kevin: „Sa pigem laseksid neil seal väljas ennast tükkideks rebida? Kas eelistaksid seda?“
Justine: „Veel on aega. Palun lase mul mõelda, võib-olla mõtlen midagi välja. Kui aeg saab otsa, siis saame siia tagasi tulla.“
Kevin: „Hästi.“ Oli lõpuks Kevin nõus.
Justine: „Aitäh.“ Kevin pani ukse kinni tagasi. Nad liikusid üles tagasi, kööki.
Kevin: „Ükskõik mis, ära vaata neile silma.“ Justine tuli üles, kui üks zombi talle kallale tuli, ta lükkas ta eemale, zombi küünistas ta jalga ja sealt tuli nüüd verd. Tüdruk tegi köögiukse lahti, sealt tuli valgust ja zombi kadus. Tüdruk jõudis kööki. Ta tõusis püsti ja lonkis teisele poole köögi otsa.
Justine: „Ta sai mu kätte.“ Näitas tüdruk talle verist jalga.
Kevin: „sa pead selle kinni siduma, tee ruttu.“ Ja viskas Justine-le paberit. „Nad on kui haid. Nad tunnevad vere lõhna, teavad allikat ja tulevad.“
Justine: „On see õige aeg?“ vaatas tüdruk mikrouuni- poole. Seal näitas kella.
Kevin: „Jah, meil pole siin palju võimsust, aga piisavalt mõne tule, kella ja muu sellise jaoks. Kell on 1.08. Kui see on täpne, siis pool ajast on juba läinud.“ Tüdruk kõndis peegli juurde ja nägi Nicki ja ühte poissi, kuidas Nick mingit vedelikku õlle sisse pani.
Justine: „Mida ta teeb?“
Kevin: „Kas see pole ilmselge.“
Justine: „See sitapea.“ Samal hetkel tuli ka Jenny sinna. Ja Nick pakkus talle seda jooki.
Justine: „Jenny, ei…“ tüdruk pani käe peegli peale ja järsku näeb tema ja Kevin kõike oma silmaga mida teised teevad.
Kevin: „Hoia kätt peeglil. Niikaua kui see peeglil, kuuled sa kõike, mida nemadki.
Jenny: „Ma ei leia teda. Sellest on juba tunde möödas.“
Nick: „Ma arvan, et ma nägin teda tagaaias. Lähme. Taha sa tantsida või midagi.“
Jenny: „Ma ei taha tantsida. Ma tahan oma… Ma ei taha… Ma ei taha su õlut. Ma tahan oma sõbranna üles otsida. MA EI TAHA SU ÕLUT!“
Nick: „Oled kindel?“
Jenny: „Jah.“
Justine: „Kas ma ei või lihtsalt jääda?“
Kevin: „Ei, sulle võib tunduda, et oled siin toas, aga see on ainult väljavaade. See ei ole reaalsus.“
Justine: „Lõpeta!“
Kevin: „Nad ei kuule sind Justine.“
Jenny: „Ma ei taha õlut, ma tahan Justine üles leida.“
Nick: „Miks? Miks sa tahad maagia ära rikkuda?“
Jenny: „Ta ei jooksnud Joega minema, et end alasti võtta. Ta ei teeks seda.
Nick: „Sina samuti mitte nagu näha.“ Seda ütles ta vaikselt aga piisavalt kõvasti et Jenny kuulis.
Jenny: „Ära ole idioot, ma tahan Justine üles leida.“
Nick: „Lõpeta see paanitsemine, ta on suur tüdruk. Ma arvan, et ta suudab ise enda eest seista.“
Jenny: „Täna on ta sünnipäev, ma ei taha, et ta mõtleks, et hülgasin ta.“
Nick: „Ma luban sulle, ta ei mõtle sellele.“
Justine: „Sitapea!“
Nick: „Ta on ära mu vennaga ja naudib aega.“
„Eiiiii….“ Justine võttis käe peeglilt ära ja kogupilt kadus ära.
Justine: Ma pean tagasi saama. Seda asja nad mu joogi sisse panidki. See tapab ta.“
Kevin: „Sa ei saa mõjutada elusaid asju, Justine, sa pead sellest aru saama.“
Justine: „Ma pean teda aitama!“
Kevin: „See ei ole sinu võimuses!“ Justine hakkas kätt peeglile tagasi panema kui Kevin ta järsku peatas.
Kevin: „Mõtleme selle üle, eks? Su tuli kustub tasapisi. Kui ta joob seda tekitab ta uue kaitseala. See annab sule rohkem valgust ja lisaks saate te jälle koos…“ Justine tõmbas oma käe ära. „…olla!“
Justine: „Ma ei saa tal lihtsalt surra lasta.“
Kevin: „Nii need asjad käivad.“
Justine: „Mine P***E!!“ ja pani käe peeglile tagasi, nüüd ta näeb jälle kõike.
Kevin: „Pole vaja ropendada.“
Justine: „Tššhh….“
Nick: „Tõsiselt, musike, anname neile lihtsalt pool tunnikest. Ma luban, et ta tuleb sealt uksest sisse suur naeratus näol.“
Jenny: „Paistab, et sa arvad oma vennast päris hästi.“
Nick: „Mu vennas teab, kuidas asju ajada.“
Jenny: „Nähtavasti.“
Justine: „Jenny, jaluta minema, ta on värdjas.“ Jenny võttis õlle vastu ja pööras ringi, näoga nö. Justine ja Kevini poole. Ja hakkas jooma. Jenny: „Mul läheb seda palju rohkem vaja.
Justine: „Lõpeta! Ei! Ei!“ Justine võttis käe peeglilt ning lõi õlletopsi Jenny käest ära.
Justine oli õnnelik...

5. osa

Justine: „Kas sa nägid seda?“
Kevin: „Hästi tehtud.“ Justine vaatas uuesti peeglisse ning nägi et Jenny läks minema köögist. Nick aga sõimas seal omaette.
Kevin: „Me peame minema“ Justine jooksis Kevinile järgi.
Justine: „Hei, oota. Sa valetasid mulle.“
Kevin: „Ei valetanud.“
Justine: „Jah, valetasid. Sa ütlesid, et ma ei saa asju mõjutada, et ma ei saa midagi teha.“
Kevin: „Tehniliselt, sa ei saa mõjutada elavaid asju. Õlletopsil ei ole südamerütmi.“
Justine: „Miks sa tahad, et ta sureks?“
Kevin: „Sest ma olen siin, et kaitsta sind, Justine. Oleksime saanud tema valguse, ta kaitseala.“
Justine: „Ma ei ohverdaks oma sõbra elu enda heaks. Mitte kunagi.“
Kevin: „Selline mõtteviis laseb su saata tead-küll-kuhu.“
„Ära kuula teda, Justine.“ Justine pööras ümber ja nägi vanaisa seal seismas. Teisel pool klaasi kus ennegi Kevin seisid. „Sa oled ideaalne sellisena nagu sa oled. Ma olen su üle uhke.“
Kevin: „Ära tee lollusi, Justine.“
Justine: „Jää vait!“
Kevin: „Ta on üks nendest!“
Justine: „Kuidas ta siis minu kaitsealasse sai? Ta oli elutoas, ta oli valguse käes. Ma rääkisin temaga.“
Kevin: „Kuule, ma ei tea, ehk sa kutsusid ta sisse, lasid ta sisse?“ tüdrukul tuli meelde see kui ta vannitoas ärkas ja ukse juures „vanaisa“ ütles, ja siis sealt ere valgus tuli ning uks lahti läks.
Kevin: „sinu õnneks ei saa ta tagasi tulla ilma teise kutseta.“
Vanaisa: „Ära kuula teda, Justine. Kuula mind.“
Kevin: „Ta ei ole sinu vanaisa.“
Justine: „Ma tean seda, aga tükike temast on ju ikka alles. On ju?“ hakkas tüdruk kõhklema.
Vanaisa: „Ma olen siin ja sina saad koos minuga olla.“ Justine jäi uskuma ning läks vanaisa poole. „Ma saan sind su ema juurde viia. Ma tean, et ta tahab sinuga kohtuda. Lihtsalt vaata mind, Justine. Vaata mind.“ Justine vaatas talle silma ja tuba läks siniseks, ja samuti teise dimensiooni.
Vanaisa ning Justine seisid kuskil merelaheääres, ja tüdruk vaatas ringi ning nägi ühte naist.
Vanaisa: „Kõik on korras, sa võid minna.“ Justine läks ligemale naisele.
Justine: „Ema?“
Ema: „Ma ei suuda uskuda, et sa siin seisad.“
Justine: „Ma ei tea, kust alustada.“
Ema: „Ma tean nagunii enamustest. Ma olen sind terve su elu jälginud. Sa oled nii ilus.“
Justine: „Sina ka. Ilusam kui piltidel. Mul on nii kahju, ema. Mul on nii kahju.“
Ema: „Sa pead lõpetama enda süüdistamise. Palun. Sa ei tapnud mind. Minu aeg saabus. See pidi niimoodi minema.“
Justine: „Aga see on nii ebaaus.“
Ema: „sinu surm on ebaõiglane. See oli selgelt liiga vara.“
„Justine, tule nüüd.“ Ütles vanaisa vahele.
„Mida? Nüüd?“ ei tahtnud tüdruk ära minna.
Ema: „Sa pead leidma oma tee.“
Justine: „Aga ma ei mõista. Ma olen nüüd siin sinuga. Miks see ei võiks niimoodi jääda?“
Ema: „Sul pole aimugi kui väga ma seda tahaksin. Aga sa pead selle välja teenima.“
Justine: „Kuidas?“
„Justine, tule nüüd.“ Ütles vanaisa jälle vahele. Ema hakkas kergelt kaduma.
Justine: „Mis toimub?“
Ema: „Ma ei saa rohkem rääkida. Vastus on sinus endas. Sa pead jääma oma kaitsealasse. Uks on seal.“ Justine ei saanud aru millest ema rääkis.
Justine: „Mis uks? Mis vastus?“
Ema: „sa suudad seda Justine. Sa kuulud siia minuga. Ära seda unusta. Ma jään sind ootama.“ Ja ema kadus.
Justine: „Ei, ema, oota.“ Justine pööras ringi ja nägi vanaisa jälle zombina, tüdruk hakkas karjuma.
Ta tulid päris ellu jälle tagasi. Zombi oli ikka väljas pool klaasi ja Justine sees. Justine vaatas korra Kevini poole ja samal ajal lõi zombi klaasi puruks, võttis talt ümbert kinni ja tõmbas välja. Justine karjus Kevinit. Kevin tuli ja saatis Justine minema sealt. Tüdruk jooksis tuppa, otse laua alla. Natukene aega oli hääli kuulda, kuni jäi kõik vaikseks. Vaikus. Oli kuulda samme tüdruku poole ning seal oli Kevin.
Kevin: „Ta on läinud. On sinuga kõik korras?“ Justine tuli laua alt välja.
Justine: „Palun vabandust.“
Kevin: „Palun vabandust, ei aita enam varsti, Justine. Mul on sust kõrini. Tead, seal on teisi, keda aidata saan. Teised, kes kuulavad mind. Panevad tähele, mis ma ütlen.“ Kevin hakkas juba minema.
Justine: „Oota, palun vabandust. Lihtsalt, see oli mu ema. Keda ma pole terve elu kohanud. Kuidas ma oleksin saanud öelda ei?“
Kevin: „Sest see ei ole päris. See koht, kuhu sa läksid, on vale.“
Justine: „Kõik on vale! Tahad öelda, et need asjad sõid mu ema hinge ja saatsid ta põrgusse?“
Kevin: „Ei, mitte su ema oma. Tema pääses taevasse. Nad on need vahepealsed, kes on kinni jäänud.“
Justine: „Bullshit. Mu vanaisa oli hea inimene. Ja head inimesed lähevad taevasse.“ Vaidles tüdruk vastu.
Kevin: „Su vanaisa läks pärast su ema surma raisku.“
Justine: „See ei ole tõsi.“
Kevin: „See on tõsi, ta oleks võinud samahästi koos su emaga surra.“
Justine: „Ei, ta vaatas minu järele ja hoolitses minu eest.“
Kevin: „Jah, palun vabandust, Ma ei taha su peale karjuda, ma ei taha sulle haiget teha, sest ma ei taha sind neile kaotada, saad aru? Asi oli nii, Justine, et su vanaisa läks harjumuse järgi edasi nagu enamik peale su ema surma. Ja parimal juhul elas ta tagasihoidlikku elu.“
Justine: „Nagu minagi.“
Kevin: „Ei, ära ütle niimoodi. Muidugi olid sa arg ja hoidsid end tagasi süütundega, aga sinus oli sügavust ja see loeb.“
Justine: „Jah, ja see tegi mulle palju head!? Ma lihtsalt istun siin ja ootan kuni need asjad mu ära söövad.“
Kevin: „Ma rääkisin sulle veel ühest võimalusest. Oli nii?“
Justine: „Veel mitte.“
Kevin: „Meil on pool tundi, Justine.“ Kevin hakkas juba paanikaga ringi käima edasi-tagasi. „Pool tundi, see on kõik, mis sul on.“ Justine seisis ikka seal. Nüüd tuli Kevin tagasi ja jäi ta ette seisma. „Ära vaata mind niimoodi.“
Justine: „Ma tahan lihtsalt koju minna.“
Kevin: „Ma tean, kallis. Ma loodan, et sa saaksid ka. Aga tundub, et su õnn on kadumas. Nii et pead õppima hakkama saama.“ Järsku tulid teiselt korruselt mingid kriginad.
Justine: „Mis see oli?“
Kevin: „Arvan, et saan midagi su heaks teha.“ Nüüd hakkasid juba tuled ka vilkuma.
Nad liikusid kolmandale korrusele. Õigemini pööningule.
Nad jõudsid sinna ja seal oli täiesti valge. Kevin tegi pööninguluugi lahti ning Kevin aitas Justine sinna.
Justine: „Mida me siin teeme?“
Kevin: „Küll sa näed.“ Nad kõndisid natuke edasi ja nägid nurgapeal peeglit. Justine ja Kevin jälgisid seda ja järsku oli seal Joe. Justine pööras näo ära.
Kevin: „Vaata!“ Ta pööras näo tagasi ja nägi kuidas Joe peegli puruks lõi. Justine kiljatas kergelt. Joe kükitas maha.
Justine: „Mis tal viga on?“
Kevin: „lisaks vägistajale ja tapjale? Palju.“ Justine läks peegli juurde, õigemini selle juurde mis sellest järgi on ja võttis ühe klaasi tükki kätte. Nüüd olid nad samas ruumis kus Joe.
Joe keris pluusikäise üles ning sidus kummiga käe kinni. Nüüd võttis maast klaasikillu, ning vajutas veresoone peale.
Justine: „Ma ei taha siin olla.“
Kevin: „Oota, ära lase veel lahti.“ Kevin läks Joe juurde ning sosistas talle kõrva: Ära lõpeta. Tee seda. Ole vaba.
Joe: „Kes seal on?“ Kevin vajutas klaasi peale. Joe hakkas käest verd tulema.
Justine: „Kevin…“
Kevin:“ See on see, mida ta tahab, Justine. Kui ei tahaks, siis ma ei suudaks seda teha.“ Nüüd ta vajutas veel tugevamini klaasi peale.
„Lõpeta!“ karjus Justine Kevinile ja viskas klaasikillu maha.
Joe kadus.
Kevin: „Kurat võtaks!“
Justine: „Sa ei saa teda lihtsalt tappa.“
Kevin: „Pärast seda, mis ta sulle tegi, väärib ta suremist.“
Justine: „Äkki lõpetaks Jumala mängimise?“
Kevin: „Justine, ta tahab surra. Ma lihtsalt aitan kaasa.“ Nüüd oli kuulda kuidas Joe karjus, kõik ta lõikas veenid läbi.
Kevin: „Kas nägid?“
Justine: „Sa pole parem kui tema. Sa oled koletis. Ma ei vaja sind. HOIA EEMALE MINUST“
Kevin: „Olgu, hästi. Ma soovin sulle edu, üksinda selles maailmas.“ Tuli jälle roheline tuli ning Kevin kadus. Kõik oli pime. PÕMM. Käis suur kolin ning läks jällegi kõik valgeks. Aga see kord ta ei olnud üksi. Joe oli seal. Joe tõusis üles. Vaatas Justine otsa.
Justine: „Mida sa siin teed? Hoia eemale. Kuidas sa siia said?“
Joe: „eem, sõitsin.“
Justine: „ei. Ei. See… Sa ei tohiks siin olla.“
Joe: „Millest sa räägid?“ ei saanud poiss aru. Tuled hakkasid jälle vilkuma.
Justine: „See ei ole sinu valgus. See on ikka veel minu. Kuradi litapoeg, sa kasutasid minu valgust. Minu kaitseala päästis su. Kuidas see õiglane on?“
Joe: „Sa oled tõsiselt nupust nikastanud tüdruk. Mida iganes, ma lähen.“
Justine: „Sa oled surnud, Joe. Surnud. Sa kuradi vägistaja. Sa oled surnud. Ja see, mille sa mu joogi sisse panid, tappis mu. Ja sa lähed põrgusse selle eest.“

6. osa

Joe: „sa oled aru kaotanud.“ Justine pööritas silmi ning ütles. „Vaata!“ Joe vaatas ning nägi oma laipa seal samas kust ta oli ennem püsti tõusnud. Ta ehmatas ära. „Kurat küll. Mida fucki siin toimub?“ Joe hakkas luugi juurde minema, tegi selle lahti ning nägi kuidas zombi sealt üles roomas. Ta lükkas selle kiiresti kinni ning Justine jooksis samuti sinna ja panid mõlemad jala peale.
Joe: „Mis kurat see oli?“
Justine: „See on pikk jutt. On sul auto võtmed kaasas? Kuhu see pargitud on?“
Joe: „parklasse!“
Justine: „Me peame sinna jõudma.“
Joe: „Ma ei tule sinuga kuskile.“
Justine: „mis su kell näitab.“ Joe vaatas kella.
Joe: „1.37.“
Justine: „Olgu, tule nüüd. Ma seletan tee peal.“
Joe: „Teel kuhu?“
Justine: „haiglasse. Valgus on seal tugevam. Täna oli kiirteel õnnetus. Palju inimesi sai vigastada.“ Nad liikusid katuseluugi juurde, Justine tegi luugi lahti ning läks katusele. Joe samamoodi. Nad jõudsid katuse ääre juurde.
Joe: „Mis nüüd?“
Justine: „Me hüppame.“
Joe: „ei, ei, mina niikaugele ei hüppa.“
Justine: „Sa oled juba surnud.“ Justine ja Joe hüppasid katuselt alla.
Justine: „Kus, kuhu poole?“
Joe: „See on ümber nurga.“ Nad liikusid parklasse, jooksid autosse, Justine rooli, Joe kõrvale. Tüdruk üritas autot käima panna aga ei saanud. Justine vaatas ringi ja nägi zombit. Ta kiljatas. Vaatas veel kord ja nägi Joe kõrval zombit. Ta karjus veel kord. Zombi lõi autoklaasi puruks ning tõmbas Joe välja. Mitu zombit hüppasid talle peale, ning sõid teda. Justine hakkas vaatama kui järsku talle zombi nina ette hüppas. Tüdruk karjus ning jooksis autost välja, tagasi majja.
Ta jõudis ühte tuppa, ta oli paanikas. Mida teha, mida teha. Mõtles ta. Ta jooksis peegli juurde ning vaatas. Ta nägi Nicki, kes poistega midagi kokku leppis. Ta pani käe peegli peale. Ta ajas kotid segamini ning leidis sealt telefoni, saatis sõnumi kellelegi. Nüüd leidis ta väikse peegli. Jenny helistas samal ajal Justine-le. Justine jooksis ukse juurde ning vaatas peeglisse ja nägi kuidas Jenny helistab.
Justine, mina, jälle. Kus sa oled? Ma olen natuke hirmunud juba siin. Nick on viimane sitapea. Üllatus, üllatus. Ma ei saa sind maha ka jätta. Järsku käis tal telefonil piiks. Oota natuke, mulle tuli sõnum. Seal oli kirjas. Jenny, mine koju. Ja Jenny läkski.
Justine oli rõõmus, ning jooksis üles. Ta liikus ringi ning läks ühte tuppa. Seal seisis mees, ta vaatas talle silma ning ta oli jälle teises dimensioonis.
„Hei sina!“ Ütles mees talle.
„Tere.“ Vastas tüdruk talle.
„Tunned mu ära?“ Naeratas mees talle.
„Jah, piltidelt, sa oled mu isa.“
Isa: „Andesta, et ma polnud sinu jaoks olemas.“
Justine: „Sa olid haige.“ Nad rääkisid veel kuni järsku keegi hõikas ta nime.
„Justine, tule anna oma vanaemale kalli.“ Tüdruk pööras ringi ning naeratas ning läks tema juurde.
„Kuidas sa siia said?“ küsis tüdruk vanaemalt.
„Ma tulin sind vaatama, ma olin nii üksik. Vanaema heitis mehele ühe kurja pilgu ning sosistas tüdrukule kõrva: „Sa pead kiirustama, väikseke. Sa pead leidma allika.“
„Vanaema?“ vanaema hakkas ära kaduma nagu emagi tookord.
„Mida ta ütles sulle?“ küsis mees kurja häälega. Tüdruk ehmatas ära.
„Mida sa mulle teed?“ küsis ta.
„Mis sa arvad?“ tüdruk jooksis järsku terve elu silme eest läbi ja ta sattus täiesti pimedasse tuppa. Kus ta mitte midagi ei näinud. Ta hakkas karjuma ja hoidis käsi kõrvadel „appi, kus ma olen, appi, keegi, palun aidake mind. Kevin…“ järsku läks kõik jälle valgeks.
Kevin: „Mis probleemiks on?“
Justine: „Ma ei jõua seda enam taluda. Ma teen mida iganes sa tahad. Lihtsalt palun, palun lõpeta see ära.“ Ütles tüdruk kurvalt. Ta ulatas tüdrukule käe, tüdruk võttis sellest kinni ning nad läksid jälle sinna ukse juurde kus kõik alguse sai. Tüdruk läks sisse jäi augu juurde seisma. Ta vaatas sisse ning nägi päris palju hingi, nad karjusid ja nutsid. Tüdruk jooksis sealt välja. „Kes on need inimesed?“
Kevin: „Sa lubasid, et teed, mis käsin.“
Justine: „Ja sina lubasid, et asjad paranevad.“ Ütles tüdruk pooleldi karjudes.
Kevin: „Parem on olla seal all, kui olla söödud nende elajate poolt või mis? Ja ma arvan, et parem kui igavene hukatus.“ Ütles Kevin rahulikult.
Justine: „Ma ei lähe sinna all. Ma ei kavatse olla üks nendest.“
Kevin: „Sa pead mind usaldama, Justine. Tean, millest ma räägin.“
Justine: „Ei, ma usaldan ennast ja ei kavatse sinna alla minna.“ Tüdruk astus paar sammu tagasi, Kevin vihastas ning piiras tüdruku ümber.
Kevin: „Kas sa pole näinud, et mina olen see, kellele siin võim kuulub?“
Justine: „Mine must eemale!“
Kevin: „Ei, see on minu maja. Sa teed mida ma käsin ja see meeldib sulle.“
Justine: „Mida sa minus tahad? Mida sina sellest saad, kui ma sinna alla lähen?“
Kevin: „sinu hinge!“ Kevin lasi tüdruk lahti ning Justine läks eemale.
Justine: „Sa oled üks nendest.“
Kevin: „Ei. Ma ei ole üks nendest. Olen midagi enamat, midagi teistsugust. Nende reeglid ei lange minule. Mul on peenelt arenenud maitse, võib isegi öelda maitsekas. Nad on lambad minu karjas. Ma hoian neid.“
Justine: „Kelle jaoks?“ Kevin oli vait. Ning tüdruk sai aru.
Kevin: „Jah Tema jaoks ja näib et su kaitseala on kadumas, varsti ei ole sul kusagil turvaline.“ Tüdruk taganes veelgi.
Justine: „Hoia must eemale.“ Tüdruk oli pisarates.
Kevin: „Ma teeksin seda, aga arvan, et hoian sind endale. Lihtsalt väike saladus sinu, minu ja“ Kevin vaatas alla. „Tema vahel.“ Tuled hakkasid jälle vilkuma. Tüdruk jooksis sealt minema. Kuulda oli kuidas Kevin hõikas teda. Tüdruk jooksis teisele korrusele. Ta jooksis Quija tuppa. Tal tuli üks mõtte. Ta liikus laua juurde ning hakkas seda ise liigutama. Järgmiseks jooksis ta edasi tuppa, tahtis aknast välja saada aga sealt tuli vastu talle ta zombist isa, uksepoolt aga Kevin. Tüdruk pistis jälle kiljuma.
Kevin: „See kõik saab varsti läbi.“
Justine: „See ei saa läbi. Ma olen seal kinni nende inimestega.“
Kevin: „Vähemalt sa ei ole üksinda.“
Justine: „Miks sa mind lihtsalt ei tapa?“
Kevin: „Sellepärast, Justine, et sa ei olnud valmis. Pean kulinaarset elamust kunsti vormiks. Kasvatan hingesid, kuni nad on sellised, nagu mulle meeldib.“
Justine: „Ja kõik need inimesed keldris?“
Kevin: „Kõik hoolikalt kasvatatud. Just nagu sinagi.“
Justine: „Sa oled vastik.“
Kevin: „Olen või? Tead, see on kahju et sa nüüd surid. Mul oli nii palju kohti, kuhu sind juhtida, nii palju asju, mida omandada. Tõeline armastus, emadus. Uhkus, uhkus. See on mu lemmik.“
Justine: „Nii et sa kaitsesid mind ainult selleks, et sa saaksid luua endale ideaalse eine?“ Kevin noogutas.
Kevin: „Nüüd aga pean töötama sellega, mis mul on. Alustaks õige sinu naeratusest? Tänapäeval pole eriti millegi üle naerda. Väike asi, mida vahetada.“ Järsku läksid Kevini käed samasugusteks nagu zombidel. Ainult mega pikad küünised. Tüdruk ehmatas ning taganes jälle vastu seina.
Kevin: „Või kuidas oleks sinu lojaalsusega? Lojaalsus on alles delikatess. Ja mis vajadus sul siin selle järele on?“
Justine: „Ma ei anna sulle midagi!“
Kevin: „Ma oleksin sinu asemel ettevaatlik, mida ütlen. See võib olla kas valus või kerge. See on su ainus valik praegu.“
Justine: „Ma ei anna sulle midagi!“ kordas tüdruk ennast. Kevin liikus tema poole surus ta vastu seina, hoidis kaelast kinni, lükkas ühe käe vastu seina ning lõi ühe küüne talle täpselt peopesa keskele. Tüdruk karjatas korraks, ning vaatas Kevinile otse silma.
Kevin: „Võib-olla peaks kõige sellega ühele poole saama, sinu neile üle andma ja kulusid vähendama.“ Järsku oli kuulda kiirabi ja politsei häält.
Kevin: „Mida sa teinud oled?“
Justine: „Head aega, Kevin.“ Käis ere valgus ning Justine kadus.

7. osa ehk VIIMANE

Kevin vihastus ta läks otse Quija tuppa ning nägi lauapeal paberit, seal oli kirjas.
Vaadake / vannituppa
Surnud / laip
Kutsuge / politsei
Kevin läks edasi vannituppa ja nägi et laipa pole enam. „Huvitav!“ ütles ta vaid sellepeale.
Justine istus kiirabi ette istme peale ja vaatas taha. Seal üritati elustada tema keha. Järsku läks kõik roheliseks, ning nägi zombit. Tüdruk jooksis minema, majja tagasi. Ta läks otse kööki, vaatas ringi ning nägi ühes nurgas olevat valgust, õigemini seal kus on tavaliselt pisike söögilift. Ta läks selle juurde tegi lahti, ohkas korra ning pani käe sisse. Ta läks jälle teise dimensiooni.
Tüdruk kõndis mereäärde ning läks kohe ema juurde.
Ema: „sa oled peaaegu hakkama saanud. Ma olen nii uhke su üle. Aga sa pead ennast tõestama. Ma tean, et sa saad hakkama. Sa pead siin minuga olema.“ Rääkis ema lünkadega.
Justine: „Ema, mis toimub? Ma saan vaevu sust aru.“
Ema: „Ühendus on halb, sa pead kiirustama. Aga enne pead sa vanaisa päästma. Ma tean, et sa saad hakkama.“
Justine: „Ema, oota!“
Ja ta oli jälle köögis. „Emaaa!!!“ tüdruk vaatas ringi köögis, aga kedagi polnud, vaatas kella, 6 minutit on veel kella 2 puudu. „Kurat, siin pole kedagi ju! Siin pole kedagi, keda päästa! Mida sa tahad, et ma teeksin?“ ta vaatas ühe ukse poole, tegi selle lahti, seal oli pime, aga piisavalt valge et näha, ta tõmbas korra hinge ning jooksis sisse. Ta jooksis suurde tuppa, otse laua alla, ta jäi ootama, möödus paar zombit ja ta nägi vanaisast zombit, ta tuli laua alt välja. Vanaisa hakkas tema poole tulema.
Justine: „Vanaisa, ei. Sa ei pea seda tegema. Vanaisa, paps, palun.“ Vanaisa hakkas taanduma, kuni järsku ta lendas tüdrukust eemale, seljaga vastu ukse nurka. Järsku hakkasid toolid ja lauad lendama. Kevin on seal. „Vaene väike hing, nii kangesti üritab taevasse saada.“ Ütles Kevin.
Justine: „Olgu. Ma annan sulle, mida sa tahad.“
Kevin: „Ausalt, milles on konks?“ imestas poiss.
Justine: „Ei mingit konksu. Kokkulepe.“
Kevin: „Räägi edasi. Ma kuulan.“
Justine: „Tahan, et laseksid mu vanaisa vabaks.“
Kevin: „Vaata ise, Justine, su vanaisa on surnud.“
Justine: „Ei, ta ei ole. Ma näen teda selle sees. Lõpeta mulle valetamine.“
Kevin: „Olgu, oletame, et see on tõsi. Oletame, et saan ta vabastada. Mis ma vastutasuks saan?“
Justine: „Minu. Kõik Minust.“
Kevin: „See on ahvatlev. Aga see on ebatraditsiooniline. Mina ei tee tehinguid.
Justine: „Palun, ainult see kord, minu pärast. Sa võid võtta ükskõik, mille tahad.“
Kevin: „Ükskõik mille?“ imestas poiss. Tüdruk noogutas. Kevin läks tema juurde, ning nuusutas teda. Kevin: „See on hea!“ Poiss hakkas teda juba nagu suudlema aga Justine keelas.
Justine: „Esmalt vabasta mu vanaisa.“ Ning vaatas tema poole.
Kevin: „Olgu!“ Oli hetkeline vaikus kui järsku vanaisa hakkas tõmblema. Zombiks, normaalseks, jne. lõpuks jäi ta normaalseks. Mees hakkas püsti tõusma, kui Kevin peatas ta.
Kevin: „Jää sinna, vana!“ karjus Kevin talle, vanaisa nõiatus ukse nurka kinni. „Ta on nüüd minu. Astu minema! Kas alustame?“ tüdruk noogutas. Kevin võttis talt lõua alt kinni jälle et tüdruk tegi vastu tahtmist suulahti, samuti ka Kevin. Kevin hingas pikalt sisse, samal ajal tuli tüdruku suust valge udu e. hing. Kaua see ei kestnud, kui vanaisa vahele tuli ning Kevini pikali lükkas ja karjus Kevinile. „Hoia temast eemale!“ tüdruk hakkas köhima. „see on saatus, kokkulepete murdja.“ Karjus Kevin vastu ja hakkas vanaisa poole minema, aga tüdruk oli kiirem, haaras kapi pealt kurika ning virutas sellega täise jõuga Kevinile vastu pead. Ta jooksis vanaisa poole võttis talt käest kinni, ning viis ta kööki kaasa. Nad jõudsid uuesti kööki, tüdruk läks kohe selle valguse juurde ja käskis vanaisal sisse minna.
Justine: „Mine sisse! Usalda mind!“
Vanaisa: „Aga sina?“
Justine: „Ei. Sa oled ainus isa, kes mul kunagi olnud on. Me peame minema!“ kohe tuli ka Kevin kööki. „Justine!“
„Mine, mine, mine!“ vanaisa ronis sisse. Justine kohe järgi. „Justine!“ karjus Kevin veel. Kevin läks selle valguse juurde ning vaatas üles. „Mine vanaisa!“ karjus Justine vahepeal vanaisale. „Ma olen su kaitsja, Justine!“ hõikas Kevin tüdrukule järgi. „Ei, sa ei ole. Ja sa pole kunagi olnudki. Head aega, Kevin!“ ütles Justine veel viimased sõnad poisile ja Kevin lendas sealt minema, peaga piki seina. Ta tõusis uuesti püsti ning läks tagasi sinna. Aga Justine ja vanaisa enam polnud. Kell sai 2.00. Kevin läks marru ning hakkas laamendama. Ta lõhkus kõik asjad ära, läks uuesti luugi juurde ja lõi selle kinni. Ta läks sinna ukse juurde kus need hinged olid ning hüppas ise sinna sisse.

Hommik*

Need kes sellest asjast ei kuulnud ja jäid sinna samasse majasse magama, nüüd alles ärkasid, samuti ka Nick. Ta tuli majast välja, trepi peal seisis üks õlle, ta võttis selle üles ning läks minema. Keegi ei saanud Joe surmast teadagi. Alles nädal hiljem kui maja haisema hakkas, siis avastati.

Mõni päev hiljem.

Jenny läks uuesti sinna majja, õigemini Andrese juurde, et saada Justine-ga ühendust, Quija kaudu. Andreas: „Kas oled kindel selles? Ma arvan et see on lihtsalt mõju kaotanud või nii.“ Järsku hakkas see liikuma, Jenny võpatas ja ütles et kirjutagu üles. Andreas luges selle läbi ning tegi suured silmad pähe, ta andis Jennyle selle paberi. Seal oli kirjas…

Jenny, ma jään sind ootama.
Justine.

The End.

Kahju, et läbi sai
Oleks veel tahtnud lugeda

Tore et kellelegi meeldis. aitäh blondiina. :)

PalunPalun :)
Muidugi meeldiks mulle lõigud, aga pole hullu
Ning nagu ma enne ütlesin, siis mulle meeldis meeldib siiamaanigi :)

Isssssand, see jutt oli nii hea (L)

muidugi häirisid mõned asjad, need kirjavahemärgid vales kohas või muu selline, kuid jutt ise oli super (L) :)

Aitähhh :)

Suured tänud neile kes lugesid. :)

Oih vabandust kirjavahemärkide pärast.