Sarlin 2 (järg esimesele osale.)

Ei tea mõttega üks nõudis, et ma uued osad lisaksin. Mahe ju. ._.

1. osa - Kohe algusest :

Sarlin tegi silmad lahti ja vaatas Slytherini magamistoas ringi. Nüüd oli siin kuidagi harjumatu olla. Gryffindori puhketas oli alati kõik soe, kuid Slytherini puhketuba oli jahe ja roheline oli pealegi külm toon nüüd tema jaoks.
Hermione, Ron ja Harry olidki sõõlatud Gryffindori ja nagu ka Sarlin varem teinud oli - või õigemini tulevikus?, olid need kolm ka oma nimed muutnud.
Hermione oli Jane Refol. Ta oli võtnud oma teise nime, kuid ta ei hakanud teesklema teist isiksust. Ta jätkas õppimist samatmoodi nagu varemgi.. Oivalise õpilasena.
Harry oli Dudley Dursley nime võtnud, mille peale Sarlin esialgu naeris, kuid lõpetas selle peagi. Tema oli üldse end Susan Aiedailiks nimetanud tulevikus.
Ron oli Rudolph Olsen.. Tema sõnul sai ta selle nime mugude muinasjutu järgi... Kuid muinasjutu nimi ei jäänud tüdrukule meelde ning väsinult ajas ta end püsti.
Selleks, et Slytherini puhketoas sooja saada, oli ta võtnud omale kaks tekki, kuid ikkagi polnud kõik nii nagu oli varem.
Ta polnud enam Slytherinlastega harjunud ja nüüd pidi ta taas käituma nagu varem. Külma, südametu ja jõhkra tüdrukuna, kes oli uurinud väga palju musta maagia kohta ning võis kasutada andestamatut needust.
Endale musta koolivormi selga toppinud, väljus Sarlin magamistoast ja peatus hetkeks puhketoas, vaadates seal ringi.
,,Jah..olen siin.." mõtles ta ning surus alla vaiksel ohke. Seinal ilutses suur Slytherini vapp, mis oli rohelise ja hõbeda värvusega kaunistatud.
Enda seljakoti õlale vinnates, lahkus ta puhketoast ja liikus läbi tema jaoks nüüd võõraste ja kõledate vangikoobaste .
Kui tal oleks vaja kuidagi rääkida teistega, siis kas ta peaks minema kohe Gryffindori laua poole või saata neile öökulli post?
,,Sarlin!" ütles ta mõtetes omale hoiatavalt ja surus hambad kokku. ,,Sa oled nüüd taas külm Slytherinlane! Sa hoiatasid neid,et ei usuks peaaegu ühtegi sõna sinu suust, kui sa oled kusagil avalikuses! Sa hoiatasid neid! Sa pead käituma nagu varem!" ainult juba mõte, et ta peab Hermionele solvangutega vastama, tegi ta kurvaks.
,,Ta on sopavereline!Sa vihkasid ju sopaverelisi?" hääl ta peas kõlas väga siidiselt ja peaaegu meelitavalt.
Sarlin hingas sügavalt sisse ja andis endale lühidalt jaatava vastuse. Teda pole kunagi huvitanud sopavereliste tunded ja nüüd peaks teda huvitama Hermione? Olgu, pealt näha võib küll nii olla .. See on kõigest näitemäng !
Selliste mõtetega heideldes liikus ta suure saali poole ja vaatas korraks silmanurgast Gryffindri laua poole ning muigas korraks.
Roni punane pea paistis koheselt esile ja tema kõrval isutsid nii mõlemad Harry kui ka Hermione. Kõigi kolme kohale kummardusid kõik uudishimulikult Gryffindorlased ja küsisid igasuguseid küsimusi... Või lihtsalt üritasid tutvuseid teha?
Slytherini laua taha jõudes, noogutas ta ükskõikselt oma majakaaslastele ning võlus endale külma ja rahuliku ilme ette. Juuksed graatiliselt üle õla visanud, tõstis ta omale süüa, kuigi tal polnudki kõht tühi.
Johanna ja Julie kummardusid koheselt Sarlini kohale.
,,On sinuga kõik korras?" küsis Julie uudishimulikult. Johanna vaatas Sarlini kaastundlikult ning alles nüüd meenus tüdrukule, et oli kaotanud tädi.. Endaarust paar kuud tagasi? Vaikselt noogutades, jõi ta suure sõõmu enda peekrist, et ei saaks vastata midagi.
Johanna vaatas Gryffindori laua poole ja muigas vaikselt. ,,Need uued õpilased on ägedad.." lausus ta rõhutades sõna "ägedad". Julie irvitas lõbusalt ja noogutas.
Sarlin pööras ringi ja vaatas Roni, Harry ja Hermione poole. ,,Tõepoolest.." venitas ta, tehes tuttavat külma häält.
,,Mis sa arvad, kust nad tulevad?" päris Johanna pead viltu kallutades. Julie kehitas õlgu ja vaatas õpetajate laua poole. Dumbledore vestles hetkel teiste kaasõpetajatega. ,,Jane Refol või mis ta nimi ka poleks.." lõi Sarlin teatraalselt käega:,,tema on vist Beauxbottonist.. nagu ma kuulnud olen," lisas ta kähku, kui nägi kaksikute küsivaid ilmeid.
,,Ja poiste kohta ei tea ma midagi," lõpetas ta. Kaksikud vajusid oma kohtadele tagasi.
Esimene tund oli Nõiajoogid ajalugu mis toimus Gryffindorlastega. Sarlin pandi Hermine kõrvale istuma ning tüdrukud said vabalt vestelda, kuid seda ka sosinal. Snape võis vabalt pealt kuulata neid ja teised pealekauba.
Kui neile ülesanne anti, asusid nad kohe jooki tegema.
Esimesena alustas vestlust Hermione, kes teeskles väga uudishimulikku tüdrukut. ,,Kus on need noad?" küsis ta Sarlini vaadates. Viimane pidi peaaegu naerma hakkama. Ta oleks lootnud kuulda midagi ... loogilisemat? Ja midagi, mis tõesti sobiks Hermione mõtlemisega kokku, kuid surus selle turtsatuse alla ja viipas käega tammepuust tehtud kapi poole. Hermione liikus sinna ning teda saatsid mitmed silmapaarid.
,,Ära küsi nii arulagedaid küsimusi enam kunagi! Ma hakkan naerma muidu!" sosistas ta Hermionele, kes asus rotisaba lõikama ning muigas lõbusalt.
,,Mis sa arvad, kas see poleks kahtlustav juba, kui keegi uus teab kõike mis siin koolis on?" küsis ta pominal ning asus juurikaid lahti harutama. Sarlin võttis peale harutamise juurikad kätte ja pesi need keedetud vees puhtaks, kõrvetades sellejuures oma sõrmed ära.
,,Ma tean küll mida sa tunned, aga palun," lausus ta lõikudes juurikaid. ,,Sa ajad mu naerma!" lisas ta veel ja lisas need nõiajooki.
,,Ega sina ka! Ma pole harjunud nägema sind Slytherini lauas.. Vahest tahaks tulla ja sulle tere öelda.." ütles Hermione.
Omavahel vaikselt vesteldes, tegid nad joogi kiirelt lõpuni ja said mõlemad O hindeks.
,,Olgu peale siis, Jane Refol," ütles Sarlin valjult. ,,Oli meeldiv sinuga tööd teha.. Mitte kõik Gryffindorlased pole nii arukad kui sina," ütles ta külmalt irvitades. Hermione kortsutas sellepeale kulmi ja sammus teatraalset solvangut tehes Harry ja Roniga klassist minema. Jälle oli Sarlinil hea põhjus hakata naerma, kuid ta hoidis end vägisi tagasi ning lahkus samuti klassist.

2. osa :

Sarlin vaatas enda ette ja ohkas vaikselt. Ta teadis, et pidi seda tegema ja seda vaid selleks, et tõestada seda,et temaga on ikka kõik korras ja ta on seesama endine Slytherin kes varem. Julie ja Johanna on midagi kahtlustama hakanud. Ta vaatas enda käes olevat külma kastet ning enda poole seljaga seisvat Hermionet .. või õigemini Janet. Viimasel polnud aimugi mis nüüd juhtuma hakkab. Ta rääkis hetkel väga sõbralikult naeratades Harry ja Roniga ning teiste dorklastega, kes nende ümber olid.
Sarlini silmas välgatas metsik tuluke ning ta astus nüüd enesekindlal sammul Hermione poole. Olles temast vaid mõni sentimeeter eemal, tõstis ta käed ülesse ja virutas talle kausi külma kastmega pähe.
Tüdruku suust kostus vali kiljatus ja Sarlin irvitas lõbusalt, kui Hermione ringi keeras ja kastet näolt pühkis, näol selline ilme, mida Slytherinlane kunagi ei unusta.
Kõik Slytherinlased naersid Sarlini seljataga ning patsutasid lõbusalt õlale. ,,Oih!" ütles Sarlin pannes käe suu peale ja tegi ülimat vabandavat nägu. ,,Ma vist koperdasin ja kallasin selle sulle peale!" ütles ta sarkastiliselt ja keeras ringi. Seljataga kuulis ta kuidas Harry ja Ron teda sõimasid, kuid enam ta ei kuulnud eriti midagi, sest välja ilmus Snape ja Gryffindori majavanem.
Taaskord ohates, pani ta koti õlale ja lahkus suurest saalist, suundudes kiirelt öökullimajja.
Nähes,et majas polnud mitte kedagi, naeratas ta kergendunult ning otsis enda pärgamendi ja sule kotist välja ning asus kiirelt kirjutama : " Vabandust, Jane, aga ma ei saanud muud moodi ennast tõestada ja teised hakkasid kahtlustama juba !
Loodan, et andestad ja nüüd on vaja teiega rääkida! Kõigi kolmega.
Oleks tore, kui saaksite Laupäeva õhtul kell kaheksa tulla Tarvilikku tuppa.. Arvan, et teate kuidas see lahti käib ja kuidas sinna saada.
Sarlin." kirja kolm korda üle lugenud, veendus ta,et ei pea midagi parandama ega lisama, kutsus ta ühe kooliöökulli ning lennutas kirja linnuga teele. Seejärel lahkus ta kiirelt öökullimajast kuna tal hakkas juba külm ja isegi harjumatus Slytherini puhketoas oli soojem.
,,Tead, seda võiks Päevaprohvetisse ka kirjutada!" ütles Susan erutatult. Sarlin muigas vaikselt, kuigi tegelikult tundis kahetsust,et oli sellise jama Hermionele korda saatnud. Nüüd peab ta kannatama kuulujuttude all nagu oli ta varem teinud . Kooli suurmi tegu, mis?
,,Noh, eks oleks põnev? Paras sellele dorklasele!" salgas Johanna vastastoolil istudes. Julie noogutas tunnustavalt. ,,Tead, sa oleksid pidanud ta nägu nägema.. Niisugune pettunud ja nagu ma aru sain, ei kavatse ta sulle andeks anda! Häh, nagu sind mõni sopavereline huvitaks ka, eksole?" küsis Julie pead paremale ja vasakule nõksates. Sarlinil käis külm jõnks kõhust läbi ja ta noogutas aeglaselt. Kust küll need kaksikud teavad kõiki asju? Ime, et nad pole tema kohta veel välja midagi uurinud!
,,See sopavereline võiks põrgusse minna! Ma kavatsen ta elu põrguks siin teha, niiet ta kahetseb päeva millal ta sündis üldse!" ütles Sarlin kaksikutele ja Susanile. Tüdrukud naeratasid oma klassiõele lõbusalt.
Mõne aja pärast tõusis Sarlin püsti ja jalutas ukse poole vabandades, et peab raamatukokku minema.
Ja just nagu ta oligi ennustanud, istus Hermione .. Jane raamatukogu nurgas ja lehitseb mõnda raamatut. Tema kõrval istusid Harry ja Ron. Poistel oli selline nägu peas, nagu kavatseksid nad kohapeal magama jääda. Muie tekkis tüdruku näole, kui ta läks riiulite vahele ja otsis omale suvalise raamatu välja, milleks osutusid maagilised olendid ja nende hooldamise õpe. Kehva valiku pärast end kirudes, istus ta Roni, Harry ja Hermione naaberlaua juurde. Kõik kolm tõstsid pilgu ja noogutasid talle vaevu märgatavalt. Sarlin noogutas vastu ja avas raamatu juhuslikul koha pealt, hakates seda niisama vaatama. Rohkem uuris ta pilte, sest nagu ta aru sai, oli tekst raamatus jubeigav.
Trahhtagumikuga skruudid polnud üldse nii põnevad. Isegi mingisuguste muulade ehitust on lõbusam uurida kui nende elukate omi.
Lõpuks jäi raamatukogus märgatavalt vaikseks ja Sarlin tõstis pea. Raamatukokku jäid ainult neli inimest - Sarlin, Harry, Hermione ja Ron. Kõik kolm olid hetkel ärevad ja kuulasid tähelepanelikult. Isegi raamatukogu pidajat polnud kuulda. Tundus väga ideaalne hetk juttu ajamiseks ilma, et keegi neid segada hetkel saaks.
Esimese sammu tegi Hermione, kes jalutas Sarlini laua juurde ja võttis tema vastas istet.
,,Me saime su kirja kätte," teatas ta nipsakalt ja avas raamatu järje pealt.
,,Tore," lausus Sarlin kergenduohkega. ,,Poleks eriti tahtnud,et see valesse kätesse satuks.. Ei tea mis probleem mul siis oleks!" ütles ta pead vangutades.
,,Sul ongi.." tuletas Hermione talle meelde. ,,Miks sa siis päriselt mulle selle kastme pähe kallasid? Selleks, et näida õige Slytherinlase moodi välja?" küsis Hermione vaikselt.
Sarlin noogutas vaikselt. ,,Kaksikud said nagu aru, et ma pole endine ja käskisid mul end tõestada sinu peal.. Ma lubasin veel, et teen su elu põrguks niiet parem ole valmis kõigeks, sest nagu sa juba aru said, olen ma tõesti võimeline kõigeks.. alustades relvitukstegemisest ja lõpetades isegi piinamisneedusega, kuig ma loodan,et asi nii kaugele ei lähe.." hoiatas Sarlin Hermionet igaks juhuks. Tüdruk oli selline nägu, nagu oleks ta just konna alla neelanud ja see tahaks nagu kõrist tagasi ülesse ronida ja suust välja hüpata.
,,Olgu.." ütles ta lõpuks väga vaikse häälega, niiet seda polnud peaaegu kuulda. ,,Harryt kahtlustatakse ka.. Kõik tahavad teada miks tal on selline arm ja ta valetas selle kohta,et ta kukkus väiksena vankrist asfaldile .. Kui originaalne," ohkas Hermione. Sarlin irvitas lõbusalt ja noogutas. ,,Tõesti.. originaalne.." kiitis ta.
,,Olgu.. Nii .. asja juurde siis .. kas sa saad Harry ja Roniga laupäeval kell kaheksa Tarvilikku tuppa?" küsis ta nüüd tõsisemalt. Hermione kaalutles hetkeks ja noogutas. ,,Jah.. kui ma aitan neil koduseid ülesandeid teha.." ütles ta vaadates poiste poole, kes raamatute kohal olid, kuid kuulasid igat sõna vestlusest.
,,Kena.." ütles Sarlin ja vaatas ukse poole. ,,Ma hakkan parem minema nüüd..Head aega siis.." ütles ta püsti tõustes ja raamatu lauale jättes. ,,Või siis.." keeras ta end tagasi Hermione poole. ,,Kohtumiseni," lõpetas ta oma lause ning keeras kanna pealt ringi ja lahkus raamatukogust.

Sarlin 2. praeguseni kirjutatud kõik osad.
Ma oleksin pidanud need kohe ammu ära lisada, kuid ei teinud ja noh, omad asjad olid vahel.
Kommentaare ootan siia :)

Mõtlesin, et võiks siia viimase osa lisada enne kui selle blogisse panen. See on vist üks kõige igavamaid osasid mis ma kunagi teinud olen, sest ma ei osanud ette kavandada tema surma ning ... *ohkab* mulle ei meeldinud.
Lõpp jäi ka kuidagi liiga lahtiseks, kuid on aru saada, et ta suri. Hehe. xD
Agaa... comments? ^w^

Kohe, kui Surmasööja langes, varjus Sarlin ning vaatas ringi. Koheselt olid needused lendama hakanud. Kuigi Surmasööjad olid ülekaalus kolme salapärase võluri vastu, kes neid halastamatult kõikide loitsudega ründasid, said nad siiski vägagi hästi hakkama. Neidis võttis taskust võlukepi välja ja sihtis sellega Surmasööjate poole. Voldemort seisis neist kõige taga ja jälgis võitlust nii nagu oleks see maailmas kõige tavaliseim asi. Ta seisis täiesti sirge seljaga ja mudis oma lubivalget võlukeppi, enda näol rahulolev ilme. Ta ei hoolinud kui Surmasööjad hukkusid teda ja ennast kaitstes. Kui nad langevad, saab tema kõigi kolmega ise hakkama ning siis peab ta jälle endale järgijaid otsima.
Sarlin tõusis samuti täispikkuses ning suunas võlukepi Musta Võluri poole.“Avada Kedavra!“ kriiskas ta. Roheline needus lendas Voldemorti poole. Kõigest loetud sekundid! mõtles ta, kuid võlur oli kiirem kui ta arvata oskas. Kiire reageeringuga kaitses ta ennast tapmisneeduse eest ja vaatas õela kissispilguga Sarlini poole, kes koheselt tagurdama hakkas. Seda ta küll polnud oodanud. Endastki mõistetav, et Must Isand on tugev, kuid sellist võimu pole ta kunagi näinud. Kadunud varjude vahele, pidasid tüdruku tumedad silmad Musta Isandat paigal. Too ainult seisis rahulikult. Viimaks, kui üks kolmikust oli samuti ära tapnud ühe Surmasööjatest, ilmus Sarlin nendeni, ise üleni värisedes. Läbi põõsaste joostes oli ta oma nägu ära kraapinud ning püksid olid säärtest katki kisutud.
“Nad on tugevad!“ hüüdis keegi. Sarlin tundis ära Roni, kes tema kõrval oli ja väriseva käega vastaseid sihtis. Ometigi oli jätkunud tal julgust siia tulla ja jõuda nii kaugele kui nad praegu on.
“Aga me surume nad maha!“ lubas Harry. Sarlin avastas end seisvat kahe poisi vahel. Harry saatis kartmatult needusi, rohelised silmad välkumas. Hermione, kõigist kolmest kõige rahulikum, saatis mõtte teel needusi ja kaitses end osavalt kõige eest mis talle vastu tuli. Hetkeks tüdruk imetles sõbranna osavust. Ta peaks olema Ravenclawis, mitte Gryffindoris, mõtles ta ning pöördus siis tagasi otse vaatama. Tema poole lendav needus tõkestati Roni kilbiloitsu poolt.
“Ära unista!“ karjus ta tüdrukule, mille peale Sarlin noogutas ja võlukepi tõstis. Saates teele terve rea andestamatuid needusi, sai ainult üks Surmasööja veel pihta.
“Oleks ainult Fööniksi Ordu siin!“ halas Ron kuid oli piisavalt visa ja võitles edasi. Sarlin hingasin pahinal välja ja jätkas samuti loitsimist. Fööniksi Orduga saaksid nad Surmasööjatega kergesti hakkama. Kuid praegu viibisid nad ajas mil kedagi Fööniksi Ordust peale Dumbledore ja McGonagalli polnud veel olemas. Sarlin hüppas kiirelt kõrvale loitsu eest, mis teda tahtis tabada ja koperdas paar sammu tahapoole vajudes maha istuma. Kuid koheselt kargas ta ka püsti ning torises pahasti kui silmas jälle uut auku, mis pükstesse tekkinud oli.
“Me peame jagunema kui tahame nad alistada! Sarlin ja Ron, minge paremalt, mina ja Hermione läheme vasakult!“ karus Harry. Mõlemad noogutasid korraga ning Roni järel, kadus Sarlin tihnikusse. Järsk rünnak Surmasööjate parema külje all andis neile mõlemale aega ise ründama asuda. Kuid Voldemorti enam seal polnud. Külmad judinad jooksid üle Sarlini selja kui ta vaatas tühja kohta. Oma hirmumullist äratas teda Roni roheline needusesähvatus, mis Surmasööjaid seljatagant tabas. Ning siis saatis Sarlingi veel ühe Avada Kedavra needuse teele. Nad pidid Surmasööjatest lahti saama ja nad saavad seda hakkama. Tänu Harry plaanile oli neil edumaa.
Ent seevastu olid nad tõmbunud kahte leeri, seistes selg selja vastu, ründasid nad viimaste jõuraasudega vastu. Kahele surnud surmasööjale lisandus hiljem veel üks, kes näoli maha prantsatas ja võlukepi enda raskusega murdis. Hambad tugevasti kokku surunud, ründas Sarlin veelgi suurema visaga. Ta tahtis hävitada Surmasööjad ning Voldemorti.
Peale seda lahingut, seda lahingut, kus kõik teavad, et Voldemort on hukkunud, pole maailmal enam midagi karta.
“Crucio!“ hüüdis ta veel. Needus lendas Surmasööja poole, kes selle nagu lapsemängu mängides ära tõrjus ja siis hullemate needustega vastas.
“Nad on liiga tugevad!“ hüüdis ta Ronile, kes näost kahvatuna noogutas. Mets kiirgas värvikatest valgustest ning Sarlin märkas poisi laubal higipiisku. Ilmselt tema olukordki parem polnud. Mustad juuksed kleepusid kahvatu lauba külge. Neid kiirelt ära lükates, jätkas ta loitsimist.
Läbi kogu lahingumöllu kuulis Sarlin Harryt, kes jagas andestamatuid needusi hullemalt kui tema. Tal oli õigus seda isegi teha. Tema vanemad hukkuvad mõne aasta pärast Voldemorti käeläbi ja kes olekski nõus sellist saatust omale tagama? Kui ta venamad ei sure, on ta nagu iga tavaline poiss. Teda ei austata ja ta ei saa tuttavaks paljude inimestega nii nagu juhtus tema kuulsuse ajal. Ega ta seda ei tahtnudki. Poisi ees langesid veel kaks Surmasööjat ning Hermione, kes ei kasutanud erinevalt kõigist kolme teatud needust, suutis ära kammistada kaks surmasööjat. Neid on vähe! juubeldas tüdruk mõtetes ning manas enda ette kaitsekilbi. Hõbedane loits, mis teda tabada tahtis, kadus kaugustesse ja siis oli järsku kõik. Ring, kus surmasööjad olid seisnud, mattus musta udu sisse ning lootuses, et kõik on läbi, pidi Sarlin pettuma. Surmasööjate keskel seisis nüüd Voldemort. Nüüd tundus tõesti nagu oleks lahing pooleli jäetud. Ning siis tõmbus tüdruku nägu kaamemaks kui kunagi varem. Valge käsi võlukepiga suunati tema poole ja kiirelt tegi temagi sedasama.
“Sure!“ sisistas Voldemort. Surmasööjad tema ümber jätkasid rünnakut suurema survega kuid roheline valgusjuga, mis Sarlini poole lendas, oleks tüdrukut peaaegu tabanud. Ron lükkas ta pikali ja hüppas ise samuti eest ära. “Aitäh!“ kähises tüdruk kuid pidi koheselt šoki saama. Kukkudes oli ta oma võlukepi kaotanud ning Voldemort oli seda märganud. Tema näole ilmus irvitus mis oli Sarlinile justkui külm vesi kaela. Ta kartis. Tohutult. Kätega pimedas mullas kobades, leidis ta oksa, kuid mitte oma võlukepi. Ron isegi ei teinud välja temast vaid ta oli nii väga süvenenud võitlusesse ja kaitses ennast nii kuidas suutis. Enamjaolt tal see õnnestuski. Sarlin kobas veel mullas ning leidis midagi, kuid see libises tal käest ja ta vaatas ülesse, silmitsedes Voldemorti, kes ainult irvitades teda jälgis.
“Pagan!“ karjus ta üle kogu lärmi, kuid teda ei kuuldud. Edasi roomates ja kobades maad, kuulis ta valju raksatus enda käe all ja nähes kuidas õrnad sädemed sealt alt paiskuvad, muutusid tüdruku silmad niiskeks. Tal polnud enam enesekaitset, kuid mis kõige hullem – ta võlukepp oli murtud. Lükanud ennast maast lahti, Sarlin jooksis. Ta teadis, et Voldemort järgneb talle kuigi ta ei vaadanud isegi tagasi. Kui võlukepp katki läks, tundis Sarlin end kuidagi teistmoodi. Nagu Mugu. Ta ei saanud midagi enam teha. Tundus, nagu oleks osa temast kusagile kadunud, sest selle võlukepiga oli ta liiga palju korda saatnud ning see oli saanud üheks osaks temast. Ta polnud kuigi kaugele jõudnud, kuid lahing tundus vaiksemaks jäävat. Enam ei lennanud loitse. Tüdruk julges endale väikese puhkuse lubada, toetades õlaga vastu puud.
Ja siis kuulis ta vaikset kahinat ning seljataha vaadates, nägi ta musta suitsu, mis hetke pärast hajus. “Sa ei saa minu eest põgeneda,“ ütles Voldemort jäise häälega, vaadates abitule tüdrukule otsa. Sarlin ei vastanud midagi vaid tõukas end puu juurest lahti. Voldemort tõstis võlukepi, sihtides teda.
“Sinust oleks saanud hea Surmasööja, kuid sa oled selline kõnts... Sinu peale ei taha aega isegi raisata,“ ütles ta. Sarlin hingas sügavalt sisse, oodates midagi. Tundes Musta Isandat, pidid tema poole lendama Crucio needused, kuid hetkel neid ei tulnud. Ta nägi vaid kuidas Musta Isanda huuled hääletult liikusid ja siis pigistas ta silmad kinni, kui nägi rohelist valgusjuga mis tema poole lendas.