Sigatüüka fanfic 3.

Mainin ära, et liba (Werewolf Took) tahtis, et lisaksin siia selle jutu, kuigi endale on see... vastutahtmist vn. Hale, et ma jõudsin sellega nii kaugele. xD Pmst kogu aasta olen kirjutanud seda jama. x]

1:


„Harry, ta ärkab!“
kõik hääled, mis Sarlini kõrva ääres kostusid tundusid pigem olevat kauge mõminana. Järgmisena tundis tüdruk ainult teravat valu rinnus. Tema käed valutasid, jalad olid kriibitud ning jooksid verd. Ta ahmis õhku, kuid ei suutnud veel silmad avada. Õhkkond tema ümber muutus korraga murelikuks ning keegi haaras ta käest, katsumaks ta pulssi.
„Me peame ta siia jätma,“ ütles keegi tüdruk. Sarlin kortsutas läbi une kulme. Ta ei mäletanud midagi, kuid ometigi oli see hääl tuttav.
Kõigest pimedus silme ees, tundis ta kuidas käsi õrnalt maha vajub. „Me ei saaks enam kaugemale ka minna,“ lausus veel üks poisi hääl. Neiu kuulis nõusolevat mühatust ning siis kuulis ta vaikset krabinat.
Kõik kolm, Harry, Ron ja Hermione olid püsti tõusnud ning viimane võttis kaelast ajakeeraja. Ta vaatas veel kord Sarlini poole, kes nii abitult kooli järve ääres pool-teadvusel lamas. Nad olid läbi elanud lahingu, kuid võit ei olnud nende poolne. Voldemort oli aidanud Surmasööjaid ja nad pidid põgenema. Hermione asetas keti kõigi kolme kaela ümber.
„Ära viivita Hermione!“ sisistas üks poiss. Nimetatu ohkas vaikselt ja väga raskelt. Ta poleks tahtnud jätta sõbranna siia. Polnud hea mõte Sarlini mälust kustutada kõik faktid nende kohta... Või ehk?
Sarlin liigutas sõrmi, tundes enda käe all niisket mulda. Ta kortsutas veel kulme ning siis silmi pilgutades, sai ta vaid ähmase värvide mängu. Ja siis nägi ta enast kaks meetrit eemal seismas kolme kogu, kes korraks tema poole vaatasid.
„Ruttu!“ ägas punapäine poiss. Selle ajaga nägi Sarlin nende jahmunud nägusid. Tüdruk, kelle pruunid lokkisjuuksed laiusid õlgadel, keerutas kiirelt ajakeerajat, pilk vahepeal temale vilksatamas. Suurte ümmarguste prillide, roheliste silmade ja mustade juustega pikka kasvu poiss hoidis pilku ainiti temal ning siis oli veel üks poiss, punapäine, hirmust kahvatu ja kõige pikem.
Ja siis, kõigest sekundi jooksul, oleks nagu kusagilt välk käinud ja kolm kogu kadusid ning jätsid Sarlini järve äärde vedelema, lastes tüdrukul vabalt suikuda tagasi sellesse pimedasse teadmatusse.

Tüdruk pööras pea kõrvale ja pigistas silmad üha rohkem kinni kuid magus lõhn, mis kohe tahtiski teda tagasi maa peale tirida, jahtis teda. Viimaks avas ta silmad ja vaatas jahmunult otsa madamé Promfeyle, kes tõmbas nüüd peekri ta näo juurest eemale ja naeratas kergelt.
„Sa oled päris kaua maganud. Arvasin, et sa ei tulegi teadvusele,“ ütles ta sammukese tagasi astudes. Sarlin vaatas imestunult haiglatiivas ringi. Kuidas ta sinna oli sattunud? Viimase asjana mäletas ta kõigest kolme kogu ning sähvatust ja see oligi kõik. Oli keegi talle kallale tulnud? Tüdruk sirutas käe välja, et juuksed näo eest kõrvale lükata, kuid avastas, et ta lihased on täiesti tuimad ning rasked. Vaikselt ohates vaatas ta jälle haiglaemanda poole, kes teda mõtlikult seiras.
„Vaeseke, nädal aega teadvusetult...“ pomises ta pigem endamisi. Sarlini tumedad silmad läksid pärani kui ta seda kuulis. Nädal aega? Semester pidi varsti läbi saama! Promfey ei teinud aga tema ilmest väljagi vaid tõttas oma kabinetti. Slytherinlane, kes tundis ennast nüüd rohkem abitult kui kunagi varem, vaatas talle pahuralt järele.
Kuid enne kui ta hakkas isegi puudust tundma sellest haigestunult rõõmsameelsest tädikesest, tuli ta juba tagasi, käes veel üks peeker.
„Joo,“ käsutas Promfey ja tõstis Sarlini piisavalt palju, et too istuda saaks. Jook peekris oli lõhnatu. Mitte selline nagu ta oleks oodanud. Joonud tänulikult peekri tühjaks, tundis Sarlin ennast paremini. Kurk, mis tundus olevat kuivana olnud terve sajandi, ei valutanudki enam nii palju. Lastes ennast tagasi sellili asetada, vaatas ta nüüd kulme kributades ringi. Haiglatiib oli eredalt valgustatud ning valged tekid andsid silmi kipitama paneva kontrasti.
„Sulle peaksid varsti külalised saabuma,“ lausus haiglaemand ning asetas tühja peekri kapikese peale. „Aga nüüd vabanda mind, ma pean teiste patsientide eest ka hoolt kandma,“ ütles ta ning kadnud ta oligi. Sarlin pigistas huuled kokku, kuid ootusärevus ei lasknud tal enam rahulikult olla. Lihased, mis kangesti valutasid, siis nüüd suutis ta käsi ja jalgu vabalt liigutada. Oma juukseid korda seadnud, viis ta pilgu kannatlikult ukse poole.
Ei möödunud viite minutitki kui uks avanes ning sisse astus pikk kogu, seljas helesinine mantel, kui seda nii nimetada võis ja hakk habe oli kinniseotuna vöökohani. Dumbledore.

2. osa:

„Te räägite, et ei mäleta midagi?“ oli Dumbledore toonis varjatud üllatus mida Sarlin suutis ära tabada. Ta noogutas kinnituseks olles rääkinud ära kõik, mis temaga juhtus enne kui ta teadvuse kaotas ja kõik unustas. Mees noogutas aeglaselt ning vaatas korraks üle õla. Promfey tegeles parajasti ühe teise õpilasega, kes oli kammistatud Slytherinlaste poolt. Kes siis veel saaksid niisuguste tegudega hakkama.
Mõlemad olid pikka aega vaikuses. Sarlin isegi ei teinud välja mehe läbitungivast pilgust, mis oleks tahtnud tema kolpa augu sisse puurida. Ta ainult vaatas imetleva ilmega kogu ruumi. Ta mäletas seda kõike, aga ähmaselt. Kõik need asjad... See tuttav voodi ja isegi lõhn. Ta on siin olnud, ta oli selles kindel. Ja veel see imeli tatoveering tema vasaku käe randmel. Kuidas ta selle sai?
„Promfey sõnul on teiega kõik korras. Ta vaatab teid veel üle ja siis võite täna juba lahkuda siit,“ ütles Dumbledore viimaks. Sarlin viis järsult pilgu mehele, vaatas teda pikalt oma tumedate silmadega ning noogutas, andes mõista, et on kõik aru saanud. Viimaks tõusis direktor püsti ja lasi haiglaemandal lähemale tulla. Ta aitas Sarlinil püsti saada ning vaatas ta läbi, lastes teha igasuguseid harjutusi. Viimaks kui ta sai vabaks, vaatas ta ringi, otsides pilguga Dumbledore'i kuid ta oli juba läinud.
„Pane end riidesse,“ ütles Promfey kui riided tüdrukule ulatas. Tõmmanud enda voodi ette kardinad, pani ta kiiresti uue koolivormi selga ja hingas sügavalt sisse selle värsket lõhna.
„Nii, siba nüüd ruttu Suurte Saali, lõunasöögi aeg on käes,“ ergutas Promfey Sarlini, kes teda mõni hetk tühja pilguga vaatas ning siis noogutas. Kiiresti haiglatiivast välja jooksnud, sulges ta enda järel ukse kuid peatus järsult. Temast möödusid õpilased, kes teda isegi tähele ei pannud ja mis kõige hullem – seal olid koridorid. Slytherinlane tundis end kuidagi veidralt. Ta tundis seda kohta, kuid ometigi oli ta unustanud väga suure osa kõigest siinviibivast. Kes olid need tüdrukud, kes talle rõõmsalt noogutasid ja poisid, kes talle laialt naeratasid? Ettevaatlikult keerdtreppideni minnes, jõudis Sarlin peale pikka mõtlemist ja organiseerimist Suurde Saali. Esimest korda selle päeva jooksul tundis ta kiiresti ära millegi, mis on ta südamesse sisse söövinud. Sltyerhini.
Slytherini laud oli tulvil õpilastest ja kui ta sellele lähenes, kuuliski kedagi juba tema nime hüüdmas.
„Lõunast!“ see oli Susan, kes tema juurde tuli ja käe tema õlale asetas. „Kuidas sa ennast tunned?“
Ta talutati lauani nagu ei oskaks ta ise kõndida ning tehti koht vabaks, et ta istuda saaks. Tõstnud endale praemuna taldrikule, sõi ta seda aeglaselt, kuulates kaksikute loba tühjast-tähjast.
„Need kolm dorklast on kaduma läinud,“ ütles viimaks Susan, kes silmi pilutades Gryffindori laua poole vaatas. Sarlin vaatas samuti sinnapoole, kuid ei märganud mingisugust muutust. Kolm dorklast? Õlgu kehitanud, kallas ta oma peekrisse kõrvitsamahla ning jõi seda ahnelt.
„Jah,“ ohkas Julie, kes alles sõi enda pooleli jäänud salatit.
„Ma kuulsin, et su võlukepp on katki, on see tõsi?“ küsis Johanna, kes üle laua Sarlini poole kummardus. Tüdruku silmad polnud isegi mõnitavad, vaid hoopis vastupidi, kaastundlikud.
„On,“ oli Sarlini vastus. Imelik, kui kindlalt ta nende kõigi seas tundis. Paljude õpilaste pilgud pöördusid nende poole, kes olid kuulnud tema vastust. Pool lauast jäi järsku vaikseks ning mõned uudishimulikud, kes korraks nende poole vaatasid, jätkasid siis söömisega, kuid teritades kõrvu.
„Millal sa Ollivanderi juurde minna kavatsed?“ küsis nüüd Julie. Susan kuulas kõike pealt, kuid eelkõige hoidis ta silmas Sarlini, kes tundus nüüd olevat nii häbelik. Ta vastas napisõnalisemalt kui kunagi varem ning tema hääl polnud enam külm nagu see kunagi olnud oli.
„Ma ei tea,“ polnud tüdruk kindel ja kallas veel ühe peekritäie mahla omale.
„Ma tulen sinuga kaasa,“ ütles Susan viimaks. Sarlin noogutas, ise ikka veel mahla juues.
„Tule,“ vastas ta kõigest ja tõusis püsti. Hämmastav, kui vähe ta sõi, kuid enam polnud tal kõht tühi. Tema pea tuikas, nagu oleks just Deja Vu olnud, kuid endamisi pead vangutanud, kõndis ta nüüd Slytherini puhketoa poole, ise ikka veel ja harjumatult mööda pimedaid koridore ekseldes.

Pagan!
Kuidas ta ellu jäi???
*kratsib hämmeldunult pead*
Ja miks nad ta mälu ära diliitisid?
Okei, Ordu, jah.

Igatahes...Kahtlane, ja totaalselt lahe.
No critic.
UUT!

Minuarust on lahe, kui mälu kustutati ja siis saab Sarlini piinata teadmatusega

Hehe, ei, ma kirjutan homme või ülehomme uue osa. Vb ka täna.

Kuule, su postist on isegi ülehomme kohe möödas. Kus osa on? ^^

Sarlin vaatas korraks Susanile otsa, kes talle noogutas. Neiu võttis uue võlukepi kätte ja viibutas seda käes. Korraks käes vibreeris, kuid enam midagi ei juhtunud. Sarlin ohkas ja võttis uue kätte. Ollivander pani hoolitsevalt võlukepid tagasi karbikestesse ning vaatas tähelepanelikult tüdrukut, kes huulde hammustades omale õiget võlukeppi valida püüdis. „See pole õige...“ pomises ta viimaks.
Oli möödunud pool tundi esimesest võlukepist ja peaaegu kohe oli ta need ära pannud. Susan istus rahulikult ühel toolil, jalg üle teise ning vaatas tähelepanelikult tüdrukut, kes nii palavikuliselt leti ees seisis. Tal oli Sarlinist kahju, kuid see polnud enam toosama sihikindel tüdruk, keda ta kunagi teadis. Ta leiti järve äärest teadvusetult ning peale ärkamist ei mäletanud ta midagi. Lisaks olid veel need kolm Gryffindori õpilast kaduma läinud.
Sarlin ohkas vaikselt ja võttis uue karbi kätte. Talle vaatas vastu peaaegu samat värvi võlukepp mis tema oma oligi olnud. Jutt jooksis üle ta keha kui ta selle kätte võttis ja siis pettunult langetas. Jälle üks 'puupilbas' mis pole tema jaoks loodud. Ollivander hakkas samuti tüdinemise märke näitama, kuid teisalt oli ta väga uudishimulik. Ta oli esile toonud paljud parimad võlukepid kuid miks mitte ükski neist ei olnud sobiv. Väike mees hingas pahinal välja ja noogutas kiirelt Sarlinile, kes oli asetanud võlukepi tagasi karpi ja sulgenud selle ettevaatlikult. Ta tahtis praegu nutta, kuid ei saanud. Keegi või miski tema sisemuses keelas tal seda teha. Pealegi nutaks ta siis kui oleks üksi. Susan vaatab teda nagunii millegipärast veidralt ja kahtlustavalt. Korraks seiras Sarlin Susanit, kes oli pea kõrvale pööranud, et tänavale vaadata. Tüdruk oli käed rinnal vaheliti pannud ja näol oli kõrk ilme. Ootab ta minult midagi enamat? Mõtles Slytherinlane ja vaatas Ollivanderi poole, kes sibas kiiresti leti juurde tagasi, kaenla all mitu karpi. Need pani ta letile ja Sarlin võttis esimese karbi kätte. Samal ajal kui Ollivander teised võlukepid minema viis, viipas ta esimesega. Tühi tunne. Tundus, nagu ei tahaks ükski võlukepp asetada seda kohta temas mis kuulus endisele. Sarlin hingas sügavalt sisse ja võttis teise võlukepi kätte. Saanud samasuguse tulemuse nagu kõigi eelnevatega, vaatas ta viis ülejäänut ja võttis kolmanda kätte.
Sarlin oleks võlukepi peaaegu maha pillanud, sest ta tundis ennast üle pika aja hästi. See pildus tähti ning tugev surin läbis ta käe. Susan oli püsti tõusnud ja tüdruku juurde tulnud, pannes käe ta õlale.
„Ma usun, et meie otsinguretk on läbi,“ lausus ta vaikselt. Sarlin vahtis ikka veel jahmunult enda uut tumemusta võlukeppi ja vaatas uudishimulikult Ollivanderit, kes lausus: „Eeben, 12½ tolli pikk, sees lohe südamekõõlus.“
Maksnud võlukepi eest ära, väljus Sarlin Susani järel poest, hoides võlukeppi pühalikult käes.
„Tahad sa harjutada?“ küsis Susan mõne aja pärast. Diagoni põiktänav oli juba ammu seljataha jäänud ning nüüd sõitsid nad kooli poolt saadetud tõldadega tagasi Sigatüükasse. Sarlin noogutas aeglaselt, pilk aknast välja kinnitatud. Väljas hakkas pimenema ning iga minutiga lähenesid Sigatüüka soojad kumad, mis nii kutsuvalt kaugel paistsid.
„Jah, ikka,“ pomises neidis vaikselt. Susan noogutas vaikselt, vaadeldes jälle tähelepanelikult reisikaaslast. Sarlin oli selle ajaga veelgi kahvatumaks muutumas ning jäi väga sõnakidaraks. Tahtmatult neidis ohkas summutatult. Kunagi polnud ta tõesti selline. Isegi siis kui Sarlin lendluudpallis õnnetult alla kukkus ja peaaegu kuu aega haiglatiivas viibis, pole ta kunagi niisugune olnud. Praegu on ta... eemalolev. Mõtetemull mis Sarlini ümbritses oli peaaegu käega katsutav.
„Sarlin?“ küsis ta vaikselt. Tõld võnksatas vaikselt kuid sõitis edasi. Saanud vastuseks vaikse mühatuse, mis tähendas, et teda kuulatakse, Susan neelatas hääletult. „Mis kuri vaim sind vaevab?“ küsis ta murelikul toonil. Sarlin vaatas teda natuke pettunult, kuid ka uudistavalt. Osa kuuvalgusest valgustas tema peaaegu valget nahka ning ülejäänud näopool jäi tumeda varju alla. Tüdruku tumedad silmad kiiskasid pimeduses nagu kaks musta pärli.
„Mind ei vaeva miski,“ pomises tüdruk mõne aja pärast vastuseks. See vastus Susanit ei rahuldanud ning ta kummardus natuke ettepoole.
„Sa tead, et sa võid mind usaldada. Räägi.“
Sarlin lasi peal norgu vajuda. On mõtet rääkida talle sama hästi kui võõrale majakaaslasele enda unenägudest, mis painavad nüüd igal ööl ja sellest tühjast tundest, mis on temaga kaasas käinud alates sellest ajast kui ta haiglatiivas ärkas?
„Minuga on kõik korras,“ valetas ta ning noogutas veel juurde. Tema toonis polnud kübetki sarkasmi ega irooniat, mis oleks võinud teda reeta. Susanit surmtõsiselt vahtides, sai ta samasuguse pilgu vastu ning siis tüdruk istus jälle sirgelt.
„Kui sa nii ütled,“ lausus ta. „Kuid kui sul on tõesti midagi lahti, siis sa võid minuga rääkida.“
Sarlin avas korraks suu kuid lasi sellel kinni klõpsatada. Polnud tõesti tarvis hakata rääkima kogu lugu nii nagu ta mäletas. Ta tegi seda niigi Dumbledorele, kuid too oli mees keda võis usaldada. Tõld peatus ja Susani järel lipsas Sarlin välja. Suured väravad laiusid nende ees, mis tehti koheselt lahti kui nad pärale jõudsid. Tundes end jälle koduselt, liikusid mõlemad tüdrukud Slytherini puhketuppa.
Punakas kuma valgustas rohelisi seinu ning seal oli esimest korda üle pika aja nii mõnusalt soe. Võibolla tulenes see lihtsalt sellest, et õues oli jahedam kui tavaliselt. Sarlin võttis jaki seljast ja riputas selle ühe nagi külge mis nurgas oli.
„Sa magama ei kavatsegi minna?“ küsis Susan kui Sarlin läks magamistoa asemel edasi puhketuppa ja vajus ühele diivanitest istuma. Saanud vastuseks eitava peavangutuse, Susan ohkas seekord kuuldavalt.
„Sarlin, ma ei saa aru mis sinuga toimub. Kas keegi lõi sulle suure kiviga vastu pead? Kui nii, siis ma otsin veel suurema ja löön tugevamini, et sa mõistuse pähe võtaksid! Tundub nagu oleks Must Isand ise su ajusopi kallal käinud!“ laiutas tüdruk seda öeldes äsi. Sarlin vaatas talle jahedal pilgul otsa, kulmud kõrgilt kergitatud.
„Ja mis siis kui nii olekski? Kas sa kavatsed siis minu mõtetes ka jamama hakata?“ küsis ta. Susan noogutas, pigistades huuled tugevasti kokku. Mõlemad tüdrukud põrnitsesid teineteist pikka aega. „Ma ei saa aru mida sa minust tahad! Pagan võtaks, kes sa üldse oled? Ma nägin sind esimest korda Suures Saalis! Mida sa üldse tahad minust?“ pahvatas Sarlin püsti karates. Susan taganes sammu, vaadates imestunult otsa tüdrukule, kes temast mõned meetrid eemal seisis. Viimaks oli Sarlin see kes alla andis ja tagasi diivanile istus.
„Ma ei tea isegi mis mingua viga on... Ma ei mäleta mitte midagi... Alguses ma isegi mõtlesin mida ma siin teen ja kes te kõik olete...“ lausus ta vaikselt. Ta pea vajus käte vahele ja silmisse olid kerkinud esimesed pisarad. Udune pilk ei kadunud ka silmist kui ta üritas sõrmedega pisaraid pühkida. Susan oli tema juurde istunud ja käed tema ümber pannud. Ta oli oodanud küll hullemat situatsiooni... Midagi šokeerivamat, kuid tundus, et sõbranna jaoks oli see niigi hull. „Ma ei saanud aru kes te kõik olete enne kui ennast ei tutvustanud... Ma ei tea kes sa oled täpsemalt...“ Sarlin hingas sügavalt sisse, üritades mitte nutta. „Ma ei tea kes mina isegi enam olen.“

Nja, tõesti, kergem oleks öelda kohe Susanile :"Ah, fuck off, I'm depressed."

Tõepoolest.

Tubli.

Mul endal pole ka enamasti aimugi, kes ma parajasti olen.
Näiteks paar tundi tagasi, kui maalt linna sõitsin, pidasin ma bussisõidu ajal end Regan Blackiks... Ära küsi, kes see on. Ma ei tea.

Mis veel juttu puutub: Jah, Voldy käis ta ajudes. Või noh, peaaegu, kedavratas ju. Ja ma annaks ise ka heameelega Sarlinile kiviga vastu pead. Kahel põhjusel: esiteks saaks ta võibolla siis mälu tagasi ja teiseks selle eest, et ta vahepeal nii napakas oli. ^^

Jutt on (Y), 5 (ilma plussita), ja uus osa kõlaks toredasti. =)

Noh, ma kirjutaks hea meelega uue, aga see on venna arvuti

Sellepärast mul ongi see foorum, millel ma olen uute kasutajate liitumise ära keelanud ja selle ära hide'inud, nii et ma saan seal rahus juttudele uusi osa salvestada (avaldamata osi) , olenemata arvutist. Siis ei pea igast arvutist uut osa otsima. Soovitan järgi teha. ^^

M, no thanks Ma elan üle

Kuhu uus osa jääb?! * trambib jalgu ja karjub *

* põrnitseb * Ma tahan KOHE uut osa.

Okei, ma olin vahepeal ilma netita, aga nüüd lugesin ja ...

You are pure genius.

No critic, või õigemini, sa kasutad liiga vähe komasid. Vahepeal on neid vaja

Tahan kategooriliselt uut osa KOHE!

„Harry!“ hüüdis keegi tüdruk, kelle lokkis juuksed lehvisid siis kui ta kiirelt noormeheni joostes jõudis. Too oli maha kukkunud, huul verine. Võlukepp vedeles vaid mõned sentimeetrid poisi käest ning siis ta tõusiski.
Pikk, roheliste silmade ja ümmarguste prillidega. Eemal irvitas valge näo ja blondide juustega noormees.
Sundides enda lihaseid liigutama, tõusis Harryks nimetatu püsti ja võlukepi maast haaranud, sihtis ta sellega poissi, kes seisis juba võitlusvalmis asendis.
„Sa lähed Azkabani nagu sinu isagi!“ lubas Harry, saates kiire needuse teele. Kiirelt selle loitsu Protegoga tõrjunud, moondus noormehe nägu vihast.
„Enne sa sured, Potter!“ lubas ta.
„Löö Malfoy mättasse!“ hüüdis juba kõrvale tuikuv punapäine poiss. Ta hingeldas raskelt kui nendeni jõudis ja tüdruku õlast kinni haaranud, seisis ta seal, endal silmad sinna-tänna sähvimas.
„Teised peaksid ka kohe kohale jõudma!“ ähkis ta raskelt.
„Ron? On sinuga kõik korras?“ uuris tüdruk kiirelt. Enne kui punapäine noormees vastatagi jõudis, ilmusid nendeni teised õpilased.
Patili kaksikud, Lovegood, Longbottom, Weaseleyd ja teised.
„Selle nolgiga ei tohiks enam probleeme tekkida,“ lausus üks kaksikutest, Patil, kes vihaselt põrnitses Malfoyd. Too ei paistnud lisajõududest muret tundvat. Hoopis vastupidi. Tal oli hea meel.
„Mul on väga kahju, aga sa tõid kõik oma sõbrad lõksu, Potter,“ sõnas ta ainult ning siis ilmusid mustade ududena kohale ülejäänud Surmasööjad, nende keskel Voldemort, punased ussisilmad ainiti Harryle kinnitatud.

Sarlin ärkas oma voodis karjudes. Jälle üks neist õudusunenägudest. Või nii ta vähemalt neid nimetas. Susan, tema kõrvalvoodis pööras uniselt teise külje, nohisedes midagi läbi une.
Aga Surmasööjad polnud need, mis Sarlini kõige rohkem häirisid. See valge punaste silmadega kogu.
Alates sellest ajast kui ta oli mälukaotusega ärganud haiglatiivas, oli ta seda nägu unes näinud. Iga kord tappis ta kedagi. Vahest olid need noored inimesed, vahest vanad. Kuid ta ei teinud vahet.
Lord Voldemort. Ta oli seda nime kuulnud unes lausuvalt Surmasööjalt. Kõik nimetasid teda väga kartlikul viisil.
Jah, praegugi tegutses selline isik, kui ta ei olnud ... niisugune. Lord Voldemort värbas omale auahneid liikmeid, kuis mis seos sellel Sarliniga on?
Lasknud peal padja sisse vajuda, ohkas neid raskelt. Tõesti, mis seos sellel kõigel minuga on? mõtiskles ta enne kui taas unne suikus.

Hommikul ärkas Sarlin ööelamustest hoolimata kõige varem.
Voodist tõusnud, läks neid vaikselt mööda magamistuba, minnes dušširuumi. Seal jaheda veega ennast kiiresti üle loputanud, kuivatas ta ennast võlukepi abiga ja siis kui ta tagasi magamistuppa. Kaksikud, Julie ja Johanna olid juba ärkvel ning mõlemad panid ennast uniselt riidesse.
Tervitanud neid vaikselt, polnud Sarlin kinddel, kas kuulis vastust, kuid voodini jõudes, oli Susan ennast tema poole pööranud ja jõllitas teda suurte silmadega.
„Kuidas sa ennast tunned?“ uuris slytherinlane vaikselt. Kaksikud ei teinud neist enam väljagi. Nad olid vaikselt sosistades oma vestlusesse niivõrd süvenenud, et unustasid üldse kõigi kohalolu.
„Hästi,“ vastas Sarlin, vajudes voodile istuma. Külm dušš oli oma töö ära teinud. Ta tundis ennast tõepoolest palju paremini.
„Ma kuulsin kuidas sa öösel karjusid.“
Susan oli tabanud äkitselt vastu naelapead. Sarlini käed langesid põlvedele ning ta noogutas alandlikult. Sõbratari eest polnud mõtet enam seda varjata. Pealegi üritas ta ju Sarlini aidata. Need kõik nõuanded...
„Ma arvan tõesti, et sa peaksid kellegiga sellest rääkima. Ma pole professionaal ega oska sulle midago soovitada,“ rääkis tütarlaps siis, kui istuma tõusis. Sarlin vaatas Susanile silma ning nõustus vaikides sellega mis talle just öeldi.
„Professor Snapel peaks esimene tund täna vaba olema,“ sõnas Susan. „Kui sa tahaksid, siis sa võiksid ju kohe...“
„Kust sa tead, et tal esimene tund vaba on?“ kergitas Sarlin kiirelt vahele pistes kulmu.
„On olemas asi nagu “Ajatahvel“!“ ei lasknud Susan ennast sellest mõnitavast kommentaarist kõigutada. Neid köhatas hääle puhtaks: „Igatahes, kui sa läheksid umbes kell seitse tema kabinetti ja räägiksid oma unenägudest, arvan ma, et ta saab sulle mingisuguse joogi valmis meisterdada mis aitaks sul tagada unenägudeta une.“
Slytherinlane, Sarlin noogutas raskelt. „Jah, ma teen seda,“ vastas ta, tundes ennast pisut rahulikumalt.

Raske puituks avanes ning professor vaatas imestunult Slytherini tüdrukut, kes tal ukse taga seisis, ise kergelt hingeldades. Snape juures käis vähe õpilasi ja kui üldse käidigi, siis pugemas selleks, et saada oma esseel head hinnet.
„Kuidas ma saan teid aidata, preili Wound?“ küsis professor, tehes ruumi selleks, et Sarlin saaks edasi astuda.
Kui tüdruk seda tegi, nägi ta esimese asjana riiuleid ja palju-palju erinevate värvidega pudeleid. Need ajasid tüdrukul pea pööritama, kuid ta astus edasi ning võttis ühel toolidest istet.
„Mis teid vaevab?“ küsis Snape, kes oli istunud laua taha enda mugavasse tooli.
Sarlin trummeldas närviliselt vastu tooliäärt. „Noh, ma näen õudusunenägusid...“ alustas ta. Professori pea vajus kergelt küljele ning ta kergitas kulmu kuid ei öelnud midagi, seega Sarlin jätkas, hakates enda unenägusid kirjeldama.

* loeb läbi *

* ei oska midagi öelda, sest see on liiga hea *

* tahab uut osa *