MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Lühinovell e novellet "Vestlus Päikesega"

Go down 
AutorTeade
Espada
Maailmapäästja
avatar

Female Postituste arv : 777
Age : 25
Asukoht : Viljandi

PostitaminePealkiri: Lühinovell e novellet "Vestlus Päikesega"   4/6/2009, 16:58

Veider, kuid mitte väga. 472 sõna. Kirjutatud 04. 06. 2009

Vestlus Päikesega


Valgus. Tüdruk kissitas silmi ning üritas mitte välja teha eredast päikesevalgusest, mis pilvede vahelisest august temani jõudis. See oli eredam, kui ta oli oodanud.
Tüdruk sundis end üles vaatama, hoolimata sellest, et peale kuivanud puuokste tippude ei paistnud sealt midagi. Ja valguse. Jah. See valgus häiris teda oma heledusega.
"Miks ta ei võiks tuld ära kustutada?" arutas ta endamisi, kätt näo ette tõstes. Viis sõrme. Lühikesed küüned. Hele nahk. Selle all olevad peenikesed veresooned ning luud. Kondid. Tüdruk väristas õlgu. Pead küljele keerates pimestas teda vastupidiselt valgusele rohelus.
Tüdruk lebas selili metsast, väikesel lagendikul. Kõik tema ümber oli kaetud sambla ja väikeste, heledate õitega. Silmi sulgedes tundis ta kerget tuulehoogu endast üle pühkivat. Linnuke lähimal oksal vilistas vaikselt.
"Mis sa teed?" See oli selge küsimus tema laulus.
Tüdruk ei avanud silmi, kuid tema suunurgas tuksatas naeratus. "Mõtlen, kas Päike ise ka teab, kuidas mõni teda armastab ja mõni vihkab," sõnas ta laulval toonil, silmi veel tugevamini kokku surudes.
"Ja millisele järeldusele sa jõudsid?"
Tüdruk keeras pea kõrvale, kuid ükski lihas tema näos ei liikunud. "Ma ei tea. Ma usun, et peaksin seda temalt endalt küsima."
Keegi tema läheduses kihistas vaikselt. "Mina olengi Päike."
Tüdruk avas järsku silmad, nii et valgus teda taas pimestada sai. "Valetaja," torises ta hetk hiljem, kui kedagi tema läheduses ei olnud. Päikesekiir tütarlapse ninal väreles, kui tuul puuoksi sasis ning need üleval kerge lainetuse tekitasid.
"Ei ole! Pane silmad kinni, ma ei saa muidu välja tulla," sõnas hääl pahaselt. Neiu naeris ning sulges silmad, kuulates oma naeru selget kaja metsas. See oli ilus. Peaaegu sama ilus kui Päikese enda hääl.
"Milline sa oled?" küsis tüdruk.
"Milline ma olen? Kas sa pole Päikest näinud?"
"Ole nüüd! Ma ei mõelnud seda. Milline sa inimese kujul oleksid?" torises tütarlaps, naer suunurkades teda kõditamas.
"Mul on kollased juuksed, rohekas kleidike," sõnas hääl lustlikult. Kerge tuulehoog puhus taas üle metsa. "Milline sina oled?" küsis ta hetk hiljem huvitunult.
"Kas sa ei näe?" päris tüdruk taas pahaselt.
"Ega mul ainult sinu jaoks silmi pole," sõnas Päike.
Tüdruk ajas huuled torru. "Ma tean, aga siiski," sõnas ta pahural toonil. "Ma võin sulle nii palju öelda, et mul on ka heledad juuksed. Aga mul on valge kleit."
Päike itsitas. "Selle pärast sa siis oledki nende lilledega nii sarnane, mis sind ümbritsevad."
"Ma pole nii väike!" tuletas neiu talle meelde.
"Minu jaoks oled. Vaata, kui kõrgel ma olen."
"Ja sa oled nii kohutavalt suur ja ere, et ma ei julge silmi avada!" Päike nohises vabandavalt. "Sinna ei saa ma küll midagi parata."
Tüdruk noogutas mõtlikult ning ajas end silmad kinni istukile. "Kas ma võin vaadata?" küsis ta kavalalt.
Päike pidas mõne hetke aru. "Võid ju ka. Aga sellel ajal ma ei räägi."
Tüdruk muheles ning avas silmad. Ta märkas, kuidas üks kiir puu taha peitu kiirustas. "Päike," vangutas ta pead ning hakkas kodu poole kekslema.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://signkolm.blogspot.com
 
Lühinovell e novellet "Vestlus Päikesega"
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Espada looming-
Hüppa: