" Põgenemine "

1. Osa
Umbes kome minuti pärast peaks selguma... ütles mu parim sõbranna Triinu. Appi! Ma olengi rase! Issand, kuidas ma võisin nii loll olla... Kuidas ma vanematele räägin? Ma olen alles 14 ju! paanitsesin täielikult. Kata, sul ei ole mingit muud võimalust, kui lihtsalt oma vanematele rahulikult rääkida... üritas ta mind rahustada. Olgu, ma siis lähengi...
Rahutult kodu poole kõndides, mõtlesin juba kuidas öelda. Ma paanitsesin ja kartsin, et vanemad ei saa minust aru ja nad käsevad mul aborti teha, aga seda ma ei tee. Eluilmaski mitte, olen ju siis nagu mõrvar. Kodu ukse ette jõudes, hingasin veel sügavalt sisse ja astusin rõõmsalt tuppa. Tervitasin kõiki, kes kuulsid ja kutsusin vanemad kööki. Ema, isa, asi on nüüd selles, et... vaatasin kurvalt maha. Ma olen... rase. jätkasin ma ning katsin oma kõrvad kinni, et mitte karjumist kuulata. Sa teed kohe aborti! karjus isa. Ma puhkesin nutma. Andres, ole vait! Kata, aga kuidas nii? Miks? küsis ta. Luba, et sa ei pahanda... Joosepi sünnipäeval me kõik jõime veidi ja siis see juhtuski... ütlesin läbi pisarate, kurb kõla hääles. Ja kes see isa on siis? päris isa. Isa on Marko. ütlesin. Ei, kindel mis kindel. Abort! Katariina, sa ju teadsid, et meile ei meeldi see tolgus! ütles isa kurjalt. Jah, sa teadsid... ütles veel ema järgi. Mida iganes, mina armastasin teda! Ja me poleks seda teinud, kui me poleks purjus olnud... Te ei mõista midagi! ja jooksin oma tuppa, lukustasin ukse ja pikutasin voodis. Muudkui nutsin. Umbes 10 minuti pärast tuli ema uksetaha. Mida me sinuga teeme, kallis? Pealegi, sa ütlesid, et olid ainult veidike võtnud... Ma ei vastanud. Ema kallistas mind, ma uinusin. Ärkasin öösel selle peale üles, et nägin unes, kuidas isa mind sundis aborti tegema. Viskasin pilgu kella peale ja märkasin, et kell on 1 öösel. Kavatsesin põgeneda. Ära siit halvast õhkkonnast ja minna kuskile, kus on hea ja positiivne. Pakkisin asjad ja jooksin trepist alla. Keegi ilmselt kuulis mind ja vaatas toa uksest välja. Peitsin end diivani taha. See oli ema, kes toa uksest välja vaatas ja käskis isal vaatama minna. Isal läks nii kaua aega, et jõudsin õue minna. Jooksin aiast välja ja helistasin Markole. Marko lubas mind meeleldi enda juurde veidikeseks. Ronisin tema toa aknast sisse. Tsau kallis! ütlesin ma ja Marko suudles mind laubale. Ma rääkisin kogu loo, et ma olen rase, kuid Marko rõõmustas selle üle, ise ma seda ei uskunud, mõtlesin, et vihastab ja käsib ka aborti teha. Kallis, ma arvan, et mu vanemad tulevad homme siia, sest nad ei tea, et põgenesin. ütlesin talle. Ära karda, kallis! Ka minu vanemad ei ole eriti rõõmsad selle üle! Põgeneme! Kohe praegu! ütles ta ja pakkis oma asjad. Ning me jooksime kuhugile metsa, kus oli Marko vanemate suvila, me saime seal olla.
Hommikul ärkasime ja avastasime, et meil ei ole süüa, kuid minul on rahakott kaasas ja pangakaart rahakotis ja pangakaardil umbes 7000 krooni, minu kogumised ja me läksime poodi.
Pärast, kui olime suvilas tagasi, vaatasime uudiseid.
Kadunud on kaks 14 aastast noorukit! Katariina Mägi ja Marko Gervel. Neiu on rase. Kui olete neid kuskil näinud, palun teatage numbril 110!
Nad võivad meid leida... sõnasin ma.

Meeldib? :) KRIITIKAT palun, KARMI!

Minu arvates on selles jutus kuidagi liiga vähe kirjeldusi. Idee tundub küll hea, aga seda saab teostada ka värvikamalt

Aitäh, eks ma üritan siis. :)

Audrey, for your information, Venemaal magas 11. aastane tüdruk 17. aastase poisiga ja jäi rasedaks, tarbimata seejuures alkot. C'moon, Tallinnas tõmbavad 12. aastased tatid ka endast vanematega ringi ja on elutäis.
Ja isa värk... Mu ema läheks hulluks kui saaks teada, et mina olen raske. *Muie*
Ja ee... Jäns, tee lugu realitslikum (a)

Eks ma üritan! Aitäh karmi kriitika eest! :)

To Bullet: Võibolla on asi ka kasvatuses?
Vanemad ei pööra piisavalt tähelepanu ja pole oma lapsi kõige eest hoiatanud..
Ah ma ei tea..


Enivei, lapsesaamine on väga tore jne, kuid ainult siis kui ta on tõesti soovitud. Üldiselt mina oma noorust lapsega rikastama ei hakkaks...

Ma mõtlesin siin vahepeal lapsesaamise peale. M, mis sellest, et kõigest viisteist.. Ei, ma ei elaks seda vist üle :d