You.Are.Me.Only

Otsustasin selle siia panna,sest see on nagu fantaasiajutt,fanfic ja armastusjutt korraga nii,et ei suutnud otsustada siis ja lõpuks jäi ainult "Kui kuskile ei mahu"

Siis lugu räägib tüdrukust,kes on poolvampiir ja...

1.Rasked ajad


Ma olen vampiiritar.Õigemini poolvampiiritar.Mu nimi on Selena.Inimesed mõtlevad,et miks ma olen nii kahvatu ja et kas ma olen haige,aga mul pole midagi viga.Ma söön inimeste toitu ju või kuidas?
Kõik näib olevat hästi:Mul on võimsad tutvused,enneolematud võimed ja kõik mida elult tahta.Kuid mul on siiski muresid.
Ma olen tuhandeaastane(kuigi esmapilgul 20) ja elan vampiiriperes isa juures,sest isa on mul vampiir.Väga tore vampiir,kui öelda tohib,aga mul on hirmus riiakas vennake Marios,kellega olen pidanud-usu või ei-isegi võitlema.Võlukunstiga.Ning ma armun pidevalt inimestesse,aga...No mis selles armumises nii halba on?küsite.
No aga on.Kes suudaks armastada vampiiri?Või vampiirsuskalduvustega tüdrukut?Ei keegi,ma ütlen!
Niikuinii ma pean varem või hiljem välja ütlema,kes ma olen,kuid u 2sek hiljem tormab see armastatu telefoniputkasse ja teatab kõigile,et kes ma olen,niisiis mul tuleb ta(raske südamega)verest tühjaks imeda.
Teist võimalust(vampiirina)ma anda ei saa,sest on ainult 50% võimalust,et ta oma elu inimesena ei mäleta.Ja võib hakata mind hoopis kartma,mitte usaldama.
Sellel põhjusel kolisin Villingen-Schwenningenist ära,ning nüüd elan Berliinis,keset inimesi ja sagimist ning muidugi saksa keelt.
Sest üks sõber jõudis enne kui ma ta kätte sain,teistele rääkida.
Algul nad ei uskunud,aga jätsin ta surnukeha sinnasamasse,kuna ei leidnud selle põlemapistmiseks kohta ning see leiti.
Mul olid Londonis tõepoolest rasked ajad.Kuid nüüd on mul parim uus võimalus,mis olla saab!
* * *
Esimesel päeva,kui söandasin päevaajal välja minna,kohtasin kohe head sõpra.Tema nimi oli Hannes Steinfeldt.Tal olid pikad(õlgadeni)blondid juuksed,millesse oli Hannes lasknud teha musti triipe.
Ta õppis trumme.Tal oli suur maja,mille garaažis hoidis ta oma trumme.
Imestasin,kui nägin,et need olid Paiste omad.Ta õpetas mulle ka natuke.Ka tema kahtlustas,sest ma olin nii veidralt kahvatu.
Siis tõmbas ta ninaga õhku ning minu suureks ehmatuseks...

Jätkub!
Kui on kirjavigu,siis röökige!Soovin kriitikat!

Soovisid kriitikat. ^^

Kirjavigu on. Üks suur viga on see, et sa ei kirjuta kirjavahemärkide järele tühikut, mida peaks tegema.

Siis "et" liigne kasutamine.
Nt: Inimesed mõtlevad,et miks ma olen nii kahvatu ja et kas ma olen haige,aga mul pole midagi viga.

Kirjavigadest veel niipalju, et mõnes kohas on komad üldse puudu.

Proovi vältida lühendite kasutamist. Tsiteerides: ...kes ma olen,kuid u 2sek hiljem tormab...
Arvud 0-9 kirjutatakse enamasti sõnadega välja, 10-lõpmatuseni numbrites. Sama kehtib ka võõrkeeltes kirjutamise kohta.

Kui ideelisest küljest võtta, siis asi on veidi liiga otsekohene. Tegelased taipavad sul kohe, mida peavad taipama. Tegevus läheb minu jaoks liiga kiirelt edasi.

Siis sõnakordused. Proovi asendada sõnu nende sünonüümidega. Kasvõi sõna "vampiir", mida alguses esineb mitmes kohas.
Tsiteerides: Ma olen vampiiritar.Õigemini poolvampiiritar.Mu nimi on Selena.Inimesed mõtlevad,et miks ma olen nii kahvatu ja et kas ma olen haige,aga mul pole midagi viga.Ma söön inimeste toitu ju või kuidas?
Kõik näib olevat hästi:Mul on võimsad tutvused,enneolematud võimed ja kõik mida elult tahta.Kuid mul on siiski muresid.
Ma olen tuhandeaastane(kuigi esmapilgul 20) ja elan vampiiriperes isa juures,sest isa on mul vampiir.Väga tore vampiir,kui öelda tohib,aga mul on hirmus riiakas vennake Marios,kellega olen pidanud-usu või ei-isegi võitlema.Võlukunstiga.Ning ma armun pidevalt inimestesse,aga...No mis selles armumises nii halba on?küsite.
No aga on.Kes suudaks armastada vampiiri?Või vampiirsuskalduvustega tüdrukut?Ei keegi,ma ütlen!

Head sünonüümid sõnale "vampiir" on "vereimeja", "kodukäija", või kui see tundub tegelase suhtes liiga matslik, siis kasvõi "surematu", "puhtavereline" jne. Vaja ainult veidi fantaasiat ja uus sobiv sõna ongi olemas.

Väldi sulge. Sulud kehtivad teabetekstide kohta, kus vahemärkused on taunitavad, korrektses proosatekstis seda ei kasutata.

Niipalju miinustest.

Hea on see, et sa ei ole kasutanud slängi. Slängi ma vihkan.

Sul on üpris lai sõnavara, kui sa vaid pingutad. Meeldib momenditeksti esimeses lauses kasutatud sõna "söandama". Enamik algajaid eelistab "julgema", ja seda igal pool. Sa oskad küll. :)

Loodan, et sa ei solvu, sest ma olen lihtsalt niisugune nokkija ninatark, kes ütleb, mida arvab. Ja loodan ka, et see kriitika viib sind edasi ja edendab ka selle jutu kirjutamist. :)

Ma vihkan ka slängi xD

Viitsin siis ometi ennast liigutada ja kirjutan uue osa.5 osa on paberi peal juba valmis!Hästi lühike osa tuli,aga kahte osa koos eisaa...!

1.Osa jätk:

...vaatas mulle näkku ja sõnas:"Sa oled vampiir.""On see halb?""Sa tundusid mulle juba alguses väga kahtlane!""Ma küsisin:On see halb nii,et palun vasta küsimusele!"
"Ei."
Ühtäkki välgatas tema helehallides silmades kahtlaselt tuttav tulesäde."Ma olen libahunt,"lausus Hannes lühidalt.
Ma.Teadsin.Seda.Temas oli algusest peale midagi imelikku.Midagi...kahtlaselt ja ebainimlikult rahulikku.
"Olgu siis,ma tunnistan,et ma olen poolevereline vampiir."
"Ma tean."
"Ega meid enam iga päev ei kohta,aga me oleme siiski olemas."
"Meid ka mitte."
Sellest hetkest oli mul temaga veel tugevam side.Tema õpetas mulle trumme,mina aga andsin talle nõu välimuse osas,kuna ta nägi välja liiga kahtlane,et inimene olla.
Esiteks lasksin juuksuril tema juuksed siit-sealt veidi lühemaks lõigata ja tagatipuks veel heledamaks värvida.Ta pidi hakkama juukselakki ja juuksevahtu kasutama,et soengut vormis hoida.
Poiss teatas mulle kohmetult,et meigib ennast.Seepeale ostsime talle hunniku uusi meigiasju,sest tema omad olid moe koha pealt pisut aegunud.
Kuu aega(või poolteist kuud?)hiljem tundus mullre juba,et mul on haigus muusikalise andega inimesi magnetina ligi tõmmata,sest kohtasin süntesaatorimängija ja väikese taustavokaaliandega noormeest Romeo't.
Ega ma ei saa öelda,et ta mind mu veidra kahvatu naha pärast ei vahtinud,aga ta leppis sellega,kui ütlesin,et sündisin sellisena.

Järgneb...

Küll ma olen tubli ja kirjutan uue ka

Olen nüüd tubli ja kirjutan uue osa

Grey xxx


2.Nüüd ma armastan elu

See polnud veel kõik. Mina,Romeo ja Hannes saime väga headeks sõpradeks, ning mängisime koos muusikat Hannese juures, sest seal oli palju ruumi.
Kirjutasin inglise-saksa keele segu laule, ning ka ainult inglise ja saksa keelseid, mis kukkusid fantastiliselt hästi välja. Kuigi polnud kedagi,kes kitarri või bassi mängiks, aga me saime Romeo väikese abiga siiski hakkama.
Arvasin juba,et ma ei kohtagi ühtki sobivat kandidaati, kuid sain endale uued sõbrad: Saksamaal elava jaapanlanna Ji Sakari, kes oli alles pool aastat tagasi alustanud omal käel basskitarri õppimist ja oli kaheksateist, ning lõpetas gümnaasiumi(ma ei mäleta enam,millal mina seda tegin).
Teine oli sakslane. Sebastian Mitsch, kes juhtumisi oskas kitarri mängida.
Võtsime need kaks pikemalt aru pidamata kampa. Me tõsiselt meeldisime kõik üksteisele, ning tundus, et Sebastianile meeldib Ji. Võib-olla sellepärast,et Ji oli emo tüdruk.
Sebastiani ja Ji vahel hakkas aja jooksul isegi midagi juhtuma. Neist said meie bändi "kaks lahutamatut". Mõlemad kenade mustade juustega, ainult Sebastianil olid juustes ka värvilised triibud ja ta nägi nendega Visual-Kei välja.
Mängisime koos kolm kuud, kuni otsustasime, et on aeg bändile nimi mõelda. Määrasime koos aja ja koha, kus me seda arutame, ning kohtusime kokkuleppe kohaselt lõuna ajal meie kõigi lemmikkohvikus "Golden Cup'is".
"Me oleme kõik küllaltki Visual-Kei'd," märkis Ji. "Ja isegi väheke Gothid," lisas Hannes nagu alati oma kahtlase ja rahuliku häälega. Ainult mina teadsin,miks tema hääl selline on, aga praegu pole aeg sellest juttu teha.
Romeo turtsatas vahepeale:"Ärge bändi nime sisse sõna "nightingale" pange, sest see tähendab "ööbik". See on nõme." "Selene,me ootame sinu lõplikku otsust,"lausus Sebastian, kaasates ka mind arutelusse. Olin talle selle eest tänulik. Mõtlesin pisut. Siis kuulutasin nime välja:"The Blackwing Visuals. Black, sest me oleme natuke gothid, wing-me lööme kuulsuste maailmas lennates läbi ja visuals, sest meie stiil meenutab veidi ka Visual-Kei'd. Samuti sümboliseerib nimi meie muusikat kolme sõnaga."
"Vaimustav, Selene!"ohkas Hannes,"Isegi mina poleks selle peale tulnud."
"Suurepärane!"
"Täiuslik!"
"Omapärane!"
Sedamoodi kommenteerisid nime ülejäänud liikmed.
"Kuulge, meil ei tohiks üksteise ees saladusi olla. Lähme jälle Hannese majja, et sellele lõpp teha!"kuulutas Ji. Tundsin pisukest hirmu, sest ma ei teadnud, kuidas nad minu ja Hannese suurimale saladusele reageerivad. Siiski läksin kaasa.

___________________________---Umbes pool tundi hiljem:

"Selene, sina esimesena. Kuna sina laulad ja omad suurimat tähtsust,"otsustas Sebastian.
Olin oma saladusest rääkima hakates veidi närvis, aga alustasin siiski: "Kunagi, rohkem aega tagasi, kui teie olete elanud, olin ma kaheteistkümneaastane. Elasin keset Villingen-Schwenningeni, ning sain vanemate peale vihaseks.
Põgenesin kodust.
Sadas vihma, niisiis nähtavus jättis soovida. Kui ära väsisin, lebasin kuskil metsas, märjas lehekuhjas. Ehmatasin, sest minu juures oli keegi. See polnud inimese moodi.
Hetk hiljem rääkisime juba elavalt, kuigi ta tundus veider. Sain teada, et minu isa pole päriselt mu isa, vaid kasuisa, ning et too võõras on vampiir ja mu pärisisa.
Ma ei suutnud uskuda seda, kui ta teatas, et ma kuulun pooleldi surematute ja pooleldi surelike rassi, kuid sealjuures olen rohkem surematu verejooja kui rahumeelne inimene. Minu isa nimi on Adam Scythers, et te teaksite. Ta äratas minu verehimu, ning andis mulle iseenda verd juua, et tõsta minus esile vampiir. Alguses tundus vastik, aga harjusin verejoomisega.
Praegu ütlen ma, et ei toitu inimverest. Joon loomaverd üks kord kuus." Pidasin pisut pausi. Siis ütlesin ükshaaval välja lõplikud sõnad:"Ma olen vampiir. Tuhat aastat vana."
Selle asemel,et näol hirmu väljendada, Ji, Hannes ja Romeo hoopis naeratasid laialt. See oli sõbralik naeratus.
"Kas te ei kardagi?"küsisin. "Kui ma olen selline koletis. See on tegelikkus. Võtke seda, kuidas tahate. Ma olen kiskja."
"See ei hirmuta meid."
"Olla vereimejast hullu seltskonnas?"
"Ei. Sa oled lahe vamp,babe."
Seda lausus Romeo. Ji küsis kogu oma uudishimus:"Kuidas sa päevavalgust talud? Kas sa peale vere veel midagi sööd?" "Ma luban endal teile meelde tuletada, et olen poolvampiir, ning ühesõnaga talun seepärast päikesevalgust ja suudan täielikest nosferatu'dest erinevalt süüa sama toitu mis teie niipaju, kui ma tahan,"vastasin väikese naeratusega,ning näitasin korraks kõigile oma vampiirikihvu.
Kui mu naer kadus, astus Hannes ette ning lausus:"Mina olen jälle täisvereline libahunt."
"Vapustav."
"Jaa, tõepoolest. Meil on vapustav bänd. Enneolematu häälega surematu ja superhea trummar libahunt. Meie bänd väärib oma nime!"oli Ji õnnelik.
"Nõustume."

____________________________________----

Liiga pikk tuli.Loodan, et suudate ikka läbi lugeda

Kuidagi tohutult toores. Kõigepealt sellepärast, et tegevustik on LIIGA kiire. Ootaks rohkem kirjeldusi ja sellist värki, praegu läheb kõik nii kiiresti, et raske on järge pidada. Sisu on kuidagi laialivalguv ka. Praegu küll tundub nii. Bänditegemine ja vampiirid-libahundid on kaks nii erinevat maailma, miks ja kuidas sa need ühtseks tervikuks seod?

Siis.. Teksti ülesehitus on natuke algeline. Sõnakordused, lühilaused ja selline värk. Ja lõike pole ka, mis teeb jutu jälgimise veel raskemaks, kui see juba on. Tühikud on ka puudu üsna paljudest kohtadest, eriti lausete vahelt.


Hästi kriitiline tuli küll, aga mitte paha pärast.

Ma ei tea, nad lihtsalt on kuidagi kahtlaselt julged inimesed.
Mul on siin teine jutt ka ja ma vean kihla, et see on poole parem.
Ma ei jõua lihtsalt pikki kirjeldusi ja värki kirjutada,oma viga :p

See on igatahes liiga kiire tegevustikuga. Ja et ta julges kohe niimoodi kõik välja rääkida, on ka pisut kahtlane.

Vampe ma endiselt ei talu.

Aga seal on libahunt! (L)(L)

So...Üldiselt on hea.

Uut igatahes =)

Tegin special osa Hannesega. Pühendus:Werewolf Took

3.Libahunt

Hannese vaatenurk:

Siin ma nüüd olen. Suure linna libahunt. Bändi "The Blackwing Visuals" trummar. Mul on endiselt pisut raske linnas toime tulla.
Kui bändi teised liikmed lahkusid, tagusin pisut trumme, ning ootasin öö saabumist.
Otsustasin kasvõi üheks ööks linnast kaduda. Võib-olla isegi teised hundid üles otsida, kuigi ega neid Saksamaal palju ei ole. Eriti Berliinis, kuna siin pole piisavalt eraldatust.
Kui saabus ometigi minu oodatud öö, lahkusin majast, lukustasin ukse ja kõndisin väravast välja. Lukustasin ka selle.
Otsisin mõne kahemajavahelise nurgakese, kus on harilikult prügikastid ja tuletõrjeredel ja värki. Ronisin mööda seina katusele.
Tundsin enda nahal jahedat ööõhku, mis tundus siin üleval kuidagi puhtam.
Kustutasin peast mõtted bändist ja Selene'st. Asendasin need mõttega, et olen üksi ja seegi on küllalt hea.
Võtsin joostes hoogu, ning hüppasin järgmise maja katusele, siis ülejärgmisele...
Otsustasin lõpuks, et Berliin on liiga suur, et seda jalgsi hüpeldes läbida.
Kasutasin üht ununenud loitsu, tuletades endale samas ka meelde, kes ma tegelikult olen.
Lendasin vuhinal läbi värvide virrvarri. Olin otsustanud loitsuga oma lemmikmetsa külastada. Seda metsa, mis oli osa Schwarzwaldist.
Üks ilusamaid metsi minu arvates.
Lend lõppes keset kaunist metsalagendikku.
Mulle meenus sellega seoses midagi.

______________----Tagasivaade:

"Hannes! Ära tee!" See hüüe tuli noore inimnaise suust.
Ma paljastasin kihvad. Olin kohutavalt näljane. Tundsin end kui näljaseim libahunt maailmas. Siis, teadvustamata endale, mida ma teen, olid mu hambad Merye'i kõris.
Tema viimane karjatus. See tõi mind maa peale tagasi. Mõistsin, mida olen teinud, ning minu arukais hundi silmades olid järsku pisarad. Merye Fander oli mu ainus perekond. Minu õde.

_________________-----Tagasivaate lõpp

Minu silmist langes pisar. Lahkusin kohe sellelt aasalt. Nii kaugele, kui see oli võimalik.
Äkki kuulsin rögisevat naisehäält. "Hannes?" Hääl köhis. Astusin hääle suunas.
"Emand?" küsisin ettevaatlikult.
Tõepoolest. Hääle omanik polnud kõike muud, kui libahuntide emand Elrica.
Elrica astus välja põõsaste vahelt. Must karv kuuvalguse vihkudes läikimas, punastes silmades peegeldumas äratundmine.
Võtsin halli libahundi kuju, kuigi minu suurus polnud midagi võrreldes vana emandaga, aga siiski olin ma siis tugevam.
"Me...oleme...sind...nii...kaua...tagasi oodanud," lausus Elrica väärikal hääletoonil, sõnade vahel köhides.
"Mis teiega juhtunud on, auväärne?" küsisin, samal ajal väärikalt kummardades.
"Nälg,"vastas emand, "Meil on toitu väheks jäänud."
"Kuidasmoodi? Terve Schwarzwald on ju jahiloomi täis!"
"Terve Schwarzwald küll, aga väike suletud osa sellest..."
"S U L E T U D osa?!"
Elrica nõksas peaga, et ma talle järgneksin, ning jooksime koos puude vahele, tema ees, mina järel.
Suur hunt näitas mulle raudaeda. "Inimesed avastasid meid," lausus ta, "Nad arvavad õnneks, et me oleme niiöelda "ekstreemselt ohtlikud hundid". See oli sellepärast, et nüüd suletud osas hakkasid matkajad kaduma."
Olin šokeeritud. "Ega te ometi..."
Vana libahunt sai aru, mida ma öelda tahan.
"Ei, meie pole süüdi. Uus vereimejate liik on tekkinud, ning need teevad meie elu Schwarzwaldis silmnähtavalt põrguks."
"Nagu näha, tõsijutt."
Mõtlesin Selene peale. Ning just sel hetkel vaatas Elrica mulle silma.
"Sa tunned pooleverelist surematut?"
Taganesin paar sammu. "Jah, ma pean üles tunnistama, et kuulun tema gruppi."
"See o h u s t a b meid, Hannes!"
"Palun, halastage mulle, ülim!"
"Olgu, ainult siis, kui saad ta nõusse."
"Nõusse? Millega?"
"Et ta aitaks meil Schwarzwaldi matkaradade rüvetajad maamunalt pühkida! Sul on kuu aega," ütles Elrica vaikselt, "Ja kui sul ei õnnestu..." Elrica võttis ründevalmis asendi, ning urises: "...teen ma sulle kiire lõpu."
Lahkusin suletud piirkonnast kiire lennuloitsuga.
Läksin otse koju, võttes ühel katusel enne seda inimkuju.
Kodus ronisin koheselt trepist üles, lõin oma toa ukse kinni ja viskusin voodile.

Kuidas ma ta küll nõusse saan?

Pühendus mulle? Oiaitäääh!

Hannes tundub muidu äge.
Killis oma õde? ...

VEEL LIBASID? Njah, mida rohkem, seda parem.

Enivei, uut!

Killis jah, kogemata. Näljane oli.