Hüvasti.. [ Üheosaline ]

Niisiis.. mul oli väga kahtlane tuju ja siis ma kirjutasin kaks hüvastijätukirja. Juhuks kui ma suren. Need mõlemad on ühele ja samale inimesele. Esimene on juhuks kui me enne mu surma koos oleme. Teine praeguse seisuga.. Paljud teist teavad, kellest jutt, aga ma siiski nime ei avalda.

---------------------------------


*******..

Kui Sa seda kirja loed, siis mind järelikult pole enam. Ma olen kas ingel taevavõlvil või deemon põrgutules, vali ise. Ma ei tea, mis juhtus ja ma arvan, et ma ei tahagi teada. Ma tahan lihtsalt Sulle teada anda, et minuga on kõik korras. Ja Sinuga peaks ka olema. Ära jää mind igatsema ega lootma, et ma tagasi tulen. Me mõlemad teame, et seda ei juhtu. Palun liigu edasi. Leia keegi teine, kellele oma armastust kinkida. Leia keegi, kes on Su armastust väärt ja armasta teda sama palju kui sa armastad mind. Armastasid.. Armastad endiselt, ma usun. Mina jään sind igavesti armastama.

Sul on nüüd kaitseingel.

Kärolyn.



---------



*******..

Kui Sa seda kirja loed, siis mind järelikult pole enam. Nüüd Sa arvatavasti imestad ja mõtled, mis toimub. Või siis olid Sa juba mu surmast kuulnud. Mõlemal juhul oled Sa siiski päris üllatunud, seda kirja käes hoides. Nüüd vilksab Su pilk lehe alla serva.. kontrollides mu nime..
Näed kui hästi ma Sind tunnen? :)
Ma usun, et Sa ei oodanud minult sellist kirja. Ma ei oodanud endast ka selle kirja kirjutamist. Ma ei uskunud, et ma selleks üldse võimeline olen. Aga näed..
Ma ei tea siiani, mida Sa tunned. Ja võib olla ongi parem, et ma ei tea. Vahel on teadmatus parem kui valus tõde. Samas.. äkki polekski see tõde nii valus olnud.. Aga see pole enam oluline.
Tegelikult tahtsin ma lihtsalt hüvasti jätta. Teada, et Sa mõtled veel ühe korra minule. Enne kui edasi liigud.
Ma jään Sind igatsema, seda kohe kindlasti. Isegi kui pärast surma polegi midagi, ainult tühjus. Siis minu hing rändab seal tühjuses, otsides Sind. Aga äkki on siin hoopis pilveriik, koos kiikede ja liblikatega? Siis jään ma ootama kuni on Sinu aeg ja Sa istud mu kõrvale kiigele. Ja alles siis saame me koos olla. Mitte enne.

Tea lihtsalt, et ma armastan Sind. Armastan nii palju, et ma ei uskunud, et see võimalik on.

Kärolyn.

Armas...
Mäletan, et kirjutasin ka kunagi sellise kirja (see kunagi oli siis, kui arvasin, et elu on täiesti kokku jooksnud. Kõik oli valesti- sõbrad, kool...). Ühe perele ja poisile. Kirjutasin kõik oma tunded välja. Kõige raskem oli kirjutada sellele poisile. Nutsin ikka täiega :) Kaks kuud peale nende kirjutamist põletasin kirjad.
Ma olen nüüdki sellist asja teinud. Kirjutan oma tunded välja, mida kellegile võibolla ei räägikski, loen ühe korra läbi ja panen põlema. Peale seda on palju kergem olla :)

Kurvad...
Aga, samas väga head !

Mina ise elan end välja sellega, et kirjutan enda tunnetest ja mõtetest siis kui juba surnud olen. Panen kõik kirja ning siis rebin pooleks ja panen tükk-tüki haaval põlema...

Mul hakkas sees imelik . Veel imelikum .

Aga .. nendel kirjadel on mingi sügavam mõte , mis mulle nii väga meeldib .. aeh ..

Ma tean, mida sa tunned :S Ja ma olen päris mitu korda tegelikult ka enda lõpetamise äärel olnud, vahepeal oligi tunne, et ma olen kõigeks valmis ning ei tahtnudki, et keegi enam minu pärast muretsema peaks. Võib-ollla kunagi juhtubki nii, õigemini, ma olen päris kindel selles. Ma ei jaksa enam, ma vihkan end, kõike seda, mis ma teinud olen ja seda, et ma teda nii väga armastan ning tean, et mu tegu pole andestatav.