MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Let It Snow

Go down 
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Let It Snow   21/4/2009, 19:43

Palun, minu uus jutt Wink Loodan, et meeldib

1.

Ärkasin äratuskella monotoonse tirina peale. Lükkasin paksu valge suleteki oma näolt ja avasin aeglaselt silmad. Vahtisin otse lakke. Mu silmad olid alles unised ning ükskõik kui väga ma oleks tahtnud ärgata, teadsin ma et ei või uuesti magama jääda. Lõpuks kui olin oma silmad lahti saanud, märkasin, et kõik oli valge- mu toa lagi, mu pidzaama, mu voodilinad... Keerasin end küljele, et aknast välja vaadata. Akna taga keerlesin sajad, tuhanded valged lumehelbed. Lumi, suurepärane! Selle talve esimene lumi New Yorgis...

Ohkasin ja ronisin voodist välja. Sättisin teki enam-vähem sirgu ja otsisin omale midagi põhjatust riidekapist selga. Tõmbasin kähku püksid jalga ja libistasin topi selga. Lükkasin juuksed lihtsalt üle pea ja suundusin kööki.

Panin kohvimasinasse kohvipulbrit ja vett ning lülitasin masina sisse. See turtsatas paar korda kui võtsin külmkapist salati välja, et see muutuks toasoojaks. Tõmbasin omale sooja hommikumantli ümber, et käia ruttu ära all postkasti juures. Täna pidi olema jälle see päev, kui leian postkastist oma lemmikajakirja.

Üles tagasi jõudsin ma päris ruttu. Teki alt vaadatuna ei tundunud õues üldse nii soe olevat, kui seal oli. Oli piisavalt jahe, et lumi püsima jääks. Aga kui aus olla, siis seda lund oli juba liiga palju. Oli vist terve öö sadanud.

Kohvi sai kiirelt valmis. Sõin salatit ja lehitsesin kiirelt ajakirja läbi, et veidigi oma uudishimu rahuldada. Kui olin sirvimise lõpuni viinud, polnud ma lõpetanud veel söömisega. Lükkasin ajakirja eemale ja tegelesin oma salatiga ning nautisin kuuma auravat kohvit.
Peatusin hetkeks. Täna oli ju... laupäev? Mida ma ometi kiirustan? Olin rutiiniga harjunud ja jätnud äratuskella alarmi reede õhtul väljalülitamata.

Rahunesin maha ja mu pähe siginesid erinevad mõtted. Enamus esimesest lumest tingitud. Mulle tegelikult meeldis lumi, kuigi alguses võis tunduda, et vihkan seda ollust. Kui ma oleksin maal, armastaksin ma lund, kuid siin linnas oli talv tegelikult ebameeldiv. Autod sulatasid lume pruuniks veeks ja tänavatel oli sama lugu. Kokkuvõttes oli igal pool lörts ja lörts on minu jaoks vastik. Minu kujutlustes on õige talv see, kui sa elad maal, sul on ilus suur maja hiiglasliku aiaga, lapsed, kes lumest rõõmu tunneksid... See on traditsiooniline. Ja traditsioonidesse kuulub ka sinu mees, kes tüdinenult ohates viskab sissesõiduteed lumelabidaga lumest puhtaks.

Lõpetasin söömise ja koristasin laua kähku ära. Ilm oli kena, lausa kutsus hommikusele jalutuskäigule ja seda kavatsesingi teha. Otsisin välja oma kena halli-musta ruudulise mantli ja valged poolsaapad. Toppisin end riidesse ja keerlesin peegli ees, et veenduda, kas ma ikka näen niimoodi hea välja.

Ootamatult kõlas korteris kile haugatus. Seejärel kuulsin kedagi enda poole tormamas. Pöördusin ja seal ta oli- rõõmsameelne nagu alati- Mango Jam. Ta haugatas veel paar korda ning ma üritasin teda kurja häält tehes vaigistada. Kükitasin ja silitasin tema pead.
Arvatavasti tahtis ta koos minuga jalutama tulla. Selle vastu polnud ega saanudki mul olla midagi. Mango Jam ei tahtnud ka tuppa konutama jääda, kui väljas on selline ilm... Otsisin ärritunult tema jalutusrihma, kuid see oli jäljetult kadunud. Keerasin esiku ´´kolakapi´´ pea peale, kuid jalutusrihmast polnud jälgegi. Vaatasin kööki, vannituppa (see oleks ime, kui selle sealt leiaksin!) ja kõige lõpuks käisin elutoas otsingutel. Mango Jam niuksus tasa ja hakkas siis uskumatult kiledal häälel diivani juures haukuma.

Seadsin sammud tema poole, et teda rahustada, kuid märkasin diivani ääre alt paistmas jalutusrihma. Tõmbasin selle välja ja kõndisin koos Mangoga esikusse, kus kinnitasin jalutusrihma tema kaelarihma külge. Olimegi valmis. Lukustasin ukse ja väljusime majast 9.38.

Minu korterist asub park umbes ühe ja poole kilomeetri kaugusel. Teekond sinna on mulle alati meeldinud, ükskõik kas paistab päike või kallab vihma. Mango Jam tõttas jooksval sammul rihma otsas ees ja mina üritasin jalutusrihmast kinni hoida samal ajal proovides püsti jääda.

Mida lähemale me pargile jõudsime seda tugevamaks muutusid hääled. Eristasin selgelt laste kilkeid ja võisin kihla vedada, et park on lapsi täis. Ületasin tee ja olingi sama hästi kui kohal.

Kõik oligi selline nagu olin arvanud- keegi viskas labidaga pargiteid puhtaks ja eemal nägin emasi seismas ja vestlemas. Keset parki käis hoogne lumesõda, mis Mango Jam'ile tundus ka huvi pakkuvat. Vaatasin otsivalt pargis ringi, et istuda ja lihtsalt nautida mõnusat talveilma. Tahtsin leida koha, kus ei peaks lumepalle kartma. Minu õnneks oli lumesõda kaugemale jäänud ning ükski lumepall ei peaks minuni jõudma. Istusin ja hoitsin Mango Jam'i veel enda juures. Koer väänles järjekindlalt ja üritas ära jooksta ning lõpuks ma otsustasin, et lasen tal minna. Saabki end oimetuks mürada. Ma ei pidanud väga kartma, sest Mango Jam'il olid head suhted lastega. Ta kasvas kolm aastat väikeste lastega, kui mu õe juures oli ning kordagi ei teinud koer neile haiget. Aga kui Steffy koos oma mehega ära kolis, olin ma kohe nõus Mango enda juurde võtma. Mu õde ei tahtnud teda koduseks saanud keskkonnast teise linna viia.

Samuti väga oluline asi, mis ei pannud mind muretsema oli see, et võrreldes mõnede kasvatamatute koertega, ei jooksnud Mango Jam kihutavate auto kummide järele. Tubli koera olin omale saanud.

Toestusin vastu pingi seljatuge ja hoitsin Mangol silma peal. Ta hullas nagu kutsikas ning mind ajas see naerma. Olin mõnede minutite pärast veendunud, et Mango Jam ei kao pargist ega minu lähedalt kuhugi. Vaatasin mujale. Vahepeal oli lund uuesti sadama hakanud ning eemal seisis üks pisike poiss, hoides ema käest kinni, endal suu lahti, üritades helbeid suhu püüda. Ema pani seda tähele ja kükitas oma poja ette, tõstes nimetisõrme keelavalt püsti. Ülejäänud lapsed, neid oli umbes 15, olid lumesajust uut energiat saanud ning lumepallid lendasid veelgi hoogsamalt. Kõige selle möllu keskel jäi mulle silma kena mees. Ta oli noor, umbes 30-aastane, kandis trendikaid riideid ning nägi igati hoolitsetud välja. Mulle jäid silma tema mustjaspruunid juuksed, juuksur nagu ma olen. Need olid viimast moodi järgides geeliga turri aetud ja ma tõdesin mõttes, et see stiil sobis talle.

Ühel hetkel olin kui unes. Olin vaid mina ja see mees keset parki. Ma ei märganud millal, kuid korraga ilmus minu vaatevälja väike poiss, kes hoidis käed viske asendis ja mehe poole lendas pisike lumepall. Mees sai lumepalliga vastu kätt ja kahmas energiliselt maast lund, et vastu visata. Ma jälgisin neid pinksalt... "Isa oma pojaga, isa oma pojaga," käis mu peast mitu korda läbi.

Tundus, et olin liiga kauaks juba vahtima jäänud... Ma usun täielikult seda, et kui sind vaadatakse, siis sa alateadlikult tunnetad seda. Mees ja tema poeg olid sõlminud vaherahu ja
nüüd ehitasid rõõmsalt lumememme. Mulle tundus, et see poiss ütles midagi oma isale, kuid
mees pööras pilgu ja puuris oma pilgu läbi lumehelveste minu poole. Lõin kiirelt pilgu maha ja
tõstsin alles siis, kui arvasin, et minu vastu enam huvi ei tunta. Kui väga aus olla, oli mul enda
pärast piinlik. Vahtisin ainiti neid ju. Plaanisin Mango Jam'i kiirelt jalutusrihma külge kinnitada ja
koju minna.

Vaatasin sinna, kus Mango Jam oli, enne, kui oma pilgu temalt pööranud olin. Oma endisel kohal teda polnud. Ma ei lootnudki, et ta seal on- ta on ju koer. Ta tahab joosta, eriti kui nukrutseb sel ajal, kui mina tööl olen, rahulikult kodus omal kohal. Selle aja sees, mis Mango Jam minu juures on elanud, pole ta ühtki asja ära lõhkunud.

Tõusin murelikumana. Kutsusin teda vaikselt. Ootasin hetke, sammudes kui pisike närvipundar seal pargipingi ees ringi ratast. Ei jälgegi! Istusin täpselt pingi keskele ja üritasin vilistada, mis mul loomulikult välja ei tulnud. Oli paanikas- Mango Jam oligi kadunud. Kuhu ta võis küll minna..? Vaatasin lootusrikkalt veel laste poole, kuid teda polnud ka seal nendega mängimas. Vaatasin oma saapaninasi ja ootasin.

Olin oma mõtetesse uppunud ning kartsin Mango Jam'i pärast. Pargi kahte külge jäid suured maanteed, liiklus polnud küll kõige tihedam.., aga mis siis kui ta ikkagi..?
"Tere," kõlas kena puhas hääl.
Tõstes oma pilku, märkasin sedasamat meest, kes pargis oma pojaga oli. Et veenduda, vaatasin veelkord eemale ning minu kinnituseks ehitas pisike poiss üksi juba midagi uut.
"Tere hommikut," vastasin talle ja mees noogutas naeratades. Ta saputas oma jakilt lund maha ja näis kimbatuses olevat. Ta vaatas pinki ja seejärel mind.
"Oih," pomisesin ja tõmbasin Mango Jam'i jalutusrihma oma sülle. Nihutasin end veidi pingi serva poole ja mees istus minu kõrvale.
"Kena ilm, eksole? Ma jumaldan lund. Ei teagi miks... Lapsed ajab see igatahes peast segi." Kui ta rääkis, märkasin tema ilusaid valgeid hambaid. Ta oli tõesti kena mees.
"Mulle meeldib ka lumi, kuid kõige rohkem ikkagi maal. Seal on päris jõulud. Sellepärast ma tulingi täna parki, et esimest lund nautida."
Mees noogutas innukalt ja naeratas siis: "Oi, kui ebaviisakas minust. Ma pole end veel tutvustanudki!" Ta sirutas käe minu ette. "Lewis Evans."
"Samantha Rouge, väga meeldiv," haarasin Lewise käest.
"Kena nimi," tegi ta mulle komplimendi ja vaatas mulle silma.
Tänasin teda ja ohkasin, abitult Mango jalutusrihma puudutades.
"Mis on?"
"Ei midagi..."
Ma ei oska valetada.
"Ma näen, et on midagi. Mis sellega on?" küsis Lewis ja osutas rihmale.
"Mu koer lasi jalga. Lasin ta lahti, et ta siin veidi jooksta saaks, kuid ta on kadunud. Olen teda kutsunud, kuid ei midagi."
"Mis ta nimi on?"
Nüüd jäin stoppama. Järsku tundsin piinlikust koera nime pärast ja ei tahtnud end naeruväärseks teha, selgitades miks just selline nimi.
"Charlie," luiskasin kiirelt.
"Nii tavaline. Väga harva kuuled koeral mõnd huvitavat nime. Mingit andekat nime..." Lewis tõusis ja hakkas abivalmilt mu koera kutsuma. "Char-lie..! Char-lie...!"

Mõne minuti pärast ta istus ning vaatas minu poole. "Oled mures?"
"Loomulikult."
Ta silmitses vaikselt mind ning ma märkasin, et jalutusrihm nimesilt, millele oli kirjutatud Mango Jam, oli Lewisele lugemiseks õiges asendis. Imestasin, et ta seda näinud polnud, kuid vara rõõmustasin.
"Mango Jam?" küsis ta, pilgus valitsemas segadus.
Vaatasin tema poole ja seejärel kõrvale. Tundsin, kuidas hakkasin punastama. Lewis sai asjale pihta: "Sa valetasid, et ta nimi on... Mango Jam?"
"Anna andeks, ma ei tahtnud, seda nime sulle öelda, sest see tundus nii..."
"Pole midagi. Vähemalt midagi... geniaalset." Ta ei näinud sugugi pahane välja. Pigem muigas millegi pärast.
Neelatasin. Lewis tõusis ja hüüdis Mangot paar korda.
"Isa?"
Meie mõlema pilgud rändasid väiksele poisile, kes meie juurde ilmus.
"Tony, mis on?"
"Isa, miks sa karjud?"
"Ma ei karju, ma vaid aitan selle tüdruku koera leida."
Väike poiss heitis viivuks kadeda pilgu minule ja kergitasin imestunult kulme, kui ta pilgu uhkelt ära keeras.
"Isa, ma ei taha seal üksi olla."
"Tony," manitses Lewis teda.
"Isa, ma..."
Tundsin, et pean sekkuma.
"Lewis, ma arvan, et leian ta ise üles. Pole probleemi. Ole koos oma pojaga," tegin ettepaneku.
Lewis vaatas igatsevalt minu poole. Tony kasutas võimalust ja näitas mulle jonnakalt keelt.
Mees oli pilgu pojale heitnud ning ta näole ilmus selge hämmastus. Tony seisis nagu kivi, vahtis mind, keel suust väljas.
"Tony!" hüüdis Lewis ja poisi keel kadus suhu tagasi. "Kuidas sa..."

Tony kuulas isa leebet loengut ja noogutas pead, kuigi ma kujutasin ette, mida ta tunneb. Nad jäid rääkima ning märkasin oma rõõmuks Mango Jam'i. Kutsusin ta enda juurde ja panin talle kohe rihma külge ning sidusin ta hetkeks pingi külge. Minu ja Lewise ning tema poja vahemaa oli umbes kaheksa meetrit ning ma ootasin seistes. Lõpuks olid nad asjad joonde ajanud ja Lewis astus rahulikult minu poole. Seisin näoga nende poole ja enne veel, kui Lewis minu kõrvale oli jõudnud, tabas mind kõva lumepall, mis lendas mule täpselt silma.
Jõudsin märgata Lewise shokeeritud pilku ja Tony esialgu parastavat, kuid hetk hiljem juba kartlikku, ebakindlat pilku.


Viimati muutis seda Audrey (9/5/2009, 10:24). Kokku muudetud 4 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   21/4/2009, 19:44

"Ai," tõin vaikselt kuuldvale ja Lewis jooksis minu juurde. Pühkisin parema käega vasaku silma juurest lund. Pall oli tugev ja mu silma ümbrus oli punaseks muutunud. Lewis veendus, et asi on kontrolli all ja pööras end veidi. "Mida sa mõtlesid ometi, Tony? Mis sul viga on!?" hüüdis ta Tony'le, kes tundus, et sai aru, et tegi midagi valesti.
"Lewis, ära karju tema peale, usun, et ta ei teinud seda meelega..."
"Ja-jah, meelega ei näidanud ta keelt ka!"
Mõistsin Lewise pahameelt...
"Ma pean su haiglasse viima... See ei pruugi midagi tõsist olla, kuid igaks juhuks," lausus Lewis. "Ma olen õnneks autoga... Ära muretse, me võtame su koera ka autosse..."
Tony seisis vaikselt pingi juures, imetledes koera, keda ta alles hetk tagasi märganud oli. Siiski ei julgenud ta Mango Jam'ile lähemale minna. Istusin autosse ja ootasin, kuni Lewis Mango Jam'i autosse talutas.
"Tony, tule nüüd," hüüdis ta ja avas pojale ukse. Tony istus taha ja Lewis sulges ukse ning me sõitsime nii kiirelt kui võimalik haigla poole.

Jõudsime umbes 15 minuti pärast kesklinna haiglasse. Lewis parkis auto ära ja väljus ning tuli minu ukse juurde. Ta avas selle ja võttis mu käe kõrvale.
"Tony, sina jääd autosse ja käitu korralikult!" lausus Lewis enne kui kaassõitja ukse kinni lõi. Ma olin natuke närvis, sest mu silm valutas ja pabistaja nagu ma tegelikult olen, keerlesid mu peas erinevad hirmsad mõtted.
Saime haigla peaustest sisse ja Lewis sammus otsejoones administraatori juurde, kui oli mind istuma pannud. Hoitsin oma vasakut silma kinni ja lihtsalt ootasin. Kuulsin kuidas Lewis noore administraatoriga rääkis:
"Mul on kiirelt abi vaja..."
"Rääkige mis juhtus, enne ei tea me ju midagi teha."
"Mu poeg viskas neiule lumepalli silma... See ei pruugi küll midagi tõsist olla, kuid ta silm valutab."
Administraator noogutas ja vaatas üle Lewise õla minu poole: "Saadan teid esmaabisse. Las doktor Goodman vaatab teid üle."
Lewis tänas teda.
"Minge siit otse ja koridori lõpust keerake vasakule. Ruum number 107."

Istusin suures heledas ruumis voodile ja ei märganudki millal doktor Goodman minu juurde ilmus. Vastupidiselt minu kujutlustele, oli doktor Greg Goodman palju noorem, kui olin arvanud. Lewis istus eemale diivanile ja sirvis ajakirja, kuid iga natukese aja tagant vaatas minu poole.
"Et siis lumepall?" küsis arst sõbralikult.
"Lumepall," kinnitasin.
Ta naeratas ja vangutas pead: "Su silm on korras, kuid selle ümbrus on natuke aega veel punane. Ei välista ka seda, et see veidi siniseks muutub..."
"Siniseks?"
"Nägu on üldiselt tundlik koht. Ja kuigi lapse vise pole nii tugev, siis väike ärritus..." Ta peatus, tõmbas hinge ja jätkas siis: "Ärge kartke, ma panen siia kohe midagi peale, mis seda punetust leevendab."
Doktor Goodman kadus mingisuguse kapi juurde ja Lewis pani ajakirja käest ning jäi diivanile istuma. Hetk hiljem oli ta tagasi ja palus mul liikumatult olla, et midagi mulle silma ümber määrida. Ma ei tea, mis see oli, kuid igatahes midagi sooja. Seejärel pani arst sideme mu silma peale ja käskis sellel salvil 20 minutit mõjuda.
"Te ei pea pikali heitma, kuid arvan, et nii on teil mugavam. Olen 20 minuti pärast tagasi."
Ta kõndis ukse poole, valge haiglakittel tavariiete peal lahti. Kui uks kinni langes tõusis Lewis ja istus minu kõrvale voodile.

Olime mõnda aega vait ja Lewis vaatas minu poole, siis jälle maha, siis jälle minu poole ning jälle maha. Tundus nagu ta üritaks nuputada mida ma mõtlen... Hoitsin kätt ettevaatlikult sidemel ja vaatasin tema poole.
"Kuidas on?"
"Praegu on kõik okei."
"Anna andeks, Samantha. Tony on tavaliselt väga viisakas... Ma ei tea mis tal täna hakkas..," seletas Lewis.
"Pole midagi. Minuga on ju kõik korras ning Tony on lihtsalt väike poiss..."
"Jah, kuid tegelikult olen selles ikkagi mina süüdi. Mul pole aega Tony't kasvatadagi ja ..."
"Mida sa ..?"
"Ma olen üksikisa..." Lewise häälest kostus valu.
Ma ei teadnud mida öelda. Lewis vaatas mind ja ohkas.
"Tony ema ja mina... Me olime noored ja kõrvuni armunud ja kui me olime mõlemad 22 sündiski Tony. Ta polnud planeeritud, kuid olime väga õnnelikud, kuni ühel päeval..."
Lewis jäi vait ja ootas õiget momenti millal jätkata.
"Dani suri umbes 2 kuud peale Tony sündi. Me ei tea mis juhtus, lihtsalt ühel hommikul lebas ta voodis ja ei hinganud. Ma kutsusin kiirabi, kuid nad ei suutnud teda enam elustada."
"Mul on kahju," sosistasin vaikselt.
"Ta surm oli lihtsalt jube... Arstid ei teadnud midagi öelda ning surma põhjuseks kirjutatigi lõpuks äkksurm. Ma pidin kasvatama Tony't üksi. Keskendusin tööle, et tagada pojale hea tulevik. Tema eest hoolitsesid sel ajal Dani vanemad."
"Aga nüüd?"
"Ma pidin töö tõttu siia, New Yorki kolima ning võtsin Tony loomulikult kaasa. Kuna kedagi polnud, kes teda hoiaks, panin Tony lasteaeda. Selge on see, et mul pole temaga aega tegeleda, kuid ma armastan oma poega ning ma poleks leppinud sellega, kui oleks pidanud ta Miami'sse jätma."
"Sa oled tubli," sõnasin vaikselt. "Paljud mehed pole sellised nagu sina. Nad oleks elanud edasi ning jätnud lapsed vanavanemate kraesse."
"Tänan."
"Palun väga."

Lewis üritas head nägu teha: "Räägi ka endast nüüd."
"Kuus aastat olen New Yorgis elanud. Töötan ilusalongis juuksurina. Mu vanemad elavad New Yorgist umbes 15 kilomeetri kaugusel... Mul on õde Steffy ja vend Chad."
"Oled abielus?"
"Ei ning mul pole lapsi."
"Kui vana sa oled siis?"
"25. Sina?"
"Sinust kolm aastakest vanem."

Noogutasin ja vaatasin mujale. Lewis ümises kergelt ja tundsin tema pilku endal. Tahtsin millegist veel rääkida, sest see vaikus oli piinlik.
"Kus sa töötad?"
"Äris. Juhataja olen."
"See on päris tasuv töö?"
"Elab hästi ära, kuid ma pole asutuses kõige kõrgemal kohal, kui seda arvad."
"Sul on veel omakorda boss?"
"Loomulikult," vastas Lewis ja naeratas.
Taas sigines meie juttu vaikus. Esmaabi ruumis olime meie ainukesed hingelised. Ma kuulsin suure seinakella tiksumist ning siis sisenes ruumi doktor Goodman.
Ta astus minu ette ja Lewis sättis end taas diivanile istuma.
Greg võttis ettevaatlikult sideme ära ja uuris mu silmaümbrust.
"Mhmm, tundub, et läks paremaks. Pole midagi hullu, kuid üritage mõnda aega silma ärritamist vältida."
"Ärritamist?" küsisin , tehes end mõlema, nii Greg'i kui ka Lewise ees, lolliks.
"Nojah. Talvine ere päike, meik..," kehitas Greg õlgu.
"Aa, selge. Kas ma võin nüüd minna?"
Doktor noogutas naeratades peaga ja aitas mu voodilt püsti. Lewis ilmus kohe minu kõrvale ja tänas arsti omalt poolt. Kõndimise koos Lewise auto poole tagasi.

Olime ära olnud veidi vähem kui tund ning kui tagasi auto poole läksime. Lewis oli viisakas ja avas mulle autoukse ning ma istusin sisse. Ta kõndis ümber auto ja istus siis samuti sisse.
"Noh, kuidas teil siin siis läks?"
Tony põrnitses isa ja ei kavatsenudki vastata. Vaatasin Mango Jam'i kes magas laisalt istmel ning nägi väga väsinud välja.
"Tony? Sa pead Samantha ees nagunii vabandama ja ma arvan, et selleks ongi kõige parem hetk nüüd."
"Ei, Lewis, pole vaja..."
"On küll. Ma ei taha, et mu poeg oleks kasvatamatu."
Raputasin pead. Ma ei vajanud vabandusi, sest need ei teinud midagi paremaks. Need lihtsalt ei aidanud...
Olime kõik kolmekesi vait.
"Palun vabandust, et sind lumepalliga viskasin..," kõlas mõne minuti pärast Tony hääl.

Kell oli juba päris palju ning Lewis tegi ettepaneku minna sööma. Tony sattus ekstaasi, kui kuulis isa suust sõna ´´hamburger´´, kuid mina polnud väga vaimustunud.
"Sa ei söö hamburgereid?"
"Eriti mitte."
"Miks? Kardad, et need teevad paksuks?"
"Võibolla," laususin ausalt.
Tony virises pettunult. "Aga sa ei peagi ju midagi sööma!" kilkas ta lõpuks üle auto.
"Tony, me käime tihti burgereid söömas. Teeme seekord erandi ja lähme tavalisse söögikohta. Saad friikaid."
"Jee," hüüdis Tony ja pööras pilgu mu koerale: "Mis ta nimi on, Samantha?"
"Mango Jam."
Tony naeris lõbusalt. Lewis tundus ka õnnelik olevat, et Tony end talitses.

Tavaline söögikoht Lewise meelest oli Double Take. Istusime väiksesse lauda ja uurisime menüüd. Ma ei tahtnud, et Lewis mulle välja teeks, kuid ta lausa nõudis seda. Ma pidin silma kinni pigistama.

Otsisin menüüst oma lemmiksööki- salatit. Valisin neist kõige odavama. Lewis tellis endale sama ja Tonyle lasteeine, kus oli paras ports friikaid.
Rääkisime maast ja ilmast ning Tony, kes poolest loomulikult aru ei saanud vaatas oma isa ja mind vaheldumisi. Aeg-ajalt küsis ta mõningaid küsimusi, millele vastasime me koos Lewisega ruttu. Üldiselt meil klappis hästi. Olime headeks sõpradeks saanud...

Lewis tõusis ja suundus tualetti ning me jäime Tonyga kahekesi. Mõtlesin, et kasutan hetke ja räägin temaga, kuid ma ei teadnud, mis võiks teda huvitada. Igatahes see juba elutark poiss avas suu ja sealt tulev jutt hämmastas mind positiivselt.
"Kas sulle meeldib mu isa?"
Kergitasin kulme ja asusin vastama: "Eeem... Meeldib küll. Ta on tore, tark..."
"Sa meeldid mu isale ka."
"Miks sa seda arvad?"
"Sest ta pole kellegiga nii palju rääkinud. Ta vaatab sind."
Veider oli kuulda seda peaaegu kuue aastase poisi suust... Ta ei osanud asju nende õigete nimedega väljendada, kuid ma sain temast aru.
"Kas sa pead silmas seda, et ta on avatum?"
"...Jaa," libises üle Tony huulte ja ta naeratas. "Muide su koer on lahe."
"Oo, tänan. Me võime vahel pargis kokku saada ja sa võid temaga mängida."
"Tõesti?" rõõmustas ta.
"Loomulikult," kinnitasin. Nägin eemalt Lewist ning otsustasin jälgida tema kehakeelt. Ükskõik kui naeruväärne see ka ei tundu... Ma jäin tema poja juttu uskuma.
"Hei, kuidas läks teil?"
"Hästi," laususime kui ühest suust.
"Siis on hea." Lewis vaatas mind ja ma tundsin kuidas ta lausa õgis mind silmadega. Midagi toimus tõesti. "Lõpetame siin ja ma viin su siis koju, Samantha."
"Okei."

Lewis sõitis pargist mööda ja natukese aja pärast olime minu kortermaja ees. Väljusime korraga autost ning ma avasin Mango Jam'le ukse. Tony paitas veel teda ning siis lükkasin ukse kinni. Lewis naeratas ja ütles, et saadab mu sisse.
Kõndisime koos üle tee ja sisenesime peauksest.
"Mitmendal korrusel su korter on?"
"Viiendal."
"Uuuh, paras trenn."
"Pole midagi."
"Kuidas sul naabritega on?"
"Naabrid on mul superhead," ütlesin.
Üles, minu korteri ukse juurde jõudsime kiiremini, kui olin arvanud. Võtsin mantli taskust võtme ja keerasin ukse lahti.
"Tuled ka äkki korraks sisse?" küsisin Lewiselt.
"Ma ei tea... Tony ju ootab mind."
"Ja-jah."
Lewis vaatas ukselävel seistes sellest hoolimata, et ta poeg ootab teda, rahulikult ringi: "Sul tundub kena elamine olevat."
"Ma olen siin remonti ka kõvasti teinud."
Lewis vaatas käekella. "Okei, peab minema," lausus ta, kuid häälest võis juba välja lugeda, et ta ei taha minna.
"Oota!" hüüdsin järsku.
"Jah?" Ta polnud veel liikumagi hakanud.
"Anna mulle oma number... Ma äkki helistan sulle..."
Lewise nägu muutus rõõmsamaks: "Anna mulle ENDA number. Ma helistan siis juba ise sulle."
Hakkasin naerma: "Okei." Kirjutasin korralikult oma numbri kollasele märkmepaberile ja ulatasin selle talle. Ta tänas ja pistis selle jaki sisetaskusse. Saatsin ta ukseni ja siis ta pöördus.
"Kuid... huvitav hommikupoolik oli, eks ole?"
"Seda küll. Ekstreemne."
Lewis naeratas. "Loodan, et su näoga saab kõik korda."
"Pole hullu. Ma peaaegu, et ei tunnegi seda enam."
Ta viivitas veel uksel ja kui ma teda jälgisin, märkasin hetkeks, et ta lähenes mulle ja järgmisel hetkel oli tema suu minu omal.
Ta suudles mind...
Ja mina... Ma suudlesin vastu. Lewise üks käsi oli mu kuklal ja teine oli põse ja lõualuu piiril. Mul ei olnud ebamugav, pigem väga hea... Ta naeratas mulle põgusalt ja hakkas ära minema lausudes mulle pehmelt: "Head päeva."

Tõmbasin ukse kinni ja surusin käe suule. Seda suudlust ma ei oodanud, kuid... Tundsin selle üle rõõmu. Tundsin midagi, mida ammu polnud tundnud.


Viimati muutis seda Audrey (23/4/2009, 19:30). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   21/4/2009, 20:16

Teise peatükiga läheb veidi aega.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
KillerCandyFuck
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 16
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   21/4/2009, 22:47

hea jutt, mulle meeldis eriti see, et osa oli pikk Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ThatsMe
Tsiklimees
avatar

Female Postituste arv : 444
Age : 22
Asukoht : Wonderland.

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   22/4/2009, 17:23

Aaahh .. Very Happy
Mõnus , tõsiselt hea.
Lihtsalt , ma tahan Uut , !
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/kryssu10
LittleMissy
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 171
Age : 23
Asukoht : aga mis see sinu asi on ? :)

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   22/4/2009, 17:45

oh .
Mulle meeldib .
Kuidagi nii romantiline . Very Happy
agajah, hästi hea . (:
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Külaline
Külaline



PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   22/4/2009, 20:26

Nii hea ja nunnu. ^^
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   23/4/2009, 19:37

Tänan Very Happy
Uus varsti, Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   26/4/2009, 10:41

2

Esmaspäeva hommikul ärkasin kergelt. Äratuskell jõudis korra piriseda ning kohe olingi voodist väljas ja suundusin vannituppa- mu nägu oli jälle tip-top. Väga positiivne.
Otsisin omale midagi mugavat selga ja lippasin siis kööki, et kähku midagi hamba alla saada. Istusin laua taga ja olin söömisega enam-vähem lõpetamas, kui märkasin Mango Jam'i. Ta vaatas mind süüdistavalt ja ma mõistsin milles on asi- ma ei viinud teda jalutama.
"Anna andeks, Mango. Ma ei jõua praegu. Kui töölt tagasi tulen, siis lähme jalutama, eks?"
Mango Jam niuksus ja sättis end köögialaua alla magama.

Ma tõusin, pesin kähku kohvitassi ära ja panin selle kuivamisrestile. Läksin esikusse ja vaatasin oma käekoti sisu üle. Dokumendid, rahakott, mobiil ja koduvõtmed olid need neli asja mis pidid alati minuga olema. Ülejäänud asjad, mis mu käekotis juhtusid olema, polnud tegelikult üldse nii vajalikud.
Võtsin varnast mantli ja vaatasin köögilaua alla. Mango Jam lamas seal, koon parema käpa peal. Ta lootis, et äkki ma mõtlen ümber.
Vaatasin kähku köögi üle, et kõik asjad oleks korras. Kükitasin korra veel Mango Jam'i juurde.
Ma ei pidanud kartma, et tagasi tulles on mu korter nagu miiniväli. Esikus oli tema jaoks kastike,
mida ta korralikult kasutas ja alati kui kodust lahkusin panin talle paraja portsu krõbinaid ja värske vee ette.
Nööpisin mantli kinni ja tõmbasin vööga mantli rohkem kokku ning valmistusin ust lahti lükkama.
"Tsau, Mango Jam!" hüüdsin üle õla vaadates.
"Ai, kurat!" kuulsin madalat häält ja vaatasin ehmatusega ette. Mango haugatas paar korda.
Ukse taga seisis noor kuller helesinises vormis. Ta oli hakanud just uksele koputama kui mina ukse lahti lõin. Samal ajal, kui tema oma laubast kinni hoidis, vaatasin mina teda õudusega silmis, käsi suu ees. Piinlik oli... Häbi enda pärast.
"Palun... väga... vabandust..."
"Pole midagi, jään ellu," tõstis ta pilgu.
"Andke andeks, ma kiirustasin tööle..."
"Ahah, teeme selle siis kähku ära. Need on teile."
Märkasin alles siis tema käes hiiglaslikku lillekimpu.
"Kellelt see on?"
"Ei tea. Mina lihtsalt täitsin om kohustust ja tõin selle teile." Kuller pistis selle mulle sülle ja nõudis allkirja. "Mina olen ainult sõnumitooja, praegusel juhul, tõsi, lille..." üritas kutt nalja visata.
"Ehh, ma panen selle vaasi..." laususin ebalevalt.
"Okei," lausus mees ja vaatas igavlevalt ringi.
Tõin elutoast suure vaasi ja pistsin kimbu sinna sisse. Lasin kraanist vett ja asetasin vaasi keset köögilauda. Need roosid olid võrratud.. ja kindlasti kallid. Need lõhnasid nii hästi...
"Nii, kuhu ma..." kiirustasin kulleri juurde tagasi, et allkiri anda.
"Tänan," lausus ta.
Tuhlasin oma kotis, et talle jootraha anda. Leidsin veidi peenraha ja surusin selle talle pihku. Ta tänas naeratades ja tegi minekut.
Ohkasin kergelt.
"Okei, duubel kaks. Ma lähen!" hüüdsin ja seekord ei vigastanud kedagi. Õnneks.

Pärast viieteist minutilist sõitu pungil täis ühistranspordiga, jõudsin tööle. Salongis olid vaid April ja Mona ning selgus, et täna olemegi vaid kolmekesi. Tavaliselt on meid siin ikka rohkem, kuid paar tüdrkut olid haigeks jäänud.
Kliente polnud ning April keetis taga köögiruumis kohvi. Mona sirvis värsket Cosmot ja ma istusin nende juurde, kui mantli ja koti garderoobi olin viinud.
"Tsau," naeratas Mona ja keeras lehte.
April vaatas mind võidutsevalt ja valas endale kohvi.
"Kas meil polegi täna hommikul kliente?"
"Ei. Aga kes teab, äkki mõni juhuslik astub sisse," naeris April. "Meie peame igaks juhuks ikkagi olemas olema. Tahad ka kohvi, Sam?" küsis ta keerutades kohvitassi sõrmede vahel.
"Okei, midagi muud ikka teha pole."
Mona naeris: "Kuulake- 54% meestest suudleb naist juba esimesel kohtumisel. Uskumatu... Kus selliseid mehi on? Meil Yorgis igatahes mitte..," kortsutas ta rahulolematult kulmu.
Muigasin. Mina ju tundsin üht sellist... Kuid kui aus olla, mida ma õieti temast teadsin? Tal on väike poeg, keda ta üksi kasvatab, ta töötab... ja mida veel? Ma ei tundnud teda...
"... teisel kohtumisel... See oli veider. Poleks osanud arvatagi, et..." kuulsin Mona jutust üksikuid fraase.
Olin oma mõtetes ja ei saanud end nendest nii kergelt välja.
"Samantha!?" hüüdis April vehkides käega mu näo ees, üritades mu tähelepanu võita.
"Jah?" küsisn segaselt.
"Millest sa mõtled?" küsis ta kavalalt.
"Mida?" pomisesin vastuseks.
Mona suule ilmus naeratus: "Kellest sa mõtled?"
Vaatasin oma töökaaslasi nagu oleks nad minu mõtteid lugenud. Raputasin aeglaselt pead.
"Millest me ei tea?" naeris Mona.
"Palun... Me ei hakka ometi minu eraelu siin lahkama?"
Ma polnud sellisest teemast väga vaimustatud.
Igatahes Mona ja April mõistisid, et minult ei pigista nad midagi välja. Sirutasin käe Cosmo järele, kui kuulsin oma mobiili helisemist.
Panin tassi käest ja tõusin. Kiirendasin sammu, et kõnele kindlasti vastata...

Mobiil helises summutatult. mul oli raskusi selle leidmisega, kuna ma ei mäletanud, millisesse taskusse selle hommikul kiirustades pannud olin. Mäletan, et kui koti sisu kontrollisin oli see olemas, kuid nüüd... Olen ikka täielik tuulepea.
Kui minuti pärast mobiili küljetaskust välja sikutasin, jätkas see helisemist. Kellegil oli minuga väga rääkida vaja...
Ekraanil vilkus sõnapaar ´´tundmatu number´´.
"Jaa..?"
"Samantha? Tore, lõpuks ometi. Lewis siinpool."
"Tere hommikut."
"Oled tööl või kodus?"
"Tööl loomulikult."
"Noh, väga tore. Sa tuled lõunale koos minuga."
Ettepanek üllatas mind korralikult. Muidugi positiivselt. esiteks ma ei oodanud seda kutset ja teiseks... Oli ta unustanud millega laupäevane kojusaatmine lõppes? Mitte et mul oleks olnud selle vastu midagi kuid... Ma ei tea.
"Sinuga..? Lõunale..?" Andke andeks, kuid kokutasin täpselt nagu mõni klassi nohik, keda kooli kõige kuumim kutt kohtama kutsub. Mu juhe jooksis kokku... Ja seejärel, nagu kokutamisest veel vähe poleks olnud, oskasin küsida äärmiselt nõmeda küsimuse: "Täna või?"
Telefonist kostus naeru: "Loogiline ju, tobuke."
Ma vaikisin ja kirusin iseennast, et nii totralt käitusin.
"Tulen sulle kell pool üks järgi? Kus see ilusalong asub?"
"Jah, ee... Blankton Boulevard 15."
"Ma tean seda kohta."
"Tore. Ma jään siis ootama," suutsin end koguda.
"Noh, okei siis."
"Lewis, kas sa võtad Tony ka kaasa?" küsisin kähku.
Lewis mõtles ja lausus siis aeglaselt: "Ei. Ta on lasteaias ja ma tahan sinuga omavahel olla."
Mu keha läbistas värin.
Märkasin uksel blondi naist. Kuulsin telefonist kerget kolistamist ja mõtlesin mida potentsiaalne klient mõtleb. Juuksur lobises töö ajal meestega, kliendid las ootavad? Kõigil on õigus eraelule.
"Lewis, ma pean minema. Pool üks siis?"
"Pool üks," kinnitas ta.
Lõpetasin kõne ja pistsin mobiili tagasi käekotti.

Pöördusin naise poole: "Tere päevast!"
"Tere, kas praegu on võimalik...?" küsis naine.
"On küll," vastasin kiirelt, nii et naine ei suutnud lauset lõpetadagi.
Suunasin ta toolile istuma ja veeretasin naise sellega peegli ette.
"Mida te soovite siis oma juustega teha?"
"Ma tahaks värvida tumedamaks... Sokolaadipruuniks äkki ja siis lõigata veidi lühemaks..."
Noogutasin. "Kas lõikan lihtsalt otsi või järku?"
"Eee..?"
"Järku. See tähendab, et salgud on erineva pikkusega. Lõpptulemus on kena."
"Ma arvan, et lihtsalt otsi."

Mu pea oli igasuguseid mõtteid täis ja ma ei teadnud millest alustada. Lõigata või värvida? Vabandasin ja läksin taharuumi.
"Hei, tagasi oled? Nägin, et said kliendi..," jutustas Mona ja vaatas mind.
"Te surete naeru kätte aga... Mida enne peaks tegema? Lõikama või värvima? See naine tahab lihtsalt otsi lõigata..."
Aprl naeris: "Värvi kõigepealt! Sul on ju niiskeid salke parem lõigata!"
"Tänan abi eest..," pöörasin neile selja ja vaatasin oma kliendi poole minnes suurt seinakella. Mõned minutid üksteist läbi. Mul on umbes poolteist tundi aega- piisavalt, et poole üheks valmis saada.

Kui tegin tööd, oli mul rahulikult aega mõelda. Mõtlesin Lewisele... Ma tundsin tema vastu midagi, kuid ma polnud kindel, kas see oli armastus. Ta meeldis mulle, kuid nagu me kõik teame on meeldimisel ja armastusel vahe. Kui suur, see on kõigil iseenda otsustada. Minu meelest oli see vahe suur.

Olen palju armunud olnud, kuigi see kellesse olin armunud ei pruukinud mind teadagi. Naeruväärne, kuid see oli kooli ajal.
Kõige tõsisem crush oli keskkooli jalgpalli meeskonna kaptenisse, Mitchi.
Meeldimine polnud siiski sel korral vaid minupoolne. Käisime paar korda väljas. Mõned suudlused. Mõni öö kuni ühel hetkel lihtsalt üle viskas... Kui mina läksin 11-ndasse, oli tema juba ammu ülikoolis.
Ja nii see armastus otsa sai...

Ma oleks tahtnud teada, mida ma tunnen Lewise vastu, kuid... mingi instinkt hoidis mind tagasi. ´´Kõigel on oma aeg. Kõik mis juhtuma peab juhtub kord,´´ käis mu peast läbi...

Lõpetasin värvi pähe kandmise ja nüüd oli seda vaja seda 20 minutit peas hoida. Kell oli 11:29 ja ma lootsin ,et jõuan tööga poole üheks valmis. Mul on vaja siis naise pead pesta, kergelt kuivatada, lõigata ja siis föönitada... Ma pean jõudma.

Kõik see ootusärevus pani mu käed kiirelt liikuma. Kell 12:14 olin lõikamisega lõpetamas ja teadsin, et jõuan valmis.
Panin käärid lauale ja võtsin fööni. Kuivatasin juuksed kohevaks ja kui olin sellega lõpetanud oli vaid üks asi mida soovisin näha- kliendi rahulolev nägu.
Naine keeras kord vasakule, kord paremale poole pead ja ohkas vaimustatult: "Nii kena! Kui palju ma võlgnen?"
Kuna mina rahasjadega väga ei tegelenud, hõikasin Monat.
Mona tuli meie juurde, naeratus kõrvuni.
"Tegele rahaga," ütlesin ja tormasin garderoobi.
Panin endale kähku mantli selga ja enne kui koti õlale panin, vaatasin igaks juhks peeglisse. Olin õnnelik, et seda tegin! Mu meik oli laiali läinud... Nägin välja nagu narts... Jooksin vannituppa, et parandada, mida parandada annab.

Avasin kotiluku ja tõmbasin hõbedase meigikoti välja. Otsisin jumestuskreemi, ripsmetushi
ja huulepulga välja. Vajutasin jumestuskreemi tuubist meigisvammile ja hakkasin seda näole kandma, kui mõtlesin, et see teeb asja veel hullemaks.
Järgmisel hetkel pesin seebiga kraanikausi kohal meiki maha. Kellale ma ei mõelnud. Tahtsin vaid Lewise jaoks hea välja näha...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   26/4/2009, 10:42

Kuivatasin näo ära ja hakkasin meigiga uuesti pihta. Teada on, et naistel läheb meikimisega kaua aega ja aega ei hoidnud minagi kokku.
Sellega ühele poole saanud silusin oma soengut. Tegin juukseid kohevamaks ja lõpuks kui olin oma varanduse vannitoa laualt kokku korjanud ja mobiililt kella vaadanud, näitas see juba üks läbi seitse minutit.
"Ah? Ei ole võimalik..!" hüüatasin kohkunult ja jooksin vannitoast välja. April tormas mulle vastu. Põrkasime matsuga kokku. Kuna ma ei jõudnud kotilukku kinni tõmmata lendasid mu asjad graatsilise kaarega igale poole laiali. Roomasin põrandal ja toppisin neid kähku käekotti tagasi.
April naeris ja korjas mu korterivõtmed üles ning pistis need kotti.
"Kiire on või? Lõunapaus lõpeb umbes poole tunni pärast ja sa alles lähed sööma?"
"Jah," vastasin ärritunult.
"Tüütan sind?"
"Ei," vastasin ja raputasin pead. "Ma pean minema..."

Jooksin välisuksest välja. Maja ees seisid mitmed autod, kuid ma ei näinud Lewise autot mitte kuskil.
Ta kindlasti ootas ja lahkus, kui nägi, et mind ei tule. Arvas, et ma... ei hooli tema kutsest. Jalutasin edasi-tagasi maja ees ja süüdistasin end.
Lonkisin sisse tagasi.
Mona vaatas mind küsivalt.
"Mul on halb olla, Mona. Ma lähen koju..," laususin talle. Tegelikult tundsin end hästi, kuid entusiasm oli kadunud.
Ta noogutas: "Loomulikult mine siis. Kaks naist helistasid, et nad on haigeks jäänud ning ei saagi tulla. Meil polegi täna siin eriti midagi teha."
"Okei. Tsau," pomisesin ja väljusin uuesti.

Enda peale vihane, kõndisin mööda tänavat kodu poole. Mingil hetkel otsustasin põigata kõrvaltänavasse, mis oli vaiksem, sai rahulikumalt käia, ilma, et oleks pidanud kartma, et jääd kellegile ette. Olin juba kaua kõndinud, kui mu mobiil helises taas.
"Jah?"
"Kus sa oled, Sam? Ma olen juba siin nii kaua oodanud ja sind ei tulnud. Su töökaaslane ütles, et läksid koju kuna tundsid end halvasti..."
"Minuga on kõik korras, Lewis," sosistasin telefoni. "Ma pole kodus."
"Kus sa oled siis?"
"Mingis kõrvaltänavas... Keerasin 17 nurgalt ära vist..."
"Katsu samat teed pidi suurele tänavale tagasi tulla. Otsin su üles."
"Anna mulle andeks..."
"Samantha, pole midagi. Ma ootan su ära."
Pain telefoni taskusse ja pöördusin. Sammusin tagasi tuldud teed pidi. Vist...

Varsti nägin rahvast tänaval jalutamas ja ohkasin kergendatult. Üritasin rahvamassis seistes Lewise autot märgata. Kõndisin edasi tagasi, kuidikka ei märganud.
"Hei, lõpuks..," kuulsin taas seda võluvalt pehmet häält ja tundsin tema tugevat kallistust.
"Vabanda, ma..."
"Pole midagi. Sul on kõht kindlasti tühi. Lähme ja siis räägime." Lewis naeratas mulle ja juhtis mind auto poole.

Minu üllatuseks viis ta mind oma koju. Korter oli esimesel korrusel ja väga kena. Mööbel lõi mõnusa hubase keskkonna. Märkasin neljanurksel köögilaual laualina ja sööginõusi ja pokaale.
"Ma...ma arvasin, et sa viid mu jälle kuhugi... söögkohta," ütlesin, kui ta aitas mul mantli seljast.
"Ei. Mul oli vaba päev ja otsustasin, midagi katsetada."
"Sa tegid kõike ise?"
Lewis naeratas. Olin ilmselgelt pahviks löödud.
"Loomulikult," kinnitas ta. "Mulle meeldib süüa teha, kuid harva on see võimalus."
Istusime lauda ja Lewis valas pokaalidesse veini.
"Meie terviseks!" tõstsis ta klaasi ja vaatas sügavalt minu silmadesse.
"Meie terviseks," kordasin ja lõime klaasid kokku.
Hakkasime sööma.

"Räägi, mis sul juhtus siis?"
"Kõik oli korras... Lõpetasin kliendiga enne poolt üht. Kui hakkasin end riidesse panema nägin oma nägu. Kõik oli nii... noh, saad aru küll. Nägin välja nagu peletis... Otsustasin vana meigi maha pesta ja uue kähku teha."
"Sa oled nagunii ilus," naeratas Lewis.
"See on nii naeruväärne..."
"Mis on naeruväärne?" küsis ta.
"See, et ma... ei oska sinu juures olekul enam rääkidagi. Sa..."
"Ma... Mida?" küsis ta kavalalt.
"Ma ei oska seda seletada. Sa paned mu... Oh, ma ei tea. Tean küll... Sa mõjud mulle lihtsalt nii..."
Lewis naeratas: "Enda meelest ei tee ma midagi valesti. Lase end lõdvaks. Sa oled tõesti pinges."
Neelatasin ja ei osanud sõnakestki öelda.

Aeg lendas kiirelt ja olime söömisega lõpetanud. Lewis näitas mulle ma korterit lähemalt. Nägin Tony ideaalset tuba, kus oli kõik olemas, mida temavanune poiss tahta võiks... Pikema lunimise peale viis Lewis mind ka omamagamistuppa.
See oli pruunides toonides.
Lewis seisis uksel ja vaatas mind kulmu kortutades, oodates mida ma tema värvivaliku kohta ütlen.
Mulle meeldis see toon, mida oli siin kasutatud. See tegi olemise luksuslikuks ja soojaks...
"Mulle meeldib siin." Olin aus. Tõesti meeldis.
Lewis ohkas ja tuli mulle lähemale: "Kujutasin ette, et põgened siit kiirelt."
"See poleks viisakas," naeratasin ja panin tähele, et uks oli kinni, kuigi Lewis oli selle meie sisenemise ajal lahti jätnud. Vahet pole...
Lewis noogutas ja võttis õrnalt mu käest kinni.
"Meil on aega küll," sosistas ta mulle lähemale nihkudes. Sain aru, mida ta silmas pidas. Olime vaid mina ja tema, üksi... magamistoas... See oleks loomulik asjade käik, eks? Lewis armastas mind- see oli selgem kui vesi. Mina... ma teadsin nüüd, et armastan seda meest, kes mu pluusi pisikesi nööpe aeglaselt avas, samal ajal mind suudeldes...

Enne kella viit tuli Lewisele meelde tema poeg kellele peab ta 15 minuti pärast järgi minema.
Lewis vaatas masendunult korteris ringi. Köök oli nagu restoran. Magamistoast oleks nagu... keeristorm üle käinud. Tõendusmaterjal pidi olema kadunud hetkeks, kui Tony üle läve astub. Pole vaja küsimusi, millele oleks vastust väga raske leida...
Olime mõlemad riidesse pannud. Koristasime natuke aega koos. Pesime nõusi turbokiirusel...
Lewis vaatas kella ja suudles mind laubale.
"Ma lähen! Köök on juba enam-vähem... Magamistuba jäta viimaseks, sinna ta vaevalt läheb."
Saatsin ta minema ja sebisin edasi.
Mõtlesin, mis alles mõni aeg tagasi juhtunud oli... Alles laupäeval kohtusin temaga ja juba..? Kuid selles polnud midagi halba. Me olime justkui hingesugulased. Sobisime iseloomult, maitselt... Kõik oli super.

Sain magamistoaga ühele poole täpselt siis, kui Lewis Tony'ga sisse astus. Tony silmad läksid suureks, kui ta mind nägi:"Samantha? Kas Mango Jam on ka?"
"Ei, Tony, aga kui su isa nõus on ja sa midagi söönud oled, võime ju Mango minu juurest kaasa võtta ja saad temaga pargis mängida."
Lewis vaatas silmi pööritades minu poole.
"Isa, palun!"
Tony palus kaua, kuni Lewis vastas jaatavalt. Tony läks isaga kööki ja ma jäin omal kohal seisma.
Lewis võttis väikse kausi, külmkapist piimapaki ja kapist maisihelbeid ja pani need lauale. Tony valas hiiglasliku portsu helbeid kaussi ja kallas piima peale. Seejärel sirutas ta käe lusika poole ja hakkas sööma. Lewis tuli minu juurde.
"Said magamistoaga valmis?" sosistas ta vandeseltslikult.
"Täpselt siis, kui teie sisse astusite."
"Ideaalne ajastus!"
"Seda küll."
Lewis vaatas oma poega ja pööras end minu poole: "Lähme tõesti parki?"
"Miks mitte? Talle meeldib Mango Jam."
"Või siis Charlie," naeris Lewis.
"Oh, lõpeta. See oli nii piinlik."
"Väga armas ka."
"Tänan," hakkasin naerma. "Ja kui armsatest asjadest rääkida... Usun, et sina saatsid hommikul mulle need ilusad roosid?"
"Kes siis veel? Ma armastan sind," sosistas Lewis surmtõsiselt.
"Mina sind ka," vastasin.
Ta suudles mind kergelt ja täpselt siis, kui ma seda ei oodanud, oli Tony meie juurde tulnud.
"Iuuu, lõpetage! Mul läheb süda pahaks!" venitas ta.
Tõmbusin ehmatades Lewisest eemale.
Kuigi ta hääles oli halvustav toon, oli ta pilk soe. Tundus, et olin omaks võetud...
Lewis naeratas ja üks käsi ümber minu, sasis teisega oma poja pead.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Külaline
Külaline



PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 00:04

(Y) ^^ UUT! Very Happy
Tagasi üles Go down
KillerCandyFuck
Piraat
avatar

Female Postituste arv : 16
Age : 25

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 16:01

mulle meeldib . ;d
ja uut tahaks ka .
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleMissy
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 171
Age : 23
Asukoht : aga mis see sinu asi on ? :)

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 16:22

meeldibmeeldibmeeldib ülipalju . ; )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:13

Bling-bling... Tore, et meeldib...
Kolmas osa ka varsti Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:16

Kui varsti on varsti? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:19

Ee, arvestades seda, et mul mõte liigub, kuid aega pole... Vist esmaspäeval/pühapäeval...
Oleneb, mis plaanid nädalavahetusel on Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:19

Varsti. -.-
Sa ei oska eesti keeltki. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:27

Ka võimalik :)
No, ma annan endast parema, et osa oleks võimalikult varakult üleval Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 25
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   27/4/2009, 19:31

:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ThatsMe
Tsiklimees
avatar

Female Postituste arv : 444
Age : 22
Asukoht : Wonderland.

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   28/4/2009, 17:23

Ahhhhh .. :d
Tead , see oli tõsiselt hea .
Ja need osad .. Nii mõnusalt pikad . (hh)
Lihtsalt .. I'm in love . : ) Sellesse juttu .
Ma tahan uut ..
Ja ma ei taha , et see on varsti , vaid kähku .. : )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/kryssu10
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   9/5/2009, 10:24

Ma teen nii kähku kui võimalik :)
Aga kui ma kiirustan ei ole jutt enam nii hea...
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karolin
Põ(h)jatark
avatar

Female Postituste arv : 974
Age : 22
Asukoht : Mõtetes

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   15/11/2009, 16:40

Ma näen jah et ega sa kiirustanud pole
Äkki sa kirjutaksid edasi, kuigi see on nii vana jutt?
Mulle tohutult meeldib.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   16/11/2009, 21:28

saaaab :)
loomulikult.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Stiina
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 220
Age : 23
Asukoht : Jumalast hüljatud paradiisis.

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   16/11/2009, 23:35

I love it! Väga meeldib..
Aga mind jäi üks asi painama.. Tony oli vist peaaaegu kuue aastane? Kui ma õigesti mäletan.. aga seal oli ka see, et Lewis ja Dani olid olnud mõlemad 22, kui Tony ilmale tuli ning praegult on Lewis 25. Ehk siis peaks Tony olema kolmene. Või jäi mulle midagi arusaamatuks?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ggreenladybugg.blogspot.com/
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   17/11/2009, 17:54

Lewis üritas head nägu teha: "Räägi ka endast nüüd."
"Kuus aastat olen New Yorgis elanud. Töötan ilusalongis juuksurina. Mu vanemad elavad New Yorgist umbes 15 kilomeetri kaugusel... Mul on õde Steffy ja vend Chad."
"Oled abielus?"
"Ei ning mul pole lapsi."
"Kui vana sa oled siis?"
"25. Sina?"
"Sinust kolm aastakest vanem."


Nii et Lewis oli/on 28 :)
28-6= 22

Sul jäi see kahe silma vahele :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Let It Snow   

Tagasi üles Go down
 
Let It Snow
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Audrey looming-
Hüppa: