MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Need pisiasjad... 77/77

Go down 
Mine lehele : 1, 2, 3 ... 22 ... 43  Next
AutorTeade
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Need pisiasjad... 77/77   19/5/2009, 11:32

NEED PISIASJAD


1. Kõige algus...

Enne, kui räägin teile oma loo, oleks sobilik teid viia kurssi mõne eelnenud päevaga. Võibolla kui asjad poleks läinud nii nagu nad läksid, ei oleks mina hakanud suhtlema temaga. Mulle meeldib uskuda, et see kohtumine oli juba tähetedes kirjas. Ammu paika pandud, sest ta oli midagi erilist, kordumatut...
Ma poleks kunagi uskunud, et selline eriline inimene võib minu ellu ilmuda.
Arvan, et kõige alguseks oli 25. mai. Päev, mil oli koolilõpu aktus ja kõik ootasid suvevaheaega. Meil vedas niigi, sest saime umbes poolteist nädalat enne õiget aega vaheajale. Nimelt otsustas kooli juhtkond koolimajas kiire remondi läbi viia. Õpilased olid õnnelikud. Samuti ka mina ning mu parimad sõbrad Evan ja Lex.
Käisime kolmekesi ühes klassis, meil olid samad tunnid... Olime alati koos. Mida vanemaks saime seda hullemaks tegelikult meievahelised suhted läksid. Puberteet, teadagi. Evanile ei meeldinud meie poistejutud ja meie seega säästsime teda neist. Ta ei öelnud meile kunagi, kas talle mõni tüdruk ka meeldib. Kunagi seitsmendas klassis narriti teda plikaks, sest ta oli peaaegu alati meiega. Väga harva nägin teda koos Williga. Will oli tema pinginaaber, kena välimuse ja normaalse iseloomuga poiss. Me käisime läbi, kuid mitte nii tihedalt, et ta kogu aeg meie seltskonnas oleks olnud.
Evan oli meeldiva välimusega, kuid mitte minu maitse. Tal olid helepruunid juuksed ja armsad hallid silmad. Evan tegeles korvpalliga ja ta oli selles tõesti hea. Meeskonnas oli ka Will, kes oma pinginaabrist sugugi maha oskuste poolest ei jäänud.
Mina ja Lex oleme vastandid, kuid nagu öeldakse- vastandid tõmbuvad. Lex on blond, mina olen brünett. Minul on sinised silmad, Lexil pruunid. tema on pikk, mina lühike- vaid 163 sentimeetrit. iseloomult oleme ka erinevad. Lex on ülevoolavalt õnnelik kogu aeg, väga sõbralik ja oma sõnade osas väga valiv. Mina olen seevastu väga tujukas, nähvav ja sõnad lihtsalt libisevad üle huulte. Ütlen enne, kui mõtlen. Õnneks on seda vähemaks jäänud, sest mind hakkasid märkused ära tüütama...
Ja pealegi muutis tema mind...
Lõpupeo sarnane üritus toimus siis 25. mail kell kolm päeval. Oli väga palav- 27 soojakraadi.
Meie klassis oli 22 õpilast. Poisse oli 14 ja tüdrukuid 8. Poisid, või siis mehed, nagu nad ennast kutsusid, olid viisakalt ülikondades ja tüdrukud, kaasaarvatud mina, kandsime ilusaid kleite.
Kõndisin rahva hulgas ringi, et vaadata kus mu sõbrad on. Kõikjal pildistati. Erinevad sõpruskonnad, kambad; lapsed oma vanematega... Üritasin käia nii ringi, et kuhugi pildile ei jääks...
Olin peaukse lähedusse jõudnud ja märkasin siis Evanit. Ta seisis igavlevalt trepil ja rääkis midagi Willile. Will noogutas ja lausus midagi vastu. Seejärel kadus ta rahva sekka ning Evan oli üksi.
Järsk vali tuuleiil puhus mu lokkis juuksed näole. Lükkasin need näolt ära ja tegin paar kiiret sammu Evani poole. Jäin seisma. Mulle tundus, et ta läheb kohe ära. Evan hoopis astus trepil ühe aste kõrgemale, et otsida rahvamassist kedagi. Ma teadsin keda ta otsis...
Astusin tema ette ja ta silmad hakkasid särama: "Ma otsisin sind... Enne polnud aega rääkidagi. Sa näed... täna väga kena välja."
"Aitäh," laususin viisakalt. "Uskumatult palav ilm, eks? Tuul ei tee ka asja paremaks. Näen välja nagu..."
"Sa näed välja ilus!" ütles Evan naerdes.
Lõin pilgu maha. Mulle ei meeldinud see viis, kuidas ta andis mulle märku, et ma talle meeldin. See oli piinlik. Ma polnud sellest huvitatud. Evan ei saanud sellest ise kahjuks aru ning mina ei tahtnud talle seda ka korrutada.
"Mida Will rääkis?"
"Will?" küsis Evan.
"Jah, nägin teda enne siin sinuga rääkimas."
Evan naeratas: "Tead, meil on ülehomme korvpalli võistlused staadionil."
"Võistlused?"
"Või noh, mängime 11 klassi võistkonna vastu. Finaal. Tule ka, see oleks mulle väga tähtis, kui sa mind oma kohalolekuga toetaksid. Kell viis."
Avasin just suu, et midagi vastu öelda, kuid meie juurde ilmus Lex: "Hei, mis toetusest te siin rääkisite?" Olin sel hetkel Lexile väga tänulik.
"Evanil tuleb ülehomme korvpallis finaalmäng. Lähme toetame ka teda, Lex!"
Evani näol oli pilk, millest võis välja lugeda siirast pettumust. See poleks ju halb, kui ma võtan oma parima sõbra kaasa? Minu meelest polnud. Ma lihtsalt ei mõistnud Evani tundeid. See oli armetu ettepanek kohtinguks...
Ma tean seda nüüd.
Lex naeratas laialt ning kallistas kergelt Evanit. Nad sobisid kokku. Nad olid koos ideaalsed, kuid nad olid koos sõbrad. Ei midagi enamat.
"Loomulikult. Me hoiame sulle pöialt, esireas!" seletas Lex kiirelt.
Evan sundis end naerma.
"Muide, meie vanemad tahavad meid pildistada. Nad ootavad meid vana tamme ees. Lähme."
"Meid kolmekesi pildistada..?"
Lexi ajas Evani hääletoon naerma. "Me oleme kolmekesi üks. Pealegi sina oled keskel, alati," ütles ta tagamõttega, millest aru ei saanud vaid Evan.
Trügisime kolmekesi läbi rahva ja vanemad rõõmustasid meid nähes.
Kui pildistamine lõppes, jätsime kolmekesi hüvasti ja istusin autosse oma venna Kenti kõrvale. Ema ja isa arutasid midagi ja mõne aja pärast tagurdasime parklast välja, et koju sõita.Vaatasin aknast välja ja mõtlesin rahulikult oma mõtteid. Otsustasin ,et võiks homme linna minna, kuid hiljem mõtlesin ringi. Käiks linnas ära samal päeval kui Evanil finaalmäng on? Homme saaks puhata- kaua magada, päikest võtta, ujuma minna... Oleks väga mõnus...
Tundsin enda õlal Kenti kätt. Vaatasin oma venna poole, kes muigas ja vaatas korraks kõrvale.
"Mis on?"
"Mis teil on?" sisistas ta irvitades vastu. "Sinul ja Evanil?"
"Mida sa jahud, Kent?"
"Te käite, jah?"
Küsimus oli lihtsalt nii naeruväärne, et ma hakkasingi naerma. Kenti suurim viga oligi see, et ta nägi asju alati nii nagu ta neid näha tahtis. Seekord oli selleks minu ja Evani vaheline sõprus.
"Me pole mingi kuramuse paar, Kent! Me oleme sõbrad. Erinevalt sinust on mul vastassoost sõpru."
Kent naeris: "Millele sa vihjad?"
"Kuule, sul on iga nädal uus tüdruk. Sa ei anna mulle just kõige paremat eeskuju, vennaraas."
Kenti naeratus näolt kadus ja ta vaatas samuti aknast välja. Ema ja isa arutasid midagi. Teema mind ei huvitanudki.
Minul omad asjad, neil omad.
Poole tunni pärast olime juba kodus ja ma lippasin oma tuppa, et riideid vahetada. Ema lubas mikrokas pitsa soojaks lasta, et saaks kähku midagi süüa. Isa ja Kent võtsid endale juba koha laua ääres sisse. Mu kõht korises piinlikult ning seetõttu üritasin ma kähku teha. Libistasin kleidi seljast ja otsisin välja seeliku ja topi. Vaatasin peeglisse ja panin juuksed hobusesabasse. Kiirustasin alla.
Oma toast väljudes tundsin koheselt pitsa isuäratavat lõhna ning kuulsin kuidas isa arutas midagi tõsise häälega. Asi tundus kahtlane... Ta oli liiga tõsine. Kui ma kööki astusin jäi isa vait ja võttis tüki pitsat.
"Millest te rääkisite?" küsisin.
Isa vaatas mind ja noogutas peaga. See oli tavaline asi. Vähemalt isa puhul. Kui tema suu on toitu täis ja ta noogutab, hakkab ta rääkima. Sellele faktile tuginedes teadsin, et kuulen milles asi on.
"Kullake, kuna... rahadega on probleeme..," alustas paps kiirelt, " peame teise korruse remondi pooleli jätma."
Ma ei mäleta, kuidas ma reageerisin, kuid ma olin õnnelik. Nüüd ei pea seda vastikut remondilärmi kannatama.
"Aga pole midagi, paps. Meil on all küll ruumi," pakkusin innukalt.
"Seda minagi, aga magamistoad võiks üleval olla."
Isa nägu oli veidi morn. Tööd polnud nii palju kui helgematel aegadel ja nüüd oli vaja hakata kokku hoidma.
Teise korrusega oli... jama. Seal oli alles vähe tehtud. Seinu tähistasid vaid mõned üksikud risti-rästi asetsevad lauad. Kaks korstna ümbrust oli ilusti korda tehtud, kuid siiski oli teise korruse remont olematu. Ma ootasin nii väga, et see kõik valmis saaks...
Ülejäänud päev möödus mul lihtsalt puhates.Lugesin raamatut, rääkisin Lexiga, magasin, surfasin netis, käisin õues kõndimas ja lõpuks käisin pesemas ning seejärel suundusin magama...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 16:44). Kokku muudetud 94 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Kärolyn
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2124
Age : 26
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   20/5/2009, 20:05

Prsh.. ma juba lootsin, et keegi teine kommib ja siis mina ei pea kommentaari kirjutama vaevuma ja siis sa lisad uue osa and so on and so on. Aga ikka pean mina selle töö ära tegema.

Aga mind huvitab, kes see eriline inimene on, kes nii ootamatult tema ellu ilmus, sest Evan see ju olla ei saa selle kirjelduse järgi..

Muide, sa kirjutad oma ea kohta üllatavalt hästi ja korrektselt..
Ei oota.. *Tsekib profiili*
Miks ma teadsin, et sa 14 oled? Very Happy
LollLaps..
Ei siis on see normaalne. Very Happy

Igatahes.
Uut.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://invisiblenothing.tumblr.com
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   20/5/2009, 21:26

LOL,
Küll sa seda teada saad :)


2. Võõras


Ärkasin pool üksteist ja suundusin kohe kööki. Sõin kausitäie maisihelbeid ja jõin kõrvale apelsinimahla. Päev tundus tulevat suurepärane. Helistasin Lexile ja leppisime kokku kohtumise rannas. Võtame natuke päikest, räägime... Mõnus algus vaheajale.
Meie pisike hüljatud linn asus üsna mere ääres. Meil oli oma pisike rand, kus sai rahulikult päikese käes küpseda. Võtsin randa igasuguseid asju kaasa: ajakirju, veidi süüa-juua, mp3 ja päevitusõli. Asetasin oma sinise rätiku maha ja märkasin eemal lähenemas Lexit. Ta naeratas ja lehvitas mulle. Võtsin samal ajal oma püksid ja pluusi seljast ja sättisin end mugavalt rätikule. Lex tervitas mind ja võttis koha sisse kohe minu kõrval, oma pruunikal rätikul.
"On sul päevitusõli?" küsis ta.
"On küll. Võta," ulatasin talle pudeli.
Lex naeratas ja hakkas õli kehale määrima.
Mõne minuti pärast lamasime rahulikult ja lobisesime täiesti mõtetutel teemadel. Nagu alati, kuidagi kandus meie jutt Evanile.
"Tead kus ta on?"
Vaatasin Lexi poole: "Ei ja ei tahagi teada. Mind ei huvita."
Poistest ma ei tahtnud rääkida.
"Sulle ei meeldi ta?"
Hakkasin naerma. "Sa oled nagu mu vend juba!"
"Ei meeldi jah?"
"Ta pole minu maitse jah... Muide teie sobite suurepäraselt kokku."
"Heh, mulle ta meeldib," venitas Lex agaralt ja pilgutas mulle silma. "Muide ma kuulsin midagi huvitavat, Summer."
"Mida?"
"Sa pidid Willile meeldima."
"Willile?"
"Jah. Evan rääkis mulle sellest eile õhtul. Ta oli päris... armukade."
"Mida ta siis ütles?" uurisin. See asi ületas juba normaalsuse piirid. Kas ta tõesti ei saanud aru, et ta ei meeldi mulle?
"Evan ütles, et talle ei meeldi, et Will sinust sisse võetud on. Oh, Summer, minu peale võiks sarnane tung olla."
Puhkesin naerma.
"Jumal küll! Lex!"
"Mida ma valesti ütlesin?" küsis ta valju. "Sa pole tähele pannud, et sind vaadatakse rohkem kui mind? Ükskõik kuhu me ka ei lähe, märgatakse sind ja alles peale sind on minu kord..?"
"See pole nii," vaidlesin vastu.
"Noh, sa ju sõltud moest ja muusikast, oled stiilne... Teistele läheb selline värk peale, usu mind."
Lexi jutt ei meeldinud mulle. Kas ta tõesti arvas, et ta pole ilus? Kas ta tõesti arvas, et sellel kumb rohkem tähelepanu pälvib, on tähtsust? Ütlesin Lexile sedasama. Lõpuks lex jättis selle juttu ja me mõlemad olime mõnda aega vait.
Tunnid möödusid ja eemalt silmapiirilt lähenesid tumedad vihmapilved, mis varsti ka päikese lubasid varjutada. Lex vigises ja mina panin vaikides oma asju kotti. Võtsin põlvede ümbert kinni, et natuke veel päikest nautida. Mõtlesin erinevaid mõtteid- kodu, suvi, Evan... See viimane on ka kõige tüütum. Lex lamas silmad kinni rannarätikul ja mina jälgisin kuidas kõik aina hämaramaks muutus.
Meie seljataga, meist umbes 100 meetri kaugusel asuvas metsatukas kostus prõksuv heli. Keegi oli seal. Niisama selliseid hääli sealt ei tuleks. Pöörasin pilgu metsa poole, et kedagi näha, kuid seal ei paistnud hingelistki. Vaatasin merd, mis muutus aina tumedamaks ja pilveid, mis mõne hetke pärast meie kohal on.
Metsa poolt kostus tugev raksatus. Keerasin järsult pead ja märkasin hämarat kuju kahe suure puu vahel seismas. Ta ei märganud mind veel.
"Lex, Lex, vaata, kas sa näed seda inimest..?" küsisin teda raputades.
Lex ajas end püsti ja vaatas metsa poole: "Mida sa seal nägid?"
"Keegi on seal. Ma nägin. Tal olid tumedad, hallikad riided. Ta seisab seal... Kahe suure puu vahel..."
Lex irvitas: "Päike hakkas pähe? Seal pole kedagi."
"Ma räägin tõtt!" vandusin.
"Summer..," lausus Lex nõudliku tooniga. Ma ei kuulanud teda. Vaatasin ainiti metsa poole ja ühel hetkel kuju vaatas veel meie poole ning järgmisel sööstis vapustava kiirusega metsasügavustesse.
"Seal!" kiljatasin ja Lex vaatas kiirelt üle õla.
Vaatasin tema nägu ja alles nüüd oli ka Lex teda näinud.
"Misasi see veel oli?" küsis ta üllatunult.
"See oli mingi poiss..."
"Jah, ma nägin seda, et poiss aga... Äkki oli see Margrey poeg? Ta ju piilub meid tihti..." Lexi hääl kõlas nii nagu ta peaks seda normaalseks.
"Ei, Dave on linnas."
Lex tõusis ja korjas oma asjad kokku. Ta näol mängles naeratus: "Sinu vend äkki?"
"Ole nüüd, mu vend ei tuleks meid passima!" vastasin pahaselt.
"Kindel?" küsis Lex ja kergitas kulme.
"Loomulikult! Ma olen kindel. Ta pole selline..."
"Äkki mina pakkun talle huvi, Summer..." jutustas Lex kiirelt.
"Ah, ole vait, Lex. See asi on naljast kaugel."
Oli tõesti.
Mul oli end kummaline uuesti riidesse panna, mõeldes et keegi käis meid piilumas.
Kes see oli? Kohalik? Võõras? See oli nii kummaline. Lex ootas mind tüdinud näoga, kuni ma oma rätikut kokku lappisin. Kõndisime mõlemad vaikides kodu poole. Lex nohises omaette ja mina vaatasin üle õla metsa poole. Loomulikult polnud seal mitte midagi erilist.
Lex elas rannale lähemal kui mina ning me jätsime niisiis hüvasti tema maja juures. Ta naeratas korraks ja astus oma kodu välisukse poole. Viipasin talle veel värava juurest ja sättisin koti mugavalt õlgadele. Tirisin kotist mp3 välja ja hakkasin muusikat kuulama. Mul oli veel kilomeeter koduni. Vihmapilved lähenesid küll kiirelt aga olin kindel, et jõuan kuivana koju.
Kell oli kuus kui ma kodus olin ja dushi alla läksin. Isa luges elutoas raamatut, ema tegi köögis õhtusööki. Kent oli oma toas ja kuulsin kuidas ta telefonis kellegiga rääkis. Pesin end kähku puhtaks ja läksin ema juurde kööki.
"Summer," naeratas ema mulle pehmelt.
"Mh?"
"Kuidas rannas oli?"
"Normaalne..," vastasin tasa ja mõtlesin kas rääkida emale sellest kummalisest võõrast noormehest või mitte. Samas, mida see muudaks? Otsustasin vaikida, kuid ühel hetkel mõtlesin ringi.
"Ma nägin kedagi rannas," libisesid sõnad üle huulte ja ema uuris mind nägu naerul.
"No ja keda siis? Rannas käib ju palju rahvast..."
"Ei ema! Sa ei saa aru. Ma nägin kedagi, keda ei tunne!"
Isa tuli kööki ja kallistas mu ema ning pöördus siis minu poole: "Millest sa räägid? Keda sa nägid?"
"Kui me Lexiga rannas olime... Ma kuulsin metsast veidraid hääli. Nagu oksi oleks murtud aga see heli oli veel tugevam. Ma nägin üht noormeest metsasügavusse jooksmas. Ta oli üsna pikk, vähemalt tundus olevat. Tal olid hallikad riided seljas..."
Isa kortsutas kulmu: "Huvitav."
"Minu jaoks küll mitte. Mul on siiani vastik mõelda, et keegi vaatas meid seal..."
"Ma räägin sellest teistele ka."
"Miks?" küsisin.
"Sest kui jutt liikvele läheb, teavad teised ka silmad lahti hoida."
"Okei," nõustusin kõheldes.
Kutsusime Kent'i ka kööki ja hakkasime õhtust sööma.
Öösel avasin silmad kummalise kolksu peale. Mu toa aken oli irvakil ja selgelt oli kuulda veidraid hääli. Kuu paistis läbi siidise kardina ja valgustas tuba hämaralt.
Kell oli pool kolm.
Sättisin end voodis istukile, et tähelepanelikult hääli kuulda. Ma ei julgenud end liigutadagi... Tõmbasin teki enda ümber, sest toas oli jahe ja ma olin nii hirmul, et ei julgenud isegi akent kinni panna. Mitte midagi mõtlemata lülitasin julgustuseks öölambi põlema, kui kuulsin tugevat mütsu. Kui punakas valgus toa täitis kuulsin jooksvaid samme eemaldumas.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 16:47). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleMissy
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 171
Age : 23
Asukoht : aga mis see sinu asi on ? :)

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   21/5/2009, 13:32

oh . Mul on mingi tõmme su juttude vastu . Kõik meeldivad . See jutt ei ole erand .. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   14/6/2009, 16:01

3. Viik

Kätte jõudis Evani korvpalli finaalmäng. Istusin üksi pealtvaatajate seas, kuna Lex oli saatnud mulle sõnumi, et tal on muud tegemist. Ma arvasin ,et tegelik põhjus peitus eilses. Võibolla ma oleks tõesti pidanud oma sõnu valima, kuid... ma ei teinud seda ja teiste ees vabandada ma ei osanud. Eks ma siis pidin üksi istuma kahe võõra poisi kõrval, kes rüüpasid siidrit ja tegid suitsu. Nad huilgasid, ku mõlemad meeskonnad väljakule tulid. Otsisin silmadega Evanit. Ta lobises Williga. Arutas kindlasti mängu. Nende treener, kehalise kasvatuse õpetaja härra Glington, seletas midagi neile käte abil. Evan tegi näo nagu ta kuulaks ja otsis mind. Lõpuks kui ta mind märkas lehvitas ta mulle. Lehvitasin vastu.
Mäng hakkas pihta, kuid ma ei keskendunud selle jälgimisele. Mõtlesin, keda nägin metsas. Miks ta seal oli? Miks ta ära jooksis?
Rahvas minu ümber kargas püsti ja hakkas karjuma. Ärkasin oma mõtisklustest ja tõusin samuti. Evani meeskond juhtis 14 punktiga... Mäng hakkas juba lõppema!
Vaatasin ringi ja kohmetunult surusin oma käed lühikeste pükste taskusse. Kaua ma ära küll olin..?
Igatahes teadsin, et ei suuda seal istuda. Tahtsin ära.
Vabandades trügisin vahekäiku. Astusin mõned sammud alla ja kiirustasin väljakult minema. Kuulsin kuidas ruupuritest hõisati õnnitlusi Evani meeskonnale- Porteritele. Ruttasin koolipargi poole, et seal rahulikult istuda ja järele mõelda. Muidugi varsti kuulsin samme lähenemas. Evan.
Ma ei saanud isegi rahulikult mõelda, ilma, et ta poleks mulle järgi jooksnud!
Ta seisis mõnda aega vaikides. Kindlasti valis ta sõnu ja kogus julgust. Lõpuks avas ta siiski suu: "Hei, Summer, juhtus midagi? On sul halb olla? Nägin sind ära minemas..."
Ta hääletoon oli nii tasane ja sellest õhkus hoolivust, mis oli lausa naeruväärne.
"Ei, ei. Kõik on korras."
"Oled kindel?" küsis ta ja pani käe mulle õlale. Kergitasin seda ja ta langetas oma käe.
"Vabandust."
"Pole midagi."
"Kas sa tead miks Lex ei tulnud?"
"Meil olid temaga mõned erimeelsused..," ütlesin Evanile ja vaatasin mujale.
Poiss köhatas ja istus siis minu kõrvale pingile.
"Tüdrukute värk?"
"Jah, tüdrukute värk," kordasin ohates.
Nägin silmanurgast kuidas Evan laubalt särgiga higi pühkis.
"Tead, mis mõte meil Williga tuli?" küsis Evan ja hõõrus oma põlvi.
"Noh?" küsisin elavamalt.
"Mõtlesime väikse matka teha. Metsa. Willi isa on ju metsavaht, ta rääkis Willile mingist mõnusast lagendikust. Te Lexiga võiksite ka tulla... Pealegi tal tuleb ju sünnipäev. Saaks rahus tähistada neljakesi."
Vaatasin oma käsi ja mõtlesin. Mida ma kodus ikka teeks? Kakleks Kentiga? Läheks linna? Vedelen niisama päevad läbi kodus, sest Stellawoodsis pole midagi teha?
"Kui Lex on nõus, siis tulen mina ka," pomisesin monotoonselt.
"Oo, jess, väga tore," rõõmustas ta ja tõusis. "Ma helistan sulle hiljem. Ma pean nüüd minema- nad kindlasti otsivad mind. Tähistame oma võitu. Tuled ka või jääd siia?"
"Ma... lähen kohe koju," vastasin talle ja tõusin samuti.
"Palun tule," nõudis ta enesekindlalt.
"Mul on külm."
"Ma võin oma dressika sulle tuua... Sees on ka jahe aga mitte nii hullult. Uskumatu, et suvi on, eks ole?"
"Ja-jah," noogutasin.
"Tõesti lähed koju ja jätad mu siia üksi, Summer? Sa tead, ju kui tähtis see mulle on, kui sa kohal oled kui me tähistame..?"
Imetlesin Evan'i enesekindlust. Ta teadis mida tahtis ja tundus, et ta ei jäta mind enne rahule, kui on seda saanud. Nagu mina. Mõnikord.
Hakkasin talle vastama kui kuulsin veidrat häält. Tugevad sammud ja õrn oksasahin... Keegi oli meie läheduses. Või mulle vaid tundus nii? Ükskõik, hetkel polnud sel tähtsust.
"Evan, ma lubasin isale, et olen varakult kodus." Loomulikult mitte.
Ta hakkas naerma: "Mis siis? Su isa tunneb minu isa ja ta teab, et me oleme sõbrad ja ma ei tee sulle mitte midagi. Ta lubab sul küll minuga koos olla, nii et ma ei usu seda."
Lootusetu.
Istusin pingile uuesti ja hõõrusi oma käsi.
"Tõsiselt... Sul oleks juba ammu soe, kui sa tuleksid," lausus Evan rahulikult, vaikselt. Peaegu sosinaga, mis mu veel rohkem värisema pani. Sellest õhkus midagi võõrast. Ta istus minu kõrvale. Täpsemalt minu vastu ja kasutas osavalt ära hetke, mil ma vaatasin äraolevalt täiskuud, mis aeglaselt taevasse kerkis.
Ta pani oma käe mu põlvele ja küsis maheda häälega: "Kas asi on minus?"
Ma võpatasin. Asi oli temas. Ja kuidas veel...
"Anna andeks," võttis ta käe ära ja jäi mu vastust ootama.
Ma oleks hea meelega talle midagi mahlakat öelnud, kuid kartes teda sellega solvata jäin vait.
"Palun otsusta, mida sa teed. Teised ootavad mind kindlasti. Tulin vaid hetkeks, et sind ka kutsuda."
Pöörasin pea paremale ja vaatasin tema sinistesse silmadesse, mis ainiti mind vaatasid.
"Vabandust, ma lähen... Ma helistan sulle hiljem... Või räägime msn'is?"
"Ma helistan ise sulle," lubas Evan ja naeratas kuidagi väga napilt.
"Teeme siis nii." Ma tõusin ja seisin veel seal tema ees.
"Jah." Evan tõusis ka ja seisis kõheldes mu ees. Astusin lühikese sammu pingist eemale kui kuulsin tema häält.
"Summer?"
"Jah?"
"Head õhtut," ütles ta ja embas mind.
"Sulle... ka," vastasin üllatunult ja hakkasin minema.
Olin kümmekond sammu edasi liikunud kui tekkis soov üle õla vaadata. Evan seisis alles seal. Lõi vist igavlevalt maasolevat kivi ja lonkis siis koolimaja poole tagasi.
Siis hakkaski mul temast kahju...
Jooksin koju ja otsekohe läksin pesema. Pärast hakkasin voodil raamatut lugema ja ootasin Evan'i kõnet. Tõdesin endamisi, et seda ei pruugigi tulla, kuna Evan võib olla mu peale vihane. ´
Mõtlesin lugemisest väikese vaheaja teha ja suundusin elutuppa, kus isa ja Kent vaatasid jalgpalli. Mõlemad jõid õlut ja Kent tundus eriti heas tujus olevat.
Võtsin tugitoolis istet ja tõmbasin jalad ka diivanile. Mõlemad vaatasid mängu väga süvenenult.
Vaatasin ka mõne minuti mängu, vaatasin akent... Õues oli loojuva päikse tumepunane valgus. See oli nii... ilus.
"...ma ütlen, et nüüd tuleb värav!" karjus isa järsult ja tõusis püsti. Kent oli ka ärevalt käed rusikasse surunud.
Järgmiseks ootasin juba ülivõimast huilgamist kuid see asendus sekundite pärast isa virisemisega: "No mida need treenerid neile õpetavad? Isegi siis ei saa nad väravat lüüa kui väravavahti värava ees poleks..."
Kent tõusis ja korjas tühjad õllepurgid laualt kokku: "Toon veel mõne purgi?"
"Ühe võid tuua, tänan."
Nagu me elaks õlletehases...
Ja isa isegi leidis aega ja märkas mind.
"Hei, kullake, mis ajast sind jalka huvitama on hakanud..? Oo, ma ei pea seda küsimagi ju. Jalgpallurid... Kenad higised mehed."
"Ei huvita paps."
Isa vaatas kulmu kergitades mängu seisu ja pööras oma läbitungiva pilgu minule: "Summer, mis on?"
"Ei midagi, kõik on korras. Vist."
"Räägi. Ma saan aru, et sa tahad midagi rääkida..."
"Kas ma võin homme Lex'i ja Evani'ga matkama minna? Sinna metsalagendikule."
"Kes veel tuleb?" küsis isa tõsise häälega.
"Ehm... Will."
"Ahahh. Ja kes teile joogid kohale toob?" küsis isa.
"See on lihtsalt matk isa. Väike grill, telgid..."
Isa mühatas: "Ma tean neid noorte pidusi küll. Kui öeldakse, et tulevad vaid paremad sõbrad tuleb neid millegi pärast kahtlaselt palju kokku. Alkoholita pole pidu. Usu mind, ma tean. Ma olen ka noor olnud..."
"Tahad tõesti minna?"
"Ma saan oma parimate sõpradega koos olla."
Isa turtsatas: "Ja mida mina just ütlesin? Kas ma pean kasutama ekstreemseid võtteid, et selgeks teha kui ohtlikud on sellised peod? Tead kus on kõige rohkem potentsiaalseid vägistajaid? Ei tea? Peol. Just nimelt sellisel peol."
"See on matk mitte pidu..."
"Vahet pole," venitas isa ja heitis kiire pilgu jalkale ning taas pöördus minu poole: "Kas mu jutus on loogikat?"
"Kui vastusest sõltub mu minek siis jah."
"Okei, mine. Ma räägin Willi isaga ka. Iial ei tea, mida see poisinaga ette võib võtta..."
Kent ilmus tuppa, lai irve näol: "Urr, õeke, korraldad mässu?"
"Mis mässu?"
"Peole lähed?" uuris ta ja istus ning viskas isale õllepurgi, mille isa veidra liigutusega kinni püüdis.
"Sina ka... Jumal küll."
"Ma olen lihtsalt hooliv vanem vend," lausus ta minu üle naerdes.
"Sa oled tegelikult üks paras tüütus," üritasin samaga vastata.
"Ja sina üks kuradi nõme, ärahellitatud printsess," vihastus Kent.
"Oo, kes räägib! Härra Ma-pole-oma-elu-veel-korda-saanud-äkki-lasete-mul-siin-elada..."
"Kuule, kasva suureks enne, kui sa tuled mulle ütlema mida ma tegema peaks!"
Kogu see aeg, mis me Kent'iga teineteisele neid imearmsaid komplimente pildusime, vaatas isa meid shokeeritud näoga. Kuulsin, kuidas ta palus meil lõpetada, kuid me lasime täie auruga edasi.
Ma isegi ei mäleta, mida me teineteisele karjusime, kuid tean, et need sõnad olid väga haigettegevad. Kent'i sõnavara oli loomulikult rikkalikum ja need tabasid mind kui nooled. Sügavalt ja valusalt.
Mind tabavad sõnad olid mitu korda hullemad, kui need mida ma talle ütlesin. Jalgpallil polnud enam tähtsust. Kent tegeles minuga ja sõimas mu totaalselt läbi.
Isa hakkas lõpuks karjuma, et Kent vait jääks.
Vahepeal oli ka ema elutoa ukselävele jõudnud ja kuulas õudusega toimuvat.
"Kurat küll, jää vait, Kent!" karjus isa ja lajatas rusikaga lauale.
Ma ehmatasin ja vaatasin isa, seejärel ema.
Tahtsin nutta. Ausalt. See oli nii kohutav. Kent oli mu vend... Mu suur vend. Need sõnad... Kui ta tõesti minust nii arvas, ei hooli ta minust. Ma olen tema jaoks üks suur tühi koht. Lihtsalt üks tüütu plika kodus taluda. Teadsin, et kui kohe siit jalga ei lase, hakkan nende ees nutma. Tõusin ja lippasin elutoa ukse poole, kus ema ikka veel seisis.
"Sa lähed ja vabandad- KOHE!" kuulsin isa tigedalt ütlemas.
"Ja tema võib mulle igasugust sitta öelda. Unistage edasi. Ma lähen oma tuppa. Magama," porises Kent vastu.
Mõni minut peale seda, kui olin oma toas ja lamasin näoga padjas, kuulsin teist ust pauguga sulgumas.
Valasin oma kurbuse ja solvumise patja.
Kui mu vend minust nii arvab, ei vajagi ma tema vabandusi...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 16:54). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   16/6/2009, 20:53

Armaas, ausalt ka =)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   16/6/2009, 22:19

Murtagh- läheb armsamaks, vähemalt esialgsete plaanide järgi. Tänud :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Helen
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 188
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   16/6/2009, 22:33

armas?
mm.. lõpp oli tõesti armas.
ma pole eriti pikkade kommentaaride kirjutaja, niiet, ma ütlen lihtsalt, et mulle meeldib. Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keku
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 853
Age : 23
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   17/6/2009, 11:23

See jutt meenutab mulle miskipärast raamatut "Lucas" .. Ma ei tea, kas sa oled seda lugenud või ei, agajamh..
Väga hea on, kusjuures.
Kirjuta edasi. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   19/6/2009, 21:01

Jah, ma tean seda raamatut (olen lugenud)

Kuid jutt tuleb sellest tunduvalt erinev :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   22/6/2009, 11:26

4. Plaanid

Kella üheteistkümneks olin enam-vähem rahunenud ja olin omale teki peale tõmmanud.
Mu mobiil helises ja äratas mu õrnast unest. Esialgu arvasin, et on juba hommik, kuid kui telefoni võtsin ja kella nägin, sain aru, et ikka veel on õhtu.
Helistajaks oli Evan.
Mõtlesin kaua, kas vastata või mitte ja vaatasin helisevat mobiili oma käes.
Lõpuks vajutasin rohelisele telefoni kujutisega nupule.
"Hei, Summer? Ega sa veel ei maganud?" kõlas Evan'i õhinas hääl.
"Ei.. ma ei maganud."
"Oh, tore. Kuule, ma rääkisin Williga ja me arutasime tähtsamad asjad läbi. Kes mida kaasa võtab ja nii edasi... Oled sa veel seal? Kahtlaselt vaikne on," küsis ta.
"Vabandust, ma lihtsalt... Ma kuulasin küll."
Evan ümises midagi mulle vastu. "Me mõtlesime, et võtame olulised asjad ise kaasa. Hoiame tüdrukuid. Võibolla võtate siiski mõlemad taskulambid kaasa. Riideid vastavalt ilmale. Ja muide, magamiskott ja telk ka. Teil on need olemas ju..? Igaks juhuks võta üks soe tekk ka kaasa, sest öökülm on täiesti võimalik."
Ta muudkui jahus matkast ja ma lihtsalt hoitsin telefoni tuimalt kõrva ääres.
"Summer? Kas sa üldse kuulad mind?" küsis ta lõpuks.
"Anna andeks ma... ei suuda..," laususin ja hoitsin nuuksatusi tagasi.
Evani hääletoon muutus väga murelikuks: "Mis juhtus, Sum? Räägi."
"Ei, ma lihtsalt... Olen väsinud..," valetasin mitte just väga osavalt.
"Ma tunnen sind peaaegu terve elu. Midagi o n juhtunud."
"Ära muretse. Homme läheme matkama ja ma tulen igatahes."
Evan vastas väikse viivitusega: "Loomulikult. Ja palun jää nüüd magama, et sa homme taas säraksid."
Üritasin naerda: "Sina ka. Head ööd."
"Head ööd, Summer!"
Lõpetasin kõne ja panin telefoni kohe laadima. Vahetasin lühikesed teksad ja topi ööriiete vastu ning pugesin voodisse.
Mõte, et saan paariks päevaks kodust ära rõõmustas mind ja ma ootasin seda juba kannatamatult.
Hommikul tundus elu palju roosilisem, kui see oli veel eile õhtul.
Tõusin, ringutasin voodis ja astusin siis voodist välja riidekapi juurde.
Otsisin pesusahtlist puhta pesu selga ja otsisin riiulist musti dressipükse. Lõpuks olin piisavalt mugavalt riides ja otsustasin, et söön enne midagi kui hakkan asju kokku panema. Kapis tuhnides viskasin siiski mõned särgid püksid voodile.
Suundusin kööki ja uksel pidin pöörduma, kuna köögis oli Kent.
Ta oli ka järelikult just ärganud.
Ma tõesti ei soovinud temaga koos köögis olla.
Mitte pärast seda, mis eelmisel õhtul juhtunud oli.
Keerasin end niisiis äkitselt ümber ja otse isale kõhtu.
Ta püüdis mu kuidagi kinni ja muigas sõbralikult: "No kuhu nüüd, kullake?"
"Mul pole kõht tühi," väitsin.
Isa oli raske petta.
Ta vaatas kööki ja tal oli asi kohe selge.
"Ära põe," ütles paps ja patsutas mulle õlale.
"Ma ei põegi," vastasin kindlalt ja kuulsin köögis tooli kriiksumist.
Kent möödus meist kiirel sammul ja pomises vaevukuuldavalt ´´Tere hommikut´´.
Isa vaatas mind ootavalt ja ma pöörasin end ümber ja läksin energilise sammuga oma koha poole.
Isa jõi ülima rahuga kuuma kohvi ja sirvis laisalt hommikust ajalehte kui kõlas uksekella helin.
Rüüpasin klaasist mahla ja valmistusin tõusma, kui kuulsin ema häält: "Oh, tere Evan! Sind pole kaua näinud! Summer? Ta on köögis..."
Hääled oli vaiksed, kuid siiski kuuldavad.
Ohkasin sügavalt.
Mida Evan nüüd tahab? Äkki jääb matk ära? Ilm on küll kena...
Tõstsin pilgu hommikusöögilt ja nägin Evan'it ukselävel seismas, kõhklevalt käsi laiade pükste taskusse surudes.
"Tere härra Windmill," lausus ta viisakalt. "Summer..."
Noogutasin.
Üritasin rõõmsam olla, kuid eilsed sündmused kordusid aina mu mälus.
Raske oli naeratada ja teeselda, et mitte midagi ei juhtunud.
Mu isa tõstis pea lehe tagant ja naeratas: "Tere Evan. Sa võid mind Pete'iks kutsuda."
"Hea küll. Selge, Pete."
"Olgu siis, jätan teid omapead." Isa tõusis ja pani ajalehe laua keskele.
Saatsin teda pilguga ja üritasin sõbralikku ilmet näole manada. Viipasin toolile enda paremal käel ja Evan tuli kohe tempoka sammuga minu juurde.
"Mis sind siia tõi?" küsisin ja valasin Evan'i jaoks klaasi apelsinimahla. See oli tema lemmik.
Ta võttis klaasi naeratades vastu ja jõi sealt korraliku sõõmu: "Kes pigem. Sina," lausus ta.
"Mina?"
"Ma ei saanud eile õhtul isegi kohe magama jääda. Teadsin, et sul on midagi juhtunud. Mis?"
Nüüd mul pääsu enam polnud.
Mul polnud enam jõudu ka, et seda varjata.
Ta oli ju poiss, kaks aastat Kent'ist noorem, kuid äkki tema teab, kuidas mind lohutada?
Võib ju loota.
"Ma tülitsesin oma vennaga," laususin ärevalt sosistades. "Ta... ütles mulle selliseid sõnu, mida ma kordama ei hakka..."
Panin lusika kausi kõrvale.
"Ja..?"
"Asi on selles, et... ma poleks iial uskunud, et mu vend mind vihkab."
Evan'i näol peegeldus kaastunne: "Kas ta ütles seda?"
"Ei, kuid... andis mõista."
"Ära muretse, Summer. Kõik saab korda. Sa oled tema õde ja ta hoolib sinust, lihtsalt tea, et ka temal on muresi ja ma arvangi, et see kõik oli pingetest. Kuid ütle mulle, ega sa teda ei provotseerinud?"
Vaatasin mõtlikult mujale ja ei tundnudki, millal Evan oli oma käe minu omale pannud.
Kuidas see oligi?
"Ma olen lihtsalt hooliv vanem vend."
"Sa oled tegelikult üks paras tüütus."
"Ja sina üks kuradi nõme, ärahellitatud printsess."
"Oo, kes räägib! Härra Ma-pole-oma-elu-veel-korda-saanud-äkki-lasete-mul-siin-elada..."
"Kuule, kasva suureks enne, kui sa tuled mulle ütlema, mida ma tegema peaks!"
Muidugi oli selles minu süüd ka. Ma pidin seda tunnistama, kuid vähemalt... Mis? Segane olukord.
Evan vaatas mind ootavalt ja naeratas mulle sügavalt silma vaadates.
"Oot-oot, aga meie matk? Ega see ära ei jää?" küsisin murelikult.
"Ei," hakkas Evan naerma. "Ilm on ju ilus. Okei, ma lähen. Aa, muide ma tahtsin öelda, et Willi sõber viis magamiskotid ja telgid kohale. Ma ütlesin seda juba eile õhtul, kuid ma arvasin ,et sul pole meeles. Neid oleks väga tüütu sinna tassida. Eriti sinul ja Lexil. Söögipoolise organiseerime ka meie."
"Okei."
"Kell pool viis siis vana mälestuskivi juures?"
"Näeme seal!" hüüdsin juba tõesti rõõmsamalt. Evan naeratas samuti ja kadus siis koridori ning mõne hetke pärast kuulsin välisukse sulgumist.
Paar tundi ainult veel, mõtlesin Evani poolikut mahlaklaasi vaadates.
Viisin nõud kraanikaussi ja vaatasin aknast välja.
Päike säras helesinises taevas, kus, vähemalt veel mitte, polnud ühtki pilve.
Võtsin puuviljakandikult ühe suure rohelise õuna ja kõndisin laiasalt oma tuppa, et vaadata üle, mida veel kaasa võtta.
Panin õuna öökapile ja istusin voodile, kuhu olin hommikul ärgates kähku lühikesed püksid, paar särki ja dressipluusi visanud. Toppsisin need kähku oma spordikotti ja võtsin kapist teksad.
Mida veel võiks kaasa võtta?
Putukatõrjevahend kindlasti, taskulamp, mp3.
Õnneks olin eelneval päeval seda laadinud.
Igavuse peletamiseks võtsin riiulilt paar ajakirja ja surusin need siis muude asjadega kotti.
Tõmbasin kotiluku kinni ja võtsin õuna ning suundusin õue.
Isa luges võrkkiiges raamatut, ema kastis oma lilli, mida tal oli aias rohkem kui ta kokku jõudis lugeda ja Kent'ist loomulikult polnud jälgegi.
Keerasin ümber maja nurga ja niisama lihtsalt olingi ema-isa vaatepildist väljas.
Mis siis, et nad ei vaadanud, kuid ma poleks tahtnud tõmmata nende tähelepanu kui õues lihtsalt ringi kõnnin.
Pärast eilset olid nad mures, kuigi ei näidanud seda välja. Ma olin juba peaaegu 17, kuid nad pidasid mind vähemalt kümme aastat nooremaks.
Isa just kõige sagedamini.
Talle justkui ei mahtunud pähe, et ma olen suureks kasvanud. Tean, mida võib ja mida ei või teha. Mulle pole vaja lapsehoidjat.
Saan ise ka hakkama.
Majaesine muru oli ära niidetud, kuid paremal küljel, kus oli minu tuba oli muru juba üsna pikk. Muru niitmine oli usaldatrud Kent'ile, kuid mu vend pidas muud tähtsamaks.
Heal juhul oli vaid majaesine niidetud.
Kõndisin vaikselt edasi ja vaatasin redelit, mis seisis ikka omal kohal. Seda mööda sai minna teisele korrusele. Minu toa kohal oli luuk, mis käis üsna kergelt kinni ja lahti. Seda kasutati vähe.
Viimati oli see vajalik, kui ehitusmaterjale teisele korrusele viidi.
Kõndisin edasi ja märkasin maas midagi sillerdamas.
Kiirendasin sammu ja kükitasin.
See oli kett.
Musta katkenud paela otsas oli metalne C-täht.
Mõned kohad metallil olid tumedad ning teadsin kohe, et tegemist on nikliga.
Lex'il oli nikli vastu allergia ja sellised ehted olid talle keelatud. Võtsin keti kätte ja uurisin seda lähemalt.
Ma ei tea mida ma lootsin sellelt veel leida.
Võibolla on täisnimi tähe teisele poole graveeritud?
Ei olnud.
Igatahes ma teadsin, et see oli nimetäht.
Minu ehtekogus oli hõbekett, mille otsas oli säravate kivikestega S-täht.
Meie pisikeses mahajäetud linnakeses polnud ühtegi inimest, kelle nimi algaks C-tähega.
Linnast väljas elas neid küll, kuid kellegil poleks põhjust meie maja ümber ringi kolada.
Äkki on see Kent'i tüdruku oma?
Raputasin pead.
Minu teada polnud Kent'il tüdrukut.
Pealegi see kett polnud selline, mida kannaksid tüdrukud.
See oli rohkem poistele, meestele loodud.
Hoidsin seda tugevalt peos ja otsustasin tuppa tagasi minna.
Veidi hirmutav oli mõelda, et keegi võõras jalutas meie maja ümber.
Toas panin keti kõrgele kummutile, kus olid pildid minust, Lexist, Evan'ist ja loomulikult meie pere pilt.
Aeg liikus üllatavalt kiirelt edasi.
Kell oli neli, kui ma ruttasin kott õlal auto poole, kus isa juba ootas.
Ema saatis mu ukseni ja kallistas mind kergelt: "Olge siis tublid, eks?"
"Oleme-oleme," hüüdsin autosse istudes ja lehvitasin emale.
Isa tagurdas suurele teele ja võttis siis suuna mälestuskivi juurde, kuhu oli umbes viis kilomeetrit.
Isa vaikis.
Mulle ei meeldinud see üldse.
Paps jättis mulle mulje nagu ta ikkagi hästi ei lubaks mind kahe poisiga matkama.
"Võib..?" küsisin ettevaatlikult, osutades raadio poole.
"Mhm," mühatas isa ja vaatas pinksalt teele.
Vahetasin jaamu, kuni jäin pidama ühel, kust tuli hea lugu, mis isegi mu mp3 olemas oli.
Otsisin volume-nuppu ja keerasin selle viiele. Isa vaatas hetkeks mind, pilk küsiv.
"Mulle meeldib see laul," ütlesin ja vaatasin aknast välja.
Selle laulu nimi oli "It will change soon".
Selles oli midagi lohutavat.
Nagu pealkirjastki aru saadav on, rääkis see sellest, kuidas kõik halb möödub ja peagi tuleb su ellu keegi, kes paneb su kõik kogetud valu unustama.
Kahju, et sellised asjad ei juhtu päriselus.
Siin pead sa kõigega ise hakkama saama, keegi ei tule sulle appi.
"Need seal?" kuulsin isa küsimas ja pöörasin pilgu talle.
Isa osutas kivi poole, kus murul istus Lex ja Will ning Evan rääkisid.
"Jaa," hüüdsin energiliselt ja valmistusin juba autost väljuma, kui isa mu tagasi tõmbas.
"Oota nüüd, Summer. Me räägime veel enne kui sa lähed."
Siit ei saanud midagi positiivset tulla.
Ma poleks väga imestanudki, kui isa oleks viimasel hetkel mind keelanud.
Suva see tütrekese seltskonnaelu, peaasi et ta kuni pulmadeni kodus norutaks- tundus vahel isa põhimõte olevat.
See oli juba liig.
"Summer..." alustas isa vaikselt. "Muidugi ma tean, mida sa arvad, et ma ütlen, kuid pea meeles, et ma hoolin sinust."
"Ma tean seda."
"Luba mulle, et saa ei tee midagi, mis sind ohtu seaks," ütles isa igat sõna rõhutades ning otsis minu pilku.
"Loomulikult, isa. Ma peaks peast ju täiesti segi olema, kui ise endale probleeme otsin."
"Ma ei pea silmas probleeme," sosistas isa ning rõhutas nüüd viimast sõna.
"Ma ei saa aru."
Tõesti ei saanud.
"Midagi muud. Sa lööd oma vanamehe nüüd maha," hakkas isa naerma ja ma vaatasin teiste poole, kes vaatasid ootavalt omakorda meid.
"Räägi juba, nad ju ootavad."
"Kas te olete Lex'iga koos telgis?"
"Jah."
"Poistest eraldi?"
"Nojah."
"Kindel, et ei leia end hommikul Willi magamiskotist?"
"Isa!" hakkasin naerma.
Sellised küsimused ajasid mind alati naerma.
"Vaevalt, et ta meie jaoks king size'is magamiskoti kaasa on tarinud."
"Iial ei tea," kehitas isa õlgu."Sa oled kena ja kunagi ei tea, mida poisid sinuga plaanivad. Isegi kui nad on sinu sõbrad- sa ei saa neid piirideta usaldada. Ainus mees, keda tüdruk usaldada saab on..."
"Tema isa," laususin papsiga koos ja ohkasin.
"Hoia end, kullake," naeratas ta.
"Loomulikult. Tsau, isa," hüüdsin ja võtsin oma koti tagant istmelt.
Ta käivitas auto ja sõitis minema.
Vaatasin tolmupilve, mille saatel paps minema kihutas ja pöördusin ning läksin oma sõprade juurde.
"Hei! Olete valmis?" küsisin rõõmsalt.
Will piidles mind pealaest jalatallani ja naeratas.
Lex ajas end maast püsti ja sättis seljakoti mugavalt õlgadele. Evan vaatas mind rahulikult ja patsutas õlale.
"Kõik korras?" sosistas ta vaikselt.
Noogutasin.
"Hei, teie seal, lähme nüüd. Ei mingit kudrutamist!" hüüdis Will ja ootas meid Lex'iga juba mõni meeter ees. "Nii me ei jõua kuhugi."
"Oi, Will, sa veel..," irvitas Evan ja jooksis Willi juurde.
Nad kõndisid kõrvuti ees ja mina Lexiga järgnesime neile.
Meie vahemaa suurenes iga sammuga. Õnneks poisid ootasid meid vahel järgi, kui kippusime silmist kaduma.
Lex patras midagi tähtsusetut. Tavaliselt ma viitsisin teda kuulata, kuid millegi pärast olin täna tihti omas mullis.

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 16:56). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keku
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 853
Age : 23
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   22/6/2009, 12:21

Super hea jutt on!
Ära järgmine kord nii pikka vahet tee, eksole? Ma ei jõua oodata. Very Happy
Ma kannatamatu inimene. ;D

Aa, ja seal jutus oli üks pisike kirjaviga (vähemalt ma arvan nii), mis mind ajas veidike naerma. Very Happy Ma ei tea isegi, miks Jusiis ma olen nii imelik kuju. Wink

Ema saatis mu ukseni ja kallistas mind kergelt: "Olge siis tublud, eks?"''

Nijah, jätka siis. ;D
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   22/6/2009, 22:07

Okei, viga on parandatud :)
Tore, et meeldib.

Mul see keti-mõte tuli alles eile päeval kui pool neljandast osast ära kustutasin ja hakkasin nuputama mida kirjutada. Nii, et see osa oli väga värske (eilne)

Viies osa ka varsti ja luban et ei tule väga suurt vahet sisse (mul endal ka põnev kirjutada seda)
Very Happy

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
ThatsMe
Tsiklimees
avatar

Female Postituste arv : 444
Age : 22
Asukoht : Wonderland.

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   23/6/2009, 17:02

Läbi lugesin .

Ja see on hea jutt , tõmbav .

Lihtne - just seda ma armastan juttudes ja sul see on. Wink

Seega , uut tahan .
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.rate.ee/users/kryssu10
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   23/6/2009, 17:42

Saad. Varsti Wink

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   29/6/2009, 13:53

5. Kiire lõpp

"Kaua veel seda piina?" hüüdis Lex meeleheitlikult nii, et isegi katkematu linnulaul keset sügavat metsa vaikis.
Will vaatas üle õla: "Ei no tõsiselt? Me oleme vaid umbes viis kilomeetrit käinud ja kaardi järgi on kaks veel minna. Mis sul siis viga on?"
Vaatasin ümbrust ja lükkasin peavõruga tuka üles. Nägin, et Evan oli oma koti maha
pannud ja otsis sealt midagi. Varsti tõstis ta kotist välja veepudeli ja tõstis selle oma suu juurde.
Nägin mõne meetri kaugusel puhast puukändu ja kõndisin kiirelt selle suunas, et istuda.
Lex oli ka maha istunud ning Will seisis tema juures, ärritunud pilk silmis.
"Mis sul siis viga on?" küsis ta uuesti.
"Mu sääred... valutavad."
"Tead millest see on? See on sellest, et sa ei liigu," hüüdis Will ja jättis Lex'i maha istuma.
Mõistsin millele Will vihjas. Mina ei pidanud seda suureks probleemiks, kuid ju see oli siis oluline Willi jaoks.
Ma ei kuulanud, mida Will veel ütles. Tirisin botased ja sokid jalast ning nägin kandadel ville.
Tore...
Evan seisis käed taskus ja vahtis kohmetunult ringi.
Vaatasin Willi. Ta oli suitsetama hakanud. Okei, see oli üllatus. Ma polnud iial teda suitsetamas näinud ja see võimalus, et ta suitsetab, tundus mulle samuti võimatu. Tundus, et ta vajas suitsu siis, kui ta muutus närviliseks. See rahustas teda. Praegu see igatahes toimis.
Lex istus ikka maas ja vahtis ringi.
Evan kõndis minu juurde: "Mis on?"
"Mul on mõlemal kannal vill... Kas sa saaksid mu koti küljetaskust kaks villiplaatsrit tuua?"
"Loomulikult," lausus ta abivalmilt ja ruttas mu koti juurde.
Tagasitulles oli Will oma suitsu ka lõouni tõmmanud ja ilmus ka minu juurde: "Mis toimub?"
"Mu botased on veidi suured."
Will tõukas kergelt küljega Evan'i eemale: "Las ma ise..."
"Kuule, ma ei tea, mine tõmba veel üks suits äkki..," pakkus Evan ja üritas minu ville ravida.
"Ma saan ise ka hakkama!" hüüdsin ärritunult ja veidi kohkunult nad taganesid.
"Okei, sorri, et julgesin tülitada," pomises Will ja heitis pilgu Lexile, kes end maast üles ajas.
Evan kõndis oma koti juurde.
Ma panin plaastrid villidele, tõmbasin sokid ja botased jalga ning olin valmis taas edasi liikuma.
Võtsin koti ja ootasin Lex'i enda kõrvale.
Siis kuulsin Willi lõbusat häält: "Tulge nüüd, pidurid!"
Peale vahepealset äraeksimist metsas jõudsime uuesti suure ringiga tagasi kohta kus olime valele poole läinud.
Will ja Evan mõtlesid kaua kuhu poole peab minema ja keerutasid pisikest kaartsi ligi veerand tundi käes.
Kell oli juba pool kaheksa. Vähemalt üheksaks pidime kohale jõudma, sest siis läheb juba pimedamaks ning ohtlik oleks metsa jääda.
Nüüd märkasin, et Will ja Evan olid samuti väsinud, kuid ometi jõudsime me lagendikule...
Poisid sammusid ükskõikselt lagendiku keskel ja viskasid seljakotid justkui värskelt niidetud murule. Will kõndis kiirelt lagendiku ääres kasvava vana tamme juurde ja hakkas sealt telke ja magamiskotte lagendiku keskele tassima.
Lex oli taas murule istunud ja nautis, et ei pdanud rohkem käima. Ma seisin jätkuvalt lagendiku äärel ja ahmisin sisse seda ilu.
See oli tõesti vapustavalt kena koht. Ma kujutasin seda ette veidi pimedamalt, kuid siin oli taevas nii hästi näha. Lihtne oli unustada, et oled metsas.
Liikusin siis vaikselt poiste juurde üritades kuidagi abiks olla.
"Ee, telgid paneme siia. See on hea koht. Lõkkekoht on siin. Me peame oksi tooma metsast..," arutes Will ja kutsus Evan'i endaga kaasa. Siis pöördus ta minu ja Lex'i poole.
"Teie jääge siia. Ma ei või lubada, et te kuhugi kaote..."
Läksin Lex'i juurde: "Paneme oma telgi püsti."
"Okei."
Varsti prõksus lõke enam-vähem platsi keskel. Ma lamasin magamiskoti peal lõkest eemal ja vaatasin tähti.
Lex sõi eemal grillvorste ja rääkis poistega ning ma hakkasin vaikusest eraldama automürinat.
Tõstsin pea ja vaatasin üle õla. Ma ei eksinud. Platsile sõitis süsimust tümpsuv dziip.
Evan ja Will polnud sugugi üllatunud.
Asi oli kahtlane.
Will kõndis auto juurde ja lõi sellest väljunud juhiga käsi kokku.
Siis väljusid teised ka autost. Kokku oli neid kuus. Kolme neist teadsin.
Juht oli Alex, Kenti tuttav. Joshua käis meie koolis, kuid nägin teda üliharva. Ja viimane, keda teadsin, oli Natasha ehk Nat. Täiesti tavaline tüdruk, minust aasta vanem. Suhtlesin temaga kui käisin algkoolis näiteringis. Igatahes heitis ta uudistava pilgu mulle ja kõndis siis lühikese võõra kuti juurde.
Will tõstis autost välja kaks kasti õlut ja muid jooke ja asetas need praktiliselt Lex'i kõrvale, kes krimpsutas nägu ja tõusis.
"Palju õnne," kuulsin võõraid ütlemas ja tõusin. Rullisin magamiskoti kokku ja viisin selle telki ning otsisin kotist taskulampi.
Lõpuks lipsasin telgist välja.
Mul oli plaanis minna oja juurde. Kui lagendikule tulime, panin tähele, et oja voolas üsna lagendiku lähedalt mööda.
Istusin kivile ja ohkasin. Mul oli tunne nagu petaks ma isa...
"Hei, mis teed siin? Miks sa siia tulid?"
Hääl oli üsna sarnane Evani omale, kuid see polnud tema. Keerasin end kivil ja nägin Joshuat.
"Ma ei või siin olla?"
"Lihtsalt küsisin."
"Te olite ka siia kutsutud või?"
"Jah."
"Pekki," lõin käega põlvele.
Joshua seisis mu ette ja sirutas käe välja: "Tule," üritas ta mind endaga kaasa kutsuda.
Raputasin eitavalt pead.
Kutt tammus ringi ja kuulsin tugevat nohinat, kui ta seljaga minu poole oli.
"Eeh," venitas ta ja hakkas köhima ja pühkis nina.
"Juhtus midagi?"
"Ei, ei... Kuule, sa oled ju..," pomises Joshua ja tuli mulle lähemale.
Tõusin kivilt, kuid ta lükkas mu kohe selle vastu tagasi.
"Ei noh, ära ole selline..."
"Milline?" küsisin vastu ja mu süda hakkas hirmust kiiremini põksuma.
"Teeme asja kähku ära ja kõik on õnnelikud..."
"Mida sa sellega silmas pead?"
Joshua hakkas vastama, kuid keeras raksatuse peale pead. Veendunud, et kedagi seal polnud, vaatas ta jälle mulle silma. Lootsin sel hetkel, et pääsen tema käte vahelt, kuid ta polnud laksu all sugugi hajameelne. Ta teadis, mida ta tahtis ja sel hetkel kui ta seda nii väga vajas ei võinud ta ometi ohvrit vabaks lasta.
"Su sõbranna oli küll nõus. Ta oli lausa tänulik Grayle."
Issand jumal, mõtlesin hirmunult. Lex ja... Ma ei suutnud sellele sõnale mõeldagi.
Samas teadsin juba et oli hilja.
Tundsin ta suud oma kaelal ja värisesin kabuhirmust.
Joshua üritas kätt mu särgi alla libistada.
Lõin kramplikult ta käe hetkeks eemale, kuid see lisas talle vaid energiat.
Ta tõmbas mu enda vastu ja üritas mu püksilukku avada, kui ma karjusin ja rabelesin kõigest väest, üritades end kaitsta viimse hetkeni.
Tundsin, kuidas mu silmad läksid soojaks ja pisarad hakkasid voolama.
Ei mitte nii, oli ainuke mõte mu peas ning sulgesin silmad.
Mõne hetke pärast muutus asi kummaliseks. Ma ei tajunud enam Joshuat enda läheduses. Avasin silmad ja ma olin üllatunud. Rohkem kui vaid üllatunud.
Joshua seisis vastamisi poisiga, keda ma polnud veel enne näinud. Ta ei saanud olla nende seltskonnast.
See poiss oli liialt erinev.
Olukord oli pinev, õhus oli tunda pinget...
Ma ei näinud võõra poisi nägu. Tal oli tumeda dressipluusi kapuuts peas ja ta keeras pead.
"Jäta ta rahule," lausus võõras. "Nii ei kohelda tüdrukuid."
See hääl...
See hääl oli nii ilus. Puhas, kõlav, mahe...
Tahtsin seda häält veel kuulda.
Joshua vastas midagi, millest ma aru ei saanud ja järgmisel hetkel oli ta näoli maas.
See polnud enam nii nauditav...
Võõras poiss seisis ta kõrval ja ootas. Ma taganesin kergelt ja vaatasin mis edasi jutuma hakkab.
Joshua ajas end püsti ja üritas rusikaga poisi nägu tabada, kuid too oli kiirem. Paar tugevat lööki kõhtu ja näkku ning Joshua langes nagu kaardimaja maha. Poiss kükitas tegi midagi ja tõusis. Seejärel ta pöördus ja sammus otsustava sammuga metsasügavusse.
"Misasi see veel oli?" küsisin endalt valju ja ruttasin Joshua juurde. Ta oli täiesti sodiks peakstud. Hoolimata sellest, et ta tahtis mind minutid tagasi vägistada ja mul oli põhjust küll teda kannatama sinna jätta, jooksin ma peaaegu nuttes platsile, et abi kutsuda.
Lõkke juurde jõudes värisesin tugevalt ja Evan tõusis otsekohe. Ta tuli mu kõrvale ja üritas teada saada, mis juhtus.
"Joshua... Ta..."
"Ta, mida?" tõusis ka Will ja ilmus mu ette.
"Ta üritas mind vä... ja siis.. ilmus välja mingi... kutt, kes ta täiesti segi peksis... Ta... lamab metsas... Ei liiguta..."
"Kus see on, Summer?" uuris Will.
Ütlesin talle, et oja lähedal ja ta käsutas kohe poisid sinna ja tiris taskust mobiili välja.
Alex üritas teda takistada, kuid see oli selge, et kiirabi oli vajalik.
Evan üritas mind lohutada, kui Will helistas, kuid see mind ei aidanud...
Kõik, mis sellele järgnes on mu mälust kustutatud. See oli halb mälestus, kuid õnneks ei juhtunud minuga midagi. Mäletan, kuidas plats ülikiirelt ära koristati ja ma istusin tumeda dziibi tagaistmel.
Mäletan isa tugevaid käsi mind kallistamas ja esitamas küsimusi, mis... puudutasid kõige rohkem seda võõrast poissi.
Ma ei tea mida või kas ma üldse midagi talle vastasin.
Üks asi on mul sellest õhtust, õigemini ööst veel meeles. Arvan, et see jääb mulle igaveseks meelde.
See oli see hetk, kui ma panin selle pusle kokku...
Üritasin oma pead halbadest mõtetest puhastada ja otsisin riiulist midagi huvitavat lugeda, kui märkasin ketti, mille olin alles eelmisel päeval leidnud. Võtsin selle kätte ja seda vaadates tundsin küljel karedamat kohta. Vaatasin külge lähedamalt ja sealsetest tähtedest, mis meenutasid rohkem varesejalgu, lugesin kokku nime. See oli perekonnanimi, raudselt.
Kinski.
C. Kinski?
C.K.
Panin keti riiulile tagasi ja lülitasin arvuti sisse. Avasin esimese pähetuleva otsingumootori lehekülje ja trükkisin nime sisse.
Vastuseid tuli, kuid need olid minu jaoks kasutud. Kuuendal leheküljel oli boldiga ära märgitud nimi Chris Kinski.
Klikkisin sellele ja ekraanile ilmus uudisteportaal. Märkasin ekraani keskel valget kastikest. See avanes aeglaselt... Lootsin ,et sel pildil on see, keda otsin...
Pärast pikka ootamist pidin pettuma- pildil oli keskealine mees. Sulgesin lehe ja lülitasin arvuti ka kinni.
Istusin hetke veel toolil ja mõtlesin.
Loomulikult...
See kett kuulus sellele samale poisile, kes mu päästis...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 17:30). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Keku
Veriveri loveable
avatar

Female Postituste arv : 853
Age : 23
Asukoht : Üksik saar keset Atlandi Ookeani.

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   29/6/2009, 14:41

Oli ka aeg, et uus osa tuleks.. Very Happy
Eniveis,
super, nagu ikka. ;D
Ja sa teed mõnusalt pikki osasid ka, muideks.. ;D

UUT !
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   29/6/2009, 14:44

Tänud :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   9/7/2009, 11:48

Wow. See on lihtsalt super.

Uut =)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   12/7/2009, 18:50

Tänud, varsti isegi saate äkki :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   30/8/2009, 10:51

6. Tulek

Ärkasin kerge ehmatusega.
Tegin silmad kiirelt lahti ja avastasin, et olin riietega voodis. Kirjutuslaual ja öökapil olevad lambid põlesid ning esialgu ei saanud ma aru, mis kell oli.
Kustutasin tuled, mis mõtetult hiilgasid ja vaatasin kella.
Seitse.
Hommiku vastu polnud mul midagi, kuid mu uni oli nii rahutu.
Ega siis midagi. Teadsin, et ei saa uuesti und ning koperdasin kööki.
Arvasin, et olen ainukesena varane, kuid kui lõpuks helbekausiga laua poole pöördusin, märkasin Kent'i.
Ta nägi üsna muserdatud välja.
"Tsau, "sosistas ta vaevukuuldavalt nagu poleks midagi juhtunud.
"Hommik."
Ta kehitas kergelt õlgu ja vaatas hetkeks minu poole: "Juba tagasi? Mis su matkast sai?"
Segasin lusikaga sokolaadihelbeid piimas ja mõtlesin, kas vastata või mitte. Miks ma peaks vait olema? Vahet polnud. Kunagi pidi see ikka juhtuma. Ja ta oli mu vend.
"Isa ei rääkinud?"
"Mitte eriti. Tulin öösel koju ning isa oli elutoas üsna murelik. Ta ütles, et sa tulid koju..."
"Noh, Will kutsus meie teadmata lagendikule veel mingid tüübid. Neist üks... üritas mind vägistada... ja..."
"Mida..?" ägestus Kent. "Ega ta ometi..?"
"Ei, ei. Kui asi oli päris kriitiline, ilmus nagu maa-alt välja üks tüüp, kes Joashua läbi peksis. Päris korralikult," jutustasin katkendlikult. Kent kuulas mind, ise vihaselt nohisedes.
"Ja siis?" uuris ta.
"Ma... jooksin lagendikule ja kutsusin teised appi. See oli päris jube. Joshua on haiglas."
Kent kergitas ükskõikselt kulme ja kallas veepudelist vett tassi.
"Sa... käisid jooksmas?" küsisin ettevaatlikult. Ta tundus ärritatud. Ma ei tea, kas talle mõjus see, mis minuga oleks võinud juhtuda või mitte. Sellest hoolimata olin õnnelik, et saime rääkida ka ilma häält tõstmata.
"Loomulikult. Mõni kulutab ka neid kaloreid, mida ta sisse õgib," lausus ta muiates.
Müksasin teda jalaga laua alt. "Vihjad millelegi?"
"Ei," vastas ta manades näole süütu ilme.
"Okei, vahet pole."
Tühjendasin oma toidukaussi, kui Kent ohkas: "Kuulsid, et torm tuleb?"
"Torm," kordasin automaatselt.
"Noh... vihm, äike, müristamine, tugev tuul. Ennustatav kiirus 28 meetrit sekundis. Täiesti sinu teema ju. Vesi hakkab ka tõusma."
Viisin nõud kraanikaussi ning jäin akna juures seisma. Vaatasin välja- päike alles tõusis, helesinises taevas olid mõned üksikud lumivalged pilved, tuulevaikus. Polnud jälgegi lähenevast tormist...
"Millal?"
"Täna õhtul. Tormihoiatus anti. Kuid karta on, et me jääme... "
"Tormihoiatus?" küsisin üle, ikka aknast välja vaadates. Kui seda juba tehti, pidi asi tõsine olema. "Noh, loodame, et katus püsima jääb..," ohkasin Kent'i poole pöördudes.
"Muide, kui me juba katusest räägime... Kas sa oled kahtlaseid hääli sealt kuulnud?"
Hääled.
Loomulikult ju!
Need kostusid üsna harva, öösiti just nimelt minu toa kohalt. Kent'i tuba oliminu oma kõrval, seega kuulis ka tema neid.
Avasin suu, et vastata jaatavalt, kui tundsin häält kurgus õrnalt kähisemas.
"Pole vaja, et ta teada saaks... Ei, ei, ei, ei..," keerles mu mõtetes ning lõpuks kui hääl tagasi tuli, kraaksatasin vägagi erutunult: "EI!"
"Shh, rahu," hakkas Kent naerma. "Selge. Ma mõtlesin, et lähen vaatan, mis teisel korrusel toimub aga kui ka sina müra ei kuule, pole vist mõtet vaeva näha. Okei, ma lähen vaatan kas telekast ka midagi tarka juba tuleb."
Ta patsutas mind kergelt õlale ja kadus köögist.
Seisin alles akna lähedal ning mõtlesin, mida teha.
Mulle meenus see öö, kui kuulsin kedagi majast eemale jooksmas- sammude madin oli uskumatult selge- ja nüüd hakkas ka Kent midagi kuulma.
Ma teadsin, et midagi kahtlast siin toimus ning mul olid tekkinud juba omad mõtted, mis või kes nende helide tekkimise taga võis olla.
Nii väga, kui ma ka poleks tahtnud küsimustele vastuseid saada, ei soovinud ma, et asi suure kella külge läheks.
Tunnetasin vaistlikult, et seda poleks vaja. See teeb vaid kahju.
Aja jooksul saaks kõik selgeks.
Hiilisin õue ning kõndisin homikust värsket õhku nautides ümber majaurga, kus oli minu tuba ja redel, mida mööda sai pööningule.
Ronisin ettevaatlikult üles ja sirutasin käe luku poole, kui märkasin, et see oli lahti. Võibolla isa jättis, kuid see oli väga ebatõenäoline.
Tirisin siis luugi lahti ja maandusin teise korruse põrandal peaaegu et hääletult.
Tänasin õnne.
Kõige vähem tahtsin, et keegi, nagu näiteks Kent, ka siia veel tuleks.
Tõusin ja hakkasin tasaseid samme astuma.
Katusepragudest paistis valgust ning sellest piisas, et näha kõike, mida näha vaja on.
Kõndisin ringi olles kaotanud lootuse leida midagi, mis annaks mõne vihje, mis siin toimub, kui äkki märkasin räästakasti lähedal keras midagi.
Ruttasin otsejoones selle poole ja elevusest oskasin isegi pea ära lüüa.
Olin vihane, hõõrusin oma laupa, kus varsti peaks ilutsema suursugune muhk ning sirutasin käe kera poole.
See oli dressipluus. Kulunud.
Vaatasin seda ja kortsutasin laupa- samasugune oli ka Evan'il. Teadsin, et see dressikas, mis minu käes oli, kuulus kellegile teisele.
Olin selles enam kui kindel.
Järsult loobusin uurimisretkest ja ronisin redelit mööda alla.
Maandusin kuival rohul ning vaatasin eemal laiuva metsatihniku poole.
Kõndisin maja ette ja istusin verandatrepile. Vaatasin kaugele silmapiiri poole ja nägin seal tumehalle pilvi.
Torm polnudki nii võimatu, kui mulle ligi pool tundi tagasi tundus...

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.


Viimati muutis seda Audrey (23/6/2012, 17:32). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
SugarPiece
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 193
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   30/8/2009, 20:21

uuuuttttttt. niiii meeeletult hea on :))
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9466
Age : 26
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   31/8/2009, 15:07

SugarPiece- Thank you, :)

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
zoomie
Teise astme kurjuse abiline
avatar

Female Postituste arv : 5
Age : 27
Asukoht : Omas maailmas.

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   18/9/2009, 19:28

Põnev jutt, edasi :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Marmelaad
Tsiklimees
avatar

Female Postituste arv : 430
Age : 24
Asukoht : Sahtlis

PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   18/9/2009, 20:09

Aegajalt ühes või teises kohas meenutab natuke kuskilt varem loetud lugusid, kuid usun, et see on vaid minu häda. Tegelikult on see asi ikka VÄGA HEA.
Jälgin kohe täitsa mõnuga, mis edasi saama hakab. Seega, uut!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Need pisiasjad... 77/77   

Tagasi üles Go down
 
Need pisiasjad... 77/77
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 43Mine lehele : 1, 2, 3 ... 22 ... 43  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: LÕPETATUD JUTUD :: Armastusjutud-
Hüppa: