Vanast nooreks

" Vahet pole! "Karjusin vihast oma mehele näkku.
" Kao välja siit korterist! " Röögatas ta mulle vastu.

Jooksin kärmelt meie magamistuppa ja viskasin asjad kohvrisse ilma mõtlematta tõmbasin voodi alt välja ka teise kohvri ning pakkisin sinna sisse oma teismelise poja ning pisikese tütre asjad.Mul polnud õrna aimugi kas poeg tahab elada oma isaga või minuga.Lapsed juba magasid, kui toimus see traagika.Ajasin ülesse ennem oma poja Hendri ning siis türe.Panin tütre Marle kiirelt riidesse soojalt.Kuna väljas oli külm ja õhtul mis õhtu juba öö. Olid miinuskraadid väljas.Koos lastega tormasin autosse.Kohvrid lennutsain vihalset oma volvo pagastnikusse.Vajutasin kaasi nii nagu suutsin.

" Ema mida kuradit toimub, ma ei taha minema minna. "Virises Henri.
" Ära vannu, mind ei huvita sinu tahtmine praegu kohe mitte üldse. " Olin vihast raevumas.Sain ise aru, et olin pojale halvasti õelnud.
" Aga mu tüdruk Hanna? " Oli teismeline väga mures.
" Küll sa teda veel näed. " Rahustasin poega, oleksin praegu ise vajanud rahustust jätkasin " Täna magame vanaema Imbi juures ja memmekesele vastu ei hakka, on aru saadav? "
" Jaaaa ! "Karjus poiss.
" Venna ära karju. " Vingus kõige pisem.

Ülejäänud tee olid lapsed tasa kuna nad magasid.Huvitav mina 33aastane naine elasin koos oma 34 aastase mehega õnneliku elu kuni me armastus lakkas ja käskis mul lahkuda.Kaasa võtsin oma tütre kes on 5aastane ja poja kes on 13.Vaevalt alles 13 ja juba muretseb oma plika pärast ahh kahh asi mille pärast muretseda.Tema on alles noor ja võimalusi on tuhandeid leida uus mina aga olen juba vana ja leidmine on raskem.Kes mind ikka kahe lapse ema tahab kes on juba nii vana ja blaa-blaaa-bla.
Memmekse juurde oli 100km.
Käisin vahepeal ennast statoilis värskendamas kohviga.Küll oli hea.
Uni kadus kiirelt.



Peagi olin memme juures tuled olid toas kustus.Läksin koputasin aga keegi ei tulnud avama.Tegin majale ringi , et äkki on rõdu aken lahti ning siis saan sisse pugeda aga ei. Viskasin ülesse elutoa akend kiviga ja jälle ei midagi.All korrusel oli memmekse tuba koputasin väga kõvasti aga jälle ei midagi.Peagi tuli välja naaber kes kuulis kobistamist.

" Oii keda mina näen? " imestas naaber.
" Tere.Kas memmeke on kodus? " Proovisin naabrilt aru pärida.
" Oii oii oiii ta ei ela siin juba üle 5aasta ammu ilma juba ameerikas naudib elu maja on teile jäetud võti on aga ainult siit veel 100km kaugusel.Kahjuks ei saa ma teid enda juurde võtta mu mees peab rasket haigust.Vabandus ma nüüd lähen magama. "Lehvitas naaber ning oli kadunud.
" Jepii öö autos mida rohkemat veel loota." Viskasin lastele kaks õhukest katet peale ja endale võtsin peale oma jaki.

Hommik on palju lootev sõita veel 100km pole paha.Mõtlesin natuke veel omaette ja jäin magama.




Kriitika.
Jätkan?
Ütelge kui jätkan kui ei ütle siis ei jätka:)

Kirjaved gaash minu suur haigus.
See vist pole minus suhtes ravitav.
Vabandust

kuidas see naine sai 25 olla? ta oleks pidanud siis 12 aastaselt sünnitama ?
sorri kui midagi valesti aru sain ,
*tean ja et arvutusi on raske teha, eriti aastaajad... aga see peaks juu esimese klassi arvutus olema, 25-13=12 , seega eitea, kas mina olen loll või milles on asi
ja 25 pole ültse vana, paljud pole selleks ajaks veel abielus, lastest rääkimatta.

Ma ei tea ma ei mõtelnud ülde ma muudan kohe ära.
33 peaks parem olema

Noorest vanaks.
2.



Okei otsustasin jätkata kuna suren igavusse.


"Papahh-papahh meil on väikene krahv." Karjus järsku raadio.
Lülitasin kiirelt raadio kinni.Olin käega vastu läinud.Lapsed magasid ikka veel.Korrastasin natuke peeglist vaadates oma soengut ning siis keerasin auto võtit ning auto mootor hakkas mürisema.Ta hakkas mürisema nii nagu ta varem polnud mürisenud.

"Mhh oli seda nüüd ka vaja, et mootor hakkaks üless ütlema." Pomisesin väga vaikselt omaette.

Vajutasin kaasi ning hakkasin sõitma esimese juhtuva bensiinijaama juurde, et juua kohvit ning lastele paar võileivakest osta.Muidugi endale ka.Ees oli ikkagi veel üks 100km kaugune sõit ning nälg hakkab nagunii näpistama.Seda poleks küll vaja.
Leti juures minu õnnetuseks avastasin,et mul polegi sularaha.Kuna kaardi aparaat oli rikkis ei saanud ma maksta ja pangaautomaati polnud ka.Lahkusin nii et ei ostnud midagi.

"On kahh bensiinijaam aparaat katki ja isegi automaati pole olems."Mossasin omaette auto poole kõndides.
Lapsed olid ülesse ärganud,
"Emme ma tahan süüa."Palus tütreke alles väga unise häälega.
" Shut up! " Karjus poeg kes tahtis ikkagi edasi magada.
" Nii ära ütle. " Rääksisn pojaga.
" Emme ma tahan ette istuda ja väga! " Karjus tütar.
" Ei saa kuna siis ees on kohvrid kuhjas ja nad on rihmaga kinni. " Rääkisin tütrega.

Tütar hakkas oma mõmmiga mängima ja mina vaatasin ikka hoolikalt teed, et äkki kuskil on tankla olemas ja ma saan kohvi ning lapsed süüa.Mootar aga põrises aina kõvemini.
" Kurat on ikka vana logu volvo . " Olin vihane.
" Ahh mida? " Küsis tütar.

Tegin lihtsalt käega ei midagi kuna ei viitsinud suhelda.Tõesti nõme ema olen ikka ei viitsi tütrega rääkida ja mida iganes.Vastikuse tipp aga ikkagi ma armastan neid väga.Peagi jõudsin väikesesse asulasse kus oli tankla.Võtsin tütre kaasa ning läksime tanklasse.Võtsin esimese asjana kohvi ja siis lasin tütrel valida omale toidu.Pojale võtsin ise.Asjad valitud hakkas Marle asju nuruma.Kommi mis asju need on tema lemmikud.

" Eii kommi ei osta ja mingit nänni ei saa. " Kurjustasin Marlega.


Pärast ikka oli lett igast head nänni täis.Tavaline mina.Keelan küll ära aga ikkagi on lett nänni ja muud rämpsu täis.Asjad ostetud kuhjasin nad kilekotti kohvi mudigi jätsin kätte ja lapsele andsin ta söögi.Söögiks oli muidugi võileib.Ei olnud komm.Jõin kohvi ära ja tundsin ennast palju ergsmalat.Sõitsime juba 70km maha akui poeg ärkas ja tahtis süüda.Tegin vahepeatuse.Tähendab pissipeatuse.Mina ja poeg läksime eraldi aga tütar tuli minuga.
Peagi asusime 30km veel sõitma.See läks kiiresti,sest meie pere tava on see kui palju sõidame hakkame laulma.Jõudsin linna kust keerasin suvilate poole.Seal asusu meie võti.
Võti käes otsustasime minne hotelli.Saame pesta ja korralikult magada ning süüa.
Asi tehtud tuba olemas saime kahe toalise.Ühes toeas suuremas muidugi oli kaks voodit ja väiksemas toas üks.Püeg läks väiksemasse ja mina tütrega suuremasse.Vannitoas oli järjekor.Muidugi tütar oli esimene pesin ta puhtaks mässisin hommikumantlisse ning saatsin meie tuppa telekat vaatama.Siis läks poeg pesema.Samal ajal vaatasin külmkappi ja hakkasin toitu tegema.Varsti unustan tegemise ära.Tegin lihtsat toitu.Tegin munaputru viineri tükkidega.Lihtne värk ja magustoiduks piimaküpsist.Poeg oli pesemast tulnud samuti hommikumantel ümber.Istusime lauda ning hakkasime sööma.Toit oli imeline.Meie pere söögi ajal ei räägi.Seega me vaikisime.Peale söömist vaatasid lapsed natuke telekat ning siis saatsin hambaid pesema ning voodisse.Peale kõike seda hakkasin nõudi pesema ja pärast läksin ise pesema.Tundis peale pesu suurt kergendust suur mustus pealt maas palju kergem.Pesin samuti hambad ning pugesin voodisse.Lõpuks voodis.Kell oli lähenemas juba kümnele nii et oli aeg magama minna.


Jätkan ja nüüd kindlalt ütelege,sest muidu ei meeldi siis kirjutan tühja.
Kriitika 100% oodatud.
Kirjaved on minu suhtes parandamatu haigus.

Kirjavead ei oleks nii parandamatu haigus, kui sa pärast oma teksti ise läbi loeksid, hoolikalt .
See on ainuke jutt mida ma komenteerida viitsin, või noh ainuke järjekas mida ma loen.
Kui see sulle väga palju tüli ei tee, siis sa võiks peale punkti tühiku panna, oleks lihtsam lugeda.
Ja üldiselt, seda lugedes on selline tunne nagu see ema oleks ise 13.
Minu arust ei ole hotellides külmkappides sööki
siis see lause:
Mina ja poeg läksime eraldi aga tütar tuli minuga.
oleks juu võinud olla kas või et: mina ja tütar läksime koos aga poeg läks eraldi.
Mul kohe pole täna tuju komenteerida seda
Muidu, ma tahaks teada juba, kuidas see jutt edasi läheb.

sellesuhtes jahh.
Okei hakkan siis panema punkti.
Ma tean et kahtlane et külmkapp ja söök aga nohh määtcik.Suur määtcik.
Okei.
Proovin siis millalgi edasi krijutada:)

Niiiiiii ma siis jätkan.


Hommikul magasin eriti kaua kella kümneni.Pole ammu nii kaua maganud.Lapsed magasid ikka läksin pesema, sättima.Juuksed, meik kõik tehtud ajasin lapsed ülesse kuna on vaja sõita tagasi memmekese koju.Nohh tähendab meie koju ja hakkata asju lahti pakima.Andsin lastele puhtad riided ning saatsin nad alla kohvikusse menüüd vaatama , et pärast poleks mingit uimerdamist.Võtsin oma käekoti, heitsin viimase pilgu peeglile ning lahkusin. Ukse keerasin lukku viisin võtme leti juurde. Leti juurest nägin lapsi. Seadsin sammud laste poole kui toa arve makstud. Valisime kõik erinevad toidud. Mina valisin Kartulit ja hakkliha kastet. Marle valis friikartulid ja vorstikesed. Henri valis endale noorte moodi hamburgeri.

" On sell räpstoidul mingi magnet, et tõmbab kõiki sööma. " Pidasin pausi ning jätkasin " Eriti noorte magnet. "
"Ohh gaashh ema, me oleme sellest juba miljon triljon korda rääkinud. " Natuke poeg mälus ja jätkas " Mul on su õiendamisest villand. "

Imelik muidu me pere söögilaua taga ei räägi aga täna me ei rääkinud me kobisesime üksteise kallal.Toidud söödud viisin nõud ühele kandikule kus need ära pestakse. Läksime korra veel hotelli kõrval olevasse poodi. Ostsin toitu kaasa. Ennem veel kui autosse läksime käisime korra veel hottelis ning külastasime vetsu. Kõik tehtud läksime autosse.

Sõit võis alata.

Sõitsime kaua.Ühe jutiga tee sõidetud.Keerasime maja ukse lahti.

"Vauuuu ! " Tuli kõigi suust korraga.
" See on nagu villa. " Imestas Marle kes kärmelt jooksis ülesse , sest nägi lahtist ust ja tuba oli seest üleni roosa.
" Tohmakas, see on kõigest mingi memme kodu ! " Karjus Hendri oma õele järgi.
Hendri jooksis samuti ülesse enda tuppa.Memmeke oli kunagi mõelamle lapsele lasnud toa teha.Hendri tuba oli roheline ja sinine moodsa mööbliga.Toa teemaks oli kitarrid ja üldse muusika riistad.Marle tuba oli aga ühtlaselt roosa nohh tähendab natuke kollast ka.Toa teema oli " Hello Kitty ".
" Vapustav tütreke eksju ? " Astusin tütre tuppa.
" Loomulikult ." Naeris mu pisike tütreke.
" Siis kui sa veel sündinud polnud aga teada oli et sünnib tütar lasi vanaema teha sulle toa, Hendril on ka oma tuba. " Särasin koos tütrega.
Seda tuba oli lausa lust vaadata, seal toas tundsin memmekse suure südamega pühendatud toa lõhna.
Pöördusin end tuppa. Suur lai helsesinise ning roheliste lainetavate vetikatega voodipesu mille keskel oli suur valge luik. See oli nii imeline. See tuba tuletas meelde mu lapsepõlve. Kui ema ja isa siin toas olid. Isa oli kriuksuvas voodis haigena. Ta seletas kaua, et nüüd on tema aeg minna. Tal oli vähk, see oli liiga kaugele jõudnud, et anda talle elu lootust. Isa käsksis oma viiel lapsel tema ette rivvi seista, et ta meid veel enne oma surma kõiki selgelt näeks. Meile anti võimalus temaga üksi olla. Mina olin viimne. Mu pisikesed käed olid isa ühes peopesas ta pigistas neind ning suudles. Ta soovis, et ma teda kallistaks. Siis kui olin tema tugevas embuses , tundsin kuidasa järsku isa käed lõtvusid. Ma ei tundnud enam oma isa südame lööke. Talle kutsuti arst. Ta viidi haiglasse ja lõplikult suri ta haiglas.Ahh hakkasin nüüd pillima.Läksin alla panin toidu asjad külmkappi. Ema oli kööki jätnud kirja.
Avasin ümbriku aga kirja polnud. Mitte midagi polnud. See tundus nii kahtlane. Ka see ikka on ema kiri? Sellega meenus mulle üks jutt.
See jutt oli selline......



Kunagi jätkan sealt koha pealt.
Kirjavigu näete kritiseerige ka siis kohe.
Kas jätkan või mitte.Kindlalt õelge.

Ma arvan et ma enam edasi ei kirjuta:)
Sest pole vist lugejaid ja ma ei tea kas üldse tahate.Kui kunagi märku annate ehk kirjutan edasi:)

mina loen , ikka veel.
aga mida hekki : roheliste lainetavate vetikatega voodipesu (??)
vetikatega ? tavaliselt on ikka lilledega

nohh ma tean see mingi kahtlane njuke nohh mere teemaline voodipesu oli see.
Mul oli ka kunagi aga natuke teistsugune:)

olgu ma siis jätkan.


Mulle meenus midagi väga kahtlast ja selleks oli selline lugu.
Mu ema oli kunagi väga ammu kohtunud ühe poisiga.Ta rääkis tühjast kirjast.See olevat meie perekonnas kellelegi väga ohtlik.Seal valgel paberil on midagi kirjas aga keegi ei näe seda peale tema.See poiss ei ela enam kuna ta hüppas kiire vooluga vette ning hajus täiesti ära.Ema hoiatas kuna ta arvas, et kes muu see olla võiks kui mina kelle jaoks on see ohtlik.Ma ei tohtinud seda avada aga ma tegin seda.See kiri on jäetud kellegi väga ammu surnud inimese poolt kes tahab mind endaga kaasa võtta."Ma ei saa, mul on lapsed. " Hakkasin nutma ning rääkisin sosinal, et lastele ei tunduks selline värk väga kummaline. Aina kiiremini hakkasid mõtted mu peas käima, mul tuli meelde kõik oma lapsepõlv aga kõik olid väikeste lõikudena. Ma nägin kuidas ma mängis kuskil tühjas pargis oma puust nukuga. Kuskil kaugemalt ma nägin poisse nad tuli minu poole nad näitasid mulle näpuga. Järsku olin ma haiglas mu kõrval seisis palatikaaslane kes oli samuti poiss. Vahelõiku kuidas ma haiglasse sattusin ei mäleta ja edasi ka mitte. Korraga olin ma kodus söögilaua taga ja akna kõrvalt jooksis keegi mööda. Õues sadas vihma. Ma jooksin õue endal seljas ainult magamis riietus. See kes sealt mööda jooksis oli maas pikali. Hetkega nägin ma kuidas ta oli mu voodis nind sosistas mulle " Kui ma suren, võtan ma su kaasa , sest sina jätsid mu ellu mida ma ei soovinud. " Poiss hakkas hingeldama ning jätkas " Ma maksan sulle kätte ." Ma keerasin selja ning poiss oli kadunud ainult kaardinad lehvisid lahtise akna ees.

" Oumaigaad, see oli tema kes jättis mulle tühja kirja. " Hakkas hääl tasapisi värisema.Läksin ülesse oma tuppa ning läksin oma pehmesse voodisse ning proovisin uinuda kuna lapsed olid vahepeal ise magama läinud. Kell oli ka juba palju. Voodis käisid värinad üle mu selja. Ma ei tahtnud, enam oma minevikule mõelda vaid proovisin uinuda. See ka õnnestus mul peal tunni ajast lakke vaatamist.


Ulme tõsine ulme.
Kirjutan edasi või jätan pooleli.
Lühike ka kuna polnud üldse mõtteid.

ulme tõesti
kirjuta ikka edasi, harjutamine teeb meistriks, kahju et meistriks ei sünnita..

Ulme jätkub:)

5.

Hendri seisukoht nüüd.
"Ema ma mõtlesin, et ma sõidan täna isa juurde, et oma plikat näha ja..." Lõpetas Hendri jutu kuna tuba kuhu ta astus oli ema oma aga täiesti tühi. Voodi oli sassis ja aken lahti. Kaardinad lehvisid lahtise akna juures kuna tuul oli täna väljas kõva. Hendri seisis liikumatult uksel suu lahti, mõtted ta peas lendasid kiirelt nagu lennuk. Ta jooksis akna juurde, et äkki ema on akna all. Mida ta nägi? Ta nägi oma ema verises loigus akna all. Ta oli kukkunud alla kivi maale teiselt korruselt. "Emaaa ! " Karjus Hendri kellel pisarad voolasid nagu ojana. Hendri kihutas alla krabades elutoast kaasa lauatelefoni. Ema juures põlvitades pea ema rinnal tundes vaikselt ema südame tukseid nuttis ta lohutamatult. Ta valis kärmelt 112 ja helistas andmed antud. Karjus enne kõne lõpetamist Hendri telefoni.
" KIIRESTI! " Nutt laua segas rääimast emaga. Marle oli samuti ülesse ärganud ja õue tulnud. Õele oli see täielik ehmatus ta jäii sõnatuks. Ta pisarad voolasid üle ta roosade põskeid ja tilkusid õe kollasele kleidile.
" Emme,emme,emme,emme.... " Nuttis õde.Ta ei julgenud läheneda ega ka ära minna ta lihtsalt nuttis ning seisis tardunult paigal.
Peagi jõudis ka kiirabi. Üks pisikest kasvu arst läks minu ja õega sisse ning lasi meil oma riideid spordikotti panna mida vaja on. Arst aitas õde. Ma ei pidanud eriti palju asju võtma kuna asjad olid veel mõned spordikotis peale kolimist. Asjad koos läksin alla ruttu ühte energjajooki jooma. Peagi tulid õde ja arst alla ning me istusime kiirabi eraautosse.
" Praegu kuni teie ema on haiglas meie juures siis senikaua peate te oma päevad veetma lastekodus. " Vastas arst kes pingsalt pigistas rooli.
" Mida ? " Olin ehmatusest krampis.
" Jahh tõesti karm aga nii on. " Lausus arst kes pigistas rooli nii, et ta sõrmed olid punased.
Õde aga ulgus kõrval nutta. Me mõlemad pole kunagi nii julma elu ära teeninud.Kallistasin õde ja endalgi voolas pisike pisar üle põse.Peagi jõudsime kohale. Arst rääkis natuke kasvatajaga, kui ma kõrva kikitasin kuulsin nii mõndagi.
" Laste ema seisund on raske ja pole kindel, et ta ellu jääb. " Rääkis arst kes näitas meie tokumente.
" Ohh jumal vaesed lapsed, ma pole ikka aru saanud miks nii juhtub. " Vangutas kurvalt lastekodu kasvataja.
" Mis nende laste emaga siis juhutus? " Oli kasvataja huudisimulik.
" Ta olevat aknast alla kukkunud aga uurimine veel käib ja see pole veel kindel.Ema oli neil vere loigus ning poeg avastas selle. " Väristas arst õlgu ning lahkus.
Kasvataja viis meid nende ruumi ning pani diivanile istuma.
" Mis on teie nimed pikalt palun õelge. " Võttis kasvataja ühe mapi ning pastaka.
" Hendri Kask. " Vaatasin maha.
" Marle Kask. " Piiksus õde vastuseks.

Küsimused mis ta küsis käisid pere kohta jne.Õega juhatati meid suurde ruumi kus oli palju voodeid kuskil kakskümend voodit. Need olid narivoodid.Lasin õe alla magama panna ise aga ronisin redelist kiirelt ülesse oma spordikoti võtsin ka kaasa.Saime endale oma kapid. Söögitoas näidati meile meie kohad. Peagi saime tagasi minna laste tuppa.Läksime ruttu voodisse ning õde puges ka varsti minu juurde voodisse.

" Venna kas me emmet saame ka näha? " Piiksus õde vaikselt mulle kõrva.
" Õige küsimus lähme küsime neilt. " Haarasin õelt käest ning hakkasin teda alla tirima.

Jooksime kasvataja juurde.

" Kasvataja kas me oma ema ka näeme? " Hingeldasin raskelt.
" No seda ma ei tea aga minge nüüd sööma söögi aeg on. " Proovis arst teemast kõrvale hüpata ja see tal õnnestus.
Istusime õega lauda meie lauas oli veel kolm last, kes sosistasid ja vahtisid koguaeg meid.
" Te ei pea sosistama. " Hakkas mulle see pinda käima.
Õde aga sonkis lusikaga oma toidus.
" Hopp-hopp söögiaeg on läbi kõik nüüd tudukad selga ja magama! " Hüüdis üks kasvatajatest.
Kõik lapsed suundusid laste tuppa ja hakkasid riideid vahetama.Üle toa käis suur sahin ning jutu vadin. Kui paljud juba voodis oli rääkisid veel paljud.
" Hallo! " Karjus üks kasvataja nind karjus siis juba " Vaikust magama ja kohe! "

Siis olid kõik vait ja peagi umbes kümne minuti pärast võis juba mõnest kohast kuudla magamis nohinat.Õudusega mõtlesin seda mis juhtus täna. Tunni pärast jäin samuti magama oma õudusega.


Jätkan oma ulmet või mitte õelge!

Ma lõpetasin selle loo ära kuna mõtteid pole:)