MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Kaks võimu

Go down 
AutorTeade
Espada
Maailmapäästja
avatar

Female Postituste arv : 777
Age : 25
Asukoht : Viljandi

PostitaminePealkiri: Kaks võimu   9/8/2008, 11:37

1. peatükk.
Deedaad.


Jessica ja Susannah ronisid mäest vaevaliselt üles. Üks tüdrukutest hingeldas, kuid teine oli täiesti tasa.
"Kaua veel?" küsis Susannah torisedes ja peatus hetkeks, et hinge tõmmata.
"Kohe oleme kohal! No sa kannatad selle väikese jupi maad veel ära. Usu mind, see on seda väärt," vastas teine tüdruk, ise kergelt muiates. Oli Susannah talle koguaeg kinnitanud, et siit mäest üles ronimine on kerge.
"Ja ütle mulle, miks me pidime siia just öösel tulema?" küsis Susannah ja hakkas edasi ronima. "Nagu meil poleks öösel muud teha."
"Saa aru, kui me päeval siia tuleksime, ei oleks neid siin," seletas Jessica kiiresti. Tema polnud peaaegu üldse väsinud, kuna oli seda teed korduvalt roninud ning lisaks tundis ta elevust, mille põhjust sõbranna veel ei teadnud.
"Kes need?" küsis Susannah, vaevaliselt ühest kivist kinni võttes. Öö oli küllaltki niiske ja vastasel juhul oleks ta mööda rohuga kaetud rada lihtsalt tagurpidi alla libisenud.
"Küll näed," vastas teine.
Seejärel roniti vaikuses edasi, et jõudu säästa, kuigi Susannah oli kindel, et tema jõud on juba ammu otsas. Varsti hakkas nende teekond lõpule jõudma.
"Noh, natukene veel," sosistas Jessica ja tema hingeõhk paiskas õhku auru. Oli suvi, kuid öö oli siiski üsna külm.
"Ma ei saa aru, kuidas sa seda iga öö teha suudad," lõõtsutas Susannah, kui nad lõpuks mäest üles said ja vaikselt alla orgu piilusid. "Jess? Ega need ei ole ometi Deedaad?" ahhetas tüdruk, nähes orus asuva väikese järve kaldal mitmeid väga ilusaid inimesi.
"Ei tea mis siis? Hobused või?" küsis Jessica lõbustatult. "Parem oleme tasa, muidu nad kuulevad meid. Äärmisel vajadusel räägime sosinal."
Susannah noogutas ja tundis endas taas jõudu. Raske oli, aga vaeva väärt, mõtles ta.
"Kas me saame lähemale minna?" sosistas ta vaevukuuldavalt Jessicale.
Jessica noogutas ja osutas käega väikese puudesalu poole. "Kui me sinna saame, kuuleme muusikat ka," vastas ta vaikselt.
Jessica ja Susannah hiilisid kord kiiremini, kord aeglasemalt. Möödus tervelt kümme minutit, enne kui nad viimaks puude taha peitu jõudsid. Palju inimesi selles orus ei käinud, kuna ammusest ajast peale seostati seda kummaliste ja maagiliste olenditega. Nende rahu ei tahtnud inimesed häirida.
Susannah ahhetas hääletult, kui nende kõrvu paitasid helid, mida ei osata ettegi kujutada. Muusika haaras nii Susannah'i kui Jessica oma kummalisse maailma, tehes nende pead õndsalt tühjaks.
"See pole võimalik!" sosistas tüdruk, kui ta lõpuks oli suuteline rääkima. "Kuidas? Nad pidid ju kadunud olema?"
Jessica vaatas sõbrannat ja seletas siis:" Ma ei tea. Igatahes sattusin ma neile üks õhtu peale."
"Mida sa nii hilja väljas tegid?" oli Susannah hämmeldunud.
Jessica ei vastanud ja vaatas Deedaasid, kes imelises muusikas keerutasid. "Tead, nad oskavad võluda," sosistas ta.
"Kust sa tead?" küsis Susannah jahmunult.
"Vaiksemalt!" manitses Jessica. "Kui nad meid kuulevad, ei tule nad enam siia tagasi. Ja ma nägin, kuidas see kuldsete juustega naine midagi pomises ja tekitas kuidagi tiigi pinnale kummalise kujundi."
"Kust sa tead, et nad tagasi ei tule, kui nad meid kuulevad?" küsis Susannah, ise imestades, kuidas Jessica kõike seda teadis.
"Uurisin nende kohta natuke," vastas Jessica kerge kõhkluse järel.
"Mis sa arvad, kas... kas me saaksime nendega kuidagi rääkida?" päris Susannah.
"Kas sa oled hull?" nõudis Jessica ärevalt. "Nad ei ole inimestega kunagi läbi saanud ja sina tahad nendega rääkida? Kas sa üldse mõtled ka, mida sa suust välja ajad?"
"Vabandust," pomises Susannah. "Nad on lihtsalt imelised."
Jessica ilme leebus. "Seda küll," vastas ta taas naeratades.

Äkitselt vaatas kuldsete juustega naine ringi. Ta oleks olnud nagu ehmunud, kuid mitte hirmunud. Teised jätsid tantsimise ja vaatasid naise poole. Tegelikult mitte isegi päris naise, vaid ilusaima olevuse, keda kunagi nähtud. Naine näis õrn ja kaitsetu, kuid välimus oli tihti petlik.
Ta sosistas midagi teistele, kuid Jessica ja Susannahi kõrvu ei jõudnud sellest midagi.
Äkitselt kõneles keegi mees:" Tulge välja, inimesed! Kui te teete seda tõrkumata, ei ründa me teid."
Susannah vaatas Jessicale otsa, et temalt küsida mida teha, kuid ta loobus sellest plaanist, kui ta nägi jahmatuse, ehmatuse ja hirmu segu sõbranna näol. Küllap ei teadnud ka tema midagi sellest, et Deedaad neid nii lihtsalt avastada võiksid.
Jessica kehitas õlgu ja tüdrukud hiilisid kiiresti kuid aupaklikult Deedaade ette. Lagendik, millel nad nüüd seisid, oli kuldse valgusega üle ujutatud, kuid selle allikat ei olnud kuskil näha. Suure tiigi vesi tundus peaaegu et must, kuid siiski kuidagi soe ja sõbralik. Puud, mille taga tüdrukud end varjanud olid ei liikunud, kuigi eemal oli kuulda tuult.
"Mis on teie nimed?" kõneles meeshääl.
"Mina... mina olen Susannah," vastas Susannah väriseva häälega.
"Ja sinu sõber?" küsis hääl.
"Jessica," piiksatas Jessica vaevukuuldavalt.
"Hästi. Mis moel te meid leidsite?"
"Ma... ühel öösel unetult jalutasin siin ja kuulsin muusikat. Tulin lähemale ja nägin teid. Jägisin teid vähemalt nädala. Täna võtsin Susannahi kaasa, et oma avastust talle näidata," Jessica hääl värises kohutavalt, kuid siis nägi ta, et Deedaad muigasid.
"Või nii," ütles hääl. "Sel juhul võin ma end teile näidata."
Äkitselt kerkis maast välja kuppel, mis kiirgas igale poole eredat valgust. Kuppel oli väike, kuid inimene mahtus sinna siiski sisse. See hakkas aeglaselt avanema. Susannah heitis kiire pilgu Jessicale, kuid ei lugenud tema näost midagi välja. Seejärel pööras ka tema enda pilgu kuplile. Kui see lõpuks avanes, astus sealt välja mees, kellel olid samasugused kuldsed juuksed, nagu naisel, kes neid märganud oli. Mehe juurest õhkus suursugusust ja väge. Võlukunsti väge. Susannah ega Jessica - kumbki - ei suutnud mehelt pilku keerata.
"Mina olen Marrock. Deedaade hetkeline juht. Ja see on minu tütar, Marwely," lisas ta, kui Susannahi pilk aeglaselt naisele langes.
"Me... me mõtlesime, et teid ei ole enam," ütles Jussica vaikselt kuid jahmunult. "Aga kui ma teid nägin... kas teid on veel?"
"Hetkel ma neile küsimustele ei vasta," ütles Marrock midagi ütleval toonil. "Teil on aeg teha valik. Kas jääda meile ustavateks, et me saaks teid õpetada, kuidas elus hakkama saada, sest kuna te olete meid näinud, on teil nüüd vaenlasi," ta vaikis. "Või kustutatakse teie mälu ja te ei tea meist midagi. Kuid vaenlased teavad - seda küll," seletas ta ning nüüd oli tema hääles kibedust.
Susannah vaatas Jessicale otsa ja ei teadnud mida öelda. Miks ta mu siia vedasi? küsis ta endalt pahaselt.
"Meil pole väga suurt valikut, eks?" ütles Jessica kõhklevalt. "Sel juhul pean ma valima esimese varjandi."
Marrock noogutas ja ta vaatas Susannahi poole. "Ja sinu kaaslane?"
"Esimene varjant," vastas Susannah neelatades. Pidin ma sellise jama sisse sattuma?
"Hästi. Te peaksite nüüd koju minema, Susannah ja Jessica. Me ootame teid siin homme, kell kuus ja mitte sekunditki hiljem." Nende sõnadega tõstis ta hüvastijätuks käe ja Susannah ning Jessica hakkasid koju minema.

----
Kriitikat ja kommentaare!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://signkolm.blogspot.com
Tärru.
Nobenäpp
avatar

Female Postituste arv : 1198
Age : 24
Asukoht : Igal pool.

PostitaminePealkiri: Re: Kaks võimu   12/8/2008, 20:01

oojaa, mina armastama seda juttu. ;d
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://raamatuhull.wordpress.com
Miley Cyrus
Skisofreenik
avatar

Female Postituste arv : 747
Age : 24
Asukoht : Ühes kohas, mida keegi ei tea ega leia :)

PostitaminePealkiri: Re: Kaks võimu   21/3/2009, 15:52

supppper
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://snlhmn.forum.co.ee
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Kaks võimu   

Tagasi üles Go down
 
Kaks võimu
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Espada looming-
Hüppa: