Võibolla.

Nii. Sain jälle ühe jutuga hakkama. Ma ei tea täpselt kuhu alla see võiks minna, niisiis lisan selle siia.
Ootan kommentaare.
See ei hakka nii olema, et te iga õhtu saate lugeda. Mu vaesed sõrmekesed hakkavad valutama.
Niisiis.



Sissejuhatus.


Jah. Elu. Mis see on?
Msn'i pealkirjadest võib leida väga huvitavaid küsimusi. Sulen kommunikatsiooniakna. Tuleb tahtmine minna õue, kuigi seal on märg. Just. Täna tuli vihma. Uhas terve linna üle. Kujutlen kuidas bakterid karjuvad hädast, kui märg löga neid vastu maapinda surub ja ähvardab nende mõnetunnise elu lõpetada. Tegelt tuleks kõik maailma bakterid maha lüüa. Poleks muresid. Haiguseid. Ega elu. Jõuame tagasi küsimuseni. Mis on elu?
Topin jalga enda aastavanused Nike'i kossid ning haaran esikust jaki. Võiks möönda, et kui mul oleks mõni raamat; sama paks kui mõni teatmeteos, võiks ma välja näha nagu koolijakis Keira Knightley. Lahe, mis? Avan esiku ukse ning sulen selle enda järel korterivõtmega. Kõnnin trepist alla. Tee peal kohtan naabrit, kes elab otse minu korteri kõrval.”Tere.” Ütlen viisakalt. Mutike mõmiseb midagi vastu. Käes on tal suured kilekotid. Sai vist pensioni kätte ning kobis poodi. Aga eks see vanainimeste elu ole ikka selline. Kõnnin uksest välja. Tänaval paistab, kuidas vesi taevast langeb ning vastu asfalti põrkub, jättes sinna märja laigu. Muru juba sätendab. Astun üle lombi, mis asub täpselt minu ees. Nüüd langeb vihm ka minu peale. Jahedus trügib läbi jakihõlmade. Kõnnin edasi mööda tänavat. Pööran paremale ja möödun ainsast punase katusega majast sellel tänaval. Teiste katused on hallid. Nagu udu metsa ääres hommikutti. Edasi tulevad ridamajad. Nendest möödunud, pööran vasakule ja edasi väikesesse alleesse paremal pool. Paarikümne meetri pärast paistab kauguses suur vana maja. Kõndides majad harvenevad nagu tähed hommikul päikesetõusul. Jõuan suure kivist trepini. Mööda astmeid ülessepoole kõndides märkan liiga hilja kui libe on see kivipind. Libastun ning haaran viimasel hetkel valgest, kuid nüüd juba hallist käsipuust. Vinnan end üles ja astun ettevaatlikumalt edasi. Jõuan ukseni.




Tahaks teada, mis te asjast arvate.

Anni.
Ma ei oska kommenteerida enam rohkem.
See "hommikutti" siiski häirib seal.
Mina ütlen:

Anni, su pea on õigekeelsussõnaraamat?
19:20:10Anni... // BöÖö. ütleb:

eee. maitea.
19:20:18Mina ütlen:

19:20:21Mina ütlen:

siuksed sõnad et
19:21:12Anni... // BöÖö. ütleb:

xDDD
19:21:19Anni... // BöÖö. ütleb:

i read alot.



See ka:D Muud ma öelda ei oska.

Niii. Uus osa.
Loodan, et seekord tuleb rohkem kommentaare mis te asjast arvate.




1.Osa.


Koputan. Pole kasu. Keegi ei kuule niikuinii. Uksekell on arvatavasti katki, mõtlen. Otsustan siiski katsetada. Vajutan näpuga kellale ja... Töötaski. Õnn. Arvatavasti on ta lasknud enda kella ära vahetada. Kuulen samme. Astun automaatselt kaks sammu tahapoole, et uksega mitte näkku saada. Uks avanes. Tuttav nägu. Naeratan, näes äratundmisrõõmu. “Kuidas läheb?” Küsib ta. “Normaalselt, võiks minna paremini kui mind sisse laseksid.” Ütlesin. Ta naeratas laialt. Mulle on alati meeldinud ta soe naeratus, mis nagu viirus, ajab ka kõik teised naerma. Uks avanes tervenisti. Minu jaoks. Pühkisin jalad mati sisse ja astusin esikus edasi. Kui enne külmus, siis nüüd soojus puges jakist läbi. Õndsus. “Karin..” Pöörasin näoga tema poole. Tagataustal paistis helesinine tapeet. See sobis tema tumesiniste silmadega. Nii sinine, nagu Kariibi mere sügavuste vesi. Naha on ta suvepäikese käes pruunimaks päevitanud. Puurin silmadega ta pilku. Ta paistab sellest kohmetunud olevat. Loodetavasti on tal küsimus, millele mul on ka vastus. “Miks sa just nüüd, nüüd, kui kõik teised on läinud, mind külastada tahtsid?” Sellele mul vastust polnud. Mõtlen hetke. “See oleks olnud.. Ebameeldiv. Pole sind kaua aega näinud. Suhted jahenevad, ka lähedaste inimeste omad. Nad poleks mind lihtsalt mõistnud.” Vedasin sõrmega üle diivani ääre. See oli nahkne ja sile ning meenutas vihma jahedust. Tegelikult ootasin ma hoopis küsimust, kus ma olnud olen ning mida kuradit ma selle pika aja jooksul olen teinud

Elus on palju ootamatuid hetki. Nii oli ka siis, kui ma Raunoga lahku läksin. Tegelikult oli see vastastikune kokkulepe. Vähemalt nii me arutasime. Sellest ajast saadik oli Aleks.. Ta on ikka uskumatult hea inimene. Niisiis. Sellest ajast saadik oli Aleks mind kogu aeg toetanud. Kuni lõpuks, sai otsa tema ja minu õe suhe. Oli dilemma, milles ei olnud edasi-, ega tagasiteed. Õde, kes on nüüdseks asjast juba üle saanud, keelas mul Aleksiga edasi suhelda. Samas. Aleks oli ka ju minu toetaja, mu isiklik ingel. Edasi kujunes niimoodi, et ilma õe teadmata, ma ikka käisin Aleksi juures. Tundsin ennast reeturina. Kui mu kallis pereliige sellest lõpuks teada sai, rääkis ta mu kaitseinglile asju, millest mul aimugi polnud. Niimoodi siis see käibki. Valetatakse. Lihtsalt niimoodi. Viimane kord Aleksiga kokku saades oli meil hirmus tüli. Sellest ajast saadik me ei rääkinud. Helistasin talle eile. Tahtsin rääkida. Ja nüüd. Siin me siis oleme.

Istusin diivanile. See oli kreemikasvalget värvi ning väga jahe. Tundsin kohest soovi sealt tõusta, aga ma ei teinud seda. Vaatasin aknast välja, mis asus teleka kõrval, otse minu ees. Tundsin kuidas Aleks mu kõrvale istus. Ma ei pööranud pilku temale. Asusin hoopis ta lage uurima. Teadsin, et oleksin pidanud midagi ütlema. “Kuuled,” lausus Aleks. “Räägime.” Silmside. Meie vahel.

Mõte on sellel lool igaljuhul^^
Eniveis, kirjuta aga uus!

Armastan su kirjutamisstiili. ^^

Uut tahaks ! =)